Volukunsti teine pool

Võlurina

kasvamise maagia ja meeletus

Võlukunsti teine pool

on inglise näitleja, kes sai tuntuks Draco Malfoy rolliga „Harry Potteri“ filmisarjas. Ta on mänginud ka filmides nagu „Rise of the Planet of the Apes“, „Belle“, „The Flash“, „A United Kingdom“, „The Forgotten Battle“ ja teatrilavastuses „2:22 A Ghost Story“, mida etendati Londonis West Endis.

Ta elab koos oma koera Willow’ga Londonis.

Sisukord

Eessõna Emma Watsonilt 13

1 Ebasoovitav isik nr 1 ehk

Kuidas Draco esimest korda seadusega kimpu jääb

Kus piinlik teismeea episood rõhutab seda, kui raske on hoida tasakaalu tavalise lapsepõlve ja suurel ekraanil toimuva elu vahel.

2 Minu mugupere ehk Karja äbarik

19

25

Kus Tom tutvustab meile oma perekonda: kolme elavaloomulist venda, kannatlikku ema ja mängulist isa.

3 Varased rollikatsed ehk Haneema!

Kus Tomi lavaesinemised jätavad soovida, kuid ta leiab sellegipoolest tee professionaalide rollikatsetele.

39

4 Maagia peitub protsessis ehk 51

James Blond ja Punavunts

Kus Tom saab oma esimese suure filmirolli, kohtub 007ga ja elab üle esimese paljudest kahtlastest soengutest.

5 Mu vendi ajab see juba öökima ehk 63

Oksemürsud esilinastusel

Kus Tomi esmakogemust punasel vaibal varjutavad tema vendade veiderdused.

6 Anna ja kuningas ehk

Clarice ja Hannibal

Kus Tom Malaisiasse läheb ja end kahe Hollywoodi staari ees häbistab.

7 „Potteri“ osatäitjate valimised ehk

Kui Draco kohtus Hermionega

Kus Tom saab endale Draco rolli, kuigi ta „Harry Potterist“ mitte midagi ei tea, ja noorukese Emma Watsoni vastu ebaviisakas on.

8 Esimene lugemine ehk

Musi-musi-musi pepu peale

Kus Potteri“ osatäitjad esmakordselt kokku tulevad ja Tom Peevesilt kohatu sõnumi saab.

67

77

91

9 Draco ja Darwin ehk

Kuidas Malfoy oma vastiku muige sai

Kus Tomi vanaisa õpetab, kuidas gryffindorlaste peale ülalt alla vaadata.

10 Ebasoovitav isik nr 1 (II osa) ehk

Gregory Goyle ja plahvatav kakao

Kus Tom ja tema kaas-slytherinlased tõepoolest pahandust teevad.

11 Päev võtteplatsil ehk

Severus Snape’i vorstivõileib

Kus Tom viib meid Leavesden Studiosse ja Snape annab mugudele, mida nad tahavad.

12 Fännid ehk

Kuidas (mitte) olla sitapea

Kus Tom teeb tutvust hullumeelse fännimaailmaga ja õpib suhtuma empaatiaga neisse, kes teda oma elu osana võtavad.

13 Kuidas luua seljas lennata ehk

Herilased ja nannipunn

Kus esimeses lendamise tunnis tabavad Tomi raskused ja proua Hooch tuleb talle appi.

103

115

125

137

14 Võtta mõlemast maailmast parim ehk 144

Sitapea luua seljas

Kus Tom püüab asjad väljaspool „Harry Potteri“

maailma reaalsuse piirides hoida, aga see pole alati kerge.

15 Hädad muundumisega ehk Maggie ja tuhatjalg 153

Kus ennast rahuldav paavian võtteplatsil segadust külvab ja vabameelne sajajalgne muundumise tundi segab.

16 Dramione ehk Kana ja part 161

Kus Tom räägib avameelselt ja ausalt sõprusest

Emma Watsoniga.

17 Weasley-töömesilased ehk 173

Golf Gryffindori nohkaritega

Kus Tom šokeerib noort Rupert Grinti ja Phelpsi kaksikud tulevad lagedale võlutriki-ideega.

18 Draco ja Harry ehk 181

Kus Tom räägib sõprusest Daniel Radcliffe’iga ja austusest, mida tema vastu tunneb.

19 Vastu nina ehk Crabbe, Hagrid 189 ja kõhedusttekitav Kummi-Tom

Kus Tom tutvustab mõningaid „Harry Potteri“ näitlejaid.

20 Lahke sõna Dumbledore’ilt ehk

Sõõm värsket õhku

Kus Dumbledore oma punases Ferraris kohale rokib ja

Tom tavatu julgustuskõne osaliseks saab.

21 Alan Rickmani kõrvanibud ehk

Ärge astuge mu kuradi keebi peale!

Kus surmasööjad saavad tunda Alani teravat keelt ja Tom paljastab, mida ta on parimatega koos töötades õppinud.

22 Ebasoovitav isik nr 1 (III osa) ehk

Maailma parim/halvim saatja

Kus Tomi vend oma võtteplatsi-kohustused ümber sõnastab ja Draco taas napilt pääseb.

23 Malfoyde tava ehk

Voldy teeb kalli-kalli

Kus Tom tutvustab oma võluritest vanemaid ja meenutab, kuidas oli töötada koos Temaga, Kelle Nime Ei Tohi Nimetada.

24 Kõik saab kord otsa ehk

Tüdruk Suurest saalist

Kus lõpeb „Potter“ ja algab suhe.

201

211

221

231

241

25 Võlukunsti teine pool ehk

Üksildasena unistuste maailmas

Kus Tom läheb Los Angelesesse ja avastab, et elu Hollywoodis on hoopis teistsugune, kui arvatakse.

26 Ballaad Barney’s Beaneryst ehk

Kui ma oleks rikas

Kus Tom jõuab päris põhja ja kolm kohtumist aitavad tal aru saada sellest, mis elus oluline on.

27 Hästi kulutatud aeg ehk

Versioonid iseendast

Kus Tom tunnistab enda kohta teatud tõdesid ja rakendab taasleitud positiivsuse praktikasse.

Järelsõna

Kus Tom mõtiskleb lugude, eriti ühe loo tähtsuse üle.

253

267

289

300

Kadunud peatükk ehk On teil üldse aimu, 303 kelleks ma ennast pean?

Kus Tom mõtiskleb identiteedi, lahkuse olulisuse ja selle, oma esimese raamatu avaldamise üle.

Tänusõnad 317

PÄEV VÕTTEPLATSIL

ehk

SEVERUS SNAPE’I

VORSTIVÕILEIB

Võib-olla kujutate ette, et päev „Harry Potteri“ võtteplatsil kujutab endast võluriglamuuri või suurele Hollywoodi staarile osaks saavat kohtlemist.

Lubage, et ma teie eksiarvamuse purustan.

Ärge saage valesti aru: võtteplatsil näitlemine on iga kell etem kui koolis käimine. Kuid ma olen avastanud, et reaalsus erineb suurema osa inimeste ootustest.

Tüüpiline stuudiopäev algas kell kuus hommikul koputusega välisuksele. See oli Jimmy (kutsusime teda hellitavalt Crack Beaniks), minu autojuht nende üheksa aasta jooksul, särav ja reibas ja valmis mind tööle viima. Nagu kõik teismelised, olin ka mina hommikuti säravast ja reipast kaugel.

Ajasin end vastumeelselt voodist välja ja patja rinnale surudes komberdasin nagu zombi autosse, tumerohelisse 7. seeria BMWsse, milles oli pikema kere tõttu hulgaliselt ruumi, mida ma kohe kindlasti ei vajanud. End juhi kõrvalistmel mugavalt sisse seadnud, vajusin kohemaid sügavasse unne, mis kestis poolteist tundi, kuni me stuudiosse jõudsime ja Jimmy mind kuulsa viienda ukse juures maha pani.

Viiendast uksest pääses garderoobidesse, produktsioonikontorisse ja kunstiosakonda. See oli ülimalt raamas, kõige kulunum hoone, mida ma eales näinud. Vanad kipakad trepid, põrandal kleepuv ruuduline linoleum. Väljas rohkem sadas kui paistis päike või oli taevas lihtsalt hall, mis tuletas meelde, et oleme raudselt Inglismaal, mitte Hollywoodis. Endiselt unisena otsisin endale köögist hommikusööki: riivkartulipannkooke ja ube – korralik rammus toit, mis näljase teismelise kõhtu täidab. Seejärel tuikusin kipakast trepist üles, et kätte saada oma väljaprindid. Need olid ministsenaariumid, milles oli kirjas selle päeva stseenide järjekord ja vajalikud repliigid, mida pidin teadma. Neid koostasid ning jagasid režissööri teised assistendid ja mina ajasin neid alati ahastusse sellega, et kippusin enda oma ära kaotama.

Järgmine peatus: garderoob. Tee sinna viis läbi kunstiosakonna. See oli tõeliselt jalustrabav koht; ülimalt andekad kunstnikud istusid ümber pika laua, mis oli otsekui pärit Gringottsist, kujundades savist võlurimaailma rekvisiite või ehitades täpses mõõtkavas dekoratsioonimudeleid. Kunstiosakonna lõpus asus David Heymani kabinet. Kutse sinna peaaegu võrdus kutsega koolidirektori juurde, tavaliselt arutati siis midagi tähtsat. Danieli, Emma ja Ruperti garderoobid asusid kõrvuti ühe koridori lõpus ja sealsamas seisis pingpongilaud (kõrvalmärkusena olgu öeldud, et väike Emma Watson oli väga vilunud pinksimängija). Minu garderoob oli teises koridoris. Silt uksel kuulutas „Draco Malfoy“. Siltidele tavatsetigi panna tegelaskuju, mitte näitleja nimi. (Kuuenda filmi ajal muutis Alan Rickman oma silti, nii et sellel seisis

„Segavereline Prints“.) Kui keegi arvab, et mu garderoob kujutas endast enneolematut mugavuste ja privileegide kookonit, siis sinna sisse astudes oleksite kohemaid pettunud. See oli tilluke valgeks värvitud seintega ruum, kus seisid metallist stange riietega ja plasttool. Stangel rippusid minu Sigatüüka rüüd või mis parasjagu sellel päeval vaja oli. Seal riietusin kostüümi ja läksin grimmituppa.

Soengud ja grimm olid „Potteri“ filmide puhul hiiglaslik ettevõtmine. Grimeerijad pidid päevas valmis seadma paarkolmkümmend inimest ja mina veetsin seal igal hommikul oma tund aega, ning kui oli vaja tumedat väljakasvu varjata –see tuli ette kord üheksa päeva jooksul –, siis kauemgi. Vahel juhtus sedagi, et tegin kõik selle läbi ja siis mind sel päeval ei kasutatudki. (Timothy Spall ütles mulle kord, et näitleb tasuta –talle makstakse ainult ootamise eest.) Pidime olema kohal ja valmis juhuks, kui meid stseeni filmimisel vaja läheb, ent tihtipeale seda ei juhtunudki. See võis mõnikord päris tüütav olla, kuigi näiteks professor Flitwicki/Griphooki mänginud Warwick Daviese jaoks oli see veelgi hullem. Tema juustele ja grimmile kulus tavaliselt kolm-neli tundi ja eemaldamisele veel kaks. Päris pikk aeg niimoodi grimmitoolis veeta, kui sind siis võttele ei kutsutagi.

Niisiis olen nüüd täies Draco-rõivas, rüü lehvib ja pleegitatud juuksed on nii nagu peab. Mis tähendab, et on aeg kooli minna. Ja see kool polnud kahjuks mitte Sigatüügas, vaid järjekordse koridori peal asuv järjekordne lihtne valge ruum, kus meid ootas üks meie õpetajatest. Seaduse järgi peavad kooliealised lapsed päevas vähemalt kolm tundi õpetust saama.

Seda järgiti sõna otseses mõttes sekundi murdosa täpsusega: meie õppeaega mõõdeti stopperiga. Niipea kui pastaka kätte võtsime, pandi kell käima. Niipea kui selle lauale panime, pandi kell seisma. Isegi viieminutine ülesanne läks nende kolme tunni sisse kirja ja niisugune jupitusmeetod vaevalt et tulemuslikule õppimisele kaasa aitas.

Kuid ega ma polnudki tulemuslikust õppimisest kuigi huvitatud. Mulle ei meeldinud selline õppimine sugugi. Asi polnud õpetajais; ema oli soovitanud Janetit, kes oli aidanud mul õppida filmi „Kuningas ja mina“ võtete ajal, ja tema juhatas õpetajate meeskonda, mille liikmed andsid meie puhul endast parima. Olime klassis kahe-, kõige rohkem kolmekaupa ning minu kaaslasteks olid tihtipeale ka Jamie või Josh, sest üldiselt olime samades stseenides, kuid mu tähelepanu oli alati mujal.

Niipea kui tuli teade, et meid on kaameraproovi jaoks vaja, olin sealt läinud.

Leavesdenis oli kaheksa lava, mis olid märgistatud A-st H-ni. Iga lava kujutas endast hiigelsuurt paviljoni, kuhu pandi püsti hämmastavalt detailitäpsed dekoratsioonid. Ühte paviljoni toodi Keelatud metsa tarvis loendamatuid tonne pinnast ja istutati ehtsad puud. Teises asus tollel hetkel maailma suurim veekonteiner. Nagu ma juba eespool mainisin, siis viiendast uksest kõige kaugemal, viimases paviljonis püsti pandud Suur saal oli meistriteos. Sinna oli päris pikk maa ja kui vedas, siis sai selle vahemaa läbida lõbusamalt golfikärul. (Paljudel kordadel püüdsin sinna rulatada ja isegi proovisin paar korda käru juhtida. Sain selle eest iga kord kõvasti riielda.) Tee viis mööda tervest müriaadist telkidest, kus tehnikud ja muud

meeskonnaliikmed sel päeval vajamineva kallal hoogsalt ametis olid. Filmide edenedes oli see teekond üle puistatud eelmistest osadest pärit dekoratsioonidega. Hiigelsuured võlurimale nupud „Tarkade kivist“, taevasinine Ford Anglia või – ja need olid kõige muljet avaldavamad – Saladuste kambri sissepääsu ääristanud tohutud maopead. Kujud olid tehtud väga detailitäpselt ja nägid välja elutruud ning rasked. Alles päris lähedalt oli näha, et need olid valmistatud kergest polüstüreenist ega kaalunud õieti midagi. Ülejäänud paviljonid olid maast laeni täis igasugust „Harry Potteri“ pudipadi, mida fännid oleksid vaimustusega uurinud.

Kõige muljet avaldavam oli hilisemates osades esinev Tarvilik tuba. See oli juhuslikku võlurivarustust ääreni täis.

Seal leidus kaste ja kirste, muusikainstrumente, gloobuseid, anumaid ja kummalisi topiseid. Taevasse kõrgusid tooli- ja raamatuhunnikud, nii vildakad ja ebakindlad, et ähvardasid kohe-kohe ümber kukkuda (tegelikult olid neil keskel püsti hoidvad terasvarvad). Ruum oli täis kõikvõimalikke kuriositeete, mida tavaliselt võib leida vanakraamipoodidest, aga seda oli hulkades rohkem. Seal oleks võinud terve aasta ringi uidata ja ikka poleks jõudnud kõike ära vaadata. See oli väga lahe.

Kaameraproov seisneb stseeni läbivõtmises, nii et kui filmimiseks läheb, siis teavad kõik, mida ja millal nad tegema peavad, ja mis kõige tähtsam: kus nad peavad seisma. See protsess on oluline nii režissööri kui näitlejate jaoks, sest annab neile võimaluse mitmel eri moel repliike, liikumist ja näoilmeid proovida. Minu puhul oli korralduseks enamasti pahural ilmel nurgas seista või siis minna oma tavalisele kohale Suures saalis

ja olla mina ise. Täiskasvanutel oli rohkem mänguruumi. Väga õpetlik oli jälgida, kuidas nende kaliibriga näitlejad protsessi vältel oma stseeni edasi arendasid. Tekst oli püha ja sellest tuli täpselt kinni pidada, aga tõlgendus oli voolav ja stseenid ärkasid järk-järgult ellu.

Niisamuti oli kaameraproov oluline kaamerameeskonna jaoks, sest stseenis võib olla palju liikuvaid osi ja need tuleb mitme eri nurga alt üles võtta. Meie saime nautida suure kaamerameeskonna luksust ning ka aega oli küllalt, nii et töö oli pikk ja põhjalik. Kujutlege, et filmitakse stseeni Suures saalis. Võib-olla näidatakse ukse avanemist, lage, Harryt, Roni ja Hermionet Gryffindori või Dumbledore’i ja Hagridit professorite laua taga. Võib-olla on seal Harry ja Draco sõnavahetus ja kaameratagune geenius peab välja mõtlema, kuidas üle Harry õla Draco vastust jäädvustada. Maha pannakse väikesed kotikesed, et me oma asukohta ära ei unustaks. Tihtipeale jätab otse kaamerasse vaatamine ebaloomuliku mulje, mistõttu objektiivile pannakse väikesed kleeplinditükikesed, et oleks teada, kuhu pilk suunata.

Kui kaadrikompositsiooniga asjad ühele poole said, ei olnud me siiski veel filmimiseks valmis. Valguse seadmiseks kulus mõnikord kaks kuni kolm tundi ja lisaks täpsele nõudele, kui kaua me päevas õppima pidime, oli seadusega kindlalt määratletud ka see, kui pikalt tohtisime ühtejutti võtteplatsil viibida – ja jah, ka seda mõõdeti stopperiga. Nii saadeti meid õppima ja kohale asusid asendajad. Näo poolest nad meiesarnased ei olnud, valikukriteeriumiks olid sama pikkus ja nahatoon. Nemad jäid valguse paikapaneku ajaks

platsile meid jäljendama, meie aga lontsisime tagasi Janeti ja tema õpetajameeskonna ning millegi tohutult ebahuvitavama juurde, nagu algebra või midagi muud taolist. Stopperiklikk saatis meid tagasi kooli, kuni kõik oli valmis selleks, et võte ära teha.

Lõunaks kogunesime sööklasse ja see oli alati lõbus. Seal ei tehtud ametitel vahet. Valgustaja seisis toidujärjekorras kõrvu nõia ja härjapõlvlasega, nende järel operaator, puusepp ja Hagrid. Filmide edenedes muutus võttegraafik tihedamaks, eriti Danieli, Emma ja Ruperti jaoks, ning aja säästmiseks toodi meile toit võtteplatsile. Kuid ei möödunud päevagi, kui lehvivas Snape’i-rüüs Alan Rickmanit poleks sööklasabas nähtud, kandik käes. Alan mõjus mulle esimesest päevast peale pisut heidutavalt. Alles pärast kolme või nelja aastat suutsin temaga rohkem suhelda, kui kohtudes ainult hirmunult piiksatada: „Tere, Alan!“ Ent näha teda niimoodi täielikult Snape’ina kannatlikult vorstivõileiba ootamas aitas pisut hirmu vähendada.

Võttepäeva tavaliseks osaks olid külalised. Harilikult olid need lapsed ja abistati mõnd laste heaks mõeldud ettevõtmist. Kõige rohkem heategevusorganisatsioone käis seal Alan Rickmani kutsel, ta toetas paljusid neist. Ja kui oli keegi, kes mõistis, mida laps niisuguselt võtteplatsikülastuselt ootab, siis oli see tema. Daniel, Rupert, Emma ega kas või mina neid ei huvitanud. Nad tahtsid kohtuda tegelastega. Panna ette Harry prillid, Roniga käsi kokku lüüa või Hermionelt kallistust saada. Ja kuna Daniel, Rupert ja Emma sarnanesid nii väga oma tegelaskujudega, siis ei pidanud lapsed kunagi pettuma. Meie, slytherinlastega, olid asjad teisiti. Võisin ju saada Draco rolli osaliselt

meie sarnasuse tõttu, aga mulle meeldis siiski mõelda, et nii

dracolik ma nüüd ka ei olnud, et rühma pabistavate, elevil laste vastu vastik olla. Nii tervitasingi neid naeratades ja nii sõbralikult, kui vähegi sain. „No tere! On teil lõbus? Missugune võttekoht teile kõige rohkem meeldib?“ Ja heldus, kui valesti ma tegin. Eranditult kõik olid kohkunud ja segaduses. Meeldiv Draco oli nende jaoks samasugune pühaduseteotus kui ebameeldiv Ron. Nad ei teadnud, mida sellest täpselt arvata.

Alan mõistis seda täielikult. Ta sai aru, et kui lapsed ehk tahaksidki kohtuda Alan Rickmaniga, eelistaksid nad temale palju rohkem Severus Snape’i. Alati, kui teda külalistele tutvustati, kinkis ta neile täieliku Snape’i-kogemuse. Nad said sakutada ja napi, venitatud korralduse särk … püksi … panna! Lastel läksid silmad rõõmsast kohkumisest pärani. Seda oli armas vaadata. Aastate edenedes sain teada, et leidub inimesi, kellel on keeruline tegelikkuse ja väljamõeldise, fantaasia ja reaalsuse vahel vahet teha. Mõnikord võib see üpris närvesööv olla. Sellegipoolest soovin, et mul oleks toona Leavesdeni stuudios toimunud kohtumiste ajal olnud rohkem Alani enesekindlust karakteris püsida. Pole kahtlustki, et seda tehes muutis ta nii mõnegi päeva rõõmsamaks.

Vabapääse Tom Feltoni ellu nii

suurel ekraanil kui selle taga –võluhetkedest võtteplatsil

Draco Malfoyna kuni raskusteni, mille toob kaasa prožektorite valgusvihus kasvamine.

Tom Feltoni poisipõlv ja noorukiiga olid kaugel tavapärasest. Varajane kuulsus filmiga „The Borrowers“ („Laenajad“) lennutas ta rambivalgusesse, kuid mitte miski ei valmistanud teda ette selleks, mis tuli pärast seda, kui ta sai endale „Harry Potteri“ filmisarja blondi negatiivse kangelase Draco Malfoy rolli.

Tom jagab siiralt ja humoorikalt, mis tunne on sirguda osalisena võlurimaailmas, püüdes samal ajal mugumaailmas hakkama saada. Ta jutustab lugusid oma filmitööstuse-teekonna alguspäevilt – näiteks seda, kuidas teda tema esimesel palgatööl teise lapsnäitleja Macaulay Culkiniga segi aeti, või seda, kuidas ta „Harry Potteri“ rollikatsetel äärmiselt dracolikult teeskles, kui hästi ta raamatusarjaga tuttav on (üldse mitte). Lisaks meenutab ta koostööd taoliste suurkujudega nagu Alan Rickman, Sir Michael Gambon, Dame Maggie Smith ja Ralph Fiennes. Kõige südantliigutavamad aga on ehk lood filmimisel alguse saanud ja ajale vastu pidanud sõprussuhetest, muu hulgas Emma Watsoniga, kes on siiani ta kõige kallimaid sõpru. Ja muidugi on juttu ka eluga hakkama saamisest pärast nii erakordset kogemust ning kuulsuse tõusudest ja mõõnadest.

Tom Feltoni „Võlukunsti teine pool“ on nauditav, naljakas ja südantliigutav raamat, mida peaksid lugema kõik „Harry Potteri“ fännid. Valmistuge kohtumiseks päris võluriga.

www.ajakirjad.ee