Terviseloominenaidis

Sisukord Eessõna 7 Sissejuhatus 9 Tänuavaldused 11 . ENERGIA OLEMUSE M ISTMINE TERVISE LOOMISEL 1. Haiguse põhjustega seotud mõtete muutmine 15 Haigestumiseni viivad mõtlemis- ja käitumismustrid Võimust, vastutusest, tarkusest ja armastusest Tavameditsiin versus intuitiivne diagnoosimine Haiguste tekkepõhjuste holistiline hindamine Alternatiivne tervendamine 2. Tavameditsiini ja holistiliste põhimõtete lähenemine 37 Isiksus ja haigus Ennetuse olulisus Holistiline vaatenurk 3. Sissejuhatus intuitiivsesse meditsiini 49 Sümptomid ja loovus Intuitiivne diagnostika Cayce, Liechtman, Bach, Saraydarian ja Myss Intuitiivne diagnoosimine toimib 4. Intuitiivne diagnoosimine ja inimese energiaringe 64 Mida kujutab endast intuitiivne diagnostika Positiivse versus negatiivne stress Eluvaldkonnad ja t akrad Pärilikkus versus karma Keskkonna ja vägivalla mõju 5. Kuidas me tervendame 91 Raviprotsessi ümbermõtestamine Ego valu versus hingevalu; isekas mina versus isetu mina Religioon versus vaimsus; elutahe versus tahe terveneda Aeg versus praegune hetk Haigus kui õpetaja . KUIDAS MEIE TEOD JA M TTED HAIGESTUMIST P HJUSTAVAD 6. Levinuid surmapõhjused: s damehaigused, insult ja vähk 105 Südamehaiguste energeetiline analüüs koos juhtumikirjeldustega

Insuldi energeetiline analüüs koos juhtumikirjeldustega Vähi energeetiline analüüs koos juhtumikirjeldustega 7. Miks me saame vigastusi ja haigestume ägedatesse haigustesse 128 Haiguste, nakkuste ja immuunsüsteemi energeetiline analüüs Toimetulek aidsi, herpese, vöötohatise ja teiste ägedate haigustega Miks juhtuvad õnnetused? Näiteid elust.

8. Kuidas stress krooniliste haiguste kujunemist mõjutab 149 Toimetulek epilepsia, polüskleroosi, ALS-i ja teiste krooniliste haigustega Negatiivsed käitumismustrid ja juhtumikirjeldused 9. Miks me kannatame kroonilist valu? 170 Kroonilise valu sündroomi energeetiline analüüs Näiteid valust migreen ja teised tugeva valu tüübid Kroonilise valu all kannatavate inimeste juhtumikirjeldusi 10. Vaimsete ja emotsionaalsete häirete päritolu 184 Emotsionaalsete häirete energeetiline analüüs Vaimsete ja emotsionaalsete häirete ning stressi suhe Alzheimeri sündroomi, uimasti- ja alkoholisõltuvuse ning paanikahäire juhtumikirjeldusi III. STRESS: K IKIDE TERVISEHÄIRETE ÜHINE NIMETAJA 11. Madal enesehinnang viib seksuaalsete konfliktideni 207 Ühiskonna silmakirjalikkus põhjustab stressi Stress tuleneb madalast enesehinnangust 12. Ps hhosomaatilisi haiguseid põhjustab stress 216 Stressitsükli mõju Stressist tulenev haigus Isegi platseebo toimib Oleme seda, mida mõtleme I . KUIDAS OLLA TERVE 13. Terveks jääda 231 Toitu tervislikult Liigu küllaldaselt Vaimne häälestumine Teisi võimalusi tervise säilitamisel 14. Hakakem õilishingedeks 246 Meie planeedi olukorra mõistmine Ellujäämise tee

Vaade tulevikku Haiguste loend 257

Eess na RAAMATUS “Tervise loomine” esitatud ideed on tänapäeval väga asjakohased. Me seisame silmitsi tuumasõja ja aidsiga seotud ohtudega, millele pole lihtsaid mõistuspäraseid lahendusi. Meie esivanemate ravimeetodite taassünd või taasõppimine on hädavajalik. Kui me üldse jõuame kahekümne esimesse sajandisse, siis peab see kaasa tooma uue vaimse tarkuse taseme ja intuitiivse sisekaemuse oskused.

Selle raamatu sõnakasutus võib mõnele lugejale kummaline näida, kuid tuleb meeles pidada, et igasugune tervendamine on “teaduslik”. Me oleme alles keha ja vaimu vastastikmõju avastamise ja uurimise alguses ning jälgime, kuidas emotsionaalsed seisundid (näiteks depressioon või armastus) keha mõjutavad.

Me oleme lõputult võidelnud selle fakti tunnustamise nimel, et psüühiline ja vaimne seisund avaldub rakutasandil, väljendudes kehalise haiguse või tervisena. Me oleme pinnaseks, millesse haigus võib juured ajada. “Kergemad” ja “raskemad” haigused ei ründa meid niisama. Meil on oma tervise ja tervenemise osas palju kaasa rääkida. “Tervise loomine” aitab näha tervikpilti ning elada õnnelikku ja tervet elu.

Ma töötan tänini kirurgina, vaatamata sellele, mida tean tervenemisest... ka Norman alustas oma karjääri neurokirurgina. Me seisame kahe jalaga maa peal, kuid oleme tuttavad ka tervenemise tõelise olemusega.

Ma näen oma töös iga päev, kuidas armastus ja meelerahu inimestel terveneda aitavad. Olen tuttav ka vastupanuga, mida osutatakse väljastpoolt meditsiinikooli pärinevatele teadmistele.

Kord riputasin Yale i New Haveni haigla arstide infotahvlile uurimuse palve mõjust infarktijärgsete tüsistuste vältimisel. Päeva lõpuks oli keegi jõudnud selle servale kirjutada sõna “jama”. Statistikaga eelarvamusi ei purusta. Tõekspidamised on usu, mitte loogika küsimus. Nagu ütlevad kveekerid: “Räägi tõtt neile, kelle käes on võim.”

Mina ja mu abikaasa Bobbie, loomu poolest skeptikud, oleme mõlemad isiklikult kogenud tervenemist füüsilistest probleemidest. Neid tervenemisi jälginud arstid muutsid nähtu mõjul meelt.

Ma tean, et kasutan patsientide tervisliku seisundi hindamisel intuitsiooni abi. Ma “tean”, millal inimene on “haige”. Temast õhkub midagi teistsugust... mingi tunne, vibratsioon, aura... nimeta seda, kuidas soovid, minu jaoks on see ilmne. Ma ei loobu seepärast oma diagnostikavahenditest, kuid kombineerin inimesi ravides intuitsiooni, märkide keelt ja meditsiini.

Jutt ei käi kõikide haiguste ravimisest. Igaüks sureb kord. Tähtis on armastada ja elada ehedat elu ning mõista, et tervenemine ja haigusest paranemine võivad olla kaks ise asja. Kaelast saadik halvatud kunstnik, kes hoiab maalides pintslit hammaste vahel, armastab maailma ja muudab selle kaunimaks ning on terviklikkusele palju lähemal kui nii mõnigi füüsiliselt terve inimene.

Milline on meie vastutus iseenda ja maailmaruumi ees? Ma usun, et peamine on armastus. Me vajame enesearmastust ja -austust. Peame alustama enda armastamisest ja austamisest, et olla võimelised armastust ja austust ka teistele jagama. Vaba tahe on võtmesõnaks, mis annab kõigele tähenduse.

Mis hoiab mind hoolimata akadeemilisest haridusest avatuna sellele pealtnäha müstilisele ja teadvustamatule teadlikkusele? Elu ise! Minu jaoks on müstiline see, kuidas haav “oskab” paraneda. Kuidas

viljastatud munarakk kannab endas kogu vajalikku informatsiooni, et kasvada inimolendiks. Kus asub DNA-s meie psüühilise, intellektuaalse, füüsilise ja vaimse sektori plaan? Kõik see, mis teeb meist terviklikud indiviidid, on seal kirjas. Kui me kuulame oma nelja sektorit, püsime õigel rajal. Haigus on nagu arvuti t hista-klahv... meie elu ümbersuunaja. Haigus ütleb meile: Muuda oma eluviisi. See pole kuidagi seotud häbi või süütundega, vaid julgusega muutuda ja areneda. Kas see on teaduslik? Jah! Õpeta A-tüüpi infarkti üle elanud patsiendid armastama ja uue infarkti tõenäosus kahaneb poole võrra. Psühhoteraapia võib kahandada kiiritus- ja keemiaravi füüsilisi ja psüühilisi kõrvalnähte. DNA tervenemismehhanisme saab väljakujunenud organismides võimendada. Kõik see on teaduslik ja mõõdetav.

Peamine põhjus, miks nende sõnade järgi elada, on tõik, et see tundub hea. Mitte keegi ei ela igavesti... mida kauem sa elad, seda enam koged eluteel kaotusi. Sina valid, mida otsustad selle valuga teha, kuidas neid kogemusi kasutada ja mida neist õppida.

Armastus on paljudele meist keeruliseks probleemiks. Käesolevas raamatus räägitakse sellest, et seksuaalset ehk romantilist ja vaimset armastust on siiani nähtud eraldiseisvaina. Selline eristamine viib raskusteni igal tasandil. Praegusel arenguastmel peame mõistma vajadust vaimse, tingimusteta armastuse järele, mis on peamiseks tervendavaks jõuks meile ja meie rännukaaslastele siin planeedil.

Tervise loomine sisaldab mõtteterasid, mis aitavad meil kasvada ja õitsele puhkeda, kasutada oma sünnipäraseid võimeid ja astuda julgelt vastu elu väljakutsetele. Protsess ise ongi tulemus.

Ava silmad ja meeled ning hakka uskuma. Ära lase teistel öelda, mida sa võid näha ja uskuda. Võõras pilk moonutab sinu isiklikku vaatevälja ja sunnib sind eitama seda, mida kollektiivne teadvus alati teadnud on.

Kuula oma sisemist häält ja sünni uuesti, tervena selle sõna tõelises tähenduses. Lase tervise loomise protsessil endas alata.

Bernard S. Siegel, M D, FACS, raamatu Armastus, meditsiin ja imed (Love, Medicine & Miracles) autor

Sissejuhatus KÕIGE SAGEDASEM küsimus pärast haiguse diagnoosimist on: Miks? Miks ma sain selle haiguse? Meid hirmutab kõik seletamatu, eriti kui see on meis endis. Kui varem pöörduti elu saladuste mõistmiseks religiooni poole, siis nüüd esitame küsimused teadusele. Lääne teadus ja meditsiin tugineb veendumusel, et teaduslikud uuringud suudavad leida ja leiavad põhjenduse kõigele, mis meie sees või ümber toimub.

Tänini ja ka edaspidi on enamik uurimusi keskendunud füüsilistele põhjustele ja tagajärgedele. Kui füüsiline keha haigestub, hakatakse otsima haiguse allikat. Kuidas viirus kehasse tungis? Millal? Mis põhjustas häired südame töös? Liiga palju soola? Liiga vähe kehalist koormust? Mis täpselt? Ja siis uurimus, mis toob välja vähki haigestumise põhjused: suitsetamine, liigne arvuti kasutamine, valed toitumisharjumused, geneetiline eelsoodumus. Alati ja igal pool algab haiguse tekkepõhjuste otsimine füüsiliste põhjuste tuvastamisest.

Teaduslikud selgitused haiguste arenemise ja tekkepõhjuste kohta on olulised, kuid kaugeltki mitte piisavad. Me elame ühiskonnas, mis on vaimselt ärganud – miljonid inimesed teevad tõsiseid pingutusi enda olemuse ja sisemaailma tundmaõppimiseks. Need sisemaailma mõistmisele suunatud pingutused ei muuda teaduslikku meditsiini tühiseks, nagu on arvanud mõned äärmuslikud holistilise meditsiini eestkõnelejad. Kuid need näitavad, et haiguste teket ei saa ainult füüsiliste teguritega põhjendada. Isegi lääne meditsiin on hakanud tasapisi mõistma, et haiguste teket ja kulgu ei mõjuta üksnes füüsilised tegurid. Paraku ei ole meditsiinimaailm veel valmis emotsionaalsete häirete ja haiguste vahelist seost ametlikult tunnistama.

Käesolev raamat tutvustab lugejale uut arusaama inimese füsioloogiast. Kuna meie puhul on tegemist arsti ja intuitiivse tervendaja koostööga, siis on see esimeseks sammuks emotsionaalsete häirete ja haiguste vaheliste põhiliste seoste ametlikuks muutmisel. Selles raamatus kirjeldatakse inimkeha inimese energiasüsteemina – meis olemasolevate emotsionaalsete tegurite korrastatud struktuurina. Emotsionaalne

anatoomia on olemas, sama tõeline ja organiseeritud kui füüsiline keha. Depressiooni ja krooniliste haiguste all kannatajad saavad intuitsiooni kasutades leppida minevikus tehtud vigadega ning seeläbi tervenemisprotsessi kiirendada ja sellele kaasa aidata. Loodame, et käesolev raamat aitab lugejail saavutada parema arusaama, miks ja kuidas haigused tekivad. Kuigi teadus täiendab pidevalt meie teadmisi elu keemilistest ja füsioloogilistest komponentidest, ei suuda ta vastust anda, kuidas mõjutavad füüsilist keha südamevalu, lein, raev ja armastus. Me ei usu siiski, et keegi – ka arstid – eitaks, et nendel ja paljudel teistel emotsionaalsetel seisunditel on inimese kehale suur mõju.

Tuleviku terviseuuringud on suunatud kehakeemia tundmaõppimisele mõistmaks, milliseid keemilisi reaktsioone võivad füüsilises kehas vallandada emotsioonid ja vaimuseisundid. Käesolev raamat püüab aidata lugejaid leida vastust põhiküsimusele Miks ma jäin haigeks? . Paljudel teistel võib see raamat aidata selle küsimuse esitamist vältida.

CAROLINE M. MYSS, M A C. NORMAN SHEALY, M D, PH D

I Energia olemuse m istmine tervise loomisel

1 Haiguse p hjustega seotud m tete muutmine CAROLINE MYSS

ON AEG TUNNISTADA üht peamist tõsiasja: inimvaim on reaalne. Haiguse tekkepõhjusi uurides jõuame keemiliste, füüsiliste ja füsioloogiliste tegurite juurest viimaks inimese hingetuumani. See on väga julge väide, millega alustada raamatut, mis käsitleb tervist. Kuid samas pole see väide uus. Viimastel aastakümnetel on paljud elukutselised meedikud oletanud, et haiguste tekkepõhjustel on otsene seos inimese sisepingete ja stressiga.

Keel, mida haiguse ja stressi vahelistest seostest rääkides tarvitatakse, on allikati erinev. Mõned autorid kasutavad psühholoogilisi termineid, teised stressi kirjeldavaid väljendeid. Mitmed rõhutavad keha-vaimumeele sidet. Käesolevas uurimuses neid kõiki kombineerides saab selgeks, et meie maailmas on kohta võtmas midagi väga väärtuslikku. Meie vaimud igatsevad tunnustust, et nad on reaalsed; tõdemust, et iga killuke neist on sama reaalne kui füüsiline keha. Kui religioon ja poeesia on inimvaimu olemasolu alati tunnistanud, siis nüüd murrab meie vaimne olemus läbi psühholoogia-alase keelekasutuse barjääri ning nõuab enese tunnustamist eluandva jõuna, millest lähtub kõik muu.

Kui me kirjutaksime seda raamatut kakskümmend viis või ka viisteist aastat hiljem, võiksime kohe alustada haiguse tekkepõhjuste väljatoomist hingelisi kriise kirjeldavas keeles: elumõtte kaotus, lein, süütunne, andestamatus, vihkamine, eneseaustuse ja -väärikuse kaotus ning kõik hirmu vormid. Kui need kriisid on kord eristatud, osatakse näha ka nendega kaasnevate kehaliste haiguste põhjusi, sest keha mõistetakse kui sügavamate vaimsete omaduste peegeldust.

Enamik meist ei ole veel valmis sellist lähenemist haigustele omaks võtma. Me elame tehnoloogilises ühiskonnas ning oleme harjunud ka endast mõtlema tehnoloogilistes terminites. Selleks, et mõelda inimkogemusest vaimses keeles, rääkimata haiguse kui hingelise kriisi tunnistamisest, peame asetama esikohale aukartuse Elu ees.

Kõigist selgitustest, miks elu üldse eksisteerib, on vaid vähestes mainitud elu pühadust. Paljudele inimestele ei seostu mõiste püha arusaamaga sellest, mida tähendab olla inimene, olla elus ja osa tohutust elu kontiinumist maailmaruumis. Meie elu väärtustamise süsteem on olemuselt majanduslik, inimesi ja teisi eluvorme hinnatakse nende tulupotentsiaali ja omandatud maise võimu põhjal. Selline väärtussüsteem kehtib üle maailma nii üksikisikute, rahvuste kui ka planeedi tasandil, näidates ilmekalt, kui raske on inimkonnal austada Elu tema enese pärast.

Seoses väärtushinnangute mõjuga elukvaliteedile levib meie keskel hulk haigusi, millest paljud on viiruslikud. Teised epideemiad , näiteks uimasti- ja alkoholisõltuvus, on puhtalt emotsionaalsed ja vaimsed probleemid. Inimkogemus, välja arvatud üksikud valgustatuse saared, on kaotamas oma väärikust. Arutu hulk inimesi on ennast kaotanud omaenda elu segadikku. Majandusliku, poliitilise või sotsiaalse surutise all on miljonite inimeste elu väärtus kahanenud pea olematuks, sest elu väärtust mõõdetakse majanduslikus mõõtkavas.

Me seisame silmitsi inimese vaimse seisundi epideemilise killustumisega. Sellelt pinnalt võrsuvad mitmed haigused, näiteks aids, vähk, depressioon, ärevushäired, närvivapustused, alkoholism ja uimastisõltuvus, samuti keskkonna muutumine mürgiseks ja saastumine. Kui see raamat ilmuks aastal 2000, siis kirjutaksime puhtvaimse teksti sellest, kuidas neid haigusi ravida. Kuid meie maailm on hetkel vaid pisut avanenud mõttele, et inimvaim vajab tõsist tähelepanu, rääkimata tõelisest ravist. Seetõttu on igati sobiv, et raamat esitab traditsioonilise ravimudeli ja haiguste kirjelduse koos inimvaimu esilekerkiva häälega.

Meie ees seisab olemuslikult tähtis teekond. See raamat kujutab endast ühte sammu, loodetavasti pikka sammu, selles suunas.

Meie koostöö algus Ma töötan koos Norman Shealyga alates 1985. aastast. Me kombineerime oma kogemusi ja teadmisi, et aidata inimestel mõista haigestumise põhjusi. Norman on arst, neurokirurg, valu ja stressijuhtimise ekspert.

Mina olen kirjastaja, endine ajakirjanik ja usuteaduse magister, kes on spetsialiseerunud vaimsuse psühholoogilistele dimensioonidele. Aastatel, mil tutvusin vaimsete õpetustega, mõistsin, et intuitsioon on inimvaimu loomulik töövahend, mida on elukvaliteedi tõstmise huvides võimalik arendada ja taltsutada. Ma keskendusin oma intuitsiooni arendamisele, et õppida intuitiivset diagnostikat.

See oskus võimaldab mul tajuda inimese energiat ehk elujõudu sellise täpsusega, et võin intuitiivselt tuvastada füüsilise haiguse olemasolu ja häiritud kehapiirkonna. Mis veel tähtsam, ma suudan ära tunda emotsionaalse, psühholoogilise ja vaimse stressi mustrid inimese elus. Saadud informatsioon lubab Normanil ja tema patsientidel nagu ka minul ja minu klientidel saada oma stressiolukordadest selgemat pilti.

Lisaks füüsilistele andmetele, mida annavad arstile patsiendi läbivaatus ja analüüsid, lisab intuitiivne vaatlus teavet patsiendi hirmudest, emotsionaalsest stressist, sügavale juurdunud ebakindlusest ja isiklikest traumadest, mida leidub iga inimese elus. Kui kõik need andmed on koos, tekib kõikehõlmav pilt patsiendi elust. Siis on võimalik mõista, kuidas inimene, olgu teadlikult või alateadlikult, haiguse tekkes osales.

Oma ühistel tööaastatel oleme Normaniga tegelnud sadade patsientidega. Me oleme töötanud inimestega, kelle seas on olnud vähi- ja artriidihaigeid, kroonilise valu all kannatajaid, vigastatuid, ajukahjustustega inimesi, aidsihaigeid, südamehaigeid, infarkti üleelanuid, koomasse langenuid ja paljude muude haiguste põdejaid. Me oleme korduvalt täheldanud, et haigus kaldub järgnema teatud seaduspäraga igapäevaelust põhjustatud stressile või traumale. See, kuidas meie sisemised ressursid suudavad toime tulla igapäevaelu sündmustega, sealhulgas pettumuse, masenduse ja kaotustega, kui nimetada vaid mõnda, mõjutab otseselt igaühe tervise kvaliteeti.

Stressifaktor Viimastel aastatel oleme ühiskonnana pööranud tähelepanu stressi ja tervisliku seisundi vaheliste seoste tundmaõppimisele. Nii meditsiinitöötajad kui ka avalikkus nõustuvad, et stress on üks olulisimaid tegureid selliste haiguste või haiguslike seisundite väljakujunemisel nagu südameatakk, kõrge vererõhk, haavandid ja neuroosid.

Trend tunda sügavamat huvi erinevate stressorite ja nende toime vastu märgib pöördepunkti diagnostikas ja haiguste mõistmisel, sest see arvestab tõsiasja, et emotsionaalsed pinged tõepoolest lõhuvad füüsilist keha.

Isegi kui stressi mõju nähakse ainult ühe haiguste põhjustajana mitmest, on inimese emotsioonide tunnistamine füüsilise tervise osaks viinud traditsioonilise meditsiini silmitsi holistilise tervisekäsitusega: enamik füüsilisi haigusi tuleneb emotsionaalsetest, hingelistest ja vaimsetest kriisidest.

Kuna stressiuuringud lisavad tõendeid emotsioonide mõjust tervisele, on nüüdseks vältimatu, et traditsioonilise meditsiini avastused sulanduvad viimaks ühte holistilise tervisekäsitluse põhimõtetega, sest mõlemad valdkonnad on avastamas üht ja sama tõsiasja: emotsioonid avaldavad füüsilisele kehale otsustavat mõju. Isegi kui traditsiooniline meditsiin suhtub neisse seisukohtadesse ettevaatlikumalt, on uks juba avatud.

Termin stress on justkui kahte meditsiinilist maailma ühendavaks sillaks – see on ohutu kõlaga sõna, mis kirjeldab traditsiooniliste arstide jaoks ebamugavaid nähtusi. Tunnistamata ametlikult emotsionaalset, hingelist või vaimset kriisi, räägitakse stressist , et kirjeldada ühe üldistava sõnaga nähtusi, millest holistilised arstid ja tervendajad räägivad vabalt, õigete nimedega, kui inimeste reaktsioonidest eluraskustele.

Töö, mida ma koos Normaniga teen, teenib umbes sama eesmärki kui termin stress – see on sillaks.

Meie uurimistöö kätkeb inimeste haiguste uurimist koos selgitamisega, kes need inimesed on, millesse usuvad ja kuidas suudavad oma emotsionaalseid vajadusi igapäevases elukeskkonnas rahuldada.

Stressi olulised seaduspärasused Me võime tehtud töö põhjal kinnitada, et üldiselt iseloomustab haigestunud inimesi kaheksa peamist tervist laostavat käitumismustrit.

Esimene muster hõlmab lahenduseta jäänud või s gavalt häirivat emotsionaalset, psühholoogilist ja vaimset stressi inimese elus. Stressi allikas võib peituda lapsepõlves, mil tuli taluda äratõukamist või

ebaõiglust, kuid tegemist võib olla ka lähimineviku sündmuste, näiteks abikaasa surmaga. Ükskõik millist tüüpi stressiga on tegemist, see ei pea avalduma dramaatiliselt ega isegi märgatavalt, et olla tõeline. Lahenduseta jäänud probleemide või häirivate olukordade mõjul tekkinud stressi esineb suurel määral iga haigestunud inimese elus.

Teine kindel muster on seotud sellega, millises ulatuses valitsevad inimest negatiivsed uskumused ja tõekspidamised. Igaühel meist on oma positiivsete ja negatiivsete uskumuste, hoiakute ja kogemuste süsteem.

See, mida inimene arvab Jumalast, teistest inimestest, saatusest ja õnnest, mängib elus väga suurt rolli.

Meie uskumused on tihedalt seotud emotsioonidega, mõjutades emotsionaalseid reaktsioone elusündmustele.

Jõuduandvad uskumused ja positiivsed hoiakud on kehalise ja vaimse tervise säilitamisel otsustava tähtsusega.

Haigestunud inimestel seevastu on sageli uskumuste süsteem, mis õõnestab nende elujõudu ka mõningatest positiivsetest hoiakutest või arvamustest hoolimata. Näiteks, inimene võib olla haritud ja andekas ning jätta mulje, et kõik siin ilmas töötab tema kasuks, kuigi selle illusoorse välispinna all peitub madal enesehinnang, mis paneb inimese uskuma, et ta ei vääri edu. Madalast enesehinnangust saavad alguse läbikukkumised, nendest omakorda kibestumine ja viha ning tulemuseks on haigestumine.

Kolmas muster, mis haigestumisel suurt osa mängib, on võimetus armastust jagada ja vastu võtta. Inimeste elud keerlevad ümber armastuse ja kui lähisuhted on stressirohked, võib füüsiline tervis kergesti üles öelda.

Inimene, kes elab oma elu armastuse ja inimliku soojuseta, on esimene, kelle haigused üles leiavad.

Neljandaks haigusi põhjustavaks omaduseks on huumorimeele puudumine ja oskamatus eraldada lihtsaid tühiseid probleeme tõsistest ja olulistest. Kindlasti on elus olukordi, millega kaasnevad tugevad emotsioonid.

Siiski ärritume sageli sündmustest, mis ei paiska maailma segi, vaid on üksnes igapäevaelu ebameeldivused.

Tasub õppida, kuidas pisematest probleemidest lahti lasta, et vältida selliseid tervisehädasid nagu kõrge vererõhk, migreen ja maohaavad. Naer on ääretult tervendav. Oma hädades millegi naljaka nägemine ei tähenda, et me elu tõsiselt ei võta. Pigem on see märgiks inimese loomuomastest transtsendentsetest omadustest.

Viies tervisele mõju avaldav käitumismuster puudutab otsustusvõimet ja oskust enda tegevust korraldada.

Ma olen oma elu peremees on tunduvalt elutervem ja loomulikum mõtteviis kui mõte, et sul on oma elus kõigi ja kõige üle kontroll. Inimene võib hoida oma elu kontrolli all ja saada selle käigus südameataki – tänu stressile ja närvipingele, mille tekitasid pingutused välise maailma sündmusi juhtida.

Ma olen oma elu peremees tähendab oskust sätestada tingimusi, milles elu möödub, isegi kui need peaksid tähendama esialgsetest plaanidest loobumist või nende muutmist. Enda peremeheks olemine ei tähenda tingimata, et kõik läheb nii, nagu sa tahad. See tähendab oskust osaleda vastastiksuhetes, anda ja vastu võtta, olla paindlik, arvestada teiste vajadusi ja saada seda, mida vajad, tänu oma sisemisele tugevusele ja enesekindlusele. See tähendab oskust kehtestada oma tahet enda jaoks oluliste valikute tegemisel.

Iga inimene peab tundma, et tema otsustab oma elu tähtsate küsimuste üle. Kui valikuvõimalus on pärsitud, tekitab see inimeses emotsioone, mis viivad sageli haigestumiseni. Seda seepärast, et isikliku valikuvabaduse piiramine toob kaasa viha, vaenulikkust, hirmu ja raevu. Haigestunud inimeste lugudest võib sageli kuulda, et nende valikuvabadust piirasid neid käsutanud isikud või et nad tundsid, et nende valikuid ei austata.

Kuues muster on seotud sellega, kuidas inimene oma füüsilise keha vajaduste eest hoolitseb. Toitumine, liikumine, suhe uimastite ja alkoholiga, samuti geneetiline pärand moodustavad tervise vundamendi. See, kui palju tähelepanu inimene pöörab oma emotsionaalsele, füüsilisele ja keemilisele stressile, mõjutab väga suurel määral füüsilise keha elujõudu ja vastupidavust.

Seitsmendaks haigestumist mõjutavaks teguriks on eksistentsiaalne tühjus ehk kannatus, mis käib kaasas elumõtte puudumise või kaotamisega. Kadunud hing või sihitult ekslev inimene on haigustele väga vastuvõtlik, sest elumõtte puudumine viib meeleheite, depressiooni ja enese väärtusetuse tundeni. Füüsilist keha mõjutavad tühjusetundega kaasnevad kannatus ja emotsioonid tugevalt. See on haigestunud inimeste sagedane kaebus.

Kaheksas muster, mis sageli haigestumiseni viib, on kalduvus eitada. Tihti on stressi allikaks oma intuitsiooni ja teadlikkuse blokeerimine ning teatud olukorral jätkuda laskmine, tegelemata probleemiga sügavuti.

Igaühe elus võib esile kerkida probleeme, mida on raske tunnistada – näiteks lapse uimastisõltuvus või halvad abielusuhted. Probleemi teadvustamine, mis tähendab sellest rääkimist, muudab valuküsimuse reaalseks ja seda pole võimalik enam eitada. Raskuste eitamine ja nende arutamisest keeldumine ei tee neid veel olematuks. Eitusega loodud stress võib inimkehale äärmiselt laastavalt mõjuda.

Paljud meie patsiendid on haigusest tervenedes öelnud, et nad lihtsalt ei suutnud silmitsi seista mõne eriti närvesööva probleemiga oma elus. Haiguse avaldudes on probleemi edasine eitamine võimatu ja

valuküsimusega silmitsi seismine toob rahu, mida pole seni kogetud.

Need haigestumise seaduspärasused on mind ja Normani viinud järeldusteni, millel käesolev raamat põhineb. Me oleme veendunud, et iga inimene osaleb otseselt, kas teadlikult või alateadlikult, isikliku reaalsuse loomisel, kaasa arvatud tema tervis. Vahendid, mida selles loomeprotsessis kasutame, peituvad meis endis. Nendeks on meie hoiakud, emotsioonid ja uskumused ning oma vaimse mina teadvustamine.

Kui hakkame oma sisemist jõudu paremini mõistma, toimub meiega kaks asja. Esiteks saame aru, kuidas emotsioonid, hoiakud ja uskumused meie tervisele või haigestumisele kaasa aitavad. Teiseks omandame oskuse end tervena hoida, mõistes, et negatiivsed hoiakud vallandavad f silises kehas negatiivseid reaktsioone. Kui see teadlikkuse tasand on saavutatud, ei saa negatiivsus enam nii kergesti meie üle võimust võtta, sest me oleme teadlikud, et negatiivsed emotsioonid viivad suure tõenäosusega haigestumiseni.

Ma uurin selles raamatus koos Normaniga emotsionaalseid, psühholoogilisi ja vaimseid tegureid, mis aitavad tervist luua, ning destruktiivseid tegureid, mis viivad haigestumiseni. Me oleme jõudnud arusaamisele, et kõik negatiivsed tegurid kuuluvad nelja peamisse inimelu valdkonda, milleks on võim, vastutus, tarkus ja armastus.

Olenemata täpsetest asjaoludest, tekitab inimesele kõige rohkem ahastust ja valu ebakindlus ühes neist neljast valdkonnast: võim, vastutus, tarkus või armastus. Selgitamaks, kuidas meie neid nelja valdkonda mõistame, panen kirja nende terminite definitsioonid.

Võim/vastutus/tarkus/armastus VÕIM Iga inimene peab leidma viisi, kuidas ennast kehtestada. Igaühel tuleb võidelda oma õiguste eest. Võitluse vorm võib erineda, kuid ajend jääb samaks. Oma arengutee alguses õpime võimu seostama väliste sümbolitega: raha, poliitiline või sotsiaalne staatus, kontroll kaasinimeste üle, tunnustuse ja tähelepanu iha, materiaalsed hüved, ametialased ja akadeemilised tiitlid. Me rühime nende eesmärkide poole, sest need annavad maailmale võimsa signaali: me oleme haavamatud; meist ei saa ohvreid; me oleme edukad; me kontrollime oma elu.

Maise võimu poole püüdlemine on seotud sooviga omada ja kindlustada kontrolli elu kõikide aspektide üle. Arenenud inimvaimule, kelle tugevus põhineb eneseväärikusel, vaimsetel põhimõtetel ja enesearmastusel, on see pigem võimu aseaineks. Eneseväärikusel tuginevat võimu ei saa osta. See teenitakse ära sisemise tugevuse ja vaimsete võimete arendamisega.

Kui üksikisik on keskendunud välise võimu saavutamisele, osutab see tema sisemistele puudujääkidele.

Mida tugevam on tema võimujanu, seda nõrgemaks jääb tegelik võim.

Võimuvõitlus leiab aset pidevalt ja sel on lugematu hulk vorme. Alates mehe-naise tasakaalustamata suhetest ja kontoris toimuvatest võimumängudest kuni vajaduseni olla esimene kas või järjekorras need on vaid mõned näited võimuvõitlusest igapäevaelus. Soov oma tahet peale suruda ja alati eksimatu olla, teiste arvamuste halvustamine ja kritiseerimisvajadus on omadused, mis iseloomustavad inimesi, kellel napib reaalset isiklikku võimu.

Maohaavad ja kõrge vererõhk annavad alati tunnistust, et inimene otsib väliseid võimuatribuute, kuid ei suuda nendest rahuldust leida. Migreenihood viitavad sageli allasurutud raevule ja frustratsioonile, mida kogetakse, kui ei suudeta kontrollida teist inimest või olukorda, mida peetakse ähvardavaks.

Kartus ärakasutamise ja ohvristaatuse ees võtab võimust, kui inimesel on vähe või pole üldse isiklikku võimu. Maailmast saab ähvardav paik ja kõikide emotsioonidega kaasneb hirmutunne. Sellist tüüpi stress võib äärmuslikel juhtudel tekitada vähktõbe.

VASTUTUS Õppida enese eest vastutama on suur väljakutse. Väga ahvatlev ja lihtne on otsida mõni tugevam isik, kes võtaks enda kanda vastutuse, mis ilmas elamisega kaasas käib. Reaalsus on mõistagi see, et me oleme ise vastutavad enda, oma elukvaliteedi, hoiakute, läbikukkumiste, edu ja tervise eest. Sellest reaalsusest pole võimalik mööda hiilida.

Sellegipoolest soovime sageli, et keegi teine meie lahtisi otsi sõlmiks, või süüdistame oma ebaõnnestumistes teisi. Kui midagi seoses haiguste ravimisega peaks puust ja punaseks tegema, siis on see

tõik, et iga inimene vastutab täiel määral ise oma elukvaliteedi eest.

Kui hirm sunnib meid tekitama olukordasid, kus me püüame vastutust teiste kaela veeretada või märkame, et teised tunnevad ennast ohustatuna meie soovist võtta rohkem vastutust oma elu eest, on stressi tagajärjeks haigused. Diabeet (millest kirjutame pikemalt kaheksandas peatükis) on otseseks näiteks haigusest, mis areneb sellelt pinnalt.

TARKUS Tarkus on võime kõigist elusündmustest õppida. See on ka võime leppida, nagu ütleb Reinhold Neibuhr oma palves – oskus leppida asjadega, mida me ei suuda muuta, ning julgus muuta seda, mida peame muutma.

Elu on õppimiskogemus. Ei ole olukorda, olgu see nii valulik kui tahes, mis ei sisaldaks võimalust õppida.

Vahel on seda raske aktsepteerida, eriti kui me ootame, et elu oleks õiglane. Me eeldame, et kui teeme kõike õigesti, siis ei saa meil midagi valesti minna. Elus lihtsalt ei käi asjad nii, mitte kellelgi meist.

Me kõik seisame silmitsi olukordadega, mis ei tundu õiglased ega ausad ja teevad sageli mõttetult valu.

Sellised sündmused võivad korduma jääda, nagu juhtub sageli probleemsete suhete puhul. On suureks väljakutseks end sellisest ebaõnnestumiste tsüklist välja murda või muuta enda jaoks ebaõiglasi olukordi.

Vihaseks jäämine või klammerdumine tunde külge, et miski on ebaõiglane, pole mitte ainult kasutu, vaid ka tervisele kahjulik. Ainuke viis end ebaõiglasest või piinarikkast olukorrast vabaks kiskuda on võtta vastu võimalus sellest midagi õppida. Need, kes seda suudavad, lähevad oma eluga edasi. Need, kes seda ei suuda, kibestuvad. Ja see on tunne, mis on toitvaks pinnaseks paljudele kroonilistele haigustele.

ARMASTUS Me kõik vajame armastust. Me puhkeme armastades õitsele ja närbume ilma armastuseta. Kahjuks täidame oma elu paljude armastuse aseainetega. Me loome suhteid, lootes leida armastust, kuid pettume; me manipuleerime inimestega armastuse pärast. Me oleme võimelised haigusi esile kutsuma, et saada kübetki armastavat tähelepanu. Lühidalt, meil on äärmiselt raske lähisuhetes kindlustunnet ja emotsionaalset rahuldust leida.

Stressi allikad on sageli seotud armastusega. Nendeks võivad olla üksildus, hirm äratõukamise ees, hirm olla armastatud või hirm mitte olla armastatud, pettumused lähisuhetes ja süütunne, kui kaaslase ootusi pole täidetud. Südamehaigused on alati seotud lähisuhetest tekkinud stressiga.

Hoolimata haigusest või selle vallandanud emotsionaalsest stressorist, oleme Normaniga ikka rõhutanud, et elu esitab väljakutseid alati nii, et meil oleks võimalik tänu neile tugevamateks isiksusteks kasvada. See on elu olemuseks, tervislikku seisundit on võimatu lahutada oskusest toime tulla elu esitatud väljakutsetega.

Tavameditsiini ja intuitiivse diagnostika hendamine Tavameditsiin ja holistiline tervisekäsitus on midagi enamat kui kaks erinevat käsitusviisi haiguste ravimiseks.

Need illustreerivad kaht erinevat maailmapilti.

Tavameditsiini ravimudel on teaduslikult konstrueeritud. Teadmised ja andmed, mida arst usaldab ja kehtivaks tunnistab, peavad vastama teaduslikult aktsepteeritavatele kriteeriumitele. See tähendab, et kui miski on reaalne , siis peab see olema mõõdetav, kasutatav ja usaldatav teaduslikus metodoloogias.

Haigusi ja nende tekkepõhjusi uuritakse ja ravitakse, tuginedes füüsilisele reaalsusele. Sellest johtuvalt on füüsilised nii haiguste ravimeetodid kui ka nende arvatavad tekkepõhjused.

Veel enam, tänu teaduse ja meditsiini füüsilisele suunitlusele leitakse enamasti, et viiruslikke ja nakkushaigusi ning vähki põhjustavad kehavälised sissetungijad – bakterid ja viirused. See järeldus pole iseenesest vale, kuid on ebapiisav ja viib järgmise järelduseni, et kõik haiguste põhjustajad on pärit välismaailmast. Sellise seisukoha puhul pole probleemiks mitte selle ebatäpsus, vaid puudulikkus, mis viib järeldusele, et iga haigusetekitaja tuleb välismaailmast.

Selle järelduse tulemusena ei hinnata emotsionaalse maailma reaalset mõju inimese füüsilisele tervisele, sest emotsioone ei saa teaduslike meetoditega mõõta. Emotsioonid loomulikult ei sobi teaduse täpse ja range keelega. Tavameditsiini paradigma, mis on arenenud koos teadusliku (st emotsioonivaba) terminoloogiaga, tervitab ideed, et füüsiline maailm on see, mille jõud keha kõige enam mõjutavad.

Holistiline paradigma on tavameditsiini mudelile peaaegu vastupidine. Kui tavameditsiini seisukohalt toimub

haigestumine väljast sissepoole , siis holis-tilise tervisekäsituse järgi haigestutakse seestpoolt väljapoole .

Holistilise filosoofia aluseks oleva põhimõtte kohaselt haigestub inimene siis, kui emotsionaalne, psühholoogiline või vaimne stress võtab võimust ning nõrgestab füüsilist keha.

Teisisõnu, keha peegeldab ja esindab inimese sügavamaid püüdlusi ja eluvõitlusi. Kui inimene ei suuda enam emotsionaalse, psühholoogilise või vaimse stressiga toime tulla, muutub ta õhus leiduvatele viirustele ja bakteritele vastuvõtlikuks .

Holistilise paradigma järgi (see on ka peamiseks erinevuseks nende kahe käsituse vahel) mõjutab ja kujundab kõiki füüsilise keha kogemusi inimese energiatase ehk sisemine emotsionaalne ja vaimne maailm.

Sisuliselt tähendab see, et tavameditsiini mudel ja holistiline tervisekäsitus tuginevad täiesti erinevatele arusaamadele energia ja mateeria ehk vaimu ja keha suhtest. Seega kerkib küsimus, kumb on peamine – kas meele ja vaimu energia või füüsiline keha ja mateeria. See küsimus on nii oluline, et ei mõjuta ainult meditsiini ja tervishoiu, vaid kogu teaduse ja tehnoloogia tulevikku. See fundamentaalne erinevus on palju olulisem kõigist neist teraapiatest ja raviviisidest, mis jäävad mõlemale poole neid kaht terviseparadigmat eraldavat joont.

Vastuseks teise ravimudeli esilekerkimisele on tavameditsiini järgijad püüdnud holistilist käsitust halvustada ja selle tõhusust ignoreerida. Isegi keelekasutus, mida mõlema leeri professionaalid kasutavad, on vastandav – holistilist tervisekäsitust on nimetatud ka alternatiivseks meditsiiniks. Alternatiivne viitab paremale, mõjusamale, kaastundlikumale ja inimlikumale ravimisele ning sellele, et tavameditsiinil napib kõiki neid omadusi.

Tegelikult hõlmab termin alternatiivmeditsiin mitmeid erinevaid ravitehnikaid, mida holistiline tervisekäsitus hõlmab. Holistiline ei tähenda ravitehnikat. See on lähenemine ravile, kaasates erinevaid ravimeetodeid, kaasa arvatud tavameditsiini. Tõepoolest, holistiline meditsiin peabki traditsioonilisi võtteid i aldama, et olla tõeliselt holistiline ehk terviklik.

Meie Normaniga esindame mõlema paradigma seisukohti. Me oleme veendunud, et need kaks paradigmat ei peaks omavahel võistlema, vaid tegema koostööd ja lõimuma. Nii traditsioonilise kui ka holistilise meditsiini kogemused, teadmised ja tehnikad omavad väärtust, alust ja mõju.

Piltlikult väljendudes, tavameditsiin esindab tervishoiu mõistust ja holistiline lähenemine südant . Kahe süsteemi ühendamisel tekib kolmas ja võimsam süsteem, mis austab inimese terviklikkust ja kõiki tema eluavaldusi. Lõpuks on võimatu eraldada emotsioone elavast, hingavast inimesest, kes armastab ja keda armastatakse ning kes võitleb oma unistuste ja lootuste täitumise nimel. Lähtudes sellest, et emotsioonid mõjutavad iga meie sammu ja otsust, oleks loomuvastane jätta arvestamata emotsioonide osa haigestumisel.

Me oleme loodud mõistuslikeks, emotsionaalseteks, hingelisteks, vaimseteks ja füüsilisteks olenditeks.

Nende kahe raviviisi ühendamine on uus ja keeruline väljakutse. Me oleme Normaniga tõdenud, et emotsioone ei saa nii lihtsalt mõõta ja loendada nagu näiteks valgeid vereliblesid. Iga inimese emotsionaalne maailm on muutuv ja arenev, sisaldades tervet suhete ja kogemuste kompleksi: rahuldatud ja rahuldamata vajadused, hirmud, tugevad küljed ja kordumatud iseloomujooned, mis on pidevas liikumises. Ainus püsiv asi meie emotsionaalses maailmas on see, et selles ei ole midagi püsivat – ühel päeval on maailm must, teisel roosa. Teadus nõuab püsivust.

Keha ja meel moodustavad terviku. Psühhoneuroimmunoloogia, teadus, mis uurib psüühika ja emotsioonide tasakaalutuse mõju immuunsüsteemile, püüab sellele tõdemusele teaduslikku tõestust leida.

Teadusringkonnad peavad liikuma väljapoole piiravast tehnoloogilisest ravimudelist, mis ei lase meid uurida inimmeele väge ja selle väga tihedat sidet füüsilise kehaga.

Selle eesmärgi saavutamist takistavad mitmed kesksed küsimused, mis kujutavad endast tõelisi tõkkeid ÜHTSE terviseparadigma loomise teel.

Mik oh a ad al e na ii ed a imee odid a amedi iini?

Kuna holistilisel paradigmal napib tavameditsiini esindajate seas autoriteeti, asub ta kaitsepositsioonil, kus peab pidevalt ennast tõestama . See paneb ta ebasoodsasse olukorda, kuid on ka vajalik väljakutse, mis tuleb küpsemisprotsessi käigus läbida.

Hetkel on tavameditsiini esindajate kõhklused seoses holistiliste meetoditega täiesti mõistetavad. Esiteks ei ole võimalik üheselt tõestada , miks ja kuidas inimene haigusest paranes. Kui inimesed on edukalt tervenenud selliste holistiliste meetodite abil nagu tasakaalustatud toitumine ja visualiseerimine, siis on neid

üksiti edukalt ravitud ka ravimite ja kirurgiliste operatsioonidega. Enda tervist holistiliste meetoditega parandanud inimeste argumendid ei tõesta iseenesest midagi, kuid ei lükka ka ümber.

Põhjusi, miks tavameditsiin holistilisse tervisekäsitusse umbusklikult suhtub, on nii ilmseid kui ka varjatumaid. On õigustatud kriitikat, kuid ka kitsarinnalisust seoses kõikide lähenemisviisidega, mis jäävad väljapoole jäigalt klassikalist meditsiini.

On oluline täpsustada, kellele me tava- ja holistilisest meditsiinist rääkides viitame. Tavameditsiinist kõneldes tsiteerime ainult allopaatidest arstide (meditsiiniteaduse doktorite) arvamusi ja kommentaare, mis on enamasti välja öeldud publikatsioonides, mida loetakse normikohasteks . Isiklikul tasandil on meie seisukohtades mõningaid erinevusi. Rääkides holistilisest tervisekäsitusest, esitame samuti üldlevinud seisukohti. Me mõistame, et mõlema suuna esindajate seas on professionaale, kes asuvad sünergistlikel positsioonidel.

Alustame ilmsetest põhjustest, miks tavameditsiin holistilisse tervisekäsitusse ebalevalt suhtub.

Emo ionaalne eaal versus medi iiniline eaal Esimene põhjus puudutab vajadust tõestada emotsionaalse stressi ja haigestumise vahelise seose kehtivust ning ravida tervenemise huvides nii emotsioone kui ka keha.

Kuna see on holistilise lähenemise põhialus, siis näeb tavameditsiin selles tähelepanus, mida pööratakse emotsioonide mõju uurimisele, füüsiliste haigustekitajate osatähtsuse alahindamist.

Selline seisukoht on mitmeti komplitseeritud, sest viimastel aastatel on traditsiooniline meditsiin omandanud kalgi ja ükskõikse maine, kuna patsientide emotsioonidele ei pöörata piisavalt tähelepanu ning arstid panustavad liialt ravimitele (mis ei pruugi alati vajalikud olla) või kirurgilisele sekkumisele. Paljud inimesed on pöördunud alternatiivmeditsiini poole just neil põhjustel, olles ametliku meditsiini peale sageli solvunud ja pahased. Häda on selles, et nad on piltlikult öeldes lapse koos pesuveega välja visanud, keeldudes mitte ainult tavameditsiini teatud ravivõtetest, mis võivad väga tõhusad olla, vaid kogu ametlikust meditsiinist.

Viirused, pisikud, bakterid ja nakkused on tõelised. Geneetiline pärand on tõeline. Kasvajad on tõeliselt olemas. Saastatud keskkonnas elamise mõju tervisele on otsene. Mõju, mida need füüsilisele kehale avaldavad, on reaalne. Selleks, et haigust ravida, tuleb kõigepealt tunnistada haiguse olemasolu ja aktiivsust füüsilises kehas. Haiguse olemasolu tunnistamine ei tähenda, et haigusega lepitakse kui püsiva seisundiga. See tähendab mõistmist, et organism on loonud väga reaalse düsfunktsiooni – probleemi, mille ravimiseks on vaja asjakohast tähelepanu. Leidub arvukalt holistilisi tervendajaid, kes mõistavad haiguse füüsilist tasandit ja tegelevad sellega.

Järgnev juhtumikirjeldus jutustab naisest, keda ma viis aastat tagasi ravisin. Tema lugu illustreerib ilmekalt eelnenud arutlust.

LORI LUGU Lori põdes emakakaelavähki, mis oli levinud emakasse ja munasarjadesse. Tema arst oli seisukohal, et naise elu päästmiseks tuleb kahjustatud organid ja neid ümbritsev kude kirurgiliselt eemaldada. Talle öeldi, et see tähendab kõikide allpool vööd asuvate tähtsamate organite eemaldamist.

Selline tulevikuväljavaade pani Lori meeleheitlikult alternatiivseid ravivõimalusi otsima. Ta uuris kümneid holistilisi raviviise, nende hulgas idamaist taimeravi, makrobiootilist dieeti, homöopaatiat, shiatsut ja paljut muud. Ta pühendus täielikult enda ravimisele, olles veendunud, et suudab vähi oma kehas peatada ja välja ravida.

Raviprotsessi ajal jättis ta mulje, et tema ettevõtmised kulgevad edukalt. Ta loobus täielikult igasugusest meditsiinilisest abist, mis ei vastanud holistilistele põhimõtetele. Kohtusin Loriga mitu korda ning jõudsin veendumusele, et ta peidab välise aktiivsuse taha enda hirmu – hirmu vähi ees ja kartust, et operatsiooniga nõustudes muudab ta vähi reaalseks .

Alternatiivseid ravivõimalusi otsides oli Lori langenud vale mõtteviisi lõksu – ta uskus, et kasvajat tema kehas pole päriselt olemas . Tema mõtted ja tähelepanu olid keskendunud pigem haiguse ei ami ele kui selle olemasolu tunnistamisele, hirm haiguse ees oli temasse nii sügavalt juurdunud, et takistas probleemiga tõsiselt tegelemast. Tema püüdlused vältida otsest kontakti vähiga viisid selleni, et ta katkestas sidemed senise raviarstiga ja pühendus täielikult talle meelepärastele raviviisidele. Nendeks olid peamiselt emotsionaalne teraapia ja makrobiootiline dieet.

Tegelikult oli ka holistilise ravi mõju tema kehale, vaimule ja hingele takistatud, sest naise tähelepanu oli kandunud tervenemiselt vähi olemasolu eitamisele. Selle asemel et õppida, kuidas vähi olemasolu teadvustada

õigustatud emotsionaalselt tasandilt, tundis Lori end kindlalt ainult vähi olemasolu ja mõju eitades.

Lori võttis ette väga üksildase tervenemisteekonna, sest haiguse eitamine lõi väga kõrged ootused enda võimete suhtes ennast ise tervendada. Naine leidis, et kui ta suudab ennast terveks ravida, siis tõestab see holistilise süsteemi väge. Lori jaoks oli see mitmepealine lohe, mitte ainult seetõttu, et inimesed toitsid tema käitumisviisi haigust eitada positiivse tagasisidega (“Sa näed suurepärane välja”), vaid ka sellepärast, et see suurendas tema sisemist lõhet hirmude ja nendega toimetuleku vahel.

Lori suri kaks aastat pärast oma odüsseia algust. Pärast tema surma väljendasid mitmed inimesed pettumust, et ta ei saanudki terveks, nagu oleks tegemist olnud mingi võidujooksuga. Nad olid vajanud tõestust, et emotsioone ravides terveneb ka füüsiline keha, ning Lori katse seda tõestada oli läbi kukkunud.

Holistiline ravisüsteem kaotas nende silmis kõvasti usaldusväärsust. Nad ei teadnud, et Lori oli kogu aja hirmude kütkes ning see, mis väljastpoolt paistis enda tervendamisena, oli tegelikult aktiivne haiguse eitamine.

Kas Loril oleks võinud minna teisiti, kui ta oleks julgenud tõele silma vaadata ja tunnistanud vähi füüsilist olemasolu? Kes teab. Olen siiski veendunud, et haiguse eitamine oli tema kehale ja vaimule veel laastavam, kui oleks olnud operatsioon ja kemoteraapia, mida ta nii väga kartis.

Haiguse tekkep hjuse holistiline hindamine Holistilise tervisekäsituse üks peamisi seisukohti on, et haigestumine ei toimu juhuslikult. Iga haigus või häire, mis inimest tabab, viitab emotsionaalsele, psühholoogilisele või vaimsele stressile. Kõik haigust iseloomustavad näidud, nende hulgas kahjustatud kehapiirkond, on sümboolse tähendusega. Näiteks jämesoolekasvajal on meie jaoks hoopis teine tähendus kui põlveõndla kasvajal.

Tihti on holistilist meditsiini kritiseeritud füüsiliste häirete lihtsustatud, sümbolistliku kirjeldamise pärast.

Näib, nagu ei võetaks füüsilisi probleeme küllalt tõsiselt. Järkjärgulist nägemiskaotust neuroloogiliste häirete tõttu kirjeldatakse näiteks inimese soovimatusena elu probleemseid külgi selgelt näha.

Emotsionaalse, psühholoogilise ja vaimse stressi tähenduse mõistmine haiguste tekkeloos on kompleksne protsess. Tegemist ei ole punktide meelevaldse ühendamisega, väites, et silmaprobleemid on seotud soovimatusega selgelt näha, kuulmishäired sooviga kedagi enda elust välja lülitada ning jalahädad võimetusega iseseisvalt hakkama saada. Sümbolistlik analüüs ei ole nii lihtne ja ühene. Inimesed on keerulised olendid ja nende elulood, kogemused ja emotsioonid on ainuomased ning mitmetahulised.

Haiguse olemuse liigne lihtsustamine võib jätta mulje, et holistiline käsitus on mõttetu, sest liiga raske on mõista, kuidas võib komplitseeritud tervisehäireid nii lihtsalt ja lühidalt seletada. Tavameditsiini ringkondadele jääb sageli mulje, et komplekssete haigusnähtude lihtsustamine ja taandamine ongi holistilise mõtlemise kõrgeim tasand.

Haridusstandardid Tavameditsiini järgijail, kelle hulka kuuluvad arstid, meditsiiniõed, psühhiaatrid ja psühholoogid, on eriomased kutsestandardid ja akadeemilised teadmised. Holistilisel tervisemaastikul leidub mitmeid teraapiavorme, mis ei nõua sama intensiivset ja kauakestvat väljaõpet.

Väljaõpe, mis on vajalik massöörile, värviterapeudile või reiki-ravitsejale, pole nii ametlik kui ülikoolis või meditsiinikõrgkoolis antav haridus. See ei tähenda, et need alternatiivravi võimalused ei oma mingit väärtust või et vastav koolitus on ebapädev. Mitmete holistiliste raviviiside puhul ei ole väljaõpe siiski kaugeltki nii hästi organiseeritud kui riiklikes ülikoolides ning selle erinevuse tõttu alahinnatakse holistiliste terapeutide tööd sageli.

Erineva haridusliku tausta tõttu on arstil raske alternatiivterapeudi tööd hinnata. Traditsioonilise meditsiiniharidusega inimesel on raske mõista, kuidas massaa iterapeudi pehme emotsionaalne lähenemine saab kedagi, näiteks vähihaiget, aidata.

Lisaks sellele on holistilise meditsiini vallas kvalifikatsiooni või oskuste omandamisega seotud määratlused sageli juhuslikud; mis üldse on “kvalifikatsioon”, see vajab selgitamist mõlemast vaatenurgast. Sellega tahan öelda, et nii traditsioonilise meditsiini esindajad kui ka alternatiivse meditsiinihariduse saanud terapeudid peaksid teineteise teadmiste, oskuste ja keelekasutuse suhtes olema avatud ja sallivad.

Suure kriitika osaliseks on saanud termin “tervendaja” – mitmed ametliku meditsiini esindajad on mulle

selle kohta teravaid küsimusi esitanud. Paljud alternatiivteraapiaga tegelejad kasutavad endast rääkides sõna “tervendaja”. See on väekas sõna ja viitab sellele, et need inimesed suudavad tõepoolest inimesi haigustest tervendada. Traditsioonilise meditsiiniharidusega arstid väidavad sageli, et see termin on eksitav ja et hoopis täpsem oleks öelda, et alternatiivterapeudid aitavad inimese tervenemisprotsessile kaasa. Paljud või koguni kõik neist nõustuvad väitega, et alternatiivmeditsiiniga tegelejad aitavad inimese tervenemisele kaasa, kuid sõna “tervendaja” on eksitav, sest ei viita nende töö tegelikule, psühholoogilisele mõjule.

Ametliku meditsiini seisukohaks on, et haige on haiguse ajal äärmiselt haavatav. Patsiendid otsivad alati meeleheitlikult tagasisidet ja tõestust, et nende haigus on taandumas. Patsient tahab arstilt teada, milline võiks olla tema osa tervenemisel, samuti on tal hulk küsimusi haiguse iseloomu kohta. Paljude alternatiivravi meetodite väljaõpe ei hõlma tingimata haiguste täpseid füsioloogilisi või psühholoogilisi sümptomeid. Seega pole terapeut suuteline sageli üleskerkivatele küsimustele vastama, kuid püüab seda siiski teha.

Minu isiklik kogemustepagas sisaldab hulgaliselt vestlusi inimestega, kes seisavad tõsiste otsuste ees – näiteks, kas valida operatsioon või kemoteraapia. Olen aru saanud, et kuigi need inimesed on teadlikud minu töö iseloomust ja teavad, et ma räägin neile põhjalikult, kuidas nende emotsioonid on neid haigestumiseni viinud, ootavad nad minult abi otsustamisel, kas minna operatsioonile või mitte. Nad ei suuda selgelt eristada, millist nõu võin anda mina, millist nende raviarst või mõni teine meedik. Sel juhul olen neil alati soovitanud minna oma raviarsti või Normani jutule, isegi kui mul on selge ettekujutus, mida nad tegema peaksid.

Kui see tundub pooltargumendina sellele, et ainult traditsioonilisel meditsiinil on sõnaõigust ja autoriteeti, siis nii see pole. Pigem kirjeldab see traditsioonilise ja holistilise meditsiini vahekorra hetkeolukorda, mis on välja kujunenud haridusstandardite erinevuse tõttu ning alternatiivteraapiate alahindamisest – paraku ei suudeta näha, kuidas alternatiivravi legitiimselt raviprotsessi kaasata. Teisest küljest suudan tänu vastavale haridusele ja väljaõppele anda vaimsetes küsimustes nõuandeid, mida enamikult arstidelt kunagi ei kuule.

Kujunenud olukord ei tähenda ka seda, et mõlemad raviviisid tuleks terviklikult ühte sulatada, sest paljud traditsioonilise hariduse saanud arstid ei ole alati suutelised inimest emotsionaalsetest, hingelistest ja vaimsetest kriisidest välja tooma. Olles oma terapeuditöös kokku puutunud suure hulga inimestega, kes sellist abi otsivad, võin öelda, et hingeabi andmise oskus muutub meie ühiskonnas üha vajalikumaks.

Alternatiivteraapiatele pandud ootused Lisaks hariduslikule kuristikule, mis nende kahe valdkonna vahel valitseb, seatakse alternatiivsete meetodite tõhusus küsimuse alla ka seetõttu, et sageli ei kasutata haiguste ravimisel mingit füüsilist sekkumist või see on minimaalne. Sellisteks alternatiivmeditsiini näideteks on visualiseerimine, meditatsioon, akupunktuur, massaa , värvus- ja polaarsusteraapiad, vabastav hingamine ja mitmed nõustamisvormid, nende seas näiteks leinanõustamine.

Nende ravitehnikate tõhususe tõestamine on raske, sest nõuaks esmalt tõestamist, et emotsionaalsed, hingelised ja vaimsed kriisid mängivad füüsilise keha kokkuvarisemisel peaosa.

Teine probleem, mis nende ravimeetodite tõhususe tõestamisel esile kerkib, on seotud nende toimemehhanismide mõistmisega. See arutlus viib meid tagasi peamise erinevuseni traditsioonilise ja holistilise meditsiini paradigmade vahel: kas vaim (energia) mõjutab keha (mateeriat) või mitte?

Alternatiivteraapiad ja -meetodid töötavad põhimõttel, et meele, tundemaailma ja vaimu tervendamisel terveneb ka keha. See ei tähenda, et füüsilise keha ravimist ja selle eest hoolitsemist ignoreeritakse täielikult, kuni inimene oma eluga toime tuleb. See tähendab, et htaegu keha ravimisega tegeleb inimene selle osaga endast, mida ravimid ega operatsioon ei puuduta, näiteks traumaatiliste mälestuste või negatiivsete hoiakutega.

Raskused alternatiivravi meetodite tõhususe selgitamisel tekivad pigem suutmatusest mõista, miks ja kuidas need töötavad, kui nende kvaliteedist. Asi on selles, et inimesed jõuavad holistilise meditsiinini peamiselt kahel põhjusel: uudishimust või kriisiolukorras. Suurem osa inimesi jõuab selleni siiski tervisehädale abi otsides.

Need on inimesed, kes otsivad kõikvõimalikku teavet, mis nende paranemisele kaasa võiks aidata.

Holistilise ravi puhul peab silmas pidama, et inimene ei puutu kokku mitte ainult uute ravivõtetega, vaid täiesti teistsuguse maailmavaate ja mõtteviisiga. Paljudel juhtudel piirdub asi vaid lõdvestumistehnikate, visualiseerimise ja mõtete valitsemise oskusega, lisaks muidugi ka toitumise ja vitamiinidega. Kuid selleks, et alternatiivteraapiate olemust sügavamalt mõista, tuleb uurida, miks ja kuidas need mõjuvad.

Alternatiivravimeetodite olemuse m istmine Holistiline meditsiin kätkeb palju erinevaid teraapiaid ja ravimeetodeid, kuid neile kõigile on ühised kolm peamist põhimõtet. Esiteks – keha haigestub emotsionaalse, hingelise ja vaimse stressi mõjul; teiseks – täielikuks tervenemiseks on vajalik stressiallikad kindlaks teha ja nendest võitu saada; ning kolmandaks – patsient on enda tervenemisprotsessi eest vastutav. Alternatiivravi tõhususe määrab eeskätt just kolmas põhimõte.

Seisukoht, et patsient on enda tervenemise eest vastutav, esitab väljakutse tavameditsiini põhimõtetele, eriti seoses arsti ja patsiendi vaheliste suhetega. Traditsioonilise mudeli kohaselt pöördub patsient haigestudes arsti poole, et abi saada. Suhte iseloomust tulenevalt muutub patsient arstist ja tema raviprotsessi puudutavatest otsustest kergesti sõltuvaks. Selle tulemusena kahaneb tema väärikuse ja enesetunde jaoks ülioluline valikuvõimalus, sageli sel määral, et ta tunneb end täiesti abituna.

Holistiline mudel teeb patsiendi tervenemisprotsessi eest vastutavaks. Ravimid ei suuda summutada emotsionaalset valu ja operatsiooniga ei saa eemaldada hirmu, süütunnet või vaenu, mis inimest seestpoolt õõnestab. See töö tuleb patsiendil endal ära teha.

Alternatiivteraapiad – alates nõustamisest kuni akupunktuuri, massaa i, meditatsiooni ja visualiseerimiseni – keskenduvad patsiendi abistamisele stressoritest vabanemisel. Alternatiivterapeudid, ravitsejad ja holistilised meedikud suudavad patsienti paremini tervenemisprotsessi kaasata kui tavameditsiini esindajad. Kui pakutakse mõlema meditsiinisüsteemi laiahaardelist integreeritud varianti, on tegemist tõeliselt holistilise raviviisiga.

Mis tahes holistilise ravimeetodi edukus oleneb peamiselt kahest asjaolust: patsiendi julgusest enda elule aus ja õiglane hinnang anda ning tema suutlikkusest teha valikuid, mis toetavad ta sisemist mina. Termin “mina ise” viitab inimese sisemistele jõuvarudele. Paljud inimesed nimetavad seda lihtsalt inimhingeks.

See hindamisprotsess on iseenesest stressitekitav, sest paneb inimese sageli vastakuti nende probleemidega, millest ta eelistaks mööda vaadata. Kui traditsioonilises maailmas võetakse eitust lihtsalt kui negatiivset käitumismustrit, siis holistiline meditsiin näeb selles tõsist takistust tervenemisele, sest see lubab haiguse vallandanud stressoritel lahenduseta jääda.

Sedalaadi töö iseendaga on väga intensiivne ja võib paljudele hirmutavana tunduda. Kuna meie ühiskonnas tegeletakse väga vähe sisevaatluse ja eneseuurimisega, ei tea inimesed sageli, millest alustada. Veel enam, nad on tööks iseendaga täiesti ettevalmistamata, kuigi eneseanalüüs on muudatuste katalüsaator. Kui inimene hakkab ausalt ja teadlikult enda elu hindama, pole enam võimalik varjata või eitada selle nõrku külgi.

Olenemata sellest, mis on kellegi stressi põhjuseks, nõuab probleem, kui see on kord välja toodud, ka tähelepanu. Tähelepanu tähendab valikutegemist ja valikutegemine tähendab muutust.

Sama tähtis kui inimese ausus enese vastu, on oskus oma meele ja mina tervenemisvõimele kaasa aidata.

Seda kirjeldabki väljend “keha, hinge ja vaimu ühtsus”. Just see valdkond nõuab suurt tähelepanu ja täiendavaid nõuandeid, sest inimene peab oskama oma mõtteid, emotsioone ja kujutlusvõimet kasutada tööriistadena, mis keha tervenemisele kaasa aitavad.

Enamiku inimeste puhul on peamiseks takistuseks holistilisel paradigmal põhinevas töös just raskus tunnistada mõtete, emotsioonide ja kujutlusvõime mõjuvõimu. Me pole harjunud tunnistama, et “mõte on reaalne” ja avaldab füüsilisele kehale mõju.

Arusaam, et me loome ümbritsevat reaalsust oma emotsioonide, hoiakute ja uskumustega, on alles nüüd avaliku tähelepanu horisondile kerkinud, kuigi selle idee üle on humanistlik psühholoogia arutlenud juba kolmkümmend aastat. Ehkki see arusaam tungib inimeste meeltesse mitmeid teid pidi – kvantfüüsika, holistilised terviseõpetused ja idamaised filosoofiad, kui vaid mõningaid nimetada –, ei ole sellest piisanud, et vaimujõu idee täielikult omaks võetaks. Idees peituva jõu vabastab usk sellesse ideesse, mitte intellektuaalne asjast arusaamine. Süda peab olema kooskõlas vaimuga, muidu ei suuda inimene ühelegi tööle täielikult pühenduda, eriti tervendamisele. Sealjuures on südame kaasamine palju tõsisem väljakutse kui meele tähelepanu köitmine.

Isegi kõige paremates tingimustes on maailmavaate muutmine raske ülesanne, sest see paneb kahtluse alla meie senised arusaamad energia ja mateeria suhetest – või vaimu ja keha suhetest, kui asi puudutab tervist.

Visualiseerimise õppimine on üks näide blokeeringust, mis energiatega töötamisel ja “mõtte reaalsuse” tunnustamisel sageli ületamist nõuab. Kuigi järgmises alapeatükis räägitakse visualiseerimistehnikast, võib seda teavet laiendada holistilistele teraapiatele üldisemalt.

Visualiseerimine ja väljakutse rakendada vaimujõudu Visualiseerimine on meetod, mis kasutab kujutlusvõimet (vaimusilma) kindlatel eesmärkidel, näiteks keha tervendamiseks. Visualiseerimise tööpõhimõte seisneb selles, et keha teeb, mida mõistus teha käsib. Mõistus saadab kehale teavet sõnade, emotsioonide ja kujutluspiltide abil.

Kui haigestunud inimesed otsustavad kasutada visualiseerimist, tuleb selleks hoolikalt ja põhjalikult valmistuda. Esmalt tuleb inimestele tutvustada kontseptsiooni, millel see meetod põhineb, ning nad ümber õpetada , et nad mõistaksid, kuidas mõtete ja emotsioonide abil kehalist tervist taastada. Uue meetodi usaldama hakkamine nõuab aega ja kogemusi ning kuna aeg on haigestunud inimesele väga hinnaline tegur, oleks asjatundlik juhendamine algul kui mitte hädavajalik, siis vähemalt soovitatav.

Teiseks tuleb inimesed täielikult ümber häälestada, et nad ei kasutaks visualiseerimisel sama hoiakut, millega on harjunud traditsioonilise meditsiini puhul. See tähendab et inimesi tuleb teavitada visualiseerimise erinevusest, võrreldes ravimite kasutamisega – ravim mõjub automaatselt ega nõua teadlikku tähelepanu.

Ravim teeb töö patsiendi eest ära. Visualiseerimise puhul teeb töö patsient.

Ravimite puhul on oluline ka ajafaktor – teatud aja möödudes võib patsient tunda, kuidas need mõjuma hakkavad. On äärmiselt tähtis mõista, et visualiseerimise mõju ei ole nii ilmne kui ravimite mõju ning et ajaline tegur kaotab visualiseerimise puhul teinekord tähenduse. See, kui hästi visualiseerimine töötab , oleneb paljudest individuaalsetest teguritest. Igaüks ei suuda enda emotsionaalseid ja vaimseid võimeid täie selguse ja keskendumisega rakendada. Inimesed ei ole tööks sisemaailmaga võrdselt võimekad. On neid, kes on sisekaemuses väga kogenud, kuid paljud on terve senise elu aktiivset siseelu vältinud.

Olulised mõjutajad on ka patsiendi haiguse tüüp ja tervislik seisund, samuti allasurutud stress ja selle põhjustajad. Nende võimalike eripäradega tuleb arvestada, otsustades, kui suurt abi võib visualiseerimine tervenemisel anda.

Isegi tervele inimesele on uue oskuse omandamine suur väljakutse, mis nõuab selle tööpõhimõtete mõistmist. Kui inimene seisab silmitsi tõsise haigusega, võib uue mõtteviisi ja vaimse praktika õppimine osutuda ülejõukäivaks. Vanu mõtte- ja käitumismustreid pole kerge muuta. Lisame sellele asjaolu, et paljude haigustega kaasneb piinav valu ja kurnatus, ning püüame aru saada, kui raske võib olla sellises seisundis midagi uut õppida.

Ma töötasin kord ühe maovähki põdeva mehega. Dan soovis visualiseerimist kasutada, sest see tundus talle mõtteka ja põhjendatuna. Ma rääkisin temaga vajadusest oma mõtted ümber kujundada ja sellest, et ei tasu arvata, nagu mõjuksid holistilised meetodid samamoodi nagu ravimid. Soovitasin talle visualiseerimise hõlbustamiseks helikassette, sest juhiste kuulamine aitab paremini keskenduda.

Dan suhtus asjasse entusiastlikult ja koostas endale kohe visualiseerimiseprogrammi, mis nägi ette kakskümmend minutit harjutusi hommikul ja õhtul.

Kahe nädala pärast tuli mees minu vastuvõtule. Ta võttis taskust kassetid ja teatas: Need ei tööta. Algul arvasin, et kassetid olid katki läinud. Kuid ta rääkis, et oli kaks nädalat usinalt kassette kuulanud ja see (salvestus, mitte visualiseerimine) ei ravinud teda vähist tervemaks.

Meenutasin Danile meie varasemat vestlust, mille käigus selgitasin, et kassetid iseenesest ei ravi midagi.

Kassetid on ainult abivahendiks parema keskendumise saavutamisel ning keskendunud visualiseerimine on see, mis ravitoimet omab.

See vestlus jäi mulle väga eredalt meelde, sest hoolimata minu korduvatest põhjalikest selgitustest visualiseerimise ja kassettide kasutamise asjus soovis Dan, et visualiseerimine toimiks samamoodi kui tabletid.

Kuigi ta sai visualiseerimise põhimõtetest mõistusega aru, tuli meie vestluse käigus ilmsiks, et Dani ootused (ja seega kogu tema emotsionaalne energia) vastasid ikka veel tavameditsiini mudelile.

Tänu vahejuhtumile Daniga hakkasin paremini aru saama, kui raske on inimestel omaks võtta mõtet, et inimmeel visualiseerib lakkamatult. Visualiseerimine ei ole mingi uus oskus. Me visualiseerime kogu aeg, mõeldes, millised riided hommikul selga paneme; kujutledes, kuidas ja mida kellelegi ütleme; aimata püüdes, mis tulevikus juhtuda võib.

Ainus, mis on uus, on mõistmine, et meie mõtted mõjutavad f silist reaalsust. Me oleme aastasadu kasutanud oma mõtteid ja mõistust ümbritseva reaalsuse loomisel, kuid pole seni osanud seda hinges ja vaimus tunnistada.

Kõige raskemini omaksvõetav fakt visualiseerimise kohta, mida tuleb hoolikalt selgitada, on see, et iga mõte ja tunne on tegelikult visualiseerimine. Inimesed, kellega olen töötanud, näiteks Dan, võisid igal

hommikul ja õhtul täie pühendumusega visualiseerimisharjutusi teha, kujutledes end täiesti tervetena, kuid ikkagi ei avaldanud see nende paranemisele mingit mõju. Miks?

Sest visualiseerimisharjutuste vahele jäänud aeg oli täidetud hirmu ja kahtlustega ning haigusele mõtlemisega. Keskendumine haigusele ja muretsemine, kas see areneb edasi või mitte, on samuti visualiseerimine. Paljude inimeste ravirutiiniks kujunes tund aega positiivset visualiseerimist ja kakskümmend kolm tundi visualiseerimist (muretsemist), kuidas haigus kehas levib. Haigusele mõtlemine ja selle üle muretsemine suurendab haiguse väge. Kujutlus tervisest loob tervist. Üks tund positiivset mõtlemist päevas ei ole tervenemiseks piisav, kui ülejäänud kakskümmend kolm tundi kulub intensiivsele keskendunud muretsemisele.

Enne alternatiivmeditsiini meetodite mõju ja tõhususe hindamist tuleb tõsiselt arvestada enesehariduslike küsimuste ja reaalsuse piirangutega. Valu kannatavad inimesed ei ole kõige paremad õpilased, isegi kui nad väga püüavad.

Visualiseerimise ja muude sarnaste oskuste täpne ja õiglane hindamine peaks ootama aega, mil selliste oskuste omandamine kuulub tavalise hariduse juurde; neid õpetataks mitte tingimata ravimeetodina, vaid oskusena mõtteid suunata ja neile tähelepanu pöörata – juba lapseeas või olukordades, kus haigused ja stress pole veel võimust võtnud. Viimaks hakkame seda oskust väärtustama kui teadlikku loomeakti . Oskus, mis on omandatud tavapärase haridustee käigus, juurdub palju paremini kui raskelt haigena õpitu.

Traditsioonilise ja holistilise meditsiini erinevused, mida selles peatükis kirjeldasime, esitavad tõsiseid väljakutseid mõlemale leerile: lüngad hariduses, holistilise valdkonna pehmemad ravimeetodid ja arvestamine emotsioonide mõjuga haiguse kujunemisel. Nende küsimuste kõrval on aset leidmas vaiksemad ja vähemnähtavad muutused, millega moodne meditsiin igal sammul arvestama peab.

Kõikvõimalikud holistilisel tervisemaastikul leiduvad õpetused ja käsitused viitavad otseselt sellele, et inimkond on asunud olemuslike muudatuste teele. Me hindame ümber arusaamu energia ja väe olemusest ning oma vahekorrast väe ja loomeprotsessiga.

Muudatus j udude tasakaalus Mis põhjustab ühiskonnas muutusi, mille tulemuseks on teise tervishoiuparadigma teke? On selge, et elu ongi pidevalt muutuv protsess, kuid võib rääkida tavapärasest muutumisest ja evolutsioonilisest muutumisest.

Evolutsioonilise muutusega kaasneb teatud ühiskonnagruppide mõtteviisi ümberkujunemine selliselt, et muutub ka sotsiaalne kord.

Holistilise tervisekäsituse esiletõus on evolutsiooniline muutus. Holistilise terviseõpetuse kiire areng ja kasv osutavad põhjalikele muutustele meie vajadustes ning sellele, et traditsiooniline meditsiin ja tervishoiusüsteem ei suuda kõiki neid vajadusi täita. Põhjalikud muutused tähendavad, et muutumas on inimloomus tervikuna.

Milline on toimuva evolutsioonilise muutuse olemus? Muutuvad arusaamad vastutusest elu ees, alates isiklikest vajadustest kuni planeedi ökoloogiliste probleemideni, vastutuse võtmisest enda tervise eest vastutuseni teiste riikide näljahädade eest.

Inimkond avastab isikliku vastutuse ja jõuvahekordade piire. Need kaks olulist näitajat külvavad uue globaalse ühiskonna kujunemiseks vajaliku seemne. Nii isiklik vastutus kui ka isikliku jõu piiride tunnetamine on potentsiaalsed sisemise muutuse vallandajad, näidates, et teadvuse muutumine ja kvaliteet sõltub sellest, kuidas inimesed suudavad tasakaalustada jõudude vahekorda üksikisikute ja välismaailma vahel.

Jõudude vahekorra muutumisest räägib ka patsiendi ja arsti vaheliste suhete muutumine. Holistilise terviseõpetuse olulisimaid sõnumeid on see, et arstid ei ole vastutavad patsiendi tervise ega ravi tulemuslikkuse eest. Arsti ülesandeks on ainult patsiendi varustamine parimate võimalike tehnikate ja abivahenditega, mida tavameditsiin pakub, ning nõuannetega enda pädevuse piires. Kuid vastutus kättesaadavate ravimeetodite kasutamise eest ja sisemiste pingete ning stressiga töötamine jääb õigustatult patsiendi ülesandeks.

Jõudude vahekorra muutudes on ka patsiendi roll täielikult muutumas. Selle asemel et küsimusi esitamata arsti määratud raviskeemi ja medikamentidega nõustuda, on patsientidel raviprogrammis senisest märksa suurem osa, alates õigusest teada kõike enda haigusest ning ravimite või operatsiooni kõrvalmõjudest.

Traditsiooniline meditsiin on pidanud sobivaks tõsiste või letaalse prognoosiga diagnooside varjamist, kuid see ei sobi patsiendile, kes tahab raviprotsessis aktiivselt osaleda, isegi kui see tähendab surmaks valmistumist.

Olen siiani kirjutanud muutustest, mis on raviprotsessis osalevate arstide ja patsientide suhetes toimumas,

kuid tuleb lisada, et mitte kõik patsiendid ei ole valmis holistilise meditsiini võimalusi kasutama. Veel enam, seisukoht, et patsient on ise enda haiguse põhjustanud negatiivsete emotsioonide, hingelise stressi või füüsilise keha kahjustamise teel, võib sageli tekitada süütunnet, hirmu või vajadust kaitsehoiak võtta.

Sealjuures on äärmiselt oluline, et patsiendile pakutaks võimalust vastavalt oma vajadustele ja võimetele raviprotsessis aktiivselt osaleda ning kasutataks meetodeid, mis patsiendis enim usaldust äratavad.

Holistiliste põhimõtete saabumine tervisemaastikule annab patsientidele võimaluse osaleda raviprotsessis parimal võimalikul viisil ja on oluline, et kõiki neid võimalusi patsiendile tutvustataks. Vähihaigete ravivõimalused ei piirdu enam kemoteraapia, kiirituse või lõikusega. Alternatiivsete valikuvõimaluste seas on toitumisprogrammid, visualiseerimine ja positiivsed sisendused ning põhjalik nõustamine.

On oluline märgata, et paljud ravivõimalused, mida arenevad traditsiooniline ja holistiline meditsiin pakuvad, võivad patsiendile konflikte põhjustada, kui tema valitud meetod ei vasta ta perekonna tõekspidamistele. Olen mitmeid kordi olnud tunnistajaks, kuidas patsient on soovinud järgida holistilise ravi põhimõtteid ja see on viinud pereliikmete toetusest ilmajäämiseni, sest neil polnud alternatiivsetesse meetoditesse usku. On esinenud ka vastupidiseid juhtumeid, kus patsiendi pereliikmed soovisid kasutada ainult alternatiivseid ravivõtteid, kuid patsient valis siiski konservatiivsema raviskeemi.

Lõpuks on patsient see, kes teab, millesse ta usub, ning hoolimata tema valikust on tähtis, et pereliikmed seda otsust toetaksid ja unustaksid isiklikud eelistused.

Loomulikult tähendab selline valikuvõimalus patsiendile suuremat otsustusõigust ja võimu ning nõrgestab samal ajal traditsioonilist lähenemist. Traditsiooniline meditsiin kaotab seda enam autoriteeti, mida enam patsiente jõuab arusaamisele, et haigestumise põhjuseks on tema enda eluviisid ja stress. Just see muudatus jõudude vahekorras kujutab endast traditsioonilise meditsiini mainele suurimat ohtu.

Kõige tähtsam k simus: kes vastutab loomise eest?

Kui patsiendid saavad aimu, kuidas emotsioonid ja hingeelu nende tervislikku seisundit ja füüsilist keha mõjutavad, hakkavad nad taipama, olgu või pisut, et neil on väge loometöös osaleda.

Nagu väikesel veenirel on jõudu õõnestada kaljut, nii võib mõistmine, et emotsioonid suudavad mõjutada keha, ulatuda väljapoole füüsilise keha piire. Vähehaaval jõuab emotsioonide loomejõu mõistmine füüsilise keha piiridest kaugemale ja laieneb inimese elukeskkonnale, inimsuhete kvaliteedile, töökeskkonnale ja üldisemale eluga rahulolule.

Kuhu tõmmata loomejõu piirid? Kas me saame väita, et suudame enda füüsilist keha olulisel määral mõjutada, eitades samas, et selsamal energial on mõju kõigile meie töödele-tegemistele ülejäänud eluvaldkondades?

Küsimus, kuivõrd me enda keha tervislikku seisundit ja haiguste tekkimist mõjutame, on otseselt seotud küsimusega, mis või kes vastutab loomise eest. Kas need oleme meie, Suur Juhus või Universaalne Jõud? Nii nagu Koperniku avastus, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi, ajas omal ajal marru terve teadusmaailma, esitab ka arvamus, et me loome ise enda tervise, tõsise väljakutse senistele arusaamadele ümbritsevast reaalsusest.

Just küsimus maailma loomisest on praegu inimkonna kollektiivsesse teadvusse kerkimas. Sümboolselt kerkib see küsimus esile iga ülemaailmse kriisi ajal, olgu selleks tuumaenergia ohutuse küsimused, happevihmad või näljahädad. Taolised kriisid sunnivad tuhandeid inimesi mõistma, et me kõik oleme vastutavad selle eest, mis maailmas toimub. Kui me ei taha kaotada elu tuumakatastroofis, siis peame selle vältimiseks midagi ette võtma. Nagu inimese tervis, nii ei tule ka maailmarahu meie kõigi teadliku tähelepanu ja valikuteta, mida selle püsimise või saavutamise heaks teha saame.

Küsimus loomisest on õhus ka igaühe isikliku kriisi ajal. Ükskõik kas kannatame halbade inimsuhete, ebameeldiva töö või rahanappuse tõttu, iga kord tuleb meil raskustega võideldes teha kõik selleks, et elada tervet ja rahuldustpakkuvat elu mis tähendab, et me peame õppima oma elu teadlikult kujundama.

Kuigi tuleb tunnistada, et ükski neist peamistest probleemiallikatest inimese elus pole sajandite vältel muutunud (suhted, haigused, armastus, surm, seks, raha ja võim), muudab arusaam, et meil on võimalus valida ja oma elu ise kujundada, meie kui inimeste olemust väga suurel määral. Ilmselt pole liialdus öelda, et me oleme astumas inimkonna arengu uude tsüklisse.

Kaasloomise ajastu Sa märkad midagi korra ja peagi näed seda kõikjal. Tavameditsiin on kõigest üks paljudest eluvaldkondadest, kus leiab aset jõuvahekordade tasakaalustumine. Endist võimuarhetüüpi on asendamas uus võimas kosmiline muster, uus tugev isiksus algatab muudatused, mis ületavad riikide, rahvuste, majanduse, poliitika ja religiooni seatud piirangud ning puudutavad kõigi elu meie planeedil.

Kui vaadelda selliseid hiljutisi poliitilisi sündmusi nagu Nõukogude Liidu lagunemine, vaimseid tendentse, näiteks liikumist traditsioonilise religiooni juurest isiklikumale tasandile, või mehe ja naise rolli muutusi lähisuhetes, jääb sündmuste tuum ikka samaks: jõudude tasakaalu muutumine suurema isikliku vastutuse suunas.

Need kaks uut mõttevoolu – me loome ise enda sisemist ja välist reaalsust ning oleme teel täiustumise suunas – avaldavad mõju üheaegselt ja viisil, mis teeb võimalikuks uue maailma sünni sellel planeedil. Ülemaailmse kogukonnana oleme kriitilises olukorras, meid ähvardavad tuumasõjaoht, elukeskkonna saastumine, loodusvarade ammendumine ja ökosüsteemide häving. Pole võimatu, et käivitunud on meie kui mõtlemisvõimelise liigi ellujäämismehhanism, mis avaldub suuremas vastutustundes elu säilitamisel ja kujundamisel.

Ainuüksi teadmine, et me loome ise ümbritsevat reaalsust, on tõdemus, mis sunnib ümber hindama iga oma sammu nii isiklikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Oleme jõudnud uude elutsüklisse. Hoolimata sellest, et meid on sinna tõuganud isiklikud ja ülemaailmsed kriisid, liigume siiski aega, mil peame õppima oma energiat planeedi hävingu vältimiseks rakendama, nii üksikisikutena kui ka riikide ja rahvustena. Tõde on see, et kui me enda mõistust, ressursse ja koostöövõimet ei rakenda, ei ela meist keegi sellest tulenevaid tagajärgi üle.

Koostöö ja koosloome vajadus on ilmselge.

Ka see raamat kannab koostöö, koosloome ja sulandumise vaimu. Kaks tervishoiuparadigmat, mis praegu maailmas kõrvuti eksisteerivad, on tulnud, et jääda. Holistiline terviseõpetus ei ole mööduv moenarrus. See esindab alternatiivset elustiili ja maailmakäsitust, mis pakub inimestele ideid, kuidas võtta vastutust oma elu ja tervise eest. Holistiline filosoofia on suunanäitaja, mis õpetab kaasloome põhimõtteid esmalt enda füüsilises kehas ja seejärel kogu meie elaval planeedil. Ehk kokkuvõtvalt öeldes – mis leidub ühes killus, see leidub ka tervikus.

See sõnum kehtib ka tehnoloogilises, tuumaenergiat kasutavas maailmas. Me peame tehnoloogilistesse teadmistesse ja otsustesse kaasama südametarkuse, muidu võib kogu inimkond sõjas hävida. Ka tavameditsiini teadmised ja tehnikad on osa meie vaimsest pärandist. See on meil lihas ja luus, kui kujundlikult väljenduda. Siiski on selge, et oma tehnoloogiliste teadmiste juures peaksime kuulda võtma ka südame häält.

Uus algav elutsükkel – vastutava loovuse ajastu – on meie tulevikulootus. Soovin, et me võiksime sinna jõuda tarkuse ja avatud hingega, olles õppinud kõigest, mida oleme üksteisele edasi andnud.

2 Tavameditsiini ja holistiliste p him tete lähenemine NORMAN SHEALY

TEADUSLIKUD PÕHIMÕTTED on saanud meie riigis peamiseks motiveerivaks moraalseks, vaimseks ja filosoofiliseks jõuks, vastusena Teise maailmasõja päevil tekkinud tehnoloogilistele nõudmistele.

Kui tehnoloogiline mudel kogus jõudu ja võttis võimust, tegi see lõpu aastasadadepikkusele naturalistide ja mehhanistide vahelisele vägikaikaveole. Naturalistid on alati arvanud, et inimmõistusel on piirid, et ainult Jumal suudab elu luua, et on olemas loomulik (naturaalne) kord ning et sel loomulikul korral on mõistus ja hing, jumalik ettemääratus ja arenguline eesmärk.

Mehhanistid seevastu on väitnud, et inimolendid näevad universumit ja elu ennast mehaanilisena, ning uskunud, et me suudame iga organi ja raku funktsiooni lõpuni mõista, neid taastada ja isegi luua. Mehaanilise maailmavaate kohaselt on inimene keemiline ja füüsikaline struktuur ning keemiliselt või füüsikaliselt mõjutatav, kaasa arvatud mõistus, emotsioonid ja hing, millel pole nähtamatu maailmaga mingit pistmist.

Enne 1940. aastaid olid arstid naturalistid ja peaaegu kõik arstid olid üldarstid. Nad töötasid südame ja hingega, sest meditsiinist polnud veel saanud teadust tänapäevases mõistes. Arstid olid tervendajad. Nad kasutasid sageli ravimtaimi ja sinepiplaastrit, käte peale panemist ja nõustamist. Iga arst tundis oma patsiendi kogu perekonda ja selle pere sotsiaalseid probleeme. Sageli oldi lähedased perekonnasõbrad ja usaldusisikud.

1940. aastate tehnoloogilise plahvatuse tulemusena muutus meditsiin südamekunstist puhtratsionaalseks jõuks. Tehnoloogia pakkus sedavõrd ulatuslikke teadmisi, et mitte keegi ei jaksanud kõigi järjest uute faktidega kursis olla. Algas kitsa spetsialiseerumise ajastu ning vähem kui kahekümne aastaga olid üldarstid asendunud spetsialistidega, kes ei ravinud enam patsienti tervikuna ega tundnud tema peret, vaid tegelesid ainult ühe, haigestunud organiga. Lisaks naturalistide ja mehhanistide jõuvahekorra muutusele andis Teise maailmasõjaga kaasnenud tehnoloogia kiire kasv ja kvaliteet talle võimu moraali- ja usuküsimuste üle.

Tehnoloogia areng andis teadusringkonnale esimest korda ajaloos piisava autoriteedi, et seada kahtluse alla sotsiaalseid ja moraalseid piiranguid. Moraalsete piirangute pärast muret tundmata võisid arstid ja teadlased alustada põhjalikku uurimistööd geneetika ja hiljem kogu elutekkeprotsessi vallas. Varem olid moraaliküsimused ja usk Jumala loometöösse teaduslikele uuringutele piirid seadnud, pannes kahtluse alla näiteks geneetilised manipulatsioonid.

Viimase neljakümne viie aasta jooksul on teadus andnud meditsiinile antibiootikumid, rahustid, elundisiirdamised, laserravi, koomaseisundis patsientide kunstliku hingamissüsteemi, kemoteraapia, teatud vähitüüpide puhul tõhusa kiiritusravi ning märkimisväärselt suure valiku kõikvõimalikke ravimeid, mis aitavad iga haigussümptomi puhul. Kui me vaatame kõiki neid arvukaid meditsiinilisi edusamme, pole raske mõista, kuidas selline jõud võib mõõtmatule ja nähtamatule vaimujõule vastukaaluks olla.

Arvestades viimase neljakümne aasta saavutusi meditsiinis, võib oodata, et järgmised nelikümmend aastat toovad kaasa alljärgnevad uued või täienenud oskused: • senisest keerukamad elundisiirdamised – võimalik, et kogu organismi ulatuses; • täiendavad geneetilised eksperimendid vältimaks geneetilisi defekte; elu loomine katseklaasis; • farmaatsia suurenev osakaal haiguste ravimisel; • keemilised ja muud kunstlikud vahendid eluea pikendamiseks, kuid mitte tingimata elukvaliteedi parandamiseks; • uute ravimite loomine kosmoses – tehnoloogia, millega pole veel õieti algust tehtud.

Kas me võime endale järgneva neljakümne aasta jooksul lubada samasugust teaduse üleolekut, ignoreerides inimloomust, inimeste vaimset olemust ja elu ennast? Enne piiranguteta tehnoloogiaga nõustumist vaadelgem, mida see viimase neljakümne aasta jooksul eiranud on – tundeid, intuitsiooni ja vaimu.

Kas on võimalik luua religioonist lähtuvat kõlblust, mis arvestab teadusega ning on elutoetav?

Peamised küsimused, mis kahekümne esimesel sajandil meie ees seisavad, on järgmised: Kas inimvaim on olemas, ja kui on, siis kuidas tema jõud väljendub? Millised on vaimujõu piirid? Kui inimvaim on olemas, siis kuidas teda meie tehnoloogilisse, teaduslikku maailma sobitada? Kas teadus tuleks toime nii moraalsuse kui ka spirituaalsusega? Kui tunnistataks vaimse mõõtme ja intuitsiooni olulisust teadusloomes, saaksime oma maailmavaatesse lisada pühaduse mõiste.

Sedalaadi küsimused õõnestavad teadusmaailma autoriteeti, sest neist nähtub, et teadusel pole vastuseid kõigile küsimustele ning et ta ei ole ainus viis maailma tundmaõppimiseks. Teadus on viimased nelikümmend aastat sõitnud autoritaarsuse lainel, ilma et keegi oleks talle tõsiseid väljakutseid esitanud. Kui teadus oleks valmis tunnistama inimhinge olemasolu, muutuksid küsitavaks ka geneetilised manipulatsioonid, abordid, eutanaasia, elundite siirdamine ja kunstliku elushoidmise eetilisus ja lubatavus. Uks jääb avatuks ka diskussioonile haiguste tekkepõhjuste ja elukvaliteedi ümber. Kas inimvaim mõjutab füüsilist ja biokeemilist

tervist? Millised on vaimu ja füüsilise keha suhted?

Sellised küsimused ja oletused viivad meid uue tervishoiuparadigma loomisele. See paradigma viib meid kahekümne esimesse sajandisse, kombineerides tehnoloogiat, teadust ja vaimsust ning andes praktilisele meditsiinile inimlikuma näo.

Vaevalt oskasin ma neurokirurgia õpinguid alustades arvata, et aju uurimine juhatab mind inimvaimuni.

Residentuuri alustades märkasin kohe, et neurokirurge huvitavad pigem aju füüsilised aspektid kui meel ja mõistus. Kui ma hakkasin uurima tervise ja haiguse mittefüüsilisi mõjutajaid, kerkisid esile filosoofilised küsimused, millele ma polnud mõelnud poisipõlvest saati. Mis on elu eesmärk? Kas haigus on õppetund, millest tuleks järeldusi teha? Kui inimmeel suudab tekitada füüsilise haiguse, näiteks maohaavad, kas siis võib see mõju ulatuda ka väljapoole füüsilist keha – meid ümbritseva keskkonnani? Traditsiooniliselt on sellised küsimused olnud filosoofia ja teoloogia pärusmaaks. Viimasel aastasajal on seda valdkonda uurinud ka parapsühholoogid. Just selliste, meelt ja vaimu puudutavate küsimuste valgel, hakkasin viimaks huvi tundma intuitiivse diagnostika vastu.

1970. aastatel lõi käputäis arste kõhklema inimvaimu kõrvale heitnud tehnoloogia kõlbluses. Me hakkasime aru saama, et haiguste väljakujunemisel mängivad suurt rolli sisemised hoiakud ja emotsioonid.

Tehnoloogia inimvaenulike aspektide tunnistamine ja kõrvaltvaade tavaühiskonnale tegid võimalikuks holistilise meditsiini esiletõusu.

Eespool loetletud küsimused on nii olulised, et nende pinnalt on võrsunud uus teadusharu – psühhoneuroimmunoloogia, õpetus “kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi omavahelistest suhetest”.

Psühhoneuroimmunoloogia, üks põnevamaid ja innovaatilisemaid nüüdisaegseid teadusvaldkondi, uurib hoiakute, mõtete ja sotsiaalse stressi mõju immuunsüsteemi kõikidele tahkudele ja tervisele üldse. Peale hoiakute ja mõtete mõju immuunsüsteemile leiame pidevalt uusi neurokeemilisi vasteid vihale, vaenulikkusele, süütundele ja depressioonile.

Holistilise meditsiini olulisim põhimõte, et emotsionaalne, psühholoogiline ja vaimne stress mõjutab keha, leiab katsete käigus üha enam tõestust. Üha enam saab selgeks, et holistilisel käsitusel on tõepõhi all ning et inimühiskond on asunud suurte muutuste teele, vastukaaluks neljakümne aasta pikkusele hingetu tehnoloogia võidukäigule.

Ma kasvasin üles tehnoloogilise meditsiini ajastul, õppisin Ühendriikide tunnustatud teadusasutustes – Duke’i ülikoolis, Washingtoni ülikoolis, Harvardi ülikoolis – ja läbisin residentuuri Massachusettsi keskhaiglas.

Ma olen kirjutanud teadusajakirjadele üle saja artikli. Juba ülikooliõpingute algusaastail tundsin huvi teadusuuringute vastu parapsühholoogia vallas. Duke’i ülikoolis paluti mul uurida dr. J. B. Rhine’i tööd. Ta oli korduvalt demonstreerinud, et mõttejõu abil on võimalik peidetud esemeid leida. Mulle tundus, et seda võimet saaks kuidagi meditsiinis rakendada. Minu jaoks näis loomulik, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud.

Meditsiiniõpingute jätkudes tehti mulle teadusringkondade poolt selgeks, et sellised mõtted tuleb kõrvale heita, ning teaduslik uurimistöö haaras mind täielikult. Minu huvi vaimsete teemade vastu tuli ootamatult tagasi 1970. aastal, kui ma sõitsin Coloradosse hobuseid vaatama.

Kui rant oomaniku naine mulle ukse avas, oleksin kohtunud justkui vana tuttavaga ning me alustasime kohe elavat vestlust – mitte hobustest, vaid kokkulangevustest, äratundmisest ja intuitiivsest teadmisest. Ma sain talt kaks raamatut, mis mulle suurt huvi pakkusid. Need olid “Parapsühholoogilised avastused raudeesriide taga” (Ps chic Discoveries Behind the Iron Curtain) ja “Läbimurre loovusse” (Breakthrough to Creativit ). Eriti intrigeeris mind Shaffiga Karagula teos “Läbimurre loovusse”, milles arutleti intuitiivse diagnostika ja sellega seotud meetodite üle. Õnneks juhtus nii, et Paul Dudley, president Eisenhoweri arst ja tunnustatud kardioloog, kes soovitas südamehaiguste vältimiseks liikumist, pakkus mulle võimalust tegelda vaimsete küsimustega, mille vastu olin taas huvi tundma hakanud.

1973. aasta jaanuaris rääkis Janet Travell, president Kennedy kunagine raviarst, ajalehele Wall Street Journal antud intervjuus, et Ameerika meedia ootamatu huvi akupunktuuri vastu pole nii oluline kui noore kesklääne neurokirurgi Norman C. Shealy välja töötatud “lääne variant akupunktuurist”. Tänu sellele intervjuule kutsus dr Paul Dudley White mind Bostonisse, et seal “läänelikust akupunktuurist” rääkida. Asi puudutas minu tööd elektrilise närvistimulatsiooni alal, mis käsitles kehapinna mõjutamist elektriimpulssidega valu leevendamise eesmärgil. Kuu aega pärast dr White’iga toimunud vestlust palus ta mul ennast asendada Stanfordi ülikoolis toimuval akupunktuuriteemalisel sümpoosionil, millest võttis osa tuhat kakssada arsti. Sellel üritusel tutvusin Ameerika kõige põhjalikumalt uuritud vaimse tervendaja Olga Worralliga, teaduslike meetoditega inimese aurat uurinud Stanfordi füüsiku dr Bill Tilleriga ja dr Bill McGareyga Phoenixi Uurimis- ja Valgustumisühingu kliinikust (Association for Research and Enlightenment Clinic).

Dr McGarey oli selleks ajaks viisteist aastat uurinud Edgar Cayce’i (kuulus Magav Prohvet) ravimeetodite kasutusvõimalusi kliinilises meditsiinis. Ta rääkis mulle, et minu huvi erinevate ravimeetodite vastu jagab ka kirurg dr Robert Brewer, kes kavatseb sügisel Virginia Beachil Uurimis- ja Valgustumisühingu koosoleku korraldada. Kõik need inimesed kinnitasid minu kujunevat arvamust, et haigus on midagi enamat kui füüsikalis-keemiline reaktsioon ja et elus on ka muud peale füüsilise ja mõõdetava maailma. Viimaks sain rahuldada oma 1970. aastatel tekkinud huvi intuitiivse diagnostika vastu. Olin valmis intuitiivse diagnostika väärt tööpõhimõttena avalikult kasutusele võtma, sest suurem osa arstidest jõuab diagnoosini vaistu abil.

Irvine Page, Clevelandi kliiniku parimaid arste, kirjutas ajakirjas Postgraduate Medicine intuitiivsest diagnoosimisest suurepärase artikli, mis sisaldas järgmisi mõtteid: Intuitsioon on meditsiinis väga oluline... Rohkem kui pooled meditsiinilised otsused vajavad vaid väga väikest – kui üldse – tehnilist baasi. Pole olemas täiesti õiget ega täiesti vale, on ainult südame ja mõistuse koostöös kaastunde ja tarkusega sündinud otsused. Meilt on võetud meditsiini maagia. Mitte ükski ühiskond pole kaua vastu pidanud usuta millessegi kõrgemasse. Igaüks meist peab elus valikuid tegema ja nende valikute eest vastutama. Hea arst on suuteline kombineerima... intuitsiooni ja tavamõistust.

Ning ma ei ole kaugeltki ainus, kes usub, et intuitsioon mängib diagnoosimisel olulist osa. Õppides intuitiivset diagnostikat (täpsemalt tagapool), avastasin hulga eriomaseid elu- ja tervisekäsitusi, sealhulgas biotagasiside, autogeense treeningu, toitumisõpetused, füüsilised harjutused, homöopaatia, osteopaatia, visualiseerimise ja meditatsiooni, muusikateraapia, eelmiste elude kogemusest õppimise, massaa i ja ravimtaimed. Paljud neist meetoditest on traditsiooniline meditsiin kõrvale heitnud või ära põlanud.

Enne kui nendest holistilise meditsiini meetoditest lähemalt juttu teeme, räägin pisut tavameditsiini vaadetest haigusele ja tervisele.

Tavameditsiin Tava- ehk peavoolu meditsiin peab haiguste tekkepõhjusi enamikul juhtudel välistegurite süüks, ravi on sageli suunatud selle välise põhjuse kõrvaldamisele. Tavameditsiinis loetakse haiguste põhjustajateks peamiselt: pärilik eelsoodumus looteeas saadud kahjustused (emakavigastused, punetised, ema suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarbimine, vaegtoitumine jne) traumad nakkused kasvajad degeneratsioon (vananemis- ja allakäiguprotsess) vere- ja lümfiringe häired hematoloogilised (vereloome) häired emotsioonid immuunsüsteemi häired Stress ja psühhosomaatilised nähud saavad traditsioonilises meditsiinis vähe tähelepanu. Paljud arstid ei soovi tunnistada, et 85 protsendil juhtudest, nagu meile koolis õpetati, on haigus psühhosomaatilise tekkega – nad kalduvad pigem selliseid patsiente tüütuteks hädaldajateks pidama. Viimastel aastatel on psühhoneuroimmunoloogia tõestanud, ja seda täiesti teaduslikust vaatenurgast, et meeleolu on olulisimaid tegureid kehalise tervise säilitamisel, eriti seoses immuunsüsteemiga. Depressioon takistab immuunsüsteemi tööd ega lase inimesel püsida terve. Teisest küljest aitavad positiivne mõtlemine ja rõõmus meel meil terveks saada ja terveks jääda. MÕTLE ÕIGESTI ja sinuga on K IK IGESTI. Individuaalsete haiguse tekkepõhjuste üle arutledes kaalub tavameditsiin mitmeid võimalusi, nende seas ka toitumist: kas võib tegu olla liigse rasvaga, kiudainete vajakajäämise või ülemäärase soolaga. Meditsiin tunnistab haiguste põhjusena üha enam ka vähest kehalist aktiivsust ja ülipüüdlikku “A-tüüpi” isiksust.

Number üks “mõõdetavate” haigusetekitajate ja surma põhjustajate seas on suitsetamine. Suitsetajad on keskmiselt 1,8 korda sagedamini haiged kui mittesuitsetajad. Neil on tunduvalt suurem tõenäosus haigestuda

kopsu-, põie- ja kõrivähki, samuti kopsupõletikku, saada südame pärgarteri ahenemisest tingitud südameatakke, põdeda Alzheimeri tõbe, kannatada maohaavade, seljavalu ja radikuliidi käes, haigestuda grippi või kopsuemfüseemi või sünnitada enneaegne ja/või alakaaluline laps. Nüüdseks mõistetakse üha enam ka keemilise reostuse osa haigestumisel, eriti vähi puhul. Potentsiaalsete haigustekitajatena nähakse ka pikatoimelisi viirusi – arvatakse, et need on vähi, leukeemia, Alzheimeri tõve ja niinimetatud isetekkeliste immuunsüsteemi häirete, degeneratiivsete närvisüsteemi häirete (amüotroopne lateraalne skleroos või multiskleroos) tekitajad, kuigi kõigi haiguste puhul pole seda tõestatud.

Tava-, konventsionaalsel või traditsioonilisel meditsiinil pole ühtset tervise ja haiguse kontseptsiooni, kuid üldiselt nähakse haigust pigem v lise rünnakuna kehale kui normaalse homoöstaasi (suhteline tasakaaluseisund) kadumisena. Tavameditsiinis peetakse peamisteks haigusetekitajateks ja surma põhjustajateks (tähtsuse järjekorras) järgmisi tegureid: suitsetamine alkohol ülekaal liigne rasva, soola või suhkru tarbimine ebapiisav liikumine turvavöö kinnitamata jätmine, kiiruse ületamine, hooletu liiklemine Pane tähele, et kõigil nendel juhtudel on tegemist isiklike hoiakute ja käitumismustritega.

Kuid üks kiuslik küsimus jääb püsima. Miks ei haigestu iga suitsetaja südamehaigusse, vähki ega kopsuemfüseemi? Miks ei põe iga alkohoolik maksa-tsirroosi või ei saa surma mõnes õnnetuses? Miks ei esine igal ülekaalulisel inimesel vähki, südamevaevusi, diabeeti ega rabandusi? Miks mõned inimesed surevad hepatiiti, teistel aga tekivad viirusevastased antikehad, nii et nad ei oska kahtlustadagi, et on viirusekandjad?

Miks ei sure iga depressiivne isik vähki või ei soorita enesetappu? Miks jäävad mõned inimesed tõsiste vigastuste järel ellu ja paranevad hästi, samal ajal kui teised surevad või saavad suhteliselt väiksemate vigastuste tagajärjel jäädavaid kahjustusi?

Isiksus ja haigus Miks küll? See on tähtsaimaid küsimusi, mis tänapäeva teaduse ees seisab. Seda probleemi uurinud teadlasi on vähe. Üks parimaid selle valdkonna asjatundjaid on dr Caroline Thomas John Hopkinsi meditsiinikoolist.

Tema meditsiiniüliõpilaste seas läbi viidud uuringud on näidanud, et inimese isiksusel on haiguse kujunemisloos suur osa. Kindlad isiksuseomadused määravad, kas me tuleme toime või jääme alla sellistele haigustele ja seisunditele nagu kõrge vererõhk, tuberkuloos, südameatakk, vähk, enesetapumõtted. Need iseloomujooned on olemas juba kakskümmend-kolmkümmend aastat enne seda, kui haigus avaldub. Selgub, et meie elustsenaarium ehk alateadlik hoiak määrab meie pikaajalise haigestumisriski.

Freud ja Eric Berne Ka psühhiaatritel, keda tavameditsiin mõningase kiivustundega siiski tunnistab, on vaimse põhjuslikkuse osas küsimusi tekkinud.

Freud rajas terve koolkonna, kui ta tuli viktoriaanlikul ajastul välja revolutsioonilise teooriaga, et neurooside (psühhosomaatiliste haiguste) tekkepõhjuseks on allasurutud Oidipuse kompleks – soov olla seksuaalsuhtes enda vastassoost vanemaga. Tema toetajate ring hakkas lagunema, kui ta mõni aeg hiljem leidis, et üks peamisi tunge inimese elus on surmatung. Me kõik teame, et depressiivsed inimesed võivad surma soovida ja isegi enesetapu sooritada, kuid kas normaalsed inimesed tõepoolest tunnevad surmatungi ?

Eric Berne, tunnustatud psühhiaater, kes on kirjutanud arstidele mõeldud raamatu Mängud, mida inimesed mängivad (Games People Play), on arvamusel, et me mitte ainult ei mängi mänge, vaid meil on ka oma elustsenaarium . Ta esitas veenvaid tõendeid selle kohta, et meie eluea pikkus ja surma põhjus otsustatakse juba noorena. Aastaid enne seda, kui Berne kuuekümneaastasena südameataki tagajärjel suri,

rääkis ta oma sõpradele, et tema elustsenaarium näeb ette surma kuuekümneselt südamerabandusse. Kui Elvis Presley jõudis samasse ikka, mil tema ema suri, hakkas ta mõtlema surmale ning võis sellega käivitada enda elustsenaariumi.

Kui me valime enda surma põhjuse, siis kas me valime ka haiguse? Või valime endale vanemad, isiksuse, hoiakud ja elustiili, mis teatud haiguse tekkimist soodustavad? Kui valime ise oma elustsenaariumi, kas saame seda siis ka muuta? Ja millal on viimane aeg seda protsessi ümber suunata?