Terassyda

Originaali tiitel: Steelheart Brandon Sanderson Delacorte Press Text copyright © 2013 by Dragonsteel Entertainment, LLC Jacket art copyright © Mike Bryan ISBN 978-9949-9688-1-7 (trükis) ISBN 978-9949-9688-2-4 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2015 Tõlkija Mario Pulver Toimetaja Vilve Torn Kujundaja Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile.

Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

Dallin Sandersonile, kes v천itleb kurjusega iga p채ev oma naeratuse abil

Proloog MA OLEN NÄINUD Terassüdant veritsemas.

See juhtus kümme aastat tagasi, olin kaheksane. Seisime isaga Adamsi tänaval pangas First Union Bank. Kasutasime siis enne anneksiooni ikka veel vanu tänavanimesid.

Pank oli tohutu. Üksainus avatud saal valgete sammastega, mis ümbritsesid mosaiikpõrandat, laiad uksed viimas sügavamale hoonesse. Kaks suurt pöördust avanesid tänavale, kummalgi poolel paar tavalist väljapääsu. Mehed ja naised tulvasid sisse-välja, justkui oleks ruum mingi hiiglasliku koletise süda, mis pumpab soontesse rahvast ning raha.

Põlvitasin tagurpidi minu jaoks liiga suure tooli peal ja jälgisin inimeste voogu. Mulle meeldis inimesi jälgida. Erinevad näokujud, soengud, rõivad, ilmed. Kõik ilmutasid siis nii palju mitmekesisust.

See tundus põnev.

5

„David, palun keera ümber,” ütles isa. Tal oli mahe hääl. Ma ei kuulnud teda iialgi häält tõstmas, välja arvatud sel ühel korral, mu ema matustel. Mõte tema agooniast sel päeval paneb mu tänaseni judisema.

Keerasin pahuralt ümber. Asusime panga peasaali küljel, ühes nendest lahtritest, kus töötasid hüpoteegimehed. Meie lahtril olid klaasseinad, mis ei muutnud seda nii ahistavaks, kuid mõjusid siiski võltsina. Seintel rippusid väikesed puuraamidega pildikesed pereliikmetest, laual seisis klaaskaanega tops täis odavaid komme ja sahtlikapil kuhtunud plastlilledega vaas.

See matkis õdusat kodu. Üsna samamoodi, nagu meie vastas istuv mees matkis naeratust. „Kui meil oleks rohkem tagatisi...” venitas hüpoteegimees hambaid näidates. „Kõik, mis mul on, asub siin,” ütles isa laual olevale paberile viidates. Tema käed olid rakkudest krobedad, nahk päikese käes töötamisest päevitunud. Ema võpataks, kui näeks isa minemas peenele kohtumisele tööpükstes ja koomiksikangelasega T-särgis.

Vähemalt oli ta juukseid kamminud, olgugi et need hakkasid hõrenema. Tema ei hoolinud sellest nii palju, kui teiste meeste puhul tundus. „Tähendab lihtsalt vähem juukselõikusi, Dave,” tavatses ta mulle naerdes öelda ja sõrmedega läbi õhukeste salkude libistades.

Ma ei hakanud osutama, et ta eksib. Juukseid tuli tal ikkagi sama palju lõigata, vähemalt juuste välja langemiseni. „Ma lihtsalt kardan, et ei saa selles osas midagi teha,” ütles hüpoteegimees. „Olen seda teile varemgi öelnud.” „Teine mees ütles, et sellest piisab,” vastas isa oma suuri käsi kokku surudes. Ta paistis murelikuna. Väga murelikuna.

Hüpoteegimees muudkui naeratas. Ta toksis sõrmega paberikuhja oma töölaual. „Maailm on nüüd märksa ohtlikum paik, hr Charleston.

Pank on otsustanud end riskide võtmise vastu kindlustada.” „Ohtlikum?” küsis isa. „Noh, teate küll, need Eepikud...”

6

„Aga nad ei ole ohtlikud,” sõnas isa kirglikult. „Eepikud on siin selleks, et aidata.” Ära hakka jälle peale, mõtlesin endamisi.

Hüpoteegimehe naeratus katkes lõpuks, otsekui oleks isa hääletoon teda jahmatanud. „Kas te siis ei näe?” nõjatus isa ettepoole. „See pole ohtlik aeg.

See on imeline aeg!”

Hüpoteegimees kallutas pea viltu. „Kas mitte teie eelmist kodu ei hävitanud üks Eepik?” „Kus on kurjameid, seal on ka kangelasi,” ütles isa. „Oodake vaid. Nad tulevad kindlasti.”

Mina uskusin teda. Paljud mõtlesid siis tema moodi. Sellest oli möödas vaid kaks aastat, kui taevasse ilmus Häda. Aasta sellest, kui inimesed hakkasid moonduma. Moondusid Eepikuteks – peaaegu nagu juttude superkangelasteks.

Siis olime veel lootusrikkad. Ja pimedusega löödud. „Või nii,” ütles hüpoteegimees. Ta surus sõrmed kokku täpselt raami kõrval, mille sees oleval kommertspildil naeratasid eri nahavärviga lapsed. „Kahjuks ei nõustu teie hinnanguga meie kindlustajad. Te peate...”

Nad jätkasid vestlemist, kuid mina ei pööranud sellele enam tähelepanu. Lasin silmadel tagasi rahva peale uidata, keerasin siis jälle ümber ja põlvitasin toolil. Isa oli vestlusega liialt ametis, et mind noomida.

Niisiis ma lausa nägin seda, kui panka jalutas Eepik. Taipasin seda kohe, ehkki keegi teine ei paistnud teda eriti märkavat. Enamik ütleb, et ega Eepikut lihtinimesest enne ei eristagi, kui nad oma võimeid kasutavad. Ent siin nad eksivad. Eepikud käituvad teisiti.

Seal peitub see enesekindlus, vaevu tajutav ülbus. Olen alati suutnud neid märgata.

Isegi lapsena aimasin, et selle mehe juures on midagi teistmoodi.

Ta kandis lõdvalt sobituvat musta ülikonda, mille all oli beež särk, lipsu polnud. Ta oli pikk ja sale, kuid võimas, nagu suurem osa 7

Eepikutest. Musklis ja trimmis sellisel moel, et seda näeb isegi läbi kehast eemale hoidva riietuse.

Ta patseeris saali keskele. Päikeseprillid rippusid rinnataskus ja ta pani need naeratades ette. Siis tõstis ta sõrme ja osutas muretult toksiva liigutusega mööduvale naisele.

Naine pudenes tolmuks ja rõivad põlesid ära. Luukere vajus ettepoole ja kukkus klõbisedes põrandale. Tema kõrvarõngad ja abielusõrmus aga ei haihtunud. Need tabasid põrandat selgelt eristuvate kõlksudega. Kuulsin helisid isegi läbi müra.

Saal tardus. Inimesed jäid õudusest liikumatuks. Vestlused peatusid, ehkki hüpoteegimees lällas edasi ja luges mu isale loengut.

Ta katkestas siis, kui vallandus kriiskamine.

Mina ei mäleta, mida ma tundsin. Kas see pole imelik? Mäletan valgust – neid suurejoonelisi lühtreid pea kohal, mis piserdasid ruumi peegeldunud valguskillukestega. Mäletan hiljuti kasitud põrandalt tulvava sidruni ja ammoniaagi haisu. Mäletan liigagi hästi läbitungivaid hirmukarjeid, hullunud kakofooniat, kui inimesed uste poole pagesid.

Kõige eredamalt mäletan Eepikut laialt naeratamas – peaaegu irvitavalt –, kui ta mööduvatele inimestele osutas ning nad pelga viipega tuhaks ja kontideks muutis.

Jälgisin seda silmi pööramata. Võib-olla olin šokis. Klammerdusin tooli seljatoe külge ja vaatasin tapatalguid suurte silmadega.

Mõned uste lähedal olnud inimesed põgenesid. Kõik, kes Eepikule liiga lähedale sattusid, surid. Mitmed töötajad ja kliendid kössitasid üksteise kõrval maas või peitusid laudade alla. Veidral kombel laskus saali vaikus. Eepik seisis justkui üksi, õhust hõljusid alla paberitükid, põrandat tema ümber katsid kondid ja must tuhk. „Mind hüütakse Surmasõrmeks,” ütles ta. „Ei ole parim nimi, tunnistan. Aga peaks meelde jääma.” Tema hääl tundus kõhedusttekitavalt muretu, nagu vestleks ta sõpradega mõne napsu saatel.

Ta hakkas ruumis jalutama. „Mul sähvatas hommikul üks mõte,” sõnas ta. Saal oli piisavalt suur, et ta hääl kajaks. „Käisin duši all ja 8

see tabas mind. See küsis... Surmasõrm, miks sa kavatsed täna panka röövida?”

Ta viitas laisalt kahele turvamehele, kes nihkusid ühte külgkoridori otse hüpoteegilahtrite kõrval. Valvurid muutusid tuhaks ja põrandat tabasid nende ametimärgid, vööpandlad, relvad ning luud. Kuulsin, kuidas nende kondid üksteise vastu klõbisesid.

Inimese kehas on palju luid. Rohkem, kui oleksin arvanud, ja maha kukkudes tegid need kõva lärmi. Imelik detail, mida jubeda stseeni juures meenutada. Aga mäletan seda selgelt. Üks käsi haaras mul õlast. Isa oli oma tooli kõrvale maha kükitanud ja üritas mindki alla tõmmata, et Eepik mind ei silmaks. Aga ma ei liigutanud ja isa ei saanud mind jõuga tõmmata tähelepanu äratamata. „Vaadake, olen seda nädalaid planeerinud,” lausus Eepik. „Ent see mõte tabas mind alles hommikul. Miks? Miks röövida panka?

Ma võin nagunii võtta kõike, mida tahan! See on totter!” Ta hüppas üle leti ja pani seal taga kössitanud telleri kiljuma. Märkasin teda vaid vaevu, kui ta põrandale liibus. „Raha on minu jaoks ju väärtusetu, eks?” ütles Eepik. „Täiesti väärtusetu.” Ta osutas. Naine vähkres tuhaks ja luudeks.

Eepik pöördus kannapealt ümber ja osutas mitmesse kohta, tappes pagevaid inimesi. Viimaks tähendas ta käega otse minu suunas.

Lõpuks ometi tundsin midagi. Hirmusööstu.

Meie taga tabas lauda kolp. See põrkas maha ja pritsis põrandale lennates tuhka. Eepik ei osutanud minu, vaid hüpoteegimehe peale, kes peitis end minu taga laua all. Kas ta üritas põgeneda?

Eepik pöördus uuesti leti taga kügelevate tellerite poole. Mu isa käsi hoidis endiselt pingsalt mu õlast. Tajusin tema muret minu pärast peaaegu nii, nagu oleks see füüsiline tunne, mis kihutab isa käest üles minu sisse.

Siis tundsin hirmu. Puhast, halvavat hirmu. Tõmbusin toolil kerra, nuuksusin ja värisesin. Üritasin peletada mõtetest neid jubedaid surmapilte, mida just äsja kogesin.

9

Isa tõmbas käe tagasi. „Seisa paigal,” ütles ta hääletult.

Noogutasin, sest olin liigutamiseks liiga hirmul. Isa heitis pilgu tooli tagant välja. Surmasõrm vestles ühe telleriga. Kuigi ma ei näinud neid, kuulsin kontide kukkumist. Ta hukkas neid ühekaupa.

Isa nägu tumenes. Siis kiikas ta külgkoridori poole. Põgeneme?

Ei. Seal lamasid hoopis langenud valvurid. Nägin läbi lahtri klaasseina, kuidas maas lebas püstol, toru tuhka maetud, osa käepidemest ribiluul puhkamas. Isa silmitses seda. Ta teenis noorena USA rahvuskaardis. Ära tee seda! mõtlesin paaniliselt. Isa, ei! Aga ma ei saanud neid sõnu välja öelda. Lõug värises, nagu oleks mul külm. Kui üritasin rääkida, plagisesid hambad. Äkki Eepik kuuleb mind?

Ma ei saanud lasta isal midagi nii rumalat teha. Mul polnud peale tema ju kedagi. Ei kodu, peret, ema. Kui isa liikuma hakkas, sundisin end küünitama ja tema käsivarrest haarama. Raputasin isa poole pead ja üritasin midagi välja mõelda, mis teda peataks. „Palun,” suutsin sosistada. „Kangelased. Sa ise ütlesid, et nad tulevad. Las nemad peatavad ta.” „Mõnikord, poeg,” ütles isa mu sõrmi lahti kangutades, „tuleb kangelastele kaasa aidata.”

Ta vaatas Surmasõrme poole ja sööstis siis järgmisesse lahtrisse.

Hoidsin hinge kinni ja piilusin väga ettevaatlikult ümber tooli. Ma pidin ju teadma. Isegi kössitades ja värisedes pidin ma nägema.

Surmasõrm hüppas letile ja maandus teisel poolel, meie poolel. „Niisiis pole vahet,” ütles ta endiselt muretul toonil üle põranda jalutades. „Panga röövimine annaks mulle raha, aga mul pole vaja asju osta.” Ta tõstis mõrvarliku näpu. „Pähkel. Õnneks taipasin duši all veel midagi: iga tahtmise puhul võib inimeste tapmine olla ülimalt ebamugav. Mina pidin hoopis kõiki hirmutama, näitama neile oma väge. Siis ei keelaks tulevikus mulle ükski inimene seda, mida soovin.”

Ta kargas pangasaali teisel poolel asuva samba taha ja üllatas last süles hoidvat naist. „Jah,” jätkas ta, „panga röövimine raha 10

pärast on mõttetu. Ent kui ma näitan, mida suudan – on see endiselt oluline. Niisiis jätkasin oma plaaniga.” Ta osutas, tappis lapse ning jättis õudushetkes viibiva naise kondi- ja tuhahunnikut embama. „Kas te pole rahul?”

Ahmisin selle pildi peale õhku, samas kui hirmunud naine üritas tekki koos hoida, ehkki imiku luud kippusid nihkuma ja lahti libisema. Sel viivul muutus kõik minu jaoks palju reaalsemaks.

Hirmutavalt reaalseks. Tundsin järsku iiveldust.

Surmasõrm seisis seljaga meie poole.

Isa kihutas lahtrist välja ja krahmas maha kukkunud püstoli.

Kaks samba taha peitunud inimest sööstsid lähima ukse poole ja tõukasid kiirustades mu isa, lüües ta peaaegu pikali.

Surmasõrm pöördus. Isa põlvitas ikka veel seal ja üritas püstolit tõsta, kuigi sõrmed libisesid tuhaga kaetud metallil.

Eepik tõstis käe. „Mida sina siin teed?” kõmises üks hääl.

Eepik pööras kannapealt ringi. Nagu minagi. Ilmselt pöördusid kõik selle madala, võimsa hääle poole.

Tänavale viivas ukseavas kõrgus üks kogu. Valgus paistis kehakuju tagant ja ereda päikese tõttu oli ta vaevalt enamat kui siluett. Üks hämmastav, herkuleslik, aukartust äratav siluett.

Olete ilmselt näinud pilte Terassüdamest, kuid ma ütlen teile – need on täiesti ebapiisavad. Ükski foto, video ega maal ei suudaks seda meest iial talletada. Ta kandis musta. Särk tihedalt üle ebainimlikult laia ja tugeva rinna hoidmas. Püksid lõdvalt rippumas, kuid mitte kottis. Maski ta ei kandnud, nagu mõned esimesed Eepikud seda tegid, kuid tema taga laperdas vaimustav hõbedane keep.

Tal polnud maski vaja. Sellel mehel polnud põhjust end peita.

Ta tõstis käed külgedele ja tuul puhus uksed tema ümber lahti.

Tuhka pillutati üle põranda ja paberid plagisesid. Terassüda tõusis mõned sentimeetrid õhku, keep laiali paiskumas. Ta hakkas saali liuglema. Käsivarred nagu teraspoomid, jalad nagu mäed, kael nagu puupakk. Aga ta polnud kopsakas ega karune. Ta oli majesteetlik 11

oma süsimustade juuste, nelinurkse lõua, hiigelliku kehaehituse ja üle kahemeetrise kasvuga.

Ja nende silmadega. Intensiivsete, nõudlike, kompromissitute silmadega.

Kui Terassüda graatsiliselt saali lendas, tõstis Surmasõrm kähku näpu ja osutas tema poole. Terassüdame särgil sisises üks lapike, nagu oleks selle peale sigaretti kustutatud. Mees ise ei ilmutanud aga mingit reaktsiooni. Ta hõljus astmeid mööda alla ja maandus õrnalt üsna Surmasõrme lähedal, üüratu keep tema ümber laskumas.

Surmasõrm osutas uuesti ja paistis suurt hirmu tundvat. Taas närune sisin. Terassüda sammus väiksema Eepiku juurde ja kõrgus tema kohal.

Teadsin sel hetkel, et seda mu isa ootaski. Seal seisiski kangelane, kelle tulekut kõik lootsid, kes heastaks teised Eepikud ja nende nurjatud teod. See mees siin pidi meid päästma.

Terassüda küünitas ja haaras Surmasõrmest kinni, kui too katsus veidi hilinenult plehku panna. Surmasõrm jäi nõksatades seisma, päikeseprillid plaksatasid maha ja ta ahhetas valust. „Ma küsisin sinult ühe küsimuse,” ütles Terassüda, kelle hääl kajas kui kõuemürin. Ta keeras Surmasõrme ümber, et too talle silma vaataks. „Mida sina siin teed?”

Surmasõrm tõmbles. Ta näis olevat paanikas. „Ma... ma...”

Terassüda tõstis teise käe ja sirutas näpu välja. „Mina kuulutasin selle linna enda omaks, väike Eepik. See on minu.” Ta võttis väikese pausi. „Ja nende inimeste üle valitsemine on minu, mitte sinu õigus.”

Surmasõrm kallutas pea abitult viltu.

Mida? mõtlesin mina. „Sul näib jõudu jaguvat, tilluke Eepik,” ütles Terassüda põrandat katvatele luudele pilku heites. „Võtan vastu su teenistuse. Vannu mulle truudust või sure.”

Ma ei suutnud Terassüdame sõnu uskuda. Need rebestasid mind sama sügavalt kui Surmasõrme mõrvad.

See mõte – teeni mind või sure – muutus hiljem tema valitsemisaja 12

aluseks. Ta piidles saali ja kõneles kõmiseval häälel: „Mina olen nüüd selle linna keiser. Teie kuuletute mulle. Minule kuulub see maa. Minule kuuluvad need majad. Kui maksate makse, laekuvad need minule. Kui eirate mu käsku, siis surete.”

Võimatu, mõtlesin mina. Mitte ometi ka tema. Ma ei suutnud leppida, et see uskumatu olend oli täpselt nagu need ülejäänud.

Mina polnud ainus. „See ei pidanud nii minema,” pomises mu isa.

Terassüda keeras ümber ja üllatus ilmselt, et kuuleb midagi saalis kössitavatelt ja halisevatelt orjadelt.

Isa astus ette, püstol käes. „Ei,” vaidles ta vastu. „Teie pole nagu teised. Ma ju näen seda. Te olete neist kõvasti parem.” Ta kõndis edasi ning jäi kahest Eepikust vaid mõne sammu kaugusele. „Teie olete siin selleks, et meid päästa.”

Saal oli vaikne, kostis üksnes abitut nuuksumist, kui naine üritas oma surnud lapse jäänuseid endiselt koos hoida. Ta katsus hullunult, tulutult koguda kokku kõiki luid. Leinas ema ei jätnud maha isegi pisimatki selgroolüli. Tema kleiti kattis hall tuhk.

Enne, kui kumbki Eepik jõudis vastata, paiskusid külguksed lahti. Mustade kuulivestide ja automaatidega mehed tulvasid panka ja avasid tule.

Toona polnud valitsus veel alla andnud. Nad üritasid endiselt Eepikutega võidelda, neid surelike seadustele allutada. Algusest peale oli ilmselge, et Eepikute puhul sa ei kõhelnud, sa ei pidanud läbirääkimisi. Sa tormasid sisse, relvad paukumas, ja lootsid, et sinu vastas seisev Eepik on tavalistest kuulidest haavatav.

Isa kargas kohe eemale, vanad lahinguinstinktid sundisid teda selga panga väljapääsule lähema samba vastu suruma. Terassüda pööras end hämmelduses, kui temast uhtus üle kuulide laine. Need põrkasid nahalt ja rebisid riideid, kuid jätsid ta täiesti terveks.

Temasugused Eepikud sundisidki Ameerika Ühendriike vastu võtma kapitulatsiooniseadust, mis andis kõigile Eepikutele kõigist seadustest täieliku vabastuse. Kuulid ei saa Terassüdant vigastada 13

– raketid, tankid, inimeste kõige uusimad relvad isegi ei kriimusta teda. Ja kui ta saakski kinni püüda, ei hoiaks teda kinni ühegi vangla müürid.

Lõpuks kuulutas valitsus, et sellised mehed nagu Terassüda on loodusjõud, orkaanide ja maavärinate moodi. Öelda Terassüdamele, et ta ei saa soovitut, on sama, nagu võtta vastu seadus, mille kohaselt tuul puhuda ei tohi.

Sel päeval nägin pangas oma silmaga, miks mõned otsustasid mitte vastu hakata. Terassüda tõstis käe ja energia hakkas selle ümber kiirgama külma kollast valgust. Surmasõrm peitis end tema taha ja varjus kuulide eest. Erinevalt Terassüdamest näis tema relvi kartvat. Neile pole immuunsed mitte kõik Eepikud, ainult kõige vägevamad.

Terassüda vallandas käest kollakasvalge energiapurske ja üks rühm sõdureid aurustus. Järgnes kaos. Sõdurid hüppasid kõikjale varju, kust võis seda leida, õhku täitsid suits ja marmorikillud. Üks sõduritest tulistas relvast raketi, mis sööstis Terassüdamest mööda.

Ta paiskas endiselt vaenlaste pihta energiat ning tabas panga tagaosa, lüües seifiruumi pauguga lahti.

Välja paiskus leegitsevaid rahatähti. Mündid lendasid läbi õhu ja sadasid kõlinal maha.

Karjed. Kisa. Hullumeelsus.

Sõdurid surid kiiresti. Mina kössitasin jätkuvalt toolil, käed kõrvadele surutud. See oli kõik nii vali.

Surmasõrm passis ikka Terassüdame taga. Ja mina nägin, kuidas ta naeratas. Siis tõstis ta käed ning sirutas Terassüdame kaela poole.

Ma ei tea, mida ta kavatses. Ilmselt oli talle antud veel teinegi võime.

Enamikul nii tugevatel Eepikutel oli neid rohkem kui üks.

Ehk oleks sellest piisanud Terassüdame tapmiseks. Kahtlen, aga nagunii ei saa me seda iial teada. Õhus kõlas üksainus pops. Plahvatuse müra kurdistas mind nii palju, et ma tundsin vaevu selles ära püstolipaugu. Kui plahvatuse suits hajus, nägin isa. Ta seisis Terassüdame ees, veidi kaugemal, 14

käed üleval ja selg samba poole. Tema näol püsis meelekindel ilme ja ta sihtis püstoliga Terassüdant.

Ei. Ei, mitte Terassüdant. Surmasõrme otse tema taga.

Surmasõrm varises kokku, laubas kuulihaav. Surnud. Terassüda keeras end järsult ümber ja vahtis väheldasemat Eepikut. Siis viskas ta pilgu tagasi mu isa poole ja tõstis käe näo juurde. Seal, napilt ta silma all, jooksis Terassüdame põsel verenire.

Esmalt arvasin, et see pärines Surmasõrmelt. Aga kui Terassüda selle ära pühkis, jätkas koht veritsemist.

Mu isa tulistas Surmasõrme, kuid kuul riivas enne Terassüdant ja kriimustas teda.

See kuul vigastas Terassüdant, samas kui sõdurite lasud maha põrkasid. „Vabandust,” ütles isa väga ärevalt kõlades. „Ta sirutas oma käe teie poole. Ma…” Terassüdame silmad läksid suureks. Ta tõstis käe silme ette ja silmitses kätel oma verd. Ta näis olevat täiesti jahmunud. Terassüda kiikas selja taga oleva seifiruumi poole ja vaatas siis mu isa. Hajuvas tolmus ja suitsus seisis üksteise ees kaks kogu – üks massiivne, kuninglik Eepik ja teine väike, totaka särgi ja kulunud pükstega kodutu mees.

Terassüda hüppas pimestava kiirusega ettepoole ja lajatas käega mu isale rindu, lömastades ta vastu valget kivisammast. Luud purunesid ja isa suust purskas verd. „Ei!” karjusin mina. Mu hääl kõlas kõrvus imelikult, nagu oleksin vee all. Tahtsin isa juurde joosta, kuid kartsin liigselt.

Mäletan tänaseni oma argust ja see ajab mul südame pahaks.

Terassüda astus isa kõrvale ja korjas üles maha pillatud püstoli.

Raev silmis leegitsemas, sihtis Terassüda püstoliga otse isa rindu ja tulistas juba kukkunud mehe pihta üheainsa lasu.

See on tal kombeks. Terassüdamele meeldib inimesi nende oma relvadega tappa. Sellest on saanud üks tema tunnuseid. Tal on uskumatu jõud ja ta võib tulistada kätest energiapalle. Aga kui 15

ta peab tapma kellegi, kes on eriliselt tema tähelepanu väärinud, eelistab ta nende oma relvi.

Terassüda jättis mu isa samba jalamile vajuma ja viskas püstoli ta jalge ette. Siis hakkas ta energiat igas suunas tulistama. Ta süütas toole, seinu, lette, kõike. Mind paisati toolilt, kui üks tabamus üsna lähedale tabas ja ma põrandale veeresin.

Plahvatused paiskasid õhku puitu ja klaasi. Kogu ruum vappus.

Paari südamelöögi jooksul tekitas Terassüda piisavalt kahju, et Surmasõrme mõrvarlik amokijooks sellega võrreldes leebeks muuta.

Terassüda laastas saali, tõugates ümber sambaid, tappes kõiki, keda nägi. Ma pole kindel, kuidas mina ellu jäin, kui üle klaasikildude roomasin. Samal ajal sadas mulle peale puutükke, krohvi ja tolmu.

Terassüda lasi kuuldavale raevu ja nördimuse kriiskeid. Kuulsin seda vaevu, aga ma tundsin, kuidas see akende jäänuseid purustas ja seinad värisema pani. Siis levis temast mingi võimas energialaine. Ja põrand tema ümber muutis värvi, moondus metalliks.

See levis ja uhtus üle kogu saali meeletu kiirusega. Põrand minu all, sein minu kõrval, maas olevad klaasikillud – kõik muutus teraseks. Nüüdseks teame, et Terassüdame raev muudab elutud objektid tema ümber teraseks, kuigi jätab elusolendid ja kõik nende küljes oleva puutumata.

Kui ta karje hääbus, oli suurem osa panga sisemusest läbinisti teraseks muundunud, ehkki suur osa laest jäi puiduks ja krohviks, nagu ka ühe seina tükk. Järsku lennutas Terassüda end õhku, murdis laest ja mitmest korrusest läbi ning võttis suuna taevasse.

Koperdasin isa juurde. Lootsin väga, et ta võtab midagi ette ja peatab kuidagi selle hulluse. Kui ma temani jõudsin, viskles ta krampides. Veri kattis ta nägu ja nõrises rinnas olevast kuulihaavast.

Klammerdusin paanikas isa käsivarre külge.

Uskumatul kombel suutis ta kõnelda, kuid ma ei kuulnud ta sõnu. Olin selleks ajaks täiesti kurt. Isa küünitas ja tema värisev käsi puudutas mu lõuga. Ta lausus veel midagi, ent ma ei kuulnud teda ikka veel.

16

Pühkisin varrukaga silmi ja üritasin seejärel teda jalule tirida ning endaga kaasa vedada. Kogu maja rappus.

Isa haaras mul õlast ja ma vaatasin teda pisarsilmil. Ta lausus üheainsa sõna, mida suutsin huultelt lugeda. „Mine.”

Mõistsin. Juhtus midagi üüratut. Midagi, mis paljastas Terassüdame, mis hirmutas teda. Siis oli ta veel uus Eepik, linnas ei tuntud teda hästi, aga mina olin temast kuulnud. Ta oli väidetavalt haavamatu.

See püstolilask vigastas teda ja kõik nägid teda nõrgana. Polnud mingit võimalust, et meil lastakse ellu jääda – ta pidi oma saladust kiivalt hoidma.

Pisarad mööda põski voolamas ning isa hülgamise pärast end täieliku argpüksina tundes keerasin ma ümber ja jooksin.

Hoone värises plahvatusest ikka veel, seinad pragunesid, laetükid murenesid. Terassüda üritas maja kokku kukutada.

Mõned jooksid esiustest välja, kuid Terassüda tappis neid pea kohalt tulistades. Teised pagesid külguste kaudu, ent need viisid üksnes sügavamale panka. Need inimesed lömastati siis, kui enamik hoonest varises.

Peitsin end seifiruumi.

Tahaksin väita, et olin seda valikut tehes nutikas, aga ma lihtsalt eksisin ära. Mäletan ähmaselt, et roomasin pimedasse nurka ja tõmbusin kerra. Nutsin sel ajal, kui ülejäänud maja kokku kukkus.

Et suurem osa peasaalist muutus Terassüdame raevu tõttu teraseks ja seifiruum oli juba algusest peale metallist, jäid need osad terveks.

Tundide pärast tirisid päästetöötajad mind rusude alt välja. Olin uimane ja vaevu teadvusel. Ere valgus pimestas valusalt, kui mind välja kaevati. Ruum, kuhu ma peitusin, oli osaliselt kokku vajunud ja seisis kaldu, kuid püsis veidral kombel terve, sest seinad ja tükk laest oli nüüd terasest. Ülejäänud osa suurhoonest kössitas rusudes.

Päästetöötaja sosistas mulle midagi kõrva. „Teeskle surnut.” Siis tassis ta mind laipade rea juurde ja laotas mulle teki peale. Ta arvas 17

ära, mida Terassüda ellujääjatega teeks.

Kui ta teisi ellujääjaid otsima suundus, sattusin ma paanikasse ja roomasin teki alt välja. Õues valitses vaatamata hilisele pärastlõunale pilkane pimedus. Öövardja oli meieni jõudnud, algas Terassüdame valitsemisaeg.

Koperdasin minema ja lonkasin lähimasse põiktänavasse. See päästis mu elu teist korda. Vaid hetked pärast mu põgenemist tuli Terassüda tagasi ja hõljus vilkuritest mööda, et rusude kõrval maanduda. Tema kõrval kõndis keegi kiitsakas naine, juuksed krunnis. Hiljem sain teada, et ta oli Eepik nimega Murdekoht.

Naisele oli antud võime maad liigutada. Ehkki ühel päeval katsus ta Terassüdamelt võimu haarata, püsis ta sel hetkel veel tema teenistuses.

Naine viipas käega ja maa hakkas värisema.

Mina põgenesin segaduses, hirmunult ja ängistuses. Minu taga avanes maa, mis neelas panga jäänused koos laipade, ravi saavate ellujäänute ja päästetöötajatega. Terassüda ei tahtnud alles jätta ainsatki tõendit. Ta lasi Murdekohal nad kõik sadade meetrite alla matta. Ta mõrvas igaühe, kes oleks võinud üldse rääkida midagi sellest, mis pangas juhtus.

Kõik peale minu.

Hiljem sel ööl teostas ta Suure Terastumise, vapustava võimuesituse, mille käigus muutis ta suurema osa Chicagost – hooned, sõidukid, tänavad – teraseks. Selle hulka kuulus ka paras ports Michigani järvest, mis muutus läikivaks musta metalli laotuseks.

Just sinna ehitas ta oma palee.

Mina tean paremini kui keegi teine, et meid ei tule päästma ükski kangelane. Pole olemas häid Eepikuid. Ükski neist ei kaitse meid. Võim rikub ja absoluutne võim rikub absoluutselt.

Me elame nendega. Me üritame eksisteerida, ehkki nad on olemas.

Kui võeti vastu kapitulatsiooniseadus, lõpetas enamik inimesi võitluse. Mõnedes paikades, mida me nüüd Kildriikideks kutsume, on vanal valitsusel äärepealt veel mingi võim. Nad lasevad Eepikutel 18

teha, mida need tahavad ja üritavad jätkata murtud ühiskonnana.

Enamikus kohtades valitseb aga täielik kaos, kus pole mingeid seadusi.

Paaris üksikus kohas nagu Newcagos valitseb üksainus jumalat meenutav Eepik türannina. Terassüdamel siin rivaale pole. Kõik teavad, et ta on haavamatu. Miski ei vigasta teda: kuulid, plahvatused, elekter. Esimestel aastatel proovisid teised Eepikud teda alistada ja trooni üle võtta, nagu Murdekohtki.

Nad on kõik surnud. Nüüd juhtub väga harva, et keegi seda üritada julgeb.

Kui leidub aga üksainus fakt, mille külge saame klammerduda, siis see kõlab: igal Eepikul on nõrkus. Miski, mis tühistab nende võimed, mis muudab nad tagasi tavaliseks, kas või ainult hetkeks.

Terassüda pole erand, toonased sündmused pangas tõestavad seda.

Minu peas keerleb vihje selle kohta, kuidas Terassüdant saaks tappa. Miski panga, olukorra, püstoli või minu isa enda juures lubas seista vastu Terassüdame haavamatusele. Paljud teist ilmselt teavad seda armi Terassüdame põsel. Noh, nii palju kui mina oskan öelda, olen mina ainus elav inimene, kes teab, kuidas ta selle sai.

Olen näinud Terassüdant veritsemas.

Ja ükskord näen ma seda veel.

19

ESIMENE OSA

1 LIBISESIN trepi käsipuu kaudu alla ja maandusin trepimademe krõmpsuval teraskruusal. Õhku ahmides sööstsin läbi ühe Newcago pimeda alustänava. Kümme aastat oli möödunud mu isa surmast.

Enamiku inimeste jaoks oli selle saatusliku päeva nimeks anneksioon.

Kandsin lohvakat nahktagi ja teksasid ning mu õlal rippus vintpüss. Hämar tänav oli üks nendest madalatest alustänavatest, kus taeva poole piidlesid võred ja augud.

Newcagos lasus alati pimedus. Öövardja vandus ühe esimese Eepikuna Terassüdamele truudust ja kuulub tema siseringi. Öövardja tõttu pole päikesetõuse ja kuud ka eriti mitte, ainult kottpimedus.

Kogu aeg, iga päev. Ainus, mida seal silmab, on Häda – see särab 20

mõnes mõttes erkpunase taevatähe või komeedina. Häda hakkas hiilgama üks aasta enne seda, kui inimesed Eepikuteks muutusid.

Keegi ei tea, miks või kuidas see endiselt läbi pimeduse kumab. Ja muidugi ei tea keegi siiani, miks Eepikud üldse välja ilmusid või mis seos neil Vaevatähega on.

Jätkasin jooksmist ja siunasin ennast, et varem ei lahkunud.

Valgus alustänava lae all väreles sinaka tooniga kuplites. Alustänaval jalutasid tavapärased luuserid: nurkadel sõltlased, põiktänavatel diilerid – või midagi veel hullemat. Siia-sinna ruttas oma ametipostile pelglikke töölisgruppe paksudes mantlites, kraed nägude varjamiseks üles tõstetud. Nad tõttasid kössi tõmbunult, silmad maas.

Olin veetnud suurema osa viimasest kümnendist nendesarnaste seas, töötades kohas, mida me lihtsalt Tehaseks kutsusime. Osaliselt orbudekodu, osaliselt kool, peamiselt aga viis kasutada lapsi tasuta tööjõuna. Vähemalt andis Tehas mulle enamiku nende aastate jooksul peavarju ja toitu. See oli tänavaelust palju parem ja mul polnud kunagi selle vastu midagi, et toidu nimel tööd rabada. Laste tööhõiveseadused olid jäänukid ajast, kui inimesed võisid millegi sellise pärast üldse muretseda.

Tõuklesin ühest töölistekambast mööda. Keegi neist sõimas mind milleski, mis meenutas ähmaselt hispaania keelt. Tõstsin pilgu, et näha, kus ma olen. Enamikku ristmikke tähistasid kiiskavatele metallseintele pulbervärviga kaetud tänavanimed.

Kui Suur Terastumine suurema osa vanalinnast ehtsaks teraseks vermis, tabas see ka mulda ja kivimeid kümnete, võib-olla isegi sadade meetrite ulatuses. Oma valitsemisaja esimestel aastatel teeskles Terassüda, et on heatahtlik – kuigi armutu diktaator. Tema Kaevurid uuristasid välja mitu tasandit alustänavaid koos tervete hoonetega ja inimesed tunglesid Newcagosse tööle.

Elu oli siin karm, aga mujal valitses kaos – Eepikud sõdisid üksteisega territooriumi pärast, erinevad valitsusvälised või riiklikud sõjalised rühmitused üritasid maid haarata. Newcago oli teistsugune. Siin võis sind küll muuseas mõni Eepik mõrvata, kellele 21

ei meeldinud su pilk, aga vähemalt jagati siin elektrit, vett ja toitu.

Inimesed kohanesid. Sellised me oleme.

Välja arvatud need, kes sellest keeldusid.

Ole nüüd, mõtlesin oma mobiilil kella vaadates. Kandsin seda mantlivarruka kinnitusel. Neetud rongiseisak. Valisin järjekordse otsetee, kihutades mööda põiktänavat. See oli hämar, aga kümneaastane elu lakkamatus pimeduses harjutab ära.

Möödusin kerratõmbunult magavatest kerjustest ja kargasin üle ühe, kes põõnas tänava otsas laiali sirutatuna. Paiskusin Siegeli tänavale, laiemale läbipääsule, mida valgustati enamikust paremini.

Siin, alustänavate esimesel tasandil olid Kaevurid inimestele poeruume õõnestanud. Need olid hetkel suletud, kuigi üsna mitme ees valvas keegi pumppüssiga. Terassüdame politsei käis teoreetiliselt alustänavatel patrullimas, aga nad tulid harva appi, kui vaid siis kõige hullematel juhtudel.

Algselt rääkis Terassüda suurejoonelisest maa-alusest linnast, mis ulatub kümnete korruste kaupa alla. See oli enne, kui Kaevurid hullusid. Enne, kui Terassüda ei viitsinud enam teeselda, et hoolib alustänavate rahvast. Samas polnud need ülemised tasandid kohutavad. Vähemalt püsis mingi korrataju ja leidus piisavalt urge, et neid koduna kasutada.

Laevalgus oli vaheldumisi õrnalt roheline ja kollane. Kui tundsid erinevate tänavate värvimustreid, võis alustänavatel täitsa hästi liigelda. Vähemalt ülemistel tasanditel. Isegi linnaveteranid kaldusid alumisi korruseid ehk teraskatakombe vältima, kus oli liiga lihtne ära eksida.

Kaks kvartalit Schusteri tänavani, mõtlesin ma, silmates läbi laes laiuva lõhe pea kohal kõrguvaid, paremini valgustatud ja kiiskavaid pilvelõhkujaid. Sörkisin kaks kvartalit, siis põikasin üles minevale trepile, jalad terasastmetele langemas. Need peegeldasid hämaraid ja pooleldi töötavaid lampe.

Koperdasin metalltänavale ja põikasin kohe pisemale kõrvaltänavale. Paljud ütlesid, et ülatänavad polnud kaugeltki nii ohtlikud kui alustänavad, aga mina ei tundnud end seal iial mugavalt. Kui aus 22

olla, ei tundnud ma end kusagil turvaliselt, isegi mitte Tehases koos teiste lastega. Aga siin üleval... siin liikusid Eepikud.

Püssi kandmine oli alustänavatel levinud komme, ent siin ülal võis see Terassüdame sõdurite või mööduva Eepiku tähelepanu tõmmata. Kõige targem oli redutada. Kükitasin kõrvaltänaval mingite kastide kõrval ja tõmbasin hinge. Heitsin pilgu mobiilile, toksasin sõrmega ette piirkonna algelise kaardi ja vaatasin siis üles.

Otse minu ees seisis punaste neoontähtedega hoone. Reeve’i Teater. Samal hetkel hakkas esiustest rahvast välja voorima ja ma hingasin kergendatult. Jõudsin täpselt etenduse lõpuks.

Kõik inimesed olid ülatänava rahvas, nad kandsid tumedaid ülikondi ja värvikirevaid kleite. Mõned võisid olla Eepikud, kuid enamik mitte. Selle asemel etendasid nad tegelasi, kellel läks elus kuidagi paremini. Võib-olla soosis Terassüda neid nende töö pärast või äkki olid neil lihtsalt jõukad vanemad. Terassüda võis võtta, mida tahtis, aga impeeriumi pidamiseks vajas ta valitsemisel abi.

Bürokraadid, armeeohvitserid, raamatupidajad, kaubandusgurud, diplomaadid. Nagu iga vana kooli diktaatorluse ülemkihis elasid ka need inimesed raasukestest, mida Terassüda maha poetas.

See tähendas, et nad olid peaaegu sama palju süüdi kui Eepikud, kes meid, ülejäänuid, rõhusid. Mina ei kandnud aga nende peale kuigi suurt meelepaha. Selline see maailm siis oli, tegid ellujäämiseks vajaliku.

Neil oli vanamoodne rõivastus – trend nägi siis seda ette. Mehed kandsid kaabusid, naiste kleidid meenutasid pilte, mida olin näinud keeluajastu1 kohta. See oli otseselt vastuolus moodsate terashoonete ja kõrgtehnoloogilise Korrakaitse kopteriga, mis kauguses müdistas.

Järsku hakkasid jõukad kodanikud eest ära kolima ja tegid ruumi mehele, kes kandis erkpunast triibulist ülikonda, kaabut ja sügavpunast ning musta keepi.

1

USA keeluajastu tähendas 1920.–1933. aastatel valitsenud alkoholi tootmise ja müügi keeldu (tõlkija) 23

Kükitasin veidi madalamale. See oli Aimus. Eepik, kellel oli etteaimamise võime. Ta võis näiteks ära arvata, mis number tuleb täringul või milline on homne ilm. Lisaks tajus ta ohte ja see tõstis ta Kõrgema Eepiku staatusesse. Sellist meest pelgalt püssiga ei tapa. Ta teaks, et lask on tulekul ja põikaks eest enne, kui päästikule vajutad.

Tema võimed olid nii hästi timmitud, et ta oskas põigelda kuulipilduja valangu eest. Samuti aimaks ta, kui tema toitu mürgitatakse või hoone täidetakse lõhkeainega.

Kõrgemad Eepikud. Kuradi raske oli neid tappa.

Aimus oli Terassüdame valitsuses keskmiselt kõrgel kohal. Mitte osa siseringist nagu Öövardja, Tulekahi või Voolurist, kuid piisavalt võimas, et teda kardaks enamik linna väheldasematest Eepikutest.

Tal oli piklik nägu ja kullinina. Ta jalutas teatri ees olevale kõnniteele ja süütas sigareti, samal ajal valgusid majast teised külastajad. Kaks liibuvates kleitides naist rippusid ta käevangus.

Kibelesin seljalt püssi võtma ja teda tulistama. Ta oli sadistlik koletis. Too värdjas väitis, et tema võimed töötasid kõige paremini siis, kui ta harrastas kunsti nimega haruspeksia: surnud olendite sisikonna uurimine tuleviku ennustamiseks. Aimus eelistas kasutada inimese sisikonda ja talle meeldis, kui see oli värske.

Hoidsin end väevõimuga tagasi. Sel hetkel, kui ma otsustaks teda tulistada, käivituks ta võimed. Aimusel polnud üksikust snaiprist midagi karta. Ilmselt arvas Aimus, et tal pole üldse vaja midagi peljata. Kui mu info aga tõele vastas, pidanuks järgmine tund selle arvamuse vägagi ümber lükkama.

No kuulge, mõtlesin mina. Nüüd on parim aeg teda rünnata. Mul on õigus. Peab olema.

Aimus tõmbas mahvi ja noogutas paarile möödujale. Tal polnud ihukaitsjaid. Miks tal neid üldse vaja on? Sõrmed sädelesid sõrmustest, kuigi vara tundus tema jaoks tähtsusetu. Isegi kui Terassüdame reeglid ei annaks talle õigust võtta seda, mida ta soovis, võinuks Aimus igas suvalises kasiinos igal päeval terve varanduse võita.

24

Midagi ei juhtunud. Kas ma eksisin või? Ma olin endas nii kindel olnud. Bilko info oli tavaliselt värske. Alustänavatel sosistati, et Kättemaksjad olid Newcagos tagasi. Aimus oleks just see Eepik, kelle nad sihikule võtaks. Ma teadsin seda. Olin Kättemaksjate uurimise endale harjumuseks – või isegi missiooniks võtnud. Ma… Üks naine jalutas Aimusest mööda. Pikk, sihvakas, kuldjuukseline ja vahest kahekümnene, tema õhukesel punasel kleidil haigutas sügav dekoltee. Isegi kahe käevangus kaunitariga Aimus pöördus ja jõllitas talle järele. Naine kõhkles ja kiikas tema poole. Siis ta naeratas ja kõndis tagasi, puusad siia-sinna kõikumas.

Ma ei kuulnud, millest nad rääkisid, kuid lõpuks ajas uustulnuk kaks naist enda kõrvalt minema. Ta juhtis Aimust teed mööda edasi, talle kõrva sosistades ja naerdes. Ülejäänud daamid jäid, käed ristis, maha ega julenud kaevelda. Aimusele ei meeldinud, kui naised talle vastu rääkisid.

See pidi olema see sobiv hetk. Tahtsin neist ette jõuda, aga ei saanud seda tänaval teha. Selle asemel kolisin mõne põiktänava võrra tagasi. Teadsin piirkonda täiuslikult – teatrikvartali kaartide uurimise tõttu olingi peaaegu hilinemas.

Kihutasin ühest hoonest mööda, hoidusin varjudesse ja jõudsin järgmisele kõrvaltänavale. Siit sain välja piiluda ja näha sama teed, kuid teise nurga alt. Aimus uitas terasest kõnniteel.

Piirkonda valgustasid tänavapostide otsas rippuvad laternad.

Endised tänavalambid olid ise teraseks muutunud – koos elektroonika ja pirnidega. Enam need ei töötanud, kuid sinna oli mugav laternaid riputada.

Laternad jätsid maha valguslaike, kust paarike sisse ja välja kõndis. Hoidsin hinge kinni ja passisin hoolikalt. Aimus kandis kindlasti relva kaasas. Tema pintsak oli õmmeldud nii, et varjaks pungitust kaenla all, kuid nägin ikkagi kabuuri piirjooni.

Aimusel puudusid otsesed ründevõimed, aga see ei omanud ka erilist tähtsust. Tema ettenägelikkus tähendas, et ta ei teinud iial möödalaske, ükskõik kui huupi see ka polnud. Kui ta otsustas su 25

tappa, oli reageerimiseks paar sekundit või sa surid.

Naisel ei paistnud relva olevat, ehkki ma ei saanud selles kindel olla. Kleit paljastas päris mitmeid kurve. Äkki oli püstol reie külge kinnitatud? Vaatasin lähemalt, kui ta järgmisesse valguslaiku liikus. Ühtäkki avastasin, et jõllitan teda, mitte ei otsi relvi. Ta oli ikka vapustav. Sädelevad silmad, erkpunased huuled, kuldsed juuksed.

Ja see dekoltee...

Judistasin end. Idioot, mõtlesin endamisi. Sul on täita ülesanne.

Naised segavad selliseid asju nagu ülesanne.

Ent isegi üheksakümneaastane pime preester oleks peatunud ja seda naist jõllitanud. Tähendab, kui ta poleks pime. Loll metafoor, mõtlesin. Peaks sellega veel tööd tegema. Mul on metafooridega ikka ja jälle raskusi.

Keskendu. Tõstsin püssi, jätsin luku peale ja kasutasin suumimiseks sihikut. Kus nad plaanisid teda rünnata? Siinne tänav jooksis mitu kvartalit sünges pimeduses, mida katkestasid vaid laternad – enne kui see ristus Burnley tänavaga. Seal asus kohaliku tantsumaastiku suurkeskus. Tõenäoliselt meelitas daam Aimuse endaga klubisse. Kiireim tee sinna viis läbi selle pimeda ja väherahvastatud tänava.

Tühi tänav oli väga hea märk. Kättemaksjad ründasid harva Eepikut, kes liikus liiga avalikus kohas. Neile ei meeldinud süütud ohvrid. Kallutasin relva üles ja uurisin sihikuga pilvelõhkujate aknaid. Mõned teraseks muutunud klaasid olid välja lõigatud ja taas klaasiga asendatud. Kas keegi passis seal üleval?

Olin Kättemaksjaid aastaid jahtinud. Nemad olid ainsad vastuhakkajad, üks salapärane rühm, kes jälitas võimsaid Eepikuid, püüdis lõksu ja tappis neid. Kättemaksjad olid õiged kangelased.

Mitte midagi sellist, mida isa endale ette kujutas – ei mingeid eepilisi võimeid ega särtsakaid kostüüme. Nemad ei seisnud tõe, Ameerika ideaali või muu taolise totruse eest.

Nad lihtsalt tapsid. Ühekaupa. Nende eesmärk oli kõrvaldada iga viimane kui Eepik, kes end seadusest ülimaks pidas. Ja kuna see 26

tähendas enam-vähem igat Eepikut, oli neil veel kõvasti tööd teha.

Jätkasin akende uurimist. Kuidas nad küll proovivad Aimust tappa? Selleks leidus vaid üksikuid viise. Nad võisid ta püüda olukorda, kust oli võimatu pääseda. Ettenägija võimed juhiks ta enese päästmise teel kõige ohutumasse paika, kuid kui sa lood olukorra, kus iga tee viib surma, võiksid ta tappa.

Meie kutsume seda šahhmatiks2, kuid seda on hirmus raske üles seada. Kõige tõenäolisemalt teadsid Kättemaksjad Aimuse nõrkust.

Igal Eepikul on üks selline – objekt, meeleseisund, mingi tegevus –, mis lubab nende väge nullida.

Seal, mõtlesin ma ja süda võpatas, kui märkasin sihiku kaudu tumedat kogu teisel pool tänavat oleva maja kolmanda korruse aknal. Ma ei eristanud detaile, kuid ilmselt jahtis ta Aimust omaenda püssi ja sihikuga.

Seal see oli. Naeratasin. Olin nad tõesti leidnud. Kogu harjutamise ja otsimise järel olin ma nad leidnud.

Jätkasin veel innukamalt oma vaatlust. Snaiper pidi olema vaid üks osa vandenõust Eepiku tapmiseks. Mu käed hakkasid higistama. Teised inimesed tunnevad elevust spordisündmustel või põnevusfilme vaadates, aga mul polnud valmis klopsitud elevuspaketi jaoks aega. See aga... võimalus näha Kättemaksjaid tegevuses, vaadata oma silmaga mõnda nende lõksudest... Noh, see täitis sõna otseses mõttes ühe mu suurimatest unistustest, isegi kui see oli vaid esimene samm mu plaanides. Ega ma ei tulnud vaatama ainult seda, kuidas üks Eepik maha lüüakse. Enne öö lõppu kavatsesin ma leida viisi, kuidas veenda Kättemaksjaid mind oma ridadesse vastu võtma. „Aimus!” hüüdis lähedalt üks hääl.

Lasin ruttu püssi alla ja tõmbusin kõrvaltänaval hoone vastu.

Hetk hiljem jooksis mööda ähmane kogu. Jässakas mees vanamoelises kodukuues ja viigipükstes.

2

Šahhmatt tähendab males seisundit, kus üks mängija on täielikult välistanud teise mängija edasised käigud (tõlkija) 27

„Aimus!” hõikus ta jälle. „Oota!” Tõstsin taas relva ja kasutasin uustulnuka uurimiseks sihikut. Kas see oli osa Kättemaksjate lõksust?

Ei. See oli Donny „Vintpall” Harrison, üks väheldane Eepik, kelle ainus võime peitus selles, et tal ei lõppenud püstolis kunagi kuulid.

Ta oli Terassüdame organisatsioonis ihukaitsja ja palgamõrvar.

Polnud mingit võimalust, et ta osales Kättemaksjate plaanis – nad ei teinud Eepikutega koostööd. Kättemaksjad vihkasid Eepikuid.

Nad tapsid neist vaid kõige hullemaid, ent ei laseks iial ühelgi oma ettevõtmisega liituda.

Vandusin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas Vintpall Aimuse ja naise juurde astub. Naine paistis murelikuna, täidlased huuled pruntis, vapustavad silmad kissis. Jah, ta oli mures. Raudselt üks Kättemaksjatest.

Vintpall asus rääkima, seletas midagi ja Aimus kortsutas kulmu.

Mis siin toimus?

Pöörasin taas tähelepanu naisele. Midagi tema juures... mõtlesin ma, pilk uitamas. Ta oli noorem, kui algselt arvasin, äkki kaheksateist või üheksateist. Ent midagi ta silmis reetis palju vanema mulje.

Tema murelik pilk haihtus hetkega. Selle asendas tahtlik mõttelagedus, kui ta Aimuse poole pöördus ja edasi kõndimiseks märku andis. Olgu see lõks milline tahes, ta vajas, et Aimus edasi tuleks. Kõlas loogiliselt. Ettenägija lõksu püüdmine on raske. Kui tema ohutaju tabab kas või õhkõrn lõksuhais, paneks ta putku.

Naine pidi tundma ta nõrkust, ent ei soovinud seda ilmselt kasutada enne, kui nad veidi eraldatumasse kohta jäid.

Isegi siis ei pruukinud see töötada. Aimus oleks endiselt relvastatud ja paljusid Eepikute nõrkusi oli kurikuulsalt keerukas ära kasutada.

Jätkasin vaatlust. Mis iganes Vintpallil probleemiks oli, ei paistnud sel naisega mingit pistmist olevat. Mees osutas vahetpidamata teatri poole tagasi. Kui ta suutis veenda Aimust tagasi tulema...

Lõks ei käivituks iial. Kättemaksjad tõmbuks tagasi, haihtuks ja 28

valiks uue sihtmärgi. Mina kulutaks veel aastaid, et sellist võimalust saada.

Ma ei saanud seda endale lubada. Tõmbasin sügavalt hinge, langetasin püssi ja heitsin üle õla. Siis astusin tänavale ja hakkasin Aimuse poole kõndima.

Oli aeg Kättemaksjatele oma resümee üle anda.

29

2 RUTTASIN hämaras mööda terasest kõnniteed, valguslaikudest aegajalt läbi astudes.

Võimalik, et olin otsustanud teha midagi eriti, eriti totrat. Umbes nagu ostsin-alustänava-kahtlastelt-tänavamüüjatelt-liha-ja-sõin-seda tüüpi totrat. Võib-olla isegi midagi veel rumalamat. Kättemaksjad planeerisid oma rünnakuid ülima hoolega. Mul ei olnudki plaani sekkuda – tahtsin vaid näha ja veenda neid siis end vastu võtma.

Kõrvaltänavast välja astudes muutsin asju. Sekkusin plaaniga, ükskõik, milline see ka polnud. Leidus võimalus, et kõik läheb täpselt ettemääratult – et Vintpalliga oli arvestatud.

Aga äkki mitte. Ükski plaan polnud täiuslik ja isegi Kättemaksjatel oli läbikukkumisi. Mõnikord tõmbusid nad tagasi ja sihtmärk jäi ellu. Parem oli taganeda kui riskida kinnivõtmisega.

Mina ei teadnud, milline see olukord oli, aga pidin proovima vähemalt aidata. Kui oleksin selle võimaluse vahele jätnud, neaksin 30

end veel aastaid.

Kõik kolm – Aimus, Vintpall ja ohtlikult mõjuv kaunitar – pöördusid minu poole, kui ma nende juurde jooksin. „Donny!” hüüdsin ma. „Meil on sind Reeve’is vaja!”

Vintpall põrnitses küsivalt ja silmitses mu vintpüssi. Ta sirutas käe pintsaku alla püstoli poole, kuid ei võtnud seda välja. Punases ülikonnas ja sügavpunase keebiga Aimus kergitas kulmu. Kui ma oleks ohtlik, hoiataks ta võimed teda kohe. Ma ei plaaninud aga järgmisteks minutiteks midagi, nii et ta ei saanud hoiatust. „Kes sina veel oled?” nõudis Vintpall.

Peatusin. „Kes olen mina? Sa vana säde, Donny! Olen Spritzi juures nüüd juba kolm aastat töötanud. Kas sul võtaks see tüki küljest, kui sa vahetevahel inimeste nimesid mäletaks?”

Mu süda peksis, kuid üritasin seda varjata. Spritz oli see kutt, kes Reeve’i Teatrit pidas. Spritz polnud Eepik, aga ta oli Terassüdame palgal – nagu enam-vähem iga teine, kes linnas mingitki mõjuvõimu omas. „Noh?” nõudsin ma. „Tuled siis või?” „Ära haugu mu peale, poiss. Oled sa mingi uksehoidja või?” „Käisin eelmisel suvel Idolini rüüstamas,” vastasin käsi ristates. „Ma teen karjääri, Donny.” „Sina kutsud mind härraks, idikas,” käratas Vintpall ja lasi käel pintsaku all langeda. „Kui sa „karjääri teeks”, ei kannaks sa tühipaljaid sõnumeid laiali. Mis lora sa tagasi minemise kohta ajasid? Ta ütles, et Aimus pidi tema jaoks mingid koefitsiendid välja arvutama.”

Kehitasin õlgu. „Ega ta mulle ei öelnud miks, lihtsalt käskis teile järele tulla. Ütles, et ta eksis ja te ei peaks Aimust tüütama.”

Vaatasin Aimuse poole. „Ma arvan, et Spritz ei teadnud... ee... et teil on tegemist, härra.” Noogutasin naise poole.

Paus venis pikaks ja ebamugavaks. Läksin nii närvi, et oleksin võinud oma sõrmenukkide vastu lotopiletit puhtaks kraapida.

Viimaks ajas Aimus end sirgeks. „Ütle Spritzile, et talle andestatakse, 31

vähemalt seekord. Ta peaks seda ise taipama – ma ei ole ta kalkulaator.” Ta keeras ümber, sirutas küünarnuki naise poole ja kõndis minema, ilmselgelt eeldades, et too kargab iga käsku täitma.

Kui daam lahkuma pöördus, heitis ta mulle kiire pilgu, pikad ripsmed sügavsiniste silmade kohal laperdamas. Avastasin, et naeratan.

Siis taipasin, et kui ma vedasin ninapidi Aimust, vedasin ilmselt ninapidi ka teda. See tähendas, et tema – ja Kättemaksjad – pidasid mind nüüd üheks Terassüdame kannupoisiks. Nad jälgisid alati hoolikalt, et ei seaks tsiviilisikuid ohtu, kuid neil polnud midagi mõne palgamõrvari või kambajõmmi kõrvaldamise vastu.

Oh, sa vana säde küll, mõtlesin mina. Oleks pidanud talle silma pilgutama! Miks ma talle silma ei pilgutanud?

Kas see oleks mõjunud tobedana? Ma polnud iial pilgutamist harjutanud. Kas seda saab üldse valesti teha. Lihtne asi ju. „Sul on silmaga midagi lahti või?” uuris Vintpall. „Ee, ripsmekarv läks silma,” kohmasin vastuseks. „Härra, vabandust. Ee, peaksime tagasi minema.” Mõte, et Kättemaksjad vallandavad oma lõksu nii, et mõnusa kõrvaltoimena jääb sisse ka Vintpall – ja mina tema kõrval – muutis mind järsku väga-väga närviliseks.

Kiirustasin kõnniteed mööda, astudes lärtsudes läbi paari lombi. Vihm ei aurustunud pimeduses nii ruttu ja et maa-alune oli valatud terasest, polnud sellel ka kuhugi voolata. Kaevurid lõid osa äravoolust koos torudega, mis ajasid alustänavatel õhku ringi, kuid nende hilisem hullumeelsus segas plaane ja nad ei lõpetanudki kunagi.

Vintpall tuli mulle mõõdukal sammul järele. Aeglustasin ja kohandusin tema tempoga. Kartsin, et tal võib tekkida põhjus Aimuse juurde tagasi minna. „Mis sa kihutad, tatt?” urises ta.

Kauguses peatusid naine ja Aimus tänavalambi all ja asusid üksteise suid keelega läbi otsima.

32

„Ära jõllita,” ütles Vintpall mööda kõndides. „Ta võiks meid maha lasta isegi vaatamata ja kedagi ei huvitaks.”

Tõsi. Aimus oli piisavalt vägev Eepik, et võis teha, mida tahtis seni, kuni ta mõnda Terassüdame plaani ei seganud. Vintpallil endal taolist immuunsust polnud. Tema tasandil tuli endiselt ettevaatlik olla. Terassüdamel oli sellest ükskõik, kui mõni väheldane Eepik nagu Vintpall noa selga sai.

Rebisin pilgu eemale ja kõndisin Vintpalli järel. Ta süütas kõndides sigareti, pimeduses välgatas ja sisises seejärel punakalt hõõguv ots tema ees. „Sa vana säde, Spritz,” ütles ta. „Oleks võind kohe algusest peale Aimusele järele saata mõne teist, kannupoistest.

Ma vihkan seda, kui seisan seal nagu jopski.” „Teate küll seda Spritzi,” ütlesin hajameelselt. „Ta mõtles, et teie saatmine solvaks Aimust vähem, sest olete Eepik.” „Küllap vist.” Vintpall tõmbas mahvi. „Mis meeskonnas sina siis oled?” „Eddie Macano omas,” ütlesin ühte käsilast Spritzi organisatsioonist nimetades. Kiikasin üle õla. Nad tegelesid ikka veel sellega. „Tema käskiski teile järele joosta. Ei tahtnud seda ise teha. Üritas liiga usinalt ühte tüdrukut peale korjata, kelle Aimus sinna jättis. On alles jopski, mis?” „Eddie Macano?” venitas Vintpall minu poole pöörates. Tema sigareti punane ots värvis hämmeldunud näo leekivoranžiks. „Tema suri ju kaks päeva tagasi kismas nende maa-alustega. Ma olin seal...”

Tardusin. Oih. Vintpall sirutas püstoli poole.

33