![](https://assets.isu.pub/document-structure/240904141056-403acf3df0548825f7eaded9fae3f427/v1/78d28cecca1d8faf8bf2225b5ea01f5e.jpeg)
![](https://assets.isu.pub/document-structure/240904141056-403acf3df0548825f7eaded9fae3f427/v1/39c2a1d875d0b3ff816b7cb6ff769e84.jpeg)
Kunagi ammu aega tagasi, enne kui kilekotid leiutati, elas ühes lossis printsess. Ta ei olnud lahke ega hell.
Tal ei olnud veripunaseid huuli ega süsimusti silmi.
Ja tal polnud kohe kindlasti kuldseid lokkis juukseid.
Peaaegu mitte midagi polnud tema juures õigesti.
Kõige vähem veel sünnipäevadel.
Kord ühel tüütul sünnipäeval hüppas ta lauale – otse põldmarjatäidisega
mustikamuffini sisse. Ta kiljus ja trampis selle ilusa koogi sees, mida kokk oli talle terve päeva küpsetanud.
ütles pahaselt kuningas, printsessi isa. „Sulle ei meeldi kuldsed pallid.”
„Ega ilusad klaaskingad,” lisas süüdistavalt kuninganna, printsessi ema.
„Ega kuldsed linnud,” jätkas printsessi isa, „ega laud, mis end ise kokku voldib, ega rääkiv peegel. Mida me peaks sulle pakkuma?”
Printsess aga kiljus ja kluksus, ja kuningas, tema isa, kaotas täielikult enesevalitsuse ja otsustas, et tütart tuleb karistada.
„Karistada?” ehmus kuninganna.
„Karistada?” kiunus printsess.
„Karistada!” otsustas kuningas.
„Õudne,” ohkas kuninganna.
„Aga,” toonitas kuningas tungivalt, „printsess ei tohiks nii käituda!”
Ja sellal kui printsess mossitas, märkis kuninganna: „Oleks vaja, et keegi meile nõu annaks!”
Kuningas polnud just parimas meeleolus, ent kuninganna tõstis oma vasema kulmu nii kõrgele, et kuningas kutsus paaži ning saatis tolle nõuandjat otsima.
Selleks kõndis paaž kolmsada ja nelikümmend viis sammu kõrgeima torni tippu, kus elas
hallipäine ja kõva kuulmisega vana mees.