PROLOOG
6. aprillil 1812. aastal – täpselt kaks päeva enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva – Penelope Featherington armus.
Ühe sõnaga öeldes oli see vapustav. Kogu maailm värises. Tema süda hüppas. Hetk mattis hinge. Ja, nagu ta võis endale mõningase rahuloluga öelda, siis kõnealune mees – keegi Colin Bridgerton – tundis täpselt sama.
Oo, mitte selle armumise poole pealt. Mees ei armunud temasse 1812. aastal (ka mitte 1813., 1814., 1815. – ega, pärgli pihta, ka mitte kõigil neil aastatel 1816–1822 ning kohe kindlasti mitte ka 1823. aastal, mille ta nagunii täies tükis välismaal veetis). Aga mehe all maa värises, tema süda hüppas, ning Penelope teadis kahtluse varjutagi, et tal mattis samuti hinge. Vaat et oma kümneks sekundiks.
See kipub mehega juhtuma, kui ta hobuse seljast alla kukub.
Ja see juhtus niimoodi:
Penelope oli ema ja kahe vanema õega Hyde Parkis jalutuskäigul, kui tundis jalge all mingit mürisevat kõminat (vt eespool maa värisemise koht). Ema ei pööranud talle suurt tähelepanu (ta tegigi seda harva), nii et Penelope lipsas hetkeks kõrvale, et näha, millega on tegu. Ülejäänud Featheringtonid olid kaasatud elavasse vestlusesse vikontess Bridgertoni ja tema tütre Daphnega, kes oli just
alustanud Londoni kõrgklassi seltskonnas oma teist hooaega, ning nad teesklesid, et ei taju seda kõminat. Bridgertonid olid vägagi mõjukas perekond ja vestlusi nendega ei tohtinud unarusse jätta.
Kui Penelope kõndis ümber eriti jämeda tüvega puu, nägi ta kaht ratsanikku endale lähenemas, hobused galoppimas kaelamurdval kiirusel või mis tahes väljendit meeldis inimestele kasutada sadulas istuvate tohmanite kohta, kes ei hoolinud enda ohutusest ega heaolust. Penelope tundis, kuidas süda hakkas kiiremini lööma (sellise põneva tegevuse tunnistajana olekski olnud raske ühtlast pulssi säilitada ja pealegi andis see talle võimaluse öelda, et tema süda hüppas, kui ta armus).
Siis, ühel neist seletamatutest saatusekapriisidest, tõusis järsku tuul, tõstis ta kübara (mida ta ema meelehärmiks polnud korralikult kinni sidunud, sest pael hõõrus lõua alt) õhku ja paiskas selle lärtsti! otse ühele ratsanikule näkku.
Penelope ahmis õhku (mistõttu mattiski tal hinge!) ning siis kukkus mees sadulast maha ja maandus ülimalt elegantsitult kõrval asuvasse porilompi.
Penelope sööstis midagi mõtlemata ettepoole, hõigates midagi, mis pidi tähendama küsimust mehe olukorra kohta, aga mis tema enda kahtluse järgi sarnanes pigem lämmatanud kriiskega. Mõistagi pidi mees olema tema peale maruvihane, sest ta oli mehe edukalt hobuse seljast alla paisanud ja poriga katnud – need kaks asja tagasid igale härrasmehele sandimast sandima meeleolu. Aga kui too end lõpuks jalule ajas ning pühkis rõivastelt maha nii palju pori, kui vähegi sai, ei valanud ta neiu peale välja mingit viha. Ta ei salvanud, ei karjunud, isegi mitte ei põrnitsenud.
Ta naeris.
Ta naeris.
Penelopel polnud meeste naeruga eriti palju kogemusi ja see vähene, mida ta teadis, polnud just lahkeimate killast. Aga selle mehe silmad – üsna erkrohelised – olid lusti täis, kui ta pühkis põselt üsna piinlikus kohas asuva poripleki ja ütles: „Nojah, see polnud minust just väga hästi korraldatud või kuidas?“
Ja selsamal hetkel Penelope armus.
Kui ta oma hääle uuesti üles leidis (mis, nagu ta piinarikkalt täheldas, juhtus kolm head sekundit pärast hetke, mil mingigi mõistuse juures olev isik oleks vastanud), ütles ta: „Oh ei, hoopis mina peaksin vabandust paluma! Mul lendas kübar peast ja ...“
Ta vakatas, kui mõistis, et mees polnud tegelikult vabandust palunud, seega polnud suurt mõtet temaga vaielda.
„Pole hullu,“ vastas mees ja saatis tema poole kergelt lõbusa muige. „Ma ... Oh, tere päevast, Daphne! Ma ei teadnudki, et sa oled pargis.“
Penelope pööras tuhinal ringi ja leidis end vastamisi Daphne Bridgertoni ja oma emaga; viimane sisistas otsekohe: „Mis sa korda oled saatnud, Penelope Featherington?“ ja Penelopel polnud varuks isegi mitte tühipaljast „ei midagi’t“, sest tõele au andes oli õnnetus juhtunud täielikult tema süül ja ta oli teinud end lolliks ühe ilmselgelt – kui otsustada ema näol oleva ilme põhjal – väga ihaldusväärse poissmehe ees.
Mitte et ta ema oleks arvanud, et temal oleks noormehe juures võimalusi. Aga proua Featheringtonil olid suured emalikud lootused oma vanemate tütarde jaoks. Pealegi polnud Penelopet veel isegi seltskonda vastu võetud.
Aga kui proua Featherington kavatseski temaga veel rohkem pragada, ei saanud ta seda teha, sest see oleks nõudnud tähelepanu eemaldamist üliolulistelt Bridgertonidelt, kelle ridadesse, nagu Penelope kiiresti mõistis, kuulus ka praegu poriga kaetud mees.
„Ma loodan, et teie poeg ei saanud viga,“ ütles proua Featherington Lady Bridgertonile.
„Olen terve nagu purikas!“ hõikas Colin ja astus vilunult kõrvale, enne kui Lady Bridgerton jõudis ta emaliku hoolega läbi tuuseldada.
Lady Bridgerton tutvustas Featheringtone ja Colinit omavahel, aga ülejäänud vestlus osutus mõttetuks, sest Colin mõistis kiiresti ja õigesti, et proua Featherington on paras kosjamoor. Penelope polnud sugugi üllatunud, kui mees rutakalt jalga lasi.
Aga kahju oli juba sündinud. Penelope oli avastanud põhjuse unistada.
Õhtul, kui ta seda kohtumist umbes tuhandendat korda silme ees läbi keris, tuli talle pähe, et oleks olnud kena, kui ta saanuks öelda, et on mehesse armunud, siis kui too enne tantsu tema kätt suudles, rohelistes silmades saatanlik välgatus, kui sõrmed hoidsid neiu omadest kinni õige pisut kõvemini, kui oleks olnud sobilik. Või võinuks juhtuda see siis, kui mees ratsutas vapralt üle tuulise nõmme, samal ajal kui (ülalmainitud) tuul ei heidutanud, kui ta (või pigem tema hobune) üha lähemale galopeeris, tema (Colini, mitte hobuse) ainsaks kavatsuseks neiu kõrvale jõuda.
Aga ei, Penelope võttis kätte ja armus Colin Bridgertoni siis, kui too hobuse seljast maha kukkus ja tagumikku pidi
porilompi maandus. See oli suuresti ebatavaline, ja vägagi ebaromantiline, aga selles peitus teatav poeetiline õiglus, kuna asjast ei pidanud iial midagi välja tulema.
Miks raisata romantikat armastuse peale, millele kunagi ei vastata? Parem säästa tuulisel nõmmel juhtunud kohtumisi neile inimestele, keda ka tegelikult võib ees oodata ühine tulevik.
Ja kui oli olemas üks asi, mida Penelope teadis isegi siis, kaks päeva enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva, oli see asjaolu, et tema tulevikus ei olnud Colin Bridgertonil abikaasa rolli ette nähtud.
Ta lihtsalt ei olnud sedasorti tütarlaps, kes oleks köitnud Colini-sugust meest, ja ta kartis, et temast ei saagi kunagi sellist.
Kümnendal aprillil 1813. aastal – täpselt kaks päeva pärast oma seitsmeteistkümnendat sünnipäeva – astus Penelope Featherington Londonis seltskonda. Ta polnud seda tahtnud. Ta oli anunud ema, et too laseks tal veel aastakese oodata. Ta oli vähemalt kaks kivi* raskem, kui oleks pidanud olema, ja tema näole kippusid ikka veel kohutaval moel ilmuma laigud, kui ta närvi läks, mis tähendas, et tal olid alati laigud, kuna miski muu ilma peal ei suutnud teda niimoodi närvi ajada kui üks Londoni ball.
Ta püüdis meeles pidada, et väline ilu on pealiskaudne, kuid sellest teadmisest polnud suurt kasu, kui ta tõreles endaga, sest ei teadnud kunagi, mida inimestele öelda. Polnud midagi masendavamat kui üks inetu tütarlaps ilma igasuguse isikupärata. Ja tollel kosjaturu esimesel aastal oligi
* Kivi (massiühik) on u 6,35 kg. – Tlk.
Penelope täpselt selline. Inetu tütarlaps ilma igasuguse –nojah, hea küll, ta pidi ennast natukenegi tunnustama – või siis väga vähese isikupäraga.
Sügaval sisimas teadis ta, kes ta on, ning see isik oli tark ja lahke ja sageli isegi lõbus, aga tema isikupära läks alati miskipärast kuskil südame ja suu vahel kaduma ning ta avastas, et ütleb valesid asju või enamasti ei ütle üldse mitte midagi. Et asjad veelgi vähem veetlevad oleksid, keeldus Penelope ema lubamast tütrel ise oma riideid valida, ja kui Penelope ei kandnud nõutavat valget, mida enamik noori daame kandis (ja mis muidugi ei sobinud põrmugi tema jumega), oli ta sunnitud selga panema kollase, punase ja oranži kleidi, mis kõik muutsid tema välimuse täiesti armetuks. Ühelainsal korral, mil Penelope oli pakkunud välja rohelise, oli proua Featherington käed oma enam kui lopsakatele puusadele sättinud ja teatanud, et roheline on liiga melanhoolne.
Kollane, kuulutas proua Featherington, on õnnelik värv ja õnnelik tütarlaps leiab endale abikaasa.
Penelope otsustas sealsamas, et on kõige parem mitte püüdagi mõista, kuidas ema mõistus töötab.
Nii leidiski Penelope end riietatuna kollasesse ja oranži ja aeg-ajalt punasesse, kuigi need värvid panid ta kahtlemata nägema välja õnnetuna ning olid tõele au andes tema pruunide silmade ja punakate juuste juures ülimalt jubedad. Ometi ei saanud ta midagi ette võtta ja otsustas seetõttu naeratada ja neid kleite kanda, ning isegi kui ta ei suutnud naeratada, ei hakanud ta vähemasti avalikkuse ees nutma.
Mida ta ei teinud kunagi, nagu ta mõningase uhkusega täheldas.
