Katarina Mazetti
VIIKINGID JA VAMPIIRID
Nõbude Karlssonite sarjas on ilmunud Kummitused ja spioonid (2014) Metslased ja vombatid (2015)
Originaali tiitel: Kusinerna Karlsson Vikingar och vampyrer Alfabeta Bokförlag AB, Stockholm Toimetanud Katrin Naber Kaanekujundus: Frida Axiö Kaaneillustratsioonid: Gunilla Hagström Copyright text © 2013 Katarina Mazetti Tõlge eesti keelde © Allar Sooneste ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-793-3 www.tnp.ee Trükitud AS Printon trükikojas
Katarina Mazetti NÕOD KARLSSONID
VIIKINGID JA VAMPIIRID
Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste
NÕBUDE KARLSSONITE SUGUPUU Vanaisa ja vanaema Karlsson Neli tütart: Ulla, uurija, abielus Allaniga, neil on kaks last – tütred Julia ja Daniella, hüüdnimega Kimmu Molly, näitleja, George’i ema Ellen, kokk, Claude Bouclé elukaaslane, Alexi ema Frida, kunstnik
1. peatükk
Pütisaare komando? „Me võiksime võtta endale nimeks KKK!“ lausus Kimmu unistavalt. Ta oli end tugitooli kokku kägardanud, kõrvad põlvede vahel ja jalad üle tooli käetoe kõlkumas. Punased juuksed olid ebaühtlaselt salkus. Neisse oli hiljuti kleepunud üks üpris suur nätsumull ja tal oli tulnud end siit-sealt lõikuda. „Meie klubil peaks olema nimi! Kanged Karlssonid ja Kassiniru, siit tuleb kokku KKK!“ Põrandal plastist mänguhiirt varitsev Kassiniru tõstis oma nime kuuldes pea. „Niiiiuueeeeee?“ häälitses ta küsivalt. „Ei, KKK meile küll ei sobi,“ vaidles Kimmu vanem õde Julia vastu. „Seda nime kasutavad juba teised. Kas tead, mida KKK tähendab?“ „Mitte eriti, aga sina kindlasti tead, preili Targem Kõigist?“ turtsus Kimmu. „KKK tähendab Ku Klux Klan!“ ütles Julia. „Aga selle tähendust sa ka niikuinii ei tea.“
5
„Ma tean küll, mida kukk tähendab, ainult seda lukslani ei tea,“ torises Kimmu. Julia ohkas. „Ku Klux Klan on üks ühing USA-s, või vähemasti oli see vanasti olemas,“ seletas ta kähku. „Nad ei salli musti inimesi ja arvavad, et valged on kõigist teistest paremad.“ Kimmu naeris südamest. „Millised ajukääbikud! Kas minu õudne mata õps peaks olema automaatselt parem kui Michael Jackson ja Will Smith ainult sellepärast, et ta on valge?“ imestas ta. „Tead mis, ta kratsib pead ja laseb kogu oma kõõma mate õpiku peale sadada. Ta urgitseb nina ja silmitseb kaua ninakolle, mida sealt kätte saab. Ükskord kleepis ta ühe tahvli külge! Aga noh, võrdle teda Rihannaga! Siis on ta valge küll, või vähemasti pisut hallikas.“ „Mhmh,“ kostis Julia hajameelselt. Ta guugeldas parajasti Ku Klux Klani. „Ja nad on padukristlased, põletavad riste ja teevad muud sellist!“ „Põletavad riste? Mõelda vaid! Kõigile teistele kristlastele ju ristid meeldivad!“ üllatus Kimmu. „Paistab, et nad on millestki valesti aru saanud. Aga me võime võtta endale mingi muu nime ... Salajane nelik ... Pütisaare komando ...“ Pütisaareks nimetati saart, kus elas tüdrukute tädi, tädi Frida. Juliale ja tema õele Daniellale, keda kutsuti Kimmuks, meeldis koolivaheajal tädile külla sõita ning nad kohtusid
6
seal sageli oma nõbude George’i ja Alexiga. Tädi Frida oli terve saare omanik ja nendega oli seal juhtunud igasuguseid põnevaid sündmusi. Nad olid peagi taas saarele minemas, tädi Frida oli kirjutanud ja neid enda juurde kutsunud. „Meie ei ole mingi klubi, Kimmu,“ seletas Julia. „Me oleme nõod. Sugulased! Miks peab meil olema veel eraldi klubinimi? Kas Karlsson ei kõlba?“ „Karlsson on õilis nimi. Kannan seda nime uhkuse ja auga!“ kuulutas Kimmu. Ta oli äsja lugenud raamatut rüütlitest ja seal räägiti niiviisi. „Ehkki sellest uhkusest ei jää palju järele, kui Alex meie kohta „kalssoon“ ütleb. Aga ta ei saa sinna ju midagi parata.“ Kimmu lükkas kõrvale Kassiniru, kes oli end tema ümarale kõhule kerra tõmmanud ja nurru lõi. „Ei, Kassiniru, palav hakkab, kui sa oma paksu kasukaga siia tuled.“ Tüdrukute nõbu Alex elas Prantsusmaal ja tema hääldus oli mõnikord iseäralik, „rrr“ põrises väga tugevalt. Alexi vanemad olid kokad, ka tema ise unistas saada kuulsaks telekokaks ja treenis end sellega, et valmistas nõbudele maitsvaid Prantsuse roogi. Ja ta oli hea ratsutaja. Kimmu lausa jumaldas teda. Oh, Aaaaaaalex, ohkas ta sisimas. Peagi kohtun ma sinuga taas! Ja sinu võrratu õunakook! „Miks sa niiviisi silmi pööritad?“ küsis Julia ja vaatas õele tähelepanelikult otsa.
7
Kimmu punastas. „Ohh ... ma lihtsalt mõtlesin, kui vahva, et saame mitu nädalat Pütisaarel veeta,“ seletas ta kähku. „Mhmhh ... mõnikord on tore, et ema ja isa suviti alatasa oma uurimisretkedel käivad,“ nõustus Julia. „Nad muudkui uurivad ja uurivad. Ühel ilusal päeval uurivad nad ennast vaeseomaks!“ arutles Kimmu ja kõlgutas üle tooli käetoe tõstetud jalgu. „Aga tänavu suvel võivad nad uurida nii palju kui jaksavad, olgu nad pealegi rahus!“ „Ja tädi Molly sõidab alati suviti mõne teatritrupiga turneele,“ lisas Julia. „George rääkis mulle, et kui ta väike oli, pidi ta emaga kaasas käima ja mõnikord unustati ta kuhugi maha. Vahel jälle pidi ta laval esinema, mängima last, koera või veel kedagi. Ja üks kord rotti. Tohutu suurte plasthammastega.“ Kimmu kihistas naerda. „Seda ma oleksin tahtnud näha. Aga kas tead, et Alexi vanemad kavatsevad teda suvel ristluslaevale kaasa võtta? Varem pidasid nad teda liiga väikeseks, sellepärast saadeti ta alati vanaema juurde, kui nad oma laevarestorani tööle läksid. Kuid tänavu on ta nende meelest juba piisavalt suur.“ „Tõsi või? See on küll kurb,“ arvas Julia. „Ilma Alexita ja tema maitsva toiduta on Pütisaarel hoopis teine tunne.“ „Ma ei öelnud, et ta LÄHEB vanematega kaasa, ta lihtsalt võib seda teha, kui tahab!“ täpsustas Kimmu. Ta naeratas
8
endamisi. „Aga ta otsustas meie juurde Pütisaarele tulla!“ „Kuidas sa seda tead?“ imestas Julia. „Ta saatis mulle eile meili!“ uhkustas Kimmu. „Ta tuleb sinna meiega samal ajal! Ma vähemasti arvan nii. Ta kirjutas rootsi keeles, aga tundus, nagu oleks sõnum prantsuse keele hääldusega kirja pandud, ma ei saanud kõigest päris hästi aru.“ „Oh, kui tore! Aga ilma vombatiteta on sellegipoolest kurvavõitu,“ rääkis Julia. „Need pisikesed karvased loomakesed olid üpris nunnud.“ „Ähh, vombatid olid rohkem tüliks kaelas,“ vaidles Kimmu. „Muudkui aga ehita neile aedikuid ja vaata ette, et sa auku ei kuku.“ „Ei tea, kuidas Fridal oma uues ametis läheb?“ pidas Julia aru. „Temast pidi ju saama assenisaator? Või oli see arborist? Ta võttis elukutsete nimekirja kätte, pigistas silmad kinni ja torkas seda huupi, kas mäletad?“ „Tädi Frida vahetab ametit sagedamini kui mina teksaseid,“ märkis Kimmu. „Ta on põnev naine!“ „Hah! See räägib sinust rohkem kui temast!“ väitis Julia. „Vaata ometi teksaseid, mis sul praegu jalas on. Neilt on ju terve su nädala menüü näha. Kuidas sa seda teed, kas sööd põlvedega?“ Kimmu naeris muretult. „Ah! Riided lähevad palju kenamaks, kui neid mõnd aega kantud on,“ seletas ta. „Kas sa
9
siis tõesti ei mäleta, mida Frida teha otsustas? Vähemasti oli see mullu lihavõttepühade ajal nii.“ „Ei mäleta, mida siis?“ „Aga kui ma annan sulle vihje, et tal on ilmatu hulk labidaid?“ päris Kimmu. „Ah jaa, muidugi! Need olid need vanad mündid, mille vombatid välja tuhnisid. Ta pidi hakkama arheoloogiks, iidseid muinasjäänuseid välja kaevama. Aardeid ja muud niisugust.“ „Ja meie võime tal aidata kaevata!“ sõnas Kimmu rahulolevalt. „Ma teen meeleldi ränka tööd, kui läheduses kullakirste leidub!“ Kassiniru, kes oli lebanud liikumatult vaibal, paks kõht ülespoole nagu padi, raputas end äkitselt ja tõusis nõtkelt jalgadele. Ta hüppas Kimmu juurde tugitooli ja nühkis end vastu tüdruku jalgu. „Muidugi võid sa kaasa tulla, kulla Kassiniru,“ lubas Kimmu. „Mõni uruhiire mulla seest sa kindlasti leiad. Igatahes maitsevad need paremini kui plasthiired, arvan ma.“ „Iaaaoooooouuu!“ vastas Kassiniru ja lakkus end rahulolevalt.
10