�AJA L UND� TUULTOOJA
LISA AISATO Illustreerinud
�AJA L UND� TUULTOOJA
Norra keelest tõlkinud
Illustreerinud
LISA AISATO MARIT HANSEN
VINDMAKEREN
esmatrükk norra keeles: © Kagge Forlag, 2023 Õigusi vahendanud Oslo Literary Agency
autor: Maja Lunde
illustraator: Lisa Aisato
tõlge eesti keelde: © Marit Hansen ja Rahva Raamat AS
toimetaja: Brita Kaasik
küljendaja: Heiko Unt projektijuht: Dea Oidekivi
Trükitud trükikojas Print Best
isbn 978-9916-14-486-2
Sellest hommikust mäletan ma kõige eredamalt rongijaama hääli. Ma seisin koos ema ja isaga perroonil, rongi kõrval, mis pidi varsti sõitma hakkama. Meie ümber tunglesid sajad inimesed, nende hääled kajasid pea kohal kõrguvalt laelt vastu. Ootusärevate laste hääled, kes hakkasid lahkuma. Näägutavate vanemate hääled, kes manitsesid köögivilju sööma ja hambaid pesema. Aga ennekõike olid need kurvad hääled. Vanemate, kes pidid lapsed terveks suveks ära saatma, ja kõigi laste, kes kartsid ilma vanemaid kallistamata magama minna, üksi magada ja esimest korda täiesti üksi olla.
Ma vaatasin kirjakest, mis mul paelaga kaelas oli. Sellele oli kirjutatud mu täisnimi, Tobias Whim, ja mu linnakodu aadress, selle õnnetu korteri, kus me elasime pärast seda, kui meie päriskodu kadus. Ja seal oli kirjas, kuhu ma minema pidin.
„Ilmamaa,“ ütlesin oma vanematele. „Kus see on?“
„Mul pole aimugi,“ vastas ema. „Aga kõlab, nagu oleks seal palju ilma.“
Ta proovis vist nalja teha, sest ta tõi kuuldavale väikese imeliku häälitsuse, mis pidi nähtavasti olema naer. 1 . P E A T Ü K K
Siis jäime me vait. Ma ei julgenud isale otsa vaadata, ja kohe kindlasti ei julgenud ma otsa vaadata emale, sest olin kindel, et neil mõlemal on pisarad silmis, ja kui ma oleks seda näinud, siis oleksin ka mina nutma hakanud. Ma ei tahtnud minna. Kaks pikka kuud emast ja isast eemal, ei, ma ikka kohe üldse ei tahtnud.
Aga seda ei võinud ma öelda, sest ma teadsin, et pean minema. Õhtuti, kui ema ja isa arvasid, et ma magan, kuulsin, kuidas nad rahast räägivad. Ma nägin, kuidas nad toiduga koonerdavad ja seda kokku hoiavad ja kuidas nad annavad mulle viimase leivatüki, mis meil on, kuigi ma kuulen, et nende tühjad kõhud korisevad.
„Ilm,“ ütlesin selle asemel kirjakesele. „See tuleb kindlasti tore.“
Sest maal oli vist toitu, mis sest, et oli olnud sõda. Köögiviljad mullast, marjad metsast ja kala merest.
Ema silitas mu põske.
„Ma loodan, et sa tuled siis koju korralike ümmarguste põskedega. Ma olen kindel, et sellest tuleb sinu elu parim suvi.“
Isa noogutas. „Ma tahaksin ise Ilmamaale minna ja süüa end iga päev kurguni täis, selle asemel et terve suve varemetes töötada.“
„Mm,“ ütlesin ma.
„Aga võib-olla,“ ütles isa, „oleme me selleks ajaks, kui sa tagasi tuled, jõudnud üles ehitada nii vundamendi kui ka esimese korruse.“
„Vähemalt vundamendi,“ ütles ema. „Sellised asjad võtavad aega.“
Me olime natuke aega tasa.
„Kas kõik on hästi, Tobias?“ küsis isa viimaks.
„Jaa-jaa,“ ütlesin ma.
„Kas sa mõtled palju sellele, mis tol öösel juhtus?“ küsis ema.
„Millisel öösel?“ küsisin ma, kuigi teadsin väga hästi, millist ta mõtles.
6
Ema silitas mu põske ega öelnud rohkem midagi. Mu jalad sügelesid, ma ei teadnud, miks ta sellest nüüd rääkima hakkas, miks ta kogu aeg tahtis mind Valgest Ööst rääkima panna. Rääkimine ju ei aidanud, ainus asi, mis aitas, oli püüda see unustada.
Sellele mitte mõelda, sellest mitte rääkida.
Ema ei küsinud õnneks rohkem midagi, selle asemel pistis ta käe kotti.
„Ma peaaegu unustasin,“ ütles ta. „Ma pidin ju sulle need andma.“
Ta ulatas mulle neli paksu raamatut.
„Oh,“ ütlesin ma ja vaatasin kiiruga nende poole. Kaaned olid täis draakoneid ja haldjaid ja neil kõigil olid muinasjutulised pealkirjad.
„Ma mõtlesin, et maal on sul kindlasti aega lugeda,“ naeratas ema. „Nagu vanasti.“
„Jah,“ ütlesin ma. „Võib juhtuda.“
Varem võisin ma avada raamatu ja jääda sinna terveks päevaks, kaduda loo sisse, elada teistes ajastutes ja läbi elada uskumatuid seiklusi. Aga enam see nii ei olnud, ma lihtsalt ei saanud sellega hakkama. Ma oskasin ju endiselt lugeda, isegi kiiremini kui varem, asi polnud selles, aga sõnad raamatutes olid ainult sõnad, ainult igavad laused, ainult plekid paberil, need ei saanud lugudeks. Ainus lugu, mis oli olemas, oli lugu sõjast. Eriti lugu Valgest Ööst.
Ma toppisin raamatud sügavale kotti, mis mu kõrval seisis, kergitasin seda veidi ja märkasin, et see oli nüüd veel raskem.
„See, kes raamatukogus töötab, ütles, et need sobivad üheteistaastasele poisile hästi,“ ütles ema.
„Olgu,“ ütlesin ma. „Aitäh siis.“
Ma kiikasin suurt kella seinal, rongi väljumiseni oli jäänud ainult kaks minutit. Minu ümber oli jäänud vaiksemaks, sest nüüd olid inimesed ametis kallistamise ja musitamisega ja üksteise ümbert kinni hoidmisega, ja sellega, et nad üritasid varjata, et nutavad.
9
„Mul on ka sulle midagi,“ ütles isa.
Ja siis võttis ta oma kotist välja veel ühe raamatu.
„Siia võid sa kirjutada kõigest, mida sa koged,“ ütles isa ja lappas lehti, mis kõik olid tühjad. „Ja võib-olla võid sa kirjutada teistest asjadest ka, oma hea kujutlusvõimega, nagu sul on.“
„Jah,“ ütlesin ma. „Nii tore.“
Ma võtsin raamatu vastu, surusin selle nelja ülejäänud raamatu kõrvale kotti ja mõtlesin, et küllap need viis raamatut sinna kotipõhja terveks suveks jäävadki.
Samal ajal kõlas vile.
Ema ja isa viskusid mulle korraga kaela ja hoidsid mind kõvasti oma embuses. Ma panin silmad kinni ja tundsin ema juuste ja isa jaki lõhna, ja nende riided lõhnasid nõrgalt millegi järele, mille kirjeldamiseks mul pole muid sõnu kui kodu.
„Head aega siis, mu laps,“ ütles ema. „Hoolitse enda eest.“
„Head aega,“ sosistasin ma.
Ja siis, rohkem nende poole vaatamata, haarasin ma oma liiga raske koti ja läksin kiiresti rongile.
10
On juunikuu ja selle aasta suvevaheaeg tuleb teistsugune kui kõik eelmised. Maal, kus Tobias elab, on õudne sõda lõpuks läbi saanud ja kuniks täiskasvanud linna tööle jäävad, saadetakse lapsed maale. Tobias loodab, et saab minna tallu, kus on võid ja piima ja toredad inimesed, aga satub hoopis kaugele meresuhu, kurja ja kidakeelse kaluri Lothe juurde.
Ühel päeval avastab Tobias Lothe majast suletud ukse tagant müstilised pildid. Tobiases tärkab uudishimu ja peagi hakkab ta vana müsteeriumit lahti harutama. Kes oli see laps, kes kunagi selles majas elas? Mis juhtus kaljudel seisvas majakas, mis oli tulekahjus kannatada saanud? Ja kes see Tuuletooja siis on?
„Tuuletooja“ on Maja Lunde ja Lisa Aisato jätk menuraamatutele „Lumeõde“ ja „Päikesevalvaja“. See on lugu, mis sobib nii lastele kui ka täiskasvanutele ning kingib sulle aastaringse suve soolase mere, kajakakisa, metsmaasikate ja igavese sõprusega.
