Veiste kaitseks by Rahva Raamat

Veiste kaitseks

Miks veiseliha võib olla kasulik nii

keskkonnale kui ka tervisele

Nicolette Hahn Niman

Eessõna

Ameerika keskkonnakaitseliikumine oli 1970. aastal hoogu sisse saamas: 22. aprillil tuli 20 miljonit inimest tänavatele, et tähistada esimest Maa päeva (Earth Day). Veisekasvatus tiriti koos meie riigi kõige suurema reostusega tööstusharudega süüpinki. Veiseliha hakati üha enam pidama ökosüsteemi hävitajaks ja peamiseks põhjuseks, miks paljudes meie planeedi paikades valitseb nälg. Aja vaimu osaks sai uskumus, et ükski keskkonnast hooliv humaanne inimene ei söö veiseliha (vähemalt mitte avalikus ja hästivalgustatud kohas). Asi sai suuresti alguse raamatust „Diet for a Small Planet“, millele järgnesid kolme kümnendi jooksul veel mitmed mõjukad raamatud, nagu „Diet for New America“ ja „Beyond Beef“, mis muutsid veiseliha keskkonnakaitsjate seas number üks vaenlaseks.

Mina olin 1980ndate keskel esimese kursuse bioloogiatudeng ja läksin selle ideoloogiaga kaasa. Ma loobusin lihast ja võtsin rõõmuga omaks suhtumise, et pole sellist asja nagu eetiline veiseliha. Peagi loobusin üldse sellele mõtlemast, sest minu arust oli kõik niigi selge. See loogika hakkas murenema 2000. aastal, varsti peale seda, kui asusin tööle keskkonnajuristi Robert Kennedy juuniori alluvuses. Ta tegi mulle ülesandeks algatada lihatööstuse põhjustatud reostuse vastu üleriigiline kampaania. Esialgu tundus, et see ülesanne kinnitab veelgi minu ammust negatiivset arvamust liha ja selle tootmisviiside

kohta. Aga mida rohkem ma farmides käisin, uuringuid lugesin ja eksperte intervjueerisin, seda enam tundus mulle, et ma pole päris õigesti aru saanud liha ja keskkonna seostest. Ma hakkasin oma arusaama pidama lihtsakoeliseks ja liialdatult mustvalgeks – see näis ennekõike põhinevat neil taimetoitlus- ja keskkonnakaitsepamflettidel, millega olin kolledžis kokku puutunud.

Õnneks läks nii, et kaks aastat hiljem, kui üks nägus rantšopidaja tegi mulle abieluettepaneku, oli mu arusaam farmiloomade rollist toidusüsteemis ja looduskeskkonnas juba nüansirikkamaks muutunud. Ja mul oli ka piisavalt aru peas, et vastata tema ettepanekule jaatavalt.

Viimased 17 aastat oma abikaasa kõrval meie rantšo niitudel ja orgudes töötades olen hoopis uuel viisil hakanud aru saama sellest, kuidas ökosüsteemid toimivad. Lisaks veistele on siin ka kodustatud ja metsikuid kalkuneid, hirvi, koiotte, mardikaid, vesilikke, ilveseid, liblikaid, ronki, kulle, haigruid, uuriklasi ja lugematuid muid loomi, taimi ja seeni. Olen teada saanud, et inimesed võivad ökosüsteemidega suhestuda kui maastikega, mis toodavad toitu, ning samal ajal toetada – ja isegi suurendada – metsikuid populatsioone (sealhulgas palja silmaga nähtamatuid mikroorganisme!), mis selle juurde kuuluvad ja on kõigi elussüsteemide aluseks.

Pool sajandit peale esimest Maa päeva suhtuvad paljud keskkonnakaitsjad ja loomade toiduks kasvatamise vastased rantšodesse ja veiselihasse ikka veel ühtmoodi negatiivselt. Need seisukohad on imbunud peavoolu aruteludesse ja kommentaaridesse, samas kui mure globaalse soojenemise pärast on karjakasvatuse teema veelgi enam päevakorda tõstnud. Eluaegse keskkonnakaitsjana, kes rohkem kui 30 aastat järgis ranget taimetoidudieeti, olen ma nende kriitiliste seisukohadega hästi tuttav. Haruharva olen neile kuulnud mõistlikke vastulauseid, kõige vähem veel veiselihatööstuselt endalt. Aga nüüd, olles ema ja inimene, kes on rohkem kui kunagi varem pühendunud meie planeedi päästmisele, kasvatades samas ise veiseid, on mul tunne, et pean andma ausa ja kirgliku vastulause. See raamat on minu kaitsekõne veiselihale.

Sissejuhatus

Seda juttu, kuidas punane liha, eriti just veiseliha, meid tapab, oleme kuulnud juba nii kaua, et paljud meist on sellega leppi-

nud kui vaieldamatu tõega. See väide on juba iseenesest mõistetavaks saanud. Lugu kõlab umbes nõnda:

Kunagi kasvatasid ameeriklased veiseid, sigu ja lambaid väikestes segafarmides, mis paiknesid hajusalt üle maa. Loomi polnud palju ja seetõttu sõid ameeriklased üsna vähe loomarasva ja punast liha.

Inimesed olid kõhnad. Hüpertooniat, insulte ja südamehaigusi tuli ette harva. Põllumajandus põhjustas keskkonnale vähe kahju. 20. sajandi kestel muutus aga kõik palju hullemaks. Karjad kasvasid ja koormus rohumaadele läks liiga suureks. Punast liha ja loomarasva oli nüüd rohkesti, see muutus odavaks ja kättesaadavaks. Ameeriklased õgisid end hamburgeritest, võist ja jäätisest paksuks.

Kokkuvõttes: mulla erosioon, vee- ja õhureostus, järsult kasvav ülekaalulisus ning kroonilised toitumisest tulenevad haigused.

Selle looga on üks häda: see on väljamõeldis.

Jah, mingi osa vastab tõele. Aga faktid, mis jõuavad harva peavoolu aruteludesse ja meediakajastusse, räägivad selle loo vastu. See raamat siin teeb selgeks, et USA keskkonna olukord on tõepoolest mõnes mõttes halvenenud ning kroonilised toitumisest tulenevad haigused on levinumad ja tõsisemad kui varem. Aga neid hädasid ei saa otseselt seostada sõraliste või veiselihaga. Miks siis?

Sest kariloomi on meie maadel praegu umbes sama palju kui sajand tagasi. Ja kuigi ameeriklased tarbivad rohkem kaloreid, söövad nad punast liha, eriti just veiseliha, vähem kui kunagi varem. Me tarbime ka vähem võid, palju vähem täispiima ja küllastunud loomseid rasvu. Veisekarjad pole suurenenud. Punast liha ja veiserasva ei sööda rohkem. Ainuüksi neist faktidest piisab, et see lihtsakoeline narratiiv ümber lükata.

Ma ei süüdista sind, kui sa jääd seda lugedes skeptiliseks. Sest see, mis ma just väitsin, läheb vastuollu kõigega, mida sa oled paljude aastate jooksul mitmesugustest allikatest kuulnud. Kuid ma olen relvastatud rohkete andmetega valitsuse ametlikest allikatest. Olgugi et minu lähtekoht – et karjakasvatus on keskkonnale kasulik ning loomaliha, või ja juust on tervislikud toidud – kõlab tänapäeval vastuoluliselt, pole siiski võimalik põllumajanduslikke ja demograafilisi andmeid eitada.

Mis on peamine asi, mida tasuks meeles pidada? Selle raamatu teises pooles näitan ma üksikasjalikult, kuidas ameeriklaste toidusedel on muutunud. Ma tõestan, et me sööme nüüd veiseliha ja loomarasva vähem kui sada aastat tagasi, küll aga tarbime palju rohkem suhkrut, teraviljatooteid ja tööstuslikult toodetud taimeõli. Ma käin välja faktid, mis selgelt toetavad järeldust, et rasvumise ja krooniliste haiguste järsus sagenemises ei tasu süüdistada punast liha ja loomarasva, vaid meie suhkru, jahu ja taimeõli tarbimist.

Tõele ei vasta ka see levinud müüt, et loomi kasvatatakse nüüd palju rohkem kui varem. Tegelikkuses on ameeriklaste toidueelistused veiseliha juurest kana- ja kalaliha poole nihkunud. Inimese kohta süüakse üha vähem veiseliha, ning inimese kohta kasvatatakse USA-s ka üha vähem veiseid. Tõsi ta on, et punase liha ja piima

üldtoodang on suurenenud koos rahvaarvu kasvuga, ning mingi osa sellest läheb ekspordiks. Kuid veiseliha ja piimatoodete kogus, mida USA ekspordib, on tegelikult üsna tilluke. Välisturgudele läheb seitse protsenti veiselihast ja kaks protsenti piimatoodetest. Nii et liha- ja piimatoodete ekspordil pole veiste üldarvule teab kui suurt mõju.

Liha- ja piimasektori toodangu kasv ei tulene tegelikult karjade suurenemisest. Mis lihasse puutub, siis loomad saadetakse nüüd tapamajja palju nooremas eas. Eelmise sajandi alguses viidi tüüpiline lihaveis tapale nelja- või viieaastaselt.1 Praegu aga keskmiselt 14 kuu vanuselt, ning põhjuseks on nii kulude vähendamine kui ka teraviljapõhise loomasööda ning kasvuhormoonide kasutamine.2 Ka piimalehmi viiakse tapale nooremana (sageli vaid kolme aasta vanuselt).

See mõjutab ka lihatööstust, sest suur osa USA veiselihast pärineb piimakarjast – see on alati nii olnud.

Piimatoodangu kasvu taga on muud põhjused. Nagu ma kirjutasin oma raamatus „Righteous Porkchop“, on piimalehmade selektiivaretus piimaandmise suurendamiseks (kogukam keha, seega suuremad udarad) tublisti suurendanud piimatoodangut lehma kohta.3 Eelmise sajandi alguses andis USA lehm keskmiselt 1320 liitrit piima aastas. Nüüd aga 10 360 liitrit aastas. Sageli serveeritakse seda suure võiduna, mis on kasulik kogu inimkonnale. Kuid see rohkem kui seitsmekordne kasv annab märku, et selektiivaretusega on äärmustesse mindud. (Tõepoolest, paljudel täiskasvanud piimalehmadel on isegi kõndimisega raskusi, ma olen sellele ise raske südamega korduvalt tunnistajaks olnud.) Seetõttu on piimalehmade üldarv USA-s viimase sajandi keskel selgelt kahanenud.

Need tegurid, millele tuleb veel liita veoloomade (härjad, muulad, eeslid ja hobused) pea täielik kadumine Ameerika põllumajandusest, tähendavad seda, et suuri farmiloomi on Ühendriikides nüüd vähem kui sada aastat tagasi.

Kuna mõnedel on seda ikkagi raske uskuda, käime välja konkreetsed arvud. Alates 1900. aastast on lihaveiste arv tõepoolest suurenenud, kuid vähem, kui paljud arvavad: 67 miljonilt 94 miljonile. Ka sigade üldarv on kasvanud, ent mitte palju: kui 1920. aastal

oli USA-s sigu 60 miljonit, siis 2018. aastal 74 miljonit. Lammaste arv on selgelt kahanenud, 1940. aasta kõrgpunkti 46 miljoni pealt tänasele viiele miljonile. Järsult on kokku kuivanud ka piimakari: viimase sajandi jooksul 32 miljonilt vaid üheksale miljonile. Kui veoloomi oli 1900. aastal 22 miljonit, siis 2002. aastal kõigest kolm miljonit. Kokkuvõtteks, kui 20. sajandi alguses oli farmides ja rantšodes umbes 99 miljonit veist ja kokku 227 miljonit suurlooma (sealhulgas veised), siis praegu on 103 miljonit veist ja kokku 185 miljonit suurlooma. Nii et veiste arv on suurenenud tagasihoidlikud neli protsenti, ent suurte farmiloomade arv on 19 protsenti vähenenud. Keskkonna seisukohast lähtudes on kõige tähtsamad kaks küsimust: kui palju on loomi kokku ja milliste meetoditega neid kasvatatakse? Eelkõige just need tegurid määravad ära ökoloogilise jalajälje – olgu siis kahjuliku või kasuliku. Nagu just nägime, on tänapäeval vaid veidi rohkem veiseid kui 20. sajandil. Samal ajal kasvatatakse veiseid hoolikamalt: põllumajanduses on esile kerkinud liikumine, mis tähtsustab läbimõeldud karjatamist. Seeläbi on loomade mõjust maastikule saamas taastootva põllumajanduse nurgakivi.

Toidusedeli ja inimtervise perspektiivist on kesksed küsimused järgmised: mida tarbitakse, ja mis kujul? Kas me sööme ehtsaid ja töötlemata juurvilju, puuvilju, pähkleid, teravilja, mune, kalu ja liha, või „söödavaid toidutaolisi aineid“, nagu neid nimetab Michael Pollan oma raamatus „Food Rules“? Ameeriklased tarbivad tänapäeval vähem veiseliha ja võid, ent palju rohkem töödeldud kiirtoitu, pakitud suupisteid ja magustatud jooke. Me kõik teame, et kartulikrõpsud on rämpstoit, ent keedetud kartul on maitsev ja toitev. Ka masstoodetud viiner on midagi hoopis muud kui tükk veiseliha.

Töödeldud toidu osakaal toidusedelis näib olevat üks kõige tähtsamaid tegureid tervise puhul. Kas toit on tervislik või kahjulik, sõltub ka sellest, kuidas seda kasvatati.

Neid tõsiasju tuleb tunnistada, kui me räägime lihast. Kui me tunnistame, et veiste üldarv on püsinud võrdlemisi stabiilsena ja veiseliha tarbimine väheneb, siis see seab kohe kahtluse alla levinud narratiivi, mis süüdistab karjakasvatust ja veiseliha meie praeguses

keskkonna- ja tervisekriisis. Ma küll ei arva, et neist faktidest üksi piisaks veiseliha kriitikute murede leevendamiseks. Kuid ma loodan, et kui kohe alguses neisse küsimustesse selgust tuua, siis suudab lugeja sellesse raamatusse suhtuda avatud meelega.

Ma vaidlen veendunult vastu süüdistusele, et karjakasvatus ja veiseliha on meie planeedi keskkonnaprobleemide ja inimkonna tervisehädade põhjused. Kuid eelmainitud üldlevinud narratiivi teatud küljed on siiski tõesed ja neile tuleb kohe põhjalikku tähelepanu pöörata. Põllumajandus, sealhulgas liha- ja piimatööstus, on kogu maailmas põhjustanud tõsist keskkonnakahju. Nii nagu enamik Ameerika põllumajandusest on ka veiselihatööstus muutunud liiga sõltuvaks kunstväetistest, putukamürkidest, hormoonidest ja muudest farmaatsiatoodetest. Kuni viimase ajani ei saadud õigesti aru ka mulla bioloogiast kui tõeliselt taastootva põllumajanduse põhialusest. Paljud peavoolu põllumajanduse esindajad, sealhulgas karjakasvatajad, pole suutnud prioriteediks seada toitainerikka ja tervisele kasuliku toidu tootmist. Industrialiseerimine on radikaalselt muutnud viisi, kuidas inimesed peavad põldu ja söövad, ning enamasti halvemuse suunas. Sellest tuleb siin raamatus veel juttu.

Praegune USA toidu- ja põllumajanduspoliitika tähtsustab tootlikkust. Toetusraha jagatakse keskkonda hävitavatele meetoditele. Vaid väike osa subsiidiumitest läheb ökoloogiliste põllundusmeetodite toetamiseks. Selline poliitika aitab toota tervistkahjustavat toitu, mida me niigi tarbime liiga palju ja mis teeb meid haigeks. Kõik see annab oma panuse töökohtade kadumisse, odavasse toitu, ülesöömisesse, jäätmete tekkimisse ja keskkonna kahjustamisse.

See raamat kaitseb karjakasvatust ja veiseliha ning süüdistab samas nüüdisaegse põllumajanduse ja toidusedeli teatud külgi. Mõlemat oleks hädasti vaja muuta. USA on maailma suurim veiselihatootja.4 Meil tuleb olla esimene ka lahenduste leidmisel. Kuidas kasvatada karja nii, et see paneks piiri keskkonna allakäigule ja toodaks tervislikku ja toitainerikast toitu?

Mina võtaksin asja kokku nõnda: karjakasvatus on inimkonna loos kesksel kohal. Me oleme veistega koos elanud juba üle 10 000

aasta. See on parandanud meie immuunsust, võimaldanud rahvarändeid, pakkunud meile toitvat ja maitsvat sööki. Kui karja kasvatada hoolsasti, siis see rikastab inimelu ja tuleb ka loodusele kasuks. Me peame hoiduma lihtsakoelistest lahendustest, nagu veisekarjade eemaldamine looduse keskelt ning veiseliha ja või eemaldamine oma taldrikult. Tegelikult on aeg keskenduda sellele, kuidas me veiseid kasvatame ja neid toiduks muudame. Vaid siis on meil lootust kasutada ära nende imeliste loomade täit ökoloogilist ja gastronoomilist potentsiaali. Nagu on öelnud mu sõber Russ Conser: „It’s not the cow, it’s the how.“ („Asi pole lehmas, vaid selles, kuidas teda kasvatatakse.“)

Ma ei tea, kas sa kuulud veiseliha kriitikute või kaitsjate sekka, aga kui sa minuga koos teele asud, leiad meie teekonna käigus asju, millega nõustuda või mitte. Olgu su seisukoht praegu milline tahes, ma loodan, et lõpuks näed sa asju hoopis uues valguses.

Veisekasvatuse ja veiseliha söömisega majanduslikke ja keskkonnaalaseid küsimusi, mis tekitavad teravat ühiskondlikku diskussiooni. Nicolette Hahn Niman kinnitab, veised ei ole oma olemuselt kahjulikud ei Maale ega inimeste toitumistervisele – vastupidi.

Veisekasvatuse ja veiseliha söömisega on seotud hulk eetilisi, majanduslikke ja keskkonnaalaseid küsimusi, mis tekitavad teravat ühiskondlikku diskussiooni. Nicolette Hahn Niman kinnitab, et veised ei ole oma olemuselt kahjulikud ei Maale ega inimeste toitumistervisele – vastupidi.

Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitsjate ja tervisliku toitumise eestkõnelejate seas on aastakümneid olnud peaaegu universaalne dogma, et veised ja veiseliha on avalik vaenlane number üks. Tegelikult mängivad rohumaa ökosüsteemide säilitamisel olulist rolli.

Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitsjate ja tervisliku toitumise eestkõnelejate seas on aastakümneid olnud peaaegu universaalne dogma, et veised ja veiseliha on avalik vaenlane number üks. Tegelikult mängivad korralikult majandatud kariloomad rohumaa ökosüsteemide säilitamisel olulist rolli.

Autor – kauaaegne taimetoitlane – lükkab ümber levinud müüdid, veiseliha söömine on kehale kahjulik. Veisest pärinev toit – piim ja liha, eriti kui see on täielikult kasvatatud rohumaal – on tervislik, äärmiselt toitev ja asendamatu osa globaalsest toidusüsteemist.

Autor – kauaaegne taimetoitlane – lükkab ümber levinud müüdid, et veiseliha söömine on kehale kahjulik. Veisest pärinev toit – piim ja liha, eriti kui see on täielikult kasvatatud rohumaal – on tervislik, äärmiselt toitev ja asendamatu osa globaalsest toidusüsteemist.

Nende kaante vahelt leiab veenvad argumendid, milles on veised inimestele abiks:

• süsinikku siduva mulla loomisel

• kliimamuutuste leevendamisel

• bioloogilise mitmekesisuse suurendamisel

• kõrbestumise vältimisel

• hindamatu toitumisallikana

Hoolimata sellest, milline on globaalne toidusüsteem tulevikus, võivad ja peavad veised ja veiseliha olema osa sellest.