Tori kihelkonnakiriku kroonika by Rahva Raamat

Randiv채lja lood 2

Tori kihelkonnakiriku kroonika 17. sajand - 20. sajandi I pool Die Chronik des Kirchspiels Torgel

Tori 2015

Transkribeerijad Christel Steinbrück, Janis Tobreluts, Maris Saagpakk Tõlkijad Janis Tobreluts, Maris Saagpakk Kommentaarid kirjutasid Janis Tobreluts, Maris Saagpakk, Mait Laas Koostaja, kujundaja ja küljendaja Mait Laas Keeleline toimetaja Tiit Tuumalu Projekti eestvedajad Signe Rõngas, Katrin Ruumet, Mait Laas Trükikoda OÜ Greif Toetajad: Projekti rahastab regionaalministri valitsemisala kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest Pärnumaa Kultuurkapital Tori Vallavalitsus, Randivälja Külaselts, Murru Küla Selts, Klaara-Manni OÜ, Matogard OÜ, 25 Kaadrit OÜ, Kaire Võitra Tänu: Kaja Kadarik, Jan Kaus, Mari-Anne Kirschbaum, Lea Kõiv, Kirke Org, Aita Puust, Lea Puust, Mart Ruumet, Eva Schlosser, Christel Steinbrück, Heino Talviste, Tiit Tuumalu, Jaan Undusk, Kaire Võitra, Tori Muuseum Fotod: C.R. Jakobsoni Talumuuseum, Eesti Ajalooarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, EKM Eesti Kultuurilooline arhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eva Laas, Jüri Laas, Mait Laas, Piret Nõmmiste, Vaike Rannaste, Rein Reidak, Heino Talviste Kaanefotol: Tori luteri kirik 1905. aastal. Fotograaf teadmata, erakogu. ISBN 978-9949-38-283-5 Väljaandja © Randivälja Külaselts 2015

SISUKORD

Eessõna 5 Tori kihelkonnakiriku kroonika

Emil Offe (1850–1876)

Carl Raedlein (1877–1895)

Harald von Riekhoff (1895–1911)

Juhan Reidak (1911–1945)

110

Tori kogudust teeninud vaimulikud

121

Sõnaseletusi 122 Mõõtühikud 124 Isikunimede loend 125

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

2014. aastal ilmus sarjas „Randivälja lood” Paul Raudsepa mälestusteraamat „Pulma Pauli pajatused 1924–1958”

EESSÕNA

ole teada. Säilinutest on 2015. aastaks trükis ilmunud Palamuse 2 , Haapsalu 3 , Jõelähtme 4 , Simuna 5 ja Kuusalu 6 kirikukroonika.

Eessõna Tori kihelkonnakiriku kroonika ilmumine raamatusarjas „Randivälja lood” on pühendatud Tori piirkonna külade esmamainimise1 500. aastapäevale 2015. aastal. Käsikirjaline kroonika oli aastakümneid avalikkuse eest varjul omaaegse Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja (1961–1989) Evald Saagi erakogus, mistõttu said seda lugeda ja tsiteerida vaid vähesed. Aastal 2011 jõudis käsikiri EELK Konsistooriumi arhiivi. Tänases globaliseerunud maailmas suureneb huvi mikroajaloo vastu, et leida üleilmastumise sees isikupärast olemise jõudu n-ö rohujuure tasandilt – traditsioonidest, pärimuslikest lugudest, arhiiviallikatest jm-lt. Soov pakkuda laiemale huviliste ringile üht vahetut sissevaatevõimalust sellele tasandile oli ka Tori kirikukroonika käsikirja kui Tori kihelkonna ajaloo ühe algallika trükis väljaandmise ajendiks. Kroonikapidamine oli üks kihelkonnakiriku pastorite kohustustest, mis oli ette nähtud nii 1686. aasta Rootsi kui ka 1832. aasta Vene kirikuseadusega. Eesti ala kihelkondade arv on aegade jooksul olnud muutuv: 16. sajandi lõpus oli neid 83, enne kirikukihelkondade kaotamist 1925. aastal 102. Kui paljudest neist on tänase päevani alles jäänud pastorite kirja pandud kroonikaid, ei

1 Tallinna suurkaupmehe Helmich Ficke kaubaraamatus on mainitud talupoegadest kundesid, kes elasid 1515. aastal Pärnu jõe kaldail Raudeskulle (Tori lähedal oletatavasti Randivälja), Levyue (Levi), Memysste (Niimiste), Orghekulle (Oreküla), Wenderskulle (Vändra) ning Kurkkulle (Kurgja) taludes. „Der Landbesitz im Kreise Pernau zur Ordenzeit”. Von F. Baron Stackelberg, Pernau 1926.

Tori kihelkond Pärnumaal hõlmas nüüdse Tori valla, Sindi linna ja Tootsi alevi, enamiku Are ja Paikuse vallast ning osi Kaisma ja Sauga vallast. Omaette kirikukihelkonnaks sai Tori 1634. aastal. 17. sajandi teisel poolel, aga ka hiljem, olid sellega lühikest aega liidetud Häädemeeste ja Tahkuranna kihelkond. Tori kihelkond on Eesti ajaloos paistnud silma kultuurilise ja ühiskondliku aktiivsusega, milles on oma osa olnud ka eesti kirjakeele ja vaimuelu kujundamisel agaralt kaasa löönud saksa soost Tori kirikuõpetajatel. Kirikla e pastoraat, kus kroonikat peamiselt kirjutati, asus Randivälja külas ühe kilomeetri kaugusel Tori kirikust ning sellest kujunes luteriusu administratiivne ja vaimuelu keskus kihelkonnas. Tori kihelkonnakiriku kroonika käsitleb ajavahemikku 17. sajandist kuni 1945. aastani ning selle on kirjutanud peamiselt Tori kirikuõpetajad Emil Offe (Toris ametis 1850–1876), Carl Raedlein (1877–1895) ning Harald von Riekhoff (1895–1911). Kirja pandud ülestähendustes ning arutlustes kajastuvad iga kirikuõpe „ Palamuse kiriku ja kihelkonna kroonika”. Tõlkinud Aado Altmes ja Leane Morits. Kommenteerinud ja registrid koostanud Leane Morits. Tartu, 1997. 2

„Kirchenchronik zu Hapsal 1849–1940 = Haapsalu kirikukroonika 1849–1940”. Tõlkinud Maria Salumäe. Haapsalu: EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus, 1999. 3

„Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel ”. Transkribeerinud, tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2006. 4

„Simuna kirikukroonika 1691–1919”. Toimetanud Janis Tobreluts. EELK Simuna Siimona ja Juuda kogudus, 2013. 5

„Kuusalu kirikukroonika 1837–1914 = Die Kirchenchronik von Kusal ”. Tõlkinud Maria Strauss. Väljaandjad Albrecht Rost, Toomas Mäeväli. Kuusalu : EELK Kuusalu Laurentsiuse Kogudus, 2014 6

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

taja ametiaja olulisemad sündmused kihelkonna kiriku-, haridusning majanduselus. Kroonika ei ole kirjutatud publitseerimiseks kaasaegsele laiale lugejaskonnale, vaid sellega oli võimalus tutvuda eelkõige kirikuvisitatsiooni läbiviijatel. Seda enam saab kirjutajate valitud teemade ning nende kirjapaneku viisi järgi hinnata hingekarjaste mõttemaailma ja eelistusi, mis mõjutasid ka kogukonna ellusuhtumist ja vaimset palet – inimeste väärtuskeskkonda ning selle kujunemist. Samavõrra mõjutasid kogukonna ettevõtmised ja hoiakud pastori isiksust, tema tundmusi ja seisukohti. Kohati kirjanduslikult emotsionaalsed ja kirjeldavad tekstid võivad lugejat ka tänapäeval oma inimliku avameelsusega üllatada. Nii on Emil Offe mahlakalt vaba ja väljendusrikas oma kujundites ning võrdlustes, kui annab hinnanguid maarahva ühisettevõtmistele või kiriklike institutsioonide tegevusele. Kroonika olulisus ja unikaalsus paigaloo algallikana seisneb sündmuste aja ja toimumiskohtade ning nendega seotud isikute kirjasõnas jäädvustamises. Kroonika kirjutamise ajaline järjepidevus on väga ebaühtlane. Nii on kroonika algusosa kuni aastani 1850 kirjutanud Emil Offe oletatavasti 1850. aastal tagasivaatavalt ning tugineb osaliselt arhiveeritud kirikuvisitatsiooni dokumentidele. Siin esineb ka mõningaid ebatäpsusi nimedes, kuupäevades jm-s. Kroonikas sisalduv Tori kihelkonna kogudust teeninud kirikuõpetajate loetelu ei ole täielik, mistõttu on raamatu lisana ära toodud õpetajate täiendatud nimestik kuni aastani 2014. Kirikuõpetaja Johann Reidaku teenistusaja (1911–1945) kokkuvõtte on kirjutanud tagasivaatavalt seni teadmata autor. Tori kihelkonnakiriku kroonika tekst on raamatus toodud rööbiti saksakeelses algversioonis ja eestikeelses tõlkes, et anda väljaandele rahvusvahelist kasutusväärtust ning pakkuda võimalust tõlget ja originaalteksti võrrelda. Tõlkele lisatud kommentaarid ja mõistete seletused võimaldavad tänapäevases kontekstis paremini mõista omaaegset keelt, igapäeva- ja vaimuelu ning aitavad huvitavat kultuuriloolist lugemismaterjali nautida ka laiemal lugejaskonnal.

Kroonika saksakeelse algteksti transkribeerimist alustas Christel Steinbrück, kes on kunagise Tori kiriku eestseisja, Taali mõisa Stael von Holsteinide suguvõsa järeltulija Saksamaal. Käsikirja ümberkirjutamist jätkas ning tõlkimist alustas EELK Konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts. Transkribeerimis- ja tõlketöö viis lõpule ning saksakeelse teksti toimetas Tallinna Ülikooli saksa kultuuriloo ja kirjanduse dotsent Maris Saagpakk. Selguse ja ülevaatlikkuse huvides on koostaja liigendanud kroonikateksti käesolevas väljaandes autorite ja temaatika kaupa nelja ossa, muutmata sealjuures originaali struktuuri. Tekstis nurksulgudes antud originaalkäsikirja leheküljenumbrid on abiks tõlke kõrvutamisel originaaliga. Originaalis esinevad eestikeelsed sõnad ning ladina- ja saksakeelsed tsitaadid on antud kursiivkirjas, võõrkeelsete sõnade ja tsitaatide tõlge aga joonealustes viidetes. Isikunimede kirjaviis on kroonikatekstis ajastule omaselt varieeruv. Tekstis esinevad nimed, sh talurahva nimed, on ühtlustamata. Käsikirjas olevaid eesnimede initsiaale pole tõlketekstis enamasti avatud ega lühendatud eesnimesid välja kirjutatud. Kohanimed on tõlkes toodud nende algkujul, nagu nad on kirja pandud originaaltekstis. Transkriptsioonis on kirjavahemärgid ühtlustatud, ebaregulaarne punktikasutus lühendite lõpus korrigeeritud. Kui originaalis ei olnud võimalik selgelt eristada suurt ja väikest algustähte, tehti valik vastavalt ortograafiareeglitele. Ortograafiat ei ole muudetud. Lühendi u. asemel on kasutatud sõna und (sks „ja“). Raamatu lõppu on lisatud isikunimede register ning selgitused mõningate enimkorduvate mõistete kohta, mis tänapäeva lugeja jaoks ei pruugi olla sisuliselt arusaadavad. Selle eest, et Tori kihelkonna kirikukroonika raamatut saab lugeja oma käte vahel hoida, kuulub tänu konsultatsioonide eest Lea Kõivule ja Janis Tobrelutsule ning kõigile neile, kes sellesse ettevõtmisse entusiastlikult ja missioonitundest oma aega ning energiat on panustanud. Koostaja

CHRISTIAN EMIL AUGUST OFFE 1850â&#x20AC;&#x201C;1877

Tori kihelkonna kaart u 20. sajandi alguses. EA A.3724.5.1902 leht 1.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

Kiriku천petaja Emil Offe k채ekirjan채ide kroonikateksti algusest. Fragment Tori kihelkonnakiriku kroonikast.

CHRISTIAN EMIL AUGUST OFFE 1850–1877

[pag. 1] Kirchen-Chronik für Torgel

[pag. 1] Tori kirikukroonika

Was die Fundation der Torgelschen Kirche anbelangt, so ist sie laut Kirchen-Visitations-Protocoll de anno 1680 erst im Jahre 1634 mit einem eigenen Prediger versehen worden und gleich anfänglich auf der gegenwärtigen Stelle von Holz erbaut gewesen. Da das Pastorats Wohngebäude in drey verschiedenen malen abbrannte, so sind mit Brande die älteren Kirchenbücher und übrigen Nachrichten verloren gegangen.

Mis puutub Tori kiriku asutamisse, siis 1680. aasta kirikuvisitatsiooni protokolli järgi sai Tori oma vaimuliku alles 1634. aastal. Puidust kirik ehitati kohe alguses selle praegusele asukohale. Kuna pastoraadi elumaja kolmel korral maha põles, on vanemad kirikuraamatud ja muud teated tules kaduma läinud.

1. Jacob Forsterus war Pastor der ehstnischen Gemeinde in Pernau und Propst des Pernauschen Kreises. Als Filial ward ihm Torgel zugetheilt, wohin er sich dann jeden Monat einmal verfügte, um in der Torgelschen Filial-Gemeinde sein Amt zu verrichten. Dem Hofe Torgel gegenüber besaß er eine Hoflage, Pappima genannt, und bis zum Jahre 1634 hat er der Torgelschen Gemeinde als Seelsorger vorgestanden. 2. N. Niels , ein Schwede, hieher vocirt 1634, wohnte eine Zeitlang auf dem Pappi ma bis die [pag. 2] Gräfin von Thurn das Pastorat eine halbe Meile vom Hofe nach dem Dorfe Orrekülla verlegte, allwo er auch verstorben. 3. N. N. Simon , des vorigen Nachfolger im Amte. Diesem wurde ein andres Stück Land gegeben, und angewiesen, welches an die Hoffelder grenzte, das aber nicht von der Güte war, als jenes, welches die Prediger früher besessen hatten. Nun wurde auch die Wohnung des Predigers disseits des Baches verlegt.

1. Jacob Forsterus oli eesti koguduse pastor Pärnus ja Pärnu kreisi praost. Tori määrati talle filiaaliks, kuhu ta kord kuus suundus, et täita oma kohustusi filiaalkoguduses. Tori mõisa vastas oli tal Pappimaks kutsutud karjamõis ning hingekarjasena juhatas ta Tori kogudust kuni 1634. aastani. 2. N. Niels , rootslane, sai siia vokatsiooni 1634, elas mõnda aega Pappimal kuni [pag. 2] krahvinna von Thurn1 pastoraadi mõisast poole miili kaugusele Orrekülla ümber paigutas, kus Niels ka suri. 3. N. N. Simon 2 , eelmise ametijärglane. Talle anti üks teine maatükk, mis piirnes mõisa põldudega, polnud aga nõnda hea kui see, mis oli varem vaimulike valduses olnud. Nüüd paigutati ka vaimuliku eluase siiapoole jõge ümber. Krahvinna Magdalena von Thurn-Valsassina (snd krahvinna Hardeck Alam-Austrias, srn 1651 Pärnus), kellele kuulus 1828. aastast Pärnu krahvkond. Krahvkonna moodustasid Audru, Tahkuranna, Võlla, Tori, Pööravere, Kaelase, Kodesmaa ja Koonga mõisad. 1

Simon Schilling, Tori pastor 1646. aasta paiku.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

1864 . Ein Jahr der Unruhe und der Sorge. Großer religiöser

Wirrwarr. Die Griechen stürtzen in hellen Haufen ins Pastorat, um ihren Rücktritt zur luth.[erischen] Kirche anzuzeigen und vom Pastor notiren zu lassen. Pastor als Aufwiegler und Volksverführer vor Gericht. Es wird mir schwer, all die ärgerlichen Auftritte einzeln zu beschreiben, welche sich vo[r] der „gemischten Commision“ in Scene setzten, ich übergehe sie, und begnüge mich damit, daß ich meine, dem Gouverneur v. Oettingen übergebene Vertheidigungsschrift wörtlich hersetze, welche den Standpunkt der Sache dem Leser klar machen wird. Man höre! „Der Torgelsche lutherische Prediger, Pastor Offe ersuchte schließlich Ein Kaiserlisches Ordnungsgericht, nachstehende Erklärung dem Protokole anzuschließen und seiner Exellenz dem Herrn Gouvenements Chef zur geneigten Kenntnißnahme zu übermitteln. Wenn Pastor nochmals das Wort ergreife, so sei es ihm darum zu thun, einmal den allgemeinen Stand der religiösen Wirren zu beleuchten, dann aber sein Verhalten dieser Wirren gegenüber darzulegen. [pag. 37] Der Obergeistliche Tschitschkevitsch rede vor einem rel.[igiösen] Aufrufe unter den rechtgl.[äubigen] Ehsten, welcher in jüngster Zeit entstanden sei und welche seiner Meinung nach kein Anderer, als der luth.[erische] Prediger gestiftet haben könne. Dem sei nicht so! Der Herr Obergeistliche sage in einem Athemzuge zwei Unwahrheiten. Die rel.[igioese] Aufregung sei eben so wenig ein neugeborenes Kind, als es wahr sei, daß dieses Kind den luth.[erischen] Prediger zum Vater habe. Er, Pastor trage kein Bedenken, die Genesis der Bewegung in die Jahre 1846 und 1847 zu setzen und zu behaupten, die rechtgl. Esten, von welchen hier die Rede sei, hätten nie aufgehört rechtgläubige Lutheraner zu sein, da sie nie aufgehört hätten, die luth. Kirche zu besuchen und nach luth. Weise sich zu erbauen. Den luth. Katechismus namentlich und das luth. Gesangbuch hätten sie nie aus den Händen gegeben. In Gegenwart des orthodoxen Geistlichen sängen sie bei Kindtaufen und bei Beerdigungen luth. Kirchenlieder und sagten

1864. Rahutuse ja mure aasta. Suur usuline virrvarr. Õigeusk-

likud pressisid suurte hordidena pastoraati, et teatada oma tagasiastumisest luteriusu kirikusse ja lasta see pastoril üles kirjutada. Pastor ässitaja ja rahva kiusatusse viijana kohtu ees. Mul on raske kõiki neid ärritavaid ülesastumisi ükshaaval kirjeldada, millised „segakomisjoni“ ees aset leidsid, jätan need tähelepanuta ja piirdun sellega, et ma toon siin sõnasõnalt ära minu poolt kuberner v. Oettingenile 55 üle antud kaitsekirja, mis selgitab lugejale asja tuuma. Kuulatagu! „Tori luteriusu pastor Offe palus lõpuks Keiserlikku Kohust, lisada käesolev seletuskiri protokollile ja toimetada see tema Ekstsellentsile härra kubermangu ülemale edasi seisukoha võtmiseks. Kui pastor veelkord sõna võtab, siis selleks, et nende usuliste segaduste üldisi piirjooni selgitada, aga ka selleks, et rääkida enda käitumisest nende segaduste suhtes. Ülemvaimulik Pschitschkewitsch kõnelevat usulisest üleskutsest õigeusklike eestlaste hulgas, milline viimasel ajal tekkinud olevat ja mille algatajaks ei saa tema hinnangul olla keegi muu kui luteriusu pastor. See pole aga nii! Härra ülemvaimulik valetavat ühe hingetõmbega kaks korda. See usuline ärevus on niisama vähe äsjasündinud laps, kui vähe on tõsi, et selle lapse isaks on luteriusu pastor. Tema, pastor, ei kahtlevat sugugi selles, et selle liikumise alged on aastates 1846 ja 1847 ja selles, et kõnealused õigeusklikud eestlased ei olevat kunagi lõpetanud olemast õiged luterlased, kuna nad ei ole kunagi loobunud luteri kirikus käimast ja luterlikul kombel hingekosutust saamast. Luteriusu katekismust nimelt ja luterlikku lauluraamatut ei olevat nad kunagi käest andnud. Õigeuskliku vaimuliku juuresolekul laulvat nad ristsetel ja matustel luterlikke kirikulaule ja lausuvat luteriusu palveid. Õigeusu kiriku jumalateenistused ilma rahvapärase jutluseta ja keeles, millest nad sõnagi aru ei saavat, ei August von Oettingen (1823–1908), riiginõunik, Liivimaa maamarssal 1857–62, Liivimaa tsiviilkuberner 1862–68, Liivimaa maanõunik 1869 ja Riia linnapea 1886–89. 55

CHRISTIAN EMIL AUGUST OFFE 1850–1877

sie luth. Gebete her. Die Gottesdienste der orthodoxen Kirche ohne volksthümliche Predigt und in einer Sprache, von welcher sie kein Wort verständen, hätten sie nie angezogen, dagegen die kühle Behandlung der rechtgl. Geistlichkeit sie stets abgestoßen. Die da wirklich beten wollten, besuchten nur die luth. Kirchen. [pag. 38] Wer nur Augen habe zu sehen, müßte erkennen, daß der Zusammenhang der rechtgl.[äubigen] Esten mit der rechtgl.[äubigen] Kirche ein künstlicher sei, d. h. ein solcher, wo zwei Stücke zusammengeleimt seien, die gar nicht zueinander gehörten, daß trotz der geschlossenen Grenzen die rechtgl. Esten noch keinen Augenblick aufgehört hätten, mit den Lutheranern eine Einheit, ein Volk zu sein, welches durch Abstammung und Sprache, Sitte und Beschäftigung ein untheilbares Ganzes bilde. Die luth. Kirche sei nach wie vor die Mutter geblieben, in deren Schooß die übergetretenen Esten ihr sorgenvolles Herz ausgeschüttet hätten, freilich eine schmerzliche Enthüllung für den Herrn Obergeistlichen, der vor alle dem nichts zu wissen schien. Sei dies aber der allgemeine Stand der Sache, d. h. sei es wahr, daß es seit jeher das Bemühen der rechtgl. Esten gewesen, ihr ursprüngliches Verhältniß zu ihrer angestammten Kirche wieder herzustellen, so müsse man sagen, es habe sich in der jüngsten Tagen eigentlich nichts Neues zugetragen, das Alte habe nur einen neuen Aufschwung genommen. „Es trete jetzt die Frage heran, welche [pag. 39] Haltung habe Pastor seinen früheren Glaubensgenossen gegenüber angenommen, habe er ihnen bösen Rath ertheilt, oder gar zur ihrem Sachwalter sich gemacht! Auf diese Frage könne Pastor, ohne verlegen zu werden, antworten. Die Besuche der rechtgl. Bauern seien ihm stets unlieb gewesen. Er habe sie gemieden, so viel ihm möglich gewesen. Er kenne die Staatsgesetze sehr gut: in seinen Augen sei nichts so unmoralisch, als Hofnungen [!] Vorschub zu leisten, an deren Erfüllung man selbst zweifeln müsse. Auf Ehre und Gewissen könne er versichern, daß es ihm nie eingefallen sei Proselyten machen zu wollen. Auch sei er ein prononcirter Feind des confessionellen Haders. Auf und unter der Kanzel habe er zum Frieden ermahnt, wie seine ganze Vergangenheit davon ein

olevat neid iial köitnud ning õigeusu vaimulike leige suhtumine olevat neid alati eemale tõuganud. Kes tõesti palvetada tahtvat, külastavat luteri kirikuid. Kõigil, kel on silmad, et näha, peaksid aru saama, et õigeusklike eestlaste seos õigeuskliku kirikuga on kunstlik, st selline, kus kaks tükki kokku on liimitud, mis üldse kokku ei kuulu ning et hoolimata suletud piiridest ei ole õigeusklikud eestlased hetkekski olnud midagi muud kui koos luterlastega üks rahvas, milline päritolu, keele, kommete ja tegevusala poolest lahutamatu terviku moodustab. Luterlik kirik olevat praegu nagu ka varem jäänud emaks, kelle rüpes ülejooksnud eestlased oma muret täis südant puistavat, mis on teadagi valus tõdemus härra ülemvaimuliku jaoks, kes ei tundunud sellest kõigest midagi teadvat. See olevat aga asjade üleüldine seis, st on tõsi, et juba pikemat aega on õigeusklikud eestlased püüdnud taastada oma algset suhet selle kirikuga, millest nad pärinevad. Seega pidavat ütlema, et viimasel ajal ei ole toimunud tegelikult midagi uut, ainult vana olevat saanud uut hoogu. Nüüd tekkivat küsimus, missugune on olnud pastori hoiak oma endiste usukaaslaste suhtes, kas ta on neile kurja nõu andnud või end nende asjaajajaks teinud. Sellele küsimusele võivat pastor vastata ilma kohmetuks muutumata. Õigeusklike talupoegade külastused olevat talle alati ebameeldivad olnud. Ta olevat neid vältinud, niipalju kui võimalik olnud. Ta tundvat valitsevaid seadusi väga hästi: tema silmis ei olevat miski ebamoraalsem kui kütta lootusi, mille täitumises ise kaheldakse. Oma au ja südametunnistuse nimel võivat ta kinnitada, et tal polevat eales olnud mõttes proselüüte 56 teha. Ka olevat ta usuliste kähmluste veendunud vaenlane. Kantslist ja kantsi all olevat ta rahule manitsenud, millest ka tema kogu senine minevik kahtlematult tunnistust annab, kuna tal pole kunagi olnud ühtegi konflikti õigeusu vaimu56

Usuvahetaja.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

unzweideutiges Zeugniß ablege, da er mit der orth. Geistlichkeit nie einen Conflict gehabt. Der Herr Obergeistliche habe ihn geradezu überfallen. Die bei ihm Trost Suchenden habe er stets darauf hingewiesen, worin beide Confessionen eins seien, auf den Grund- und Eckstein des Glaubens, stets daran erinnernd, wie das Reich Gottes nicht komme mit äußeren Geberden, sondern allein da sei, [pag. 40] wo die rechten Beter und Arbeiter seien. Auch sei es ihm mehr, als ein Mal gelungen, das Gewissen der bedrängten Glaubensgenossen auf diese Weise zu beruhigen. Mit welchem Ernst er namentlich diejenigen ermahnt habe, welche in gemischter Ehe lebend, seinen Rath in Betreff der Taufe ihrer Kinder eingeholt hätten, daran könnte er mehr als ein Beispiel anführen; es genüge wohl, wenn er die Versicherung ausspreche, hätte er hier irgend welchen zweideutigen Rath ertheilt, würde sein Kirchspiel von ungetauften Kindern wimmeln, während jetzt kein einziges vorhanden sei. Die rel. Bewegung bewahre im Torgel'schen Kirchspiel von Anfang bis auf diese Stunde einen ruhigen und regelmäßigen Charakter, – was wohl nicht den Drohungen des Herrn Obergeistlichen, sondern dem besonnenen Verhalten des luth. Pastors zu danken sein möchte. Im ganzen Torgelschen Kirchspiel sei kein einziger rechtgl. Bauer als Aufwiegler oder Aufgewiegelter vor die Behörde geschleppt worden. Als in letzter Zeit die rechtgl. Esten immer häufiger und zahlreicher [pag. 41] im Pastorat erscheinen seien, um ihr Verlangen, zur luth. Kirche zurückzutreten, kund zu geben, da sie erst nicht wußten, wohin sie sich wenden sollten, habe Pastor, der Sache müde, ganze Gruppen fortgeschickt ohne einmal hineinzusehen, und nach den Namen der ungebetenen Gäste zu fragen, mit der kargen Erklärung, er habe keine Vorschrift, ihre Beschwerden anzuhören und sie zu vertreten. Bei einem solchen Akt sei der Herr Obergeistliche selbst ein Mal zugegen gewesen. Der Herr Obergeistliche werde sich dieses Tages und was er an diesem Tage erlebt und welche klägliche Rolle er gespielt, gewiß noch erinnern. Pastor habe keinen „angeschrieben“. Dieser Ausdruck sei ein ungehöriger, der die Sache entstelle. Pastor habe sich nur hin und

likega. Härra ülemvaimulik olevat teda aga lausa rünnanud. Tema juures lohutust otsijatele olevat pastor alati selgitanud, milles kaks usku sarnased on, rääkides usu keskmest ja nurgakivist, alati meenutades, et Jumala riik ei tule väliseid märke järgijatele, vaid on ainult seal, [pag. 40] kus on õiged palvetajad ja töötegijad. Ka olevat tal enam kui üks kord õnnestunud kõhklevate usukaaslaste südametunnistust sel viisil rahustada. Millise tõsidusega ta nimelt neid manitsenud olevat, kes segaabielus elavad ning tema nõu lapse ristimiseks otsisid, sellest võivat ta mitmeid näiteid tuua. Piisavat sellest, kui ta kinnitavat, et oleks ta kahemõttelist nõu andnud, kubiseks tema kihelkond ristimata lastest, milliseid praegu aga ühtegi ei ole. Usulisel liikumisel Tori kihelkonnas olevat algusest kuni praeguse tunnini rahulik ja kontrollitud iseloom – ning seda mitte tänu härra ülemvaimuliku ähvardustele, vaid luteriusu pastori kaalutletud käitumisele. Kogu Tori kihelkonnas polevat ühtki õigeusklikku talupoega ässitaja või ässitatavana kohtu ette veetud. Kui viimasel ajal õigeusklikke talupoegi aina sagedamini ja enam [pag. 41] pastoraati ilmus, et teada anda oma soovist luterlikku kirikusse tagasi astuda, kuna nad ei teadnud, kelle poole pöörduda, olevat pastor, kogu sellest asjast tüdinenuna, terveid horde minema saatnud, ilma nende andmeid vaatamata või nende nimesid küsimata, napi seletusega, et temal ei ole juhtnööre antud, nende kaebusi kuulata või neid esindada. Ühe taolise akti juures viinud ka härra ülemvaimulik ise. Härra ülemvaimulik mäletavat kindlasti veel seda päeva ja selle päeva sündmusi ja missugust haledat rolli ta selles ise mängis. Pastor polevat kedagi „üles tähendanud“. See väljend on ennekuulmatu, mis paneb kogu asja valesse valgusesse. Pastor olevat aeg-ajalt endale nende inimeste nimed üles märkinud, kes talle täiesti võõrad olid, ei millekski muuks kui selleks, et võimalike valesüüdistuste puhul teada, kes kõik tema juures käinud on. See ongi võti selle „ülestähendamise“ seletuseks.

CHRISTIAN EMIL AUGUST OFFE 1850–1877

wieder die Namen solcher Personen gemerkt, welche ihm gänzlich fremd gewesen, zu keinem anderen Gebrauch, als um bei etwa auftauchenden falschen Gerüchten zu wissen, wer Alles bei ihm gewesen. Dies der Schlüssel zum „aufschreiben“. Welche Hoffnungen die Leute an ihre Besuche im Pastorat geknüpft hätten, wisse Pastor nicht; es sei nicht das erste Mal, daß man das Schauspiel habe, zu sehen, wie der Unglückliche an einen Schatten, an ein Nichts sich anklammere, – nur so viel wisse er, daß diese Besuche dazu [pag. 42] gedient hätten, die Gemüther zu beruhigen und die Bewegung in einen gesetzlichen Gang und Takt zu bringen. Noch kein einziger rechtgl. Bauer habe sich darauf berufen, daß er beim Pastor gewesen und, daß der Pastor seinen werthen Namen mit Blei notirt habe. Pastor glaube jetzt genug gesagt zu haben. Auf Verlangen werde er Zeugen stellen. Fürs Erste berufe er sich auf das Protokoll, welches zur Genüge constatire, wie der Bericht des Herrn Obergeistlichen an der Herren Erzbischof nur Träume und Wünsche enthalte, welche der Schulmeister Tönnis Tamm und Consorten in den Krügen und auf den Landstraßen collectirt, und welche der Herr Obergeistliche dann als wahrhaftige Geschichte und historische Wahrheit weiter colportirt habe. Pastor begreife bis auf diesen Augenblick nicht, warum und worauf der Herr Obergeistliche ihn eigentlich verklagt habe. Er müsse wohl von der Ansicht ausgegangen sein: calumniare audacter, semper aliquid haeret. Ueber die Ehrlosigkeit aber und Effronterie mit welcher gegnerischer Seits wider Pastor gestritten worden sei, wolle Pastor kein Wort sagen, das zu beurtheilen überlasse er getrost dem Rechtsinn seiner Richter und Vertreter.“

Milliseid lootusi inimesed oma pastoraadikülastusega sidusid, seda pastor ei teadvat; see polevat esimene kord näha vaatemängu, mille puhul õnnetu abiotsija klammerdub pelga varju, eimillegi külge – vaid niipalju teadvat pastor, et need külastused [pag. 42] teenisid eesmärki meeli rahustada ja liikumisele seaduslikku käiku anda. Mitte ükski õigeusklik talupoeg polevat kinnitanud, et ta on pastori juures olnud ja pastor olla tema väärt nime grafiidiga üles tähendanud. Pastor arvab nüüd piisavalt rääkinud olevat. Vajadusel võivat ta tunnistajaid esitada. Esmalt aga tuginevat ta protokollile, mis piisavalt kinnitust annab, et härra ülemvaimuliku aruanne peapiiskopile sisaldavat vaid unistusi ja soove, millised koolmeister Tönnis Tamm ja teised konsortsiumi liikmed 57 kõrtsides ja maanteedel kokku olevat kogunud ning mida härra ülemvaimulik siis tõestisündinud loo ja ajaloolise tõena edasi levitanud olevat. Pastor ei saavat tänaseni aru, miks ja mis alustel härra ülemvaimulik tema peale tegelikult kaebas. Küllap lähtus ta põhimõttest: calumniare audacter, semper aliquid haeret. 58 Selle kohta aga, millise autuse ja häbitusega vastaspool pastori vastu võitles, ei tahtvat pastor sõnagi öelda, selle üle otsustamise jätab ta südamerahus kohtunike ja ametimeeste õiglustunde hooleks.“ Sellega asi lõppes, hea küll! [pag. 43] Õigeusu kirikut ehitakse lõbusalt, hästi minu piiri lähedal, nii et ma võin kuulda haamrilööke. Kõikjal kardetud kahe torniga monitor59 on seega vaateväljas. Kas pommitamine algab nüüd uuesti? Kes võib tuleviku võimalusi ette näha? Küsimusele, mis kõik võib tulla, pole kas üldse mingit vastust; kuna

Damit hatte die Sache ein Ende: Auch gut! [pag. 43] Am Bau der Gr. Kirche wird lustig gearbeitet, hart an meiner Grenze, so daß ich die Hammerschläge hören kann. Das allgefürchtete Monitor mit den zwei Thürmen ist also in Sicht. Wird das Bombardement nun aufs Neue beginnen? Wer kann die Möglichkeiten der Zukunft berechnen. Auf die Frage, was

Sks Consorten – konsortsiumi liikmed. Autor on ilmselt ülekantud tähenduses silmas pidanud teatud ühiste (äri)huvide nimel tegutsevaid grupiliikmeid. 57

Laima julgesti, alati jääb midagi külge (ld).

Sõjalaev Ameerika kodusõja aegadest.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

Alles kommen kann, gibt es entweder zur keine Antwort, sintemal die tägliche Erfahrung lehrt, daß die Dinge sich immer ganz anders gestalten, als wir sie uns zurecht legen, oder aber eine sehr bestimmte Antwort, und die lautet: Wirf auf Gott deinen Weg und hoffe auf ihn, so wird er dir aushelfen. Mein neuer Nachbar scheint übrigens ein vernüftiger Mann zu sein, der „über den Parteien“ steht. Er meinte: die Confession sei für die wahre Frömmigkeit etwas Unwesentliches, Untergeordnetes, es gebe keine, die so vollkommen wäre, daß sie das ganze Wesen der Religion rein und ungetrübt zum Ausdruck brächte. Der strenge Confessionalismus, wo er sich zeige, richte nur Unfrieden an, auf conventionellem Wege könne man weiter, als durch Anathmen und Prozeß, die man vermeiden müsse. Wir reichten uns die Hände und schieden als gute Freunde. Der Mann hatte nicht ganz Unrecht! [pag. 44] 1867 Ein neuer Schwindel in Kirchspiel. Eine Tuchfabrik im Küstorat. Hört, hört! Die Gründer derselben sind drei rahre Hechte, die fürs Erste nur Schulden und nicht Tuch machen wollen. Es wird aber gehen, da keine Narrheit so groß ist, daß sie nicht ihr Publicum finden sollte. Ein paar dumme Schaafe werden geschoren werden, die edlen drei werden sich die Hände reiben und anlächeln, später aber einander anknurren und auseinder [!] gehen, wenn der Wollvorrath zu Ende geht und niemand mehr puffen will, was nicht ausbleiben kann! Für den Pastor ist so eine Fabrik eine wahre Bürde, er muss der Entsittlichung der Gemeinde zusehen, ohne derselben steuern zu können. Der Fabrikarbeiter ist hier zu Lande besser gestellt, als irgend ein anderes Geschäft seines Gleichen. Er hat es im Ganzen bequem und nimmt nach seinen Bedürfnissen viel Geld ein, und das ist sein Unglück. Er wird faul, ergiebt sich dem Trunk, mit einem Wort, er verkommt. Sein eigentlicher Verderber aber ist der deutsche Arbeiter, der die Corruption aus Deutschland oder Polen importirt. Da er

ka igapäevane kogemus näitab, et asjad kujunevad alati teisiti, kui meie neid ette plaanime, või on aga sootuks kindel vastus, mis kõlab: heida oma tee Jumala peale ja looda temale, siis aitab ta sind välja. Minu uus naaber näib olevat mõistlik mees, kes seisab „parteidest kõrgemal“. Ta arvas: konfessioon on tõelisele usklikkusele midagi ebaolulist, teisejärgulist, polevat ühtki usku, mis oleks nii täiuslik, et see religiooni kogu olemust puhtalt ja moonutamata edasi annaks. Range konfessionalism, seal kus ta end näitab, põhjustab vaid rahutust, tavapärast teed minnes jõutakse kaugemale kui ähkimise 60 ja protsessidega, mida tuleks vältida. Me andsime üksteisele kätt ja lahkusime sõpradena. Mehel on üsna õigus! [pag. 44] 1867. Uus pettus kihelkonnas. Kalevivabrik köstri maadel 61. Kuulake, kuulake! Selle asutajad on kolm haruldast haugi 62 , kes tahavad algatuseks vaid võlgu, mitte kalevit teha. See läheb aga läbi, kuna ükski narrus pole nii suur, et see ei leiaks endale publikut. Paar lolli lammast saavad pügatud, auväärne kolmik hõõrub aga käsi ja naeratab üksteisele, hiljem aga urisevad üksteise peale ja lähevad laiali, kui villavaru otsas ja keegi enam asjale õhku sisse puhuda ei taha, mis lõpuks vältimatult juhtub. Pastorile on seesugune vabrik tõeliseks koormaks, ta peab koguduse kõlbelist laostumist pealt vaatama, ilma et seda saaks tõkestada. Vabrikutööline on siin maal paremini tasustatud, kui mistahes teine selletaoline amet. Tal on üldiselt mugav elu, ta saab tema vajadusi arvestades palju raha ja see on tema õnnetus. Ta jääb laisaks, hakkab jooma, ühe sõnaga – ta käib alla. Tema 60

Raskesti loetav, sks Anathmen?

„Köstri maadel“ asuva kalevivabriku all on kirjutaja tõenäoliselt silmas pidanud Hasseli ketrusvabrikut, mis köstrimaja lähedusse jõe äärde rajati ning mis suures osas 1932. aastal kokku varises. 61

Ilmselt viidatakse haugile kui röövkalale.

CHRISTIAN EMIL AUGUST OFFE 1850–1877

diesen über sich oder doch neben sich hat, so glaubt er auch seine Sitten und Manieren annehmen zu müssen. An Arbeitern kanns der neuen Fabrik nicht fehlen, [pag. 45] weil der Este sich gern in Fabriken habilitirt, die ihm so viel Gelegenheit bieten, sich zu amüsiren, wozu er immer aufgelegt ist. Den Gründern aber und Allen, die ihnen Geld gegeben haben, möchte ich zurufen: respice finem! Mit dem Schwindel kam in disem und dem folgenden Jahre noch ein schlimmerer Gast ins Kirchspiel – der Hunger. Mißwachs Schlag auf Schlag, in Folge dessen zwei Nothjahre, wie solche seit Menschengedenken nicht dagewesen, in welchen wir es erfahren haben, daß der beste Landwirth mit den besten Feldern nichts ausrichten kann, wenn der Segen von Oben ausbleibt, und daß es nicht so leicht ist, ein ganzes Volk zu ernähren, wenn es einmal in Noth gerathen. Trotz der reichen Mittel, welche die Nothstandscomités aufbrachten, konnte der Noth nicht gewehrt werden. Bei jeder neuen Spende, die uns zufloß, mussten wir wir uns aufs Neue fragen, was ist das für so viele? Auch hier lagerten sich an 4 bis 5000 Mann, aber das Brot wuchs uns nicht unter den Händen, wie damals. Es war böse Zeit, aber eine erfahrungsreiche. Noth kennt kein Gebot, das sahen wir zuerst. Mit dem 7ten Gebot schien es e[n]g zu sein. Hehler und Stehler wanderten haufenweise in die Gefängnisse, wo sie verhältnißmäßig gute Tage hatten. Aber Noth lehrt auch beten, das haben wir ebenfalls gesehen. Neben der [pag. 46] unverschämten Armuth, die auf Raub und Plünderung ausging, wandelte gesenkten Blickes die verschämte Armuth mit dem Bewußtsein, daß, der die Noth gesendet, auch Hilfe senden werde in der Noth und die Kraft, die Noth zu tragen, daß ich es kurz sage: der Herr hat die Seinen nicht ungesegnet gelassen. Nach diesen schweren, sorgenvollen Zeiten: 1869 ein fröhlicher Festtag in Staelenhof, den ich in der Riga'schen Zeitung N. 174 unter dem Titel „ein seltenes Fest“ also geschildert habe:

tegelik laostaja on aga saksa tööline, kes impordib korruptsiooni Saksamaalt või Poolast. Kuna sellised on tema üle või siiski tema kõrval, nii arvab ta ka, et peab nende kombed ja maneerid omaks võtma. Töölistepuudust uuel vabrikul ei teki, [pag. 45] kuna eestlane meelsasti vabrikus habiliteerub, mis pakub talle nii palju võimalusi lõbutsemiseks ja selle vastu tunneb ta alati huvi. Asutajatele aga ja kõigile, kes neile raha on andnud, tahaksin ma hüüda: respice finem!63 Koos pettusega tuli sellel ja järgmisel aastal kihelkonda üks veelgi hullem külaline – nälg. Üks ikaldus järgnes teisele, mille tulemuseks olid sellised kaks nälja-aastat, milliseid ei mäletanud ka kõige vanemad inimesed, me saime tunda, et ka parim põllumees parimate põldudega on jõuetu, kui pole õnnistust ülalt, ja et pole nii lihtne, tervet rahvast toita, kui see kord hätta satub. Vaatamata rikkalikele vahenditele, milliseid hädaabikomiteed kogusid, ei suudetud viletsust tõrjuda. Iga uue laekunud annetuse juures pidime me endilt uuesti küsima, mis on see nii paljude jaoks? Ka siin oli laagris 4 kuni 5000 meest, aga leiba ei tekkinud meie käes juurde nagu tookord. 64 Oli kuri aeg, aga õpetlik. Häda ei tunne käsku, seda nägime me kohe. Seitsmenda käsuga näis kitsas käes olevat. Petturid ja vargad rändasid hulgakaupa vanglasse, kus neil oli suhteliselt hea põli. Aga häda õpetab ka paluma, seda saime me samuti näha. [pag. 46] Häbematu vaesuse kõrval, mis läks röövimise ja laastamise peale välja, kõndis häbenev vaesus, pilk maas, teades, et see, kes häda saatis, saadab häda talumiseks ka abi ja jõudu, ma ütlen lühidalt: Issand ei jätnud omasid õnnistuseta. Pärast neid raskeid, murelikke aegu: 1869 rõõmus tähtpäev Taalis. Seda kirjeldasin ma Rigasche Zeitungi 174. numbris pealkirja „Haruldane tähtpäev“ all järgmiselt:

Arvesta lõpptulemusega (ld).

Vrd Luuka evangeelium 9, 10-17.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

Im Herbst wurde der Kirchenbau beendet und konnte am 16. October die Einweihungsfeier stattfinden, wobei Pastor Sokolowsky aus Fennern die Predigt hielt.

Sügisel lõpetati kiriku ehitamine ja 16. oktoobril võis toimuda sissepühitsemine, kusjuures jutluse pidas pastor Sokolowsky Vändrast.

Aus diesem Jahre ist noch der Grüdung zweier Vereine, eines nützlichen und eines schädlichen Erwähnung zu thun, des Pernauschen Hephata-Vereins zur Ausbildung taubstummen Kinder, welcher auch sehr bald in Torgel einen Zweigverein ins Leben rief, und des schädlichen jedenfalls unnützen „Salme“ Vereins zu geselligen Zwecken.

Sel aastal tuleb nimetada ka kahe seltsi asutamist, üks kasutoov ja teine kahjulik, Pärnu Hephata-selts kurttummade laste koolitamiseks, milline ka üsna pea Toris haruseltsi ellu kutsus ja kahjulik või vähemalt kasutu selts „Salme“ meelelahutusliku eesmärgiga.

[pag. 74] Jahresbericht: Geboren wurden 122 Knaben und 111 Mädchen, zusammen 233 Kinder, darunter 5 todtgeborene und 4 uneheliche. Gestorben sind 138 Personen, 77 männliche und 61 weibliche, darunter Kinder unter 2 Jahre 56 und 16 Alte über 70 Jahren. 95 sind mehr geboren als gestorben. Getraut sind 28 Paare. Communiciert haben 4312 Seelen, darunter 15 aufs Krankenbett und 193 Confirmanden. Die Collecten ergeben für Mission 47 Rbl 72 Cop; Unterstützungscasse 25 Rbl 36 Cop; Oesel 8 Rbl 15 Cop; Wittwen und Weisen 10 Rbl 35 ½ Cop; Rothe Kreuz 4 Rbl 62 Cop; für die Petrikirche in Dorpat 3 Rbl 50 Cop; Lutherstiftung 350 Rbl; Hephataverein 44 Rbl. Zusammen 493 Rbl 80 ½ Cop.

1884 . Zu Ostern wurde für die Fabrik ein eigenes Abendmahlsbesteck aus Dorpat von Dross besorgt, wozu die aufgelaufenen Zinsen der Kleinen Wöhrmann-Stiftung zum besten des Betsaales verwandt wurden. Die geistliche Bewegung in Pernauschen und Torgelschen war im Verlöschen. Aber durch die Bewegung war für das Sectenwesen der Boden präparirt und der Baptismus benutzte die Gelegenheit seinen Saamen auch hier auszustreuen. Aus Riga kam ein Schneider, Jüri Mihl, der aus Torgel stammte, seine Verwandte hier hatte, aber seit Jahren in Riga lebte und sich dort zu den Baptisten gehalten hatte, ohne noch selbst Baptist zu sein, brachte die Baptistenlehre den lugejads nahe und wirkte im Stillen für die

[pag. 74] Aastaaruanne: sündis 122 poissi ja 111 tüdrukut, kokku 233 last, sealhulgas 5 surnult sündinut ja 4 vallaslast. Suri 138 inimest, 77 mees- ja 61 naissoost, sealhulgas 56 alla kaheaastast last ja 16 üle 70 aasta vanust. Sündis 95 rohkem kui suri. Laulatati 28 paari; armulauale võeti 4312 hinge, sealhulgas 15 haigevoodil ja 193 leerilast. Korjandused andsid misjoni jaoks 47 rbl 72 kop; abikassale 25 rbl 36 kop; Saaremaale 8 rbl 15 kop; leskedele ja vaeslastele 10 rbl 35 ½ kop; Punasele Ristile 4 rbl 62 kop; Tartu Peetri kirikule 3 rbl 50 kop; Lutheri-fond 350 rbl; Hephata-seltsile 44 rbl. Kokku 493 rbl 80 ½ kop.

1884 . Ülestõusmispühadeks muretseti vabrikule Tartust Drossi98 käest oma armulauariistade komplekt, palvesaali heaks kasutati raha Wöhrmanni väiksesse fondi kogunenud protsentidest. Vaimulik liikumine Pärnus ja Toris oli kustumas. Aga see liikumine oli sektidele pinnase ette valmistanud ning baptism kasutas võimalust ka siin oma seemned välja puistata. Riiast tuli rätsep, Jüri Mihl99, kes pärit Torist ja kellel siin sugulasi, aga kes elas juba Rihmameistrina tegevust alustanud Eduard Drossi (1837–1929) ärist kujunes väljapaistev kirikuriistade valmistamise töökoda, mis tegutses Tartus u 1860–1928. 98

Jüri Mill (Mihl) (1861–1910) ristiti 24. juulil 1884. a Riia Siioni baptistide koguduse kirikus Julius Hermanni poolt. Ühe aasta oli Saksamaal Einbecki baptistikoguduses „Vater Knappe” abijutlustaja, Eesti- ja Liivimaa baptistide liidu esimene esimees. 99

CARL AUGUST RAEDLEIN 1877–1895

Sekte, so das erst, als die Saat aufgegangen und gereift war, mir davon Mittheilung geschah. Am 26. Juli hatte ich mit den jungen Leuten, die für den Baptismus eingenommen waren, ein Disput, das einen ganzen Nachmittag dauerte. Im August noch einmal. Das Resultat war, das am 18ten August um 11 abends in der Kirche der Fabrik Zintenhof 7 getauft wurden. In dieses Jahr fiel auch wieder eine Auswanderungs-Epidemie. Aus vielen Kirchspielen, so auch aus Torgel zogen verschiedene Familien in den Kaukasus nach Suchum-Kaleh, woselbst sie das Paradies zu finden meinten, aber nicht fanden. Auch aus dem Pastoratsgebiet zog der Wirth des Hoflandsgesindes Randiwälja mit seiner ganzen Familie dorthin und wurde dadurch das Gesinde frei. Da die Pastoratsgemeinde keine Schule hatte und die Kinder in anderen Schulen untergebracht werden müssten, so beschloss ich auf Bitte verschiedener Wirthe, das freigewordene Gesinde zu einer Schule herzugeben und konnte dieselbe am 11. Novbr eingeweiht werden. Am 14. und 15. Oktober fand in Torgel eine Kirchen-Visitation statt. Probst Girgensohn aus Karkus visitirte unter Assistenz des Pastor Holst aus Audern. Das Gelungendste an der ganzen Visitation war die am Vorabend von Pastor Holst unter großer Betheiligung der Gemeinde gehaltene Missions-Stunde. Sylvesterbericht: Geboren wurden 95 Knaben und 100 Mädchen, zusammen 195 Kinder, darunter waren 5 todtgeborene und 14 uneheliche. Gestorben sind 107 Personen, 59 männliche und 48 weibliche, darunter 35 Kinder unter 2 Jahren und 17 Alte über 70 Jahren; 88 sind mehr geboren als gestorben. Getraut wurden 45 Paare. 9 gemischte Paare wurden proclamirt. Communicirt haben 5509 Personen, darunter 25 auf dem Krankenbett und 112 Confirmanden. [pag. 75] Die Collecten ergeben im Jahre: für Mission 44 Rbl 30 ½ Cop; für die Unterstützungscasse 31 Rbl 39 Cop; Oesel 4 Rbl 10 Cop; Prediger Wittwen und Weisen 11 Rbl 05 Cop; für

aastaid Riias ja käis seal baptistidega läbi, olemata ise veel baptist, tõi lugejate baptistlikku õpetust ja töötas vaikselt sekti heaks, nii, et alles siis, kui seeme oli tärganud ja vili valminud, mulle sellest teatati. 26. juulil oli mul noortega, kes olid baptismi vastu võtnud, dispuut, mis kestis kogu pärastlõuna. Augustis veelkord. Tulemuseks oli, et 18. augustil kell 11 õhtul said Sindi vabriku kirikus 7 ristitud. Sellesse aastasse langes jälle ka väljarändamis-epideemia paljudest kihelkondadest, nii kolisid ka Torist erinevad perekonnad Kaukasusse Suhhum-Kaleesse, kus nad arvasid eest leidvat paradiisi, aga ei leidnud. Ka kirikumõisa piirkonnast kolis Randiwälja mõisatalu peremees kogu oma perega sinna, mistõttu jäi talu tühjaks. Kuna pastoraadivallas100 polnud kooli ja lapsed käisid teistes koolides, siis otsustasin ma erinevate peremeeste palvel anda vabaks jäänud talu koolile ja võisin selle 11. novembril sisse pühitseda. 14. ja 15. oktoobril toimus Toris kirikuvisitatsioon. Praost Girgensohn Karksist visiteeris pastor Holsti101 Audrust assisteerimisel. Kõige õnnestunum asi kogu visitatsiooni juures oli pastor Holsti poolt eelõhtul peetud suure osavõtjaskonnaga misjonitund. Aastaaruanne: sündis 95 poissi ja 100 tüdrukut, kokku 195 last, sealhulgas 5 surnult sündinut ja 14 vallaslast. Suri 107 inimest, 59 mees- ja 48 naissoost, sealhulgas 35 alla kaheaastast last ja 17 üle 70 aastat vana; sündis 88 rohkem, kui suri. Laulatati 45 paari, kuulutati välja 9 segapaari102 . Armulauale võeti 5509 inimest, Pastoraadivald oli u 1874. a Tori vallast iseseisvaks vallaks eraldunud Tori kirikuvald (koosnes Tori kirikumõisa küladest Randiväljast, Lõusast, Sohlust ja osast Orekülast), mis 1891. a taas Tori vallaga liideti. 100

Robert von Holst (1858–1901), Audru pastor 1883–1901, Pärnu praosti kt 1892–93. 101

102

Erinevatest kirikutest (uskudest).

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

das Rothe Kreuz 2 Rbl 73 Cop; aus der Armenlade 15 Rbl 54 Cop; für den Hephata-Verein 44 Rbl; in Summa 153 Rbl 11 ½ Cop. Bericht über das Wachsthum der Gemeinde: Am Anfang des Jahres betrug die Seelenzahl 6556 Seelen. Hinzugekommen sind durch Mehrgeburten 88 und mit einem Parochialschein eingewandert 102 Seelen. Ihren Parochialschein haben herausgenommen 80: zur griechischen Kirche sind übergetreten 3, zum Baptismus 8; zusammen 91 Seelen; demnach hat die Gemeinde einen Zuwachs von 99 Seelen erfahren.

1885. Am 17. April starb mein Vorgänger Pastor emeritus Emil Offe in Cannstatt. Im August wurde das erste taubstumme Kind aus Torgel in die Fennersche Anstalt geschickt und das Kirchspiel begann mit Eifer ein Capital zu sammeln, um stets aus dessen Zinsen ein Kind in der Taubstummenschule erhalten zu können. Dieses Jahr brachte auch zwei unsere ganze lutherische Landkirche schädigende und niederdrückende kaiserliche Erlasse: Im Juli den Erlass, daß die gemischten Paare den Revers, der 20 Jahre hindurch nicht verlangt wurde, bei ihrer Trauung zu unterschreiben und sich dadurch zu verpflichten haben, ihre Kinder im griechischen Glauben taufen zu lassen, und im December den Erlass, nach welchem die evangelisch lutherische Volkschule dem Ministerium der Volksaufklärung somit dem Curator zu unterstellen seien. Sylvesterbericht: Geboren wurden 86 Knaben und 93 Mädchen, zusammen 179 Kinder, darunter waren 6 todtgeborene und 8 uneheliche. Gestorben sind 70 männliche und 70 weibliche, zusammen 140 Personen, darunter unter 2 Jahren 31 und 14 alte über 70 Jahre. 39 sind mehr geboren als gestorben. Getraut wurden 31 Paare. 6 gemischte Paare wurden proclamirt. Communicirt haben 4870 Personen. Darunter 8 auf dem Krankenbette und 97 Confirmanden.

sealhulgas 25 haigevoodil ja 112 leerilast. [pag. 75] Korjandused tõid aastas sisse misjonile 44 rbl 30 ½ kop; abikassale 31 rbl 39 kop; Saaremaale 4 rbl 10 kop; vaimulike leskedele ja orbudele 11 rbl 05 kop; Punasele Ristile 2 rbl 73 kop; vaestekassale 15 rbl 54 kop; Hephata-seltsile 44 rbl; kokku 153 rbl 11 ½ kop. Aruanne koguduse juurdekasvu kohta: aasta alguses ulatus hingede arv 6556 hingeni. Sündide arvelt tuli juurde 88 ja kirikutähega rändas sisse 102 hinge. Oma kirikutähe võttis välja 80: õigeusukirikusse läks üle 3, baptismi 8; kokku 91 hinge; nõnda on koguduse juurdekasvuks 99 hinge.

1885. 17. aprillil suri minu eelkäija pastor emeeritus Emil Offe Cannstattis. Augustis saadeti Torist esimene kurttumm laps Vändra asutusse ja kogudus alustas agaralt kapitali kogumist, et selle intressidest saaks pidevalt ühte last kurttummade koolis koolitada. See aasta tõi ka kaks tervet meie luteriusu maakirikut kahjustavat ja allasuruvat keiserlikku korraldust: juulis korraldus, mida 20 aastat ei nõutud ei ole, et segapaarid peavad oma laulatusel alla kirjutama kinnituskirjale ja sellega endile kohustuse võtma, oma lapsed õigeusku ristida ja detsembris korraldus, mille järgi alluvad evangeelsed luteriusu rahvakoolid haridusministeeriumile ja seega kuraatorile. Aastaaruanne: sündis 86 poissi ja 93 tüdrukut, kokku 179 last, sealhulgas oli 6 surnult sündinut ja 8 vallaslast. Suri 70 mees- ja 70 naissoost, kokku 140 inimest, sealhulgas 31 alla kaheaastast ja 14 üle 70-aastast. Sündis 39 enam kui suri. Laulatati 31 paari. Kuulutati välja 6 segapaari. Armulauale võeti 4870 inimest, sealhulgas 8 haigevoodil ja 97 leerilast.

CARL AUGUST RAEDLEIN 1877–1895

Tori kirikuõpetaja Carl Raedlein perekonna ja teenijatega kirikumõisa pastoraadi ees Randiväljal 1886. aastal. Fotograaf Mihkel Tilk, Eesti Rahva Muuseum.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

Tori kirikuvalla Kuressaare talu pererahvas rehielamu ees Randiv채ljal 1886. aastal. Keskel peremees J체ri Laas (piibuga). Fotograaf Mihkel Tilk, Eesti Rahva Muuseum.