Tallinna Ülikooli ajakiri nr 2

Operaatoriks juhuse läbi Üliõpilaskond kui orkester / Erilised lapsed vajavad erilisi õppevahendeid Karin Dean seikleb Birmas / Mart Raudsaar: teadusest, ja üldse mitte poliitkorrektselt

2 TOIMETUSE VEERG

Ole ise õpetaja!

Tekst: Maiki Voore

Sügis on käes. Terra hoone fuajeesse märjematel päevadel kerkiv rõõmus vihmavarjumeri võistleb looduse värvikirevusega. Õhus on tunda kooliaasta alguse kihklemist, kuid seekord ei ole ärevus vaid esmakursuslaste pärusmaa. Alanud õppeaasta on Eesti ülikoolide jaoks suur proovikivi: tuleb valmistuda järgmisel aastal käiku minevaks kõrgharidusreformiks.

Reformi arutelu käigus on meie haridusminister väljendanud arvamust, et Tallinna Ülikool peaks jääma vanade liistude juurde ehk siis jätkama oma teed ennekõike õpetajakoolituse valdkonnas. Siinkohal ei astu ajakiri haridusministriga debatti, vaid nendib, et olgu selle ülikoolidevahelise vastutusvaldkondade jagamisega (mis kõrvaltvaatajale tundub aeg-ajalt küll riigipiruka jagamisena), kuidas on, kuid kasvatusteadused ja õpetajaamet oma erinevates tegutsemisvormides peaksid meie ülikoolis olema alati aukohal.

IMPRESSUM Tallinna Ülikooli ajakiri Ilmub kaks korda aastas.

Tiraaž: 2000

Seekordses numbris viitab noor ja andekas filmioperaator Ivar Taim ajakirjale antud usutluses, et tema eluteed on korduvalt vorminud just õpetaja – meie seast lahkunud Eesti filmimaailma suurmees Jüri Sillart. Sillarti-laadseid Õpetajaid suure tähega on ilmselt paljudel meist. Kui Ivari käest küsiti, kas õpetaja ja õpingute mõju on olnud piisavalt suur, et ta kord ise loengusaali ette noori koolitama asub, tuli kaval vastus: „Kes teab.” Ega teagi. Loodame.

Oktoobris toimunud hea õpetaja kuu võiks meile meelde tuletada, et õpetajad on klassi ja loengusaali ees, kuid ka kõikjal mujal.

Hiljuti ülikoolis toimunud roheline nädal on üks hea näide: jagati nippe ja soovitusi, kuid mõtteviisi ja elustiili muudetakse ikkagi ühise arusaama ja isikliku eeskuju toel. Ehk siis, kui sa näed, et maas vedeleb paber, viska ta õigesse prügikasti. Või kui tuled päise päeva ajal tühja põlevad, kustuta need. Teised näevad ja järgivad. Sest ka sina oled iga päev kellegi õpetaja.

KONTAKT Tallinna Ülikool Narva mnt 25,10120 Tallinn telefon 640 9142, e-post ajakiri@tlu.ee

Vastutav väljaandja: Kadri Kiigema Tegevtoimetajad: Maiki Voore, Triinu Püvi Kaastöö: Gertrud Kasemaa, Hille Tressum, Triinu Püvi, Mart Raudsaar, Greta Varts, Janne Jakobson, Mikk Kasesalk, Maia Eskla, Reet Sillavee Kujundaja: Allan Appelberg Kaanefotod: Allan Appelberg ja Gert Gutmann Illustratsioonid: Krõõt Kukkur Kolleegium: Katrin Niglas, Krista Must, Mihkel Kangur, Priit Reiska, Tiina Hiob, Reet Sillavee Trükk: Trükiagentuur Grupp Kõik Tallinna Ülikooli ajakirjas ilmunud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigustega kaitstud teosed. Toimetus lubab neid kasutada vaid viitega autorile ja Tallinna Ülikooli ajakirjale. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada.

SISUKORD 3

4 TLÜ lõpetanud jäid õpingutega rahule Mikk Kasesalk 8 Ivar Taim õpetajast, sotsiaalsest krediidist, võimalustest ja tulevikust Triinu Püvi 12 Üliõpilaskond – kellele ja milleks?

Reet Sillavee 14 Üliõpilaskonna ülesehitus pildis 15 Sissejuhatus akadeemilisse vabadusse Maia Eskla 18 Seltsimehed unetud käisid sanatooriumis Janne Jakobson 19 Kõige parem õppimine on teiste õpetamine Hille Tressum 21 Uuring: erilised lapsed vajavad erilisi õppevahendeid Gertrud Kasemaa 25 Et valmiks sisukas doktoritöö Gertrud Kasemaa 27 Karin Dean: Minu Kagu-Aasia on inimeste ja paikade võrgustik Triinu Püvi 31 Teadusest, ja üldse mitte poliitkorrektselt Mart Raudsaar 34 BFMi parimad palad Greta Varts 35 Uut ülikooli kirjastuselt

4 ÜLIKOOLIST

TLÜ lõpetanud jäid õpingutega rahule

Tekst: Mikk Kasesalk

Fotod: Maria Jakobson

Käesoleva aasta juunis viidi karjääri- ja nõustamiskeskuse eestvedamisel esimest korda läbi Tallinna Ülikooli lõpetajate tagasisideküsitlus, et uurida peatsete vilistlaste erialavalikut mõjutanud tegureid ning rahulolu ülikooli õppetegevuse sisu ja korraldusega. Kokku vastas küsimustele 1553 lõpetajast peaaegu iga kolmas.

Tagasiside andmine läks meie lõpetajatele korda (vt allolevat joonist) ning peale numbriliste hinnangute lisati palju kommentaare ja vastuseid lahtistele küsimustele, mis aitavad paremini arvude taha näha.

Alljärgnevalt lühike kokkuvõte esmastest tulemustest.

Mis põhjustel Tallinna Ülikooli õppima asuti?

Tallinna Ülikoolis õppimise kasuks langetasid nüüdseks juba meie värsked vilistlased otsuse enamasti sellepärast, et eriala huvitas, pakkus eneseteostusvõimalusi ning töö, mida tulevikus nende erialateadmistega teha saab, on see, mida meeldiks teha.

Lisaks asuti õppima enamasti erialale, milles tunti ennast tugevana.

Kui vaadata erialavaliku erinevusi õppeastmete kaupa, siis mida madalam on õppeaste, seda rohkem vaadati sisseastumisel ka seda, kas sinna on lihtne sisse saada või mitte.

Samuti arvestasid bakalaureuseõppesse tulijad märksa enam vanemate ja sugulaste soovitustega kui kõrgemate õppeastmete lõpetajad.

Lisaks ilmnes, et mida madalam õppeaste, seda rohkem oli määrav see, kui suurt palka (hinnanguliselt) tulevikus selle eriala lõpetanutele makstakse. Samas, mida kõrgem õppeaste, seda rohkem määras valikut see, kas töö, mida tulevikus nende erialateadmistega teha saab, meeldib või mitte.

ÜLIKOOLIST 5

Lõpetajad on õpingutega rahul 79,6% Tallinna Ülikooli 2012. aasta lõpetajatest jäi oma ülikooliõpingutega rahule (13,1% ei jäänud ning 7,3% lõpetajatest ei osanud sellele küsimusele vastata). Õppeastmete kaupa esines rahulolus väikesi erinevusi. Mõnevõrra rohkem olid õpingutega rahul magistriõppe lõpetajad ning vähem doktoriõppe lõpetajad (vt kõrvalolev joonis).

Märksa vähem jäädi rahule õpingute jooksul saadud tagasisidega. Peamise rahulolematuse põhjusena toodi välja liiga vähene ning väga lakooniline tagasiside, millega polnud suurt midagi peale hakata. Õppetööle saadud tagasisidega jäi rahule 54%, ei jäänud 28,6% ning küsimusele ei osanud vastata 17,4% lõpetanutest. Õppetööle saadud tagasisidega olid mõnevõrra rahulolevamad magistriõppe lõpetanud tudengid ning vähem olid olukorraga rahul bakalaureuseõppe ja doktoriõppe lõpetanud. Õpingute jooksul toimunud juhendamisega oli olukord lõpetajate arvates parem.

Juhendamisega jäi üldiselt rahule 73,6% lõpetanutest, küsimusele ei osanud vastata 8,7% ning rahule ei jäänud 17,7% lõpetanutest. Toodi välja ka seda, et juhenda-

6 ÜLIKOOLIST

jaga oli lihtne kontakti saada (81,7%) ning juhendaja andis töö valmimise käigus konstruktiivset tagasisidet (77,6%). Õppeastmete kaupa juhendamisega rahulolus olulisi erinevusi ei esinenud, kui välja arvata doktoriõppe tudengid (kokku kuus vastanut), kes on ka varasematele väidetele kriitilisema hinnangu andnud.

Kaasata enam välisõppejõude Suure hulga (56,8%) lõpetajate arvates ei kaasatud õppetöö läbiviimisesse piisavalt välisõppejõude. Õpingute jooksul osales mõnes välisõppejõu loengus 45,5% tudengitest (BA 47,0%, MA 42,6%). Õpingute jooksul käis praktikal 60,6% lõpetanutest. Bakalaureuseõppe lõpetanutest käis praktikal 60,7% ning magistriõppe lõpetanutest 61,6%. Praktika sisuga jäi rahule 78,2% vastanutest ning praktika korraldusega 64% lõpetanutest.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et suurem osa TLÜ lõpetajatest jääb õpingutega rahule, kuid tagasisides tuuakse välja ka kitsaskohti, millega ülikoolil tuleb tegelema hakata.

Tallinna Ülikooli tudeng töötab Õpingute lõpuks Tallinna Ülikoolis omab töökogemust 82,7% (BA 75,1%, MA 92,4%) lõpetanutest. 45,6% ülikooli 2012. aasta lõpetajatest töötas juba enne ülikooli õppima asumist, 30,3% asus tööle õpingute

ÜLIKOOLIST 7

ajal ning 1,1% asus tööle praktikaasutusse peale praktika lõpetamist. Vaid 5,6% lõpetajatest töötas enne õpinguid, kuid katkestas töötamise õpingute ajaks.

Pooled töötavatest tudengitest töötasid õpingute jooksul täiskoormusega. Magistriõppes töötas täiskoormusega 62,6% lõpetanutest ning bakalaureuseõppes 36,7%.

Põhiliste töötamise põhjustena tuuakse välja asjaolu, et muidu ei oleks võimalik majanduslikult toime tulla. Samuti sooviti lisaraha teenida või omandada nii üldist kui ka erialast töökogemust.

Peaaegu pooltel lõpetajatest (48,9%) on töö ja õpitud eriala seotud, magistriõppe lõpetanutel siiski enam kui bakalaureuseõppe lõpetanutel.

Kindlasti toob kõrgharidusreform tudengi ja töö suhtesse omad muutused ning neid tendentse on võimalik kirjeldada juba järgmiste aastate lõpetajate tagasisideküsitlustega. Praegu võib aga üsna kindlalt väita, et enamik Tallinna Ülikooli tudengeid teeb õpingute jooksul suuremal või vähemal määral tööd ning tööelu ja õpingute ühildamine on oluline teema iga tudengi jaoks.

Lõpetajate edasiõppimisplaanid Lõpetajatest üle poolte (BA 76,5%, MA 47%) plaanib pärast lõpetamist edasi õppida. 35% lõpetajatest seob oma tuleviku Tallinna Ülikooliga, 20,6% plaanib õppima asuda välismaale, Tartu Ülikoolis plaanib õpinguid jätkata 8,5% ning Tallinna Tehnikaülikoolis 5,1% lõpetanutest. Kuna paljude lõpetanute jaoks oli tagasiside küsimise hetkel (juuni 2012) veel lahtine, kas ja kuhu nad edasi õppima asuvad, siis võib arvata, et suvi tõi selguse ka paljude kahevahel olnud inimeste plaanidesse ning sügiseks on edasiõppima asujate protsent juba mõnevõrra suurem.

Vilistlaste küsitlemine jätkub See tagasisideküsitlus oli esimene osa Tallinna Ülikooli vilistlasküsitlusest. Samadele lõpetajatele saadame uue tagasisideküsitluse kolme aasta pärast, kus uurime täpsemalt, kuidas nende karjäär pärast ülikooli lõpetamist on edenenud ning millisena nad enda õpingute kasu oma tööelule ja hakkamasaamisele näevad.

Loodetavasti aitavad tagasisideküsitlused kaasata meie vilistlasi rohkem Tallinna Ülikooli tegemistesse ka peale lõpetamist ning lähiaastatel kujuneb välja hea traditsioon vilistlaste ja ülikooli koostööks.

8 SAAME TUTTAVAKS

Ivar Taim õpetajast, sotsiaalsest krediidist, võimalustest ja tulevikust Tekst: Triinu Püvi Foto: Hendrik Mägar Olen pool suve püüdnud kokku leppida kohtumist Ivar Taimega – noore operaatoriga, kes pälvis sel kevadel esimest korda välja antud Eesti suure filmimehe Jüri Sillarti mälestuseks loodud Püha Jüri preemia. Plaan oli maha istuda ning rääkida tema tegemistest-töödest, olevikust ja tulevikust. Olin juba veendunud, et kiire elutempo ja paljude projektide kõrvalt ei leiagi me kohtumiseks aega. Siiski leidus septembri alguses see hetk, kui saime Noku klubis kokku, et süüa koos hiline lõuna või siis varajane õhtusöök ning rääkida Ivarist – andekast ning lootustandvast noorest operaatorist, kel käsil õpingute lõpetamine BFMis. Et mitte sekunditki väärtuslikku aega kaotada, asun kohe küsimuste juurde ning uurin algatuseks Ivarilt tema erialavaliku – operaatoritöö Balti Filmi- ja Meediakoolis – kohta.

Ivar muigab ja räägib loo sellest, kuidas erialavalikul mängis suurt rolli just Jüri Sillart.

Nimelt oli Ivar lootnud BFMi tulla hoopis filmirežii erialale, kuid pärast esimestel loomingulistel katsetel käimist oli ta saanud kõne Jüri Sillartilt, kes veenis, et just operaatoritöö on tema jaoks see õige. „Nii läkski, et asusin hoopis operaatoriks õppima ja kusagil poole aasta pealt oli selge, et suunitlus oli ainuõige ja minust oleks tulnud elukogemuse ja ainese puudumise tõttu üks ütlemata kehv režissööritudeng. Kuid operaatorina on lootust.

Oleme jutuotsaga jõudnud Tallinna Ülikooli juurde ning uurin, milliseks peab Ivar BFMi õpikeskkonda. Kas see on temasugusele loovale inimesele koht, kus võimetele ja võimalustele ei ole seatud piire?

Ivar aga vastab: „Mina suhtun piiridesse tegelikult väga positiivselt. Olen näinud inimesi, kes on tulnud filmikooli suure hurraaga – teha kalleid ja võimsaid projekte, kus piire ei seataks, mistõttu ongi filmikooli eesmärk olnud ka paljusid meist maa peale tuua. Mingis mõttes on sellised juhatavad

piirid olnud kasulikud, sest on loonud sooja ja turvalise ruumi, kus katsetada omi ideid ja mõtteid. Vahel selle soojuse saamiseks oli aga tarvis pea ees külma vette hüpata ja siis mõelda, et kas ujuda ka oskan. Samas olen taibanud, et need seinad on kui võrgud, kust suure tahtmise korral saad alati ka läbi pugeda ning teha esmapilgul lubamatut või võimatut.”

Ivar vajub seejärel hetkeks mõttesse ja tõdeb siis: „Tegelikult jah, sa võid filmikoolis teha ükskõik, mida tahad. Samas on meid juhatatud ja juhendatud täpselt sellises mahus nagu me ise oleme soovinud ja palunud. Meie loovust ei ole BFMis sugugi pärsitud, seda on pigem igal sammul soositud – lihtsalt võta kätte ja tee ära!”

Edasi palun Ivaril võrrelda BFMi teiste Euroopa filmikoolidega.

Ivar räägib: „Kohtudes teiste ülikoolide tudengitega, on saanud kiiresti selgeks, et väga paljudes ülikoolides on küll paremad tehnilised võimalused, kuid siinkohal meenuvad kohe Jüri Sillarti sõnad, kes selle teema peale tavatses ikka öelda, et filmida võib ka püksirihmale. Selline vastus tegi meile alguses küll nalja ja pisut ehk ka kurjaks, sest tahaksime ju ka paremat tehnikat ja õppevahendeid, kuid

SAAME TUTTAVAKS 9

10 SAAME TUTTAVAKS

olen jõudnud arusaamale, et see ei ole õppeeesmärgil siiski esmatähtis. BFMi üheks suurimaks plussiks on erialane spetsialiseerumine esimesest päevast. Sisse astudes sa juba tead, kelleks õpid ja kelleks tahad saada – nii oleme saanud algusest peale keskenduda konkreetselt just oma alale.

Väga paljudes ülikoolides see nii ei ole ning kõik õpivad esimestel aastatel kõike.”

Alati pärast meie kursuse tööde esilinastust on tunne, et mul on nii suur au olla seal, kus tehakse niivõrd häid filme ja kus on koos sellised suurepärased inimesed. Olen veendunud, et vähemalt pool uutest teadmistest olen omandanud tänu kursusekaaslastele. Ma arvan, et mul on kursusega väga vedanud, ja usun, et paljud neist teevad tulevikus suuri asju.”

Ivar on siin-seal rääkinud Jüri Sillartist ja tema kui õpetaja rollist, edasi tulebki jutuks, milline oli tema kokkupuutepunkt suure filmimehega. „Puutusin Jüri Sillartiga väga palju kokku, kohe esimesest aastast peale, kui meil kõigil oli kohustuslik läbida üks tema kursus. See oli sisuliselt oleng Jüriga, kus tema rääkis oma filosoofilistest vaadetest ja meie püüdsime meeleheitlikult sellest sümbolite keelest midagi aru saada. Teiseks oli meil kõigil alati võimalus Jüri jutule minna. Ka mina käisin.

Kuidas on teie valdkonnas konkurentsiga: kas kursusekaaslased on sinu jaoks pigem konkurendid või elate te südamest üksteise kordaminekutele kaasa? „Ei, konkurentsi küll ei ole, või kui, siis ikka selline positiivne ja edasiviiv konkurents.

Konkurents on ikka väga teisejärguline.

Tegelikult on kõik üksteise suhtes väga toetavad. Näiteks kui teen mõnd projekti ja vajan meeskonda inimesi, siis küsin esimesena ikka oma kursusekaaslastelt ja alles seejärel teistelt. Selline vastastikune abistamine ja just kursusekaaslaste kaasamine on meie alal väga levinud. Kõik see toimib sotsiaalse krediidi alusel.”

Tema kabinet asus kohe meie õppeklassi kõrval, see oli selline müstiline paik, kuhu võis minna ükskõik millest rääkima ja ükskõik millal. Sinna mindi tihti ka väga segadusse sattununa ning välja tulles oli alati tunne, et saad maailmast taas aru. Eks filmikooli õppima minnes püstitame endale väga kõrged ootused ja seal on väga kerge ära eksida või kibestuda. Jüri oli aga niivõrd südamega asja juures ja lähenes meist igaühele väga personaalselt ning ta andis endast vist küll kõik, et meie kursus koos püsiks ja maksimumi koolist kaasa võtaksime. Ta oli väga suur mees ja asendamatu õpetaja. Tagantjärele mõtlen, et Jüri töötas väga kavalalt meie nõustaja ja õpetajana ning alles nüüd, kui teda enam ei ole, saan aru, kui suur on see täitmata jäänud auk.”

Kas Jüri Sillarti nimeline Püha Jüri preemia võitmine tuli sulle üllatusena? „Tuli ikka. See on tegelikult ka raske koorem kanda, sest tunnen, et pean oma töös ja elus selle vääriline olema. See tunnustus on tegelikult väga tore. Samas olen seisukohal, et meie ligi 40-inimeseliselt kursuselt oleks selle preemia võinud anda väga mitmele nende andekuse ja töökuse eest.

Ivar mõtleb natukene ja tunnistab seejärel, et on viimasel ajal mitmel korral seda krediiti võtnud oma kursusekaaslastelt ning plaanib nüüd lähiajal seda tööalaste teenete kaudu tagasi andma hakata.

Kui see saladus ei ole, siis mida sa tegid Jüri Sillarti preemia rahaga? Kas see läks kasutusele sihtotstarbeliselt filmindusse? „See ei läinud otseselt filmitegemise alla, küll aga minu hariduse rahastamiseks. Kuna mul läheb veel õpingute alla pisut raha, siis osa sellest läks sinna. Lisaks proovisin sel suvel ka Inglismaa filmikooli National Film and Television School sisse saada, mistõttu reisi peale kulus ka natukene sellest rahast.

Kahjuks jäid sel korral tolle kooli uksed mulle suletuks, aga ma ei anna alla ja proovin ühe korra kindlasti veel.”

Liigumegi edasi tulevikku ning küsin Ivarilt otse, mida ta plaanib pärast lõpetamist teha. „Soovin magistrikraadi teha mõnes välismaa ülikoolis. Peamiselt seetõttu, et tahan kogeda teisi kultuure ning kohata uusi inimesi, kellega pole esmapilgul mitte

SAAME TUTTAVAKS 11

midagi ühist. See aga ei tähenda, et ma Eestisse naasta ei plaaniks. Ära peab käima, et siis targemana tagasi tulla.”

Millal võib loota Ivarit näha Jüri Sillarti jälgedes astumas just õpetaja rollis ehk noori tulevasi operaatoreid õpetamas?

Ivari suu kisub taas laiale muigele ja ta vastab: „Võib-olla kunagi kauges-kauges tulevikus. See eeldab kasvamist ja pedagoogiline külg minu erialal on mulle praegu veel väga tundmatu maa. Tegelikult on mitmed minu valdkonna inimesed pärast suurt ringi tagasi kodumaale jõudnud ning end ka õpetaja rollist leidnud. Kuna Eestis ongi see ringkond nii väikene, siis ei ole imekspandav, et paljud praktikud ka õpetavad.”

Lõpetuseks küsin, mida soovib Ivar oma tööga saavutada.

Ivar mõtleb viivu ja vastab: „Soovin selle alaga tegeleda kindlasti edasi, tahan kohtuda uute ja huvitavate inimestega ning rääkida lugusid, mis vajavad ja väärivad rääkimist, ning püüan seda kõike teha võimalikult hästi.”

Sellega ongi vist kõik öeldud.

Otsa on saanud ka meie poolteist tundi, mis on niigi laenuks võtnud mõned minutid Ivari järgmistest tegemistest. Pärast vestlust tõden, et maailm, millesse ta mind selle lühikese ajaga sisse juhatas, oli läbi tema silmade ja sorava jutu maalitud väga ilusaks ja huvitavaks. Ivar küll rääkis enne intervjuud, et ta ei tunne end intervjueeritava rollis väga mugavalt ja kindlalt, sest on harjunud olema teisel pool ehk kaamera taga. Seepeale jääb vaid üle juurelda, kui hästi võib ta tunda end siis veel seal.

IVARI TEHTUD TÖÖD Üliõpilasfilmid „Kord aastas”, režissöör Raimo Kaubi, 2009 „Hingelt ära”, režissöör Raimo Kaubi, 2010 „Põrguekspress”, režissöör Kaur Kokk, 2010 „Ninja”, režissöör Jaan Tätte, 2011 „Elisabeth von Ungern Sternmeer”, režissöör Vallo Toomla, 2011 „Mereröövli Mäng”, režissöör Tõnn Sikk, 2011 „Aeg ei peatu”, režissöör Moonika Siimets, 2012 „Viimane Romeo”, režissöör Moonika Siimets, 2012 Muusikavideod “Laika Virgin – Nähtamatu”, režissöör Helen Takkin, 2010 “Hannah – Falling away”, režissöör Oliver Moosus, 2012 Lisaks on Ivar operaatorina teinud mõned reklaamid, ühe pooletunnise dokumentaali ja paar promovideot, lisaks enda sõnul „palju pudipadi”. Leiba teenib ta praegu valgus- ja kaameraassistendina reklaamide ja mängufilmide tegemise juures.

12 TUDENGIELU

Üliõpilaskond – kellele ja milleks?

Tekst: Reet Sillavee

Fotod: Gert Gutmann

Kui keegi veel arvab, et ülikooli astudes saab vaid Tallinna Ülikooli tudengiks, siis ta eksib, sest üliõpilase staatusesse tõusmisega saab temast ühtlasi ka meie ülikooli Üliõpilaskonna liige.

Kuna Üliõpilaskonna kui tudengeid esindava organisatsiooni peamine kohustus on pakkuda neile õppetööalast tuge ja nõu, aga ka õppetööväliseid tegevusi, siis puudutab tahes-tahtmata tema tegevus eranditult iga tudengit. Teisisõnu, Üliõpilaskonna liikmetele laieneb väga suur hulk teenuseid ja võimalusi, mis kõik teenivad eesmärki toetada ühe tudengi haridusteed ja arengut Tallinna Ülikoolis.

Tudengkonna käes on 1/5 kogu ülikooli otsustusõigusest Praegu on Üliõpilaskond ülikooli üks allüksus, tal on 20%-line esindatust kõikides ülikooli otsustuskogudes. See tähendab, et igasuguste administratiivsete ning õppetööd puudutavate küsimuste üle otsus-

tamisel on tudengkonna käes 1/5 häältest.

See näitab ilmekalt, kui suures mahus on Üliõpilaskond ülikooli juhtimisse kaasatud ning millisel määral on üliõpilastel võimalus kaasa rääkida ülikooli arendamisel ja seista tudengite õiguste eest.

Organisatsiooni rahastus, nii nagu iga teise ülikooli tugistruktuuri omagi, tuleb peamiselt ülikoolilt, kuid aastatega on astutud samme Üliõpilaskonna iseseisvama majandamise suunas ning mitmed õppetöövälised tegevused kaetakse praegu teistest vahenditest. Näiteks Kultuuriklubi ja Spordiklubi mitmed ettevõtmised ning üritused on saanud teoks tänu sponsorite ja projektirahastuse toele.

Vastandumine ei ole eesmärk Vastuseks neile, kes juurdlevad, kuidas on sellistes tingimustes võimalik ajada iseseisvat ja sõltumatut tudengipoliitikat, tuleb rõhutada, et Üliõpilaskond ei vastandu ülikoolile. Sellest faasist on organisatsioon ammu üle kasvanud.

Diskussioonis, kompromissides ja koostöös peitub arengu võti ning see on joon, mida Üliõpilaskond on hoidnud nii Rein Raua kui ka Tiit Landi ajal. Samas on hulk teemasid, milles Üliõpilaskond vastandub väga tugevalt ülikooli poliitikale, ja ka sellistel puhkudel on nende seisukohtade väljaütlemist ülikool pigem toetanud kui püüdnud summutada. Kokkuvõttes teenib Üliõpilaskond ülikooliga samu huve ning eesmärkki on sama: pakkuda tänapäevast, kvaliteetset ja tudengisõbralikku kõrgharidust, olles sealjuures jätkusuutlik oma arengus.

TUDENGIELU 13

Valmiva ülikoolilinnaku hoov on sügise saabudes taas täitunud sadade tudengitega, kes tarkust taga nõuavad

Üliõpilaskonna ülesehitus Üliõpilaskonnas on selle kõige laiapõhjalisema mandaadiga osaks volikogu, kuhu kevadel toimuvatel valimistel saab iga tudeng valida oma esindaja. Spiikri juhtimisel kooskäiv volikogu on Üliõpilaskonna kõige kõrgema võimu kandja, millele allub Üliõpilaskonna juhatus, kes valitakse ametikohustusi täitma samuti aastaks.

Juhatuse tööd toetab Üliõpilaskonna kantselei, kus on ametis 13 inimest. Viimaste töö varieerub lastetoa teenuse pakkumisest kuni ülikooli puhkealade loomise, õppetöö nõustamise ja spordiürituste korraldamiseni välja.

Igal akadeemilisel üksusel oma esindus Et asi ikka segaseks ajada, tuleb Üliõpilaskonnast rääkides peatuda ka üliõpilasnõukogude ehk ÜNide teemal. Need on

iga instituudi või kolledži baasil loodud tudengiesindused, kelle eesmärk on seista oma instituudi sees seal õppivate tudengite huvide eest. Sama oluliseks tuleb pidada nende eesmärki toetada tudengite erialast tegevust ning õppetööväliste ürituste korraldamist.

Selline struktuur pakub tudengitele maksimaalset kaasatust ülikooli teemades kaasarääkimiseks ning vajalikke teenuseid, mis toetavad akadeemilist tööd ja õppetöövälist arengut.

PS Selle asemel, et endiselt arutleda küsimuse üle, kellele ja milleks on Üliõpilaskonda vaja, tuleks ehk väidelda hoopis teemal, kuhu peaks Üliõpilaskond edasi arenema, et olla jätkuvalt tudengite huve kaitsev ning ülikooliga sama jalga astuv.

14 TUDENGIELU

ÜLIÕPILASKONNA ÜLESEHITUS Illustratsioon: Krõõt Kukkur

TUDENGIELU 15

Sissejuhatus akadeemilisse vabadusse

Tekst: Maia Eskla

Illustratsioonid: Krõõt Kukkur

Tallinna Ülikooli akadeemilise harta järgi on meie üheks alusväärtuseks akadeemiline vabadus, mille all võime laias laastus silmas pidada teaduslike huvide ja teemade vaba valikut ning üliõpilase paindlikke võimalusi valida eriala, aineid ja planeerida õppimisaega. Kohati tundub, et akadeemiline vabadus on Tallinna Ülikooli jaoks midagi sarnast nagu Tartu linnale on Tartu vaim. Me räägime sellest palju, me mõistame põhimõtteliselt selle laia tähendust, aga milles see tegelikult tudengi jaoks kõige enam avaldub?

Vabadus kui tunnetatud vastutus Selles küsimuses avaldas Üliõpilaskonna korraldatud küsitluse käigus arvamust 55 üliõpilast, millest võib välja lugeda, et tudengite jaoks pole akadeemiline vabadus pelgalt tunnetuslik, vaid seisneb peamiselt õppekava paindlikkuses: võimalus valida aineid ja koostada ise oma tunniplaani, samuti võimalus planeerida õppimisaega.

Küsimusele sel kombel lähenedes on tegemist ühtlasi akadeemilise vastutusega, kuna kasutades võimalusi õpinguid omanäolisemaks muuta, on vaja arvestada, et valikud üle jõu ei käiks ning aitaksid samal ajal tagada erialast ja edasist spetsialiseerumist ja tööturul hakkama saamist.

Võib ju suurt vabaainete mahtu ja võimalust lisaks õppekavas ettenähtud ainepunktidele juurde õppida pidada omamoodi riskiks: tudengite tähelepanu on erialaainetelt kõrvale kallutatud.

Teisalt on Haridus- ja Teadusministeerium öelnud, et turumajanduse praeguses olukorras on võimatu erialade kaupa täpselt hinnata vajadust erinevate spetsialistide järele, ja seetõttu peaks ennustamise asemel tõstma kõrghariduse kvaliteeti, et see oleks piisavalt paindlik ja võimaldaks juurde õppida.

Üliõpilaskonna küsitlusele vastanud tudengid, kes olid ka mõnes muus ülikoolis õppinud, viitasid, et õppekava paindlikkust, mis aitab avaramalt teadmisi omandada, on Tallinna Ülikoolis tunduvalt rohkem kui mujal. Seda võib pidada oluliseks eelduseks kõrgharidusele, mis vastab üha enam ühiskonna ja tööturu ootustele.

Kuidas akadeemilist vabadust enda kasuks pöörata?

Järgnevas teejuhis on toodud näpunäiteid, kuidas tudengina akadeemilise vabaduse rägastikus hakkama saada ja oma võimalusi maksimaalselt ära kasutada.

Akadeemiline vabadus õppekavas Üldained: Olenevalt õppekavast võid saada isegi pooli neist valida kõigi ülikoolis pakutavate üldainete seast.

Soovitus: Uuri, mis Sulle enim huvi pakub www.tlu.ee  Üliõpilasele  Üleülikoolilised ained.

Erialaained: Oma õppekavas saad kuni pooli erialaaineid valida.

Soovitus: Jälgi, millistel erialaainetel on eeldusaineid, ja küsi vanematelt tudengitelt nõu. Kindlasti püüa iga erialaaine juures mõelda, mida kasulikku annab see lõputöö tegemiseks.

16 TUDENGIELU

ÜLDAINED

ERIALAAINED

Vabaained: Siia alla käivad näiteks tugiained (keeled ja arvutiõpe), aga lisaks võid valida ülikoolis pakutavatest õppeainetest omale huvipakkuvaid aineid.

Soovitus: Valik on ehmatavalt suur, seega uuri kindlasti ÕISist ja küsi teistelt üliõpilastelt soovitusi. Saad valida ka aineid, mis pole otseselt Sinu erialaga seotud, aga planeeri oma aega nii, et jõuaksid ka neile pühenduda.

Teise valdkonna ainete juures katsu siduda neid oma erialaga kas või kaudselt – ole loominguline!

Soovitus: Tee juba esimesel aastal selgeks, kas pead oma keeletaset tõstma, ja alusta keeleõpingutega – seda pole väga arukas viimasele semestrile jätta, kuna siis on liialt tegemist lõputööga. Otsusta, kas teed arvutitesti või võtad vastavat ainet – võimalik, et Excelit ja Wordi arvutikursusel õppides saad juurde palju kasulikku.

Soovitus: Esimesel semestril võta vabalt ja vali pigem õppekavas ettenähtud aineid, et aimu saada oma võimete piiridest. Alguses võib üle 30 EAP õppimine liiga raske olla, hiljem saad valida rohkem ja huvitavamaid aineid.

Kõrvaleriala ja kõrvalained: Kõrvaleriala maht on 48 EAPd ning see võib olla õppekavas ka soovituslik või kohustuslik. Kui see nii aga pole, siis lähevad üldiselt kõrvaleriala ainepunktid

VABAAINED

KÕRVALERIALA JA KÕRVALAINED

vabaainete arvelt ja saad vabamalt valida.

Kõrvalained on sarnased kõrvalerialale, aga mahult 24 EAPd. Tutvu valikutega www.tlu.ee  Üliõpilasele  Kõrvalained- ja erialad. Tallinna Ülikoolis ei pea üliõpilane juurde maksma, kui võtab rohkem EAPsid kui õppekava ette näeb, seega ära muretse kui kõrvaleriala võtmise pärast ületad õppekava mahtu.

13. klassi sündroom segab Tudengitelt küsiti, miks ei osata akadeemilist vabadust enda huvides ära kasutada, ja vastustest selgus, et sageli on põhjuseks nn 13. klassi sündroom ehk halvas mõttes keskkooli mentaliteedi ülekandumine ülikooli.

Tudengid andsid mitmekülgset nõu, kuidas saaks akadeemilist vabadust ära kasutades 13. klassi sündroomi ülikoolist välja juurida.

Loe tudengite mõtteterasid lisaks: www.esindus.ee/soovitused.

TUDENGIELU 17

Ole julge ja arutle aktiivselt loengutes.

Ära karda küsida ja eksida.

Ole avatud uutele teadmistele ja huvidele. Enese arendamine tuleb alati kasuks, eriti siis, kui seda teha eesmärgipäraselt.

Värske tudeng võiks alustada küsimustest: kuhu ma jõuda tahan, mida mul selleks vaja on?

Suhtle inimestega (tuutorid, kaastudengid jt) – info liigub suusõnaliselt paremini ja su sotsiaalne kapital kasvab.

Õppetööväline erialane tegevus, tudengiüritused ja muu vabatahtlik tegevus on hindamatu väärtusega.

Õppekava selgekstegemine ja õpingute planeerimine aitavad sillutada eesmärgini viivat teed.

Kasuta võimalust erialaselt huvipakkuvast paremini aru saada ja suhtle julgesti õppejõududega.

18 TUDENGIELU

Seltsimehed unetud käisid sanatooriumis

Tekst: Janne Jakobson

Foto: Rein Einiste

Juuni algul kogunesid ülikooli esinduskollektiivide liikmed Raplamaal, et maha pidada esimesed ühised suvepäevad. Kõike seda ikka selleks, et omavahel paremini tuttavaks saada – muidu kohtutakse ainult aktustel ja ühiste esinemiste proovides – ning õppeaasta lõpul veidi tervist kosutada.

Kuigi tervisekontroll korraldati kõikidele karvastele ja sulelistele suvepäevadele saabujatele, oli kontrollist tähtsam siiski ühine tantsu- ja laululust.

Suvepäevade teemaks sai valitud sanatoorium, mis korraldati oma jõududega ning sarnanes filmis „Mehed ei nuta” nähtuga: tervisekontroll saabumisel, mõõduvõtmine sportlike ülesannete läbimisel, rabamatk ja toitlustus. Nii head bändi, kui sellel õhtul eri kollektiivide liikmete osavõtul esines, pole ammu kuuldud. Võistluste kokkuvõttes

saavutas võidu rahvatantsurühm Soveldaja, parima kostüümi auhind läks meeskoori koorivanemale Peetrile.

Ja nii see läbi saigi: peas kumisemas fantastilise bändi unustamatud modulatsioonid ja kehas sportlike võistluste tagajärjel tekkinud tohutud musklid.

TUDENGIELU 19

Kõige parem õppimine on teiste õpetamine

Tekst: Hille Tressum Fotod: erakogu

Kristi Vinter unistas saada lasteaiaõpetajaks, aga sai hoopis õppejõuks, kes õpetab lasteaia- ja klassiõpetajaid.

Kristi Vinter on Pärnust pärit Tallinna Ülikooli doktorant, kellele oli juba lasteaias kindel plaan eelkooliõpetajaks saada. Ometi ei tööta ta lasteaiaõpetajana, vaid õppejõuna, kes juhendab Tallinnas tulevasi lasteaiaõpetajaid. Käesolevast sügisest koordineerib Kristi ka TLÜ Kommunikatsiooni Instituudi meediahariduskeskuses üldhariduskooli meediaõpetuses toimuvat.

Soov lastega tegeleda saatis teda terve kooliaja. Lõpetades 1997. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi, leidis Kristi end valiku eest: kas astuda Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna Ülikool) või Tallinna Pedagoogilisse Seminari (praegune Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar).

Praktika andis õppimispisiku, mis viis doktorantuurini välja „Tagantjärele olen rahul, et tollasesse Tallinna Pedagoogikaülikooli sisse ei saanud.

TPS tegi minust kõva praktiku, kes peale kooli probleemideta tööelus hakkama sai ning samas süstis sisse edasiõppimise soovi.

Julgen arvata, et sealt saadud õppimispisik on suunanud mind Tallinna Ülikooli doktoriõpinguteni välja,” rääkis ta.

Kristi hinnangul on TPS tugevuseks suur praktika osakaal õppekavas. „Juba esimesel kursusel saime tulevastest elukutsetest hea ülevaate ja kindluse, et erialavalik on igati õige,” rääkis Kristi, kes oli kõikide kohustuslike praktikate ajal Tabasalu Tibutare lasteaias, kus olid väga tugevad õpetajad. „Praktikad olid erinevad. Saime praktiseerida kõige väiksematega vanuses 1,5–3 eluaastat, kunstipraktikat jms,” kirjeldas Kristi kogetut.

Väikesest kursusest mammutgruppi Peale rakenduskõrghariduse omandamist TPSis suundus Kristi edasi õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli, kus sai bakalaureusekraadi. Edasi läbis ta Tallinna Ülikooli teadusmagistriõppe ning õpib nüüd doktorantuuris.

Rääkides esimesest ülikoolikogemusest TPSis, meenutas Kristi, et kursus, kus ta alustas, oli üsna väike. „Meid oli 30 ringis,” ütles Kristi, lisades, et paar kursusekaaslast võtsid õpingute vältel küll akadeemilist puhkust, kuid seda, et keegi oleks lõpetamata jätnud, ta ei mäleta.

Väikese kursusega harjunud Kristi sattus Tallinna Pedagoogikaülikooli bakalaureuseõppesse astudes mammutgruppi. „Meid alustas kaugõppes 56 üliõpilast, kellest enamik ka aasta pärast lõpetas.

Aastane õpe oli tingitud sellest, et kõik kursuse üliõpilased alustasid õpinguid olles enne omandanud rakenduskõrghariduse,” rääkis Kristi.

Meenutades Pedagoogikaülikoolis õppimise aega, meenusid Kristile esimese asjana kasvatusteaduste maja kõrged laed ning aukartus õppejõudude ees. „Kuna olin loomult üsna tagasihoidlik, oli rühmavestlus sisseastumisel minu jaoks tõeline katsumus.

Kippusin liigsest viisakusest ja tagasihoidlikkusest pigem teistele sõna andma, kui ise rääkima,” meenutas ta.

Minge istuge tagumisse pinki, siia tuleb õppejõud!

Eredaid mälestusi üliõpilaselust on Kristil mitmeid. Hästi on meeles nii diplomitöö kaitsmine kui ka üks humoorikas seik algaja

20 TUDENGIELU

ja õpetamise kõrvalt võimalik tegeleda.

Oma töös meeldib talle kõige enam, et selle juures pole võimalik loorberitele puhkama jääda, vaid tuleb aktiivselt edasi areneda. „Asjata ei öelda, et kõige parem õppimine on teiste õpetamine. Iga päev on eriline ja uus avastus, mis aitab tegevusvaldkonda täiustada, pakub siirast rõõmu ja positiivseid emotsioone.

Samuti naudin, kui saan käivitada ja ellu viia projekte, mis loovad toimivatele praktikatele lisandväärtust.

Projektitööde kaudu olen hakanud nägema, et tõelised uuendused ja head asjad sünnivad siis, kui vaadata oma erialavaldkonnast välja, ühendades inimeste head mõtted ja tegutsemise millegi uue loomiseks. Haridusvaldkond vajab lisaks kasvatus- ja haridusteadlastele ühe enam ka teiste valdkondade oskusteavet, et olla tänapäeva nõuetele vastav,” rääkis Kristi tööst. õppejõu elust. „Asusin juba õpingute ajal tööle õppejõuna. Ühe järjekordse uue kaugõppe kursusega auditooriumisse minnes ning oma materjalid õppejõu lauale sättides teatas üks vanem proua, et olge nii kena ja minge tagumisse pinki, seal on veel ruumi, siia ette tuleb õppejõud.

Hetkeks võttis kommentaar mind sõnatuks.

Vastasin seepeale, et kui mul auditooriumi ees olemise kohustust ei oleks, istuksin rõõmuga tagumises reas,” rääkis Kristi, kes oli toona 27-aastane ning seetõttu aeti teda päevaõppe tudengitega tihti segamini.

Töö, mis võimaldab pidevat arengut Praegu töötab Kristi Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Seminaris, kus õpetab tulevasi lasteaiaõpetajaid. Õppejõuna on ta aga seotud ka Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudiga ning koolitab õpetajaid nii Kasvatusteaduste Instituudis kui ka TLÜ Rakvere Kolledžis.

Kristi armastab oma tööd. Tema töö on ühtlasi ka hobi, kuna päris hobidega, nagu lugemine, joonistamine, tennis ja klaverimäng, ei ole kiire elutempo, õppimise

Juunis lõpus sõlmisid Tallinna Pedagoogiline Seminar ja Tallinna Ülikool ühinemislepingu, mille järgi omistatakse TPSile kolledži staatus. Kristile, kui TPSi vilistlasele on kahe kõrgkooli liitumise mõte alati sümpaatne olnud. Kristi arvates on liitumisel mitmeid eeliseid just üliõpilaste jaoks. „Suuremad valikuvõimalused ainete ja kõrvalerialade osas, juurdepääs akadeemilistele ressurssidele nagu teadusandmebaasid ja IKT moodsad lahendused, mis väikese kooli jaoks on ainuüksi finantsiliselt võimatud.

Samuti sujuvam üleminek magistriõppesse, rahvusvahelised kontaktid ning võimalus teadustöös kaasa lüüa,” loetles ta mõningaid eeliseid.

Usaldage oma sisetunnet Kristi teadis juba lasteaias, et tema tulevik peab olema seotud lastega. Praegustele gümnasistidele soovitab Kristi usaldada sisetunnet ning teha valik mitte sõprade ja vanemate soovitustel, vaid selle järgi, mis endale kõige rohkem meeldib. „Mina ei kujutaks ette, et peaksin tegema igapäevaselt tööd, mis midagi ei paku peale selle, et toob leiva lauale. Aga eks inimesed ole erinevad,” tõdes ta.

TEADUS 21

Uuring: erilisED lapsed vajavad erilisi õppevahendeid

Tekst: Gertrud Kasemaa

Hooldusõppel olevate puudega laste õppimist toetavate, nende vajadusi ja võimeid arvestavate õppevahendite loomine eeldab koostööd haridusteaduse, disaini ja meditsiini valdkonna vahel.

Jana Kadastik on Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant, kes arendab oma teadustööga interaktiivseid õppevahendeid hooldusõppel olevate laste jaoks. Et mõista paremini, milliseid õppevahendeid need õpilased vajavad, tuleb kindlasti arvesse võtta puudega inimeste tunnetusprotsesside iseärasusi.

Jana sõnul on õppetööd toetavate vahendite loomine kasutajakeskse disaini protsess, milles kehtib tõekspidamine, et disainerid peavad looma tooteid, mis lähtuvad kasutaja vajadustest. Seetõttu teeb Jana õppevahendite arendamisel tihedat koostööd igapäevaselt hooldusõppe õpilastega töötavate spetsialistide, disainer Kärt Ojavee (Eesti Kunstiakadeemia doktorant) ning neuroteadlase Jaan Aruga (Max Planck Institute for Brain Researchi doktorant).

Jana, kes on hooldusõppel olevad õpilased?

Need on raske ja sügava intellekti- ja/või liitpuudega õpilased, kes õpivad põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel hooldusõppel, mille põhiülesanne on õpilasel olemasolevate funktsioonide ja oskuste säilitamine ja arendamine, et tagada tema järjest iseseisvam toimimine.

Miks tekkis vajadus uute õppevahendite arendamiseks?

Selleks on mitu põhjust. Minu magistritöös tehtud uuringu tulemusel selgus, et olemasolevad vahendid ei vasta kõige paremini nende õpilaste vajadustele.

Sügava vaimupuudega inimene on Piaget’ teooriat arvestades sensomotoorsel tasemel, see vastab 0–2-aastase lapse võimetele.

Kuigi hooldusõppe õpilane on arengus sensomotoorsel tasemel, ei ole sobilik õppevahenditena kasutada vaid väikelastele mõeldud mänguasju.

Uuringust selgus, et hooldusõpet pakkuvates koolides on õppevahenditena siiski laialdaselt kasutusel imikutele ja väikelastele mõeldud mänguasjad, mis on sageli halva kvaliteediga või sobimatu värvilahenduse ning kujundusega Kasutusel olevad mänguasjad on tihti liiga kirjud, fotodel ja piltidel ei eristu figuurid foonist, lisaks sobimatud värvid (nt sinine karu, roosa elevant).

Auditiivsed mänguasjad olid aga sageli halva helikvaliteediga ning puudus helitugevuse reguleerimise võimalus.

Selleks, et mõista paremini, milliseid õppevahendeid hooldusõppel olevad õpilased vajavad, tuleb mõista nende tunnetusprotsesside iseärasusi. Kindlasti tuleb hooldusõppe õpilastele õppevahendeid luues arvestada, et enamikul õpilastest võib esineda nägemisprobleeme. 2006. aastal korraldati Hollandis uuring, mis näitas et 92%-l raske ja sügava intellektipuudega inimestest esines nägemispuue (Van den Broek, Janssen, Van Ramshorst, Deen 2006).

Räägi palun veidi lähemalt oma uuringust.

Valimisse kuulusid spetsialistid (eripedagoogid, logopeedid, füsioterapeudid ja psühholoogid), kes töötavad hooldusõppe õpilastega. Valim moodustati hooldusõpet pakkuvate koolide ja Tallinna Lastehaigla spetsialistidest.

Kõigepealt hindasid spetsialistid juba kasutusel olevaid õppevahendeid. Hinnangutes

22 TEADUS

TEADUS 23

jäid kõlama järgmised mõtted: õppevahend peab olema kvaliteetne ja töökindel; õppevahend peab arvestama hooldusõppe õpilaste tunnetusprotsessist tulenevaid erisusi (nt raskused aistinguärritajate eristamisel); nupud, lülitid, kinnitused peavad olema kasutatavad puudulikku peenmotoorikat arvestades; õppevahend peab olema puhastatav; õppevahend peab olema eale vastav ja kohandatav õpilase individuaalsetele vajadustele.

Teiseks tegelesid Eesti Kunstiakadeemia III kursuse tekstiilidisaini kaheksa üliõpilast, kes osalesid 2011. aasta kevadsemestril kursusel Interaktiivsed õppevahendid uute õppetööd toetavate kavandite loomisega. Üks eesmärk oli kasutada innovatiivseid tekstiilimaterjale ja -lahendusi.

Kolmandas etapis hindasid interaktiivsete õppevahendite kavandeid hooldusõppe õpilastega tegelevad spetsialistid – see andis disainerile võimaluse spetsialistide ettepanekuid arvestada ja tehnilisi lahendusi täiendada.

eri kujuga poroloonist ja puuvillase riidega kaetud moodulid, millest saab magnetite abil erinevaid pindu kokku panna.

Arvesse peab võtma, et sageli ei ole erivajadusega laps motiveeritud ülesandeid lahendama. Olemasolevatel õppevahenditel puudus võimalus motiveeriva stiimuli peitmiseks õppevahendi sisse. Liisa Aidi loodud õppevahendil on süvend, kuhu saab peita stiimuli, mis motiveeriks õpilast seda otsima (avades lukke, nööpe vms). Stella Kalkuni loodud LED-pilve puhul on arvestatud uuringutega, mis näitavad et treening visuaalsete objektidega võib viia nende paremini tajumise ja teadvustamiseni.

Kristel Lauritsa loodud taktiilse doomino puhul on arvestatud asjaoluga, et kui pindadevahelised kontrastid nägemis- ja kompimisinfo suhtes ühtivad, võib nende

Hetkeseis on selline, et uuringu osana valminud kavandite põhjal on loodud prototüübid, mis on kasutuses Tallinna Lastehaigla taastusravi osakonnas.

Kas tooksid mõne näite prototüüpidest, mis on juba kasutusel?

Inna Beinar ja Tatjana Kuusik valmistasid erineva täidise, raskuse ja kujuga padjad, mida saab kallistada, haarata ja katsuda.

Patju on võimalik paigaldada küljetugedeks istumisel ja pea keskasendis hoidmisel.

Imbi Ilves valmistas kergest materjalist katuse, mille all tekib lapsele privaatne ja turvaline ümbrus. Katuse laes olevate takjakinniste külge saab riputada meeli stimuleerivaid elemente, millega laps saab iseseisvalt tegutseda: katsuda, liigutada, tõmmata.

Selleks, et laps saaks õppida, tuleb valida kehaasend, mis võimaldab edukalt kasutada olemasolevaid motoorseid oskusi. Selleks sobivad Luise Wonnebergergi kavandatud

Eestis on pea 300 hooldusõppel olevat last, kelle õppevahendid ei vasta nende vajadustele. Jana Kadastik veab uuringut, mis aitaks olukorda parandada. Foto: Gert Gutmann

24 TEADUS

Need Kärt Ojavee disainitud padjad kuuluvad kollektsiooni Pillowhugger. Nende esmapilgul harilike patjade eripäraks on valgusefekt, mida saab kogeda patja kallistades või sellele vajutades. Lisaks sumedale helendusele ilmub pimedas ja hämaruses padja pinnale muster. Foto: Anu Vahtra

kahe kanali info ühendada ja taktiilne info toetab nägemisinfo kasutamist ega häiri seda. Vahendit saavad kasutada vaegnägijad, vaimupuudega lapsed, väikelapsed, aga ka tavapärase arenguga lapsed – näiteks kasutades pimedat doominot, peab kinniseotud silmadega õppima eristama materjale.

Kuidas erivajadustega õpilased uutele õppevahenditele reageerisid?

Mõne vahendi on lapsed väga hästi omaks võtnud, näiteks padjad ja pehmed moodulid. Mõnda prototüüpi tuleb aga veidi täiendada, et see oleks piisavalt stabiilne ja maksimaalselt kasutatav.

Ma usun, et uute õppevahendite kasutuselevõtt on kindlasti samm õiges suunas.

Hooldusõppel olevaid lapsi on Eestis 270 ringis ja nad vajavad õppetööd toetavaid vahendeid, mida on võimalik kohandada vastavalt õpilase individuaalsetele vajadustele. Samuti sobivad mitmed ülalkirjeldatud vahendid palju laiemale sihtgrupile.

Mis saab edasi?

Jätkame õppevahendite uurimist ja täiustamist. Arenevaks teadusvaldkonnaks peetakse neuroharidusteaduslikku (neuroeducational) lähenemist, mis ühendab neuroteaduse uuringud praktikaga hariduses. Ka minu uuringu katseplaanide koostamisel, videovaatluse analüüsimisel ja õppetööd toetavate vahendite loomisel on plaanis konsulteerida neuroteadlastega.

Teiseks oluliseks valdkonnaks on koostöö disaineritega. Uuringust selgus, et senine vähene koostöö tarbija (õpilase, õpetaja) ja disaineri vahel võib anda tulemuseks toote, mis ei arvesta õpilaste vajadusi. Õppetööd toetavate vahendite loomine annab disainerile võimaluse näha ühiskonda ja oma tööd laiahaardelisemalt ning mõista kasutajakeskse ja universaalse disaini rakendamise vajalikkust, mis võimaldab luua tarbijate vajadustele vastavaid tooteid.

VÄITEKIRI 25

Et valmiks sisukas doktoritöö

Tekst: Gertrud Kasemaa Illustratsioon: Krõõt Kukkur

Tallinna Ülikooli külastas juunis tuntud psühholoogiaprofessor Peter K. Smith, kes on kaheksa aastat koordineerinud Londoni Ülikooli Goldsmithsi Kolledži doktoriprogrammi ning juhendanud kümneid eri rahvusest doktorante. Tallinnas tutvustas ta doktoritöö juhendajatele korraldatud seminaril, kuidas toimub doktoriõpe Goldsmithsi Kolledžis ja Inglismaal laiemalt, millised on doktorandi ja tema juhendaja(te) õigused ja kohustused ning koostöö. Üks või mitu juhendajat?

Doktorandil on tavaliselt enam kui üks juhendaja, neist kogenum on tihtipeale mentoriks ka alles kogemusi koguvale juhendajale. Mõnikord on juhendajate meeskond lausa kolmeliikmeline.

Doktorandi ja juhendaja(te) kokkusaamised Õpingute alguses võib doktorant oma juhendaja(te)ga kohtuda lausa igal nädalal – see on oluline, et arendada ja täpsustada teemat, töö ülesehitust jms. Tihedad kohtumised toimuvad ka töö valmimise lõpufaasis, kui on vaja täpsustada näiteks töö struktuuri, teha viimaseid parandusi ja täiendusi.

Minimaalne nõue juhendajatele on kohtuda doktorandiga vähemalt kord poolaastas, kuigi seda on professor Smithi arvates liiga vähe. Kohtumiste sagedus sõltub ka doktorandi vajadustest. Kohtumistest peaks professor Smithi soovitusel tegema kirjaliku kokkuvõtte: mida arutati, mida lepiti kokku järgmiseks kohtumiseks. Sellele kokkuvõttele kirjutavad alla nii doktorant kui ka tema juhendaja(d). Niisugune reegel aitab doktorandil oma tööga ajaliselt graafikus püsida, aga fikseerib ka juhendaja töö, et doktorandil poleks hiljem põhjust doktoritööga seotud probleeme vaid juhendaja süüks ajada.

Kohtumistel arutatakse, kuidas saaksid juhendajad doktorandile abiks olla.

Juhendajate roll on suunata, nõu anda, aga

mitte öelda, mida ja kuidas teha. Samuti peaksid juhendajad olema toeks, et aidata doktorandil mõista, mida 3–4-aastase doktoriõppe ajal on üldse võimalik ära teha: kui kitsas või lai peaks olema teema ning millised andmekasutusmeetodid on aja ja kulude mõttes optimaalsed.

Aja planeerimisel tuleb kindlasti jätta varuaega ootamatuste jaoks, mis mitmeaastase doktoriõppe jooksul täiesti planeerimatult tekkida võivad.

Doktorantide ja juhendajate kohustused Ülikoolis on määratud nii juhendajate kui ka doktorantide kohustused ja vastutus. Ühine vastutus on üksteist respekteeriv suhtlemine ning eriarvamuste aktsepteerimine.

Juhendaja ülesanne on hoida doktorandiga regulaarset kontakti, nõuda temalt töö osade esitamist kirjalikult, anda mõistliku aja jooksul konstruktiivset tagasisidet, anda nõu uurimisplaani koostamise ja metodoloogia kohta, jagada informatsiooni võimalike uurimisprojektide, kontaktide, rahastusvõimaluste kohta ja juhendada doktoranti uurimistööle esitatavate eetiliste nõuete osas.

Doktorandi kohustused on leppida juhendajaga kokku edasised kohtumised, järgida kokkulepitud tööplaani, anda juhendajale teada probleemidest või raskustest, järgida uurimistööle esitatavaid eetilisi nõudeid ja vältida plagiaati.

26 VÄITEKIRI

Nõuanded juhendajale ja doktorandile On väga oluline, et doktorant saaks regulaarset tagasisidet oma töö kvaliteedi kohta: milline tundub teistele tema mõtlemise ja kirjutamise kvaliteet, analüüsi sügavus.

Sellist tagasisidet saab nii juhendajatelt kui ka seminaridel-konverentsidel nii ülikoolis kui ka rahvusvaheliselt oma uuringu põhjal kirjutatud ettekannete esitamisel. Sellised esinemised on abiks, et oma mõtteid selgemalt sõnastada, olla väljendustes täpne, õppida uuringu tulemusi loogiliselt struktureerima ja esitama.

Igal doktoritööl on tugevused ja nõrkused.

Selle mõistmiseks on targast juhendajast suur abi. Uurimuses tuleb välja tuua töö piirangud, neid selgitada, põhjendada, miks neid polnud võimalik ületada (nt ajaja ressursipiirangud). Nõrkuste kõrval tuleb kindlasti rõhutada töö tugevaid külgi: ei saanud teha ühte asja, aga tehti selle asemel hoopis teist ja olulisemat.

Töö ametlikule kaitsmisele eelneb tavaliselt eelkaitsmine, mis on eelkõige võimalus harjutada. Kindlasti tuleb valmistuda oponentide küsimusteks. Üks esimesi küsimusi on tavaliselt, kuidas doktorandil üldse tekkis huvi teema vastu.

Oponentide akadeemilise taustaga tasub enne tuttavaks saada: mida nad on kirjutanud ning milline on nende vaatenurk teatud probleemidele.

Kokkuvõttes on oluline julgustada doktorante töö kirjutamisega varakult pihta hakkama. Kirjutamise kaudu saab selgeks, mida on vaja juurde lugeda, millised andmed on veel puudulikud, kuidas oleks parem mõtteid struktureerida ja palju muud. Kui kirjutatule annab pidevat tagasisidet juhendaja, kes oskab olla vastavalt vajadusele nii kriitiline kui ka toetav, on suure tõenäosusega tulemuseks sisukas doktoritöö, mille üle nii töö kirjutaja kui ka juhendaja uhkust saavad tunda.

IKKAGI INIMENE 27

Karin Dean: Minu Kagu-Aasia on iNimeste ja paikade võrgustik Tekst: Triinu Püvi

Fotod: Gert Gutmann, erakogu

Eesti Humanitaarinstituudi õppejõu Karin Deani jaoks on välitööd Birmas elu lahutamatu osa. Kuidas seostuvad omavahel juhus, katšinid, Aasia ja välitööd, uurib Karinilt kultuuriteaduste doktorant Triinu Püvi.

On pilvine juunikuu pärastlõuna, kui seadsin sammud NOPi kohviku poole Kadriorgu, et kohtuda Eesti Humanitaarinstituudi vanemteaduri Karin Deaniga, kes on alates 2007. aastast töötanud Tallinna Ülikoolis. Tema valdkonnaks on kõige laiemas mõistes Kagu-Aasia rahvad ja riigid. Doktorikraadi kaitses ta Birma (Myanmari) vähemusrahva katšinite alade piiride teemal. Oleme kokku leppinud, et räägime temaga nii KaguAasia rahvastest, riikidest, katšinitest kui ka välitöö tegemisest – teisisõnu tema tööst, mis võõrale silmale näib kui eluviis.

Karin, keda tudengid näevad pigem loenguid andmas ning kolleegid töölaua taga lugemas või artiklit kirjutamas, rõhutab ise, et tema töö lahutamatuks osaks on igal sammul Aasia teemadega kursis olemine, mis eeldab ka pidevalt reisimist sinna.

Veeretame alguses niisama juttu ning Karin ütleb väga tabavalt, et Aasiasse etnograafilistele välitöödele sõitmine on kui tundmatusse minek. Haaran sõnasabast kinni ning uurin, et millal ja kuidas ta esimest korda Birmasse sattus.

Karin: „Läksin Birmasse esimest korda aastal 2000, kohe jaanuaris pärast suuri sajandivahetuse pidustusi ning eesmärgiga teha katšinite (katšinid on 1,2-miljoniline vähemusrahvus, mis koosneb väiksematest hõimudest, kes elavad Põhja-Birmas ja Yunnani provintsis Hiinas – toim.) aladel välitööd.

Olin just 1999. aasta oktoobris astunud Singapuri ülikooli doktorantuuri ning otsisin parasjagu täpset teemat, millele doktoritöös keskenduda. Sinna sattusin aga võimalusest kinni haarates, nimelt istusin parasjagu oma juhendaja Carl Grundy-Warri kabinetis, kui talle helistati Põhja-Birmast ja uuriti, et kas ta ei tea kedagi, kes sooviks katšinite aladele ühte kolledžisse tulla inglise keelt õpetama. Carl küsis üle laua, et kas mina ei tahaks minna, ja vastasin momentaalselt jah, ma olen nõus.”

28 IKKAGI INIMENE

Põhja-Birmas Hiinaga piirnevatel aladel 2010. aastal välitöid tehes oli asendamatuks liiklusvahendiks mootorratas.

Karin räägib seejärel elavalt, kuidas ta esimest korda katšinite aladele läks. Kuna see piirkond on tuntud ebastabiilsuse poolest, mida tingib asjaolu, et katšinid soovivad omariiklust või autonoomiat, millest aga Birma keskvalitsus ei taha midagi kuulda, siis oma emale ja vennale ei julgenud ta tol ajal välitööde ohtlikkusest midagi rääkida.

Edasi räägib Karin sellest, kuidas de facto on need alad mitte Birma valitsuse ja sõjaväe kontrolli all, vaid olnud aastaid katšinite hallata, sealjuures on ka rahvusvaheline Birma-Hiina piir just katšinite, mitte Birma valitsuse kontrolli all. „Kui lähtuda rahvusvahelistest normidest ja piiridest, siis läksin esimest korda Birmasse illegaalselt piiri ületades. Ei tohi aga unustada, et mul oli katšinite kogukonna heakskiit ja kaitse ning kutse tulla.”

Liigume jutuga edasi selle juurde, kuidas Karin üldse Aasiasse sattus. Selgub, et tegemist on samuti võimalusest kinni haaramisega.

Karin: „Õppisin magistrantuuris Ameerika Ühendriikides ning ühel õhtul astus mulle ülikooli pargis ligi tuttav hiinlane, kes uuris, et kas ma ei sooviks minna Hiinasse inglise keelt õpetama. Olles pakkumise ära kuulanud, oli minu vastuseks jah, miks mitte.

Nii ma Aasiasse esimest korda sattusingi.

Olen alati järginud põhimõtet, et kõigile huvitavatele pakkumistele ütlen esmalt jah ning seejärel üritan neid oma plaanidesse ja tegemistesse mahutada. Olen veendunud, et väga paljut pakutakse sulle vaid korra elus ning kui keeldud või võtad mõtlemisaega, oled unikaalse võimaluse juba käest lasknud.”

Kas Karinit seob miski endiselt Birmaga?

IKKAGI INIMENE 29

„Ühest küljest jälgin ma teadlasena huviga sealseid sotsiaal-poliitilisi arenguid ning loen igapäevaselt sealseid uudiseid, teisalt on mul aga aastatega tekkinud sinna palju häid tuttavaid, kelle käekäigust ja tegemistest hoolin väga sügavalt just isiklikul tasandil,” vastab Karin.

Edasi võtab ta lühikese mõttepausi ning jätkab juttu sellest, kuidas on viimase aastaga olukord katšinite aladel väga teravaks läinud. „Praegu toimuvad nendel samadel aladel, mida olen mitmeid kordi välitööde tegemiseks külastanud, relvastatud võitlused katšinite ning Birma valituse sõjaväe vahel. Kuigi rahvusvaheline meedia keskendub Birma arengu positiivsele tahule, on selle varjus toimumas kohutavad sündmused just vähemusrahvustega. Relvarahu kokkulepe katšinite ja Birma valitsuse vahel hiljuti lõppes ning viimane põletab katšinite külasid, ründab nende linnasid ning hinnanguliselt on Birma-Hiina piiriäärsetesse põgenikelaagritesse pagenud ligi 75 000 sõjapõgenikku.”

Kokkuvõttes ütleb Karin minu küsimusele vastuseks, et teda seob Birmaga ning just katšinitega endiselt asjaolu, et see rahvas ei ole ära teeninud niivõrd ebavõrdset ja karmi saatust ning kohtlemist Birma praeguse keskvalitsuse poolt. „Inimesed ei ole seda kõike ära teeninud. Need erakordsed inimesed, keda ma Birmas tunnen, nad on nagu meie – nad tahavad tegelikult ju rahulikku elu, harida end ja oma eesmärke ellu viia, mitte sõna otseses mõttes sõdida džunglis relvadega oma maa ja kultuuri eest.”

Edasi uurin, millal on Karinil taas plaanis minna välitöödele Birmasse. Ja kui lähiajal, siis kas ka sõjatsooni katšinite aladel? Karin: „Plaanin minna taas sel sügisel, kuid nagu eelmine aasta näitas, et pruugi minu minek vaid minust endast sõltuda. Nimelt olin eelmisel sügisel Vietnamis Norra üliõpilastele kursusi lugemas ning otsustasin, et kui olen juba seal kandis, siis käin ka Birmas ära – kohtun sealsete tuttavatega ning ehk saan ka välitöid teha. Kuna mul oli 5-aastane poeg kaasas, siis plaanisin minna ametliku viisaga Birma valitsuse kontrollita-

vatele aladele. Viisat taotlesin Singapuris – andsin dokumendid sisse, kuid kolm päeva hiljem viisale järele minnes selgus, et mulle viisat ei väljastatud. Kui uurisin, et milles asi, siis adekvaatset vastust ma ei saanudki. Sel korral jäigi käimata, kuid sügisel kavatsen kindlasti minna, kas siis viisaga ja valitsuse kontrollitud aladele või viisata ja katšinite aladele.”

Arutame veel mõned hetked viisast keeldumise võimalike põhjuste üle ning Karin teeb nalja, et ta võtab viisa mittesaamist kui komplimenti, ehk et teda ja tema tööd on märgatud kui julgeolekuohtu Birma keskvalitsuse poliitikale.

Edasi uurin, kui palju on Birmas viimase 12 aastaga muutunud. Mis ja kuidas on arenenud, kui kõrvutada Karini esimest ja viimast käiku? „Üks suurimaid erinevusi on, et kui 2005. aastal räägiti arengust ja mahajäämusest katšinite aladel, siis 2010. aastal oli kõige põletavam teema looduskeskkonna hävitamine. See oli ka aeg, kui Birma valitsus kavandas suurte hüdroelektrijaamade ehitamisi sellesse piirkonda ning oli jõuliselt maha raiunud sealseid metsasid. Omaette lugu on muidugi viimase aasta arengud, kui sõjategevus katšinite armee ja Birma valitsuse vahel taas valla pääses.”

Samuti on minu silmis endiselt imeks pandav, et katšinite sõjaväelist tegevust toetab ka kristlik kirik (katšinid on kristlased – toim.), seda küll mitteametlikult, nähes nende tegevust ainsa vahendina kaitsta kohalikku kultuuri.”

Edasi veeretab Karin mõtteid selles suunas, et tema kui teadlane küll tegeleb nende teemadega akadeemias, kuid tegelikult oleks vaja probleeme ka populaarteaduslikult kajastada ning tal on mitmeid plaane kuidas ja mida selles suunas teha.

Lõpetuseks uurin, kui tugevaks Karin ise hindab oma suhet Aasiaga. Kas ta vajab seda kui õhku? „Kagu-Aasia on mulle kindlasti omasem ja kodusem kui Euroopa. Olen ju 11 aastat elanud Tais ja õppinud Singapuris

30 IKKAGI INIMENE

2010. aastal välitööde ajal kohalike elanike paati proovimas Irrawaddy jõel, mis saab alguse PõhjaBirmas ja läbi kogu Birma voolates suubub lõunas India ookeani.

– mõlemad riigid on mulle väga kodused ning sinna võin alati tagasi minna. Koduks on mul praegu Eesti ja ma ei plaani enam Aasiasse elama naasta, aga julgen arvata, et sinna käima jään küll alati.

Kui Kagu-Aasia ilukirjandust oleks rohkem tõlgitud näiteks inglise keelde, siis loeksin seda ehk enam. Tuleb muidugi tunnistada, et üldiselt hindan ma küll kõrgemalt sotsiaal-poliitilisi teemasid kajastavaid artikleid ja raamatuid, mis pakuvad uusi teooriaid või mõtteid regiooni arengute ja käsitluste kohta. Kui mul vähegi vaba aega leiduks, siis võtaksin kätte just seda laadi raamatu,” kostab vastuseks.

Kokkuvõttes aga ütleb Karin: „Minu KaguAasia on inimeste ja paikade võrgustik.

Kuna regioon on väga suur ja seetõttu ras-

kesti hoomatav, siis ongi võimalik olla kursis vaid teatud teemadega ning kohtadega, kui tahta olla ka rahvusvaheline tegija.“ On see õhk, mida vaja, et elus püsida või midagi muud, aga peaaegu iga Karini mõttelõng kätkeb endas Aasia temaatikat ning tundub, et Aasiast naastes on tal juba paigas järgmine reis sinna.

Intervjuu käigus sai selgeks, et reisid Aasiasse ning välitööd Birmas ja selle piiridel on Karin Deani elu lahutamatu osa ning plaanitud isiklikku laadi intervjuust sai tahes-tahtmata hoopis Birma sotsiaalpoliitilist olukorda lahkav kohtumine, mis räägib kõnekalt, kui sügaval hinges Karin neid inimesi ja paikasid kannab ning kui tugevalt Birma käekäik teda mõjutab.

ESSEE 31

Teadusest, ja üldse mitte poliitkorrektselt Tekst: Mart Raudsaar Foto: Annela Laaneots

Viimasel ajal olen mõtisklenud palju teaduse üle. Mitte niivõrd sellepärast, et see mind huvitab, vaid sellepärast, et peab.

Kunagi aga huvitas. Kui teaduseks pidada uute andmete kogumist, analüüsimist ja mingite järelduste tegemist, siis võib teaduse tegemiseks pidada kahtlemata seda, kui ma kooliajal mõõtsin õhutemperatuuri kolm korda päevas: hommikul, lõuna ajal ning õhtul. Ning nii kaks aastat järjest. Lisaks tegin märkmeid päikesepaiste, sademete, tuule kiiruse ja suuna ning muude ilmastikunähtuste kohta.

See kõik oli väga huvitav, ja mitte üksnes huvitav, vaid ka rakenduslik. Veel praegugi tunnen erinevaid pilvi ja oskan näha märke, mis ennustavad ilma peatset muutumist.

Sellest on mul olnud elus rohkem kasu, kui näiteks desoksüribonukleiinhappe õppimisest – mis on muidugi üldist silmaringi avardav.

Keskkoolis osalesin juba Õpilaste Teadusliku Ühingu tegevuses ning siis olid huvialadeks keeleküsimused, ajalugu, välispoliitika ja geograafia. Peaaegu kõigel oli oma rakenduslik külg. Meenutan, kuidas istusin Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogus ja uurisin sõjaeelse rahvaloenduse andmeid.

Kõrvutasin neid joonistel 1989. aasta rahvaloenduse tulemustega, mis võimaldas hinnata, milliste Eesti piirkondade rahvastik on kasvanud ja kuidas on muutunud eestlaste osakaal. Arvutieelsel ajastul oli nende jooniste loomine umbes nädala aja töö, ent tulemus oli seda väärt ning joonised avaldati nii väliseesti ajakirjanduses kui ka ajalehes Tartumaa.

Vahepealsed aastad on minu huvi teaduse vastu aga peaaegu surmanud. Jah, eksisteerib teatud inimtüüp, kellele sobib ülikooli kontseptsioon, kus õpetamise

asemel on põhirõhk teaduse tegemisel, mis omakorda tähendab ingliskeelsete artiklite kirjutamist eelretsenseeritavatesse ajakirjadesse. Niisuguste publikatsioonide olemasolu garanteerib edu akadeemilistele ametikohtadele valimisel ning teadusraha taotlemisel. Populaarteaduslikke ja eestikeelseid artikleid – mis võiksid ilmuda näiteks ajakirjas Horisont – süsteem kuigi kõrgelt ei hinda ja samuti on teisejärguline kogutud teadmiste kasutamine õppetöös.

Aga mulle selline süsteem olemuslikult ei sobi. Minu jaoks on esmatähtis tegutsemislust ehk uurijahuvi, tulemuste seos eluliste probleemidega ja nende rakendatavus, millele alles siis järgneb publitseerimine.

Võõristust tekitab seik, et ajakirjanduses ilmunud materjalid ei olegi nagu midagi väärt. Monograafiate ja raamatute kirjutamine on õnneks küll rehabiliteeritud, kuid siiski on teadusliku eneseteostuse apoteoosiks eelretsenseeritav artikkel rahvusvahelises ajakirjas, mille reiting on soovitavalt 1.1 või midagi võimalikult lähedast.

Kindlasti eksisteerib teistsuguseid arvamusi, ent julgen meelde tuletada Eesti teadlaste-praktikute tegevust enne Teist maailmasõda. Püstitati sildu, rajati tööstust, uuriti rahvastikuprotsesse linnas ja linna tagamaad (Kant) ning ehitati Tartu turuhoonele katus (Tippel), mille ühte innovaatilist fermi võivad Tallinnast Tartusse sõitjad näha eksponeerituna Eesti Maaülikooli ees.

Nõnda, nagu avalikule arvamusele tuleb kasuks arvamuste paljusus, võiks teaduse arengule tulla kasuks teadusliku mõtte ja karjäärimudelite paljusus, ja seda kõige laiemas tähenduses.

32 ESSEE

ESSEE 33

Teadlaseks olemisel ja teaduse tegemisel peaks olema mitmeid erinevaid viise.

Meenutan mõne aasta tagust vestlust Narva kindluse Põhjaõues Anzori Barkalajaga, kes lubas, et Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias on võimalik teha teadust ka loomingulistel erialadel. Müts maha tema ees! Üheks viljaks on Eesti ainus pärimusmuusikamagister Cätlin Jaago. Ma ei tea, kui palju on tal ingliskeelseid publikatsioone Eesti torupillimuusika teemal, aga tema esinemisi Udupasunas teab ilmselt enamik lugejaid.

Vahemärkusena: kummastav oli juuli lõpus lugeda, et haridusministeeriumi kärpekirves võib tabada kultuuriakadeemiat, kuna seal on palju kalleid väikeerialasid. Kõik mu tuttavad loomeerialade esindajad olid seda kuuldes šokis, kuna kultuuriakadeemia on olnud kui oaasiks monokultuurilises teaduskõrbes.

Siiski näen Eesti teaduse – taas laias kontekstis – tulevikku pigem optimistlikes kui pessimistlikes toonides. Kui inimesele meeldib tema tegevus ja ta on veendunud selle vajalikkuses – nagu Anzori Barkalaja kultuuriakadeemiat arendades – ja sellel tegevusel on sisuline eluõigus, siis tuleb läbimurre varem või hiljem.

Ja ühel hetkel võib jõgi koguni suunda muuta, nõnda et vastuvoolu ujumisest saab vahutavas peavoolus kihutamine. Hindan väga seda, mida teeb Tallinna Tehnikaülikooli prorektor Alar Kolk, ning mitte üksnes seetõttu, et ta on mu klassivend. TTÜs juulis ja augustis toimuv Euroopa Innovatsioo-

niakadeemia üks eesmärk on teaduse ja praktika ühendamine nii-öelda rahvamajandusele kasulikul viisil. Nagu ütleb pressiteade: „Tudengitele suunatud innovaatilises klassiruumis töötatakse esimesel nädalal välja uudne idee, teisel nädalal disainitakse ärimudel ning viimasel nädalal keskendutakse rakenduste arendusele. Pärast kolmenädalast sessiooni peavad üliõpilased esitama oma ideed riskikapitalistidele ning edukamad neist asutavad oma ettevõtte ja võtavad ette tee Silicon Valleysse.”

Olles ise kaks korda Silicon Valleys käinud ning sealseid ülikoole külastanud, julgen väita, et see on üks väga eluterve arengusuund: tugevam koostöö ülikoolide ja valdkonna praktikute vahel. Selle üheks viljaks – aga mitte eelduseks – on ka hulk 1.1 publikatsioone.

Samasugust liini kavatseme koos Priit Hõbemäe ja teiste kolleegidega ajada Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudis sügisel avatud ajakirjanduse õppekaval. Möönan, et lisaks eelseisvale õpetamis- ja õppimislustile on mul tekkinud üle aastate tunne, et teaduse tegemine hakkab mind taas huvitama. Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituut on osaline Eesti Lugejauuringus (ELU), mis pakub kvartaalselt värskeid andmeid Eesti paberväljaannete kohta. Samuti on instituut võtnud vedada EASi rahastatava innovatsiooniosakute projekti, mis peaks lahendama mõningaid väikeste maakonnalehtede probleeme.

Elu ja teadus hakkab minema huvitavaks, pole midagi öelda.

34 FILM

BFMi parimad palad

Tekst: Greta Varts

Tänavu kevadel toimus esimest korda kinos Artis Balti Filmi- ja Meediakooli tudengite tööde avalik tunnustamine. Galal tehti teatavaks publiku lemmik ning esimest korda anti välja Bobi-nimeline auhind, mille pälvis Ivan Pavljutškovi „Valge ruut” („Belõi Kvadrat”). Esile tõstetud filmide hulgas leidus veel kaks tõsisemat draamat, üks dokumentaalfilm ning üks ulmekomöödia.

Andrew Bondi „Legend vägevast seebist” (fotol stseen filmist) tõestab, et ka tudengipõlves on võimalik lavastada eriefektide abil omanäolist ulmekomöödiat. Tulevikku kujutav kõrbemaastik, kus valitseb mustus ning pori, on mõnusa müütilise tooniga keskkond, milles humoorikad tegelased teevad nalja nii žanrifilmide kui ka liialt tõsise inimkonna üle. „Valge ruut” räägib ühes maanurgas kasvava poisikese igapäevaelust ning laste omavahelisest mängujulmusest. See on ausa ning dokumentaalse kaameratööga lavastatud lugu lastest täiskasvanutele.

Publiku lemmiku auhinna võitnud Moonika Siimetsa film „Aeg ei peatu” toob huumori ning kaasaelava suhtumisega vaatajateni eakate inimeste armastusloo. Südantsoojendav ning lihtne lugu on kaasahaarav pilguheit inimlikele nõrkustele, mis vanusest ei sõltu.

Giampietro Balia „Ainult meie kolm” jutustab loo, kus kaks teismelist ning ema üritavad toime tulla isa hiljutise surmaga.

Olukorda sekkub kusagilt välja ilmuv laste bioloogiline ema ning pinnale tõusevad peresuhete ning teismeea emotsionaalsed ootused ja pettumused.

Margus Raidi tummfilm „Fundamentum” näitab, kuidas sõnade puudumine võib olla jutustatava loo keskne element. Lugu, mis räägib kinniste seinte taga toimuvast julmusest, paneb vaatajale südamele kuulda ka lugusid, millest ei kõneleta.

Maria Kivirandi ja Robi Uppini dokumentaalne pilguheit Kopli supikööki filmis „Urban tundra” („Linnatundra”) on huvitav ning silmiavav lähenemine elu hammasrataste vahele jäänud inimestele, kelle igapäevas kumab lisaks lootusetusele läbi ka kõigile tuttavaid eluväärtusi.

RAAMAT 35

UUT ÜLIKOOLI KIRJASTUSELT Joe Puleo, Patrick Milroy

Jooksu anatoomia

Claude Lévi-Strauss

Inglise keelest tõlkinud Marina Maran, saatesõna kirjutanud Kristjan Port.

200 lk

Strukturaalantropoloogia: Valik artikleid

Plahvatuslikult kasvav jooksuharrastajate kogukond vajab lisaks spordivarustusele ka teadmisi. Tunnustatud jooksuekspertide Patrick Milroy ja Joe Puleo koostatud „Jooksu anatoomia” ühendab praktilise jooksutreeningu ja anatoomiaalased teoreetilised teadmised käepärases ja arusaadavas vormis käsiraamatuks. Raamat sisaldab jooksjate vajadusi arvestavaid jõuharjutuste kavasid ja anatoomilisi jooniseid, täpseid juhiseid ja põhjendusi. Samuti leiab siit põhiteadmisi füsioloogiast, treeningmetoodikast, jooksjate enamlevinud vigastustest ja nende põhjustest ning jooksukultuurist üldisemalt. „Jooksu anatoomia” on mõeldud kõigile, kes enese või teiste jooksuvõimet arendavad, olgu siis parema võistlustulemuse, tervise või suurema jooksunaudingu nimel.

Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011 Koostanud Raivo Vetik.

472 lk Kogumik on pühendatud Eesti poliitika ja riigivalitsemise arengule viimase paarikümne aasta jooksul.

Eesti demokratiseerumist analüüsitakse postkommunistlike riikide kontekstis, vaadeldes ka Euroopa Liiduga ühinemise mõju Eesti poliitikale. Käsitlus on interdistsiplinaarne: politoloogia ja avaliku halduse kõrval sisaldab see ka ajalooteaduse ja tuleviku-uuringute perspektiive.

Koostanud Marek Tamm, prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, saatesõna kirjutanud Toomas Gross. 296 lk Kultuuriajaloo dotsent Marek Tamm, mis ajendas „Strukturaalantropoloogia” kogumikku koostama?

Prantsuse antropoloog Claude LéviStrauss (1980–2009) kõrgub majakana 20. sajandi humanitaar- ja sotsiaalteaduste maastikul ning tema loominguga tutvumisest ei saa ükski sellel maastikul askeldaja üle ega ümber. Varem on eesti keelde tõlgitud kolm tema monograafiat. Kogumik „Strukturaalantropoloogia” sai koostatud sooviga tutvustada Lévi-Straussi rikkalikku artiklipärandit.

Mille alusel on artiklid valitud?

Raamat sisaldab üheksat artiklit, mis on kirjutatud aastatel 1949–1983. Valik hõlmab Lévi-Straussi loomingu peamisi uurimisteemasid (müüt, sugulus, pere) ja laseb samuti aimu saada tema strukturalistlikust analüüsimeetodist. Püüdsin silmas pidada sedagi, et tõlgitavad artiklid oleksid loetavad ka väljaspool erialateadlaste ringi, eelistades üldistavama iseloomuga tekste.