7 minute read
Ülesandekesksusest
from Sõdur 05/19
by Sõdur
Kuperjanovi jalaväepataljoni tulevased jaoülemad nooremallohvitseri baaskursusel.
Foto: kaitsevägi
Ülesandekesksusest juhtimises
Autor: kapral Raiko Jäärats, ajakirja Sõdur toimetaja
Kaitseväe missioon on Eesti sõjaline kaitsmine. Sellest ülesandest lähtub kogu organisatsiooni tegevus ja seda tuleb täita võimalikult hästi ning efektiivselt.
Lääneriikide relvajõududes käib vilgas debatt ülesandekeskse juhtimise rakendamise üle. Kontekst, milles see toimub, on kardinaalselt erinev selle väljakujunemise ajaloolisest taustast. Sellegipoolest tundub levinud seisukoht olevat, et praegune olukord pigem välistab ülesandekesksuse esiletõusu sisu mõttes üldse.
Fenomenid nagu mikrojuhtimine, riskikartus, vigade nulltolerants, aga ka poliitilised piirangud või tehnoloogilised kinnisideed ei anna palju lootust ülesandekeskse juhtimise esilekerkimiseks ning ainult varasemate mudelite kopeerimine ei tööta. Mida oleks Eesti ja reservväe kontekstis siinkohal kõrva taha panna?
Aastaid on kaitseväe eri tasanditel räägitud ülesandekeskse juhtimise olulisusest. Ometi on selle juurutamine läinud väga vaevaliselt. Üheks põhjuseks võib olla ebamäärasus, mis selle terminiga seostub.
Ülesandekeskne juhtimine, mission command (ingl), Führen mit Auftrag (sks), принцип директивного управления (vene) – igas keeles on sellel isesugune varjund, mis annab termini sisu erinevalt edasi. Kaitseväe peastaabiülem brigaadikindral Veiko-Vello Palm on pakkunud, et see võiks olla eesti keeles hoopis sihistatud juhtimine või sihile orienteeritud juhtimine.
2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Metsa
Foto: Ardi Hallismaa
Selliselt defineerimine annaks paremini edasi seda, et kõik juhtimistasandid või inimesed grupis tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Hoolimata sellest, kas ülem suudab detailselt selle protsessi jooksul sekkuda ja kontrollida, kas me teeme õigeid asju.
„Kui me defineerime ülesandekeskse juhtimise väga kitsalt, siis oleme juba valel teel,” ütleb 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Metsa. „Võimalik, et oleme väga kaugel sellest, mis selle all esialgu silmas peeti. Rääkima peaks hoopis organisatsiooni või juhtimiskultuurist. Kui me oleme otsustanud, et ülesandekeskne juhtimine on osa meie organisatsiooni kultuurist – siis peaksime ka kogu aeg vastavalt käituma.”
Ühtne meeskond
Kolonel Metsa selgitab, et ülesandekeskne juhtimine on tegelikult väga ülemakeskne juhtimine, olgugi et see nimi võib olla petlik. Kesksel kohal on ülema tahe ehk kavatsus. Seetõttu valib alluv meetodi, kuidas seda tahet võimalikult efektiivselt täita.
Selline juhtimise stiil eeldab väga suurt usaldust ülemate ja alluvate vahel. Kaitseväes algab usalduse tekitamine ajateenistusest. On väga oluline, et kogu meeskond saaks asjadest ühtemoodi aru.
„Kaitseväelased peaksid olema eesrindlikud meeskondade loomises ja seda mitte ainult oma käsu ulatuses,” arvab Metsa. „Me peaksime eeskujulikult suutma siduda inimesed tiimiks ja panna nad ühise eesmärgi nimel tegutsema. Iga päev piiritleb meid see, et tihti ei näe me suurt pilti.”
Ajateenijate väljaõpetamine ülesandekeskse juhtimise põhimõtete järgi on raskendatud, sest teenistust alustades puuduvad neil igasugused teadmised militaarvaldkonnast. Võiks ju arvata, et äkki oleks mõistlik anda neile kõigepealt baasteadmised ja alles seejärel hakata rääkima iseseisvalt otsuste vastuvõtmisest.
Osaliselt on see vältimatu, aga 1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni kompaniiveebli vanemveebel Kalle Loikoneni arvates jääb drillimise vahel ajateenijatele palju muud tegevust. Ta selgitab, et ülesandekeskset juhtimist oleks võimalik rakendada ajateenijate puhul, andes neile jõukohaseid mittesõjalisi ülesandeid.
„Jõukohased ülesanded eeldavad, et ülem tunneb väga hästi oma alluvaid,” selgitab Loikonen. „Ajateenijatel ei pruugi olla teadmisi militaarvaldkonnast, aga kaitseväes ei ole ainult militaarülesanded.”
Ühine arusaam
Eesti kaitseväes on strateegiliselt määratletud ühe väe kontseptsioon. Kolonel Metsa seletab, et organisatsioonikultuuri ja ülesandekeskset juhtimist allohvitseridele küll tutvustatakse, aga see ei lähe sellisele tasandile, et nad teaksid, mida nad homme võrreldes tänasega teisiti peaksid tegema. Sama lugu on ka ohvitseride õppes, kus see piirdub põhimõtete tasandi tutvustamisega.
„Võib-olla tuleks nooremallohvitseride erialakursusel rääkida ajateenijatele rohkem juhtimisest,” leiab 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni kompaniiülema abi nooremleitnant Siim Vahkel. „Praegu on seal liiga suur rõhk meeskonna kokkuharjutamisel, mis reaalselt koos töötama ei hakka. Valdavalt saadakse ülema kogemus ajateenistuse jooksul alles allüksuse kursusel.”
Kui tegevväelastel on võimalus iga päev tegeleda enda harimise ja täiendamisega militaarvaldkonnas, siis reservväelased saavad seda teha ainult ajateenistuses ja reservõppekogunemistel. Me peame mõtlema, mida suudame oma juhtimistasandil rahuajal muuta, et see toetaks meie eesmärkide saavutamist.
„Keskmisest ajateenijast, kes lõpetab aspirantuuri, saab (jalaväe) rühmaülem reservüksuses,” ütleb Metsa. „See on meeletu vastutus. Paradoks seisneb selles, et tema ettevalmistus ja vastutus ei ole proportsioonis tegevväelase omaga.”
Tegevväelastel tuleb näidata ajateenijatele eeskuju. Ei ole mingisugust mõtet nõuda neilt standarditele allumist, millele ise ei alluta. Ligi 40% ajateenijatest on ülikooli lõpetanud, ajateenistuses ülikooli vahepeal või lähevad ülikooli pärast ajateenistust. Need inimesed on võimelised iseseisvalt mõtlema.
„Mis piirini me sekkume detailidesse, millesse me sõja- või kriisiolukorras ei sekku?” küsib kolonel Metsa. „Alati on lihtne öelda, et „ära tee nii, tee nii nagu mina ütlen”. Väga paljud tegevväelased ei mõtle iga päev selle peale, milline on meie riigikaitsekorraldus, kuidas me oma reservväge kavatseme kasutada, kuidas eeldame, et inimesed lahinguväljal tegutsevad ja milline peaks olema sellele eelnev väljaõpe. Keskendutakse 8- või 11-kuulisele teenistusajale, mis on lühinägelik.”
Kui me võtame reservväelastelt ajateenistuse jooksul vabaduse iseseisvalt mõelda, siis ei saaks ka eeldada, et nad pärast ajateenistust on selleks võimelised. Ometi nad on.
Kuperjanovi jalaväepataljoni tulevased jaoülemad nooremallohvitseri baaskursusel.
Foto: kaitsevägi
Ülema kavatsus
Saades käsu, peaks alluval olema teada ülema kavatsus. Kui olud, milles käsk anti, muutuvad, siis selle kavatsuse piires langetab alluv otsuse oma parema äranägemise järgi. Olgugi, et kaitseväe sisemäärustikus on kirjas, et käsk „peab sisaldama nõutava tegevuse eesmärki”, minnakse igapäeva tegevustes tihti kergema vastupanu teed ja see unustatakse anda.
„Ülem ei ütle lihtsalt, et mine tee seda, vaid peab ka ütlema, miks seda on vaja teha,” seletab Metsa. „See „miks” transformeerub reeglina kavatsuseks, mis pakub alluvale tegutsemisvabadust. Ülem on kohustatud ka kontrollima, kas käsust saadi õigesti aru.”
„See võtab alguses palju aega, aga selle selgitamise käigus õpivad inimesed üksteist tundma,” jätkab kolonel Metsa. „Kui seda piisavalt teha, siis võib-olla mingi aja pärast ei ole seda enam vaja teha, sest inimesed usaldavad üksteist ja saavutavad ühtse arusaama. See kõik nõuab pingutust.”
Initsiatiiv
Norra kaitsejõud hakkasid ülesandekeskset juhtimist juurutama 1986. aastal, pärast rutiinse õppuse käigus toimunud õnnetust. Rühm jäi laviini alla ja hukkus 16 sõdurit. Rühma ülesanne oli patrullida lumistes oludes Snota mäejalamil, kui ilmastikuolud järsult halvenesid. Rühma ülem küsis staabist luba harjutusalalt lahkuda, kuid ei saanud vastust.
Selles olukorras ei oleks staap talle ilmselt nõu saanud anda, sest kõige täpsem ülevaade oludest oli rühmaülemal endal. Initsiatiivi kasutamata jätmine ning otsustusjulguse puudumine maksis tema sõduritele elu ja seda rahuajal.
„Ülesandekeskne juhtimine on manööversõja lahutamatu osa, kuigi siin on ka eriarvamusi teoreetikute hulgas,” ütleb Metsa. „Initsiatiivi kasutamine ja otsustusvabadus on selle nõue, mitte privileeg. Võtmeküsimus on viia infovoog kokku õige juhtimistasandiga. Niisama delegeerimine või otsusvabaduse pakkumine pole eesmärk omaette.”
Ülesande käsud
Ülesannete käsud peavad olema võimalikult lihtsad ning nende kavatsus peab olema mõistetav vähemalt kaks juhtimistaset allapoole. See tähendab, et rühma ülesanne on mõistetav kõigile rühmaliikmetele, kompanii ülesanne kõigile jaoülematele, pataljoni ülesanne kõigile rühmaülematele jne. Õigesti antud ülesandekeskne käsk on edu alus.
„Isegi kui me brigaadi tasandil proovime nutikust näidata ja kaudse lähenemisega vastast mõjutada, siis mingisuguse rühma või kompanii tasandil tähendab see siiski otsekokkupõrget,” ütleb kolonel Metsa. „Ja selle üksuse ülem peab raskuse enda peale võtma, et ülejäänud üksused saaksid eelist saavutada.”
Selle üksuse ülem saaks õige otsuse vastu võtta ainult juhul, kui ta oleks brigaadiülema kavatsusest õigesti aru saanud. Samas tähendab see ka vastupidist, iga ülem peab oskama strateegiliselt mõelda vähemalt kaks juhtimistasandit kõrgemal tasemel. See kõik seab kaitseväelastele kõrgemad nõuded väljapoole oma kitsast vastutusvaldkonda.
Kaalutletud risk
Igasugune initsiatiivi näitamine ülesande täitmisel on riskantne. Alati on võimalus, et madalama taseme ülem võtab vastu vale otsuse ja ülesanne jääb selle tõttu täitmata või saab täidetud halvasti. Ülesandekeskne juhtimine tähendab valikute, reeglina halbade või veel halvemate valikute – kaalutletud riskide võtmist.
„Lahinguväljal, aga ka igapäevateenistuses ei ole ideaalmaailma,” ütleb kolonel Metsa. „Kõike pole võimalik saada ja ressursid on piiratud. Mida varem kaitseväelane selle endale teadvustab, seda lihtsam on tal teenistus. Loomulikult tuleb võimalikud riskid hallata, et paindlikkus säiliks, kuid siin on piir ees – iga võimaliku sündmuse eest pole võimalik end kaitsta. Riskide võtmine on piiratud tegevus. Oluline osa on siin hilisemal kommunikatsioonil, et üksuses mõistetaks, milles risk seisneb, mis on tõenäosus ja milline on selle kaal.”
Kaitseväe põhiväärtused on nii asjatundlikkus kui ka vaprus. Neisse mõlemasse tuleb investeerida, et oleks üldse võimalik rääkida ülesandekesksest juhtimisest.
„Oluline on eksimuste tolereerimine. Kui kaugele võib sellega minna?” küsib Metsa. „Millal me ülematena tunneme ära initsiatiivist tehtud pisivead versus teadmatuse, hooletuse või laiskusega väljavabandamise? Brigaadikindral Palm oma eelmises ülesandes, 1. jalaväebrigaadi ülemana tunnistas, et loomulikult oli sellisele lähenemisele ka vastulööke. Osa inimesi arvas, et ei tule enam üldse midagi kõrgema ülemaga koordineerida, aga… kokkuvõtteks oli olukord parem kui enne. Teenistusküsimused tuleb lahendada oma tasemel.”
Kokkuvõtteks
Ülesandekeskne juhtimine võeti kunagi Preisi sõjaväes kasutusele, et muuta sõjapidamine efektiivseks. Piiratud ressurssidega riik oli ümbritsetud suurematest vaenulikest naabritest. Oli olemas oht riiklusele ja otsustav osa sõjast pidi olema kiire ning agressiivne. Küsimus oli selles, kuidas sõjavägi kiiremini tegutsema panna. Sealt tekkis vajadus alluvate juhtide mõjuvõimu suurendada ning juhtimiskultuuri kardinaalselt muuta.
„Kui keegi peaks nüüd mõtlema, et tema ei pea ülesandekesksest juhtimisest lähtuma, siis võiks talle öelda, et esiteks ei ole see tema otsustada. Teiseks ei ole ta kaitseväe ülesannetest aru saanud ja kolmandaks, tagasikäiku või vahepealset valikut lihtsalt ei ole,” ütleb kolonel Metsa. „Sellega tuleb kaasa minna ja seda ülematena soodustada, kaitseväelane peab kohanema selle keskkonnaga.”
Kaitseväe missioon on Eesti sõjaline kaitsmine. Selle ülesande täitmise juures on kesksel kohal tugev, kiire ja otsustav reservvägi, kus otsusepädevus on viidud samale tasandile infovoo koondumisega. Ajateenistus ei ole selles suures pildis midagi eraldiseisvat, vaid see on eelduste loomine Eesti omariikluse kaitsmiseks.
„Ülesandekeskse juhtimise olemus ei ole see, et inimesed ennast hästi tunneksid, vaid see, et kaitsevägi edukam oleks,” ütleb Metsa lõpetuseks.
