SISUKORD VEEALUNE VUNTS .......................... 4 HIIR JA SEE, KES POLE HIIR ........... 14 KILPKONNA PÄÄSTMINE ................. 22 „TEEME ÄRA!“ TALGUPÄEV TIIGIS .... 28 TULEKAHJU .......................... 32 METS PÄRAST KAHJUTULD ...... 40
VEEALUNE VUNTS
Ühel õhtul kiikus väike sipelgas Miksmiks tiigi ääres mõnusasti rohukõrrel. Päev oli olnud imekaunis ja päikesepaisteline, kuid nüüd kattus taevas kiiresti tumedate hallide pilvedega.
„Siin sa oledki, Miksmiks, ma otsisin sind igalt poolt. Lippa kiiresti koju, torm on lähedal,“ oli ema murelik.
„Jaa, kohe! Juba tulen!“
Kuid väike sipelgas seisis ikka paigal ja jälgis lähenevaid pilvi, mis taevas aina paisusid, rullusid ja kuju muutsid. Kohati tundus, et pilvel on silmad ja suu, siis muutus see matsakaks tõuguks, seejärel koiks ja nüüd ...
4
Äkitselt – sähvaki! – välgatas miski ja tõusis tugev tuul. Rohukõrs, millel väike sipelgas
Miksmiks rahulikult istus, hakkas kõvasti kõikuma. Sähvaki! lõi välk teist korda, seejärel kärgatas vali kõu ja taevast langesid esimesed hiigelsuured vihmapiisad. Miksmiks klammerdus küll kõigest jõust rohukõrre külge, aga ikkagi tundus, et tugev tuul lennutab ta kohe kaugele metsa. Sel hirmsal hetkel tabas sipelgat kopsakas vihmapiisk ja paiskas ta tiiki.
5
Miksmiksil ei olnud aega isegi kohkuda, sest ootamatult tundis ta end otsekui jälle selles munas, millest oli koorunud.
Mis toimub, kus ta on? Miks on ümberringi nii palju mulle? Ja miks on kõik helid kummaliselt summutatud? Pisike putukas pööras pead ja vaatas ringi.
Vaata mõnikord ise, kuidas vihmapiisad vette kukkudes õhumullikesi tekitavad. Väike sipelgas tundis, et tema uus läbipaistev maja vajub aeglaselt põhja poole. See oli natuke hirmus küll, aga lõppude lõpuks räägime me ju
Miksmiksist – tema uudishimu saab alati hirmust võitu. Aeglaselt avanes
Sipelga ees senitundmatu maailm, milletaolist tema silmad veel kunagi näinud ei olnud: vees heljusid lopsakad taimed ja hõljusid ringi kummalised punnis silmadega olendid, kellel olid käte ja jalgade asemel uimed. Tiigipõhjas paistsid keerdus teokarbid, kammkarbid ja muud iseäralikud asjad.
6
„Hei, kes sina oled? Kas sa oled tõuk või kellegi kudu?“ nõutas aeglaselt bassihäälne olend, kelle sarnast ei olnud Miksmiks kunagi näinud.
„Mina olen väike sipelgas Miksmiks!“ hüüdis ta kõvasti. „Ja kes sina oled?“
„Vääääähk,“ vastas võõras veel aeglasemalt. „Kuidas sa siia said? Minu arust sa küll veeloom ei ole.“
„Oh, see on pikk lugu. Räägi mulle parem endast. Mida sa sööd? Kuidas sa siin vee all elad?“ päris Miksmiks kiiresti, et võimalikult palju teada saada.
„Mulle meeldivad veetaimed ja molluskid, vahel jahin ka konni, vaenlase eest peidan end mutta. Vaenlasi mul siin juba jagub, röövkalu nimelt: angerjas, ahven, haug. Vahel juhtub ka nii, et samal ajal, kui mina konna jahin, üritab haug omakorda mind kätte saada. Siin vee all oleme pidevalt üksteise jälil.“
Sipelgas ja vähk vestlesid rahulikult, kui äkki libises üle tiigipõhja ähvardav vari. Vähk taganes kiiruga ja peitis end kivi alla, ainult tema jahmatavalt pikad tundlad jäid välja turritama. Kui oht oli möödas, nihkus vähk ettevaatlikult peiduurkast välja.
„Ha-ha-haa,“ naeris Miksmiks. „Päriselt ka on nii, et sa kõnnid tagurpidi?“
„Sugugi mitte, see on puhas väljamõeldis,“ vastas vähk kõhklematult.
„Ainult siis, kui mõni röövloom läheneb, põrkan ma tagasi. Tavalises olukorras liigun samamoodi nagu kõik teised tiigielanikud.“
„Ja kui palju sul jalgu on? Ma muudkui loen ja loen, aga kokku loetud ei saa.“
„Sa võib-olla ei oska siis lugeda,“ torises vähk, aga kui päris aus olla, ei olnud ta kunagi üritanud endale selgeks teha, kui palju jalgu tal õieti on. Ta hakkas omaette arvutama: „Kolm paari lõugjalgu pearindmikul, viis paari käimajalgu samuti pearindmikul, siis viis paari ujujalgu tagakehal ...“
Loendamise katkestas Miksmiks oma tobeda küsimusega: „Mis kääre sa seal tassid? Miks sul neid tarvis on?“
„Need on minu sõrad. Nendega purustan ma saaki.“
Ja siis võttis tiigielanik pähe välja uurida, kuidas sipelgas maitseb. Aga kuna ta oli aeglane ja kohmakas, avas ta sõrad, millega Miksmiks puruks litsuda, väga pikkamööda. Klõpsti! Õnneks ta ei tabanud, sest veealune hoovus kandis sipelga õhumulli edasi ja jättis vähi tühjade sõrgadega. Hirmunud sipelgas andis oma ajutisele kookonile suure hoo, et võimalikult kaugele pääseda.
Kui oht oli möödas, hüüdis ta valjusti: „Tsau, sa saamatu vähk, üldse ei olnud meeldiv sinuga tutvuda!“ Ja ta hakkas laulma:
Oh sa saamatu vähk, sõrgadega sul mis värk?
Kas mõne molluski püüdsid või ainult heina niitsid?
Peitu poe nüüd kähku, ärgu haug sind nähku.
Aga peidupaik ei päästa sind –turris vuntsi leiab haugi silm.
8
