Valge kuningas

areeni

bestseller

Gyรถrgy Dragomรกn

Valge kuningas

Ilmunud sarja „Areeni Bestseller” 3. raamatuna

Originaali tiitel: A fehér király György Dragomán

Copyright © György Dragomán, 2005

Ungari keelest tõlkinud Reet Klettenberg Toimetanud Piret Toomet Sarja kujundanud Tarmo Rajamets Küljendanud Piret Jürisoo Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Reet Klettenberg, 2012 ISBN 978-9949-489-08-4 (trükis) ISBN 978-9949-489-09-1 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas 4

Gyรถrgy Dragomรกn

Valge kuningas Romaan

areeni

bestseller

5

SISUKORD

tulbid

9

hüpe

18

maailmalõpp

24

kirka

32

muusika

43

arvud

52

ventiil

61

kingitus

72

sõda

82

aafrika

104

läbiotsimismäng

118

kullaleid

123

6

vahukoorerull

138

k端llus

144

kino

151

tehing

161

vaade

176

matus

184

7

kingitus

Alati, kui ma vanaisa nägin, oli ta rind ordeneid täis, tal oli neid nii palju, et ei mahtunud kuue peale äragi, ja peale nende, mida ta kandis, oli tal kodus veel vähemalt kaks korda nii palju, ühes vitriinis, seal, kus ta oma vanu sportlaskmise karikaid hoidis, ja kui vanaisa kummardus, et mind suudelda, siis ordenid kolisesid. Mulle ei meeldinud, et ta mind suudleb, sest ta nägu oli rasvane sellest kreemist, mida ta ise endale tegi, ta määris mind pidevalt sellega kokku ja pärast tundsin veel päevi seda vastikut lavendlilõhna, ütleme, et me ei kohtunud sageli sestpeale, kui isa Doonau kanali juurde sattus, sellest alates pea üldse mitte, sest vanaisale ja vanaemale ema eriti ei meeldinud, nad ütlesid, et ta on loll lits, kes ei suuda aru saada, kui heas maailmas me ikkagi elame, ja et tema ajas ka isa hulluks, tema pärast oli kogu see tsirkus parteiga, tema pärast sattus isa Doonau kanali juurde ja seepärast nad isegi ei rääkinud emaga, kui nad tänaval kohtusid, tegid alati nii, nagu ei tunneks teda üldse, vaatasid temast läbi ega tervitanud teda, ja kui mina temaga parasjagu kaasas olin, tegid nad minuga samamoodi, aga mina võisin sellegipoolest aastas kaks korda nende juurde minna, oma sünnipäeval ja nimepäeval.

Sel puhul tuli vanaisa mulle alati autoga järele, tal oli kombeks all meie maja ees oma läikivas mustas autos oodata ja kui ta nägi, et ma tulen, tuli ta alati välja ja tegi ukse lahti, aga ei tervitanud ega suudelnud, vaid ütles üksnes niipalju, et palun, terve tee ei öelnud ta mulle ühtegi sõna, nagu oleks ta tõeline sohver ja alles siis, kui me kohale jõudsime 72

ja autost välja tulime, ütles ta, kui hea meel tal on, et ma tulin, ja suudles ka alles siis, nagu poleks sõit üldse lugenud, vaid nagu oleks me alles seal ukse ees kohtunud. Vanaisa saatis kutse alati vähemalt kuu aega varem, ta kirjutas oma käänulise käekirjaga alati sama teksti, et ootab mind palavalt meeldivale pärastlõunale meie ühise nimepäeva puhul, sest tal oli sama nimi, mis minul ja mu isal, aga ma ei tohtinud teda eesnime pidi kõnetada ega vanaisaks kutsuda, vaid ainult seltsimees sekretäriks, kõik kutsusid teda nii, välja arvatud vanaema, kuigi minu arvates oli vanaisa juba pensionär, nii et ta ei saanud olla sekretär.

Tänavu tuli kutse alles kaks päeva enne mu nimepäeva, ma juba arvasin, et vanaisa on selle unustanud, siis aga leidsin postkastist tavapärase võikarva ümbriku, nagu alati, oli see ka nüüd mulle adresseeritud, ütlesin kohe emale ka ja küsisin, kas ta lubab mul minna, ja siis ema naeratas kurvalt ja raputas pead nagu siis, kui ma talt midagi sellist küsin, mille üle ta ei rõõmusta, ja ütles, et muidugi lubab, nagu alati, ühel tingimusel, see on mu vanaisast kena, et ma tal vähemalt kaks korda aastas meelde tulen, ja siis ta küsis, kas ma mäletan veel, mis see tingimus on, ja ma noogutasin, et mäletan, ja ütlesin ka kohe, et kingitust, mille ma saan, ei tohi vastu võtta, või et vastu võtta tohib, aga endale hoida mitte, seal võin ma sellega mängida, kui palju tahan, aga pärast pean tagasi andma, sest koju ei tohi ma seda tuua, sest meie majas pole midagi, mis oleks vanaisalt saadud, ja kui see minu ema teha on, siis ei saa kunagi olema ka, ja siis ütles ema, et ta teab, kui raske see mulle on ja see on tõesti väga range reegel, aga kui ma suuremaks kasvan, siis saan ma aru, et nii oli õige, küll ma näen, et ma veel rõõmustan selle üle, mina muidugi noogutasin, aga ei öelnud midagi, sest mulle tuli meelde elektriraudtee, mille ma kolme aasta eest olin sünnipäevaks saanud ja mida mul siiani polnud mahti korralikult proovida, ja ma teadsin, et emal ei saa õigus olla.

Ema nõudis alati, et ma selleks puhuks elegantselt rõivastuks, ükskõik kui palav ka polnud, ei võinud ma tavaliste lühikeste pükste ja trikoopluusiga minna, vaid pidin jalga panema need torkivad villased püksid, mille ta oli ühest isa ülikonnast ümber teinud, sinna juurde valge särk, kootud vest ja pioneerirätt, need vastikud mustvalged pika 73

säärega lakk-kingad olid õnneks just väikseks jäänud, nii et ma pidin saapad läikima lööma ja olingi valmis, ema käskis mul veel muidugi pea ära kammida, aga vähemasti ei silunud ta mu juukseid märja käega, vaatas mu siis veel pealaest jalatallani üle, kohendas lipsu otseks, andis musi ja ma võisingi minna.

Kui ma maja ette jõudsin, nägingi kohe musta autot, vanaisa ei hilinenud kunagi, ta ütles mulle ka alati, et täpsusele tuleb suurt rõhku panna, kui ta mind nägi, naeratas, aga välja ei tulnud, küünitas ainult taha ja tõmbas tagumise ukse sulguri üles, lahti teha tuli mul endal, kui ma sisse istusin, siis ta tervitas mind, et servus, selle üle ma olin ka kaunikesti imestunud, sest muidu ta niimoodi ei teinud, aga ma ütlesin kohe, et tervist, seltsimees sekretär, vanaisa noogutas ja käivitas auto ja me ei olnud veel Pikale tänavalegi keeranud, kui ta uuesti rääkima hakkas ja ütles, et olen jupi maad pikemaks kasvanud sestsaadik, kui ta mind viimati nägi, minust saab tasapisi tõsine täiskasvanu, noh, selle peale ei osanud ma midagi öelda, alles siis, kui me Väikekiriku juurde jõudsime, tuli mulle pähe, et oleks pidanud ütlema, et seltsimees sekretär pole üldse vanemaks jäänud, aga siis oli juba hilja, nii et ma olin pigem vait, tagasivaatepeeglis paistis vanaisa suu, huule kohal oli ühel küljel väike haav, kindlasti lõikas habet ajades sisse ja tal võis valus olla, sest ta noolis seda mitu korda, mina aga jälgisin terve tee ta suud, sest tahtsin ette teada, kui ta midagi ütleb, aga vanaisa oli pikalt vait, korra nägin, et ta naeratab ja panin tähele, et ta suu on täpselt selline nagu isa oma, ma peaaegu ütlesin seda, aga õnneks tuli mulle aegsasti meelde, et talle ei tohi üldse isa mainida, nii et panin ruttu käe suu ette, nagu oleks ma haigutanud, vanaisa hakkas jälle rääkima, ütles, et ta näeb, et ma olen jälle tema pärast segaduses, paistab, et nüüd, kui ma suuremaks olen kasvanud, ei lähe see teietamine hästi, aga ärgu ma muretsegu, sest varsti joome sinasõprust. Noh, selle peale olin veel rohkem üllatunud ja kui ta küsis, kas nii sobib, siis vastasin, et väga hästi, seltsimees sekretär, aga vanaisa ei öelnud siis midagi, ainult krimpsutas nägu ja raputas pead. Vahepeal läksime üle peaväljaku, keerasime Kangelaste puiesteele ja olimegi selles kõrvaltänavas, kus vanaisa elas.

74

Jäime vanaisa maja ees seisma, tulime välja, vanaisa pani auto lukku ja raputas mul siis kätt, aga nüüd ta ei öelnud, kui väga ta rõõmustab, et ma tulin, üksnes kummardus ja andis mõlemale põsele musi, nii et ma sain üleni kreemiseks, kui ta välisukse juurde läks, et seda lahti teha, pühkisin särgikäisega oma nägu, nii palju kui sain, aga tundsin ikka seda tugevat vastikut lavendlilõhna.

Hoovis oli tavaliselt suur korralagedus, sest enne kui partei maja mu vanaisale andis, elas selles mingi skulptor, kes kasutas garaaži ka ateljeena, hoovis oli veel paar pooleli jäänud kuju ja mõned suured tükkideks võetud valuvormid, oli selliseid, mis olid juba täiesti luuderohtu kasvanud, neist tuli alati ringiga ümber minna, kui me sissekäigu poole läksime, liikus miski tagaaias, märkasin seda ainult silmanurgast, aga keerasin pea kohe sinnapoole, nägin vaid vilksatavat varju, vanaisa vaatas samuti, tema nägi ka, sest ma kuulsin, et ta ütles vaikselt, et kuradi kassid, situvad muru täis.

Läksime kööki, vanaisa tõmbas ühe tooli välja, ütles, et ma istuks, ta toob kohe kooki ja see sinasõpruse-asi oleks ka parem kohe praegu korda ajada, läks siis sahvrisse, tõi taldrikutäie pähkli-sarvesaiu, kaks klaasi ja suure veinipudeli, taldriku ja ühe klaasi pani ta minu ette, ütles, et ärgu ma häbenegu, söögu rahulikult, ise võttis ka ühe sarvesaia ja sõi ära, vahepeal koukis pudeli lahti ja valas endale, nägin, et selles on punane vein, ma võtsin ka ühe sarvesaia, aga see ei olnud üldse selline nagu tavaliselt, palju kõvem oli, vaevalt suutsin puruks närida, magus ta küll oli, aga kuidagi hallitusemaitseline, nagu oleks see väga kaua sahvris seisnud, ja ma polnud veel saiakest äragi söönud, kui vanaisa juba minu klaasi ka täis kallas, ma tahtsin öelda, et ma pole veel kunagi veini joonud ja ma ei usu, et ma tohin, aga vanaisa võttis juba klaasi kätte ja hoidis nii, et ma nägin, et ta ootab minu järel, nii et mina võtsin ka oma klaasi kätte ja siis ütles vanaisa, et servus, ja lõi oma klaasi vastu minu oma, aga mina ei öelnud midagi, sest ma ei teadnud, mida peab ütlema, ja siis ütles vanaisa, et nii see ei lähe, öelgu ma servus, ja lõi uuesti oma klaasi minu oma vastu ja tervitas uuesti ja nüüd tervitasin juba mina ka ja siis ütles vanaisa, et põhjani, ja jõi ühe hooga kogu veini ära, nii et ma tõstsin ka klaasi suu juurde ja hakkasin jooma, ar75

vasin, et see on kibe ja et vein kõrvetab mu kurku, aga ei kõrvetanud, ainult väga hapu oli, maitses natuke nagu loomaliha, aga kibe see küll ei olnud, nii et ma sain selle joodud, ja kui klaasi lauale panin, polnud selleski ühtki piiska, siis vanaisa naeratas mulle ja ütles, et tore, nüüd siis sinatame, head nimepäeva, ja et kas ma ka tean, mis ma kingituseks saan, ja mina soovisin ka head nimepäeva ja ütlesin, et ei, vahepeal võtsin veel ühe pähklisaiakese ja hammustasin seda ettevaatlikult, et ehk see ei ole nii hallitusemaitseline, aga oli ikkagi, nii et ma sõin väga aeglaselt, ja siis ütles vanaisa, et ta teab, et mu ema ei armasta neid, ja seda teab ta ka, kui halb mul on, et ma ei saa kingitusi koju viia, nii et tänavu saan ma midagi sellist, mida ma ei peagi koju viima, kas ma proovin mõistatada, mis see on. Aga mina ütlesin selle peale, et mulle ei meeldi mõistatada, mulle meeldivad rohkem tõelised üllatused.

Vanaisa ütles siis, et hea küll, kui ma ei taha, siis pole vaja mõistatada, viipas siis peaga tagatoa poole ja ütles, et mingu ma sisse, öelgu vanaemale tere, ta paneb seni mu kingituse valmis, aga vaadaku ma, et ma vanaema ära ei väsita, sest ta ei tunne ennast hästi, ja ma tahtsin küsida, mis tal viga on, aga vanaisa viipas tagatoa ukse poole ja ütles, et mingu ma aga, pärast räägime.

Tagatoas oli üsna valge, kuigi läbipaistvad kardinad olid ette tõmmatud, laud aga oli lilli täis, kristallvaasides seisid valged hüatsindid ja sirelid, toas oli lämmatavraske lillelõhn, vanaema lamas voodis, tema pikad blondid juuksed rippusid padja pealt alla, üks jalg oli teki alt väljas, ma nägin, et ta varbaküüned on punaseks lakitud.

Kui ma ukse kinni panin, ärkas vanaema üles, vaatas otse minu poole, ma tervitasin, ütlesin, et suudlen kätt, vanaema, tema ütles, et tohoh, sina oled, nagu poleks ta mind ära tundnud, aga siis ütles kohe, et tule lähemale, lapsuke ja sirutas käe minu poole ja hoidis seda sirgelt, ainult labakäsi oli rippu nagu filmides, kui naised käesuudluseks käe ulatavad, polnud midagi teha, läksin sinna, võtsin parema käega ta käe, nagu ma filmides näinud olin, ja kui ma selle kohale kummardusin, mõtlesin, et nüüd tõmbab ta kindlasti käe ära, aga ei tõmmanud, nii et polnud midagi teha, pidin ta kätt suudlema, siis vanaema naeratas mulle ja viipas voodi kõrval seisva tugitooli poole, öeldes, et ma istuks, 76

ta näeb, et minust on juba tõeline täiskasvanud härrasmees saanud, ma istusin, vaatasin tikitud seinavaipa vanaema voodi kohal ja kividega sõrmuseid ta sõrmedes, tema aga ütles, et ei tunne ennast viimasel ajal hästi ja piinav peavalu on teda juba tükk aega voodi külge aheldanud, küsis siis, kuidas koolis läheb, ütlesin, et hästi, samal ajal nägin, et vanaema juuksed polegi juurte juures blondid, vaid hallikaspruunid, siis ütles vanaema, et ta on rõõmus, et ma hea õpilane olen, vähemalt mina ei tee vanaisale häbi, osutas siis sõrmustatud sõrmega vaaside kõrval seisvale klaaskannule ja palus, et ma annaks talle klaasi vett, ja mina ütlesin, kohe, vanaema, tõusin ja andsin talle vee.

Vanaema jõi niimoodi, et hoidis kahe käega klaasi, neelas suurte sõõmudega vett, mina vaatasin kogu selle aja ta käsi, kui kortsuline ta nahk on, ja mõtlesin, et kas see terava tipuga kivi vasakus käes on tõesti teemant ja kui see tõesti teemant on, kas sellega saab siis päriselt ka klaasi lõigata. Vanaema jõi vahepeal klaasi tühjaks ja kui ta selle tagasi andis, nägin, et serv oli huulepulgaga koos, vanaema silmad valgusid pisaraid täis ja algul ma arvasin, et ainult pingutusest, et tal oli nii raske juua, aga siis, kui ta mulle otsa vaatas ja küsis, kas ma saladust oskan hoida, ta hääl värises nii, nagu hakkaks ta tõepoolest kohe nutma, nägin, et ta on tõesti väga kurb, ta ei oodanud äragi, mida ma vastan, vaid ütles, et doktor Csidej oli siin ja vaatas ta läbi ja nüüd on see kindel, mida ta oli juba aastaid kahtlustanud, et tal on vähk, et ta on suremas ega ela suveni. Ta ütles seda sosinal ja kui ta lõpetas, voolas pisaraid juba sorinal ja niimoodi nuttes sirutas ta käe ja võttis mu käest kinni ja ütles, et palub mind Jumala nimel, et ma sellest vanaisale sõnagi ei räägiks, sest ta ei tohi seda teada, ma tahtsin lubada ja mõtlesin veel, et küsin, et see vähk, kust see valutab, aga vanaema ei teinud märkamagi, mida ma räägin, vaid sosistas, et ma nüüd ilusasti ära läheks, sest ma väsitasin ta väga ära, olgu ma hea poiss, kui ta seda ütles, pani ta silmad ka kinni, nii et ma tõusin ja hakkasin ukse poole minema ja kui ma välja läksin, nägin parasjagu, et vanaema tõmbab jala teki alla tagasi.

Vanaisa ei olnud veel köögis, esialgu ma ei teadnud, kus ta olla võib, aga kui ma istusin, kuulsin, et keegi kobistab vannitoas, vaatasin pähklisaiakesi, aga ei võtnud rohkem, pigem oleksin juua tahtnud, tundsin 77

ikka veel veini maiku, mõtlesin, et tõusen püsti ja lasen endale kraanist klaasi vett, aga siis läks esikus vannitoa uks lahti, vanaisa tuli kööki ja pani lauale mingi õlisesse kaltsu mässitud kompsu, kallas nii mulle kui endale veel ühe klaasi veini ja küsis, mida vanaema rääkis, ma ütlesin, et ei midagi, küsis ainult kooli kohta, aga vanaisa kallas veini kurku ja ütles, et ma ei valetaks, sest vanaema rääkis mulle ka kindlasti oma haigusest, ja ma ütlesin, et rääkis jah, aga ma lubasin talle, et ma ei räägi sellest, vanaisa noogutas ja ütles, et hea küll, lubadus on ilus asi, kallas siis endale veel ühe klaasitäie, nii et ma rüüpasin ka oma veini, aga nüüd see enam üldse ei maitsenud nii väga, piidlesin seda õlist kompsu, et ei tea, mis seal sees olla võib, vanaisa nägi ka, et ma seda vaatan, aga ei öelnud midagi, vaid jõi sõõmhaaval veini ja siis korraga küsis, kas ma käin veel jalgpalli mängimas, mina ütlesin, et ei, ja tsiviilkaitses, ütlesin, et seal ka mitte, siis jäi vanaisa vait, jõi allesjäänud veini ära ja küsis, kas ma mäletan, et ta lubas mu kord jahile viia, ja mina ütlesin, et jah, kuigi ma õigupoolest ei mäletanud, sest ta polnud mulle midagi sellist kunagi lubanud, siis tõmbas vanaisa õlise kompsu enda ette, harutas lahti, ütles siis, et nüüd on see aeg käes, ja võttis kaltsust välja suure püstoli.

Ma polnud sellist kunagi varem näinud, see oli palju suurem kui see, mida politseinikud kandsid, toru oli ka pikem ja pide oli teise kujuga, vanaisa võttis salve välja, andis siis tühja püstoli minu kätte, öeldes, et ma niimoodi hoiaks, et see on Luger ja et seda relva pole elava inimese silm kakskümmend viis aastat näinud ja et ma ettevaatlik oleks, sest see pole mänguasi, tõusis siis püsti ja ütles, et lähme välja, ta õpetab mulle, kuidas tulistada, sest tulivesi on mul ju juba joodud, aga ma ei kuulanud, mida ta räägib, sest hoidsin relva, see oli raske ja väga külm, ma arvasin, et püstol on palju kergem, ma ei tea, kuidas sellise saab üldse välkkiirelt välja tõmmata, ja vahepeal vanaisa küsis midagi, aga mida, seda ma isegi ei kuulnud, sest sihtisin püstoliga seinakella ja kujutlesin, mis saaks, kui ma sellesse ühe kuuli kihutaksin, ja siis kiskus vanaisa püstoli mu käest ära ja käratas valjusti, et ta ju ütles, et see pole mänguasi, saagu ma aru, et see pole selline sitane õhupüss, millega me tsiviilkaitses narri mängime, vaid tõeline püstol, korralik käsilaskeriist, vaatas siis mu klaasi ja küsis, kas ma oma veini ära ei joo, tahtsin 78

öelda, et joon küll, sest kartsin, et ta solvub ja annab mulle kõrvakiilu, aga siis ta võttis mu klaasi, kallas allesjäänud veini ühekorraga omale kurku ja ütles, et hea küll, läki, sest aeg jookseb.

Kui me hoovi läksime, andis vanaisa püstoli tagasi minu kätte ja ütles, et ma sihiks garaaži seinale naela otsa riputatud kastekannu, tõstsin püstoli, aga ei suunanud seda kastekannule, vaid ühele valgele kujule, mis oli garaažiseina vastu toetatud, selle nägu ei olnud korralikult välja tahutud, aga ma sihtisin ikkagi täpselt silmade vahele, ja siis ütles vanaisa, et ma relva langetaks ja uuesti sihiks, nii et ma sihtisin uuesti seda kuju pead, ja siis seisis vanaisa mu selja taha ja kohendas natuke mu haaret, ütles, et ma ei hoiaks oma käsivarsi nii jäigalt ja ta ütles, et ma sihiks kastekannu, sest laetud relva ei tohi inimese poole suunata, ainult siis, kui me tappa tahame, ma tahtsin öelda, et see on ainult kuju, aga siis suunasin püstoli sõna lausumata mujale, nii et selle toru tõesti kastekannu vaatas, vanaisa läks eemale ja ütles esiteks, et ma relva alla laseks, siis et ma käed tõstaks ja sihiks, ja siis enam ei ütelnudki, üksnes viipas, et üles-alla, üles-alla, relv oli üsna raske ja seda hoida oli hoopis teistmoodi kui õhupüssi, aga lõpuks sihtisin ma päris hästi ja kaks korda vajutasin päästikule ka, niimoodi, et samal ajal hingasin välja, nagu ma seda õhupüssi juures õppinud olin, ja ma teadsin, et kui kuul oleks rauas olnud, oleks ma kastekannu puruks lasknud.

Mõne aja pärast vanaisa ei viibanud enam, lasi mul omas rütmis relva tõsta, ütles siis, et hea küll, mul on annet, sest ma hoian püstolit just nii nagu peab, ütleme, et on näha, et see on mulle natuke raske, aga pole midagi teha, see on korralik relv ja mitte selline närune õhupüss, millega me koolis laseme, võttis siis püstoli ja pani salve sisse, sättis veel midagi ja kui ta selle mulle tagasi andis, ütles, et vaadaku ma ette, sest nüüd on see vinnastatud ja kuul on ka rauas, nii et ma võin ainult siis päästikule vajutada, kui ta ütleb, lähme ja seisame pirnipuu alla, sest kui me ei liiguta, siis ei pane nad meid tähele ja ärgu ma kartku, sest me ei pea kaua ootama, ma ei saanud aru, miks ta seda ütles, et kes meid tähele ei pane, tahtsin just küsida, aga siis pani vanaisa mulle käe suu peale, tõmbas mind endaga pirnipuu alla ja osutas samal ajal teise käega kiviaia poole, siis ma nägin, et seal oli üks suur must kass, ja siis ma 79

juba teadsin, kelle peale me jahti peame, tundsin, et mu käsi pigistab püstolit, tahtsin selle tõsta, et sihtida, aga vanaisa pigistas mu õlga ja sosistas, et ootame veel natuke, siis hüppas kass aia otsast maha ja astus jäikadel jalgadel, saba püsti, aeglaselt rohus, jäi kaks korda seisma, ajas selja küüru, nuuskis midagi rohu sees ja korra vaatas meie poole ka, aga ta kas ei näinud meid või ei huvitanud me teda, sest ta ajas end tagumistel jalgadel kössi ja hakkas oma asja ajama ja ma tahtsin jälle sihtida ja tundsin, et vanaisa pigistab veel kõvemini mu õlga, kass sai oma asja aetud ja hakkas käppadega rohtu kraapima ja siis ütles vanaisa sosinal, et sihi, hakkasin aeglaselt püstolit tõstma, hoidsin kahe käega, nii, nagu vanaisa oli õpetanud, aga püstol oli salve pärast palju raskem ja kui ma lõpuks kassi sihtisin, tundsin, et mu käsi võbiseb natuke, aga siis oli mu sõrm juba päästikul ja siis ütles vanaisa, et nüüd, ja siis ma vajutasin päästikule ja kui mu sõrm liikus, vaatas kass minu poole ja ma nägin, et ta silmad on täitsa kollased, kujutlesin, mida ta näeb, et ma seisan oma kootud vestis ja pükstes seal puu all, siis korraga püstol paugatas ja kass hüppas, aga niimoodi, et kõik neli käppa olid maast lahti, see polnudki hüpe, vaid lasu hoog tõstis ta õhku, tabasin ainult ta külge, mitte pead, kuigi ma seda olin sihtinud, lasin relva alla, aga lask kajas ikka veel aia kiviseinte vahel, siis võttis vanaisa mul õlast kinni ja ütles, et see oli ilus lask, lähme vaatame, me olime alles kolme sammu kaugusel, kui ma nägin, et ta liigutab, esialgu hakkas ainult saba rohus vääneldes siuglema, siis hakkas ta näuguma ja ma nägin, et külg on verine ja rohi kassi ümber on ka verine, vaatasin vanaisale otsa ja ta ütles, et tulistagu ma kiiresti pähe, ärgu lasku loomal kannatada, ja tõesti, vaene kass hoidis pead püsti ja oleks nagu tahtnud õhku hammustada, ta niitsatas valjusti ja saba liikus rohus, ma tõstsin uuesti püstoli, hoidsin kahe käega, korralikult, nagu peab, sihtisin täpselt kahe silma vahele, vajutasin päästikule ja püstol kargas mul peaaegu käest välja, lask aga põrkas aia kiviseinte vahel edasi-tagasi täpselt samamoodi nagu esimese lasu juures, siis oli lõpuks vaikne, kass ei liigutanud enam ja ma nägin, et ta peast ei olnud midagi järel ja rohi tema ümber oli puhta verine ja siis hakkas mu käsi niimoodi värisema, et püstol peaaegu maha kukkus, siis võttis vanaisa mul õlgade ümbert kinni, võttis relva käest 80

ära ja ütles, et nii see on, me kõik sureme, aga ärgu ma kurvastagu, sest mul on veel kogu elu ees, võttis siis oma kuue pealt ühe ordeni, surus mulle pihku, öeldes, et see on tema lemmikorden, Veterani Kuldtäht, aga ta annab selle mulle, sest ma olen selle auga ära teeninud, ja kui ta seda ütles, tundsin ta hingeõhus tugevat veinilõhna.

Läksime kööki, vanaisa ütles, et ma ootaks, pani püstoli lauale, tõmbas kapisahtli lahti, võttis sealt ühe haaknõela, astus siis minu ette, võttis mul ordeni käest, kummardus ja kinnitas selle mu vestile, pahemale poole, südame kohale, aga ta ei saanud kuidagi haaknõela kinni, isegi torkas mind natuke, aga see polnud üldse valus, kui ta nõelaga sehkendas, vaatasin tema pealage ja nägin, et ta jääb kiilaks, ma polnud seda varem märganud, aga nüüd oli selgelt näha, et vähemalt poole pihu suurusel alal enam juukseid pole, siis aga õnnestus tal nõel lõpuks kinnitada, ta kohendas veel ordenit mu rinnal, suudles mind mõlemale põsele ja ütles uuesti, et head nimepäeva ja pikka iga. Ja siis ütlesin mina, et sulle ka, vanaisa, ja tundsin, et mu käed on suurest sihtimisest täitsa väsinud, mõtlesin kassile ja oleksin tahtnud istuda.

Siis vaatas vanaisa kella ja ütles, et mul on nüüd aeg minna, ta ei saa mind praegu koju viia, sest ootab kedagi, aga ma olen suur poiss, nii et oskan ise ka suurepäraselt koju minna, ja mina ütlesin, et muidugi, kinos käin ma ka üksinda, siis võttis vanaisa veinipudeli, kallas allesjäänud veini omale klaasi ja ütles, et hoidku ma ennast ja jällenägemiseni, tundsin, et mul on hirmus janu, aga ei tahtnud vett küsida, ja kui ma köögiukse avasin, küsisin vanaisa käest, kas vanaema sureb päriselt ära, vanaisa ei vaadanud minu poolegi ja ütles niimoodi, et ma võiks juba teada, et kõike ei pea uskuma, vanaemal pole häda midagi, peale selle, et ta vana on, noh, eks see on ka päris suur viga, viipas siis, et mingu ma juba, kui ma ust kinni panin, nägin veel, kuidas ta veiniklaasi nuusutab.

Kui ma välisuksest välja läksin, oli veel valge, teadsin, et kui ma jalgadele valu annan, jõuan poole tunniga koju, võtsin ordeni oma vesti küljest, vaatasin seda, tähe peal olid ristatud kõver mõõk ja automaatpüstol, tagaküljele oli graveeritud vanaisa nimi ja aastaarv, ma võtsin oma taskurätiku, mässisin ordeni koos haaknõelaga selle sisse, torkasin püksitasku ja mõtlesin, et sealt ei leia ema seda kindlasti üles.

81