Vana Maja 2013

Vana Maja 1 Kevad 2013

Inspiratsiooni ja kasulikke teadmisi vanade majade korrastamiseks.

1

Alustuseks REESI SOODL A , M T Ü Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus

Kui näen üht räämas vana maja, siis mis on minu esimene mõte? Oi, milline kompu! Jumal tänatud, et siit pole euroremont üle käinud. Siin on säilinud nii palju väärtuslikku, et kindlasti saaks selle maja kõpitsedes uuele elule aidata. Mõtlen nii, sest see on valdkond, mida armastan ja millega olen aastaid iga päev tegelenud.

Inimesed, kes vanade majadega päevast päeva kokku ei puutu, mõtlevad neid nähes ilmselt muule või ei märka neid hoopiski. Igaühele jääb silma see, mida ta tunneb ja millele oskab tähelepanu pöörata – see, mis teda huvitab. Vanad hooned väärivad märkamist, eriti kultuuripärandi aastal. Üks hea tuttav andis mulle lugeda Rootsi ajakirja Gård och Torp numbri, milles on juttu vanadest hoonetest ja nende korras­ tamisega seotud laiast teemaderingist. Inspiratsiooni käesoleva lehe kokkupanekuks sain just sealt. 1960.–70. aastate moder­ nismi võidukäigu ajal hävitasid rootslased suurema osa oma vanadest puumajadest ning hoiavad allesjäänuid nüüd hoolikalt.

Meil on võimalus teiste vigadest õppida.

Eesti ei ole olnud rikas riik. Seoses pika ja vaese nõu­kogude ajaga on meil säilinud palju sajandivanuse puitarhitektuuri

esindajaid, mida välismaalased järjest enam imetlevad. Vastu­ kaaluks anonüümsetele kõrgete paneelelamutega piir­konda­ dele äärelinnas pakub selline ajalooline miljöö hubast ja inimmõõtmelist elupaika, tihtipeale suisa kesklinnas või selle vahetus läheduses. Rahapuudus ei võimaldanud nõukogude ajal õnneks kõike betooni ja paneelidega asendada. Tänu sellele on ­miljöö- ja muinsusväärtus osa paljude eestlaste igapäevasest elukeskkonnast.

Nüüd, kui meie võimalused kinnisvarasse panustada on para­ nenud, näeme, kuidas rahaga võib ühtmoodi luua ja hävitada.

Vajab pidevat meeldetuletamist, et jõukust oleks õige kasu­ tada väärtuslike puitasumite hoidmiseks ja mõõdutund­likuks korrastamiseks.

Vanadel majadel on omamoodi aura, nad jutustavad oma lugu. Peame endalt küsima, kas ajalooline hõng säilib ka siis, kui kisume seintelt maha vanad krohvikihid ja voodrilaudise. Kas see säilib, kui asendame laiad põrandalauad laminaatparketiga ja viskame välja rasked puidust tahveluksed? Soome arhitekt Panu Kaila on sõnastanud vana maja remontijale kümme käsku, millest üks on selline: kui sul on piisavalt raha, et kõik vana uue vastu välja vahetada, siis on sul ka raha, et endale uus maja ehitada.

Säästev renoveerimine säästab nii kultuuripärandit, kesk­ konda kui ka koduremontija rahakotti, paneb otsima leidlikke lahendusi ja innustab ise kätt proovima. Kodu, kus siin-seal on ise käed külge pandud, on palju õdusam. Meie lehest leiate selliseid näiteid mitu ja me loodame, et need on inspireerivad!

Toetajad:

Pärandiaasta kohta vaata lähemalt: www.parandiaasta.ee

Sisukord Infokeskused annavad renoveerimisnõu — 3 Sänna kultuurimõisa imeline taassünd — 4 Marta tänava Tuhkatriinu — 8 Vana ukse ja akna aitab kvaliteetselt korda teha Ajataju — 12 Hea Maja Pood pakub kõike keeduvärvist pillirooni — 14 Müüdid ajalooliste hoonete energia­tõhususe kohta — 16 Mis on muinsuskaitseala? Kultuurimälestis? Miljööala?

Muinsuskaitse all olev hoone? Selgitame mõisteid — 18 Millised võima­lused on vana puumaja remontimisel? — 20 Vana akna remontimine — 23

2

Tegijad Väljaandja: MTÜ Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus Peatoimetaja: Reesi Soodla Kujundus: Marje Eelma (Tuumik Stuudio OÜ) Fotode värvihaldus ja trükiettevalmistus: Marje Eelma (Tuumik Stuudio OÜ) Keeletoimetajad: Helika Mäekivi, Kristel Ress (Päevakera OÜ)

Infokeskused annavad

renoveerimisnõu K R I S T I N A K U R M , MTÜ Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus

Ligi kümmekond aastat on mitmes Eesti paigas tegutsenud säästva renoveerimise infokeskuse nimetust kandvad mitte­ tulundusühingud, lühidalt S R I K id.

Iga S R I K on oma nägu, teistest (linnadest) sõltumatu ja erineva haardeulatusega. Kõiki neid ühendab siiski restaureeri­ mishuviliste koduomanike nõustamine ja säästva renoveerimise põhimõtete tutvustamine. Vaeva nähakse selle nimel, et ajaloolisi maju korrastataks sobival viisil ja iga piirkonna miljööväärtus säiliks.

Praegu tegutsevad S R I K id Tallinnas, Tartus, Paides ja Viljan­ dis. Üksteise tegemistega ollakse kursis ja vahel korraldatakse ka ühiseid ettevõtmisi. Varem olid S R I K id ka Võrus, Rakveres ja Pärnus, kuid eestvedajate puudusel on neis linnades nüüdseks töö lõppenud.

Tallinna SRIKi leiab Kalamajast aadressilt Väike-Patarei 5.

Tänu erinevatele kohalikele ja rahvusvahelistele koostööpro­ jektidele saab Tallinnas osaleda nii korrapärastel koolitustel kui ka säästva renoveerimise asjatundjate konsultatsioonidel.

Selleks tuleb enne oma soovist märku anda. S R I K iga samas majas tegutseb restaureerimistooteid ja traditsioonilisi materjale pakkuv Majatohtri kauplus, samuti vahendatakse soovijatele taaskasutuseks vana ehitusmaterjali.

Tartu SRIKil oma kontorit pole. Küll aga korraldatakse aegajalt koolitusi või infoüritusi ning nõustatakse soovijaid telefoni või e-posti teel. Tegevus sõltub täielikult projektirahadest ja on seetõttu mõnikord aktiivsem, teinekord jälle rahulikum. Ühe suurema eesmärgina soovitakse Tartus säästva renoveerimise põhimõtete alusel korda seada näidismaja, kuhu tulevikus võiks koonduda kogu sedalaadi õppe-, nõustamis- ja vahendus­tegevus.

Vanade materjalide taaskasutusse andmisega Tartu SRIK seni ei tegele, kuid väga tihedat koostööd tehakse restaureerimiskaupu vahendava Hea Maja Poega.

Paide SRIK on oma infotoa, restaureerimismaterjalide ja -vahendite näidised, puidutöökoja ja vanade materjalide lao sätti­ nud kogukonnakeskuse hoonesse aadressil Tallinna 11. Paides pakutakse sarnaselt teiste S R I K idega peamiselt koolitusi ja nõustamist, tegevust rahastavad nii Paide linn kui ka erinevad fondid. Paide S R I K i infotuba on avatud ka Türil.

Viljandi SRIKi tegevus on praegu väga tagasihoidlik: viima­ sest koolitusest on möödas juba peaaegu aasta. Võimaluse korral nõustatakse soovijaid e-posti teel. Samal ajal on Viljan­ dis renoveerimishuvilisi palju ja S R I K ile seal uue hoo andmine vägagi vajalik. Üks asi, mis ei ole kõikjal väga hästi toimima hakanud, on meistrite vahendamine. Selle põhjuseks on asjaolu, et garantiid või ka lihtsalt soovitust teise inimese tehtud töö headuse kohta on seltsidel riskantne anda. Oma meistrite nimekirja on julgenud kodulehele riputada vaid Tallinna S R I K , kes tegutseb koostöös restauraatorite ühendusega. See koondab oskajaid töömehi mitmelt alalt ja selle liikmeks saab vaid teiste meistrite soovi­ tusel. Paide, Tartu ja Viljandi S R I K edastavad küll mõne meistri kontaktandmeid, kuid mitteametliku soovituse vormis.

Kõik säästva renoveerimise infokeskused on avatud koos­ tööpakkumistele. Kuna suur osa tegevusest on vabatahtlik, ei ole S R I K idel uute ideede elluviimiseks palju ressursse. Kui aga kellelgi on hea mõte, valmisolek selle elluviimise nimel ise vaeva näha ja soov koostööks S R I K iga, võib julgesti ühendust võtta.

Lisaks S R I K idele tegutsevad mitmes paigas ka aktiivsed linnaosa- või külaseltsid, mis annavad renoveerimisnõu oma kogukonnaliikmetele. Tartu linnast võib näiteks tuua Supilinna seltsi, mille postiloendis küsitakse ja jagatakse aeg-ajalt nõu ja soovitusi, ning Karlova seltsi, mille hõlma all tegutsev linnaruumi toimkond püüab ulatada abikäe kõigile karlovlastele. Samuti võib leida (väiksemaid) restaureerimisvaldkonna ettevõtteid, seltse ja ühinguid.

Vaata lisa: säästva renoveerimise infokeskused: www.srik.ee Tallinna srik : www.renoveeri.net miljööalad: www.miljooala.ee

3

S채nna

kultuurim천isa imeline taass체nd MARIS SANDER

Diivanil istuvad vasakult Madis Mikkor, Kadi Noor ja Hendrik Noor pesamunaga.

4

Rõuge vallas Sänna külas on uuele elule ärganud mõisahoone.

Seal käib vilgas kultuurielu, millest saavad osa nii maa- kui ka linnarahvas.

Tibukollane Sänna mõis mõjub Eestimaa karges talves nõnda, nagu tõuseks suur päike lumest. Uhkete puitpitsidega kaunis­ tatud peamaja särab nii helgelt, et igaühel, kes maja juurde jõuab, hakkavad sellest vaatepildist suunurgad ülespoole kerkima.

Ent maja väljanägemine pole nii uhke olnud aastakestki. Veel 2006. aastal oli kultuurimälestiste registris kirjas, et mõisa seis on rahuldav ja kohati halb, laudis madalamalt pehkinud, värv tuhmunud, vihmaveesüsteem puudub jne.

Samal aastal sõitis kultuurikorraldaja Madis Mikkor mööda Eestit ringi ja otsis linnakunstnike jaoks võimalikku kultuuri­ mõisa. Kui ta Sännasse jõudis, tundus just see õige koht. „Ma ei vaadanudki mõisaid, kus elu ja aktiivne arendustegevus juba käis, vaid otsisin nukraid nurgataguseid kohti. Kui ma esimest korda mõisa nägin, oli see väga kurvas seisus – selles oli palju sotsiaalkortereid ja tegutsev raamatukogu, aga kõik oli hästi vanaaegne ja väsinud. Just see andis kinnitust, et kedagi on siia vaja,“ meenutab Mikkor.

Mees läks oma kultuurimõisa ideega Rõuge toonase valla­ vanema Kalvi Kõva jutule, kes asus seda mõtet kohe toetama.

Valla arengukavas sai projekt oma koha.

Inimesed on maja süda Mikkor mõistis targu sedagi, et mõisa on tarvis leida inimesed, kes juhivad maja renoveerimist ja arendavad projekti edasi – ­Tallinnast või Tartust pole lihtsalt võimalik nii mastaapset üri­ tust juhtida. Ta leidis Tartust Kadi ja Hendrik Noore.

Kadi meenutab, et esimest korda läksid nad Sännasse 2009. aasta veebruaris. „See oli hall vaatepilt ja maja ees oli pea­ aegu mets. Ma mäletan seda tunnet, et „ohh, kui äge!“. Olime perekonnaga planeerinud, et läheme Aafrikasse vabatahtlikuks, aga kui ma Sänna maja nägin, sain aru, et Aafrikasse pole vaja minna – see on veel suurem väljakutse!“ Otsus mõisa tulla polnud siiski lihtne. Kolm kuud arutasid Hendrik ja Kadi, mida teha – alles olid nad renoveerinud oma Tartu korteri. „Olime selleks ajaks juba natuke kindlust kogunud, et saame omaenda maailma loomisega hakkama. Hendrik oli oma endiselt tüürimehetöölt lahkunud, olime olnud Soomes talus vabatahtlikud ja meil oli seljataga imeline kodus­sünnitus.

Teadsime, et meil on kahekesi väge, aga ei teadnud veel, kuidas seda kasutada. Mul oli suur hirm maale kolida,“ tunnistab Kadi.

Hendrik ütleb, et tal oli lihtsam eelmisest elust lahti lasta, sest sotsiaalset võrgustikku polnud Tartusse veel jõudnud tekkida.

Ja Sännas ahvatles teda veel üks asi. „Minu võttis konksu otsa puutöökoja saamise võimalus. Mul oli juba Tartus väike 15ruut­ meetrine puutööpind, kus ma olin kogu aeg nii õnnelik! Siis avastasin, et Sännas on selle jaoks 100 ruutmeetrit ja eelarve, et masinad osta. Istusin maha ja hakkasin unistama.“ Kola viidi ära 24tonnise rekkaga Kadi ja Hendrik kolisid Sännasse 1. juunil 2009. Esimene projekt, mis sai Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (eas) kaudu Norrast rahastuse, sisaldas ka Hendriku unistust – puutöökoja sisustamist.

Alul rentis Noorte pere endale aastaks mõisa läheduses asuva talumaja. Sel ajal käisid hoone ümbruses ja sees koristus­ talgud ning maja renoveeriti osaliselt. Kola tuli välja tassida nii palju, et kord telliti rämpsu äraviimiseks koguni 24tonnine järelkäruga veoauto.

Majas on remonti tehtud mitmes osas ja seetõttu on käekiri ka pisut erinev. „Esimesena remonditi seltsiruumid, aga selles etapis me ise väga juures ei olnud. Siis tehti korda saal ja fua­ jee ning seal saime juba veidi kaasa rääkida. Tulemus sai pisut teistsugune ja see haakub paremini maja praeguse atmosfää­ riga. Viimane etapp oli avatud teenusekeskuse renoveerimine ja sellega oleme juba väga rahul,“ selgitab Hendrik, kelle soov on muuta kogu maja sisekujundus harmooniliseks tervikuks. „Hea oleks olla maja remondi juures algusest peale. Vahepeal paati hüpata on ikka raskem.“

FASSAADI UUS ELU: Vana fassaad ja puitpits oli osaliselt säilinud ja nende fragmentide järgi taastati ülejäänud. Osade detailide puhul lähtuti vanadest fotodest. Värvitoon valiti vana värvikihi järgi. Hendrik: „See kollane sai minu arvates natuke kirkam kui vana toon, aga samas on see väga päikseline ja positiivne. Mullu augustis sai see valmis, nii et see pole veel esimest aastaringi ära elanud!“

Noortele on tähtis, et maja hingaks ning et seinte ja põran­ date värvimisel poleks kasutatud mürgiseid kemikaale. „Kui see maja ehitati, siis polnudki keemilisi vahendeid eriti kasutusel, seega oleme ka meie eelistanud ajaloolisi, keskkonnahoidlikke värve, viimistlusvahendeid ja krohve. Peame veel oluliseks, et ruumides oleks palju valgust ja soojad värvilahendused, et siin oleks hea olla. Siis saavad inimesed, kes siin käivad, positiivse laengu,“ leiab Hendrik.

Nii ongi maja renoveeritud osas seintele kantud mahedates pastelsetes toonides looduslikud värvid ja seal on tõesti kodune olla. Ahjudes praksub tuli ja nii mõnus on vanal iserestaureeritud toolil istuda, kohvi juua ja pererahvaga juttu ajada. Vahepeal võib aga aknast välja kiigata ja näha, kuidas Pärlijõgi kaugusesse voolab.

Muinsuskaitse oli nõu ja jõuga abiks Sänna mõis on Lõuna-Eestis üks väheseid säilinud puidust härras­temaju, mille fassaad on kaunistatud erakordselt rikka­likus historitsistlikus stiilis pitsiga. Seepärast kuulub maja kultuuri­ mälestiste nimekirja ja on muinsuskaitse objekt. Koostöö muin­ suskaitsjatega on Hendriku sõnul olnud tulemuslik: „On tunne, et me mõlemad saame teineteisest kasu. Meie aitame majas väärtust luua ja seda säilitada ning nemad aitavad meil sellest teadlikuks saada, mis meil siin on. Meil on olnud Võru inspekto­ ritega tõesti väga viljakas ja meeldiv koostöö.“ Noored on tahtnud säilitada palju enamatki, kui muin­ suskaitse-eeskirjad nõuavad. Näiteks on nad alles jätnud 5

väga kergesti edasi anda. Põhirõhk polnud mitte kasumil, vaid sellel, et tulemus oleks väga hea ja autentne.“ Nüüdseks on koos­ töös Mattiga ehitatud Taevarada, renoveeritud raamatukogu ja mullu valmis maja uus fassaad.

Mõisahoone renoveerimiseks on raha saadud siit ja sealt: Muinsuskaitseametist, e a sist, Rõuge vallalt, kellelt m t ü Sänna Kultuurimõis rendib maja nulltasuga, PRIAst, Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt ja Leaderi programmidest. Igas teises ruumis on sildike infoga selle kohta, kes on selle remondile oma õla alla pannud. Hendrik on täheldanud, et kui ruumides on hädatarvilik remont tehtud ja nendes mingit tegevust juba alustatud, on palju lihtsam selle põhjalikumaks renoveerimiseks raha saada. „Vahete­vahel tulevad hindamiskomisjonid oma seltskonnaga siia ja neil hakkavad silmad särama. Nad ju käivad erinevates kohtades ja tunnetavad, mis on reaalne asi. Projekt võib ju olla perfektselt kirjutatud, aga kui inimest ennast kohapeal ei ole, siis komisjon saab aru, et see on seest õõnes,“ mõtiskleb Hendrik.

SOODSAD UUED AHJUD: Majas on kokku 20 ahju ja mitmeid on tulnud renoveerida.

Tavaliselt soojustatakse ahju glasuurpottidega, mis on aga suhteliselt kallid. Mõisa­rahvas on läinud aga ökonoomsemat teed ja leidnud, et kui saab ühe hinnaga kaks ahju korda teha, siis nii on ka tehtud. Hendrik: „Siin on kasutatud tavalist telliskivi, mis on äärtest ümarad, need üle krohvitud. Krohvi alla on pandud spetsiaalne võrk, et krohv jääks sile ja see siis omakorda kaetud spetsiaalse savivärviga. Sobib ajaloolisesse interjööri ja ei ole väga kallis.“

remondi­kihtide alt välja tulnud algupärased seinavärvid, kuigi otseselt seda nõutud pole. „Me armusime sellesse majja ära ja soovisime värvikihti säilitada, et siin oleks veel enam selle ajaloolist hõngu tunda. Muidu ei saa aru, kas oled uues hoones või 150aastase ajalooga majas,“ leiab Hendrik.

Kuigi perel oli ühe korteri renoveerimine selja taga, on ­Hendrik mõisa uuendustööde käigus palju juurde õppinud. Näi­ teks tegi ta esmatutvust krohvimistöödega ja mõistis, kuivõrd raske on lage töödelda. „Alul otsisin küll krohvijat, aga kui ei leidnud, oli see minu jaoks kui märk, et asi tuleb endal ära õppida.

Nägin tohutult vaeva ja lõpuks olin uhke, et sain hakkama ja asja selgeks.“ Mõisa taastamisel selgus ka see, kui palju kahju võib teha asjatundmatu remont. „Kui niiskuse ja temperatuuri järgi paisuva ja kahaneva lubikrohvi asemel on kasutatud tsementi, siis ilma­ olude muutusega see kaasa ei mängi ja tekivad praod. Värvi­kihte on keskmiselt seitse ja paar tapeedikihti on veel peale, vahel on papp ja kipsplaat,“ selgitab mees. Kõige ohtlikumaks peab ta aga televiisorikaablite vedamist läbi aknaraamide – sinna tekivad mädanikud, mis liiguvad edasi aknalauda ja palki.

Toetajad tunnevad hea algatuse ära Veel on Hendrik mõistnud, kuivõrd oluline on hea koostöö ehitajaga. Paari aasta eest leidsid nad partneriks Aivar Matti firmast Mauleman, kellega neil oli kohe väga hea klapp ja ühine arusaam mõisa renoveerimisest. „Me saime oma eesmärgi talle 6

Kunstnike residentuurist kultuuri- ja vabaajakeskuseks Esialgu kunstnike residentuuriks mõeldud kultuurimõisast on saanud hoopis rahvamaja ning maakondliku tähtsusega kultuurija vabaajakeskus. „Me tulime siia kunstikeskust tegema, aga kohale jõudes saime aru, et peame alustama täiesti algusest, peame avanema ja arenema,“ meenutab Kadi, kes leiab, et kui nad oleksid tegelenud ainult nüüdiskunstiga, oleksid nad jäänud kohalikust rahvast liiga kaugele. „Siis tegimegi nii, et kohalik kogukond, Rõuge valla ja Võrumaa inimesed leiaksid tee siia.“ Hoones tegutseb mitmeotstarbeline teenusekeskus: raamatu­ kogu, lasteraamatukogu, kus on baldahhiiniga lugemis­pesa, noorte­tuba Sänna noorte endi ehitatud piljardilaua, diskori­ tehnika, raamatute ja Xboxiga. Veel on majas selvepesula, paku­ takse kuivati ja duši kasutamise teenust, tegutsevad kaks öko­ poodi, millest ühes on kohalik mahetoidukaup, teises keskkonna­ hoidlikud ehitusmaterjalid. Tasapisi alustab tegevust lastehoid, mis võiks majarahva arvates hiljem väikeseks külakooliks edasi kasvada.

Suures saalis näidatakse kodanikukino raames väärfilme, korraldatakse diskorite õpitubasid, tantrakursuseid ja tantsu­ ringe. Kaugtöökeskuses saavad internetis töötajad oma iga­ päevast tööd teha. Ülakorrusel, kus elavad nüüd Kadi, Hendrik ja nende kolm väikest last, on kangastelgedega käsitöötuba ja keraamikaklass.

Kuigi mõisas käib aasta läbi väga tihe tegevus, läheb suvel elu eriliselt kihama. Siis toimuvad renoveerimis-, keraamika-, puu- ja jalgratta parandamise töötoad, üles haritakse permakultuuri aed jne. Kevadel algab Sänna Taevarajal kosmoseturismi hooaeg.

Noored rõhutavad, et nad ei remondi lihtsalt maja. „Me loome uut maailma. Meil on hästi sügav usk sellesse, et elu maal on võimalik. Me tunnetame, et ka linnainimene saab ennast maal hästi tunda,“ arutleb Kadi. „Me oleks võinud lihtsalt siia tulla ja renoveerida ja mis siis ikka. Aga tekkis tunne, et seda peab ühiskonnaga jagama. See tunne tugevneb iga päevaga.“ Tulevikuplaane on Noorte perel palju ja need on suured. Pea­ majas on veel palju ruume, kus on tehtud vaid avariiremont, maja taga tuleb veel välja vahetada vana fassaad ja mõni palk. Kunagi võiks Sännas olla korralik majutusasutus, resto­ ran, hoolitsetud mõisapark, suur permakultuuri aed ja õnnelik kogukond selle keskuse eest hoolitsemas. „Eks see koht on algusest peale elanud oma elu. Meie oleme lihtsalt sulased ega suuna seda, kuhu see elu läheb. See on kogu aeg suurem, kui me julgeksime mõelda,“ tõdeb Kadi.

VÄRVID SEINTEL: Siin ja seal näeb möödunud aegade hõngu andvaid algupäraseid värvilaike. Säilinud algupärasest krohvist võeti analüüsid, et uue valmistamisel oleks liiva ja lubja segu vahekord sama. Siseviimistlusel on vahepealsetel aegadel tehtud ka palju vigu. „Eriti kurb, kui on kasutatud värve, mis ei sobi vana majaga kokku – näiteks emailvärvidega, mis ei hinga ja on hakanud aja jooksul maha kooruma, oleme väga palju peavalu näinud.

Neid värvikihte on väga raske eemaldada,“ nendib Hendrik.

Sänna mõisa ajaloost Sänna ümbruse alad on kuulunud Vastseliina linnusele ja praeguse mõisa kohal oli varem Pärlijõe veskikoht.

Mõis rajati Sännale aastal 1586.

1919. aastal mõis riigistati ja peahoonest sai rahvamaja. Hoones on vahepealsetel aastakümnetel asunud kolhoosikontor, sidejaoskond, raamatukogu, taidlusringid, hooldekodu.

Praegune mõisahoone on rajatud vana puidust hoone asemele ning ehitatud kahes järgus aastatel 1810–70.

Maja dekoorielemendid viitavad 19. sajandi 80ndatel laialt levinud nn. vene suvemaja laadsele elamutüübile.

Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register

Sänna kultuurimõisa tegemisi vaata nende kodulehelt: http://www.kultuurimois.kultuuritehas.ee ja Facebookis.

VANA VÄÄRTUSTAMINE: Kõik põrandad, siseviimistusdetailid, ahjud, mis on mingit väärtust kandnud ja mida sai säilitada, on ka alles jäetud. Vanad põrandad on kaetud linaõliga, puhastatud mesilasvahaga ja siis poleeritud.

7

Marta tänava

Tuhkatriinu Tekst L I I S A U V Ä Ä R T (Eesti Naine)

Algupärased aknad on kavas korda teha kooli õppepraktika raames Foto Lauri Kulpsoo

8

Tallinnas Kitseküla asumis seisab vana puumaja, mis kümne aasta eest oli lagunemise äärel. Uued omanikud soovisid hoone päästa ja on põhiosa restaureerimistöödest teinud oma kätega.

See lugu algab tosin aastat tagasi, mil aadressil Marta 8 oli müügil üks korter. Mai-Liis Maasar läks asja uurima ja leidis eest räämas viltuse puumaja. Paljud oleksid ilmselt kannapealt ringi pööranud, aga Mai-Liis nägi vaimusilmas, milline see koht võiks tulevikus välja näha. Ta ostis tillukese korteri ära.

Edasine on paljuski juhuste kokkulangevus. Juhtus nii, et üks­ teise järel hakkasid teisedki majalised oma kortereid müüma, kuni 2008. aastal õnnestus Mai-Liisil ja ta elukaaslasel Jevgenil saada enda omandusse kogu maja – neli tuba esimesel ja kaks teisel korrusel.

1901. aastal valminud hoone oli hinge vaakumas. Bürokraatia­ masinas asju ajades nägi Mai-Liis isegi paberit, mille kohaselt plaaniti maja lammutada. Rahaliselt mõeldes olnukski kasulikum krunt puhtaks teha ja müüki panna, aga südamega mõeldes otsustati vana maja päästa.

tungrauda“, teatas ehitusfirma esindaja ja tegi hinnapakkumise summale 150 000 krooni. Sellist raha omanikel mõistagi taga­ taskus polnud. Jevgeni arutas asja Säästva Renoveerimise Infokes­ kuse spetsialistiga ja otsustas, et püüab omal jõul hakkama saada.

Ta ostis ehituspoest ühe (!) 20tonnise tõstejõuga tungraua ja vaevarikas töö võis alata. Kivi kivi haaval tõstis Jevgeni vunda­ menti õigeks: kõigepealt ühest, siis teisest küljest. Kokku tuli vundamenti tõsta ligi pool meetrit… Kui esialgu vangutasid pealt­ vaatajad pead ja soovitasid kutsuda buldooseri, siis töö lõppedes kiitsid: vahva, saitegi hakkama!

Põhimõtted Mai-Liis õpib Eesti Kunstiakadeemias restaureerimist ja muin­ suskaitset, Jevgeni aga teenib leiba restaureerimistööga. Kahe peale olid neil olemas töödeks vajalikud teadmised ja oskused.

Kõigepealt võeti ette suurpuhastus. Näiteks pööningult, mis oli vöö kõrguselt prahti täis, viidi prügimäele mitu tonni sodi.

Põhjalikult nühiti puhtaks kõik põrandad ja seinad, trepid ja aknad.

Tubadesse toodi lavendlit ja seal põletati viirukit.

Restaureerimist alustades oli paar üksmeelel, et võimalikult palju olemasolevaid materjale püütakse taaskasutada. Ühelt poolt oli see põhimõtteline küsimus – vana tuleb ju väärtustada –, aga teiselt poolt ka praktiline otsus – uuskasutus säästab raha. „Kui originaal säilitada, hoiame materjali tohutult kokku,“ tooni­ tab Mai-Liis. „Taaskasutuse suurim kulu on aeg, aga kõik need tööd on tegelikult toredad. Restaureerimisest on saanud meie elustiil.“ Renoveerimine-restaureerimine võivad tunduda hirmutavalt kulukad. „Kui tellid iga töö jaoks spetsialisti ja ostad kõik mater­ jalid poest, siis ongi kallis,“ usub Mai-Liis. „Aga paljud tööd saab ise ära teha. Vana värvi eemaldamine, kittimine, värvide ja kroh­ vide kokkusegamine – need ei käi kellelegi üle jõu.“ Paar võtab töid ette jaokaupa, seistes vastu kiusatusele suurendada oma laenukoormat. See otsus sunnib ka rohkem mõtlema ja renoveerimise kohta infot koguma. Koos otsitakse võimalikult soodsaid, aga siiski toimivaid lahendusi ning enamik töid on tehtud kas kahekesi või sõprade abiga.

Omanikepaar on kogenud, et mõne töö peale polegi lihtne asjatundjat leida. Näiteks otsiti pottseppa, kes laoks üles lagu­ nenud korstna, kuid tingimusel, et ta kasutab olemasolevaid kive, mis tuleb enne vanast segust puhastada. Järjest saadi äraütlevaid vastuseid, kuni Jevgeni otsustas asja ise ette võtta.

Kuldsete kätega mees ammutas raamatutarkust juurde, arutas plaani paari pottsepaga läbi ja ehitaski korstna valmis. Lähedal elav pottsepp käis mitu korda nõu andmas – eks oli temalgi põnev vaadata, mis asjast välja tuleb.

Laed ja põrandad Tubade madalad, nn Nõukogude küprokiga kaetud laed võeti maha ja nende alt leiti kõrged algupärased laed. Ent vanad lae­ lauad olid paraku üle pahteldatud ja paksu värvikihi alla peidetud.

Need tuli alla võtta, nummerdada ja puhastada.

Isegi kahe mehe jõul ei edenenud töö kiiremini kui üks laud tunnis, kuid selle tulemusena saab praegu imetleda lage, kus laudade keskele on süvendatud kaunistustriip, et need tunduksid poole kitsamad.

Ruutmeeterhaaval puhastati välja ka ruumide originaal­ põrandad, mille peale oli vahepealsel ajal pandud saepuruplaat.

Suur osa põrandalaudu on nüüdseks üle tõmmatud lihtsa linaõli ja värnitsaga.

Vundament Kõige raskem ja pöörasem töö, mis maja restaureerides ette võeti, oli vundamendi tõstmine. „Selleks läheb vaja vähemalt viit

Seinad Maja põhjapoolne välissein peitis endas üht halba üllatust: voodri­ laudade alust pinda oli kahjustanud mädanik. Esmapilgul muutus

Tagasihoidlik kaunitar ootab iluravi – sel aastal saab laudis võõbatud linaõlivärviga.

Foto Andres Lõhmus

Paekivid, millega vundamenti parandati, toodi Raplamaalt – juhtus, et seal lammutas keegi parasjagu oma vana maja, millest jäi üle kivimaterjali. Nii aitas ühe hoone kadumine vähemalt teisel püsima jääda.

Vundamendi tõstmine tekitas hulga uusi probleeme, näiteks seinte ja lagede ühenduskohtadesse tekkisid praod, niisamuti tuli parandada korstent. Pererahvas lohutas end sellega, et kui vana maja juba tõstmisele vastu pidas, on temas ka jõudu edasi kesta.

9

Vaata ka blogi!

Kui soovid Marta 8 restaureerimise kohta rohkem lugeda, otsi üles blogi vintagehostel.blogspot.com. Sealt saad samm-sammult jälgida, mis sorti töid on majas tehtud, ning leiad retsepte mitmesuguste koduste värvisegude jms jaoks. Uuemad postitused on inglise ja vanemad eesti keeles.

Kauneid fotosid saad vaadata ka aadressil w ­ ww . marta­ guesthouse.eu­.

Kolm nõuannet algajale restaureerijale 1. Ole valmis ootamatusteks! Vanas majas on varjul omajagu saladusi ja iga üllatus ei tarvitse olla meeldiv. Nii peitis Marta 8 maja endas seent, aga teisalt ka hästi säilinud originaallagesid ja -põrandaid.

2. Küsi enne nõu ja alles siis tegutse! Leia asjatundjad, kellelt küsida nõu ENNE töö alustamist. Loe blogisid, otsi abi raamatutest ja brošüüridest. Vigu vältida on tavaliselt tundu­ valt odavam kui neid parandada.

3. Arvesta, et restaureerimine nõuab aega! Et sellega tegeleda, peab sul olema asja vastu siiras huvi. Võiduka lõpuni jõuab see, kelle missioonitunne on tugevam kui raskused.

kahtlusaluseks majavamm – ohtlik seen, mis võib teha hoonele otsa peale kõigest mõne aastaga. Paar väga pikana tundunud päeva hiljem saadi õnneks Tallinna Tehnikaülikooli laborist vastus, et ilmselt on tegu siiski majanäätsuga, mille tõrje on tunduvalt lihtsam.

Muidugi tuli kõik kahjustunud seinapalgid eemaldada ja põletada ning töödelda seina seenkahjustuse vastase vahen­ diga. Palgi­vahed takutati uuesti ja nende peale kinnitati tuule­ tõkkeplaat. Seenkahjustuste ja vundamendiga tegelemine võttis terve esimese aasta ja osa teisestki.

Uusi laudu, millega laudist parandada, saadi jällegi õnneliku juhuse kaudu. Kadriorus ringi sõites märkas omanikepaar, et seal vahetatakse ühe maja laudist. Asjaosalistega juttu tehes selgus, et vanad lauad plaanitakse jupikaupa ahju ajada. Ometi olid need täitsa korralikud! Mai-Liis ja Jevgeni rääkisid oma renoveerimis­ töödest ning, ennäe, neil lubati materjal lahkesti endale võtta.

10

Vasakul; Krohvitud lagede ja seinte viimistlemisel on kasutatud isesegatud kaseiinehk kohupiimavärvi. Foto Harri Vaher Üleval: Katusekambrite palkseinad said munaõlitemperaga läbipaistva ­viimistluse.

Foto Mai-Liis Maasar

Maja ühes toas on seinal näha pilliroomatte, mida uued oma­ nikud kasutasid soojustamiseks. Seestpoolt vaadates on seinas kõige all palk, selle peal 5 cm paksune pilliroog ning kõige peal krohv ja värv. Pillirool on mitu head omadust: peale soojustamise aitab see seinu ka helikindlamaks muuta.

Majal on säilinud ka vanad aknad. Omanikel on juba kokkulepe kooliga, kus need õppepraktika käigus korda tehakse. Seejärel vajavad taastamist vahvad puust aknaluugid.

Nota bene! Oma kogemusest julgustab Marta 8 pererahvas, et restaureerimistöid tehes tasub julgelt nõu küsida. Hindamatut abi on nad saanud Säästva Renoveerimise Infokeskusest.

Asjatundjad oskavad soovitada ka toetusi, mida renovee­ rijad-restaureerijad saavad taotleda. Näiteks seenkahjustuse likvideerimise järel said Mai-Liis ja Jevgeni veidi toetust Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt, sest Marta 8 asub miljööväärtuslikus piirkonnas. Niisamuti saadi rahalist abi veelaudade tegemiseks ja vundamendi tõstmiseks.

Värvid-krohvid Restaureerimine andis hea võimaluse katsetada looduslikke värve ja krohve. Millega värvida koridori? Miks mitte lubikaseiin­v ärviga! Millega viimistleda palkseina? Äkki sobiks munaõlitempera? Puitpindade puhul kiidab pererahvas linaõ­ livärvi. See katab hästi, nii et värvi kulub vähe ja tulemus jääb helge.

Tubade seinad kaeti savikrohviga, milleks vajalik savipulber osteti ehituspoest. Krohvikihi viimistlemiseks kasutasid Mai-Liis ja Jevgeni kohupiimavärvi. Valged, kergelt läbi kumavad seinad on silmale ilusad vaadata ning kui käsi vastu panna, tundub pind mõnusalt soe.

Kõik need värvid-krohvid saab kodus ise kokku segada – ­retsepte leiab hulgi internetist ja tarkadest raamatutest. Näi­teks lubjal põhineva kaseiinvärvi retsept pärineb Muinsuskaitse­ameti voldikust.

Enne kui minna suurte pindade kallale, tasub looduslikke värve ja krohve proovida väiksel katselapikesel – ehk vajab segu timmi­ mist? Marta 8 seinte krohvimiseks kasutati näiteks savi, liiva

Üleval: Nõukogudeaegse küproklae all oli peidus kaunis profileeritud laelaudis.

Foto Lauri Kulpsoo Paremal: Vundamendi tõstmine oli kõige keerulisem töö, millega omanikud kõigest hoolimata iseseisvalt hakkama said. Foto 2010 aasta suvest. Foto Mai-Liis Maasar

ja tselluvilla (viimasega asendati retseptis soovitatud hundinui, mida Tallinna lähedalt ei leitud). Segu tehti esialgu kolmes eri vahekorras ning alles siis, kui katsepinnad olid kuivanud, langetati lõplik otsus.

Tulevik Praegu tegutseb Marta 8 katuse all pisike vintage-külaliste­ maja. Kordatehtud kambrid, igaüks 15–18 m2 suur, on külaliste ootel. Mai-Liis naudib tubade sisustamist ja sinna romantiliste asjakeste otsimist: „Usun, et majal on nüüd hea olla. Vahel tajun tema tänu suisa füüsiliselt.“ Koos suvega saabub võimalus võõbata üle maja välislaudis, aga… „Mitu inimest on meile öelnud, et seda ei tohikski üle vär­ vida,“ ütleb Mai-Liis naeratades. „Et see on ilus just nii, nagu ta on.

Eks näis, kõigepealt tuleb fassaad puhtaks pesta.“ Üks võimalus on üksnes lahtine värv eemaldada ja katta sein siis linaõlivärviga.

Tulemus jääks „krokodillinahkne“.

Pakilisem töö on lipilapilise katuse vahetamine. Kahjuks ei ole aga arhiivides säilinud ühtegi Marta 8 ehitusprojekti, mistõttu on katusevahetus esialgu ootel.

Mai-Liis ja Jevgeni ootavad hoone restaureerimisprojekti valmimist rahulikult: „Väga palju on ju juba tehtud. See annab jõudu.“ Jäänud on vaid koera saba!

11

Vana ukse ja akna aitab kvaliteetselt korda teha

Ajataju Tekst E G E R N I N N (Naisteleht) Fotod L A U R I K U L P S O O 12

„Kui sul tekib hambasse pisikene auk, siis sa ju ei mõtle, et lasen selle hamba välja tõmmata ja panna kuldhamba, kuigi see kõige muuga absoluutselt ei sobiks,“ ütleb restaureerimisfirma Ajataju üks omanikke Ergo Leilop. Samamoodi ei tohiks ka vanu uksi ja aknaid esimese hooga minema visata.

Ajataju on kahest inimesest koosnev väikeettevõte Tallinnas Kalamajas, kust saab abi uste ja akende kordategemisel. Firma teise omaniku ja restauraatori Kerttu Küünarpuu sõnul tuleks eakatesse väärikatesse asjadesse suhtuda austusega. Oluline märksõna on seejuures hoidmine, mida on tema hinnangul meie ühiskonnas üleüldse liialt vähe. Rohkem tuleks hoida üksteist, aga ka keskkonda, kus me elame.

Küünarpuu sõnul ei oska paljud inimesed oma kulunud akna olukorda õigesti hinnata – seda peetakse tihtipeale tegelikust hullemaks. Kui värv on maha koorunud ja puit halliks läinud, kiputakse arvama, et aken on läbi ja tuleb uus tellida. „UV-kiirgus muudabki puidu halliks, aga see ei tähenda, et selline aken on mäda. Ta võib kole välja näha, aga tegelikult võib tema hinne olla neli pluss,“ nendib restauraator.

Küsimusele, kas vanu aknaid ei kardeta sageli just sellepärast, et need lasevad tuult ja külma läbi, vastab Küünarpuu, et kui aken on hooldamata ja kitt pragunenud, siis sealt puhubki tuul läbi. „Kõige soojapidavam lahendus on aknaava kinni müürida.

Aga kui sa tahad tuppa valgust ja seda, et su maja ei hakkaks mädanema, siis tee parem aknad korda. Plastaknad on kõige suurepärasem viis tekitada allergiat ja tuua majja hallitus,“ rää­ gib restauraator. Ta kinnitab, et kuna aknad on osa loomulikust ventilatsioonist, ei tohiks need olla umbsed.

Pahatihti arvatakse, et kui lasta aknad ära restaureerida, siis ei pea neid enam elu lõpuni puutuma. Küünarpuu sõnul see nii siiski pole. Kõik, mis liigub, see kulub ning hooldada tuleb ka aknaid-uksi. Näiteks päikesepoolne uks või aken tuleks üle värvida iga kolme ja teised iga viie aasta tagant.

Kindlasti ei tohiks restaureeritud ese näha välja selline, nagu oleks ta tulnud otse tehasest. „See oleks eaka eseme väärikuse alandamine. Tema väärtus ongi selles, et on näha, et see on vana ja autentne. Kui välisuks on saanud aegade jooksul vatti ja vilet, siis seda ei pahteldata laussiledaks,“ selgitab restauraator. Ta täpsustab, et ära parandada tuleb need kohad, mis hakkavad takistama eseme kasutamist. „Vana eseme puhul peab olema selgelt tuvastatav, milline detail on uus. Vana eset ei tohi uueks teha.“ Miks aga peaks ikkagi vana ukse-akna restaureerida laskma, kui see võtab tunduvalt rohkem aega kui uue ostmine ning on palju kallim? Küünarpuu hinnangul on eelkõige tegu mõtteviisiga. „Kui vaatame Tallinna vanalinna, siis inimestel ei teki siin küsi­ must, kas panna vanale majale plastaknad. Me oleme harjunud, et vanalinna väärtustatakse. Kui sa elad vanas majas, siis sa pead selle kohta üht-teist teadma,“ ütleb naine ning lisab, et kui inimene ei viitsi vana maja korrashoiuga tegeleda, võib ta valida elukohaks uue maja. „Teisalt, mida aasta edasi, seda arhailisemaks meie puitasumid muutuvad. Nendes majades on palju rohkem väärtust peidus, kui me seda adume. Mida rohkem neid piirkondi autentsena hoiame, seda väärtuslikumaks nad muutuvad,“ selgitab Kerttu Küünarpuu.

Vanad aknad on harilikult valmistatud väga kvaliteetsest puidust ning head uut akent ei pruugi igalt poolt leidagi.

Küünarpuu sõnul tuleb uute akende-uste valmistamisel kasu­ tada tihedat ja vaigust mändi. Puit tuleks katta linaõlivärviga.

Kitiga kinnitatud klaas peab kauem vastu kui liistudega kinnitatu, sest liistud lihtsalt mädanevad kiiremini. „Meil on olnud juhtumeid, kus tuuakse restaureerida aknad, mille vanus on kaks aastat,“ meenutab Küünarpuu. Ta on oma töölaual näinud puupunnide asemel isegi kipsikruvide või naela­ püstoliga kinnitatud aknaraame. „Iga endast lugupidav restauraa­ tor peaks tööd tegema niimoodi (ja kasutama selliseid materjale), et kahe aasta pärast ei kooruks värv maha.“ Tegelikult on hea restauraatori leidmine nii ettevõtja kui ka tellija seisukohast keeruline ülesanne. Küünarpuu räägib, et asja teeb raskeks just see, et Eestis ei õpetata piisavalt avatäidete restaureerimist.

„Me peame inimesi pidevalt ise välja koolitama. Oleme sellest natukene väsinud ja kavatseme mõnda aega tööd teha vaid kahekesi,“ ütleb Kerttu Küünarpuu. Tema hinnangul on hea res­ tauraator selline, kes ei oska mitte ainult teha õigeid liigutusi, vaid kellel on ka sügav arusaam, miks restaureerimist üldse vaja on.

Tulevikus on Ajatajul plaanis tegevust veidi laiendada. Esiteks tahetakse hakata korraldama rohkem koolitusi nii restauraatori­ tele kui ka inimestele, kes elavad vanas majas. Teiseks on kavas luua avatud töökoda, kuhu saaks igaüks tulla oma vana eset ise restaureerima. Töökojas oleksid olemas nii vajalikud seadmed kui ka inimene, kellelt töö käigus nõu küsida.

13

Hea Maja Pood

pakub k천ike keeduv채rvist pillirooni

Tekst E G E R N I N N (Naisteleht) Fotod L A U R I K U L P S O O

14

Eestis on vaid käputäis ettevõtteid, kust leiab ehitus- ja viimistlusmaterjale, millega oma kodu loodushoidlikult ja traditsioone austavalt korda teha. Üks neist – Hea Maja Pood – asub Tartus Pepleri tänaval.

„Enda kodusid remontides saime aru, et kõike keskkonnahoidlikku pole võimalik Lõuna-Eestist saada. Nii sündiski mõte avada ise pood,“ räägib kaks aastat tegutsenud ettevõtte üks vedaja­test Kati Männik, kuidas nad teise omaniku Reesi Soodlaga juhuse tahtel kokku sattusid.

Eestis on palju vanu maju ja nende korrastamine on Männiku sõnul pärast taasiseseisvumist üha enam päevakorda tõusnud. „Inimesed mõtlevad järjest rohkem neid ümbritsevale keskkonnale.

Kui alguses kasutati renoveerimisel suvalisi materjale, siis praegu hinnatakse järjest rohkem puitasumeid nende eheduses ning eelistatakse traditsioonilisi materjale ja töövõtteid.“ Seda, et inimestel on soov teha kodu korda esivanemate moodi, tajuvad Hea Maja Poe pidajad selgelt, sest nende juurde tullakse tihti sellekohast nõu küsima. „Nõuandja roll on meile osaks saanud kuidagi iseenesest,“ on Männik sellega pigem rahul ja lisab, et tore on inimesi aidata ja näha, kuidas neil silmad säravad.

Hea Maja Poe kaubavalik erineb suuresti tavalises ehituskaup­ luses pakutavast. Siin on põhirõhk restaureerimistarvetel ja loo­ duslikel viimistlusvahenditel. Pillirooplaadid, tselluvill, linaõli, tõrv, lubi ja krohv on pärit Eestist, pigmendid, kuivained, tööriistad ja elektritarvikud Euroopast. Peale valmistoodete pakutakse suurt valikut algkomponente, millest kliendil on soovi korral võimalik ise värv valmistada. „Tihtilugu ei saa tavaehituspoe värvipurgi pealt teada, mis seal tegelikult sees on. Meie teame enda pakutavate materja­lide päritolu ja koostist,“ kinnitab Kati Männik. Poepidajad on saa­ nud vanadest käsiraamatutest algretseptid ning hakanud neid

siis katsetama ja täiustama. „Selle tulemusena võime öelda, et looduslike värvitoonide valik ei ole sugugi piiratud, nagu sageli arvatakse.“ Traditsiooniliste materjalidega ehitamine ja viimistlemine nõuab rohkem kannatlikkust ja on mõnevõrra kallim. Ent see tasub end Männiku sõnul ära, sest looduslikud materjalid on usaldusväärsed, allergiavabad ja lõpptulemus peab ajale kauem vastu. „Ma olen elanud ka kodus, kus oli kasutatud kipsplaati ja tavavärve. Looduslike vahenditega võrreldes on kõige olulisem vahe niiskustasakaalus. Kui sein on krohvitud, on sisekliima sta­ biilne,“ selgitab ta.

Loodushoidliku ehitamise valdkonnas on Hea Maja Poe oma­ niku arvates liiga vähe osavaid meistreid, kes jagaks traditsiooni­ lise ehitamise põhimõtteid ka teistele. Teine murekoht on vanade materjalide taaskasutusse võtmine, mis käib praegu üle jõu, kuigi vajadus selle järele on suur. „Sellise poe pidamine on missioon. Me ei tee seda töö enda pärast, vaid tahame anda panuse meie ühise kultuuripärandi säilimisse. See on väärtushinnangute ja maailmapildi küsimus ning oluline osa meie elust.“ Traditsioonilisi ehitusmaterjale pakkuvad poed on vaid Tallin­ nas (Majatohter) ja Tartus, kuid ka väiksemates linnades peaks olema koht, kust saada vana maja restaureerimiseks vahendeid ja pädevat nõu. Õnneks on juba mõnda aega võimalus tellida Hea Maja Poe tooteid veebipoest www.heamajapood.ee/e-pood. „Meil on hea meel näha, et kaugema kandi rahvas käib meie veebipoes ostmas,“ ütleb Kati Männik.

Pood asub aadressil Pepleri 32, 1901. aastal ehitatud kireva ajalooga telliskivimajas.

15

Müüdid ajalooliste hoonete energia­tõhususe kohta T R I I N TA L K , Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor

Viimasel ajal räägitakse üha enam hoonete energiatõhususe suurendamisest. See on ka õigustatud, sest energiat ei ole mõtet raisata. Paraku võrdsustatakse energiatõhususe suurendamine sageli välisseinte lisasoojustamisega. Energiatõhusus ei seisne aga ainult villakihi paksuses, vaid paljudes aspektides, mida tuleb hoonete kasutamisel, renoveerimisel, ehitamisel ja lammuta­ misel arvesse võtta. Ruumipuuduse tõttu jätan kõikvõimalikud ehituslikud küsimused siinses artiklis kõrvale ja üritan analüüsida paari levinud eelarvamust või müüti ajalooliste hoonete energia­ tõhususe kohta.

Esimene müüt. Ajalooliste hoonete säilitamine on luksus, mille hind on suur energiakulu.

Jätkusuutlike ajalooliste linnade rahvusvahelise töörühma (Sus­ tainable Historic Towns) projekti „Linnade kultuuripärand on kliimale kasulik!“ („Urban Heritage – Good for the Climate!“) aruandest selgub vastupidine. Ajaloolised linnad ja hooned on oluline ressurss, mille kasutamine ja taaskasutamine on väga keskkonnahoidlik ja mõistlik. Norras, Hollandis ja USAs tehtud uuringute põhjal on olemasoleva maja remontimine ja uuenda­ mine tavaliselt ökoloogiliselt säästlikum kui selle lammutamine ja uue energiatõhusa hoone püstitamine.

Uued hooned saab küll juba ehitades paremini soojustada ja tulemuseks on väiksem energiakulu, kuid kulub aastakümneid, enne kui nende hoonete CO2-jalajälg on keskkonnasäästlikuks muudetud vanade hoonetega võrdväärsel või madalamal tasemel, isegi kui võtta arvesse viimaste kultuurilise ja ajaloolise väärtuse kaitsmise kulud. Nimelt ei peaks energiakulu arvestamisel keskenduma mitte ainult hoone hilisemale kasutusetapile, vaid aluseks tuleks võtta terviklikum arusaam ja olelusringil põhinev vaatenurk.1 Energiakulu alla tuleb lugeda ka vana maja lammutamine, jäätmete vedu ja ladustamine, uute ehitusmaterjalide tootmine ja vedu, uue hoone kavandamine, ehitamine, hooldus jm.

Ajalooliste hoonete säilitamine, kasutamine ja taaskasuta­ mine on energiatõhus, isegi kui mingi konstruktsiooni U-väärtus on väiksem kui uuel majal. Ühe hoone kasutamine 500 aastat järjest hoiab kokku kuni kümne maja ehituskulud ja -materjali, ühe akna kasutamine 200 aastat järjepanu võib säästa isegi 20 akna tootmiskulud.

Traditsioonilist linnaruumi iseloomustavad paindlikud segafunktsioonid, jalakäijale mugavad tänavad, tihe ja suhteli­ selt madal hoonestus ning tänu sellele päikselised hoovid. Neid omadusi hinnatakse ka tänapäeva ökolinnade ehituses ja kodu­ valikul. Ühes doktoritöös väidetakse: „Madal ja tihe linnatüüp, mida ehitati ajavahemikus 1900–30, on tänu suurtele kvartalitele 1

16

Jätkusuutlikud ajaloolised linnad: linnade kultuuripärand on kliimale kasulik! Projektiaruanne 2011–2012.

Aadressil Soo 37b asuva ebakompaktse mahuga maja energiamärgis on B. Väljast ei ole fassaadi soojustatud (võib-olla on tehtud midagi ilma projektita seespool), aknad on uued.

Aadressil Valgevase 4 asuva maja energiamärgis on F. Kompaktse mahuga hoonel on paks välissoojustus, uued plastaknad, uus välisuks, soojustatud katus, kinni laotud sokli­ aknad, uus gaasiküttel keskküttesüsteem.

ja aedlinnakutele kõige jätkusuutlikum.“2 Traditsioonilise linna­ struktuuri hävitamise asemel soovitatakse võtta sellest pigem eeskuju uute kvartalite kavandamisel.3 2

Monica Andersson „Politics and Urban Planning. Modernism in Building Legislation“.

3

Jätkusuutlikud ajaloolised linnad: linnade kultuuripärand on kliimale kasulik! Projektiaruanne 2011–2012.

Teine müüt. Uued majad on hästi energiatõhusad, vanad majad aga mitte Energiatõhusust hinnatakse põhiliselt energiatarbe järgi, mille alusel väljastatakse energiamärgis. 2012. aasta lõpu seisuga on ehitisregistrisse jõudnud 8381 hoone energiamärgised, mida uurides on selge, et üksühest seost hoone vanuse ja

energiaklassi vahel ei ole. Loomulikult ei olene energiatarve ainult maja enda omadustest, vaid ehk suuremalgi määral selle kasutusintensiivsusest, elanike eluviisidest ja võimalustest.

Energiatarvet võivad suurendada kas või avatud aknal suitse­ tamine, elektrikerisega saun või igapäevane küpsetamine.

A

B

C

D

E

F

G

H

Kõik EHRi kantud hoonete energiaklassid (8381 hoonet)

5

5

13

32

29

11

4

<1

Enne 1945. aastat kasutusele võetud majade energiaklass (358 hoonet)

4

4

9

28

29

18

8

<1

1946.–90. aastal kasutusele võetud majade energiaklass (3477 hoonet)

<1

2

7

30

41

15

4

<1

1991.–2010. aastal kasutusele võetud majade energiaklass (1070 hoonet)

6

5

16

36

22

9

4

2

2011.–12. aastal kasutusele võetud majade energiaklass (500 hoonet)

10

14

29

30

11

3

2

<1

Hooned, mille esmase kasutuse aasta EHRis puudub (2976 hoonet)

9

7

17

33

21

9

4

<1

Ehitisregistrisse (EHR) kantud hoonete protsentuaalne osakaal energiaklasside kaupa. 4 Tabelis on näidatud Eesti hoonete energiaklassidesse jaotumine hoone esmase kasutuselevõtu aja järgi. Vaatamata mõningatele erinevustele pole asi seega kaugeltki nii must-valge, nagu ilmselt tihti ette kujutatakse: kõik uued majad pole sugugi energiaklassiga A ja kõik vanad pole klassiga F, ja pole välistatud juhtumid, kus 19. sajandi majast 21. sajandi majja kolides energiakulu hoopis suureneb.

Kolmas müüt. Välisseinte soojustamine annab vanale majale alati hea energiaklassi Oma magistritöö koostamisel olen vaadelnud ühe Kalamaja piirkonna elamute energiamärgiseid. Lootsin näha seoseid hoone renoveerimisviisi ja energiaklassi vahel, kuid ei suutnud neid uuritud majade puhul täheldada.

Näiteks on B-klass antud 1900. aastal ehitatud majale, mis ei ole väljastpoolt soojustatud ja mis on pealegi tugevalt liigen­datud mahuga (illustratsioon 1). Samal ajal leidus kõige madalama energiaklassiga majade (F) seas nii soojustatud kui ka soojustamata seintega maju. Eriti markantse näitena võib tuua üleni soojustatud elamu (illustratsioon 2), mis jääb energiaklassi poolest alla isegi mõnele täiesti remontimata majale (illustratsioon 3).

Sellega ei taha ma sugugi öelda, et ajalooliste hoonete ener­ giatõhusust ei peaks suurendama – vastupidi, see on loomulikult vajalik ja seda ka tehakse pidevalt. Osal juhtudel (eriti mälestiste puhul) ei ole hoone arhitektuurset ilmet rikkumata võimalik välis­ seinu soojustada, kuid energiatõhusust saab parandada palju de muude meetmetega, alustades küttesüsteemide uuendamisest ja lõpetades pakettklaaside paigaldamisega akendele.

Ajalooliste hoonete puhul tasub aga meeles pidada, et klass A või B ei ole eesmärk iseenesest. Oluline on ikka hoonete säilimine, kasutatavus ja mugavus, mis eeldab korrapärast ja kvaliteetset hooldust ning hästi läbimõeldud lahendusi. Maja hooletusse­ jätmine või mõtlematud, hoonet kahjustavad ehitustööd on kõige hullem energia raiskamine.

Väike katuseauk või halvastitoimiv vihmaveesüsteem võib põhjustada tulevikus väga energia- ja ressursimahukad remont­ töid. Seega on õigel hetkel parandamine ühtlasi energia­sääst, sest see välistab tulevikus kulud suuremale remondile. Energia­ säästu ei anna ka mõtlematu akna­paigaldamine, mille puhul saetakse läbi seinapalke koos hoidvad tenderpostid ja jäetakse

4

montaaživaht käsnana niiskust koguma, isegi kui korteri kütte­ kulu ajutiselt väheneb. Kui paari valesti paigaldatud akna tõttu hakkavad seinad laiali vajuma ja mädanema ning kogu maja konstruktsiooni tuleb põhjalikult parandama hakata, kulub sel­ lele palju rohkem raha ja energiat, kui küttearvega säästetud.

Aadressil Kalevi 18 asuva maja energiamärgis on E. Seinu ega katust ei ole soojustatud, aknad on osaliselt uued (plastist või puidust), osaliselt vanad ja halvas korras. Välisuks on vana ja enamasti lahti, osa sokliavadest on hädapäraselt kinni löödud.

Energiat ei ole mõtet raisata. Seega tasub ajaloolisi hoo­ neid eelkõige heaperemehelikult hooldada, vajaduse korral kohe parandada ja selle käigus püüda neid mitte lõhkuda. Kõik muud meetmed on teisejärgulised.

Väljavõte ehitisregistrisse sisestatud energiamärgistest 2012. aasta lõpu seisuga (vastus teabepäringule).

17

Laulupeo 7. Eeskujulikult korrastatud kortermaja Tallinnas Torupilli miljööalal.

Mis on muinsuskaitseala?

Kultuurimälestis? Miljööala?

Muinsuskaitse all olev hoone?

Selgitame mõisteid Tekst K A I S M AT T E U S , Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse osakonna juhataja asetäitja Fotod M A R T I N S I P L A N E 18

Muinsuskaitseametnikele igapäevased ja iseenesestmõistetavad sõnad ja väljendid võivad tavainimeste seas palju segadust külvata. Eriti võib see juhtuda suuremates linnades, kus kohtame kõiki nende mõistete esindajaid. Mis on nende taga ja milleks nad maja- või korteriomanikke kohustavad? Kas kultuurimälestisel, miljööväärtuslikul hoonel või lihtsalt vanal majal on üldse vaja vahet teha või võikski nende mõisted ja tähendus jääda pelgalt muinsuskaitsjate erialakeelde?

Vähemalt miljöö- ja muinsuskaitsealal ning kultuurimälestises elavad inimesed peaksid muinsuskaitse mõisteid tundma, sest need toovad kaasa teatud piiranguid ja kohustusi. Piirangud on selleks, et aidata meil säilitada väga väärtuslikku hoonet või tervet linnaruumi miljööd. Siis jääb alles see, mille pärast mingi koht või piirkond on eriline ning miks me tahame just selles majas või piirkonnas elada. Eri staatusega hoonetele kehtivad erinevad piirangud, mis vajavad selgitamist. Olen üldiselt seisu­ kohal, et kõik vanad majad väärivad säästlikku ja hoone ajaloolist eripära arvestavat korrastamist. Kui muinsus- ja miljöö­tundliku korrastamise põhimõtteid teaks ja järgiks suurem osa inimestest, poleks ehk vajagi hooneid või alasid kaitsealusteks või mittekait­ sealusteks lahterdada. Siiski pole teadlikkus praegu veel nii suur, et võiksime kaitsemeetmetest loobuda.

Paljud Eesti jaoks eriti olulised või väljapaistvad hooned võetud riigi kaitse ehk muinsuskaitse alla. Neid nimetatakse kultuurimälestisteks, mis jagunevad kaitse alla võtmise põhjuse järgi omakorda ehitismälestisteks ja ajaloomälestisteks. Enamik elamuid on ehitismälestised. Kultuurimälestised on Eesti mõistes kõige väärtuslikumad – nende juures ei ole hinna­line üksnes maja välimus, vaid samavõrd oluline on ka sisemus, näiteks põranda­ lauad, siseuksed, peegelvõlvid, viimistlus (krohv, värv, tapeet). Et need Eesti kultuuri jaoks kõige väärtuslikumad majad säiliks ja korrektselt korda tehtaks, on omanikule pandud muinsuskaitse­ seadusega mitu kohustust. Näiteks peab hoone restaureerimise puhul tööd koos­kõlastama Muinsuskaitseametiga, suuremateks töödeks tuleks palgata ettevõte, kel on spetsiaalne tegevusluba, mis tagab läbimõeldud ja kogemustele tugineva tegevuse kultuuri­ pärandi korrasta­misel. Kooskõlastamise nõue kehtib ka interjööri kohta: omapäi, ilma muinsuskaitseametnikuga nõu pidamata ei tohiks suuremahulisemat korteri- või koridori­remonti ette võtta.

Enne restaureerimist tuleb mälestisi korralikult uurida, sh selgitada, kas ehk leidub hilisemate kihistuste all väärtuslikke viimistluskihte (näiteks tapeete või maalinguid). Tihti alustatakse remonti seda teadmata või oma kohustusi eirates. Esmajärjekorras asutakse vana krohvi eemaldama ja nii võib värvikihtide all peidus olevaid maalinguid lootusetult kahjustada. Selliselt toimides ei kaota väärtust mitte ainult korter, vaid kogu maja ja meie kultuuripärand.

Muinsuskaitsealad on kultuuriväärtusega ajaloolised asulad, enamasti vanalinnad, mis on võetud riigi kaitse alla kui terviklik keskkond. Üksikobjekti kaitse asemel on eesmärgiks tervete alade säilitamine. Hoonete kõrval on tähtsal kohal ka tänavavõrk, kinnistustruktuur jne. Muinsuskaitsealasid on meil praegu 12: Tallinna, Rakvere, Võru, Pärnu, Valga, Haapsalu, Paide, Tartu, Viljandi, Kuressaare vanalinna, Lihula vanima asustuse ja Rebala muinsuskaitseala. Need kuuluvad kultuurimälestistega ligilähedasse kategooriasse, kuid nende kohta käivad nõuded on üldjuhul mõnevõrra leebemad – näiteks ei ole muinsuskaitsealal paikneva ehitise restaureerimiseks kohustuslik Muinsus­kaitse­ ameti tegevusluba (v.a Tallinna vanalinnas, mis on UNESCO maailmapärandi ala). Ka muinsuskaitsealadel paiknevaid ehitisi restaureerides tuleb jälgida muinsuskaitseseadust, ent sama

olulisel kohal on ka iga ala jaoks eraldi koostatud põhimäärus.

Põhimäärused kehtestab kohalik omavalitsus.

Täiesti omaette kategooriasse kuulub miljööväärtuslik hoonestusala ehk miljööala. See on eripärane keskkond, mis hõlmab inimeste loodud ja kujundatud eluasemepiirkondi, kus on terviklikult säilinud teatud tüüpi hoonestus Siin ei käsitleta hooneid keskkonnast eraldi: ajaloolise arhitektuuri säilitamise kõrval on samavõrd tähtis haljastus, tänavavõrk, krundijaotus, hoonete maht ja arv ning nende paiknemine krundil, terviklikkus, ansamblilisus. See kõik kokku moodustabki miljöö. Eriti Tallinnas on miljööalad elukeskkonnana väga menukad ja sõnast „miljöö“ on saanud kaubamärk. Hinnatakse rohelust ja vaikust, kesklinna lähedust, kuid kindlasti ka madalat ja ajaloohõngulist hoones­ tust. Siin ei ole tegu riiklikult kaitstud aladega, vaid kohaliku kaitsega, milleks annab õiguse planeerimisseadus. Miljööalad määratleb kohalik omavalitsus planeeringuga (kas üld-, detail- või teemaplaneeringuga), kus on kirjeldatud piirkonna ajaloolisest eripärast ja selle säilitamise vajadusest tulenevad spetsiifilised planeeringu- ja ehitusnõuded. Miljööväärtuslike hoonete korras­ tamine, sh fassaadide ja katuste restaureerimine tuleb kohalikus omavalitsuses kooskõlastada. Et miljöö säiliks, restaureeritakse või taastatakse hooned võimalikult algupärasena. Interjööri korrastamisse õigusaktidega ei sekkuta, kuigi ka miljööaladel paiknevate hoonete sisemus võib olla sama uhke või isegi uhkem kui mälestistel. Seepärast on miljööaladel asjakohane traditsioo­ niliste materjalide kasutamine ja säästev suhtumine. Iga vanas majas asuva kodu teevad eriliseks säilinud puituksed, kulunud, kuid väärikad laudpõrandad, endisaegsed kahhelahjud jms.

Kokkuvõttes on nii muinsuskaitseala, mälestise kui ka miljöö­ ala mõiste taga väärtuslik vana maja või keskkond, mis erinevad üksnes kaitsepõhimõtete poolest. Nende kõigi puhul võiks kasu­ tada traditsioonilisi materjale ja ehitusvõtteid ning säilitada kõike vana nii ulatuslikult kui võimalik. Et omanik teaks oma õigusi ja kohustusi ega rikuks ilusat vana maja ega seadust, peaks ta tegema kindlaks, milliseid kaitsepõhimõtteid peaks hoone juures järgima.

Aastaid lagunenud ja kasutuseta seisnud Poska 53 on üks paremini restaureeritud ehitis­ mälestisi Tallinnas 2012. aastal.

19

Tartu vanalinna muinsuskaitsealal asuv Jaani 14 elamu.

Millised võima­lused on

vana puumaja remontimisel?

Tihti ei tea kaitsealuse vana maja omanikud, millised võimalused ja piirangud maja omamisega kaasnevad.

Korduma kippuvatele küsimustele vastavad Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialistid E G L E TA M M (ET) ja A V E E L K E N (AE).

Fotod K U LT U U R I V Ä Ä R T U S T E T E E N I S T U S 20

Mul on saja-aastane kaitsealune puumaja.

Mida ma võin sellega teha?

ET: Esmalt on vaja välja uurida, kas maja on mälestis või kas ta asub muinsuskaitsealal või miljööväärtuslikul hoones­ tusalal. Mälestise ja muinsuskaitseala andmeid saab vaa­ data Muinsuskaitseameti veebilehe www.muinas.ee jaotisest „Register“, maja paiknemist miljööväärtuslikul hoonestusalal on võimalik kontrollida veebilehelt www.miljooala.ee või koha­ likust omavalitsusest.

Iga mälestis ja muinsuskaitsealune maja on erinev, kuid üld­ juhul tuleb säilitada kõik algupärane ja väärtuslik. Selle välja­ selgitamiseks on kõige õigem võtta ühendust kohaliku oma­ valitsuse või Muinsuskaitseameti spetsialistiga. Et mälestiste ja muinsus­kaitsealade puhul oleks asjaajamine kiirem ja sujuvam, on Muinsuskaitseamet volitanud suuremates linnades (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas ja Haapsalus) oma ülesandeid täitma linnavalitsuse.

Muinsuskaitsealade piirangud on kirjas alade põhimäärustes.

Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva maja kohta tuleb koostada muinsuskaitse eritingimused, mille eesmärk on selgitada välja hoone väärtus ja analüüsida kavandatava tegevuse võimalikkust.

Vahel tuleb teha ka uuringuid.

Eritingimusi koostavad ja uuringuid teevad Muinsuskaitse­ ameti tegevusloaga spetsialistid, kelle andmed on veebilehel www.muinas.ee, aga ka Muinsuskaitseamet ise, kuhu tasub pöörduda, kui rahaga on kitsas, aga kiiret pole.

AE: Miljööväärtuslikul hoonestusalal asuva maja puhul tuleb pöörduda kohalikku omavalitsusse, kus rekonstrueerimiseks väl­ jastatakse enamasti projekteerimistingimused, mille koostamisel lähtutakse üldplaneeringus sätestatud üldistest piirangutest.

Miljööväärtusliku hoonestusala eesmärk on tagada ajaloo­ lise ilme säilimine. Nii nagu seda rikkus hoonete kapitaalremont nõukogude ajal, võib see juhtuda ka tänapäevase rekonstruee­ rimise käigus. Kaitsealuseid maju renoveerides tuleb ehitusaeg­ sed välisdekoorielemendid (uksed, aknad, piirdelauad, profiil­ laudis, sepistatud varikatused jm) säilitada ja restaureerida ning puuduvad taastada. Miljööväärtuslike hoonete interjöör ei ole kaitse all, kuid terviku huvides tuleb ka selle (kumernurkadega lagede, maalingute, tahveluste, kahhelahjude, laudpõrandate jms) säilitamisele tähelepanu pöörata, sest need annavad hoo­ nele lisaväärtust.

Nii muinsuskaitse eritingimuste kui ka projekteerimis­ tingimuste koostamise järel tuleb teha ehitusprojekt, kus on peale tavamahu olemas kõigi oluliste detailide (uste, akende, laudise jms) vaated, lõiked ja sõlmed.

Eelviidatud infokanalitest saab teavet ka vanade majade puhul jagatavate toetuste kohta. Mälestiste taastamist toe­ tatakse nii muinsuskaitse eritingimuste koostamisega kui ka restaureerimistööde osalise finantseerimisega, miljööväärtus­ like majade jaoks makstakse mitmes suuremas omavalitsuses restaureerimistoetust. Kõige tõhusamat toetust saab aga pak­ kuda vana maja omanik ise, kes teeb esmased hooldustööd, et pikendada maja eluiga ning vältida suuremat remonti ja tarbetuid kulutusi.

Minu maja laudis on üsna väsinud väljanägemisega.

Kas ma võin selle välja vahetada?

AE: Kui vähegi seisukord võimaldab, tuleb algne laudis restau­ reerida. Paksem, 35 mm paksune laudis on oma omadused kaota­ nud ehk amortiseerunud siis, kui lõhed ulatuvad üle poole läbi laua.

Laudise väljavahetamisel tuleb mälestiste ja muinsuskaitsealade

puhul kasutada algsete mõõtmetega ja algse profiiliga laudist.

19. sajandi II poole puumajadele on iseloomulik lai (vähemalt 18 cm nähtava osaga) profileeritud rõhtlaudis, 20. sajandi algul muutus laudis veidi kitsamaks. Kui laudist on vaja palju asendada, võib kasutuskõlblikud vanad lauad koondada maja ühele küljele.

Miljööväärtuslike majade teistel külgedel võib kasutada sama laia ja sarnase profiiliga lauda. Puitdekoor (piirdelauad, karniisid jt puitpitsdetailid) tuleb säilitada.

Laudise asendamine krohviga või vastupidi ei ole üldjuhul lubatud, sest maja on projekteeritud ühtsena ja mõnda elementi muutes lõhutakse terviklahendus.

Puumaja laudise värvimiseks sobib kõige paremini linaõlivärv, sest see imbub puidu sisse, kaitseb seda, kuid laseb samal ajal niiskusel välja kuivada, välistades mädaniku tekkimise ohu. Lisaks on linaõlivärv vastupidav ja hõlpsalt uuendatav.

Värvitoonidest soovitame vanade puumajade puhul eelistada traditsioonilistel pigmentidel põhinevaid toone. Veidi üle saja aasta tagasi peeti erksaid toone ja valget silma riivavaks ning need ei olnud ehituseeskirjade järgi lubatud. Samuti annavad tumedamad toonid vanale majale väärika ilme ega too laudise defekte esile.

Sooviksin muu hulgas parandada maja soojapidavust.

Kui palju on lubatud soojustust paigaldada?

ET: Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva maja puhul on lubatud ülemise korruse laepealse ja vundamendi maasisene soojustamine ning akende siseraamide klaasi vahetamine pakett­ klaasi vastu. Need toimingud ei muuda eriti maja välimust, kuid suurendavad märgatavalt soojapidavust.

AE: Ka miljööväärtuslike majade puhul tuleb alustada akende ümbruse tihendamisest traditsiooniliste materjalidega (nt takk, linavilt), põrandate ja vahelagede lisasoojustamisest ning akende siseraamidele tihendite lisamisest (mis vähendab ka jäälillede tekkimist). Kui on vaja laudist vahetada või siseseinu uuesti krohvida, tuleb ka palgivahed tihendada.

Kui aknahinged on kandevõimelised, võib siseraamidele lisada pakettklaasid. Vähesel määral võib ka seinu soojustada, kuid sel juhul tuleb kindlasti arvestada ventilatsiooni rajamise kuludega, sest õhutihedaks muutmisel hakkab maja ka niiskust hoidma ja see kahjustab puitkonstruktsioone.

Sõrestikkonstruktsiooniga majades on võimalik asendada sae­ puru uue soojustusmaterjaliga, ilma et maja mõõtmed muutuksid.

Palkmaja seinu ilma mõõtmeid muutmata soojustada ei saa, kuid kuni 5 cm paksune lisasoojustus koos tuule­tõkkeplaadiga säilitab üldjuhul maja olemasoleva ilme ja säästab ka kõige rohkem energiat, järgmiste cm-te efektiivsus ei ole enam nii suur. Ka vana laudist saab sellisel soojustamisel taaskasutada – laudade lühemaksjäämist on võimalik varjata nurgalaudadega. Seinte mõõtmete muutmisel üle 5 cm tuleb aknad ja uksed soojustuse võrra väljapoole tuua; kui mõõtmed suurenevad üle 10 cm, tuleb pikendada ka räästaid, mis eeldab katusetööde ettevõtmist.

Sokli välisviimistlusel ei ole lubatud sokliplaate kasutada, see tuleb traditsiooniliselt krohvida.

Maja põhikütteallikaks võiks jääda ahjud, sest nende välja­ lõhkumine tekitab vajaduse uute kütteallikate ja sundventilat­ siooni järele, millega omakorda võivad kaasneda maja välis­ ilmet rikkuvad sobimatud tehnoseadmed. Õhksoojuspumpade paigaldamine tänavalt vaadeldavale fassaadile ei ole lubatud, hoovifassaadile võib neid panna ainult varjestatult. Parim asu­ koht on maapind. Tehnoseadme paigaldamine nõuab kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut.

21

Üleval: Sügise 4 Tallinnas Vasakul üleval: Eha 25 Tartus Vasakul: Herne 34 Tartus

Kas aknad võib välja vahetada?

ET: Kui akende seisukord vähegi võimaldab, tuleb need res­ taureerida. Juhul kui restauraator hindab akende seisukorra väga halvaks, peavad uued aknad olema algsetega samasugused. See ei tähenda ainult sama materjali ja raamijaotust, vaid ka alg­ konstruktsiooni (üldiselt on vanade majade aknad kahekordsete raamidega) ja samasuguseid raamiprofiile (luigekael jt). Akende vahetamine tuleb kindlasti Muinsuskaitseametiga või haldus­ lepingu puhul kohaliku omavalitsusega kooskõlastada.

Klaas tuleb raamile kinnitada traditsioonilise kittimise teel, mida kasutati kuni nõukogude aja esimeste kümnenditeni. Kitt ei lase veel klaasi ja raami vahele nõrguda. Nõukogude ajal tuli kasutusele raami külge löödav puitliist, mis laskis vee liistu ja klaasi vahele. Puitliistu ei ole võimalik teha sama õhukest kui on kitt, mistõttu liist muudab raamide proportsioone.

AE: Kõigi kaitsevormide puhul tuleb kõik raamid teha avane­ vad. Miljööväärtuslike majade akende siseraamidel ei ole kohus­ tust prosspulki kasutada. Juhul kui akende välisilme säili­tamine on võimalik, siis üldjuhul avanemissuundade säilitamist.

Välisuste puhul võib soojuskadude vähendamiseks ja turvali­ suse tõstmiseks sissepoole paigutada uue ukse, mis võimaldab säilitada maja välisilme.

Minu maja katusekatteks on nõukogudeaegne eterniit.

Millise materjali vastu ma võin selle vahetada?

AE: Mälestise või muinsuskaitseala maja katusekatte­ materjalina võib kasutada ehitusajale sobivat kivi või käsitsi 22

valtsitud tsingitud plekki. Miljööväärtuslike hoonestusalade kahekorruseliste majade katused olid algselt enamasti tõrva­ papist kattega, seepärast on tänapäeval sobivaim materjal plekk, mis võimaldab katust kõige originaalitruumalt kujundada. Peale käsitsi valtsitud pleki on miljööväärtuslikel hoonestusaladel luba­ tud kasutada ka tehase eelvaltsitud plekki. Osale majatüüpidele sobib ka kivikatus. Korstnapitse võib traditsioonilise täissavitellise kõrval ehitada ka muudest kividest, kuid sel juhul peavad need olema krohvitud.

Kas vana maja katusekorruse võib välja ehitada?

ET: Katusekorruse väljaehitamise osas püütakse üldiselt inimese soovile vastu tulla. Pööningu väljaehitamisel peab silmas pidama, et räästast ja tavaliselt ka katuseharja ei saa tõsta. Kui eluruumi kõrguse nõudeid ei ole võimalik täita, saab pööningu välja ehitada alumise korteri laiendusena hobiruumideks. Kahekorruselistes puumajades on laienduse tegemine näiteks tuleohutusnõuete tõttu lihtsam kui eraldi korteri ehitamine, sest viimasel juhul on trepikoja tulepüsivuse nõuded karmimad. See võib tähendada kivi­trepikoja ehita­ mist, trepikoja seinte katmist tuletõkkeplaatidega, sprinkler-­ tulekustutussüsteemi paigaldamist vm, mis muudab või kahjus­t ab trepikoja ajaloolist ilmet.

Peale selle vajab katusekorrus valgust ja seetõttu tuleb ehi­ tada katuseuugid või paigaldada katuseaknad. Akende lubamisel lähtutakse maja vaadeldavusest ja arhitektuurist. Maja tänava­ poolsele küljele üldiselt katuseaknaid paigaldada ei lubata.

Vana akna remontimine Tihti on sajandivanused aknaraamid paksu värvikihi all ja näevad seetõttu räämas välja.

See aga ei tähenda, et neid ei saaks korda teha. Annamegi lühidalt nõu, kuidas kinkida vanale aknale uus elu.

1. Seisundi kontrollimine. Puitakna suurimad vaenlased on niiskus ja päike. Niiskuskahjustused tekivad enamasti seetõttu, et vihmavesi on sattunud raami ja piida alumiste nurgaühenduste või lahtise kiti ja klaasiliistude vahele.

Kui on näha, et puit on niiskunud ja värv kobrutab, ei tasu siiski arvata, et aknaraam on läbinisti pehastunud ja kasutuskõlbmatu.

Puidu seisundit on võimalik määrata lihtsal viisil. Torka puitu terava esemega – ainult juhul, kui teravik tungib kergesti sügavale puidu sisse, on alust arvata, et see on pehastunud.

Kui kitt on tulnud lahti vaid mõnes üksikus kohas, ei tarvitse seda täielikult eemaldada – piisab kiti lappimisest vajalikes kohtades.

Eemalda klaasi raamile kinnitavad vanad tihvtid (peenikesed ilma peata naelad) näpitsatega ja võta klaas ettevaatlikult raamist välja.

Puhasta kititavad pinnad liivapabe­ riga ja krundi linaõlivärviga.

Täielikult pehastunud puitosad tuleb kindlasti välja vahetada.

Vajaduse korral kutsu selle töö jaoks appi kogenud puutöömeister.

Kata klaasivalts ühtlase linaõlikiti kihiga ja suru klaas kiti sisse.

Tõsta aknaraam parandustööde ajaks hingedelt maha ja kata aknaava kinni, et kaitsta piitasid sademete eest. Et hiljem ei tekiks segadust, nummerda nii aknaraamid kui ka kõik nende lahtivõeta­ vad detailid (sealhulgas klaasid).

Kinnita klaas uute klaasitihvtidega raami külge. Kasuta selleks spet­ siaalset väikest haamrit (vt joonist).

Et klaas viga ei saaks, säti enne haamri alla papitükk.

Aknaraamile kinnitatud metallosad ehk manused tuleb raami parandamise ajaks eemaldada. Puhasta metallosad vanast värvist ja viimistle nad roostet tõrjuva vahendiga.

Kata klaasi alaserv kitiga ja silu see kitinoaga tasaseks.

2. Värvi eemaldamine. Vana värv tuleb raamilt eemaldada. Värvi pehmendamiseks võib kasutada kuumaõhupuhurit või infrapuna­ lampi Speedheater, misjärel on võimalik värv kraabitsaga pinnalt eemaldada. Värvist puhastatud pind lihvi liivapaberiga siledaks.

3. Klaas ja kittimine. Vana klaas on väärtuslik ja kaunis ning selle natuke laineline pind on oma ebatäiuslikkuses võrratult elavam kui tänapäeva klaasi oma. Seepärast tuleks vana klaas igal juhul säilitada.

Algselt kititud aknaklaas on ka edaspidi õige kittida. Vana maja akendel võib olla kitt aegade jooksul klaasiliistude vastu välja vahetatud, sageli ei ole aga liistud olnud kuigi vettpidavad.

Kui niiskus imbub klaasi ja liistu vahele, tekivad seal mädaniku ja hallituse arenemiseks soodsad tingimused. Seepärast soovitame liistudest loobuda ja eelistada kitti.

Eemalda vana lahti tulnud kitt kitsa peitli abil või kasuta kitilampi.

Kõva kitti saab pehmendada ka kuumaõhupuhuri abil, kuid siis tuleb klaas kindlasti kinni katta (nt vineeritükiga), et see liigse kuumuse käes ei puruneks.

4. Värvimine. Sünteetilise koostisega värv moodustab puidu pinnale kõva kooriku ega lase selle alla sattunud veel ära kuivada.

Seetõttu hakkabki värv puidult maha kooruma. Seevastu linaõli­ värv tungib sügavale puidu pooridesse ning muutub vananedes kriitjaks ja mõraliseks, võimaldades niiskunud puidul kiiresti kuivada.

Krundi põhjalikult puhastatud pind õhukese linaõlivärvi kihiga.

Värvi aknakitt nii üle, et värv ulatuks sellest 1–2 mm üle. Sel moel ei pääse aknaklaasilt alla valguv vesi kiti ja klaasi vahele.

Kata raamid kaks korda piisavalt õhukese värvikihiga, et pind saaks vastupidavam. Aknaid on kõige sobivam värvida sooja ja kuiva ilmaga. Väldi ka otsest päikesepaistet, sest liiga kiiresti kuivades võib värv mullitama hakata.

Kui hooldad puitaknaid korrapäraselt, on lootust, et need kes­ tavad kaua. Nii püsib hoonel kaua algne ilme ja väärtus ning kokkuvõttes on see omaniku jaoks ka kõige säästlikum lahendus.

Teksti aluseks on Muinsuskaitseameti infovoldik. Kogu infovoldiku tekst koos muude teabetrükistega on kättesaadav aadressil: http://muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/trykised.

23

Tartu Ülikooli spin-off ettevõte

RESTAUREERIMINE raamatud, piiblid graafika joonistused dokumendid kaardid fotod kips ja kivi balustraadid kipsornamendid trepid

KINGITUSED külalisteraamatud menüükaaned KÖITMINE ajalehed ajakirjad LÕPUTÖÖDE KÖITMINE

Anvar Valge, A-Viimistluse OÜ www.viimistluse.ee • info@viimistluse.ee • +372 513 2952

Antiigiveeb

ROOMAJA

Info antiigi- ja restaureerimishuvilistele ühest kohast

www.roomaja.ee

www.antiitiveeb.ee

looduslikud materjalid

Hea Maja Pood

KONTAKT

www.mandragora.ee Tartu, W. Struve 1

Savikrohv, lubikrohv, tadelakt

ene@mandragora.ee +372 527 4193

Ehitus-, viimistlus-, restaureerimistööd.

Looduslikud ja traditsioonilised ehitus- ja viimistlusmaterjalid Restaureerimistarvikud Koolitused Nõustamine

danelkanter@gmail.com tel +372 512 1614

www.heamajapood.ee/e-pood Pepleri 32, Tartu