Triinu ja taavi pere lood by rita

Tr ii n u j a Ta a vi

p e re l o o d

Triinu ja Taavi pere lood.indd 1

28.08.2012 22:15:07

Käesolev õppematerjal on valminud keskkonnaharidusliku projekti „Keskkonnaalase õppevahendi koostamine lasteaedadele” tulemusena. Kogumik sisaldab keskkonnateemalisi jutukesi, mis käsitlevad energia ja vee säästmist, jäätmete sortimist ning looduskaitset. Õppematerjal on mõeldud eeskätt abiks lasteaiaõpetajale teema „Mina ja keskkond” käsitlemisel. Jutukeste autoriteks on järgmised projektist osavõtjad ning Tallinna ja Harjumaa lasteaedade õpetajad: Ljudmilla Borissevitsh, Kaja Cimolonskas, Irena Hamburg, Kätlin Isakannu, Anne Kivinukk, Kaisa Kungus, Kaia Laur, Iie Liivandi, Svetlana Olsen, Monika Siimon, Viktoria Šulgina, Merle Tõnurist, Reelika Täht, Elena Tyurina, Evi Ärmpalu. Õppematerjali koostamist ja kirjastamist toetas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Tallinn 2012 Koostajad: Anne Kivinukk ja Sirly Raavel, SA REC Estonia Kujundus: Eerik Keerend, Neoart OÜ Keeletoimetaja: Jaana Viires, OÜ Tekstitoimetus Trükikoda: AS Multiprint

Triinu ja Taavi pere lood.indd 2

28.08.2012 22:15:08

Linna servas elab pere Ühe linna servas elab tore pere: Triinu ja Taavi käivad lasteaias, ema ja isa aga tööl. Samas elavad ka vanaema ja vanaisa, keda lapsed kutsuvad memmeks ja taaduks. Kogu see sõbralik pere mahub väikesesse majja. Majal on hoov ja aed. Triinu ja Taavi kodu läheduses asub aga metsatukk, mille taga loksub meri. Perel on tihti metsa ja mere äärde asja. See kõik oleks nagu nende oma. Kogu pere hoolib sellest metsast ja merest väga: nad tahavad, et nende kodune loodus püsiks puhta ja tervena. Ometi ei ole kõik lihtne ja selge. Sageli märkavad nad asju, mis võiksid olla teisiti. Siit jutukogust leiad palju lugusid selle pere tegemistest ja toimetamistest.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 3

28.08.2012 22:15:08

E ga’s inimene enne tark ole, kui ta rumal ära ei ole olnud Ühel päeval juhtus midagi erakordset: suure vilina ja ragina saatel maandus Triinu ja Taavi maja ette rakett. Sellest hüppasid välja imetillukesed naerusuised mehikesed: sinine Energ ja roheline Säästur. Nad keksisid ja naersid rõõmsalt ning kilkasid teineteise võidu: „Naer on terviseks! Naer on terviseks!” Ootamatud külalised läksid majja. Mehikesed itsitasid ja arutlesid seal omavahel, et kuhu nad siis nüüd ometi sattunud on. Nii imelikult suured olendid paistsid sellel planeedil ja selles majas elavat. Siis kuulsid nad üht kumisevat ja monotoonset häält ütlevat: „Kuigi pole mul jalgu, ei käsi, käimast ööl ega päeval ei väsi. Igaühel mind alati vaja, minuta pole ühtegi maja!” „Mis see veel on?” imestasid mehikesed ja vaatasid laste poole. See oli kell, mis tegi peatumatult aina tikk-takk, tikk-takk, tikk-takk, tikk-takk – õhtul, öösel, hommikul ja päeval. Tikk-takk meeldis mehikestele väga. Nad itsitasid jälle lõbusalt ja pidasid plaani, mida järgmisena ette võtta. Sedamaid oli roheline Säästur vanaema rohelise seeliku taskus ja sinine Energ vanaisa vanade siniste pükste tasku põhjas. Sinna jäid nad terveks pikaks ööpäevaks.Õhtul toimetas kogu pere köögis. Emal podises toit pliidi mitmel plaadil. Ääreni täis veekann auras juba pikemat aega, keegi ei märganud seda pliidilt võtta. Taustaks mängis televiisor, millel polnud ühtki vaatajat. Tühi kõht pani lapsi aga iga natukese aja tagant külmiku ust avama ja sulgema ning pikalt uurima, mida võiks hamba alla haarata. Lapsed unustasid end lausa mitmeks minutiks avatud uksega külmiku ette. Laes põles suure võimsusega lamp.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 4

28.08.2012 22:15:09

Kõik oleks nagu korras olnud, kui vaid isa poleks istunud õnnetu näoga laua taga. Ta nuputas, miks küll pere elektriarve nii tohutult suur on. Appi tuli vanaisa, kelle siniste pükste tasku põhjas olev sinine Energ meeleheitlikult vanaisa säärt kraapis. Energ ärgitas vanaisa peret õpetama, kuidas olla säästlikum. Vanaisa lülitas pliidi välja, sest toidu lõplikuks valmimiseks võib kasutada juba jahtuva pliidi soojust. Siis pani ta kinni televiisori, sest keegi ju ei vaadanud seda. Lastele sai südamele pandud, et kui toit on käes, siis tuleb külmiku uks kohe kinni panna. Seejärel vaatas vanaisa isa poole, kustutas laelambi, asetas lauale hubaselt põleva küünla ja lajatas siis täiel häälel: „Ega’s inimene enne tark ei ole, kui ta rumal ära ei ole olnud.” Saabus öö ja pere magas oma tubades. Emal-isal olid jäänud mängima televiisor ja põlema öölambid. Taavi toas põles samuti tuli ja üürgas DVD-mängija. Roheline Säästur muutus väga rahutuks ja näpistas vanaema naba: nüüd tuleks küll midagi ette võtta! Vanaema tõusis voodist, kustutas tuled, lülitas välja DVD-mängija ja televiisori ning ohkas lõpuks: „Kes tark, see võtab õpetust.” Laupäeval oli Triinul ja Taavil aega tarkuseteri uurida ning vanaemalt küsida. Pärast selgitusi sai kogu perekond aru, kui rumalad nad olid olnud, kui valesti käitunud ja kui pillavalt elektrit tarbinud. Energ ja Säästur itsitasid vanaisa siniste pükste ja vanaema rohelise seeliku taskus ning leidsid omakorda: „Kordamine on tarkuste ema ja naer on terviseks!” Mehikesed pugesid taskutest välja, hüppasid raketti ja lendasid tagasi keskkonnasäästlikule planeedile. Nende ülesanne Maal ja selles majas sai täidetud: jälle üks perekond õppis säästvalt toimetama. Isal jäi üle vaid tõdeda, et ega’s inimene enne tark ei ole, kui ta rumal ära ei ole olnud.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 5

28.08.2012 22:15:09

Kuidas säästa elektrienergiat Oli reede õhtu. Tubades põlesid tuled ja külmkapp kööginurgas urises oma katkendlikku laulu. Ema triikis pesu, vanaema võttis tolmuimejaga tolmu. Isa ja vanaisa vaatasid televiisorist jalgpalli ning hüüatused „oh!” ja „jess!” olid ainu kesed, mis sealt kandist kostsid. Taavi oli ninapidi arvutis ja otsis vastuseid nii-öelda tähtsatele küsimustele. „See on koolitöö!” selgitas ta teistele. Triinu istus laua ääres ja joonistas pilti teemal „Kuidas säästa elektrienergiat”. Niisuguse pildi pidi iga laps järgmiseks nädalaks lasteaeda kaasa võtma. Hoolimata pingsast mõtlemisest ei tulnud Triinule ühtegi head mõtet pähe. Korraga käis väike plõksatus ja kogu tuba mattus pimedusse. Triinu ja Taavi ootasid põnevusega, mis edasi saab. Siis hüüdis ema isale: „Elekter läks ära. Jüri, palun pane küünal põlema!” Algul ei saanud Triinu aru, kuhu see elekter siis läks. Kas jalutas lihtsalt uksest välja? Kuid siis tuli isa küünlaga ja teatas: „Ilmselt on kuskil mingi rike, saamegi energiat säästa.” Emale ja vanaemale see elektrienergia säästmine väga ei meeldinud, sest neil jäi ju töö pooleli. Triinul oli aga hea meel. Nüüd ta teadis, mida joonistada. Kui tuba jälle valgeks sai, võttis ta tühja paberi ja värvis selle mustaks. Joonistuse teisele poolele kirjutas ema: „Meie pere säästis reede õhtul elektrienergiat.”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 6

28.08.2012 22:15:10

Lugu prügi sorteerimisest Taavi tuli lasteaiast ja jutustas kodustele lasteaia kevadisest suurpuhastusest. Triinu kuulas Taavit hoolega. Temale oli see uus, sest nende lasteaias niisugust vahvat üritust ei korraldatud. Taavi rääkis, miks on vaja neid suuri konteinereid, mis tänaval seisavad. Siis tuli ka Triinule meelde, et õpetaja neist midagi kõneles. „Oota, Taavi, mina tean ka, et prügi peab sorteerima. Las ma räägin sulle ise!” ütles Triinu. Ta jutustas, et paberi ja papi konteinerisse tuleb panna ajalehed, ajakirjad, vihikud, ümbrikud, kaanteta raamatud, pappkastid ja -karbid, paberkotid. Paberi ja papi konteinerisse ei tohi panna määrdunud või vettinud paberit ja pappi, majapidamispaberit, kasutatud pabernõusid, kartongist joogipakendeid ja kilet. „Triinu, aga kas sa tead, mis on biolagunevad jäätmed?” küsis seepeale Taavi. „Olen kuulnud küll, aga täpselt ei mäleta,” vastas tüdruk kõhklevalt. Taavi selgitas: „Biolagunevad on need jäätmed, mis lagunedes muutuvad pikapeale jälle mullaks. Niisuguste jäätmete konteinerisse tuleb panna liha- ja kalajäätmed, köögi- ja puuviljade koorimisjäägid, kasutatud majapidamispaber, pabersalvrätid, paberfiltrid, kohvipaks, ligunenud teepakid, närtsinud lõikelilled ja taldrikule jäänud toiduriismed.” „Parem on siiski, kui sa oma toidu ilusasti ära sööd ja midagi järele ei jäta,” sõnas vanaema. Lapsed mõtlesid selle üle, mida uut nad päeva jooksul olid kuulnud. Õhtul leidsid nad, et ka nende kodus võiks olla jäätmete jaoks mitu kasti. Vanemad olid selle mõttega rõõmsasti nõus: viimane aeg oli nendegi kodus jäätmeasjanduses kord luua. Kui sa õues kommi sööd, Isa pakkus välja, et jäätmetest võiks meisterdada mängupaber tasku poeta, asju ja viia neid lasteaeda. Seal võiks korraldada isegi ära üle õueala, selleteemalise võistluse. Isa meisterdaski mahlapakist prahti maha laota. väikese auto, ema aga tegi tühjast kingakarbist ja pude Prügi jaoks on prügikastid, likorkidest pliidi. Vanaema valmistas vanadest nööpikogu sodi sinna tassi. dest Triinu nukule pärlid.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 7

28.08.2012 22:15:10

Pühapäeva hommik äärelinna majas Sel pühapäeval magasid kõik kaua. Üksnes vanaisa oli ammu ärkvel ja toimetas köögis. Ta lülitas juba mitmendat korda elektrilist veekeedukannu sisse, sest toimetuste vahepeal ununes tal kohvi tegemine ära. Kui see meelde tuli, siis oli vesi juba jahtunud. Seetõttu talitas vanaisa ikka sama rada: lülitas veekannu sisse, võttis ajalehed ette – ning juba jälle seisis ta mõtlikult jahtunud veekannu kõrval ja lülitas selle uuesti sisse. Viimaks astus kööki vanaema ja võttis olukorra kontrolli alla. Ta kallas just kuumaks aetud vee tavalisse kohvikannu ja pani pudru puupliidile podisema. Vanaisa ohkas kergendatult: vanasti saadi kõik veed ja söögid puupliidil tehtud! Peagi hakkas hommikupäike köögiaknast sisse piiluma, oli aeg laelamp kustutada. Pikkamööda jõudis kööki kogu pere. Vanaisa küsis lastelastelt, kas tubadest on lambid-telekad välja lülitatud ja kardinad akende eest ära tõmmatud. Lapsed kinnitasid, et kõik sai tehtud nagu kord ja kohus ning asusid pudru kallale. Kui pere oli hommikust söönud, lahkuti köögist oma pühapäevaseid toimetusi tegema. Ees ootas tore päikseline puhkepäev.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 8

28.08.2012 22:15:10

Lugu sellest, kuidas Päikesekiir lapsi õpetas

Taavi ootas kannatamatult, millal ema talle lasteaeda järele tuleb. Kui Taavi lõpuks koju jõudis, siis rääkis ta kõigile, et täna oli käinud lasteaias Päikesekiir. Päikesekiir oli kõnelenud lastele sellest, kui oluline on energiat säästa. Energiat kokku hoides jääb loodus puhtamaks ja säästetud energia arvelt jääb perele rohkem raha järele. Kodused kuulasid Taavit suure huviga. Edaspidi lülitas isa teleri välja, kui keegi seda ei vaadanud, ja ema kustutas valguse tubades, kus keegi ei viibinud. Nüüd olid kõik pereliikmed säästlikumad ja Taavi lootis, et nii ka jääb.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 9

28.08.2012 22:15:10

Sulge külmkapi uks Ühel ilusal päikesepaistelisel pühapäeval toimusid hoovis koristustalgud. Töid ja tegemisi oli küllaga. Tavaliselt küpsetas ema laupäeva õhtul pirukaid, millega talgute päeval oli mõnus keha kinnitada. Seekord aga oli ema ostnud kõikidele pereliikmetele vahvlijäätist, mida kavatseti pärastlõunal süüa. Taavi unistas vahvli jäätisest juba pärast hommikusööki. Ka aiatöid tehes mõlgutas ta mõtteid jäätisest, mis köögis sügavkülmikus ootamas oli. Lõpuks katkes Taavi kannatus ja ta läks kööki, et oma jäätisest üks pisike suutäis võtta. Suus sulav jäätis maitses poisile hästi. Sellest hoolimata võttis Taavi vaid ühe ampsu ja pani jäätise tagasi paberisse: ema polnud ju veel jäätist pakkunud. Suure ähmiga jättis Taavi aga külmiku ukse lahti. Tegutsedes läheb aeg kiiresti ja peagi jõudiski kätte pärastlõuna. Talgurahvas tegi pausi, et hinge tõmmata. Ema läks kööki jäätiste järele. Kui talle avanes pilt lahtise uksega külmikust, siis muutus ta veidi kurvaks: jäätised olid ära sulanud! Ema läks õue ja küsis pahaselt: „Kes käis külmkapi kallal ja unustas selle ukse lahti?” Alguses ei vastanud keegi midagi. Viimaks tunnistas Taavi, et tema käis oma jäätist maitsmas. Ema ja isa muigasid ning Taavi ei julgenud pilku maast tõsta. Ema võttis lastel käest kinni, viis nad kööki laua äärde istuma ja lausus: „Taavi, ma ei ole kuri selle pärast, et sa jäätist käisid maitsmas. Pahaseks teeb mind hoopis see, et sa külmiku ukse lahti unustasid. Külmiku sisu külmutamiseks peab kapi mootor tegema tööd, kulutades elektrienergiat, mille eest me maksame. Kui külmiku uks lahti jätta, siis raiskab see elektrienergiat ja külmikus olev kraam hakkab sulama. Järgmisel korral ole hoolsam!”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 10

28.08.2012 22:15:10

E riline sünnipäevakink Taavi sai seitsmeaastaseks ja kutsus pooled rühmakaaslased oma sünnipäevale. Talle kingiti suur hulk eri mõõtmetes autosid. Külaliste ja uute mänguasjade seltsis möödus aeg kiiresti. Õhtul, pärast külaliste lahkumist hakkas Taavi koos emaga koristama. Ema lükkas taldrikutele jäänud toidu biojäätmete kotti, Taavi tööks oli kokku korjata kingipakendid. Isa märkas, et poiss käib mööda tube ringi karpe otsides ja küsis: „Mis sa karpidega peale hakkad?” „Prügikasti viin, ema ju palus koristada,” tunnistas Taavi. „Kas sa siis midagi muud ei oska nendega peale hakata?” uuris isa. Samal ajal tuli tuppa Triinu, kes hõikas karpe silmates valjult: „Oh, äge! Just selliseid karpe on mul vaja meisterdamiseks. Meil käis lasteaias eelmisel nädalal külas Prügihunt, kes rääkis, et vanu asju saab uuesti kasutada. Prügihunt jagas meile karpe, pudeleid, korke, nööpe, jäätisepulki ja mida veel. Igaüks sai neist meisterdada endale mingi mänguasja.” „Mida sina siis meisterdasid?” uuris Taavi. Triinu seletas: „Mina kaunistasin ühe karbi pudelikorkidega ja sellest saab minu ehtekarp. Aga Martin meisterdas karpidest ülilaheda auto. See meeldis kõigile väga.” Taavi kutsus Triinu kohe enda tuppa uusi põnevaid mänguasju meisterdama.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 11

28.08.2012 22:15:11

Nurjunud piknik See juhtus ühel päikselisel kevadpäeval ühe Kesk-Eesti järve kaldal. Pere oli sõitnud loodust nautima. Isa oli selleks internetist leidnud keset männimetsa asuva lõkke- ja telkimisplatsi. Isa parkis auto telkimisplatsi lähedusse parklasse ja pere otsis üles järveäärse piknikukoha. Täna olid nad siin esimesed, kes järve äärde jõudsid. Isa seadis üles grillikupli ja pani söed põlema. Lapsed jooksid metsa all, otsisid lilli. Vanaisa tõmbas jalga pikad kummikud ja astus õngega vapralt järve. Ema valmistas ette piknikku, vanaema tõmbas lahti kaasavõetud lamamistooli ja kuulas eemal linnulaulu. Äkki kuuldus metsateelt automüra. Kaks autot lähenesid mootorite unnates ja tolmupilves laagriplatsile ning peatusid lausa veepiiril. Uksed paiskusid valla ja kõva tümpsu saatel valgus autodest välja lärmakas seltskond. Kõige ees tormas suur koer. Triinu ja Taavi jooksid kohkunult isa-ema juurde, vanaema lappis lamamistooli kokku ja vanaisa tuli solinal veest välja. Must koer lähenes haukudes perele. „Ta ei hammusta!” hõikas koera peremees eemalt. Koer nuusutas pere üle ja tormas haukudes metsa. Rohkem ei olnud uuel seltskonnal perega asja. Muusika keerati valjemaks ja sedamööda valjenes ka nende jutt. Söögi- ja joogikraam tassiti lagedale, üleliigne jäi maha vedelema. Vaiksest kevadisest piknikust ei saanud enam juttugi olla. Pere sõi vastvalminud grillvorstid kiiresti ära ja koristas enda järelt oma piknikuplatsi. Asjade kokkupakkimiseks ja autosse laadimiseks kulus vaid mõni minut. Kena metsajärv koos räuskava seltskonnaga jäi selja taha, sõit läks kodu poole. Autos oli vaikne, pere oli nähtust jahmunud.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 12

28.08.2012 22:15:11

Kahe ojakese lugu See juhtus Triinu ja Taavi kodulähedases metsatukas. Mere poole voolas kõrvuti kaks ojakest: üks neist oli allikas, mis vulises välja siitsamast maa alt, teine oja oli pikem ja läbis linnaosa, kus asus ka laste kodu. Saabus talv ja kogu loodus kattus paksu lumega. Ojakest kattis jääkoorik, allikas aga talveks kinni ei külmunud, sest maa alt tulev soojus hoiab allikad jäävabana. Vanaisa teadis öelda, et allikas voolab põhjavesi. Põhjavee puhtust tuleb eriti hoolega hoida. Kui aga mõni õnnetus juhtub või keegi allikavees suisa pesu peseb, siis maa all voolavat vett on raske puhastada. Rikutud vesi voolab aina edasi ja võib pahandust ning muret tuua loodusele ning paljudele peredele. Triinu ja Taavi pidasid vanaisa õpetust meeles ning käisid oma ojakesi vaatamas. Varsti saabus kevad. Päike paistis, lumi sulas, linnud laulsid, vesi vulises ja laste jalutuskäigud metsas kujunesid õige vesiseks. Allikas ja oja muutusid aina veerohkemaks ning ühel päeval suures veemöllus nad ühinesid. Aga oh häda! Linnast tulnud oja kandis enda pinnal kaasas pudeleide ja kilekotte. „Mis sa mull-mull-mulle teed!” hädaldas puhtaveeline allikas. „Sa ju puha prahti ja sodi täis, määrid mu ära.” „Mis mina teha saan,” porises oja vastu. „Mõned loll-loll-lollakad viskavad oma sodi ja prahti minu kaldale või otse vette. Nüüd on sulalumi kõik selle mulle sülle kallanud.” Triinul ja Taavil oli vanaisa õpetus meeles: veekogud tuleb hoida puhtana! Mida teha, kuidas aidata? Ruttu otsisid õde-venda metsa alt pikad kepid ja õngitsesid veevoolust välja möödaujuvaid kilekotte ning pudeleid. Paraku ujus osa prahti ikka edasi, mere poole. Lõpeb ju kõikide jõgede teekond kusagil meres. Mis saab seal prahist edasi? Kas satub mõni kilekott linnu noka ümber või vedeleb sada aastat niisama rannas?

Triinu ja Taavi pere lood.indd 13

28.08.2012 22:15:11

Vahepeal rahustas oja allikat: „Ära pabista! Kui suurvesi möödas, siis saame mõll-mõll-mõlemad oma sängi tagasi. Usun, et ka inn-inn-inn-inimestel tuleb viimaks mõi-mõi-mõi-mõistus koju ja nad ei loobi oma prahti kuhu juhh-juhhjuhh-juhtub.” „Vaata, et sa vette ei kuku,” hoiatas Triinu Taavit. „Muidu pean sind ennast toikaga välja tirima.” Taavi naeris ja hoidis põõsaokstest kõvasti kinni. Nõnda kestis laste töö videvikuni. Veest välja püütud praht korjati kokku ja viidi koju prügikasti. Uksel lõi ema käsi kokku: „Kust nii hilja?! Mis siis nüüd? Käed-jalad puha külmad! Pange ruttu teised riided, teeme sooja teed.” Triinu ja Taavi rääkisid kodustele loo kahest ojakesest. „Lastel on küll täna pihud külmad, aga süda nõnda soe,” muheles vanaema.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 14

28.08.2012 22:15:11

Laupäev maakodus Ühel laupäeval sõitis kogu pere oma suvekoju. See talu oli isa sünnikodu, pere suvine lemmikpaik. Nüüd, varakevadel, valendas varjulistes kohtades veel lumi. Peale tunniajalist sõitu hakkas paistma tuttav metsatukk. Aga pilt, mis läbi autoakna avanes, oli kõike muud kui meeldiv: kõikjal suvekodu ümbruses vedeles prügi. Esimesena sai kõnevõime tagasi isa: „On need inimesed ikka ühed isekad tegelased. Nad mõtlevad vaid, kuidas neil lihtsam ja kergem oleks!” Ilmselt oli keegi metsa visanud prügikoti, mille linnud ära lõhkusid. Tuul oli koti sisu laiali kandnud, jättes paigale mõned klaaspudelid. Ema nägu oli mossis, ta tahtis vist midagi kurja öelda, kuid vanaema jõudis ette: „Pole hullu (see oli vanaema lemmikväljend), koristame selle prügi ära ja siis riisume õue üle.” Keegi ei vaielnud vanaemale vastu. Vanaisa seadis sammud kuuri alla ja tuli sealt tagasi töökinnastega: „Pange kätte,” andis ta nõu. Isa saabus toast kolme prügikotiga olmeprügi, pakendite ja paberi jaoks. „Olmeprügi kotti pange klaasikillud, hõbedased šokolaadipaberid, CD-plaadid, elektripirnid ja katkised mänguasjad. Pakendite kotti korjake plastmassist, klaasist, metallist ja kartongist pudelid, topsid ning karbid. Kui te mõne leitud asja puhul ei tea, kuhu seda panna, siis võite minult küsida,” õpetas isa. „Milleks on vaja prügi sorteerida?” päris Taavi. „Prügi viiakse lõpuks jäätmejaama ja seal saab seda uuesti kasutada,” vastas vanaisa. „Näiteks vanadest ajalehtedest ja papist tehakse paberit, tühjadest klaasnõudest valmistatakse uusi pudeleid.” „Kuhu me paneme apelsinikoored?” tahtis Taavi teada. „Need viime aianurgas olevasse kompostihunnikusse. Sinna paneme kõikide puu-

Triinu ja Taavi pere lood.indd 15

28.08.2012 22:15:11

ja juurviljade koored ja lehed ning muud toidujäätmed. Ka õuelt riisutud lehed viime sinna. Kompostihunnikus jäätmed kõdunevad ja muutuvad mullaks, mida saame kasutada peenramaal,” selgitas isa. Ema lisas: „Kompostihunnikusse ei tohi kunagi panna kilekotte, konservikarpe ega plastpudeleid, sest need ei kõdune. Nende lagunemiseks kulub sada aastat. See on väga pikk aeg.” Peale paaritunnilist rassimist värskes õhus saigi õu puhtaks ja prügi leidis endale koha õiges kotis või kompostihunnikus. Vanaema kaasapakitud piknikukorv tühjenes kiiresti, sest töötegemisel oli kõigil kõht tühjaks läinud. „Mulle meeldib, kui hoov on puhas ja korras,” ütles ema välja kõikide arvamuse.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 16

28.08.2012 22:15:11

Muinasjutt mõtlevast karust Karu magas terve talve koopas. Kevadel ärkas ta üles ning oli unine, näljane ja pahur. Karu ootas veidi ja läks siis üle vaatama oma kuningriiki, lootes midagi ka hamba alla saada. Ta kõndis ringi ja muutus veelgi pahuramaks: lume alt oli välja sulanud prahti, mida inimesed olid siia talve jooksul visanud. Metsa all vedeles kilekotte ja plastpudeleid. Keegi oli metsa toonud koguni katkise kraanikausi, teine aga musta prügikoti. Mets oli nagu prügimägi! Karu istus kännule ja mõtles, kuidas metsa päästa. Lõpuks otsustas ta koostada veebilehe Hoidke Metsa! ja kirjutada sinna järgmised käitumisreeglid. Ärge noppige asjatult lilli. Koristage oma tegevusjäljed ja võtke prügi kaasa. Ärge häirige pesitsevaid linde. Ärge lõhkuge sipelgapesi. Ärge murdke puude ja põõsaste oksi. Tehke lõket ainult selleks ette nähtud kohas. Muidugi, see kõik on ju vaid muinasjutt! Karud ei kirjuta ega kasuta internetti. Loomad ja linnud ei oska lugeda, aga nemad selliseid õpetussõnu ei vajagi. Metsaelanikud hoiavad oma kodu alati hästi. Käitumisreegleid tuleb õpetada ja meelde tuletada inimestele. Vanaema luges Triinule ja Taavile metsaoti õpetussõnad ette ja ütles siis: „Nüüd olete teiegi targad.” Seejärel küsis ta lastelt: „Mida teie metsa kaitseks veel teeksite?”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 17

28.08.2012 22:15:11

Triinu ja lillekimp Triinu lasteaias oli tore päev: lapsed läksid metsa kevadet tervitama. Ilm oli ilus ja kevad oli täies jõus: päike paistis, linnud lõid laulu ning metsaalune lausa sinas sinililledest. Triinu asus kohe õhinal lilli korjama ja sai neist varsti suure kimbu. Triinu oli hea ja taibukas tüdruk, ta jättis parasjagu lilli kasvama. Nii tulevad järgmisel kevadel nende seemnetest uued lilled. Lapsed jalutasid edasi. Aeg-ajalt õpetaja peatus ning jutustas lillede ja puude kohta mõne loo. Triinu kuulas hoolega, aga varsti väsis käsi lillekimbu hoidmisest. Pihk läks higiseks ja mõni lill kippus kimbust pudenema. Lõpuks tüdines tüdruk lillede kandmisest, ta poetas kimbukese vargsi põõsa alla. Aga üks õpetajatest märkas seda ja ütles Triinule tasakesi: „Võta lilled üles: nii on nad vaid praht metsa all ja ilmaasjata kasvanud.” Triinu võttis punastades kimbu maast ja kandis seda edasi. Varsti olid lilled täiesti närtsinud ega olnud sugugi ilusad. Aga mis sa teed! Lapsed mängisid palli, sõid võileibu ja lõpuks oli aeg koduteele asuda. Ka mõned teised lapsed korjasid lilli kaasa. „Vaata, kui targad!” ohkas Triinu endamisi. „Nii said nad ilusa kimbu ja terve päev olid käed ka vabad.” Varsti tuli ema lasteaeda Triinule järele, et koos koju minna. „Ema, näe, need lilled on sulle,” ulatas Triinu emale kimbu longu vajunud sinililli. Triinu oli päris õnnetu, aga ema tänas ja naeratas ikka: „Viime lilled koju ja paneme vette!” Nii tehtigi ja Triinu rõõmuks tõusid sinililled vaasis pikapeale sirgu. „Võta loodusest kaasa ainult niipalju, kui vajad,” õpetas vanaema loo lõpetuseks. „Vanaemal on alati õigus,” mõtles Triinu endamisi. „Kui oleksin looduses targemini käitunud, siis oleks päev veelgi toredam olnud.”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 18

28.08.2012 22:15:11

Metsavana õpetus Metsalilli korjates, ära liialt hoogu mine. Kõik, mis murdsid, kaasa võta, ja siis kodus vaasi pane!

Hoia loodust Puud ja põõsad meie rõõmuks, metsas, pargis kasvavad. Mõned aga teadmatusest, nende oksi murravad. Puule tema oks on sama, mis on sulle käsi, jalg. Oksi murdes tekib puule, kole-kole, valus jälg.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 19

28.08.2012 22:15:11

Jutt sellest, kuidas prügi endale kodu leidis Triinu ja Taavi pere otsustas kaasa lüüa „Teeme ära!” talgupäeval ja oma kodu korda teha. Alustati juba varahommikul: kõigepealt koristati toad ning siis mindi õue ja aeda korrastama. Puude ja põõsaste lehed, okkad ning toidujäätmed muutuvad lagunedes mullaks, seepärast nimetatakse neid biolagunevateks jäätmeteks. Niisugused jäätmed pandi maja taga asuvasse kompostikasti. Puhtad paberid koguti ühte kilekotti, teise aga igat sorti kokkupressitud pakendid. Kolmandasse kotti läks olmeprügi. Aegunud patareid ja akud pandi eraldi kasti: need tuleb hiljem poe juurde ära viia. Triinu sai aru, et ka igal prügil on oma kodu.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 20

28.08.2012 22:15:11

Varese hädakisa Jõudis kätte kauaoodatud kevad. Mets ärkas ja kogu loodus lõi haljendama. Aga metsloomad kurvastasid, sest nende suur kodu – mets – oli väga must: lume alt oli välja sulanud palju prahti. Loomad otsustasid korra majja lüüa ja käpad külge panna. Hommikust õhtuni tegid metsloomad üksmeelselt tööd: nad korjasid kokku kõik paberitükid, kilekotid, kaltsud, klaaspudelid ja -purgid ning panid need ühte suurde hunnikusse. Kõik metsaelanikud töötasid usinalt, kuni väsisid ja istusid puhkama. Äkki kuulsid nad kõva kraaksumist: „Kraaks-kraaks! Niimoodi ei tohi, see on inetu.” Metsloomad jäid mõtlema, et mida nad tegid valesti. Jänes aga taipas kohe, milles asi. Miks vares pahandas ja mida taipas jänes?

Triinu ja Taavi pere lood.indd 21

28.08.2012 22:15:11

Lugu tühjast toidulauast Triinu ja Taavi asuvad linde aitama Taavi sai jõuluvanalt kingituseks lindude toidulaua. Küll see oli ilus! Toidulaud oli puust ja katusega. Alus oli piiratud väikese servaga, et tuul lindude toitu ära ei puhuks. Järgmisel päeval kinnitas isa toidulaua puuoksale nii, et köögiaknast võiks laual toimuvat hästi näha. Triinu ja Taavi hakkasid õhinal linde söötma. Lauakesele pandi saiapuru, kaerahelbeid, seemneid ja külmkapis säilitatud marju. Toidulaua serva külge riputati pekitükk. Peagi tulid lauakesele ka linnud. Triinu ja Taavi ei teadnudki, et neid siin nii palju ja nii erinevaid on. Vanaisa tundis neid linde ka nime pidi: seal olid varblased, tihased, puukoristajad ja leevikesed. Igal linnuliigil olid oma söögikombed ja eelistused. Triinut ja Taavit üllatas see, et linnud sõid seemneid parema meelega kui kaerahelbeid. Tihased rippusid mõnuga pekitüki küljes. Vahel läksid linnud toidu pärast koguni tülli. Isa tõi poest linnutoitu, mis meeldis toidulaua külalistele kõige rohkem. Ka kass oli elevil. Ta limpsas keelt ja uuris sagivaid linde huviga. Linnud aga toas istuva kassi ees hirmu ei tundnud, sest nende ja kassi vahel oli paks aknaklaas. Pealegi oli toidulaua katus sedavõrd madalal, et ei kass ega teised tülitajad poleks toidulauale mahtunud. Triinul ja Taavil oli hea meel, et nad võisid linde raskel ajal aidata. Talvel on ju lumi maas ja linnud ei saa mujalt toitu kätte. Kui aga kevad saabub, siis püüavad linnud nende aias putukaid ja löövad laulu. Tihane Parus ja tema kimbatus Nii möödus paar nädalat. Toidulaud ei tundunud lastele enam huvitav. Ühel talvehommikul tõusis tihane Parus üles ja sai aru, et talv on ikka veel täies jõus: väljas oli käre külm ja paks lumi. Paruse kõht oli väga tühi: kõhutäiest mõne rammusa ussikese kujul ei tasunud unistadagi – kust sa neid talvel leiad!

Triinu ja Taavi pere lood.indd 22

28.08.2012 22:15:12

Hädaline oli teadlik toidulauast ja selle küljes rippuvast pekitükist. Ta ajas külma kaitseks suled puhevile ning lendas Triinu ja Taavi akna alla. Parus unistas, kuidas ta jalgadega pekitüki küljes ripub ja nokaga seda nakitseb. Kiiremini, kiiremini päästva toidulauani! Viimaks jõudis linnuke kohale ja lasi tiivad pettunult rippu: laual uitas tühi tuul, pekitüki asemel kõlkus vaid vettinud nöörijupp. Parus lendas Triinu ja Taavi aeda ka pärastlõunal, järgmisel hommikul, siis veel ja veel. Lauake jäi aga tühjaks. Parus oli õnnetu: kuidas siis nii? Lapsed olid ju hoolega lauakest katnud. Tema ja teised sulelised teadsid, et sealt võib päästvat toitu leida. Linnud olid harjunud, linnud lootsid. Appi! Kõht oli nii tühi! Triinu ja Taavi lubadus Parus konutas aiavärava kõrval põõsaoksal. Vanaema tuli turult. Tihane vaatas vanaemale kurvalt otsa. Vanaema libistas silmad üle Paruse ja läks tuppa. Nii möödus paar päeva ja Paruse nälg kasvas üha suuremaks. Iga päev ootas ta väraval vanaema, kuni ükskord nende pilgud kohtusid. Vanaema seisatus viivuks ja jäi mõttesse. Siis võttis otsustavalt kotisanga puhku ja tõttas tuppa. Köögiaknast silmas vanaema tühja toidulauda ja kutsus siis lapsed enda juurde: „Lapsed, miks lindude toidulaud tühi on?” küsis vanaema. „Meil ei ole enam aega,” seletas Triinu, „meil on muud tegemist.” „See ei loe!” pahandas vanaema. „Kui juba lindude toitmisega alustasite, siis tuleb seda kevadeni teha. Linnud on ju teie toidulauaga harjunud.” Triinule ja Taavile ei pidanud seda mitu korda rääkima. Kiiresti otsiti välja toidusegu ja pekitükk. Varsti tulid lauale ka linnud. Lapsed lubasid vanaemale, et edaspidi toidulaud tühjaks ei jää – nemad vastutavad! Triinu ja Taavi olid ametis kuni kevadeni, vanaema otsis neile sobivat toidukraami. Kõik see nõudis vaeva ja hoolt, aga oli lindudele suureks abiks. Paruse tänu Kevad tuli, lumi sulas ja linnud ei vajanud enam inimeste toiduabi. Ühel päikesepaistelisel päeval istus Parus köögiakna alla, vaatas sealt majja sisse ja hüüdis tänulikult „Siuts! Sitsikleit! Sitsikleit!”. See oli Paruse tänulaul.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 23

28.08.2012 22:15:12

Triinu ja Taavi meisterdavad pesakasti Kevad oli saabunud: seda võis näha, kuulda ja tunda. Hommikuti oli ärgates juba valge, välja minnes ei pidanud pakse talveriideid selga toppima ning õues võttis Triinut ja Taavit vastu lindude koor. Kui nad linde hoolega kuulasid, siis mõni neist laulis üsna iseäralike sõnadega: „Sitsikleit! Sitsikleit!” Isa ütles, et need on rasvatihased, kes varakevadel laulma hakkavad. Triinu ja Taavi mõnulesid kaua voodis: oli puhkepäev ning seega ei olnud neil kuhugi kiiret. Äkki kuulsid nad väljast kolksatusi. Lapsed tõusid kiiresti ja uurisid, mis toimub. Selgus, et isa vedas õuele laudu ja tööriistu. „Näe, unimütsidki üles ärganud,” tervitas isa Triinut ja Taavit. „Kas tulete appi?” „Mida me tegema hakkame?” küsisid lapsed lausa kooris. „Ehitame kuldnokkadele kodu, et nad meie aeda elama tuleksid,” vastas isa. „Milleks peavad linnud aeda tulema, metsas on ju palju rohkem ruumi?” tahtis Triinu teada. „Linnud on meie väikesed abilised. Nad söövad viljapuudelt ja marjapõõsastelt putukaid ning ussikesi, siis ei hävita kahjurid puude-põõsaste lehti ja õisi ning meie saame sügisel süüa ilma ussiauguta õunu. Linde tuleb abistada, hoida ja kaitsta,” selgitas isa. „Hakkame siis tööga pihta!” kiirustas Triinu. Isa ja Taavi mõõtsid ning saagisid lauad parajaks. „Need on pesakasti seinalauad, need katuse ja põranda jaoks,” arutlesid nad isekeskis. Isa andis Triinule tüki liivapaberit ja õpetas: „Lihvi sellega lauad siledamaks, siis ei ole seinad ja põrand karedad ega tee linnupoegadele haiget.” Enne pesakasti kokkuklopsimist tegi isa ühe laua sisse augu: „Selle kaudu pääseb lind majja ja välja. Ava peab olema paraja suurusega ja õigel kõrgusel, et suuremad linnud ega kassid ei saaks kuldnokapesa hävitada,” jagas isa oma teadmisi.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 24

28.08.2012 22:15:12

Lõpuks sai lindude kodu valmis. Lastele see meeldis. Triinu ja Taavi mõtlesid endamisi, et kas ka kevadekuulutajad on oma pesakastiga rahul. Isa tõi redeli, kinnitas pesakasti akna taga kasvava kase külge. Hommikuti ärgates jooksid Triinu ja Taavi vaatama, kas mõni lind on juba kasti elama asunud. Möödus nädal ja ühel hommikul nägid nad musta, kollase nokaga lindu: see oligi kuldnokk. Lind lendas veidi ringi ja laskus pesakasti juurde oksale. Tundus, et pesakast meeldib talle. Triinu sosistas Taavile: „Ma tahan linnukese sõber olla.” „Mina ka,” vastas Taavi. Kuldnokk tõusis lendu ja maandus üsna akna lähedale maapinnale. Lastele tundus, nagu sooviks lind öelda: „Aitäh, et mulle kodu meisterdasite!”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 25

28.08.2012 22:15:12

Puhkepäev metsas Ühel varasuvisel puhkepäeval kõndis pere oma metsas. Kevadel on metsas väga mõnus: linnud laulavad, päike paistab …Eelmisel aastal olid vanaisa ja Taavi pesakasti ehitanud ning selle puu otsa kinnitanud. Täna tulid nad vaatama, kas on keegi sinna elama asunud. Ja oligi! Väga vaikselt olles võis pesakastist kuulda isegi linnupoegade hääli. Sädin paisus eriti suureks siis, kui nende ema pesakasti ava juurde lendas: ta tõi poegadele süüa. Nagu emadel ikka, oli ka linnumammal kuhjaga tegemist. Jälle lendas ta vurinal okste vahele uut saaki otsima. Taavi kutsus vanaisa vaatama veidi eemal asuvat suurt sipelgapesa, kus oli nii palju sipelgaid. Sipelgatel oli palju tegemist. Nad liikusid oma rada pidi ega püsinud sekunditki paigal. Mõned pugesid Taavi püksisäärest üles ning see pani poisi rabelema ja kõvasti karjuma. Ega muidu nihelejatele öelda, et „Sul oleksid nagu sipelgad püksis”. Esimene mure oli sipelgapesast eemale saada ning siis sipelgad riietelt ja jalgadelt maha raputada. Kui rahu oli jälle taastatud, siis manitses vanaisa: „Metsas ei tohi karjuda, meie oleme siin külalised. Mets on kodu taimedele, lindudele, loomadele ja putukatele. Looduses on kõik omavahel seotud. Kas mäletad, kui me tegime talvel lindude söögimaju? Nüüd, kevadel, linnud tänavad inimesi sellega, et püüavad putukaid, mis muidu rikuksid meie aiataimi.”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 26

28.08.2012 22:15:12

Ootamatu külaline Oli varasuvine pühapäev, pere istus lõunalauas. Ema heietas mälestusi oma lapsepõlvest, vanaema täiendas neid heldinult. Oli ju neil palju ühist meenutada. Triinu vaatas akna poole ja – tardus. Mööda tänavat vantsis üks ebatavaline loom. See loom oli suur ja pruuni värvi, aga ei olnud hobune. Triinu kiljatuse peale pöörasid pead teisedki. „Näe kus põder linna sattunud!” imestas vanaisa. Kogu pere tormas trepile imelooma vaatama. Põder oli seisma jäänud ja tundus olevat segaduses, sest linn on metsloomale ju võõras koht. Triinul tuli nutt peale: kahju oli linna eksinud põdrast ja hirm oli ka. „Mis me nüüd teeme? Lähme juhatame põdra metsa tagasi!” oli Taavi julge. „Anname midagi süüa,” pakkus ema. Vanaema soovitas: „Plaksutame käsi ja karjume kõva häälega. Ehk leiab ise õige teeotsa üles!” Kogu pere oli äkki mures ja nõutu. „Parem kui me omal käel midagi ette ei võta,” otsustas isa. „Selleks on oskajad inimesed ametisse pandud.” Isa võttis telefoni ja helistas numbril 1313. Tõsi – Taavilegi tuli meelde, mida lasteaias oli räägitud: abitusse olukorda sattunud loomast teata telefonil 1313.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 27

28.08.2012 22:15:12

Võrratu päev Ühel pühapäeval läksid Triinu ja Taavi vanaema ning vanaisaga loodusesse. Teekond viis linnast välja, peatuti metsaveeres, kus asusid toredad matkarajad. Vanaisa ja vanaema olid seal nooruspõlves esimest korda kohtunud ning selles paigas oli alanud nende armastus. Rada oli käänuline ja ühe korra pidid rändajad minema ka üle väikese silla, mille alt voolas läbi jõgi. Taavi tahtis kangesti murda mõnd põõsa- või puuoksakest, et see ühelt poolt silda vette visata ja teiselt poolt vaadata, kuidas oks välja ujub. Vanaema arvates ei olnud okste murdmine hea mõte. Vanaisa ütles, et tulime ju loodust nautima, mitte hävitama. Lõpuks jõuti jõeäärsele lagendikule. Ennäe – seal oli ette valmistatud piknikuplats väikese onni, lõkkeaseme ja prügikastiga. Mõnus oli värske õhu käes süüa, toit maitses kohe palju paremini kui kodus. Vanaema ja vanaisa pajatasid vahvaid lugusid oma nooruspõlvest, linnud laulsid ning vesi sulises – see oli tõeliselt võrratu päev. Enne tagasiteele asumist korjati asjad kokku ja vaadati hoolega, et midagi liigset siia kaunisse paika maha ei jääks. Tühi veepudel ja kasutatud salvrätikud pandi prügikasti, sest loodus tuleb puhtana hoida.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 28

28.08.2012 22:15:12

Puhkus indiaanlaste moodi Käes oli ema-isa kauaoodatud puhkus. Pere pakkis vajalikud asjad kokku ja suundus autoga mere äärde. Triinu ja Taavi lugesid silmade särades viitasid, millest nad autoga möödusid. Lõpuks ometi keeras isa auto metsateele ja peatus parklas. „Isa, aga miks me rannale lähemale ei sõida, vaid siia metsa äärde pargime?” küsis Taavi, kes ei olnud just vaimustatud sellest, et peab oma kaasavõetud kraami käe otsas randa vedama. „Me ju rikuksime sedasi liivaluiteid, kui pargiksime vahetult mere äärde. Ei saa olla kogu aeg nii mugav,” vastas isa. Lapsed aitasid emal-isal asju randa vedada. Pere valis endale vaikse platsikese, mille läheduses olid mõned puud ja põõsad. Triinul oli juba kõht tühjaks läinud ja ta oli valmis minema puudelt oksi murdma, et grillima hakata. Ema aga näitas käega ühe märgi suunas, mis ütles, et rannas lõket teha ei tohi. Ema lisas: „Peale selle ei tohi puu küljest oksi murda ja need ei läheks põlemagi! Lõkke tegemiseks tuleb puude alt korjata kuivi oksi. Läheme teeme lõket hiljem selleks ettenähtud kohas, mets on praegu väga kuiv ja tuleohtlik.” Triinu ja Taavi otsisid kotist välja puuviljad ja kustutasid nendega oma esimest nälga. Äkitselt tundis Taavi igatsust oma Pontu järele. Taavi uuris isalt, miks Pontu vanaema hoolde jäeti: nii tore oleks koeraga rannas lustida. Isa vastas selle peale, et avalikes randades ei ole lubatud koertega käia. Siis tegid Triinu ja Taavi läheduses tiiru. Nad limpsisid jäätist, uurisid sipelgate toimetamist, nuusutasid metsalilli ja leidsid kõrges rohus kükitava pardi! Õhtul pakkis pere oma asjad kokku ja istus jälle autosse. Rannas veedeti pikk päev, aga perest ei jäänud maha mingit jälge: prügi oli pandud prügikasti, lilled jäid rõõmustama teisigi puhkajaid ja hauduvat parti ei tülitatud. „Nagu indiaanlased!” oli Taavi uhke. „Viibisime pika päeva looduses, aga keegi ei saa arugi.”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 29

28.08.2012 22:15:12

Abistav vihm Triinul ja Taavil oli suvevaheaeg, sestap veetsid nad oma päevi suuresti vanaema ja vanaisa seltsis. Lapsed mängisid liivakastis, kui äkki taevas pilvines ja hakkas vihma sadama. Triinu ja Taavi lippasid katuse alla vihmavarju, vanaisa aga ruttas kuuri. Taavi hüüdis vanaisale järele: „Kuhu sul nii kiire hakkas?” Vanaisa aga sättis räästa alla tünni. Kui see tehtud, oli taadil aega seletada: „Viimaks ometi! Vihma kallab kui oavarrest! Taevast alla sadavat vihmavett on kasulik ära kasutada: see aitab meil vähendada veearveid.” „Aga kuidas sa selle vihma kinni püüad?” uuris Taavi edasi. Vanaisa vastas: „Paneme räästa alla tünni ja siis koguneb vihmavesi sinna sisse. Kui pärast on vaja kasvuhoones kurke-tomateid kasta, siis ei pea me toast kraanist vett ämbritesse laskma ja kasvuhoonesse viima, saame kastmisvee kohe siitsamast tünnist. Tasub olla nutikas ja säästlik.” „Vihmaveega on hea saunas pead loputada, see teeb juuksed kenasti siledaks,” lisas vanaema ammuse tarkuse. Taavi ja Triinu mõtlesid veidi ja lubasid edaspidi viia oma mänguämbrid ka räästa alla, siis saab hiljem kasutada vihmavett liivakookide tegemiseks.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 30

28.08.2012 22:15:12

Tähtis kaev Igal suvel veetis pere aega maal, suvekodus. Elu maal oli Triinule ja Taavile põnev ning avastusterohke. Imetleti ümbritseva looduse ilu, kuulati vanaema jutte maaelu puhtusest ja tervislikkusest. Lapsed said teada, et vesi ei voola inimesteni ainult kraanist ja joogivett ei osteta alati poest, nagu mõni linnalaps arvab. Vanaisa armastas ikka ja jälle öelda: „Vesi suuri laevu kannab, vesi palju jõudu annab.” Vanaema aga õpetas vett säästvalt kasutama, vett austama ja veega arukalt ümber käima, sest veeta surevat inimene ning närbuvat ka loodus. Vanaema ja vanaisa ei joonud poest ostetud pudelivett: neile pudelivesi ei maitsenud, aga veekraani maal ei olnudki. Suvekodus andis perele vett aianurgas olev kaev. Sellel oli uhke puidust käsipuuga metallvänt, kaevu koliseva keti külge oli kinnitatud ämber. Üsna ruttu hakkas kaev ka Triinule ja Taavile meeldima. Ema oli kindel, et vändaga kaevu vesi on tervislikum ja maitsvam kui poest ostetud pudelivesi. Seda uskusid ka vanaema-vanaisa, sest ega nad muidu poleks toidu valmistamiseks ja janu kustutamiseks ainult puhast kaevuvett kasutanud. Aia- ja toataimi kasteti jõe- ning vihmaveega, mida koguti suurtesse mahutitesse. Kui jätkus, võis sealt ammutada vett ka pesemiseks. Vanaema-vanaisa oskasid vett hoida ja mõistlikult kasutada. Vanavanemate pikk elu ning selle jooksul kogutud tarkused õpetasid lapsi ja lapselapsi hindama puhta vee tähtsust.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 31

28.08.2012 22:15:12

Säästa vett! Vesi meie loodusvara vajab tarka tarbimist. Tundub küll, et vett on palju, kuid – ei mingit raiskamist! Pestes käsi, hambaid, nõusid ära lase joosta veel. Nõnda säästad vett ja loodust ning on endal rõõmus meel.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 32

28.08.2012 22:15:12

Üks saunalugu Suvi oli kätte jõudnud. Triinu ja Taavi müttasid kogu päeva õues ning metsas. Õhtu saabumist tuletas meelde vanaema hääl: „Triinu-Taavi, tulge tuppa pesema ja sööma!” Vanaemale vastuvaidlemine ei meeldinud, nii et tuli minna. „Triinu, mine sina esimesena duši alla, siis läheb Taavi. Pese ruttu ja ära lase vett asjata joosta!” jagas vanaema korraldusi. Aga Triinule meeldis vannis pladistada ja oma vanniloomadega mängida. Triinu üritas vanaema ümber veenda: „Ma lähen hoopis vanni, saan paremini puhtaks.” „Ma palusin sul duši all pesta. Igal õhtul ei saa vannis mängida, see kulutab väga palju vett,” jäi vanaema kindlaks. „Aga kraanist ei lõpe ju vesi otsa,” mangus tüdruk edasi. „Tulge, ma räägin teile, kuidas mina pesin, kui väike olin,” kutsus vanaema. Ja vanaema rääkis: „Vanal ajal, kui ma maakodus elasin, oli meil saun. Selleks et pesta, tuli vesi kaevust ämbritega sauna vedada. Aga kaev asus saunast päris kaugel: sinna oli umbes sama palju maad nagu meie üle tänava poodi,” selgitas vanaema. „Saunas käimiseks hakati valmistuma hommikul. Minu taat, teie vanavanaisa, võttis kaelkoogud ja ämbrid ning läks kaevule.” „Mis need kaelkoogud on?” küsis Taavi. „Kumera puidust kepi mõlemasse otsa kinnitati kett, mille küljes oli konks. Nende konksudega tõsteti veeämbrid maast üles ja puukepp sätiti pangede kandmiseks turjale. Nii oli kergem tassida: käed ei väsinud ära. Taat vedas vett katlasse ja tünni, see oli raske ning aeganõudev töö,” jutustas vanaema. „Räägi edasi, vanaema!” kibeles Triinu. Vanaema jätkas: „Sauna hakati kütma lõunast. Tuli tehti saunaahju ja katla alla, nii said saun ning vesi korraga soojaks. Naised käisid saunas enne, siis mehed.”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 33

28.08.2012 22:15:13

„Kuidas sa sellises saunas pesid, kus soe vesi on pajas ja külm vesi tünnis?” imestas Taavi. „Pesukausis pesti. Kopsikuga võeti katlast tulist vett ja tünnist külma vett kaussi, vesi segati parajaks ning pesti. Üks kausitäis vett kulus pesemiseks, teine loputamiseks. Ei mingit laristamist! Kui muidu ei aidanud, siis ema manitses, et jäta teistele ka vett. Saunaveest pidi jätkuma tervele perele,” rääkis vanaema. „Ja kas vett jagus ikka kõigile?” uurisid lapsed. „Iga pereliige teadis, kui palju ta võib pesemiseks kulutada. Kõik hoidsid vett kokku. Mõnikord suvel, kui ilmad olid kuivad ja vihma ei olnud ammu sadanud, võis vesi ka kaevus otsa saada,” lõpetas vanaema oma jutustuse. Triinu läks rõõmuga duši alla. Ta mõtles kaua vanaema jutule ja vee kokkuhoiule: „Küll on tore, et meil on dušš. Pesen selle all hea meelega.”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 34

28.08.2012 22:15:13

Tüli söögilauas Päev kaldus õhtusse ja pere kogunes sööma. Taavi oli pärast pikka päeva väga näljane ja ta tõstis taldrikusse mitu prisket vorsti, kuhja kartulit, salatit ja leiba – nii et küllalt sai. Kõik asusid sööma. Räägiti päeval juhtunust, kuidas oli läinud lasteaias, tööl ja kodus. Taavi oli asunud innuga toidu kallale. Aga sedamööda, kuidas kõht täis sai, rauges ka poisi jaks. „Ma enam ei jõua,” kaebas Taavi ja vaatas emale otsa. „Söö, söö kõht ilusasti täis! Taldrik tuleb ikka tühjaks süüa,” manitses ema. „Ma tõesti ei jaksa enam,” kaebas Taavi varsti jälle. „Kas ma võin järele jätta?” „Siis läheb see biolagunevate jäätmete kasti. Seal ta laguneb mullaks, seda mulda kasutatakse parkides lillepeenarde tegemiseks!” kilkas Triinu, kes oli just lasteaias arutanud, mida teha mittevajalike asjade ehk jäätmetega. „Poiss! Toitu ära ei viska! Toitu tuleb austada, leib on vanem kui meie,” müristas vanaisa. Tundus, et majja sigineb väike tüli. Taavi suu ümber tekkis juba nutuvõru ja kahvel sonkis üsna väsinult kartulikuhjas. „Anna siia, väikemees,” ohkas isa ja võttis Taavi taldriku. „Mehed peavad ikka kokku hoidma.” Vanaema õpetas: „Tõsta toitu ette niipalju, kui jõuad ära süüa!” „Kõige parem on, kui jäätmeid üldse ei teki!” oli ka Triinul jälle tarkus varuks.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 35

28.08.2012 22:15:13

Triinu ja Taavi üksinda köögis Ühel suvepäeval ärkasid Triinu ja Taavi üksi, sest vanaema ja vanaisa olid läinud naabritele appi maasikaid korjama. Kõigepealt vaatasid õde-venda televiisorist multifilme. Nad jäid nagu naelutatult paariks tunniks multikate kütkesse. Viimaks tüdines Taavi televiisorist ja tundis, et kõht on tühi. Üheskoos mindi kööki, et midagi suupoolist otsida. Elutoas helendas üksikuna televiisoriekraan. Triinu võttis kapist võipaki ja juustu. Taavi haaras lisaks kurgi ja vorstipaki ning lükkas puusaga külmkapi ust. Aga – oh häda! – poiss ei märganud, et uks jäi irvakile. Lastele meeldis hommikuti võileibade kõrvale teed juua. Taavi lasi kraanist kannu triiki vett täis ja lülitas veekeetja tööle. Sel ajal kui veekeetjas vesi keema läks, tegid lapsed endale võileibu. Asuti sööma, samal ajal jõudsid koju vanaema ja vanaisa. Vanaema hüüdis lastele: „Mida põnevat sealt televiisorist küll tuleb?” „Vanaema, me oleme köögis,” vastasid lapsed. „Miks siis televiisor elutoas käib, kui te ise hoopis köögis olete?” imestas vanaema. „Meil läks kõht tühjaks ja me tahtsime süüa,” seletas Taavi. „Toast lahkudes lülitage televiisor alati välja,” õpetas selle peale vanaema. Nüüd oli vanaisa kord üllatuda: „Päike ammu kõrgel taevas, teil ikka veel köögilamp põleb ja ruloodki üles keeramata.” „Nälg oli nii suur, et me ei jaksanud rulood üles keerata,” püüdis Triinu naljatada. Vanaisa õpetas: „Kasutage ikka päevavalgust, see on silmadele kasulikum kui kunstvalgus.” Nüüd soovis vanaema endale kohvi teha.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 36

28.08.2012 22:15:13

„Me just tegime endale teed,” teatas Taavi. „Kann on veel pooleldi sooja vett täis.” „Kes siis kahe tassi tee jaoks terve kannutäie vett keedab?!” imestas vanaisa. Vanaema valas sooja vee tassi kohvipuru peale ja läks külmkapi juurde, et sealt kohvile koort võtta. „Kes külmkapi ukse lahti jättis?” imestas ta. „Meie panime küll ukse kinni,” teatasid lapsed kooris. „Aga kas see uks ikka kindlasti kinni läks?” uuris vanaema. „Ega siis vist, aga ma igatahes lükkasin küll,” tunnistas Taavi. „Heakene küll,” ohkas vanaema, „teinekord ole hoolsam ja kontrolli üle, kas uks läks ilusti kinni.” Üheskoos jätkati hommikusööki ja maiustati naabrinaise magusate maasikatega.

Triinu ja Taavi pere lood.indd 37

28.08.2012 22:15:13

Jalutuskäik metsas Ühel päikeselisel pühapäeval käisid Triinu ja Taavi perega kodu lähedal metsas jalutamas. Äkki märkas Triinu ühe puu juures midagi värvilist. Värvilist asja pisut uurinud, tuli tal pettuda: tegemist oli vaid katkise palliga. Ema soovitas Triinul pall üles võtta, sest selle koht ei ole looduses, vaid olmejäätmete prügikastis. Varsti jäid isa jalge ette mingi vana ajaleht, banaanikoored ja limonaadipudel. Isa kummardus ja võttis prügi maast üles. Ta pomises midagi omaette ja lausus üsna tõsise häälega: „Kas siis tõesti oli nii raske neid prügikasti panna!?” Ema uuris laste käest: „Lapsed, kas teie ikka teate, kuhu need asjad peab panema?” „Prügikasti!” teadis Triinu. Taavi teadis täpsemalt: „Vana ajaleht läheb papi ja paberi prügikasti, banaanikoored pannakse biojäätmete prügikasti, sest need kõdunevad ära, ja limonaadipudeli eest saab taaraautomaadist raha!” Isa lisas omalt poolt, et vanast ajalehest saab teha uut paberit. Läikivast paberist ajakirjadega on aga selline lugu, et ei need kõdune ega mädane, neid ei võta hästi isegi tuli. Seega tuleb hoolega vaadata, kas on ikka mõtet niisuguseid ajakirju ja katalooge üldse endale tellida. „Meie meisterdasime lasteaias tühjast võikarbist rahakassa ja õpetaja ütles, et see on taaskasutus,” viis Triinu jutu edasi. Ema lisas: „Tore, kui vanu asju saab uuesti kasutada või teha neist midagi uut ja vajalikku: nii hoiame looduse puhtana. Loodame, et ka need inimesed, kes prügi inetul kombel siia metsa viskasid, hakkavad sellest ükskord aru saama.”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 38

28.08.2012 22:15:13

Targa pardi õpetus Ühel päikeselisel ning jahedal sügispäeval otsustasid Triinu ja Taavi koos vanaisaga mere äärde kõndima minna. Oli lindude rändeaeg ja õhus liikus häälekaid linnuparvi. Enne teeleasumist läksid lapsed õhinal kööki ema juurde ja küsisid lindude söötmiseks saia. „Ega mul kahju ole,” ütles ema ja kumbki laps pani taskusse priske saianuki. Linde sööta tundus põnev ja kindlasti loodusele kasulik: lindudel on ju raske toitu leida! Varsti jõutigi mere äärde. Ennäe, üsna lähedal vees sulistasid mõned pardid ja patseeris paar luike. Rannaribal seisid onud-tädid, kes linde saiaga toitsid. Lapsed kraamisid endagi saiatükid taskust välja, aga äkki kuulsid nad üht parti hüüdmas: „Ärge tehke, ma palun teid, ärge tehke!” Triinu ja Taavi vaatasid lindu suure üllatusega. Rääkiv part! Küllap oli tal lastele tähtis sõnum edasi anda. “Ärge toitke talvituvaid linde!”, karjus part. „Me tahame luiki aidata ja neile süüa anda,” selgitas Triinu. „Kas siis luiged saia söövad?” imestas part. „Nemad küünitavad põhjamudast putukaid ja mutukaid – see on nende toit. Sai rikub veelinnu kõhtu. Veel hullem: kui rändlindude söögikombeid muuta, siis ei lenda nad soojale maale talvituma, nagu nad seda aastatuhandeid on teinud. Linnud jäävad talveks paigale ja satuvad siin lõpuks tõesti hätta. Vesi kaldal kattub jääga ja nad ei ulatu põhjast toitu võtma. Linnud jäävad nälga või peavadki harimata inimeste pakutud kahjulikku saia sööma. Pange oma saiatükid ruttu tagasi: sööge ise, see on ju inimese, mitte rändlinnu toit!” „See jutt võib tõsi olla,” mõtles Taavi. „Kust luiged looduses saia saaksidki?”

Triinu ja Taavi pere lood.indd 39

28.08.2012 22:15:13

Triinu ja Taavi pere lood.indd 40

28.08.2012 22:15:18