Südamekeskus pakub põnevat tööd noortele arstidele

Südamekeskus

pakub põnevat tööd noortele arstidele

Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse uue juhi dr Julia Reinmetsa üks eesmärke on muuta keskus noortele kardioloogidele atraktiivseks töökohaks.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

Töötasite varem kardiointensiivravi osakonna juhatajana ja nüüd, 1. jaanuarist, juhite kogu kardioloogiakeskust. Millised on olnud teie esimesed mõtted uues ametis?

Keskus on väga suur, siin on kuus osakonda, kus töötab kokku rohkem kui 240 inimest. Seetõttu olen alustanud sellest, et saada tuttavaks iga osakonna struktuuri ja töörežiimiga, kohtuda iga arstiga, kuulata nende visioone, soove ja probleeme.

Arvan, et meie keskus vajab veidi tööstiili või töörežiimi muutust, et olla atraktiivsem noortele arstidele. Ülikooli lõpetanud arstid ootavad oma töökohalt rohkem multifunktsionaalsust, nad ei taha töö juures tegeleda kogu aeg ainult ühe asjaga. Arstiks õpitakse kaua ning viis aastat kestnud õppetöö ja residentuuri jooksul on noor arst puutunud kokku kõigi kardioabi valdkondadega. Nii on loomulik, et nad ootavad ka esimeselt töökohalt mitmekülgsust: näiteks mitte päevast päeva ravida ainult oma osakonna patsiente, vaid teha ka funktsionaalseid uuringuid ja võib-olla teha mõni valvevahetus kardiointensiivravi

osakonnas. Seetõttu võiks üks meie suundi olla arstide rotatsioon keskuse sees. Selline süsteem on ammu juurutatud teistes riikides, näiteks Soomes. See ei tähenda, et iga arst tingimata peab roteeruma, aga me anname võimaluse neile, kel selline soov on.

Kas roteerumise võimalus muudaks Regionaalhaigla esimese töökohana põnevamaks ja noored arstid saaksid siin rohkem arenguvõimalusi?

Eelkõige säilitaks see süsteem oskused, mis nad on saanud oma residentuuri ajal. Viis aastat on väga oluline etapp elus, aga kui õpituga iga päev ei tegele, siis paljud oskused lihtsalt kaovad.

Ütlen omast kogemusest: kui oled noor ja alles ülikooli lõpetanud, tuleb alati valida see kõige raskem töökoht. Kui sul on kerge, siis juurde ei õpi. Õpid siis, kui on raske töö, rasked haiged ja erinevad diagnoosid. Võib-olla alguses ongi väga raske, kuid saadud kogemus annab edaspidi jõudu ja tulevikus aktsepteeritakse sind arstina igal pool. Mis puutub meie haigla intensiivsusesse – kui inimene on harjunud töötama rahulikus kohas, siis ta intensiivsemat töökohta tõenäoliselt ei vali. Seevastu alustavale arstile annab intensiivne töökoht suure kogemuse. Kui ta siis leiab, et see ikkagi ei ole tema jaoks, võib alati edasi liikuda rahulikumale kohale.

Uuringud ja protseduurid, mida siinses südamekeskuses iga päev tehakse, on tavalise patsiendi jaoks täielik kosmos. Mis suunas te erialases tegevuses plaanite edasi liikuda?

Kindlasti arenevad edasi invasiivkardioloogia töömeetodid. Meie keskus on väga seotud invasiivse tegevusega: angiograafia, angioplastika, igasugused interventsioonid, kardiostimulaatorid, ablatsioonid. Tahaksime, et veel rohkem patsiente saaks kasutada kõiki meie kalleid ja väga vajalikke uuringuid ja protseduure. Selleks on keskusele väga oluline juurde saada nii haiglavoodeid kui ka arste.

Teiseks teadus ja koolitused. Meie juures on võimalik teha teadustööd, teadus- ja ravimiuuringuid. Praegu on üheksal meie arstil teaduskraad ja lihtsalt arstide suure hõivatuse tõttu ei suuda me uuringuid teha nii palju, kui meie võimed lubaksid. Kui saaksime oma töökorraldust standardiseerida ja stabiliseerida, siis oleks võimalik planeerida ka teadusuuringuid.

Samamoodi võiks meil olla tugev koolituskeskus, sest meil on palju sellist kogemust, mida on oluline Eesti piires jagada. Praegu piirab koolitamist ka pandeemia, kuid jällegi on takistajaks ka meie arstide töö intensiivsus – koolitav arst peaks selleks ajaks olema põhitöölt vabastatud.

Kolmas suund on ambulatoorne töö. Meil on palju sellist aparatuuri, mis võimaldab pakkuda haigetele, aga ka tervetele inimestele mitmesuguseid ambulatoorseid uuringuid ja tervisepakette. Polikliinilisel, ambulatoorsel osal on meie keskuses kindlasti palju arenguruumi. Kas või patsiendi jälgimine aasta jooksul pärast infarkti – meil on välja töötatud eriprogramm, mida saaks alustada polikliinikus juhtprojektina ja seejärel laiendada perearsti- ja taastusravikeskustesse.

Kui oled noor ja alles ülikooli lõpetanud, tuleb alati valida see kõige raskem töökoht. Kui sul on kerge, siis juurde ei õpi.

Teie jutust kumab igal sammul läbi arstide puudus. Küllap tuleb keskuse juhil vaadata sedagi, et siin töötavatel südamearstidel endil südamed vastu peaksid.

Olen nõus. Ka intensiivsus peab olema mõistlik. Kõigil on oma piir ja pinge peab olema selline, et inimene ei väsiks siin paari aastaga. Kui saame arste juurde, siis kindlasti vaatame üle töö intensiivsuse ja optimaalsuse, korraldame nii, et oleks tööaeg ja oleks vaba aeg. Hea töökoht on selline, et inimene ootab tööle jõudmist, mitte ei ole juba hommikul väsinud.

Seni juhtisite kardiointensiivravi osakonda ja tegite seal ka ravitööd. Kas jõuate nüüd keskuse juhi töö kõrvalt ikka veel valvevahetusi võtta?

Minule on väga oluline, et keskuse juhataja oleks aktsepteeritav mitte ainult administratiivses rollis, vaid ka arstina. Kuigi juhitöö on minu jaoks uus ja mahukas, pingutan edasi ja püüan jätkata ka ravitööd kardiointensiivravi osakonnas. Muidugi väiksema koormusega, aga ikkagi kakskolm valvet kuu jooksul.

KARDIOKESKUSE UUS JUHT DR JULIA REINMETS

 Lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1997, järgnes internatuur Ida-

Viru Keskhaiglas ja aastail 1998–2003 kardioloogia residentuur Põhja-

Eesti Regionaalhaiglas.  2003. aastast töötab kardioloogina Regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonnas, aastast 2012 kuni 2022. aasta alguseni oli selle osakonna juhataja.  Kuulub nii Eesti kui ka Euroopa kardioloogide seltsides ägedate koronaarsündroomide töörühma, samuti Eesti Kardioloogide Seltsi ehhokardiograafia töögruppi ja Eesti Hüpertensiooni Ühingusse.  2005. aastal pälvis Euroopa Kardioloogide Seltsi Euroopa kardioloogi tiitli ja 2016. aastal Euroopa Kardioloogide Seltsi ägedate koronaarsündroomide töögrupi diplomi.  Peres kasvab kolm last. Vanem tütar on 22-aastane ja õpib juristiks. 14-aastane tütar ja 12-aastane poeg käivad koolis. „Puhkust meeldib meile veeta kogu perega reisides.“  Enda vormis hoidmiseks püüab ta jõuda kaks-kolm korda nädalas trenni ja võimalikult palju lugeda, et oma erialateadmistega järjel püsida.  Kodus ootavad dr Reinmetsa veel kass ja kaks küülikut. Kass on briti lühikarvalist tõugu ja kord aastas on neil kodus ka kassipoegade kasvandus. „Loomad annavad mulle väga positiivset energiat, eriti meeldib mulle see, et nende emotsioonid on väga ausad. Loom ei valeta mitte kunagi.“

Töö nagu action-filmis

Dr Viktoria Krjukova juhib 1. jaanuarist kardiointensiivravi osakonda. CV Viktoria Krjukova

Meie osakond on väga kiire ja intensiivse töökoormusega. Erineme teistest omataolistest osakondadest üle maailma selle poolest, et lisaks kardioloogitööle teeme siin ka intensiivravitööd, mitte ei anna raskemaid haigeid üle. Osutame 3. etapi intensiivravi teenust. Aastaid oleme tegelenud kliinilise surma läbi teinud patsientide raviga – selles on meil suur kogemus. Liigume üha suurema multidistsiplinaarsuse poole. Peame end pädevana hoidma mitte ainult kardioloogia erialal, vaid kogu intensiivravis, sh näiteks mehaanilise ventilatsiooni oskused, sepsise ravi jms.

Meile see kõik meeldib, oleme tasemel ja oleme entusiastid. Meie kollektiiv on noor, hästi haritud, heade praktiliste oskustega. Osutame abi maailmatasemel – teeme kõike seda, mida tehakse kardioloogia tipphaiglates. Näiteks veresoone kaudu klapi paigaldamist võime lugeda juba tavaprotseduuriks, samuti teeme juba paar aastat hemodialüüsi (kunstneer) – seda kõike me oskame.

Meie patsiendid on igas vanuses. Hiljuti ravisin 32-aastast ägeda südamelihase infarktiga meest. Nii noored patsiendid on õnneks haruldased, kuid meie tavapatsient on umbes 50-aastane mees. Meie eesmärk on ravida neid nii, et nad paranevad, pääsevad tagasi oma tööle ja aktiivsesse ellu ning neid ootab ees pikk kvaliteetne elu. Teisalt ei ole ka kõrge vanus kardiointensiivravis enam piiranguks nagu vanasti. Ka üle 90-aastastele on meie juures kättesaadavad kõik moodsad raviprotseduurid. Kuna meil on väga keerulised patsiendid ja kõrgtehnoloogilised protseduurid, aga ka palju käelist tegevust, oleme noortele arstidele väga popp osakond. Ekstra meie osakonda tulevad praktikat saama anesteesia ja intensiivravi eriala residendid, erakorralise meditsiini eriala residendid, viimasel ajal oleme populaarsed ka sisehaiguste eriala residentide seas. Küllap aitab siin kaasa ka meie avatud ja sõbralik kollektiiv. Seda kõike ei kirjuta ma juhina kindlasti enda arvele, sest asusin sellele kohale alles jaanuaris, enne mind juhtis osakonda kardioloogiakeskuse uus juht dr Julia Reinmets.

Minu tulevikusoov on, et noortel arstidel, kes siia tulevad, oleks oma tööaja sees võimalus ka n-ö päris kardioloogiaga tegeleda. Üks asi on see põnevus ja action, mis eriti meeldib noortele, aga selleks, et kardioloogia eriala edasi viia, on vaja ka teisi oskusi ja teadmisi arendada. Seetõttu loodan, et minu kollektiiv saab tulevikus osa võtta ka ambulatoorsest tööst, mis ei ole praegu veel tavapärane. Koos dr Reinmetsaga plaanime juurutada kardioloogiakeskuses rotatsioonisüsteemi. See viiks edasi meie eriala üldiselt ning aitaks kogu meie keskusel areneda ja tasemel püsida.  Lõpetanud 2002. aastal

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna cum laude.  Alates 2009. aastast töötab

Regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonnas arstina.

Residentuuri ajal töötas samas osakonnas ja ka kardiokirurgia osakonnas kahe aasta jooksul valvearstina.  Umbes kümme aastat tagasi alustas tööd Raplamaa Haiglas ning jätkas seal ambulatoorsete vastuvõttude ja ehhokardiograafiliste uuringute tegemist ka pärast Regionaalhaiglaga võrgustamist.  Dr Krjukova erihuvi on ehhokardiograafia, millega ta on kõik need aastad aktiivselt tegelenud.

Ta tunnistab, et töö võtab olulise osa tema elust: „Mina armastan tööd ja töö armastab mind.“  On Eesti Kardioloogide Seltsi,

Eesti Arstide Liidu ja European

Society of Cardiology liige.  Tema abikaasa Maksim töötab

Regionaalhaiglas juba 30 aastat.

Tütar käib ema jälgedes ja on 2. aasta neuroloogiaresident, teadushuviline poeg õpib 11. klassis. „Meile meeldib kogu perega ühiselt reisidel käia, püüame selleks alati aegu sobitada. Pere lemmikud on kuldne retriiver

Smarti ja „maailma kõige intelligentsem loom“ kass Markus.

Õpime tegema järjest keerulisemaid protseduure

Dr Peep Laanmets juhib 1. jaanuarist invasiivkardioloogia osakonda.

Meie osakond peaks kujunema Eesti juhtivaks invasiivkardioloogia keskuseks, kus saab teha kõiki tänapäevaseid protseduure.

Regionaalhaiglas on olemas kõik võimalused, mida ägeda infarkti raviks vaja. Tehnikaga oleme tänapäevaselt varustatud, meil on olemas praktiliselt kõik olulisemad diagnostika- ja interventsioonivahendid. Näiteks just enne seda intervjuud tegime teist korda soonesisest „lubjapuurimist“ kõige uuema seadme, rotablaatoriga, mida Eestis kasutatakse pärgarterite lubjast puhastamiseks seni ainult meie haiglas. See meetod juurdub ilmselt osakonna rutiinsesse tegevusse, seda võib vaja minna ehk 10–30 korda aastas tugevasti lupjunud veresoonte

ravis. Litotripsia ehk soonesisene pulsslõhustamine on meil juba üpriski tavaline protseduur, mida teeme 20–30 korda aastas, ja arvatavasti selle kasutus suureneb.

Ravikvaliteedi parandamise üks tee on suurendada invasiivse piltdiagnostika osakaalu. Piltdiagnostikat oleme juba teinud ja hakkame aina rohkem kasutama, eelmisest aastast on intravaskulaarne ultraheli (IVUS) ja optiline koherentstomograafia (OCT) ka haigekassa hinnakirjas. Teisisõnu, saame pärgartereid seestpoolt vaadata soonesisese ultraheliaparaadiga. Optiline koherentstomograafia ehk OCT võimaldab soont seestpoolt vaadata veel täpsemini: kui sinna on näiteks paigaldatud stent, siis kas see on korralikult soone seina vastas, kuidas asetseb lubinaast, kas on soonesisest trombi. Lisaks teeme järjest sagedamini soonesisest füsioloogilist hindamist (fractional flow reserve, FFR), mis aitab planeerida vahepealse raskusastmega ahenemiste ravitaktikat.

Minu isiklik huvi on krooniliste pärgarteri sulguste operatsioonid. See on meie töö kõige keerulisem osa, teeme neid 50–60 korda aastas ja meie edukus 90–95 protsenti on täiesti maailmatasemel. See on see tipptase, mis teeb invasiivkardioloogia huvitavaks ja mida käin ka Euroopa keskustes teistele õpetamas.

Teine põnev tänapäeva suund on aordiklapi paigaldamine kateetri kaudu (TAVI). 2020. aastal oli meil 17 klapipaigaldamise protseduuri, 2021. aastal juba 44, tänavu võiks neid tulla 50–60. Samuti loodame rohkem paigaldada kodade kõrvakese sulgureid kõrge tromboosiriskiga patsientidele, neid protseduure oli eelmisel aastal seitse. Püüame ennast koolitada Euroopas, teha järjest keerulisemaid protseduure. Ka mitraalklappide puudulikkust saaksime ravida ilma lahtise operatsioonita.

Üldse muutub strukturaalne südamehaiguste ravi järjest rohkem väheinvasiivseks: lahtise operatsiooni asemel on võimalik teha invasiivkardioloogiline protseduur. Patsient kipub ikka eelistama vähem invasiivset meetodit, kui sama raviefekti saab ilma lahtise operatsioonita. See muutus on toimumas eriti viimastel aastatel ja meil on palju tööd ees, et suurendada Eesti arstkonna teadlikkust nüüdisaegsete ravimeetodite kättesaadavusest Regionaalhaiglas. See ei ole ainult kardioloogide teema, me peame ka teiste erialade arstide, näiteks neuroloogide, gastroenteroloogide ja sisearstide teadlikkust tõstma selles vallas, millistele patsientidele mingi meetod sobib.

Meie, invasiivkardioloogide patsiendiks ei taha keegi ju vabatahtlikult saada. Kõik teavad, et palju sõltub ka enda valikutest: hoiduda suitsetamisest, hoida kolesteroolitase normis ja nii edasi. Samas invasiivkardioloogina ütlen, et inimene võib ka väga õigesti elada ja ometi ei anna see tagatist, et veresooned ei lupju. Geneetika eest ei põgene keegi. Naljaga pooleks: eks meil peab ka tööd olema. Kui lupja soontes üldse poleks, siis peaksime ametit vahetama! CV Peep Laanmets

 On lõpetanud Tartu

Ülikooli arstiteaduskonna ravi osakonna 2001. aastal, järgnes internatuur ja residentuur kardioloogia erialal.  2006. aastal asus ta

Regionaalhaiglas tööle alguses kardiointensiivravi osakonnas, seejärel järjest rohkem invasiivkardioloogia osakonnas. Invasiivkardioloogi litsentsi omandas ta 2009. aastal.  Oli 2011–2015 Eesti Kardioloogide Seltsi sekretär ja 2015–2018 seltsi president.  Dr Laanmets sõidab juba kümmekond aastat mootorrattaga. „Ju see jäi mul nooruses välja elamata.

Sõidan lihtsalt oma lõbuks, motoklubisse ei kuulu.“

Teiseks hobiks on tal sportlaskmine ja ta on ka

Eesti IPSC klubi liige.  Tantsuõpetajast abikaasaga kasvatavad nad nelja koolilast, kel vanust 7–15 aastat.

Suurepärane hüppelaud noorele arstile Risko Majas, kardioloog

ulin Regionaalhaiglasse residentuuri

T2015. aastal. Nüüd olen siin täiskohaga südamearst, kuid mu koormus jaguneb kahe osakonna vahel: suurema osa ajast töötan kardiointensiivravi osakonnas ja väiksema osa ajast invasiivraviosakonnas. Need kaks osakonda on omavahel väga tihedalt põimunud. Kardiointensiivravi osakonda satuvad peamiselt ägeda südamelihase infarktiga patsiendid ja invasiivraviosakonnas ravitakse samu patsiente interventsioonide teel ehk ilma avatud lõikuseta.

Tänu sellele on mul arstina võimalik olla väga mitmekülgne. Südamehaigeid ei saa ravida ainult ravimitega, peame tegema ka interventsioone. Ka patsientide ring on väga lai, nii et haigusi, millega me tegeleme, ja ravijuhendeid, millega peame end kursis hoidma, on nii palju, et laisaks muutuda pole võimalik, kohe jääd arengus maha. Pidevalt peab ennast koolitama ja uute suundadega kurssi viima. Pealegi hõlmab kardioloogitöö ka käelist tegevust ja selle treenimiseks on hea käia invasiivosakonnas diagnostikat tegemas. Noore arstina on mulle pakutud siin tõesti väga hea hüppelaud, ma saan olla kardioloogia mõttes täiesti tipphaiglas, näha kõiki raskeid protseduure, teha neid ise ja olla selle kõige keskel. Oluline on ka suur patsientide hulk suures keskuses – kui istuda niisama osakonnas, kus haigeid ei ole, siis sellega kogemust ei saa. Meie keskus võimaldab maksimaalset kogemust.