SISUKORD
Kuidas tiik tühjaks saada?
Kuhu panna tiigiloomad?
UNINE HOMMIK
Hommik oli laisk. Franz lebas voodis ja vaatas lakke. Laes rippus ämblik. Aknast puhuv tuul kõigutas ämblikku edasi-tagasi. Franz lootis, et ämblikuniit on tugev ja peab vastu; ta ei tahtnud, et ämblik voodisse kukub.
Päike tõusis, esimesed kiired paistsid läbi puuladva, peagi jõuavad need aknast sisse ja teevad olemise mõnusaks. Esmalt jõudsidki kiired just Franzu, siis Hansu ja viimaks Karli voodini. Vanemad vennad hommikuvalgusest ei hoolinud, õhtul olid nad akna ette kardina tõmmanud, et päike neid liiga vara üles ei ajaks. Franz sikutas kardinat – täpselt nii palju, et päike tema voodisse paistaks.
Eemalt kostis rongimürin. Franz oleks rongile tahtnud! Nagu vennad, kes said rongiga kooli sõita, tema veel koolis ei käinud. Nüüd, suvel, olid ka vennad kodus, kõik kolmekesi koos. Mitte päris maal, vaid alevis, vanaisa ja vanaema juures. See sobis kõigile. Ka emale, sest tihti oli tal vaja omi asju teha ja siis oli hea, kui lapsed jalus ei olnud. Ema naljatas sageli, et kui ta teadnuks, et poegadest sellised kraaded saavad, oleks ta tellinud endale Hiina kataloogist korralikud lapsed. Franz ei saanud naljast aru. Võib-olla oli nelja-aastase pea liialt väike, et sellisest naljast aru saada. Vennad naersid ja ütlesid, et mis parata – kui kurg emale just sellised lapsed tõi, peab ta nendega leppima.
POISID HAKKAVAD TEGUTSEMA
Franz läks ja lõi magamistoa ukse lahti. Karl oli juba pooleldi ärkvel. Hans keeras külge, avas ühe silma ja küsis: „Kas saab juba arvutisse? Muidu ma tõusta ei viitsi.”
„Me oleme vanaisa juures, siin arvutit polegi,” pomises Karl.
„Siis ma ei ärkagi, magan kogu päeva maha.” Hans pani silmad uuesti kinni.
„Te ei tohi enam magada! Varsti tehakse tiik tühjaks ja siis on elul ots peal! Meil on vaja akvaariumit, et elu ära päästa ja pärast tiiki tagasi panna!” vuristas Franz.
„Pea nüüd hoogu,” kohmas Karl. „Kes tiigi tühjaks teeb? Miks?”
„Ma ei tea, kes! Kuid vanaisa ja vanaema arvavad, et peab tegema! Muidu läheb tiik hukka ja kogu elu seal sees samuti. Võib-olla suur paagiauto imeb tiigi tühjaks.”
„Ei usu,” arvas Karl. „Ilmselt annab vanaisa panged ja paneb meid tiiki tühjendama. Tema ütleb ikka, et töö teeb ahvist inimese ja poistest mehed. Pange tähele, varsti jookseme pangedega edasi-tagasi kraavi ja tiigi vahet!“
„Kui me tööd ei tee, kas meist saavad siis ahvid?” ei saanud Franz aru. Temale oleks see meeldinud – ema ütles sageli, et ta on väike armas pärdik.
„Tiigil tõmmatakse punn eest ja see jookseb tühjaks,” arvas Hans. „Meie ei pea midagi tegema.” Tasapisi hakkas tiigiga toimuv teda huvitama.
„Mis punn? Tiik ei ole ju vann!” oli Franz segaduses.
„Aga äkki ikka on,” pakkus Hans. „Tiigi kõrval on ju saun ja saunas kraan. Kui see lahti keerata, siis voolab vesi lõpuks tiiki – nagu kraanist vanni.”
