Vaikuse mägi
Kyriacos C. Markides
VAIKUSE MÄGI
Kui ma kuuekümnendate aastate alguses Ameerikasse õppima sõitsin, leidus minus veel lapsemeelset usku kirikusse, kiriku õpetusse ja mu esiisade ja emade Jumalasse. Kasvanud idakiriku ühtses, pisut isoleeritud rüpes – õigeusust läbiimbunud Küprosel –, oli usk olnud midagi enesestmõistetavat. Ameerika kosmopoliitses ja mitmekultuurilises õhustikus, kus usk on pigem valik kui saatus, hajus see usust võrsunud lihtne turvatunne. Pärast kümmet aastat sotsioloogiaõpinguid oli minust saanud agnostik. Olin jõudnud koos suurema osa õpingukaaslastega järelduseni, et religioon on tõepoolest ühiskonna looming. Olin võtnud omaks aksioomi, et inimühiskond lõi jumalad, mitte vastupidi. Inimesed lõid religiooni, et jääda ellu ja tulla toime. Veelgi hullem: religioon on põlistanud klassidevahelist ebavõrdsust, juhtides inimeste pilgu tegelikult ebaõigluselt ja rõhumiselt hoopis unistustesse surmajärgsest pirukast, mis ootab taevas. Paremal juhul on religioon aidanud toime tulla isikliku elu tragöödiatega ning olnud kollektiivse illusioonina ühiskonnale kasulik, tagades stabiilsust ja korda. Seega: kui ükskõik missuguse religiooni esindajad laskuvad põlvedele, et austada oma jumalaid, siis tegelikult kummardavad nad endale aru andmata hoopis ühiskonda ennast. See oli väga võimas ja veenev taipamine,
mis oli voolanud paberile moodsa aja kõige intelligentsemate ühiskonnateadlaste ja filosoofide sulest.
Kui olin õpingud lõpetanud, oli minus internaliseerunud moodsas akadeemilises maailmas valitsev, kuid väljaütlemata seisukoht: religioon, eeskätt just traditsiooniline religioon, mis tähendab usku isikulisse Jumalasse, on mineviku pärand, keskaegse mõtlemise jäänuk, mis vajub varem või hiljem unustusse.
Ma ei tundnud oma agnostitsismist rõõmu. Hakanud mõtlema Jumala surma teoloogia ja sellest tulenevate nihilistlike järelduste peale, tundsin esialgu väga suurt valu: „Kui Jumalat ei ole, siis polegi lõpuks millelgi vahet. Miski pole tõeliselt tähtis.“ Intellektuaalne maailm, millesse olin sattunud, ei pakkunud peaaegu ühtegi alternatiivi. Tõsiseltvõetav teadlane ei saanud uskuda tõendusteta kujutlusi teispoolsusest, vaimolenditest, inglitest, kuraditest ja muust. Midagi säärast said uskuda vaid harimata rahvad ja minu armastavad ja alandlikud tädid, kes olid jäänud minust maha Küprosele. Elu näinud mees, kes tunneb kirjatarkust ja kes on sotsiaalteadlane, teab, et päriselt tõeline on vaid käegakatsutavate faktide maailm, konkreetne füüsiline universum ja argipäevateadvus. Kõik arusaamad millestki enamast on fantaasia, meelepete või „lihtsalt uskumused“.
Ainus side, mis jäi mind veel ühendama noorpõlve religiooniga, oli kultuuriline. Hindasin liturgiate ja kirikulaulude esteetilist külge –see oli minusse jätnud jälje juba väga varasest lapsepõlvest. Religiooni mõtestasin vaid isikliku identiteedi osana. Pidasin ennast kreeka õigeusklikuks, ent sekulariseerunud kreeka õigeusklikuks, nii nagu uskmatu juut on juut ja uskmatu araablane on araablane. Seetõttu oleksid suhted munkade ja erakutega, selle raamatu peategelastega, olnud tol agnostitsistlikul perioodil kujuteldamatud. Mu meel ei olnud avatud võimalusele, et ka väljaspool ratsionaalset akadeemilist kultuuri võib leida väärtusi ja tarkust. Parimal juhul kaldusin munki pidama elavateks muuseumideks, mis tutvustavad üht ammu kadunud maailma. Halvimal juhul oleksin seletanud munkade ja erakute eluviisi psühhopatoloogia mõistestiku abil, pidades kogu kloostrielu fenomeni eskapismiks, millel ei ole postmodernismi ajal elavatele inimestele
enam midagi öelda. See, et kusagil olid vanakesed, kes oma eremiitliku ja vaikiva eluviisi ning isikliku vaevanägemise ja vaimulike harjutuste toel olid omandanud ehtsa vaimuliku tarkuse, – see oli minu jaoks toona täiesti käsitamatu mõte.
Aga ettehooldus toimib saladuslikul moel. 1972. aastal jõudsin koos oma naise Emilyga Maine’i ülikooli ja alustasin tööd kaasprofessorina sotsioloogiateaduskonnas. Sealt sai alguse minu vabanemine teaduslikust materialismist ja agnostitsismist. „Vabastamisega“ tegi algust üks kolleeg, kelle mõjul ma tutvusin ida mõttelaadi ja India joogide traditsiooniga. Peale Carlos Castaneda vastuoluliste raamatute ja Alan Wattsi, Helena Blavatsky, Rudolf Steineri ja Georgi Gurdžijevi kirjutiste lugesin vaimuliku nälja leevendamiseks pikki aastaid ka selliste India tarkade nagu Paramahansa Yogananda ja Jiddu Krishnamurti teoseid. Seesama kolleeg tutvustas mulle veel transtsendentaalset meditatsiooni, mille oli kuumadel kuuekümnendatel toonud Ameerikasse Maharishi Maheshi Yogi, ning ma harjutasin seda andunult üle seitsme aasta, soovides kogeda „kosmilist teadvust“ ja sügavat lõõgastust.
Ma mediteerisin, süvenesin ida religioone tutvustavatesse raamatutesse, lugesin uurimistöid, mis olid kirjutatud moodsa teaduse ja müstika kokkupuutepunktis (näiteks Fritjov Capra omi), ning see kõik nihutas mind pikkamisi mu uskmatusepunktist edasi. Mulle sai üha selgemaks, et mu usukauged ja kõikehõlmavad oletused tegelikkuse kohta olid tegelikult üks suur illusioon ja materialistlik eelarvamus, mis oli kammitsenud ja aheldanud lääne mõtteviisi enam kui kolmsada aastat. Selle destruktiivse eelarvamuse tõttu oli lugematu hulk haavatavaid lääne intellektuaale sattunud eksistentsiaalsesse meeleheitesse, mis viis mõnel juhul koguni enesetapu või vaimuhaiguseni. Taibanud, et teaduslik materialism on nii õõnes, tundsin ühtlasi, et see taipamine mõjub mu meelele erakordselt vabastavalt.
Kõige otsustavam sündmus, mis puhus minema viimasedki agnostitsismi riismed, oli kohtumine võimsa tervendaja ja müstikuga, keda teati kui Daskalost. Ta oli kuuekümne kuue aastane selgeltnägija ja esoteerikaõpetaja. Kohtasin teda Küprosel 1979. aasta uurimisretkel.
