pat barker
Tallihoovi kaudu linnakusse sisenedes märkasin, et Trooja naised olid hütist välja lastud. Nad istusid kahes reas verandatreppidel ning meenutasid oma pikkades mustades rüüdes kangesti pääsukesi, kes hakkavad ära lendama – nii, nagu linnud kogunevad rännakueelsetel päevadel kaljunukkidele ja rinnatistele. Ainult et pääsukesed sädistavad lakkamatult, naised aga olid vait. Ütlen „naised“, aga tegelikult olid nad alles tüdrukuohtu, ükski neist polnud üle seitsmeteistkümne aasta vana – mõned olid hulga nooremadki.
Nad hoidsid tihedalt kokku ega julgenud isegi sosinal rääkida, vaid vaatasid ainiti Trooja poole, kus tsitadelli kohal kõrgusid mustad suitsusambad, mida aegajalt läbistasid punased ja oranžid tulejutid.
Amina tormas nende juurde. Nad nihutasid end, et teha tüdrukule trepiastmel ruumi, ent ei tervitanud teda.
Läksin edasi Alkimose hüti juurde. Kui luuki kergitasin, virutas jahe tuuleiil ukse vastu seina. Sain selle suure vaevaga enda järelt kinni pandud ning seisin viivuks vaikuses, silmitsedes ruumi, mis oli mulle nüüd koduks. Laud, neli tooli, tihedalt vastu seina lükatud voodi, mitu vaipa ning nurgas kirst, milles Alkimos hoidis oma riideid. Tuba oli õdus: toolidel padjad, seintel gobeläänid, siin-seal lampe, küünlaid – aga miski ei
tundunud kuuluvat mulle. Olin siia kolinud järgmisel päeval pärast Achilleuse surma, kui lein oli surunud Alkimose põlvili ja löönud kogu laagrielu sassi. See juhtus viie kuu eest ning ometi paistis tuba mulle siiani kummaline. Sundisin end paigast liikuma ja midagigi ette võtma – otsustasin minna õue ja uurida, kuidas kulgevad ettevalmistused õhtusöögiks.
Tulease, kus valmistati toitu, asus hüti taga tuulevaikses nurgakeses. Nüüd olid mulle abiks teised naised, orjad. Öeldakse, et orjale on kõige hullem perenaine endine ori. Püüdsin teha nii, et see ütlus vähemasti minu kohta ei käiks. Alkimose orjadel oli turvaline magamiskoht ja ma seisin hea selle eest, et nad kõhu korralikult täis saaksid.
Veendunud, et roog valmib nagu kord ja kohus, läksin tuppa ja võtsin korvi mustjashalli toorvillaga, mille kiudude vahelt turritas sõnnikutükke. Vaevalt et villa kraasimine kellelegi kangesti meeldib – mulle igatahes mitte. Mõne minutiga muutusid mu käed rasvaseks ja libedaks, kuid ma jätkasin tööd, ehkki selle monotoonsus kiskus mind nimetute hirmude tunnelisse. Kuulsin vaimusilmas taas kord Aminat ütlemas, et „poleks raske kaevata“, ning ajasin end kergelt püsti, et selga sirutada. Kindlasti ei mõelnud ta seda tõsiselt, ta poleks nii hull, et hakkaks tegema midagi ohtlikku – ja pealegi, naistehütti valvati öösel. Ei, kõik on korras. Muretsemiseks pole põhjust.
Ent korraga nägin villakorvi kohal hõljumas Priamose kätt, päikesesäras kiiskamas kuldne
pöidlasõrmus, mida ta alati oli kandnud. Läksin abitult kaugesse minevikku kistuna muudkui ajas tagasi. Kui olin kaksteist aastat vana, mitte kuigipalju aega pärast ema surma, oli isa saatnud mu Troojasse, kus elas abikaasaga minu õde. Helena, kes oli – seletamatul kombel – mu trullaka õe parim sõbranna, kiindus minusse. Seda panid kõik tähele: mind kutsuti ikka Helena väikeseks sõbraks. Ta võttis mind endaga kaasa käikudele tsitadelli, mis toimusid pea iga päev. Ta nõjatus rinnatisele ja vaatas huviga – tema ainitises pilgus oli midagi ebameeldivat – lahingumöllu. Kui esimest korda sinna läksime, viibis kohal ka Priamos, kes hoolimata kõigist hädadest – sõja kehvast käigust, poegade tülist, tühjenevatest kirstudest, terve põlvkonna noorte meeste surmast – leidis aega, et kohelda mind lahkelt. Ta võttis hõbemündi, pistis endale pihku ja tõmbas siis võlusõnade saatel sellest käega kiiresti üle – ning münt oligi kadunud. Vahtisin tema tühja kätt, püüdes oma kaheteistaastase väärikusest kümne küünega kinni hoida – võlutrikkideks olin ma ju liiga suur –, ent ühtlasi lummatuna, sest ma ei saanud aru, kuidas ta seda tegi. Priamos patsutas end siit-sealt, tehes näo, nagu otsiks münti rüüvoltide vahelt taga. „Kuhu see kadus? Oi, ma loodan, et ei kaotanud seda ära. Ega see juhtumisi sinu käes pole?“ Raputasin tungivalt pead. Seejärel – otse loomulikult – sirutas ta käe ja „leidis“ mündi mu kõrva tagant. Kõigi oma pingutuste kiuste puhkesin naerma. Viisakalt kummardades ulatas ta mündi mulle – ning
siis, nagu hästi mäletan, pööras ta jälle pilgu lahingumöllu poole ja tema nägu omandas harjumuspärase kurvameelse ilme.
Nüüd, aastaid hiljem, meenus mulle too käsi – ja ma nägin sedasama kätt lebamas rüvetatuna kõntsa sees. Sõrmi jõuliselt silma surudes tõrjusin viimaks kujutluspildi ning vajusin toolileenile. Otsustasin, et nüüdseks aitab villakraasimisest – see mõjub liiga masendavalt. Pigistasin silmad kinni, lihtsalt istusin ja kuulasin tuulemüha.
Kui Alkimos viimaks koju tuli, oli tal kaasas Automedon. See ei üllatanud mind – mehed sõid sageli koos õhtust –, ent neile järgnes veel kolmaski mees. Pyrrhos. Kummardasin sügavalt ning läksin peekreid ja veini tooma. Kuivõrd teadsin, et just seda minust oodatakse, valisin parima veini ning kandsin selle ette lahjendamata kujul, pakkudes joogikõrvaseks leiba ja oliive. Mehed istusid laua ümber ning vestlesid. Alkimos pidas juues Pyrrhosega sammu, ent ei jäänud üldjuhul kergesti purju, nii et tema keel läks üksnes vaevumärgatavalt pehmeks. Kuigi Automedon paistis joovat täpipealt niisama palju kui teised, näis ta täiesti kaine. Pyrrhos oli ilmeksimatult purjus. Tõin teise kannu, asetasin selle Alkimose kõrvale lauale ning taandusin voodi juurde varju. Keegi ei vaadanud minu poolegi.
Nad rääkisid Alkimose plaanist korraldada võistlusmängud teiste linnakute meeskondade vastu. Meestele on vaja tegevust leida, ütles Alkimos. Laiskus
sünnitab üksnes rahulolematust ning juba ringlesid laagris kuulujutud, nagu oleks praegune ilm ebaloomulik – Agamemnon või mõni muu kuningas olla jumalad välja vihastanud. Rivaalitsevate hõimude ja kampade vahel hakkasid puhkema riiud ja olukord kiskus ohtlikuks. Kreeka kuningriigid olid ammusest ajast saati kimpus piiritülide, üle põlvkondade kestva vihavaenu, lakkamatute konfliktidega – nüüd, kus troojalased olid seljatatud, polnud enam midagi, mis sõdivaid leere ühendaks. Sõja võitnud liit hakkas lagunema, kuningriigid püüdsid üksteise võidu saavutada eelisseisu. Vendadest kuningad Agamemnon ja Menelaos, kes kogu sõjaretke olid juhtinud, läksid riidu, sest au, väärikuse ja terve mõistuse kiuste oli Menelaos lubanud tolle mõrra Helena tagasi oma sängi. Tuhandeid noormehi oli läinud surma, et Menelaos saaks jälle asuda oma hoora keppima. Niisiis, jätkas Alkimos, tuleb olukord kuidagigi taas kontrolli alla saada ja sõdivad leerid liita. Pyrrhos vastas muudkui „jah“ ja „ei“, jõi ja väljendas arvamust, et tegelikult on meestel vaja lihtsalt natuke meelt lahutada. Võistlusmängud lahutavadki meelt, kinnitas Alkimos. „Kuni üksteist tulemuste pärast maha nottima kukutakse,“ torkas Automedon. Nad olid teise kannuga juba üsna kaugele jõudnud – ja mina ei teadnud ikka veel, kas Pyrrhos jääb õhtust sööma. Nüüd oli ta juba väga purjus ning hakkas rääkima – õigupoolest kelkima – oma osast Trooja langemises. Nägin, kuidas Alkimos ja Automedon vahetasid pilke. Mürmidoonid olid – ja on
siiani – jässakas, tumedate juuste ja nahaga rahvas, niisama nõtked kui nende mägikitsed, äärmiselt skeptilised, umbusklikud ja koguni ülemäära sõnaahtrad. Ei
Alkimosel ega Automedonil paistnud olevat Pyrrhose pehmekeelset jauramist kuigi mugav kuulata, iseäranis jõllitas peekripõhja Automedon, kelle koltunud kotkanäost ei saanud lugeda välja ühtegi ilmet. Ega too loba mindki väga rõõmustanud. Ma ei tahtnud jääda pikemalt mõtlema Trooja müüride vahel juhtunule, päris kindlasti ei tahtnud ma kuulda, millega oli saanud hakkama Alkimos. Pidin veetma ülejäänud elu koos temaga, lihtsam oli elada teadmatuses. Aga mul poleks tarvitsenud muretseda: Pyrrhose jutustus keerles üksnes tema enda ümber.
Mees kirjeldas – õigupoolest elas läbi – seda, kuidas kirvega läbi Priamose palee uste murdis. Ma poleks eladeski pidanud Pyrrhost sõnaosavaks meheks, ent sel teemal jooksis jutt ladusalt. Tahes-tahtmata nägin kõike läbi tema silmade: pikka koridori, mõlemale poole avanevaid uksi, vaipu, gobelääne, kuldseid lampe – kogu Trooja paljuräägitud rikkust –, kuigi ta oli jäänud seda silmitsema üksnes seni, kuni oli veendunud, et kusagil ei varja ennast vastaspoole võitlejad. Seejärel tormas ta – tundes enese sõnul soontes voolamas Achilleuse verd – koridori lõpus asuva ukse juurde. Arvukat vahtkonda nähes põikas ta mujale, et otsida üles salakäik, mis ühendas Hektori maja Priamose eluruumidega. Too käik oli üks kaalukamaid infokilde, mille Priamose poeg Helenus oli piinakambris
paljastanud. Pyrrhos olla selle kibekähku üles leidnud.
Nüüdseks olid teised Kreeka võitlejad temast kaugele maha jäänud, nii et kui ta viimaks troonisaali tungis ja nägi trepil seismas täisvarustuses Priamost, sattusid nad omavahele.
Mul oli kogu lugu valus kuulda, ehkki see ei erinenud väga minu tahtmatutest kujutluspiltidest. Püüdsin mitte kuulata, mis sai edasi, aga sellest polnud kasu, pidin edasi kuulama. Mees jutustas, kui uhkelt oli ta end tutvustanud: Pyrrhos, Achilleuse poeg. Kui kahvatuks oli Priamos ainuüksi seda nime kuuldes muutunud. Kuidas Pyrrhos oli altaritrepist üles karanud, vanamehe pea kuklasse rebinud ning väledalt, puhtalt, vilunult ja vaevata kõri läbi lõiganud. Piisas ühestainsast hoobist, väitis ta. Nagu seatapp.
Vaatasin teda ja mõtlesin: Vale puha. Pole aimugi, kust ma seda teadsin, aga nii see oli. Priamose surm oli saabunud hoopis teisiti. Aga keegi ei saa Pyrrhose lugu vaidlustada, sest pealtnägijaid polnud. Viimaks jäi ta vaikseks ning jõllitas ainiti peekrit, otsekui oleks unustanud selle otstarbe. Jälgisin, kuidas ta küllap otsis sarnasusi Achilleusega, kelle ohjeldamatu raev oli põhjustanud sadu, kui mitte tuhandeid surmasid. Pyrrhosele räägiti lakkamatult, et ta on täpipealt isa nägu, aga minu meelest mitte. Minu jaoks nägi ta välja nagu jämedast punasest savist voolitud Achilleuse portree, mis on pärit pädeva, ent keskpärase skulptori käe alt. Niisiis? Jah, võis näha teatud sarnasust, ja ei, ta polnud kaugeltki Achilleuse moodi.
Otsekui oleks mu pilk Pyrrhose rahutuks teinud, ajas ta end sirgu ja vaatas ringi. „Teate, mida ma tegelikult kahetsen?“ küsis ta. „Seda, et andsin Hektori kilbi tollele kuradi naisele, et ta saaks selles oma jõnglase maha matta. Sina –“ vehkis ta sõrmega Automedoni poole – „oleks pidanud mind takistama.“
„See oli suuremeelne tegu,“ ütles Automedon kuivalt.
„See oli pagana loll tegu.“
„Sul on ju kiiver,“ meenutas Alkimos. „Kõik muu on ju alles.“
„Aga asi pole ju selles, eks? Mu isa võttis selle turvise Hektori surnukehalt ära kohe pärast tapmist. Minu kätte oleks pidanud jääma kogu komplekt, kust ei puudu ainsatki tükki.“
Ta ajas end järsult püsti. Alkimos sirutas Pyrrhose poole rahustuseks käe, ent too ei teinud sellest väljagi, haaras lauaservast ja sööstis ukse poole. Alkimos läks tema kannul verandale. Kuulsin, et nad rääkisid, ehkki ei saanud tuuleiilide tõttu sõnadest hästi aru. Mõne minuti pärast tuli Alkimos tagasi lauda, nahast õhkumas ööjahedust. Ta tõmbas tooli lähemale ja istus.
„Nojah,“ ütles ta.
Automedon kehitas õlgu. Nad olid harjunud istuma kahekesi varitsuses, kus üksainus sosingi võinuks nad reeta – niisiis oli meestel aastate jooksul kujunenud välja suhtlusmeetod, mis ei tuginenud kuigipalju sõnadele. Tajusin, et sedasorti vestlus oli suuresti käinud juba terve viimase tunni jooksul.
„Ta on väga noor,“ ütles Alkimos.
„Mitte piisavalt.“
Mitte piisavalt noor, et õigustada purjuspäi suurustamist?
„Ta tahab lihtsalt tõestada, et on sama hea kui Achilleus. Aga ei saa.“ Alkimos kiikas minu poole.
„Keegi ei saa.“
Tähenduslik vaikus. Ma polnud kellelegi – isegi mitte Ritsale – rääkinud, et mu abielu polnud sisse õnnistatud, ning olin senimaani pidanud iseenesestmõistetavaks, et Alkimoski ei tee sellest juttu. Nüüd hakkas mulle järsku paistma, et Automedon teab –või ehk pigem arvab.
„Veel veini?“ küsisin.
„Parem mitte,“ ütles Alkimos. „Tegelikult peaksime vist hoopis minema hakkama.“
Noogutasin, kurvastades järjekordse söömata jäänud õhtusöögi üle. Uksel jäi ta viivuks pidama. „Ma ei tea, millal tulen.“
Aimasin, et ta põlgab sedagi tühist järeleandmist kodusele elule. Sellest saigi mu rahutus alguse. Teadsin – arvasin end teadvat –, et Alkimos oli mind omal ajal armastanud või vähemasti olnud minust sisse võetud. Olin märganud, kuidas ta mind vaatab, kui ühte tuppa sattusime, ehkki ta muidugi ei teinud sellest kordagi juttu. Achilleuse sõjasaagina olin tema haardeulatusest niisama kaugel väljas kui mõni jumalanna – aga äkki see meeldiski talle? Võib-olla armastas ta üle kõige hoopis Achilleust.
