Estonian Wine Magazine VINE by Tanel Eigi

NR 1

Kolumnid: Arne Pajula, Kalev Kesküla

Peateema: Korje

Piirkond: Toscana Persoon: Kalev Kesküla

Testime: Chianti Classico, Chianti Classico Riserva, Vino Nobile di Montepulciano, Grappa

Itaalia ABC Vein ja arhitektuur Renzo Piano veiniunelm

lk 30–32

Vein toitub ajast -

TARBI TARGALT!

seltskond toitub veinist

Olles viivu Robertsonis aega veetnud, saavad võõrustajad oma tasase ja sooja tähelepanelikkusega märkamatult lähedaseks. Nii nagu Veini ja Toidu omavaheline sobivus toob seltskonda rõõmsa rahulolu, on ka inimsuhetes ohtralt maitsenüansse, millega arvestada. Üks sõõm meie parimat veini ja sujuvalt oled Sinagi pühendatud ühise ajaveetmise ülendavasse saladusse.

R ROBERTSONI VEINID

alates aastast 1941. Väike linn, suur süda.

Kalev Vapper intervjueerib meie oma Eesti veinikirjanikku Kalev Kesküla

August Alop kirjutab lahti Toscana peensused

Selles numbri peamised teemad:

7 9 10 16 22

NR 1

Kolumn

Peateema

Persoon

Piirkond

Sõlmes keel: Arne Pajula vaeb eesti keele võimalusi

Kalev Kesküla: Vanade Toskaanlaste uued maitsed

Veiniaasta — marjad küpsevad ja neist saab mahl

Kaks Kalevit ja kaks klaasi veini

August Alop: Toscana

Testing

Chianti Classico ja Chianti Classico Riserva

Vein ja arhitektuur

Karl-Kristjan Nigesen: Renzo Piano veiniunelm

Friigikas

Montepulciano on kõikide veinide kuningas

Grappa

Kuidas Inetust Pardipojast sai noobel rahvusjook

Vein ja toit

Toscana veinid ja Itaaliast inspireeritud toit

toimetaja veerg

2 4 6 7 8 9

Kallis veinisõber!

oiad käes esimese eestikeelse veiniajakirja esmanumbrit. See on pikalt oodatud hetk nii Eesti veinihuviliste seas kui oluline verstapost meie noorukese veinikultuuri arengus. Ajakirja tegijaid ja lugejaid ühendab üks ühine joon – kirg veini vastu. Viisteist aastat veini seltsis on mind kokku viinud paljude huvitavate kirglike inimeste ja uskumatul hulgal kirglikult valmistatud veinidega. Kirega tegutsetakse põllul ja keldris, kirega juuakse ja kogutakse veini, kirega muljetatakse ja arutatakse veini üle. Vein on meie jaoks üheaegselt nii armastus kui elustiil. Eesti noorukese veinikultuuri olulised tegijad saavad kõik uues ajakirjas sõna. Igas numbris on luubi all üks piirkond. Esmanumbrisse valisime selleks Toscana, sest eestlastele on nii raamatutest kui reisidelt südamelähedasteks saanud Toscana maalilised künkad koos küpressialleede ja idülliliste küladega, mis on kogu piirkonna veiniistanduste taustaks. August Alop jagab üldisi teadmisi Toscana veinivalmistamisest ja veinipiirkondadest. Vino Nobile di Montepulciano spetsiifilist siseinfot lahkab seal veinituristina seigelnud Tanel Eigi. Ene Hälineni kanda on algaja veinihuvilise harimine „Itaalia ABC“ näol. Üha enam haaratakse riiulilt kaasa Itaalia päritolu veinipudel. Rubriik nimega „Peab proovima“ on Sulle veini ostuotsuse tegemisel kindlasti abiks. Igas numbris tutvustab Kalev Vapper teile üht kas kodu- või välismaist veininina. Vein ei saa läbi ilma toiduta ja vastupidi. Siin jagan ise koos sõpradega soovitusi ja näpunäiteid parima võimaliku koosluse nautimiseks. Veinil on sügav kultuuriline tagapõhi. Oma mõtteid vahendavad teile autoriveergudel staažikad veinigurud Kalev Keskküla ja Arne Pajula. Rubriigist “Vein ja arhitektuur“ leiate kultuurihuvilise pilgu läbi ülevaate ühest modernsest veinimõisast. Miks VINE? Ajakirja nimi on põnevalt mitmetähenduslik. Me viitame õnnejoovastusele, mis tekib tõsiselt head veini maitstes. Kindlasti ei tasu seda vinest seisundit segi ajada vintis olekuga. Samuti tahame me lugejat päästa teadmatuse uduvinest, jagades igaühele jõukohast infot veinimaailmas selgemaks orienteerumiseks. Ajakirja VINE nimi on otseses seoses kahe ingliskeelse sõnaga. Üks neist on vine ja teine wine. Nii viinamarjapõõsast kui veinist meie jutt alguse saabki. Ja alustuseks: klaasid kokku kõlagu — VINE terviseks! Kadri Kroon toimetuskolleegiumi liige, ESA asepresident

Toimetaja veerg Tasub teada Melu Kolumn Sõlmes keel: Arne Pajula vaeb eesti keele võimalusi

Uued tooted Kolumn Kalev Kesküla: Vanade Toskaanlaste uued maitsed

Peateema Veiniaasta – marjad küpsevad ja neist saab mahl

Persoon Kaks Kalevit ja kaks klaasi veini

Beaujolais Nouveau

Piirkond

Chianti Classico degustatsioon

Tuhkatriinu ühes õhtuks Toscana lisaks Chianti Classico Riserva

34 36

Itaalia ABC Vein ja arhitektuur

42 43

Guido — vinoteegipidaja Toscanas Peab proovima

44 48 49 50 52 57 58 64 66 68 72

Renzo Piano veiniunelm

Tanel Eigi annab lugejale teada, mida ta veiniriiulitest leidnud on

Friigikas Montepulciano on kõikide veinide kuningas!

Vino Nobile testing Insider Usutlus Alberti Brini'ga

Tom Hyland Palve Itaalia veinitootjatele

Grappa Kuidas Inetust Pardipojast sai noobel rahvusjook

Poolik pudel Kertu Lukas kirjutab, mida saab teha poolikust pudelist veinist.

Vein ja toit Toscana veinid ja Itaaliast inspireeritud toit

VINE raamatud Toivo Voit soovitab veiniraamatuid

ESA degustatsioon Rummid

Must Põll Ene Hälinen intervjueerib 2008. aasta Eesti parimat sommeljeed Kristjan Markiid

Küsida võib kõike Küsimustele vastab sommeljee Urvo Ugandi

LยบULFTUBW

Šampanja leiutajaks on siiski inglased?

T 4

Veiniajakiri VINE telefon 6613 754 faks 663 753 vine@vine.ee http://www.vine.ee

heLondonNews.net vahendab, et inglise kirjanik James Crowden on kindlameelselt vastu väitele, nagu oleks šampanjameetodi avastanud Dom Perignon. Hiljuti siidri ajalugu käsitleva raamatu “Ciderland” välja andnud 54aastane autor Crowden on kindel, et šampanja leiutajaks peaks pidama siiski inglise teadlast Christopher Merret, kes olevat vahuveini meetodi avastanud juba 6 aastat enne Perignoni sündi. Kirjanik usub, et vahuveini populaarsus sai alguse brittide kombest lisada happelisele prantsuse valgele veinile suhkrut, mis ajas veini uuesti käärima. Kirjaniku sõnul ei teadnud siidrimeistrid lihtsalt, milline on nende avastuse potentsiaal.

Vastutav toimetaja / maitsmisjuht: Tanel Eigi tanel@vine.ee Toimetaja: Kertu Lukas kertu@vine.ee

foto: istockphoto

Toimetaja / ESA esindaja: Kadri Kroon kadri@vine.ee Toimetuskolleegium: Ene Hälinen Kalev Kesküla (Eesti Ekspress) Arne Pajula Ritta Roosaar

Kujundus: Tanel Eigi, AD Esikaane foto: Juta Kübarsepp, Ideestuudio Tellimine: 6613 753 ylle@solness.ee Trükk: AS Printon Trükikoda Kopli 29 10412 Tallinn, Estonia Väljaandja: Solnessi Arhitektuurikirjastuse OÜ Paldiski mnt 26A 11149 Tallinn, Estonia ISBN:

7 surmapatu klaasid

oore Londoni disaineri Kacper Hamiltoni käe all on valmimud 7 surmapatust inspireeritud veiniklaaside seeria. Seitse käsitööna valminud punaveiniklaasi kujutavad igaüks oma olemuselt ja disainilt ühte surmapattu. Kel soovi, saab uhke komplekti kunstnikult tellida, hind jääb paraku VINEle saladuseks. www.kacperhamilton.com 7 surmapatu klaasid. Viha.

fotoD: www.kacperhamilton.com

Reklaamijuht: Joanna Adler joanna@solness.ee

TASUB TEADA

Gruusia vein on tõusev trend

ruusia Vabariigi 90. aastapäeva raames toimus restoranis Gloria Gruusia juhtiva veinimaja Teliani Valley meeleolukas veiniüritus. Veine tutvustas kogenud veinimeister George (Gogi) Dakišvili, kes on selles ametis olnud enam kui 12 aastat ehk Teliani Valley veinimaja asutamisest alates. Üritusele lisas vürtsi tantsuansambel Ariran. Proovimisele tulid 9 veini, millede hulgas olid sellised legendid, nagu Hvantškara ja Kindzmarauli. Samas sai maitsta ka Teliani Valley kuivade veinide paremikku, nagu Tsinandali, Saperavi, Cabernet-Saperavi ja Chardonnay-Rkatsiteli.

Veinimeister George Dakišvili.

foto: istockphoto

Teliani Valley veinid.

Mis saab korgiveaga veinist?

foto: 2 X MEELI KALAM

M Uus veinifilm meenutab 1976. aasta kuulsat Pariisi kohut

udelišokk (Bottle Shock) on tõsielul põhinev lugu sellest, kuidas Napa Valley veinid võidavad 1976. aastal Prantsuse veine nende oma mänguväljal. Alan Rickman on veinisnoob, kes kuulutab välja riikidevahelise veinivõistluse ning Bill Pullman on mõttetu viinamarjakasvatuse omanik, kes tahaks võidust kasu lõigata. Peab tunnistama, et kriitikud pole filmi just eriti soojalt vastu võtnud, kuid intriige on see jõudnud juba tublisti üles keerutada. Üks peategelastest Steven Spurrier, keda filmis mängib „Harry Potterist“ tuntud Alan Rickman, olevat filmitegijaid lausa kohtuga ähvardanud. Parima Chardonnay auhinna võitnud Chateau Montelena kodulehekülg nimetab filmi väljamõeldud jutustuseks ning soovitab huvilistel lugeda hoopis George M. Taberi raamatut Judgement of Paris. 1976. aastal organiseeritud veini degusteerimine, niinimetatud Pariisi kohus, hindas pimedegusteerimisel kõrgekvaliteedilisi Prantsuse ja California Charonnay’sid ja Cabernet Sauvignon’e. Ootamatult said kõikides kategooriates parima tulemuse California veinid. Enesekindlate prantslaste uhkust sai sellega tublisti riivatud.

is siis ikkagi teha, kui oled pudeli avanud ja avastad, et veiniga ei ole kõik korras? Kas võib kohe kraanikausist alla valada või tasub punn peale suruda ja kauplusesse tagasi viia? VINE küsimusele vastasid Prisma Peremarketi ostujuht Marge Saluste ja Tarbijakaitseamet. Prisma Peremarketi ostujuht Marge Saluste: Vahest juhtub ikka, et mõni vein tuuakse tagasi, kuid seda juhtub väga harva. Siis teeme esmalt kindlaks, kas vein on ikka korgiveaga. Kontrollime veini aroomi ja värvust. Kui tegemist on halvaks läinud veiniga, siis vahetame alati veini ringi. Tarbijakaitseameti peadirektori asetäitja Marje Kokk saadab VINE küsimusele formaalse ning üsna põhjaliku vastuse. Kaupleja võib Teie pöördumisel kokkuleppe korras (juhul, kui on säilinud ostutšekk) korgiveaga veini Teile hüvitada, kuid kehtiva seadusandluse kohaselt ei saa teda selleks kohustada. Korgiviga on tuvastatav vahetult peale avamist. Hiljem ei ole võimalik kvaliteedi halvenemise põhjusi üheselt selgitada *. Korgiviga puudutab ühte toodet (pudelit). Juhul, kui on alust arvata, et kvaliteediviga puudutab tervet veinipartiid, soovitame pöörduda Veterinaar- ja Toiduameti poole, kes vastavalt alkoholiseaduse § 49 lg-le 2 teostab järelevalvet alkoholi määratlemise, kirjeldamise ja müügiks esitlemise nõuetele vastavuse üle. Pöördumisel märkida kindlasti toote nimi ja tootjapoolne partii tähistus. Soovitavalt ka kauplus, kust toode ostetud, kuna kontrollprooviks võetakse samast partiist kinnine pudel. * VINE kommentaar: korgiviga ei saa tekkida pärast pudeli avamist, vaid on rikkunud veini juba peale pudeldamist. Ajafaktor on määrav veini oksüdatsiooni määramisel — sel juhul on vajalik pretensioon esitada mõne päeva jooksul peale vea avastamist.

MELU

Kaarli kohvikus toimus kohvi degusteerimine

K foto: tanel eigi

Liviko sügis-talvise kollektsiooni esitlus

17.

oktoobril toimus hotell Olümpia Senso konverentsisaalis Nautimuse märgi all järjekordne Liviko korraldatud punaste veinide päev, mis oli loogiliseks jätkuks kevadel toimunud valgete veinide esitlusele. Eesti parimad veiniasjatundjad ja tegevsommeljeed tutvustasid läbilõiget Liviko poolt kõikjalt maailmast maale toodavatest punaveinidest, mis olid grupeeritud piirkondade ja stiilide järgi: Itaalia, Hispaania, Burgundia+Alsace, Bordeaux+Rhone ning eraldi kogu Uus-Maailm. Kutsutute hulgas oli nii veinikirjutajaid kui ka restoranide omanikke ning kauplusekettide ostujuhte. Põnevust ja avastamisrõõmu kogesid ilmselt kõik kohalesaabunud külastajad sõltumata oma veinikogemuse pikkusest. Itaalia laua ääres võis lisaks tuntud-teatud hitt-tootjate veinidele (Tedeschi, Fontanafredda, Felluga) leida ka uusi põnevusveine Marche piirkonnast. Imre Uussaare taktikepi all hiilgas Hispaania oma vanade aastakäikude (Vina Tondonia 1985) ja mitmete tõeliselt hea hinna-kvaliteedi suhtega Rioja (Paternina) ja Sardon del Duero (Rivola) veinide poolest. Burgundia laud August Alopi targal juhtimisel pakkus erakordset võimalust ära maitsta erinevate Burgundia tipp-külade katse-eksituse meetodil igapäevaostmiseks liigkalliks jäävata toodangut ja selekteerida välja oma maitse-eelistusi — kellele meeldib rohkem Pommard ja kellele Aloxe–Corton. Universumi parim lektor Matti Timmermann jagas kuulajatele oma ekspressiivsel moel teadmisi Gironde'i ja tema lisajõgede kallastel laiuvate Bordeaux-alade veinide nüansierinevuste kohta ning maitsta sai ka Põhja-Rhone'i huvitavamaid ning vähemtuntumaid veine — huvilisel oli võimalik degusteerida 100% Syrah põhist Cornas'i piirkonna veini lisaks enamtuntud lõunapoolsetele mitmemarjasegustele Chateauneuf-du-Pape'ile ja Gigondas'le. Lisaks pakkus Uus-Maailm jõulisi ja tuliseid maitseid vastupidavamatele tugevamate veinide armastajatele. Teise ürituse toimumisega on tekkimas juba väike traditsioon hästiläbiviidud veiniürituste vallas. VINE küsib — kuhu edasi, mis on järgmise põneva avastusretke teema?

aarli kohvikus leidis aset kohviüritus, mille käigus toimus maailma parimate kohviistanduste värskelt röstitud saagi cupping, Gourmet Coffee OÜ tutvustus ja Cup of Excellence cupping’u koolitus. Cupping ehk kohvide maitsmine sarnaneb veinide degusteerimisele. Proffesionaalse cupping’u koolituse viis läbi Cup of Excellence’i rahvusvaheline kohtunik Grant Rattray (Suurbritanniast). Cup of Excellence on programm milles osalevate gourmet kohviistanduste vahel valitakse antud riigi istandustest igal aastal parim. Gourmet Coffee OÜ eesmärk on teha Eestis kättesaadavaks maailma parimate kohviistanduste toodang. Kohv röstitakse Eestis. Cuppingulaual olid erinevatest regioonidest ja istandustest pärit kohvid. Laua pärliks oli Guatemala Chimaltenango San Rafael Pacun Bourbon, mis pärjatud Cup of Excellence’i auhinnaga. Cupping’ule eelnes Gourmet Coffee koolitaja ja kohviröstija Raimond Feili kohviloeng ning kvaliteetkohvi valikuprotsessi tutvustus Gourmet Coffee tegevjuhi Heili Politanovi poolt. Üritus oli Eestis esmakordne ning unikaalne. Sarnaseid cupping’uid hakkab Gourmet Coffee regulaarselt läbi viima.

kolumn

Arne Pajula kolumnist, ESA

Sõlmes keel

esti keel on veiniarmastaja jaoks veidralt sõlmes. Viinapuust saab viinamarju, millest valmib vein. Veinist saab mõistagi ajada viina. Ja kõik see teeb meid purju ning on mõistagi (viina)kuradist. Segadus keeles külvab ka mõttesegadust ja nii kiputaksegi meil veini ja viina liialt tihti ühte patta panema. Ideoloogiline segadus sunnib otsima süüdlasi ja esmapilgul tundub asi lihtne. Eks olnud ju saksad need, kes matsirahvale vaimuvalguse edastamise esimese sammuna asusid Piiblit tõlkima ning kirjutasid sinna sõnad nagu viinapuu ja tohuvapohu. See viimane on muide väga ilus otselaen heebrea keelest, mis kirjeldab hästi tänaseks kujunenud olukorda. Kuid segaduse põhjustaks ei olnud hoopiski mitte haritud saksad, nemad ju tegelesid uudissõnade loomisega. Segadus on tekkinud hiljem, sõnu kasutades. Keelelise tohuvapohu korraldajaks ongi seetõttu eestlased ise. Mõistagi ei olnud need metsas elanud talumehed, kes kasekohina taustal samanimelist keelekastet destilleerisid. Need olid ju linnakadakad, kes võtsid peenutsedes kasutusele saksa sõna wein, mille kirjakuju vabas Eestis muutus veiniks. Keelde tekkis uus mõiste, mis oli ja on tänaseni juurteta. Just selle juurtetusega olemegi sunnitud võitlema ja see võitlus on ääretult kohmakas. Olen alati hädas, kui pean kirjutama sellest, et veiniaedades kasvavad viinapuud, millel küpsevad viinamarjad, millest saab veini. Loomulikult puudub sellise segapudru sees hea termin, mis kirjeldaks viinamarjakasvatamisega tegelevat põllumajandusharu – teistes keeltes on see mõistagi olemas. Nüüd loete uut ajakirja, mille nimeks kujunes VINE. See on sõna, millel on olemas eestikeelsed tähendused, mis mitmel moel seostuvad veiniga. Uduvine viinamäel on enamasti väga hea asi. See annab lõunamaise kuuma päikese käes kasvavatele marjadele kosutust ja sünnitab põhja pool väärishallitusega vääristatud väärtveine nagu Tokaji Aszu. Vine on mõistagi ka seisund, mille vein kutsub esile meie ajus. Ka see on hea, sest seda seisundit saame me nautida ilma

karmide järelmiteta. See pigem lõõgastab. Viina juues ei teki ei vinet ega naudingut. Pigem kirjeldame tekkivat olukorda tagantjärele tarkadena sõnadega must auk ja tuumapohmell. Veiniga, õigemini viinapuuga seostub vine ka inglise keeles. Vine ongi viinapuu. Head saaki andev viinapuu peab olema hoolitsetud, toestatud ja kärbitud ning küllap ajakirjast Vine selline ka saab. Tugedeks on lugejad, hoolitsejateks on kirjutajad ja kärpijateks toimetajad. Loodan vaid, et meil jätkub piisavalt arukust seda sõna veinisõnavarra mitte lülitada, sest muidu saab tohuvapohu uue hoo ja meie keel läheb veelgi enam sõlme. Sõlmedest lahtisaamiseks on ajaloost tuttav Gordioni sõlme meetod, mille kasutamist võiksime täiesti reaalselt kaaluda. Linnuteadlased suutsid kõik linnud oma suva järgi ümber nimetada, ehk peaksime ka meie veinihuvilised tegema sama. Kuidas teile tunduvad sõnad veinipuu, veinimari, veinikasvatus (või lausa veinindus), veinivalmistus (või miks mitte veinimine). Lause: „Marjad veinitakse korvpressis ja külmkääritust kasutades…“, kõlab esmalt küll üpris eriskummaline, kuid ka kareda ja kandilise maitsega veinidest rääkimine on vähemalt esimesel korral tekitanud hämmingut, naeru ja irooniat. Vaatame, kui kaugele me suudame minna. VINE peaks meil kõigil aitama selgemini asjadest aru saada.

„Marjad veinitakse korvpressis ja külmkääritust kasutades…“, kõlab esmalt küll üpris eriskummaline, kuid ka kareda ja kandilise maitsega veinidest rääkimine on vähemalt esimesel korral tekitanud hämmingut, naeru ja irooniat.

UUED TOOTED

Bulleit Bourbon

Veuve Cliquot Vintage Reserve 2002 75cl

Maht: 70 cl Maaletooja: Prike

Viinamarjasordid: Pinot Noir (60%) Pinot Meunier (7%) Chardonnay (33%) Tootja: Veuve Clicquot Ponsardin Piirkond: Champagne (Reims) Päritolumaa: Prantsusmaa Alkoholisisaldus: 12% Maaletooja: Prike

Toote iseloomustus: Päritolumaa: USA, Kentucky Bulleit Bourbon viskil on täiuslik mahe maitse, milles on tunda veidi vaniljet, mett ja järelmaitses pisut pirni. Bulleit Bourbon’i rukki sisaldus on küllaltki kõrge – see annab tootele eriliselt kuiva ja puhta maitse. Naudi puhtalt või jääga! Hind: 225.– + KM

Cardhu 12 Y.O. Päritolumaa: Šotimaa Maht: 70 cl Maaletooja: Prike Toote iseloomustus: Speyside’st pärit 12-aastane ühelinnaseviski. Viski vees on kasutatud Mannochi mägede allikate vett ning toode küpseb vanades bourbon vaatides. Lõhnas tunda puuviljasus, mesi, veidi suitsusust. Maitse on pehme ja veidi vürtsine.

Toote iseloomustus: Baascuvee koosneb 17`st ainult Premier või Grand Cru veinist. Värvuselt õlgkollane, hõbedase läikega. Kristallselge ja elav. Väga avatud aroomiga kompleksne šampanja. Tunda on mineraale ja akaatsiat, mis tulenevad Chardonnay viinamarjast. Sellele järgnevad vürtsid ja elegantsed röstiaroomid. Maitselt on šampanja siidine, puuviljane, mineraalne, kergete vürtsinootidega, tunda on ka natukene mentooli ja rösti. Väga võimsa järelmaitsega. See elegantne aastakäik on väga heas tasakaalus ja arenemispotensiaaliga kuni 15 aastat. Proovi seda erinevate mereandidega. Kõige suuremad šampanjasõbrad naudivad seda aperitiivina väga erilistel puhkudel. Hind: 650.– + KM

Hind: xxx.– + KM

Caol Ila 12 Y.O.

Cavas Hill Rosado Brut

Maht: 70 cl Maaletooja: Prike

Viinamarjasordid: Monastrell, Garnacha. Tootja: Cavas Hill Piirkond: Penedes Päritolumaa: Hispaania Alkoholisisaldus: 12% vol Maaletooja: Prike

Toote iseloomustus: Päritolumaa: Iirimaa, Islay saar Islay-st pärit 15-aastane ühelinnaseviski, mida peetakse kõige tugevamalt röstitud viskiks. Otsetõlkes tähendab “Caol Ila” Islay väina, mis jab Islay ja Jura saare vahele. Linnased on pärit Port Ellenist, vesi aga Torrabolls Lochi järvest. Lõhnas on tunda arstirohtu, vürtse, musta leiba; maitses turvasust ja magusat pähklisust. Hind: xxx.– + KM

Toote iseloomustus: Värvuselt kirgas, violetse varjundiga, punakas ja sügav roosa. Tiheda peene mulliga traditsionaalsel meetodil valmistatud vahuvein. Kuiv, hea happesusega, värske, suvine, marjane. Sobilik aperitiivina ning erinevate eelroogadega. Parim serveerimistemperatuur +6C°. Hind: 69.– + KM

Kolumn

Kalev Kesküla veinikirjanik, Eesti Ekspress

Vanade toskaanalaste uued maitsed

einisõbrale on Toskaana paradiisiaed, sest vähemasti punaveinide maitsepalett on siin avar. Alguses oli Chianti. Juba 1141, enne kui Tallinna linna juhtumisi tähele pandi, valmistas Ricasoli perekond Toskaanas veini täpselt nagu tänagi, Chianti Classico tootjate ühendus loodi juba 13. sajandil ja renessansi ajal vedasid markiid Antinori ja Frescobaldid oma veini Euroopa kuningakodadesse. Juba 1716 määratles Toskaana vürst Cosimo III Medici Chianti Classico regiooni piirid. Ja täna on see kõik meile kättesaadav! Olen Antinori iidses veinitoas jänesepraadi heade ja paremate Chiantidega alla loputanud, paari aasta eest käis Tallinnas markii Leonardo Frescobaldi ja pakkus Glorias oma sametisi veine ning hõrke roogi. Ka parun Francesco Ricasoliga olen nii Tallinnas kui Toskaanas tema veine maitsnud. Iidne vein, mida kunagi kuningad nautisid, on täna vähemasti Tallinna veinitubade riiulitel. Parimatel Chianti Classico majadel on kindlasti oma stiil ja vaim. Antinori on klassik, traditsioonilist happelist ja nõtket stiili, millest aimub suursugusust. Ricasoli on moekam mees, pruugib rohkem tamme, teeb oma veinid pisut rikkalikumas stiilis. Endine teksakaupmees Lionello Marchesi villib veelgi täidlasemat ja tammisemat, ameeriklaste maitsele hästi vastavat Chiantit Castello di Monastero. Nõtket klassikalist Chiantit koos moodsa mahlaka nüansiga valmistab Castello di Vicchiomaggios Inglismaalt juurte juurde naasnud veinikaupmees John Mata. Tema oskab klassikat ja moodi eriti hästi tempida. Isola e Olena peremees Paolo de Marchi on kindlasti ületamatu nüansseerituses ja elegantsis, aga kehvemal aastal võib vein ka pisut kõhnana maitsta. Klassikalise happelise stiili mees on ka endine arheoloog Alessandro Francois, tema Castello di Quercetost aimub vahel võluvalt talupoeglikku sõnnikut. Ega eelöeldu ei pea tingimata tõsi olema. Need on lihtsalt minu veinimälestused. Mälul on omadus mõnd pudelit ilusamaks mäletada. Teisalt teevad ka meistrid ise oma veine vastavalt moele ja maitsele pidevalt ümber. Oluline on hoopis see, et igale huvilisele veinisõbrale jäävad ühe maja tooted nagu ühe pere lapsed mingi oma isikupäraga meelde. See aitab meid maailma enda ümber paremini aistida ja vahetumalt meelde jätta. Muidugi pole Toskaana ainult Chianti. Tegelikult on

ju viimastel aastatel olnud palju kuulsamad nn super-Toskaana veinid, hirmkallid veiniedetabelite liidrid. SuperToskaana veinid on prantsuse viinamarjasorte sisaldavad ja uues väikeses tammevaadis laagerdunud veinid. Esimese saatis 1968. aastal turule markii Mario Incisa della Rocchetta. See pärines Türreeni mere äärest Bolgheri piirkonnast ning veini nimi Sassicaia on tänaseni särama jäänud. Mario oli Antinori vendade onu ja 1970-ndail lõi Lodovico Antinori Bolgheris teise superstaari – Ornellaia. Kontsentreeritud, marjaseid ja võimsa maitsega veini on sealt sündinud tänaseni. Kuulsaima Chianti Classico piirkonna supertoskaanalase Solaia lõi aga Piero Antinori.

Nüüd, vanade meestena on võistlevad vennad taas kokku saanud ja teevad Bolgheris Tenuta di Bisernos uusi superveine. Bordeaux´ sortidele lisaks on Bolgheri veinisegudes täna moekas Syrah. Eriliseks superstaariks paistab aga olevat tõusnud Cabernet Franc. Proovisin äsja Rataskaevu tänaval Itaalia veinipoe Gallo Nero uusi Bolgheri veine ning Fornacelle toodetud Foglio 38 (100% Cabernet Franc!) on kindlasti parim vein, mida ma sellest sordist olen saanud. Head segud on minu meelest need, milles ka happelisel Sangiovesel oma koht, näiteks Michele Satta Piastraia, mis peaks ka Gallo Neros leiduma. Valgetest sortidest pressib esikohale Vermentino, aga tegijad on ka Sauvignon, Viognier ja Semillon. Bolgheri katsetustel ning ka mitmel Chianti piirkonna IGT-veinil on ainult üks põhihäda – magusat tammevaati on kipub olema liiga palju. Samas on Chianti Classico järjest paremaks läinud, oma maitserohkuses Toskaana uusveinidele lähenenud, täpselt nagu jälle koostööle läinud Antinori vennad, Chianti eestkõneleja Piero ja veini-playboyst rahutu hing Lodovico. Nii autentseimat Toskaana maitset pakub ilmselt ikkagi Chianti. VINE aitab eesti veinisõbral veiniilma avastada. Mida uut on Toskaana vanad veiniperekonnad korda saatnud — see on iseäranis põnev ja nauditav uurimisteema.

peateema

Arne Pajula kolumnist, veinikirjutaja, ESA

Veiniaasta — marjad küpsevad ja neist saab mahl Veini sünd ei ole midagi müstilist, pigem on see aastaringi täitev pidev ja isegi rutiinile vihjav tegutsemine veiniaias, veinikeldris ja veinipoes, mida välised tegurid ikka ja jälle häirida üritavad. Vaid kõiki häirivaid probleeme edukalt lahendades sünnib imeline ja nauditav vein. Sellest imest räägimegi.

ügise saabudes hakkavad viinamarjad küpseks saama ja nende kest hakkab omandama värvi. Heledatel marjadel muutub kest rohelisest kollakaks ja vahel isegi kergelt roosakaks. Tumedatel marjadel ilmnevad erinevas sügavuses sinerdavad toonid, mis mõnel sordil on peaaegu mustjad. Marjad ei ole kunagi valged või punased, küll aga on seda marjadest valmivad veinid. Tüüpiline veiniviinamari on ülesehituselt korrapärase kujuga. Mari võib olla kas kerajas või veidi piklik ja suurus on väike või keskmine. Poes müüdavad söögimarjad on nende kõrval hiiglased ja lausa koomiliselt väljaveninud silindrilise kujuga.

Viinamarjade korjamine käsitsi.

foto: istockphoto

peateema

11 foto: istockphoto

Marja viljaliha on kesta värvist sõltumatult praktiliselt alati hele ja samasugune on mistahes värvi marjast pressitav mahl. On olemas ka üksikuid punaka viljalihaga sorte, kuid veinimaailmas peetakse neid üldiselt alaväärseteks ja labasteks abisortideks.

Viinamarjade korjamine kombainiga.

Üksikud tootjad valmistavad siiski ka nendest häid sordiveine, sest eriskummalisus on veinimaailmas alati pädev müügiargument. Viljaliha ümbritseb nelja paunakest, neist igas areneb üks seeme. Nii seemned, viljaliha kui ka kest on väga olulised mahla ja sellest valmiva veini maitse ja omaduste kujunemisel. Parima tulemuse saab siis, kui kõik kolm on küpsed.

Fenoolne küpsus Tänapäeva moodne viinamarjakasvatajast tippveinimeister läheneb küpsuse hindamisele sügavuti. Mõistagi on kõige aluseks viljaliha suhkrusisalduse muutumise jälgimine. Selle kõrval jälgitakse aga väga hoolikalt ka kesta küpsemist. Eriti seda, et kestas kujunevad fenoolsed komponendid, mis annavad veinile värvust ja tugevaid maitseid, areneksid sobilikus suunas, mida nimetatakse fenoolseks küpsuseks. Tihti tuleb fenoolse küpsuse õigeaegseks saavutamiseks kaasabi osutada. Päike on suve tipphetkedel tihti liiga intensiivne ja selle vastu lastakse kobaratel jääda lehtede varju.

Me kõik teame, et toored marjad maitsevad ebameeldivalt. Tikrite puhul on see ilmselge. Ka viinamarjad on toorena üpris hapud ja nende söömine või veinivalmistamiseks kasutamine ei ole mõeldav. Teatud küpsuse tasemel hakkab aga viinamarja suhkrusisaldus kiiresti kasvama ja maitse muutub talutavaks. Suhkrusisalduse kasvamine jätkub pidevalt ning samaaegselt väheneb viljaliha happesus. Sõltuvalt sordist ja ümbritsevatest tingimustest võib täisküpsuse saavutamiseks kuluda nädalaid, aga vahel kulub selleks vaid päevi ja halvemal juhul toimub see loetud tundide jooksul. Lõpuks saavutab mari üleküpsuse ja sellisena ei ole ta vähemalt veini valmistamiseks enam eriti sobiv. Loomulikult on olemas teatavaid sorte ja klimaatilisi tingimusi, kus ka üleküps hiliskorje mari annab fantastilise (dessert)veini. Suhkrusisalduse määramine sai XX sajandil küpsuse määramise põhiargumendiks, sest suhkrusisalduse ja käärimisel tekkiva alkoholikoguse vahel on otsene seos. Lisaks on suhkrusisalduse määramine tehniliselt ülilihtne. Vaja on õigesti gradueeritud refraktomeetrit, mis vaatamata oma keerulisele nimele, kujutab endast umbes sulepea suurust taskusse mahtuvat instrumenti. Tilk mahla tööpinnale ja okulaari vaadates on kohe näha heleda ja tumeda ala piirjoon, mille asukoht sõltub sellest, kui palju vedelik kallutab teda läbivat valgust. Selle joone kohale on kantud suhkrusisalduse näit. Laisa talumehe unelm leidis fikseerimist ka veiniseadustes, mis tihti kirjeldavad veini valmistamiseks kasutatava mahla minimaalset lubatavat suhkrusisaldust. Isegi veel 1990ndatel aastatel valmis väga palju veini ainult mahla suhkrusisaldust jälgides. Võimaliku happesuse kohta tehti järeldusi maitstes või kogemusliku kõhutunde järgi. Liigagi tihti korjati marjad pigem varem, sest suhkrusisaldus oli lubatavuse piires ja eriti just vihmasel sügisel püüti igasugu riski vältida. Valikuteks oli kas mingigi raha taskus või võlaorjus.

foto: istockphoto

Küpsus

12 peateema

Saagi korjamine Viinapuu ei ole eriti inimsõbralik saagitaim. Tema kasvatamine ja hooldamine on töömahukas. Saagi kättesaamine vajab tööriistu ja on samuti töömahukas. Õnneks on saak suur ja saagist sündivad tooted – pole tähtis kas marjad, vein või rosinad – väga hea tarbimisväärtusega.

Käsitsikorje toimub kääridega (eks proovige poest ostetud viinamarjakobara vart murda või lihtsalt katki rebida) ja vajab hoolikust ning tähelepanelikkust. Korje käigus on õige aeg vabaneda kobaras leiduvatest riknenud marjadest, sest muidu saab mahl saastatud mädaniku ja hallitusetekitajatega. See on väga oluline nüanss, mis hoiab käsitsikorje elus, sest piirab võimaliku masinkorje kasutegurit. Masinkorje on siiski pidevalt levimas, eriti piirkondades, kus kliima on sügiseti ebastabiilne. Masinate kasutuselevõtt eeldab tihti aga uute istandike rajamist, mis sobiksid masinatele. Ei tasu unustada, et sageli on veiniistandikud üpris järskudel nõlvadel ja masinate kasutamine eeldab, et read asuksid pikki nõlva kallet (traktor kukub kergemini ümber külgsuunas). Vanemad istandi-

Viinamarjade purustamine mehaaniliselt mahlapressiga.

foto: istockphoto

Korrektseks küpsemiseks on sobilikul hetkel vaja liigsed lehed eemaldada. Õnneks on sellest abi ka võimaliku hallituse või mädaniku leviku pidurdamisel, mis lubab ka liigsete kemikaalide kasutamist vältida. Kolmas ja samuti oluline maitse kujundaja on seemnete küpsusaste. Kahjuks ei ole võimalik viinamarjaseemneid pressimiseks eemaldada ja isegi õrnal pressimisel eritub neist mõrkjaid komponente. Tõsisel tööstuslikul tootmisel on pressimine tugevam ja mõrkjaid maitseid eritub rohkem. Odavamate valgeveinide puhul võib seda ka selgelt tajuda, kui mõrkjat-viha taustanüanssi, mis meenutab tooreid marju või rohelisi varsi. Seemnete analüüsimine oleks väga ebaefektiivne ja nii määratakse nende küpsust kogemustele tuginedes närides ja maitstes. Reaalselt toimub see kõik järgnevalt. Veinimeister läheb põllule, võtab seal rea keskelt keskmises kõrguses oleva marja ja murrab selle pooleks. Ühest poolest pigistatakse viljalihast mahl refraktomeetrile ja kest pannakse suhu. Kesta mälutakse ja samal ajal vaadatakse mahla suhkrusisaldust. Kest sülitatakse välja, allesjäänud poolest nopitakse välja seemned ja asutakse neid närima. Samal ajal tehakse märkmeid ning seemned sülitatakse välja. Kõike seda korratakse veinimäe erinevates kohtades ja lõpuks sünnib otsus, kas hakatakse homme siit korjama või oodatakse veel.

kud on aga sellistes kohtades pigem risti nõlvaga, sest just nii on inimesele mugavam ja erosioon vähesem. Masinkorje kasutegur ei tule siiski mitte inimtöö vähenemisest. Korjatud saagi sorteerimiseks ja puhastamiseks kulub võib-olla, et isegi rohkem tööaega. Kasu on hoopis sellest, et masinaga saab korjata tunduvalt kiiremini. See võimalus kombineerituna üha areneva ilmaennustusega, mis suudab radarite abil jälgida üksikute vihmasagarate täpset liikumist, lubabki saagikoristamisel oodata optimaalset hetke ja fenoolset küpsust. Selle kõige võttis väga hästi kokku Eestis kahjuks veel vähetuntud Kataloonia tipptootja Parés Bàlta omanik Joan Cusiné Carol: „Saad ju aru, et me ei taha masinaga korjata ja kui vähegi võimalik, me seda ei teegi. Aga… kui mul on valida, et kas ma saadan enne vihma kohalejõudmist masinad korjama heas küpsuses saaki või lasen sellel vihma kätte jääda, et siis nagu ennevanasti umbes nädalakene oodata ja loota, et pärast on kõik ikka veel kasutuskõlbulik… Sa ju mõistad, et targem on masinatega head marjad ära korjata ja need samad inimesed, kes muidu oleksid vihma käes läbimärgadena vaid murdosa saagist päästnud, saavad katuse all sorteerides tagada, et veinitooraine on sama hea, kui käsitsi korjatuna?!“ Tema veine maitstes ei saa küll muud teha, kui ülaltooduga nõustuda — tähtis pole tõesti mitte see, millega saaki koristatakse, vaid see, kuidas ja miks.

Hiljem on kasutatud korvpressi ja muid eri tüüpi mehaanilisi presse. Tänapäeval on üheks populaarseimaks ja moodsaimaks kottpress, mis kujutab endast terasmahutit, mille sees on suruõhuga täidetav plastilisest materjalist (kummist) kott. Suruõhk lubab ülitäpselt reguleerida kasutatavat survet, kinnine mahuti lubab pressitud mahla väljavoolu reguleerida vastavalt veinimeistri soovile. Vajadusel saab pressida marjad ja jätta kõik pressitu mõneks ajaks pressi, et võimaldada kestades leiduvate maitsete ja kesta külge kinnituva suhkru paremat lahustumist. Vajadusel saab väljavoolu pidevalt maitsta ning valmiva mahla koheselt ümber suunata, kui surve osutub sedavõrd kõvaks, et mahla maitse muutub (seemned hakkavad purunema).

Marjad eraldatakse

Sademega või ilma?

Korjamine käib kobarate kaupa, sest nii on mugavam, efektiivsem ja marjade kvaliteet säilib pressimiseni hea. Kobaraid koos hoidvatel vartel on siiski veini jaoks sedavõrd halbu omadusi, et enamasti üritatakse kobarate sattumist pressi ja käärimismahutisse kõige hinna eest vältida. Eriti oluline on see valgete veinide puhul. Mõistagi on maailmas olemas mõned üksikud piirkonnad, kus kasutatakse ka valge veini arhailist täiskobaratega kääritamist, näiteks Gruusias. Enamasti siiski lastakse kobarad enne pressimist läbi varretustamismasinast, mis kujutab endast pöörlevate terasnäppudega aukliku seinaga terastrumlit, millest marjad lahkuvad aukude kaudu ja varred eemaldatakse pöörlevat telge mööda. Puhtad marjad suunatakse koheselt pressimisel, et vältida mistahes kõrvalisi riknemisprotsesse.

Valmis mahl läheb kas kohe kääritamisele või külmsäilitamisele. Esimesel juhul jääb veinimeistri otsustada, kas mahla peaks eelnevalt filtreerima. Enamasti seda ei tehta, sest filtreerides kaotab mahl olulisel määral marjale omaseid maitseid. Püstmahutite kasutamisel on lisaks hoopiski lihtsam korraldada gravitatsioonilist selitamist mahutites. Kui mahl läheb külmsäilitamisele, on filtreerimine mõistlik, sest nii vähenevad oluliselt sisseseade puhastamiseks vajalikud kulutused ning mahla enda kvaliteet on ühtlasem ja paremini kontrollitav. Kümnete ja sadade tuhandete liitrite tõhusaks filtreerimiseks kasutatakse enamasti trummelfiltrit, mis kujutab endast mitmemeetrise diameetriga pöörlevat metallvõrgust trumlit, mille pinnale luuakse esmalt paks kiht savilaadsest mineraalist. Filtreerimise käigus kooritakse raakli abil selle savi pinnakihti koos sinna kogunenud sademega. Nii tagatakse pidevalt puhta filtri olemasolu. Protsess jätkub seni, kuni trummel paljastub. Seejärel asutakse sama raakli abil järjekordset savikihti ehitama. Puhastatud mahl jahutatakse ja säilitatakse hiidmahutites, kuni kasutamiseni. Eriti levinud on selline mahl odavate vahuveinide toormena, sest just nii saab tagada vahuveini valmistamise sisseseadmete aastaringse töö, mis mõistagi omalt poolt aitab lõpptoote hinda alandada.

Marjadest saab mahl Saagikoristuse oluliseks lõppetapiks on veinitoorme ehk mahla pressimine. Viinamarjad on üpris vastupidavad ja õigetes oludes säilitatuna peaksid nad mõned nädalad vabalt vastu, kuid selleks on vaja ruumi ja ventilatsiooni ning hilisemat sorteerimist. Kõik see kokku muudab mahlaks pressimisega venitamise mõtetuks, välja arvatud juhud, kui soovitatakse valmistada mõnda rosinaveini nagu amarone.

Kõige arhailisemaks pressiks on olnud inimese jalad, millega trambiti marjad äravooluavaga mahutis katki. Selliste mahutite 3000–4000 aasta vanuseid jäänuseid on leitud Kreetalt ja Türgi lõunaosas.

persoon

Kalev Vapper 16

ajakirjanik

Kaks Kalevit & kaks klaasi veini Järgnev jutuajamine toimus Mere puiestee vinoteegis Tervisex sumedat Tempranillo´t mekkides. Kalev Vapper: Veini kohta on öeldud palju ilusaid mõtteid. Mulle meeldib näiteks ütelus, et “vein on pudelisse pandud päikesevalgus”. Kalev Kesküla: Kindlasti on vein üks eriline rõõmu ja heaolu allikas, lõdvestuse tooja ning lisaks kõigele veel üks kultuurne jook ka. Vaatasin just Berlin Meederi kirjutatud veiniraamatut, mida ma ise kunagi toimetasin, kus tal on veini kohta väga suuri ja ilusaid sõnu öeldud, aukohal oli tal seal Hemingway´le omistatav väide, et vein on asi, mis on kõige rohkem tsiviliseerinud inimest. Võib-olla see ka on nii. Arvan, et meie oludes, kui viina ja õllejoojad läheksid veinile üle, muutuksid nad ka veidi tsiviliseeritumaks. Arvan, et veini joomine on teatud mõttes sotsiaalne paratamatus: kui inimene teeb 5 päeva nädalas mingit mõtestatud tegevust ehk tööd, ei saa ju lubada endale seda, et ta joob õhtuti viina. Välja arvatud mõned “geeniused”, ei saa inimene siis oma sotsiaalse rolliga enam hakkama. Vein võimaldab aga nii naudingut kui ka toimetulekut oma sotsiaalse rolliga. KV: Mäletan üht meie kohtumist üheksakümnendate aastate keskel Raekoja platsil, mil sa avaldasid kahtlust, kas ühel Ekspressi kultuuriajakirjanikul on ikka mõistlik hakata veinist kirjutama. Mina püüdsin sind tookord veenda selles, et see on vägagi mõistlik tegu. Tänaseks oled sa ennast veininduses eksperdiks kirjutanud. Arvan, et sinu kirjanduslik anne on sulle siinkohal andnud olulise eelise. KK:

Kirjutamisanne on loomulikult kasuks. Samas on neid, kes on praktilise töö käigus õppinud päris kenasti kirjutama ja ma arvan, et kirjutamisoskus on ikkagi harjutatav. Intelligentne inimene, kes mõtestab seda, millest ta kirjutab, suudab seda teha ka nii, et teistel on huvitav lugeda. Oma esimesed kaks veinilugu kirjutasin ma mui-

de ilma igasuguse teoreetilise teadmiseta veinist. Keegi kolleegidest lihtsalt ütles, et võiksin sellel teemal kirjutada. Õnneks sain ma suhteliselt kiiresti aru, et see ei ole niisama sõnade tegemise koht, vaid see on omaette distsipliin, mida tuleb õppida. Õnneks oli mul siis peaaegu kohe võimalik Soomest osta ka Oz Clarke´i veiniraamat, mille abil hakkasin asjasse süvenema. Pean muide Oz Clarke´ist väga lugu tänaseni. Kui ma aga oma lapsepõlve meenutan, siis isal oli juurdepääs mõnele paremale puhvetile ja ma jätsin erilise huviga meelde erinevaid vermutinimesid: Gancia, Isolabella, Zarja jne; Jugoslaavia, Ungari, Rumeenia, paremal juhul ka Itaalia omad, seega mingisugune joogimargihuvi on mul seega alati olemas olnud. Keskkoolis sain juba ka tollaste kuivade veinidega lähemalt tutvust teha. Oma kultuurse noorpõlve veetsin ma Eesti Entsüklopeedia toimetuses, kuhu ma kohe pärast ülikooli tööle läksin, kus ma töötasin päris kaua, osaliselt paralleelselt Eesti Ekspressiga, 1995. aastani, kokku seega 12 aastat. See andis mulle ka hea kooli teadmiste kogumiseks ja süstematiseerimiseks. Mul on tunne, et minu veiniraamatud koosnevadki nagu väikestest entsüklopeedia artiklitest. Tekkis mingi sõltuvus entsüklopeediliselt töötada.

Seega on mul kaks sõltuvust: ühelt poolt alkoholinautimine ja margihuvi, teiselt poolt sõltuvus entsüklopeedilisest tööst. Usun, et olen need pooled oma veinikirjutistes suutnud ühendada. KV: Kuidas sa oma veinialast infot klassifitseerid, süstematiseerid ja hoiad?

KK:

Tuleb tunnistada, et ega ma väga korralik ei ole. Ideaalis peaks olema muidugi kartoteek. Tegelikult on mul mõned kaustikud, kuhu olen talletanud oma muljed veiniraamatuid ette valmistades proovitud veinidest. Kaustikute vahel on mul veel hulganisti degustatsioonilehti. Harjumuseks on saanud vahest võib-olla isegi liialt palju toetuda oma emotsionaalsele mälule ja mitte üles-

Foto: RenĂŠ Suurkaev

persoon

Foto: RenĂŠ Suurkaev

18 persoon

kirjutustele lootuses, et hea vein jääb nii kui nii meelde. See, mis meelde ei jäänud, polnud ilmselt ka väga oluline.

KV: Saatus on sind õnnistanud ilmselt hea emotsionaalse mäluga?

KK: Ma arvan, et on küll. KV:

Minu jaoks on väga sümpaatne see, et kui sa degustatsioonil mingit veini iseloomustad, sorid sa oma mälust alati välja mingi võrdluse mõne varem proovitud veini ja isikliku kogemusega, mitte ei toetu pelgalt teooriale.

KK:

Muidugi võiks ju kõik ka korralikult pähe õppida, aga see ei ole minu eesmärk. Pealegi ei ole veinist kirjutamine minu ainus elukutse, olen ju oma hariduselt ikkagi kirjandusinimene. Pähe on mul jäänud eeskätt need asjad, mida ma sommeljeede koolis õpetan. On ju olemas raamatud, kust saab alati vajaliku järele vaadata. Veiniraamatuid olen ma aga viimasel ajal kogunud tõesti üsnagi ahnelt ja suure huviga, nii et mul ei ole neid ei tööl ega kodus enam kuhugi panna. Parimaks ja meile lähimaks veiniraamatute ostukohaks pean Helsinkis asuvat raamatupoodi Akateeminen Kirjakauppa. Kui varem ei olnud Prantsusmaalt eriti võimalik mitte-prantsuskeelseid veiniraamatuid osta, siis nüüd olen avastanud Bordeaux´s ühe raamatupoe, kust olen sel aastal kahe veinireisi jooksul kokku juba kümme veiniraamatut ostnud. Prantsuse keelt ei ole ma ära õppinud, aga ma loen saksa ja soome keelt ja neis keeltes on mul samuti mitmeid veiniraamatuid.

KV: Oled nüüd juba kahe veiniraamatu autor. Kas ja kui palju raamatut tehes kirjandust läbi töötasid? KK: Ikka päris palju. Kõige töömahukamad olid väikesed tootjaid tutvustavad artiklid. Need on sellised entsüklopeedilised artiklid, kus ma üritasin selle perekonna või tootja kohta infot pakkuda ning muidugi ka selle veini kohta, mida nad teevad. Otsisin Internetist, aga kui oli ikka mingi kuulus prantsuse Chateau, võtsin abiks oma veiniraamatud ja vaatasin, mida klassikud on hinnanud ja selle kohta arvanud. Kohati tuli aga lausa terahaaval infot koguda. Muidugi kasutasin ma ka selle teise raamatu puhul päris mitmes kohas oma Ekspressis ilmunud tekste.

KV: Sul on mitmeid rolle: kirjutad veinist, loed loenguid sommeljeedele, konsulteerid restoranide ja poekettide veinivalikut. KK: Neid, keda olen nõustanud, ei olegi nii palju, põhjalikumalt olen nõu andnud Selverile.

KV: Selver muudkui kasvab, järelikult oled neile head nõu andnud?

KK:

Jah, nii vist on, loodan tõesti, et olen neile õiget nõu andnud. Parasjagu vallutavad nad nüüd Lätit.

KV: Kuidas Läti veiniturg siis on? KK: Eks seal ole igasugust. Üks kohalik veinikaupmees püüdis mulle vägisi selgeks teha, et lätlastel on teine maitse ja nad joovad eelistatult magusat Kagor’i ja äärmisel juhul Dreamer´it. Usun, et see lugu seal ikka nii hull ei ole, kuigi tuleb tunnistada, et magusate veinide osakaal supermarketites on suurem kui meil. Kagor´i oli seal tõepoolest üsna rohkelt ja erinevates variantides, isegi marjadest valmistatuna koos mustikatega.

KV: Eks sa ole ju ka siin Eestis juba aastaid võidelnud selle eest, et inimesed hakkaksid jooma kuivemaid ja paremaid veine ning tunneksid huvi uute ja põnevate sortide vastu. Kuidas sa hindad, kas viimase kümnekonna aastaga on asi arenenud? KK: Eks ta ikka läheb, aga eks ta raskelt läheb. Aeg-ajalt saan tagasisidet supermarketitest. Chardonnay joomine on muidugi valdav ja mõnd pisut vähemtuntud sorti, nagu seda on näiteks Viogner, ei julge keegi eriti osta. Eks selline vaikne areng on ju paratamatu. Olen püüdnud omalt poolt tarbijat julgustada liikuma Cabernet ja Chardonnay juurest muude valikute poole.

KV: Mis on sinu hinnangul suurimad muutused Eesti veininduses viimase kümnekonna aasta vältel? KK:

Kõige suurem üllatus on veinikaupmeeste vaibumatu armastus veini vastu. Kui ma tegin aastail 2003– 2004 oma esimest veiniraamatut, siis tundus, et Eesti veiniturg on täiesti täis. Meil on tilluke turg ja lootusetult palju veini ja maaletoojaid. Kolm aastat hiljem oli juurde tulnud 10 uut veinifirmat ja 10 uut veiniportfelli. Meie turg ei ole jäänud mainstream´i juurde, või lihtsalt hea valiku juurde nii, nagu see Soomes on, kus on küll hea, aga suhteliselt piiratud valik. Ikka ja jälle tuuakse maale uusi veine ja minu teada on meil juba ka selliseid maaletoojaid, kes ei too enam maale veine restoranide tarbeks, vaid tegelevad otse eraklientidega. Järelikult on olemas väga haritud, huviline, janune ja jõukas tarbija.

KV: Kui maaletooja kutsub sind degustatsioonile, kuidas sa suudad leida tasakaalu oma arvamuse ja maaletoojale meelepärase arvamuse vahel? KK: Õnneks mul sellist vajadust pole, sest ma ei mäleta, et oleksin viimastel aastatel sattunud sellisele degustatsioonile, kus oleksid ilmselt halvad veinid. Kui sellised maaletoojad ka olemas on, siis mina neid ei tunne. Meie maaletoojad on piisavalt pikalt tegutsenud ja teavad-tunnevad veini väga hästi ning oskavad teha häid valikuid. Pealegi ei ole ma kohustatud kirjutama kõi-

gest, mida ma maitsen. Kirjutan ikka sellest, mis meeldib ja teen seda vastavalt võimalustele. Võiksin rohkemgi kirjutada, kui lehes ruumi oleks. Kui ma käin kusagil välismaal veine maitsmas, siis teen ma seda ka enamasti tuntud veinimajades ja -kohtades. Olen küll mõelnud, et kui mind kutsutaks Rumeeniasse maitsma Dreamer’it, mis on vaieldamatult Eesti rahva lemmikvein, mida müüakse minu teada ca 10 korda rohkem kui populaarsuselt järgmist veini, peaksin ilmselt tublisti pingutama, et teemasse sisse elada ja üritada leida neid häid pooli, mis selle veini nii populaarseks teevad. Dreamer on ju kõigele vaatamata ikkagi normaalne vein selles mõttes, et veini tegijad julgevad oma andmed pudelisildile panna. Teame, kust see vein tuleb. On ju ka terve hulk veine, mis on kokku segatud kusagil Itaalias ja kannavad uhket nime nagu Santa Barbara jne, on villitud kusagil Saksamaal, kusagil on neile lisatud suhkrut jne, tegu on anonüümsete veinidega, kelle autorit me ei tea.

KK:

KV:

KV: Mis on need veinipärlid, mida sa kodus hoiad?

Kuivõrd meie juttu loevad veinisõbrad, siis nendest veinidest me täna rohkem ei räägi. Küll huvitaks mind aga see, millised veinimajad sulle sümpatiseerivad?

KK:

Nimetan siinkohal neid, kellega mul on olnud hea isiklik kontakt ja kelle käest ma olen kõige rohkem õppinud: kindlasti Barton & Guestier, kes on õpetanud-koolitanud paljusid eestlasi. Olen nende koolitusfirmas käinud kolmel korral ja seal on meilt käinud hulganisti gruppe. Nad on huvitavad tegijad, kes teevad kogu aeg oma veine umber järjest trendikamaks. Eestlastesse on nad panustanud päris palju. Muidugi ei saa mainimata jätta väsimatut Miguel Torrest, kes on Eestis palju käinud ning kes on tõsine suhtlusgeenius, kes kutsub enda juurde külla, koolitab, õpetab ja paneb ka kogu oma perekonna rakkesse. Kuigi tal on suur firma ja palju töötajaid, on tal peale enda pidevalt tegutsemas ka naine, tütar ja poeg. Eks neid häid firmasid on ju veel. Minu suur armastus on Austria. Austria veiniliit pöörab suurt tähelepanu mitte üksnes mulle, vaid paljudele meie veiniinimestele. Austria veinid meeldivad mulle tõesti väga, näiteks Salomoni veinimaja joogid on läinud aasta-aastalt järjest paremaks. Selle firma riesling’id ja grüner weltliner’id on ikka hirmus head veinid. Häid maju leiab ju veel, olgu siis Boredeaux´st Mouton Rothschild või siis näiteks mõni Alsace´i supertootja, nagu oli meie poolt üheskoos juba 95ndal aastal külastatud Domaine Weinbach, mille veinid on nüüd ka Eestisse jõudnud. Saksamaal tegutseb suurepärane veinimaja Georg Breuer, kelle veine meie tarbijad võivad siit-sealt leida ja kelle kogu toodang on ju ütlemata hea. Võiksin seda loendit pikalt jätkata, häid veinimaju on ju palju, nimetasin vaid neid, kes esimese hooga meelde tulid.

KV: Kus sulle meeldib veini nautida?

Kõik vinoteegid on selleks head kohad, nii vähe-palju kui neid Tallinnas on. Parim on parajasti see vinoteek, kus hinna-kvaliteedi suhe kõige parem on. Koht, kus on palju head veini, mis ei ole liiga kallis ja kus saab teinekord ka head sööki. Viimase raamatu degustatsioonimaratoni tegin ma Imre Uussaare juures In Studio Vinumis. See oli mõnus koht ja olen Imrele selle lahke võimaluse eest tänu võlgu. Esimese veiniraamatu degustatsioonid toimusid Demjanovi lahkel loal Gloria veinikeldris, mis oli tollal nr 1 veinikelder.

KV: Kas sul on kodus suur veinivaru? KK:

Ei ole. Mul on paarsada pudelit mahutav veinikapp, kusagil köögiriiulil on ka mõned pudelid ja kusagil toanurgas võib olla veel ka mõni eraldiseisev veinikast. Usun, et umbkaudu 150–200 pudelit veini on mul kodus küll.

KK:

Ega ma ei ole teab mis kallist kraami koju kokku ostnud, aga midagi mul seal ikka on, näiteks mõni hea Bordeaux pudel, üks paremaid valgeid - Domaine de Chevalier, siis on mul seal üks Sassicaia, üks Chateauneuf du Pape, mis kipub juba pisut vanaks minema ja üht-teist veel. Olen kodus õhtusöögi kõrvale veini tarvitanud viimased kümmekond aastat, joon seda veini, mis mul parajasti külmkapis on, või kui on mõni pidulikum sündmus, siis leian oma veinikapist mõne pidulikuma pudeli. Pöörame oma peres küll tähelepanu sellele, mida ja mille kõrvale joome. On suur vahe, kas tood lauale tavalise noore Sauvignon Blanc´i või väärika Chablis’.

KV: Veinil on kaks palet: ühelt poolt on ta väga hea söögikõrvane jook, vedel toiduaine, mis õigesti valituna ja serveerituna muudab ka tavatoidu nauditavaks, teisalt on vein just see pidujook, mis vääristab sündmust ja muudab selle meeldejäävaks ja teeb piduroast gourmet.

KK: Olen päri. Mul on hea meel, et meil Eestis on üha enam neid, kes sellest aru saavad. On juba üsna suur seltskond sommeljeesid ja veiniinimesi, kelle hea maitse ja valik võimaldavad tavatarbijal paremini veinist aru saada ja edasi areneda.

KV: Samas teeb mulle suurt rõõmu see, et üha enam on neid inimesi, kes tegelevad pühendunult veini kui hobiga, tunnevad seda, teavad mida küsida, külastavad veinikeldreid, degusteerivad koos sõpradega jne. Usun, et aeg on küps, et nad võiksid regulaarselt endale lubada lugemisrõõmu ka spetsiaalsest veiniajakirjast. KK:

Usun küll, et nii võiks olla. Kui meil on olemas ajakiri paadimeestele, miks ei võiks meil nüüd siis olla ka spetsiaalne ajakiri veiniinimestele.

UUS AASTA

Urmas Linnamägi vinoteek Veinipööning

Beaujolais Nouveau — tuhkatriinu üheks ööks

arvataks — tänu novembri keskpaigas tekkivale üleilmsele äkkjanule on see ühe nädala jooksul allakulistatav Beaujolais Nouveau üks müüduimaid veine maailmas tervikuna. Ning seda, mu sõbrad, on palju! Me räägime kümnetest miljonitest pudelitest, mis pea 200 erineva riigi suunas Prantsusmaalt igal sügisel teele lähevad. Beaujolais veinikool on ebaprantslaslikult lihtne — praktiliselt kogu selle maakonna veiniaedadest pärit punane rüübe, sealhulgas vaarika-, banaani- ja kirsiaroomidega tervitusjook Nouveau, on valmistatud Gamay viinamarjast. Just Beaujolais kohta kehtib veel üks ilus omadus, mida Prantsusmaal harva leidub — neid veine saab ja tulekski nautida võrdlemisi noorelt, ootamata aastaid veini küpsemist pudelis. Nouveau jaoks korjatakse ka viinamarjad nii vara kui võimalik, sõltuvalt aastast kas augustis või septembris, tervelt ja purustamata kääritatakse seda jooki süsihappegaasikeskkonnas vaid mõne päeva, seejärel pudelisse ja peolauale üle maailma. Sedasi valmistatud verinoore veini maitseelamuse järel on esmapilgul raske eeldada, et muud Beaujolais veinid (mida tehakse muide Nouveaust kordades rohkem) kindlasti teistmoodi maitseksid. Tegelikult maitsevad küll, aga ühel õhtul aastas pole see tähtis! Monsieur Duboeuf ehk härra Beaujolais Nouveau on oma perfektselt teostatud turunduskampaaniaga veinimaailmale andnud igati tänuväärse põhjuse kokku tulla ning lõbusalt aega veeta. Ühe öö tuhkatriinuks Beaujolais Nouveau veinijook ise ilmselt jääbki, see-eest aga saabub see öö igal aastal.

Foto: ALLAN RANDMAA

gal aastal, just siis kui puudel oma kuldsetest lehtedest taas lõplikult kõrini on saanud, kogub iga enesest lugupidav vinoteek oma sõbrad kokku uue veiniaasta saabumise ootele. Beaujolais Nouveau — nimetus üheaegselt nii veinimaailma uusaastapeole kui keskööl esimest korda äraproovimisele minevale noorele, sama aastakäigu veinihakatisele. Prantsuse traditsioone jäljendades avatakse nüüd juba igal pool maailmas novembri kolmanda neljapäeva esimestel minutitel massiliselt neid värvikirevusega teineteist üle trumpavate siltidega veinipudeleid. Maitselt vaid ähmaselt veini meenutav viinamarjarüübe avardab esmaproovimisel tublisti igasugust ettekujutust punasest veinist. Božolee mainimine paneb veininautleja sügiseti mõmisema isegi meie jahedamatel laiuskraadidel, rääkimata siis Prantsusmaast, kus Lyoni kohvikud juba 19. sajandist alates uue veini saabumise hetke korraliku peoga on tähistanud. Hulk vallatuid veinisõpru kogunes uut veiniaastat väärikalt tervitama sel aastal Veinipööningule. Viru tänaval, De la Gardie kaubamaja vastasmaja katuse all, romantiliselt kirju ukse taga on pealinna üks salapärasemaid vinoteeke. Detsembris oma 10-ndat sünnipäeva tähistaval pööningul oli puudu sel õhtul ehk vaid istekohtadest kõigile saabunud veinisõpradele. Beaujolais piirkonnast pärit pudelitega tegime tutvust juba enne kesköise tralli algust, arusaadavalt siis veel mitte Nouveau-joogiga. Maitsmiseks avanesid maasikalõhnalised eksemplarid Fleurie ning tugevamad veinid Moulin-a-Vent kasvupiirkonnast. Esimest kutsutakse oma delikaatse ja peenekoelise stiili tõttu Beaujolais kuningannaks ning teise veini võib tema tugeva aroomi ning tammisuse järgi ühena vähestest Beaujolais päritolu pudelitest keldrisse unustada julgelt ka aastateks. Suurejoonelises meeleolus keskööl avatud Beaujolais Nouveau tähistab ühtlasi saagikoristuse lõppemist viinamarjakasvandustes ning värskete lõhnade-maitsete pealt ennustatakse nüüd muuhulgas veiniaasta enda potentsiaali. Kuigi seltskondlikus vestluses oli kuulda kiitvamaid sõnu just eelmise aasta Nouveau veinile, siis lõppesid kõik Veinipööningul avatud selle aasta pudelid kiirelt ka peale poolkohustuslikku tervitusringi. Mida iganes majanduselu talveuneks valmistuvas Eestis ka ei

PIIRKOND

August Alop veinitundja, ESA

Toscana Apenniini poolsaar meenutab oma kujult saabast ja selle „saapa“ põlve kohal asub üks kahekümnest Itaalia regioonist — Toscana

oscana veinide ajalugu arvestatakse juba etruskide ajast, seega ligi 3000 aastat. Regioon ise on Eestist kaks korda väiksem, kuid elanikke on selles kolm korda rohkem. Toscana tähtsust itaalia keele, kirjanduse ja kunsti arengus on raske üle hinnata, nagu ka tema rolli Itaalia kui veinimaa maine kujunemises. Igal aastal annab Toscana maailmale keskmiselt 300 miljonit liitrit veini, millest peaaegu kolmandik on Chianti. Toscana maastik on väga vaheldusrikas — 68 % tema pindalast klassifitseeritakse künklikuks, mis tingib väga mitmekesised olud viinamarjade kasvatamiseks. Parimad aiad asuvad küngaste lõunasse avanevatel nõlvadel kõrgusel 150 kuni 500 meetrit merepinnast. Sangiovese, regiooni tähtsaim viinamarjasort, vajab sellel laiuskraadil korralikuks küpsemiseks palju päikest, mistõttu viinamarjaaia kaldel ja asendil päikese suhtes on suur tähtsus. Marja kvaliteedi seisukohalt on oluline ka siinne suhteliselt suur öise ja päevase temperatuuri erinevus, mis sunnib istikuid kasvatama paksema kestaga marju ja avaldub veinis rikkalikuma aroomi ja maitse kujul. Ametliku klassifikatsiooni järgi on Toscanas 7 kõige kõrgema kvaliteediastmega (DOCG) veinipiirkonda, 35 kvaliteetveini (DOC) piirkonda ja 5 maakonnaveini (IGT) ala. Sümptomaatiline on see, et suur osa kallimatest ja hinnatumatest Toscana veinidest kuuluvad nö tavaveinide klassi (IGT). Neid nimetatakse imetlevalt supertoskaanalasteks ja nende ametlik klassifikatsioon on pretensioonitu seepärast, et nad on valmistatud „valedest“ viinamarjasortidest. Hoopis naeruväärses olukorras oli Itaalia veinide ametlik klassifikatsioon kahekümne aasta jooksul enne IGT mõiste juurutamist 1992: suur hulk kõige hinnatumaid Itaalia veine kandsid etiketil määratlust Vino da Tavola ehk lauavein. Praeguseks on olukord venibürokraatias niipalju paranenud, et kõigi supertoskaanalaste „isa“ Sassicaia omab isiklikku denominatsiooni DOC Bolgheri Sassicaia.

kaart: tanel eigi

Chianti Arvatavalt 95% eestlastest hääldab selle piirkonna nime `tšianti`, kuigi õige on `kianti`, aga võib-olla ei olegi hääldus peamine — said ju kõik meie eelmise riigikorra ajal aru, kui öeldi `Ihvi`, mõeldi Jõhvi. Chianti nimega on seotud kaks DOCGd: Chianti ja Chianti Classico. Esimesena määras Chianti Classico regiooni piirid vürst Cosimo III aastal 1716. Hiljem, aastal 1932, laiendati seda lääne ja põhja suunas, mis ei tulnud kasuks veini mainele. Sama aasta (1932) määrusega laiendati Chianti piirkonda ümbritsevatele aladele, mida on kuus: Chianti Montalbano, Chianti Colli Fiorentini, Chianti Rufina, Chianti Colli Senesi, Chianti Colline Pisane ja Chianti Colli Arentini. Praktikas näeme veinipudeli etiketil täpset määratlust vaid Chianti Rufina puhul, ülejäänud eelistavad kirjutada lihtsalt Chianti. Osa Chianti Classico tootjatest on ühinenud organisatsiooni nimega Consorzio Chianti Classico ja ilmutavad seda ka veinipudeli kaelaetiketil, klanni märgiks on must kukk. Eesmärgiks on rõhutada algse ja traditsioonilise Chianti tootmise piirkonna veini stiili. Samas räägivad veiniajaloolased, et Chianti oli suure tõenäosusega algselt peami-

PIIRKOND

Toscana

kaart: tanel eigi

Toscana olulisemad DOC ja DOCG piirkonnad 1. Chianti DOCG

11. Carmignano DOCG,

20. Brunello di Montalcino DOCG,

2. Chianti Classico DOCG

Barco Reale di Carmignano DOC

Rosso di Montalcino DOC

3. Chianti Montalbano DOC

12. Pomino DOC

21. Morellino di Scansano DOCG

4. Chianti Rùfina DOCG

13. Montescudaio DOC

22. Bianco di Pitigliano DOC

5. Chianti Colli Fiorentini DOC

14. Bolgheri DOC

23. Ansonica Costa dell’Argentario DOC

6. Chianti Montespertoli DOC

15. Monteregio DOC

24. Parrina DOC

7. Chianti Colli Senesi DOC

16. Vernaccia di San Giminiano DOCG

25. Bianco della Valdinieveole DOC

8. Chianti Colli Aretini DOC

17. Val d’Arbia DOC

26. Elba DOC

9. Chianti Colline Pisane DOC

18. Valdichiana DOC

27. Sant’ Antimo DOC

10. Montecarlo DOC,

19. Vino Nobile di Montepulciano DOCG,

Colline Lucchesi DOC

Rosso di Montepulciano DOC

24 PIIRKOND

PIIRKOND

Foto: ISTOCKPHOTO

Hilissuvine Toscana maastik.

selt Canaiolo viinamarjast jook, lisanditena Sangiovese ja Mammolo ning Marzemino. Hiljem, alates 1872. a juurutati parun Ricasoli valemit ehk siis põhiliseks marjaks on Sangiovese ja lisanditeks Canaiolo ning valged sordid Trebbiano ja Malvasia. 1984. aasta regulatsiooniga vähenes valgete marjade osakaal 2 %ni ja lubati kuni 10% ulatuses kasutada „võõrmarju“: Cabernet Sauvignoni, Merlot’ ja Syrah’d. Tänapäeval on seis selline, et valgeid sorte pole enam lubatud kasutada ja legaliseeritud on ka 100%lt Sangiovesest tehtud Chianti.

Järelduseks võib öelda, et Chianti Classico ei hoia aus mitte niivõrd oma piirkonna ajaloolist veinistiili, kuivõrd unikaalset terroir`d.

Maaliline aknapealne postkaardikoera ja hoiatussildiga "Tähelepanu, koer"

Foto: TANEL EIGI

väikeses Anghiari linnas Toscana idaosas.

Nõnda võime selle piirkonna veinide puhul tõdeda, et maitsta tuleks lihtsalt Chiantit (ülalmainitud Classico satelliidid), Chianti Classicot (mis on üldjuhul parem ja ka kallim) ning Riservat (tipptase). Chianti puhul on Riserval pisut teine tähendus kui Hispaania veinidest tuttava Reserva puhul. Kui Hispaanias seostub terminiga Reserva teatud kohustuslik laagerdusaeg tammevaadis, siis Chianti puhul see võib nii olla, kuid ei pea. Pigem tähistab Riserva seda, et vein on valmistatud üksiku (hea) aia viinamarjadest või spetsiaalselt selekteeritud marjadest ja teda on võib-olla ka laagerdatud väikestes tammevaatides, aga võib-olla ka suurtes Sloveenia tammest vaatides või hoopis pudelis. Nii hinna kui kvaliteedi osas on suhteliselt õiglane järgmine utreeritud hinnang: Chianti Riserva on kaks korda kallim ja kaks korda parem kui Chianti Classico ning neli korda kallim ja neli korda parem kui tavaline Chianti.

Brunello di Montalcino ja Vino Nobile di Montepulciano Päris lõunapoolses Toscana osas asuvad üsna lähestikku kaks linnakest: Montalcino ja Montepulciano, mis annavad nime kahele Toscana traditsioonilisemale ja kuulsamale DOCGle. Kuigi Vino Nobile kõlab ehk pidulikumalt, hinnatakse kõrgemalt Brunellot (Sangiovese nimi sealkandis on Brunello, õieti on see Sangiovese kloon Sangiovese Grosso). Brunello di Montalcino on väike DOCG — ligikaudu 2000 ha. Seegi on viimase poole sajandi areng, sest enne Teist maailmasõda oli selles piirkonnas ainult üks ka väljaspool tuntud veinitootja — Biondi-Santi, kelle toodang näiteks 1932. aastal oli ainult 20 000 liitrit. Veel 1960. aastal oli selles piirkonnas viinamarjade all ainult 63,5 ha. Kuivõrd Montalcino asub Firenzest 112 km lõona pool, on siinne kliima soojem ja kuivem kui Chianti aladel. Sangiovese küpseb siin paremini ja annab täidlasema ja rikkalikuma veini (alkoholisisaldus on tihti 14%). Biondi-Santi ongi Brunello di Montalcino stiili rajaja. Ta praktiseeris pikka fermentatsiooni ja sellele järgnevat 5–6-aastast tammevaadis laagerdamist oma Riserva veinide puhul. Praeguste DOCG reeglite järgi peab vein veetma 2 aastat tammevaatides ja olema vähemalt 4 aastat vana enne, kui väljub veinikeldri väravast. Brunello on ka ainuke mainekas Toscana vein, mis on 100% Sangiovesest. Tänapäeval teab igaüks kui tähtis on cash flow ja seetõttu on traditsioonilise Brunello tootmine rahakotile koormav. Ilmselt seepärast loodigi 1983. aastal DOCG Brunello di Montalcino kõrvale DOC Rosso di Montalcino, mille normatiivid on leebemad — turustada võib veini ühe aasta vanusena. Rosso di Montalcino annab aimu, milline võiks olla Brunello, olles samas kergem ja lihtsam (ja palju odavam). Montalcinoga seostub veel üks DOC, mis on meil väga vähe tuntud: Moscadello di Montalcino. Tegemist on valge, veidi magusa ja kerge mulliga veini valmistamise väga vana traditsiooniga.

Erinevalt Brunellost on Vino Nobile di Montepulciano vein mitme marja segu, mille „retsept“ sarnaneb Chiantiga. Põhiline sort on ikkagi Sangiovese, mida siinkandis kutsutakse nimega Prugnolo Gentile. Klimaatilised tingimused on sarnased Montalcinoga (kahe linna vahemaa on vaevalised 30 km), kuid Montepulciano ümbruses on pinnas liivasem. Sarnaselt oma naabriga on tegemist väikese DOCGga (820 ha) ja sarnane on ka veini lihtsama versiooni olemasolu — Rosso di Montepulciano (DOC). Ajalooliselt on Vino Nobile vanem ja kuulsamgi Brunellost. Paavst Paul III keldrimeister nimetas seda 1549. aastal „ideaalseks veiniks“ ja Francesco Redi aastal 1685 „veinide kuningaks“. Ometi leiab rahvusvaheline veinifriikide seltskond, et tänapäeval ei paku Vino Nobile

päris samaväärseid finesse ja elegantsi kui Brunello või paremat sorti Chianti Riserva. Ka Vino Nobile peab enne villimist veetma 2 aastat tammevaadis nagu Brunellogi. Montepulcianos tehakse ka „püha veini“ — Vin Santo, mis on Toscanale väga tüüpiline dessertvein.

Äärealad Peaaegu diagonaalis Toscana teine teises servas asuvad DOCGd Carmignano ja Morrelino di Scansano. Mõlemad toodavad punast veini Chianti „retsepti“ järgi. Carmignano on väga pisike (110 ha) ja ainuke Toscana DOCG, mis jääb Arno jõest põhja poole. Sangiovese valmib siin ainult tänu sellele, et viinamarjaaiad on madalal — 50 kuni 200 meetrit üle merepinna. See asjaolu tingib ka, et Carmignano veinid on võrreldes Chiantiga vähem happelised ja parema parkainesisaldusega. Carmignano ajalugu on kuulsusrikas ja näiteks 14. sajandil oli tema hind neli korda kõrgem kui teistel Toscana veinidel ning 18. sajandil pidas selle piirkonna veinidest väga lugu Inglise kuninganna Anne. Carmignano erineb teistest Toscana veinpiirkondadest selle poolest, et siin on pikka aega kasutatud Sangiovese kõrval ka Cabernet Sauvignoni, mis mujal sai „loa“ alles 1984. aastal. Morellino di Scansano asub Toscana edelanurgas Türreeni mere läheduses. DOCG staatuse sai see üsna hiljuti, 2006. aastal. Peamiseks sordiks on siin Sangiovese (85%), millele võib lisada teisi kohalikke sorte. Kuivõrd tegemist on Toscana kõige lõunapoolsema regiooniga, küpseb Sangiovese siin hästi ja veinid on võrreldavad Vino Nobile di Montepulciano omadega.

Valge veini DOCG Formaalselt võttes on Vernaccia di San Gimignano kõige vanem Itaalia kvaliteetvein — talle omistati DOC staatus 1966. aastal (esimesena Itaalias) ja tõsteti DOCG klassi 1993. Nagu nimest võib järeldada on tegemist San Gimignano linna ümbruses kasvava valgest sordist Vernaccia valmistatud veiniga. Selle sordi kasutamisega eristub Vernaccia di San Gimignano väga selgesti muudest Toscana valgetest veinidest, mille valmistamiseks kasutatakse suhteliselt nõrgema iseloomuga sorte — Trebbiano ja Malvasia. Vernacciat ostes tuleb olla tähelepanelik, kuna seda sõna kasutatakse Itaalia viinamarjakasvatuses üsna vabalt, näiteks Marche piirkonnas on veidi mullitav punane vein Vernaccia di Serrapetrona ja Sardiinia saarel šerrilaadne Vernaccia di Oristano. Valge veini sõpradele on ehk murettekitav, et juhtivad Vernaccia di San Gimignano tootjad on pilgu pööranud punaste veinide valmistamisele Sangiovese ja Cabernet Sauvignoni marjadest.

Supertoskaanalased — Maremma Maremmast polnud veinimaailm veel nelikümmend aastat tagasi midagi kuulnud, kuid praegu võib teda lugeda Itaalia kõige nooblimate veinide koduks. Algas kõik

PIIRKOND

Foto: ISTOCKPHOTO

Chianti piirkonna viinamarjapõllud.

markii Tenuta san Guido mõisa isanda Mario Incisa della Rocchetta otsusest lasta turule seni vaid oma tarbeks valmistatud Cabernet Sauvignon’i põhjaline vein Sassicaia, aastakäik 1968. Vein sai sensatsioonilise edu osaliseks ja tekitas kaose Itaalia veiniregulatsioonis, mille kohaselt oli tegemist kõigest lauaveiniga. Nõnda kuulus saapamaa kõige parem ja kallim vein kahekümne aasta jooksul ametlikult kõige madalamasse kategooriasse. Vigade parandus toimus 1994, mil loodi DOC Bolgheri ja Sassicaiale veel koguni päris oma DOC — Bolgheri Sassicaia. Maremma veiniaiad olid selleks ajaks tohutult laienenud ja uusi „sassicaiasid“ tuli sealt kuhjaga (Mario Incisa seda ise küll enam ei näinud ja pärast tema surma 1983 juhib Tenuta San Guidot tema poeg Nicolò Incisa). 1981 rajas legendaarse Toscana veinimehe Piero Antinori (kes muide oli Mario Incisa nõbu) vend Lodovico Antinori Maremmasse veinimõisa Tenuta dell`Ornellaia, mille kuulsus on praeguseks võrreldav Sassicaiaga. Veini „retsept“ on küll väheke erinev (60% Cabernet Sauvignon, 22% Merlot, 14% Cabernet Franc ja 4% Petit Verdot), kuid sarnaselt Sassicaiaga (85%, Cabernet Sauvignon, 15% Cabernet Franc) bordoolik. Antinori suguvõsa on tänaseks Ornellaiast loobunud ja alates 2005. a kamandab siin rahvusvaheline korporatsioon, kus jäme ots on Frescobaldi käes, partneriteks Mondavi ja SPI Group (venepäraste nimedega ärimehed, kes kauplevad Stolitšnaja viina, Riia palsami, Riia vahuveini ja Riia kinnisvaraga).

Maremma potentsiaalist punase veini piirkonnana räägib ilmekalt fakt, et Piemonte piirkonna ehk vägevaim veinimaja Gaja otsustas laieneda just siia, rajades 1996. a Ca`Marcanda nimelise veinimõisa. Muu Toskaana, peamiselt Chianti Kui Maremmas tehti superveinide jaoks oma DOC, siis enamus supertoskaanalasi kuulub tänapäeval IGT klassi ehk nagu meil öeldakse — geograafilise tähisega lauavein. Itaalia veinibürokraadid on küll loonud Chianti ja Montalcino piirkondade jaoks ka DOCd vastavalt Colli dell`Ertruria Centrale ja Sant`Antimo, kuid veinivalmistajate huvi nende nimede vastu on leige. Eelpool nimetatud Piero Antinori on tuntud just Chianti piirkonnas „valesti toodetud“ ja „liiga heade“ veinide poolest. 1971. aastal valmistas Antinori esimese Tignanello samanimelise istanduse viinamarjadest (enne seda tehti seal Chianti Classico Riserva vigneto Tignanello). Tignanello valmistamise idee erineb Sassicaiast, mis matkib bordood: veini põhikomponent on kohalik sort Sangiovese (85%), mida on vääristatud Cabernet Sauvignoni (10%)

ja Cabernet Franc`iga (5%). Nagu paljud tippveinid, jääb ka Tignanello viletsatel aastatel tegemata, viimati juhtus nii aastal 2002. Teine Antinori kuulus lauavein on alates 1978. aastast toodetav Solaia. Sellenimeline istandus asub Tignanello lähedal ja sordidki on samad, aga nende osakaal veinis on justkui „peegeldatud“: Cabernet Sauvignoni (75%) ja Cabernet Franc`iga (5%) Sangiovese (20%).

Vin Santo „Püha vein“ on Toscana klassikaline dessertvein, mille tooraineks on kohalikud valged sordid Trebbiano, Malvasia ja Grechetto, mida peaks olema veinis vähemalt 70%. Mitmel pool tehakse ka Vin Santot Sangiovesest, mida sel juhul peab olema veinis vähemalt 50% ja sellist Vin Santot kutsutakse Occhio di Pernice. Veini valmistamiseks viinamarjad kuivatatakse (tavaliselt 2–4 kuud) ja seejärel purustatakse ning kääritatakse traditsiooniliselt kastanipuust vaatides, aga viimastel kümnenditel eelistatakse tamme. Vein jäetakse vaatidesse vähemalt kolmeks aastaks ja selle aja jooksul veini ei lisata, mis tähendab, et aurumise tõttu ei ole vaadid päris täis. See omakorda tingib oksüdeerumist, mistõttu meenutabki Vin Santo heerest, eriti kuiv Vin Santo. Kui vein on vaadis olnud neli aastat või rohkem, kasutatakse terminit Riserva. Pika laagerdusaja tõttu võib Vin Santo olla õige tumekollane, merevaigukarva ja väga intensiivse aroomiga.

Vastavalt magususele jaotatakse Vin Santod kaheks: secco (kuiv) ja amabile (magus). Vin Santo on Toscanas väga levinud ja ta kuulub paljude DOC piirkondade lubatud veinide loetellu. Teiste hulgas ka eelpool mainitud kuulus punaveini DOC Bolgheri. Kolmel juhul on see mainitud ka DOCi nimes: Vin Santo del Chianti, Vin Santo del Chianti Classico ja Vin Santo di Montepulciano. Toscanas on ka üks selline regioon, kus tehakse valdavalt ainult Vin Santot — DOC Val d`Arbia.

IGT Indicazione Geografica Tipica erinevaid nimetusi on Toscanas viis. – Alta Valle della Greve – Colli della Toscana centrale – Maremma Toscana – Toscano või Toscana – Val di Magra Väga paljud kõrgelt hinnatud veinid kuuluvad just sellesse klassi ja peamine on küsimus, kas kasutada mittetraditsioonilisi viinamarjasorte ja/või tehnoloogilisi võtteid. Itaalia puhul ongi keeruline asjaolu, et maakonnaveini klassis on erinevalt Prantsusmaast (Vin de Pay) lisaks lihtsatele veinidele palju väärtveine. Tundmatu veini puhul jääb tarbijal üle otsustada vaid hinna järgi — kallis vein on parem.

Foto: ISTOCKPHOTO

Peaaegu koristusküpsed Sangiovese viinamarjad — valmis saama elegantseks veiniks.

degustatsioon

Chianti Classico degustatsioon* Kuidas me testime?

Chianti Classico degustatsioon

INE degustatsioonid on protsess, mille käigus esmalt kogume kokku veinid — nii need, mida maaletoojad meile on saatnud kui ka need, mida ise oleme ostnud-leidnud ning leiame huvitava olevat võrdlusmaterjalina ära proovida. Püüame võrrelda ainult võrreldavat, seega veinidel peavad olema mingid olulised ühisnimetajad — viinamarjasort, piirkond, tüüp. Kui ühetüübiliste veinide valik jääb kitsaks, teeme mööndusi aastakäikude osas. Kõiki veine testime pimedalt, st hindame nägemata pudelit ja esialgu teadmata tootjat ning konkreetse veini hinda. Hinnanguid anname 10-astmelisel skaalal kahest aspektist lähtuvalt — esiteks hindame veini üldist headust, seejärel, enne pudelite paljastamist, avaldame veinide hinnad ja testijad annavad teise hinnangu, lähtudes hinna/headuse suhtest. Testijate arvamustest võetakse keskmine ja ümardatakse ümardusreegleid kasutades poole punkti täpsuseni (3,2>3,0, 3,8>4,0)**. Hinna/headuse suhe on lisakriteerium, mis paneb omavahel järjekorda võrdse tulemuse saanud veinid. Sõltumatu hinnangu anname kõigile degustatsioonis osalenud veinidele. Meie degusteerimispaneelides osaleb reeglina 5–8 inimest, nende hulgas Kalev Kesküla, Urvo Ugandi, Arne Pajula, Kadri Kroon, Tanel Eigi + 2 vahelduvat liiget Eesti Sommeljeede Assotsiatsioonist. Kommentaarid ühe testingu piires kirjutab kokku üks inimene testijate hulgast.

Esimesed VINE degustatsioonid on nüüdseks tehtud. Mida võiks Chianti Classico testingu tulemustest pidada rõõmustavaks? Kõigepealt, et osales tervelt 13 erinevat toodet — teisalt jällegi on Eesti veiniturul Chiantisid rohkemgi, kui vaadata kasvõi Stockmanni veiniriiuleid. Mis võib olla põhjuseks, et just jaemüügis saadaolevad Classico'd meie testimislauale ei jõudnud, ei oska arvata — osalemise pakkumine sai tehtud kõigile teadaolevatele Chiantide maaletoojaile. Teiseks on positiivne see, et testis polnud ühtegi nigelat veini, kõik olid väga korralikud, et mitte öelda head. Ka veinid, mis said 2 punkti, on tegelikult ülimalt hästi joodavad ja eriti sobilikud tarvitamiseks mõne roa kõrvale. 3 punkti viitab selgelt üle keskmise kvaliteedile, 4 saab juba kindla isikupäraga jook ning 5 punkti läheb veinidele, mis on ülihead ning panevad mõmisema. Mõneti veidra seaduspärasusega on etteotsa sattunud 2005. aasta veinid — ilmselt on testijad alateadlikult hinnanud veinide hetkeheadust ja joodavust. Üllatavaks tuleb lugeda ka asjaolu, et mitmed suured „maailmanimed“ esinesid vahetus konkurentsis mõnevõrra tagasihoidlikumalt, kui oleks arvata võinud. Kas viitab see Eesti veinitundjate ja Ameerika veiniheeroste maitseeelistuste vahelisele kismale ning erinevale Itaalia veinikuvandile, või on asi muus — igal juhul viieliikmelise žürii pimetestingul antud punktide summeerimine sellise tulemuse andis.

Selles testingupaneelis osalesid: Arne Pajula, Kalev Kesküla, Toivo Voit, Ilo Pilve, Allan Randmaa, Tanel Eigi VINE toimetus tänab vinoteeki Veinipööning testingukoha ning kõiki veini maaletoojaid veinide eest. Ajakirjas VINE avaldatud pudelikujutised pole reklaamid, vaid toimetusepoolsed illustratsioonid. *Chianti Classico kohta loe August Alopi artiklist lk 20–25 ** Testingutest täpsemalt saab lugeda veebiaadressilt http://www.vine.ee, kus sisseloginuna on võimalik vaadata ka iga hindaja punkte eraldi. Ajutise kasutajatunnuse ja salasõna leiab sellest ajakirja numbrist lk 42.

Castellare in Castellina 2005 Chianti Classico DOCG

Sügavpunane, veidi tintjas. Ilusad arenenud aroomid, veidi ploomi ja sõnnikut. Maitses ümar magus algus, ploomine, sügav keskkoht, ülipikk tuline järelmaitse, väga heas balansis. Maitsjate üksmeelse arvamuse kohaselt kindel võiduvein. Kindel ostusoovitus. 1

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Liviko Orienteeruv hind: 195.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Zonin 2005 Chianti Classico DOCG

Marchesi di Antinori Peppoli 2005 Chianti Classico DOCG

Borgo Salcetino 2005 Chianti Classico DOCG

Värvilt heledapoolne, särav. Lõhn elegantne, selles kannikest, marju, vürtse. Maitse tihe, suur e algusega, hea hape, lagrits, hapukirss, pektiin. Küps, pikk järelmaitse. Tõeline üllataja.

Tummise välimusega. Toredad intrigeerivad aroomid, kuid haihtuvad kiirelt. Sume, ploomine. Magus, shokolaadine, tunda vürtsi, kirssi, tanniine.

Ilusa selge “õige” värviga. Tammeröst, tunda teravat küpsemisnooti. Esialgu mõnevõrra mullalõhnaline ja pargine kuid maitserikas, hingates hästi arenev. Maitse väga heas tasakaalus, ilusa marjasuse ja tugeva selgrooga. Suurimat poleemikat tekitanud vein.

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Prike Orienteeruv hind: 140.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Heinemann Tallinn Orienteeruv hind: 250.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Bestwine Orienteeruv hind: 225.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Castello d’Albola 2005 Chianti Classico DOCG

Storiche Cantine 2006 Chianti Classico DOCG

Ricasoli Brolio 2006 Chianti Classico DOCG

Lõhn mineraalne, marjane, vähe hapet. Kuiv, veidi väsinud, aga tõsine ja tihe. Mõrkjas, tanniinid, vähe ulatust. Järelmaitse pikk ja ilus.

Tintjas. Kerge magus vürts, rosin, kuivatatud ploom. Röst ja vanade vaatide maitse. Selge ja sirge selgroog, maitses luuviljad. Täidlane-vürtsikas stiil.

Tumeda ja sügava värviga. Suitsune (sink), sõnnik, kannike, mustad marjad, küpsemise lõhnad. Sume, täidlane,maitserohke, meeldiv, kuid vähe nõtkust.

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Prike Orienteeruv hind: 177.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Tecnodesign Orienteeruv hind: 220.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Dunker Orienteeruv hind: 281.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Bonacchi 2006 Chianti Classico DOCG

Carpineto 2006 Chianti Classico DOCG

Castello di Querceto 2006 Chianti Classico DOCG

Noor ja lillakaspunane. Lõhn kerge, marjane, kirsikivi, ploomine, tammine. Maitse sügav, ümar, magusmõrkjas, mahlakas. Hea selgroog, aga lihtne, ilus värske lõpp.

Selge tumedam punane. Aroomid kinni, alkohol kumab läbi, kirss, vaarikas. Maitse soe, magusapoolne, pehme, lõpp õhuke aga elegantne.

Tintja olekuga. Lõhnas metalne väävel. Hirmus karamell, tamm, halb areng - klaasis avanedes imelik. Selge happega, lahjenev mõru lõpp.

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Mediato Orienteeruv hind: 142.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: Maaletooja: Da Vinci Food -2 -1 Orienteeruv hind: 158.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: RRK Trade Orienteeruv hind: 195.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

San Jacopo Da Vicchiomaggio 2006 Chianti Classico DOCG

Le Fioraie 2003 Chianti Classico DOCG

Rocca delle Macie 2006 Chianti Classico DOCG

Magus liköörne kirss, maitse magusavõitu, rikkalik tamm, mikro-oksüdatsioon, vürtsikas-ploomine, suhteliselt palju maitset, aga lamedavõitu — hapet pole piisavalt.

Värvilt ilus selge. Kustuva lõhnaga, kerge, ploomine, pisut vürtsi. Maitse lahe, kuid väsinud.

Noor, lillakas, särav. Lõhn alguses kergelt malolaktiline, hiljem hajub, marjane, kirss ja kirsikivi. Maitse lihtne, noor, sirgjooneline.

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Avallone Orienteeruv hind: 178.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Mediato Orienteeruv hind: 171.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Vinaio Orienteeruv hind: 181.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Märkide seletus üldine hinnang / hinna-kvaliteedi suhe 1

targu keldrisse suurepärane väga hea hea keskmine

-2

-1

-2

-1

-2

-1

-2

-1

alla keskmise

rööv keskpärane tehing

hoia või joo

mis maksad, seda saad kamaluga kauba peale

joo nüüd või mitte iial

soovitaks sõbralegi

Neg

Negossiant

KNM

Kolme näoga mees

IVV

In Vino Veritas

Pri

Prisma

ISV

In Studio Vinum

Sel

Selver

Glo

Gloria

RIMI

Veinipööning

Liv

Liviko Cash & Carry

toimetuse valik

tugev teine

korralik kolmas

degustatsioon

Chianti Classico Riserva testing — head ja veel paremad Kinnitust sai maitsjate aprioorne teadmine, et Chianti Classico Riserva'd on paar korda paremad tava-Classico'test ning oma taseme poolest konkuree-

rivad pigem Vino Nobile'ga, seda nii sisu kui hinna poolest. Otsisime Sangiovesele omast ilusat nõtket hapet ja riserva puhul suure-

mat maitse väljendusrikkust, tugevamaid vaaditanniine ning jõulisemalt väljenduvat marjade maitset, samas ka nüansirikkust.

Rocca delle Macie Riserva 2004 Chianti Classico DOCG

Sügav punakaslillakas. Selged, puhtad aroomid. Küpsed punased marjad, õrnalt vürtse ja tammiseid nüansse. Maitse ilus kompleksne ja väga pikk. Ergas, värske ja hõrk.

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Vinaio Orienteeruv hind: 221.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Castellare di Castellina Riserva 2004 Chianti Classico DOCG

Ricasoli Guicciarda Riserva 2005 Chianti Classico DOCG

Borgo Salcetino Riserva 2004 Chianti Classico DOCG

Tintjas. Kerge magus vürts, rosin, kuivatatud ploom. Röst ja vanade vaatide maitse. Selge ja sirge selgroog, maitses luuviljad. Täidlane-vürtsikas stiil.

Tumeda ja sügava värviga. Suitsune (sink), sõnnik, kannike, mustad marjad, küpsemise lõhnad. Sume, täidlane, maitserohke, meeldiv, kuid vähe nõtkust.

Noor ja lillakaspunane. Lõhn kerge, marjane, kirsikivi, ploomine, tammine. Maitse sügav, ümar, magusmõrkjas, mahlakas. Hea selgroog, aga lihtne, ilus värske lõpp.

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Liviko Orienteeruv hind: 290.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Dunker Orienteeruv hind: 281.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Mediato Orienteeruv hind: 142.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

VEINI ABC

Ene Hälinen 34

sommeljee, ESA

Itaalia ABC

elleks, et mõista Itaalia veine, tuleks leppida tõsiasjaga, et niipalju kui on Itaalias veinitootjaid – Itaalias on neid ligi 150 000 — samapalju on ka erinevaid stiile. Seega on väljend „tüüpiline Chianti“ väär, sest igal veinivalmistajal on oma stiil ja maitse. Selleks, et luua endale hea süsteem Itaalia veinide paremaks mõistmiseks, toome alljärgnevalt välja olulisemad pidepunktid. Kõigepealt Itaalia veinipiirkonnad, neid on kokku 20 (vt kõrvallehekülg). Selleks, et mõista Itaalia erinevate piirkondade veinide omapära, tasuks süüvida antud piirkondade toiduvalmistamise traditsioonidesse: millist toorainet kasutatakse, kas ülekaalus on liha- või köögiviljaroad või hoopis toidud mereandidest. See teadmine annab võtme veinide sobitamiseks roogadega. Teine oluline informatsioon on seadustega reglementeeritud veini kvaliteedi klassifikatsioon. Kvaliteedi kategooriad peavad oleme märgitud ka veinipudeli etiketile, seega tasub need veini edukaks otsinguks meelde jätta.

Veinide kvaliteediklassid Vino da Tavola (VdT) — Itaalia lauavein, etiketil ei tooda välja ei veini valmistuspiirkonda ega viinamarjade korjeaastat. Need on veinid, millesse võib suhtuda kergelt ja lõbusalt — nad ei ole oma maitselt pretensioonikad ja neid võib nautida nii seltskonnaveinina kui ka lihtsamate roogadega. Indicazione Geographica Tipica (IGT) — märgistus tähendab, et vein on pärit määratletud piirkonnast. See klassifikatsioon on loodud nn uute veinide jaoks, mida valmistatakse väljaspool vanu, määratletud piirkondi ja kus viinamarjasort ei vasta sellel alal kasvatatavatele marjadele. IGT alasid on 120. Enne IGT klassi loomist kuulusid mitmedki „suured veinid“ Vino da Tavola klassi. Denominazione di Origine Controllata (DOC) — antud märgistusega veine valmistatakse algupärastest marjadest ja täpselt määratletud piirkonnas. DOC alasid on 311. Denominazione di Origine Controllata e Garantita — nõuded piirkondliku originaalsuse osas ja veini valmistamiseks kasutatavatele viinamarjadele on samad, mis DOC veinide puhul; erinevus nendest aga seisneb selles, et DOCG veinid on läbinud põhjaliku pimetesti. 36 DOCG veini asub 13 erinevas piirkonnas ja suurem osa neist kontsentreerub Piemontesse ja Toscanasse.

Veini maitse sõltub kolmest olulisest asjast: • toormaterjal ehk viinamarjad • pinnas, millel mari kasvab • tootja stiil, oskused ja soovid Itaalia Põllu- ja Metsamajanduse Ministeerium on dokumenteerinud üle 350 Itaalias kasutatava viinamarjasordi ja neile on antud autoriseeritud tunnistus. Lisaks sellele aga kasutatakse veel umbes 500 muud kohalikku sorti.

Punased marjad Sangiovese — enimkasvatud sort, millest sünnivad sellised kuulsad veinid, nagu Chianti, Brunello di Montalcino, Rosso di Montalcino, Rosso di Montepulciano. Veinidele on iseloomulikeks aroomideks/maitseteks must kirss, animaalsus, tubakas. Nebbiolo — noobleim mari, millest valmivad väärisveinid Barolo, Barbaresco, Gattinara, Ghemme. Veinis on tuntavad rikkalikud maalähedased aroomid, suitsusus, trühvlid, vürtsid. Montepulciano — nimi, mida tihti aetakse segamini Toscanas asuva linnaga, siinkohal on tegu viinamarja sordiga, mis on Abruzzo piirkonnas valmistatavate veinide toormeks. Veine iseloomustavad sametised toonid, tume ploomja pehme tammevaadi laagerdus. Barbera — laialdaselt levinud mari Piemonte, Lombardia, Alba, Asti ja Pavia piirkonnas. Veinid on kergelt nauditavad — neis on mahlakat kirssi ja pehmed marjatanniinid. Corvina — levinuim viinamarjasort Veneto piirkonnas. Kaunis nimekolmik — Corvina, Molinara ja Rondinella on mahlase-marjase Amarone tugisambad. Parimate aastakäikude Amaroned on väga pika küpsemispotentsiaaliga. Amarone on elegantne, jõuline, liköörne ja šokolaadine.

Valged marjad Trebbiano — Itaalia enimlevinud valge viinamarjasort. Prantsusmaal tuntakse sama marja Ugni Blanc nime all. Veinid on enamjaolt lihtsalt joodavad, neis on värsket hapet ja palju parfüümsust. Moscato — taas nimetus, mida ei tohi segi ajada Moscato Giallo ja Moscato Rosaga, mis on Saksa juurtega marjad Trentino-Alto Adigest. Moscatost valmivad magusad-aromaatsed gaseeritud veinid. Tuntuim on neist kindlasti Moscato d´Asti.

VEINI ABC kaart: tanel eigi

Pinot Grigio — selgete, erksate ja kahjuks ka üpris iseloomutute veinide toormaterjal. Kuna marjasort on paljuski kommertslik, mis tingib tema varajase korje, siis jäävad veinid tihti iseloomutuks. Tocai Friulano — mari, mis on kauge sugulane Sauvignon Blanc´ile. Nimes peaks küll lähiajal tulema muudatus, sest see on segiaetav Ungari Tokay dessertveinidega. Veinid on põnevalt mineraalsed ja neis on tuntav värske virsik. Ribolla Gialla — Eestissegi jõudnud põnev viinamarjasort Friuli’st. Veinid, milles on tunda aristokraatlikku ehedust segunemas ananassi ja tsitruselistega.

Itaalia veinikasvatuspiirkonnad 1. Toscana

11. Umbria

2. Piemonte

12. Abruzzo

3. Veneto

13. Lazio

4. Lombardia

14. Molise

5. Trentino-Alto Adige

15. Puglia

6. Valle D´Aosta

16. Campania

7. Liguuria

17. Basilicata

8. Friuli-Venezia-Giulia

18. Calabria

9. Emilia-Romagna

19. Sitsiilia

10. Marche

20. Sardiinia

VEIN JA ARHITEKTUUR

Karl-Kristjan Nigesen Estraveler

Renzo Piano veiniunelm Aasta tagasi avas meilgi tuntud veinitootja Castellare Maremmas uue mõisa uksed. Tegu on Toscana esimese veinimõisaga, mille puhul on põhjust rääkida moodsast arhitektuurist. VINE käis kaemas – kas on see pelk turismimagnet või on arhitektuuriilmas tähelepanu pälvinud mõisas midagi enamat.

ui esimest korda Rocca di Frassinello pilte nägin, oli mul pilt selge — see on järjekordne katse asetada arhitektuur turundusmasina teenistusse. Peale seda, kui Bilbaosse kerkinud Frank Gehry projekteeritud muuseum muutis tolle vähetuntud tööstuslinna turismimagnetiks, on kaasaegse arhitektuuri võime liigutada masse ja täita kukruid andnud tipparhitektidele kõvasti tööd. Arusaam, et kõrgetasemeline arhitektuur võimaldab luua uusi üleilmseid tõmbenumbreid, on jõudnud isegi leedulasteni. Küllap mõistetakse seda kunagi ka Euroopa unises perifeerias asuvas edumeelses Eestis. Ka veinimaailm pole kaasaegse arhitektuuri haibist puutumatuks jäänud. Vinoteraapia spaad, degusteerimispaviljonid ja uued moodsad veinimõisad avavad uksi, et karjakaupa ligi meelitada turiste ja tõmmata tähelepanu muuhulgas ka veinidele — on ju arhitektuur mugav võimalus saada märgatuks ilma riskantsete investeeringuteta turunduskampaaniatesse.

Traditsiooniline veinimõis? Rocca di Frassinello reaalsus on siiski midagi enamat kui turismiobjekt. Juba saabumine mööda agraarmaastiku kitsaid teid koos tõenäoliste äraeksimistega ei viita kuidagi ootuspärasele teemapargile — turismibussid oleks teedel, kus vastutulijast mööda pääsemiseks tuleb autoga mööda teepeenart ukerdada, üsna õnnetud. Tegu on päris veinimõisaga, mille suurepärase arhi-

tektuuri rolliks on täiendavalt rõhutada veinide väärikust. Et siinne pinnas on võrreldav Montalcino omaga — tõsi kliima on siiski kuumem — on põhjust oodata, et kunagi murravad Rocca di Frassinello veinid end montalcinolikku aupaistesse. Kallid on nad küll tänagi. Investeering Maremmasse on olnud päris suur — 56 miljonit dollarit, samas suurusjärgus kulutustega, mis Eestis tehti KUMU rajamiseks. Algselt lootis veinitootja Castellare omanik, itaalia meediatuus Paolo Panerai laiendada tootmist kodupiirkonnas Chiantis, ent sobivas kvaliteedis maid turul ei leidunud. Niisiis suunas ta pilgu Toscana äärealale Maremmasse, et rajada istandus nullist. Ambitsioonikas algus tehti maadeostuga 1995. aastal ning mullu 20. juunil avas uksed ka veinimõisa peahoone. Küllap investeeringu riski hajutamiseks kaasas Panerai ka hoopis tuntuma veinitöösturi parun Eric de Rothschild’i Prantsusmaalt.

Arhitektiks Renzo Piano Ka arhitektivalik on ambitsioonikas. Renzo Piano on mees, kes on kunagi kuulsust lõiganud Pompidou keskusega Pariisis, võitnud väheste valitute seas maineka Pritzkeri auhinna ja on kahtlemata arhitektuurimaailma üks suurtest nimedest. Sellise kaliibriga arhitektid reeglina valivad töid, mida nad ette võtavad ning võib vaid arvata, et Paolo Panerai kunagisest ajakirjanikutööst alguse saanud sõbrasuhe Pianoga on kokkuleppele jõudmises tublisti abiks olnud. Et Piano on asjatundlik veinisõber, tuli hoone projekteerimisel kindlasti kasuks — lugupidamist veini ja selle valmistamise protsessi vastu õhkub igast hoone osast. Esimene üllatus saabub juba enne mõisa jõudmist. Teavitame oma soovist veinimõisaga tutvuda e-kirjas ja sellele ei vastagi turundusosakonna praktikant — vastupidi, alla on kirjutanud Rocca di Frassinello veinimeister (peenemalt önoloog ja Castellare di Rocca juhataja) Alessandro Cellai ise. Too härra kureerib muuhulgas ka Castellare veinivalmistamist Chiantis. Lõpuks olemegi Rocca di Frassinello tagasihoidlikus väravas. Kruusatee lookleb viinapuude vahel ja peatselt hakkab paistma piltidelt tuttav punane torn. Täpselt selline nagu oodatud, ent lähemale jõudes selgub, et sihvakas vorm, mis selgelt tsiteerib Toscana kindluse- ja raekojatornide arhetüüpi, laseb ehitisel paista eemalt oluliselt suuremana.

VEIN JA ARHITEKTUUR Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Veinimõisa tagumine, sissepääsupool, on osaliselt varjatud oliivisaluga. Säravrohelised avakatted mängivad ümbritseva loodusega oma mängu.

Kompleksi dominandiks on ajalugu tsiteeriv torn, mis paistab üle lavendliväljade kaugele.

Maja „peasissepääs“ on peidetud ning esimesena märkab läheneja hoopis logistilist pääslat, mille kaudu liigub majast välja vein ja sisse vajalikud tarvikud. Külastad pääsevad majja läbi tagaküljel paikneva aia, mida ehivad kaunid õlipuud. Oliivisalu rahu ning maja oranžikas-punakat fassaadi liigendavad kontrastselt rohelised aknaluugid ja uksed loovad suvises kuumuses meeliergutava väreluse. Erksalt roheline, ja oh üllatust inglisekeelne — Itaalias tõeline ime, aga koht on ju oma olemuselt rahvusvaheline — silt juhatab treppidest üles viidates retseptsiooni ja veinipoe juurde, mis asuvad kuskil kõrgustes lamedal katusetasapinnal. Katusel on mahukas klaaspaviljon, mille värvikast avarusest leiame kaks kodanikku, kes peaaegu räägivad inglise keelt. Kuskilt ilmub välja ka märksa parema keeleoskusega agronoomiproua, kes kiiresti kontakteerub veinimeister Cellai’ga ning fikseerib, et me oleme tõepoolest oodatud. Esmapilgul ebafunktsionaalselt avar katusepind osutub tootmisalaks, kuhu viinamarjakoristuse järel toimetatakse viinamarjade pressimiseks vajalik masinavärk. Põrandapinnas leiduvad luugid, kust virre liigub alla terasvaatidesse, milles veini valmimisprotsess saab alguse.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Tutvume mõisaga

VEIN JA ARHITEKTUUR

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

VEIN JA ARHITEKTUUR

Tõeliselt nutikas lahendus — hea arhitektuuri eripäraks ei ole mitte ainult efektne vorm, vaid ka hoone funktsionaalne läbimõeldus nutikate detailideni.

Ainulaadne veinikelder Jõudes veinikeldrisse selgub, et kogu eelnev osa hoonest on vaid tagasihoidlik sissejuhatus. Kelder näeb põnev välja ka piltidel, ent kohtudes reaalsusega kõlavad häälitsused „ooh“ ja „ahh“. Oleme sattunud betoonist ruudukujulisse amfiteatrisse, kus pealtvaatajate vaikivateks rivideks on Bordeaux mõõdus vaadid. Meie külastuse aegu on keldris ligikaudu 700 barrique’i ning kokku peaks sinna mahtuma kohapeal uskumatuna näiv 2500. Veinivaatide näod on suunatud amfiteatri keskmes asuvale „lavale“, kus oma rolle etendavad uudishimulikud külalised ning valgus. Pole veel kuulnud ühestki teisest veinikeldrist, kus päikesevalgust lubataks avastusretkele keldrihämarusse. Hoonel troonivat torni ehtiva ažuurse metallkonstruktsiooni küljes on kolm esmapilgul arusaamatuks jäävat kettakest, mis osutuvad peegliteks. Vajadusel suunatakse nende abil päikesekiired läbi veinikeldri laes oleva, tavaolukorras luukidega kaetud valguskaevu veinivaate

Veinivaatide näod on suunatud amfiteatri keskmes asuvale „lavale“, kus oma rolle etendavad uudishimulikud külalised ning valgus. uudistama. Keldris valitseb pea kliiniline puhtus, kontrollitud temperatuur ning niiskus. Tõeliselt elegantne masinaajastu veinikelder. Keldri seinad kannavad sisuliselt kogu hoone raskust ning nõnda on kelder mitte ainult hoone funktsionaalne, vaid ka konstruktiivne süda.

Ringkäik tagatubades Amfiteatrit ümbritsevatesse ruumidesse paigutub kõik muu tootmisprotsessis vähem ja rohkem oluline. Sealhulgas mahutid, kuhu pressimisel saadud virre saabub läbi luukide katusel. Askeetlik-brutaalses betoongaleriis paiknevad mahutid — roostevabast terasest ning tänapäeval juba standardiks saanud topeltseina ning temperatuurikontrolli võimaldava veesärgiga. Lisaks leidub ka kaks klassikalisemat betoontanki, kus rafineeritakse mõisa lihtsamaid veine.

VEIN JA ARHITEKTUUR Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Samas mahutite juures peaks paiknema ka pudeldamisliin, ent selle koht on tühi. Kuniks viinamarjaistandus kasvab praeguselt 80 hektarilt plaanitud 125 hektarini, teeb sobilikul hetkel kohaletoodav teisaldatav liin oma töö ära. Lisaks paiknevad veinikeldri perimeetris veel ajutised laopinnad, ent pudelid siin pikalt ei peatu, neid hoitakse ja jaotatakse kaugemal — ilmselt ühes peamaja Castellare toodanguga. Kelder ja selle ümber ja kohal paiknev tootmisüksus moodustavad sedavõrd kompaktse terviku, et kipub arusaamatuks jääma, kuidas tänapäeval üldse teisiti saakski olla. Maja hoovipoolses tiivas paiknevad ametiruumid ja degustatsioonisaal ühes efektse degustatsioonilauaga. Sülitamise tarbeks on laual spetsiaalsed avaused ja äravool otse kanalisatsiooni, seejuures näeb ruum välja nagu äärmiselt elegantne konverentsisaal. Meie siirdume degusteerima siiski üles paviljoni. Siin vaatame hoonele hoopis uue pilguga ning maitseme keset Piano kujundatud interjööri ja meeleolu loovaid veinipakendeid kohalikku toodangut ning mõtleme, et tõenäoliselt on Rocca di Frassinello veinide maitse tulevikus hoopis teistsugune kui proovitud esma-aastakäikudel. Põnev on kogeda millegi uue algust.

Arhitekt on lasknud oma rõõmsal meelel lehvida ka presentatsioonisaali interjööris — erksavärvilistest papist veinikastidest kokkulaotud tööpindade alused lisavad sisekujundusse ekstrapositiivsust. Küsimusi tekitab vaid tootja hinnapoliitika — liigilmne on maitstud veinide hinnalipikul olevas numbris sisalduv uue hoone ehitamise kulude tagasiteenimise koefitsient.

VINOTEEK

Karl-Kristjan Nigesen 42

Estraveller

Guido — vinoteegipidaja Toscanas Guido Guerrini peab koos Archangelo Milano (no on alles nimi!) ja Angelo Cecerega Sansepolcros Tirar Tardi nimelist vinoteeki. Guido teemaks on veinid, Archangelo peakokkab ning tõtt-öelda ma ei teagi, mida Angelo teeb.

ansepolcro tänavatel kõlab turistide inglese asemel kohalike italiano, mis tähendab, et keskmises restoranis või vinoteegis on parem teenindus, soodsamad hinnad ja väga tihti ka paremad toidud kui näiteks märksa kuulsusrikkamas Firenzes. Nii on see ka Guido juures Tirar Tardis. Vinoteeki on samas kohas peetud juba mõnda aega ning nimetatud kolmikust said vinoteegipidajad ehtitaallasliku tundepuhangu ajel — varasemad omanikud otsustasid koha maha müüa ning Guidole, kes oli seal harjunud veini jooma, ei mahtunud kuidagi pähe, et kodune vinoteek asendub üldise mandumise vaimus pizzeria-õllekaga. Mõistlik sekkumine, kuna vinoteegipidamine tuleb sel seltskonnal väga hästi välja.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Guido Guerrini, vinoteegipidaja ja maailmarändur.

Archangelo road panevad kahvatuma kõigi meie itaalia restoranide menüüd — on ju ka mõned eestimaised igati nauditavad, ent värsket chianina veise sisefileed on Eestis ikkagi pea võimatu serveerida, eriti veel viieteise eurose hinnaga. Või olgem ausad — toorainevalik ja sedamööda ka koka loomevabadus on siin Itaalias lihtsalt teisest klassist. Mõndagi Tirar Tardis serveeritavast on siiski ka Eestis suurema vaevata teostatav ja on nõnda leidnud tee ka allakirjutanu kodusesse menüüsse. Näiteks zucchini carpaccio — võluv suveroog, millele Archangelo oli seekord tekitanud uue nüansi vürtsika rucola näol. Proovige kindlasti ka radicchio (punase salatsiguriga) ja salsiccia’ga (sealihast toorvorst) pastat, mis on samuti Tirar Tardi eeskuju najal lihtsalt valmistatav. Loomulikult ärge jätke tellimata lugematut arvu eelroogasid ja lõpuks on ka Tirar Tardi juustuvalik iseäranis äge. Need pecorinod — sedavõrd põnevaid lambajuuste poleks osanud uneski näha. Valik väiketootjatelt, mida Guido on kohapeal käinud valimas. Ma ei saa salata, et kunagi ajas pecorino kasukamaitse mul südame üheselt pahaks, ent need juustud Tirar Tardis koos ootamatut maitsenüanssi pakkuva kastanimeega hajutasid mu eelarvamused lambajuustu suhtes vist lõplikult. Kõigi mainitud hõrgutisteni jõudmine oli seekord ootamatult keeruline — minu lemmikvinoteek oli sel suvel remondis ja nii nagu Itaalias tihti kombeks (no tegelikult ju ka meil), ei kippunud uksed plaanitud päeval avanema. Avamispäeva õhtul asendus lubatud kuupäev optimistlikult järgmise päeva omaga ja nii üsna mitu korda järjest. Õhtupoolikul, mil koht uksed lõpuks avatud sai, oli Guido oma tavapärases meeldivas rutiinis ja natuke elevilgi, ei sugugi mitte sellepärast et remont lõppes — parajasti käis jalgpalli EMi finaal ning Hispaania oli Saksa vastu juhtima läinud. Loomulikult armastavad itaallased hispaanlasi märksa enam kui sakslasi ja jalgpall on kompromissitult oluline… Lõpuks. Guido ei ole „normaalne“ inimene ja ka tema sõbrad on päris metsikud. Ajal, mil meie reisiseltskond Itaaliast lahkus, siirdus ka Guido omale teekonnale. Läks Pekingisse olümpiamänge vaatama, aga et reis põnevam oleks, asus ta teele ’99 aasta Fiat Mareaga. Guido läbis selle autoga 25852 kilomeetrit, külastas Venemaad, Kasahstani, Mongooliat, Iraani ning muid põnevad maid, ja jõudis septembris elusana Itaaliasse tagasi. Guido reisiga saate tutvuda aadressil www.torinopechino.com ning näete, et itaalia keel on ilma põhjalikuma ettevalmistuseta mõningal määral mõistetav.

peab proovima

Tanel Eigi 43

annab lugejale teada, mida ta veiniriiulitest leidnud on

Sa pead seda proovima! Poes riiulite vahel tuuritaval veinihuvilisel võtab sageli silme eest kirjuks ja pole ka ime — jaemüügis pakutakse ligikaudu 5000 erinevat nimetust veine.

uupi veini ostes on võimalus nigela veini saamiseks ning oht üle maksta küllaltki suured. Kaupluses valitseva virr-varri hulgast torkavad rohkem silma vaid veinid, mille tarvis importöörid suurematsorti reklaamikampaaniaid on teinud või siis jällegi need, mida mõni sõber on tungivalt soovitanud — kinnitades, et sa pead seda või teist veini kindlasti maitsma. Igas ajakirja VINE numbris on sel-

leks sõbraks ning tutvustab oma viimaste kuude leide üks veiniprofessionaal või asjaarmastaja. Veinide valiku üheks kriteeriumiks on nende olemasolu jaemüügis ning reeglina pole tegemist nö mainstream-veiniga — väljavalitud on kas liigimeliku sildiga, liiga odavad, et olla tõsiseltvõetavad, saadaval mõnes veidras kohas, kuhu tavakodanik harva satub või siis on lihtsalt väga head. Kolmest tutvustatavast veinist

on alati üks punane, üks valge ning viimane mulliga või roosa. Seekord viitaks tagasihoidlikult väga hea hinnaga ripasso’le Veneto’st, ühele Lazio piirkonna valgele säästuveinile ning veel silmapaistva hinna-kvaliteedi suhtega samuti Venetos'st tulevale prosecco’le. Neid siduvaks elemendiks on allkirjutanu veendumus, et teised peaksid neid samuti proovima.

Luigi Righetti Campolieti Ripasso 2005 Valpolicella DOC

Claudius Castelli Romani Bianco

Botter Prosecco di Valdobiaddene DOC

Tugeva aroomiga, maitserohke ja hästi küps, põldmari ja mustikas maistes, ilus hape. Järelmaitses heas balansis puuviljasus ja marjasus. Vein, mis võiks meeldida peaaegu kõigile — seal on see “mõnufaktor” väga jõuliselt olemas. Palju veini mõistliku raha eest — ta ei ole küll klassikalises mõttes säästuvein, aga võrreldes muude ripasso’dega selgelt soodsam ja ka maitseomadustelt omaliigiliste hulgas paremate seas. Liha- ja pastaroogade kõrvale.

Kergelt puuviljase ja mandlise aroomiga. Lihtne, pretensioonitu, aga puhta klaari matsega vein, mille hinna/kvaliteedi suhe on silmapaistev. Tõeline majanduskriisi aegne keelekaste, mida turustatakse 2-liitrises pudelis, mis teeks standardpudeli hinnaks ligikaudu 43.– krooni — võiks olla üliõpilaste lemmik. Sobilik aperitiiviks, kala ning mereandide ning külma linnuliha kõrvale. Samuti hea kaaslane mõnedele juustudele. Vältige soojasid roogasid.

Ilusa mulliga, säravatooniline prosecco. Lõhn leivaröstine, šampanjalik — oluliselt peenem, kui ühelt selle hinnaklassi joogilt oodata võiks. Positsioneerub prosecco’de hulgas hinna seisukohast kusagile keskpaika, kuid maitseb oluliselt paremini. Vältimatu kaaslane meloni ja singitaldriku (prosciutto crudo, Salame Milanese, coppa) kõrvale, kuid ka niisama seltskondliku joogina imepärane ning kuumal suvepäeval asendamatu.

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Liviko Orienteeruv hind poes: 140.– Otsi seda veini: Ri,

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Mediato Orienteeruv hind poes: 115.– Otsi seda veini: Se,

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Winestore Orienteeruv hind poes: 97.– Otsi seda veini: WS,

friigikas

Tanel Eigi veinientusiast, ESA

Montepulciano on kõikide veinide kuningas! Selliste sõnadega lõpeb 17. sajandi Itaalia ajaloolase, loodusteadlase ja poeedi Francesco Redi poeem „Bacchos Toscanas“ (1685), kus Bacchos ja Ariadne laulavad kiidulaulu parimaile Toscana veinidele.

16. sajandi Toscana arhitektuuri tippteoseid San Biagio kirik Montepulciano külje all on ehitatud Antonio Sangallo Vanema poolt aastatel 1518–1545. Ki-

edalaadi ülistusi on ajaloost teada küll ka muude veinide kohta — esimesena tuleb meelde barolo Piemonte’st ja tokai Ungarist, aga muidugimõista ei vähenda need faktid tolle emotsionaalse avalduse väärtust. See punavein, mille tarvis kasvatatakse marju Montepulcianot ümbritsevatel nõlvadel ja mille ajalugu on tihedalt seotud mäe otsas trooniva linnaga, on kolmest olulisemast Toscana „tegijast“ (Chianti Classico, Vino Nobile di Montepulciano ja Brunello di Montalcino) väärikaima ajalooga ja samas marjade kasvualalt konkurentsitult väikseim, 820 hektarit, ja seega imetilluke võrreldes Brunello di Montalcino 2000 ja Chianti Classico 7000 hektariga. Asudes Toscana kagupoolses otsas Chiana ja Orcia

rik on kaetud kupliga, ta kreeka risti kujuline ning poolringikujulise apsiidiga. Interjöörid on kaunistatud barokk-stiilis freskodega.

Foto: istockphoto

friigikas

oru vahel Umbria piiri lähedal, on linn ise otsekui maasikas Pavlova tordi peal, või nagu itaallased ise ütlevad, „Perla del Cinquecento“, mis särab kõrge mäe otsas paljude kilomeetrite kaugusele ning pakub kultuurihuvilisele uitlejale mitmeid rõõmsakstegevaid avastusi: kaunis San Biagio kirik, tuttav Tom Tykveri filmist „Taevas“, ehitatud Antonio Sangallo vanema poolt nagu ka Palazzo Tarugi; silmarõõmu pakkuv Contucci’de palee ning arhitekt Michelozzo tehtud Palazzo Communale, kui mainida mõningaid. Ka praeguseni tegutsevate veinikeldrite paiknemine siinseal keset iidset linna viitab ilmselgelt linna- ja veinimustri tihedale ning igiammusele põimumisele.

Legendi kohaselt asutas Montepulciano linna müütiline Etruski kuningas Lars Porsenna, kes jättis maha Chiusi (linn Montepulciano lähedal), et asuda elama Mons Mercurius’e mäele koos kaaskodakondsetega, nimetades hiljem linna ümber Mons Politicus’eks (ka Mons Politiano). Kuna linn paikneb sõjaliselt olulises strateegilises asukohas, siis teise aastatuhande esimeses pooles käis linn kolmesaja aasta jooksul käest-kätte Firenze ja Siena vahelises võimuvõitluses – Montepulciano hoidis hoolimata oma geograafilisest lähedusest Sienale rohkem Firenze poole. Mõnevõrra varem (1454) sündis linnas poeet Agnolo Ambrogini, kes on kuulsaks saanud nime Il Poliziano all — tema järgi on ennast nimetama hakanud ka üks tuntumaid Vino Nobile tootjaid. Veiniga on linna ajalugu seotud juba aegade hämarusest, mida näitab ka punaste figuuridega kaetud kylix’i (veini joomise nõu) leidmine piirkonnast 1868. aastal. Etruskiaegsest hauast leitud kylix kujutab Flunfluns’i (taimekasvu, elujõu ja lustlikkuse jumalus, etruskide analoog roomlaste Bacchos’ele ja kreeklaste Dionysios’ele) mängimas kottabo’t (veiniviskamise osavusmäng) koos menaadiga (veinijumala naissoost kummardaja). Oma teostes on keiser Augustuse (63 eKr–14 pKr) aegne ajaloolane Titus Livius (59 eKr–17 pKr) maininud kedagi Arrunte’t, etruski Chiusi’st, kes meelitas gallialased Toscanasse vallutusretkele, andes neile maitsta kohalikku hõrgutavat veini. Vanimad dokumentaalsed viited Montepulciano ja veini seoste kohta on pärit aastast 789 – kleerik Arnipert pakkus Monte Amiata’l asuvale San Silvestro kirikule tükikest viinapuuaedadega kaetud maad Politiano kindluses. Arhiividokumendid näitavad veel, et hiljemalt alates keskajast on Mons Politianuse viinapuuaedadest saadud suurepärast veini. Paavst Paulus III (1534–1539) endine keldrimeister Sante Lancerio on 1549. aastal ülistanud Montepulciano veini niimoodi: „Hea nii talve- kui suveajal, aromaatne, mahlakas, ei eales hapu ega heledavärviline, vein, mis sobilik üli-

kaart: tanel eigi

Veini ja linna ajaloost

Montepulciano paikneb Toscana kagunurgas Umbria piiri lähedal.

kuile.“ Varasemail siltidel polnud kirjas Vino Nobile vaid lihtsalt Rosso Scelto di Montepulciano (punane valitud vein Montepulcianost). Samuti on Voltaire oma „Candide’s“ teiste jookide kõrval ära maininud Montepulciano veini. XIX sajandi esimesel poolel on ajaloolane Emanuele Repetti oma “Toscana ajaloolises ja geograafilises sõnastikus” maininud 1350. a. pärinevat dokumenti, milles sätestati Montepulciano veiniga kauplemise ja selle eksportimise tingimused. Vein on läbi ajaloo korduvalt üliheaks kiidetud, kuid vastukaaluks on õpetlik arvesse võtta ka 1873. aastal Viinis veinide testimisel Briti kuningliku veinimeistri antud karmi hinnangut, milles too kurtis, et proovitav vein „on piisavalt keskpärane, et tõstatada kahtlusi Francesco Redi kiidulaulu kohta“. Paljudest varasematest kiidusõnadest hoolimata kaotasid Montepulciano veinid oma sajandeid väldanud hiilguse ning ülemöödunud sajandi keskpaiku müüdi neid sageli lihtsalt chianti’dena. Alles 1930. aastatest alates püüti Castello Fanetti eestvedamisel ja kuulsa Brunello tootja Tancredi Biondi Santi kaasa aitamisel luua uut standardit Vino Nobile tootmiseks, kasutades Bettino Ricasoli poolt 1890. a Chianti Classico jaoks väljapakutud marjasorte ja segamise proportsioone. Eriti edukas on see mainetaastamise tegevus olnud alates Il Consorzio del Vino Nobile (1965) ning Vino Nobile di Montepulciano loomisest 1966. aastal ja viimase edutamisest DOCG staatusesse 1980 (olles üks esimesi veine Itaalias, mis sellesse kategooriasse tõusis). Viimase trendina on mõned uuemad tootjad asunud orgaanilise veinitootmise teele, nende üks pio-

Siiski on pärast mitukümmend aastat kestnud edu — põhiliselt Ameerika veininautlejate seas — tõusnud selle aasta suve hakul Montepulciano muidu klaari taevasse varjutavad pilved. Itaalia ametnikud on konfiskeerinud ühtekokku umbes 12000 liitrit veini, põhjuseks arvatav veinivirde segamine marjadega, mis pole pärit DOCG Montepulciano regioonist — see aga oleks loomulikult reeglitevastane. Intsident toimus kõigest paar kuud pärast samalaadseid probleeme Brunello di Montalcino’ga (on lubatud kasutada ainult 100% Sangiovese marju ning kahtlustati teiste marjasortide sissesegamist), mille puhul mitmed tipptootjad on saanud müügikeelu Ameerikas.

Väidetavalt on selle juhtumi käigus rekvireeritud kogu noobel vein ühelt suuremalt piirkonna tootjalt Vecchia Cantina’ ja samuti on uurimise all, paraku, ka üks allakirjutanu lemmikkeldritest, Gattavecchi, mille omanik Luca Gattavecchi on hetkel Consorzio di Vino Nobile president (tõsi küll, ennast uurimise ajaks ametist taandanud).

Aastakäigud Nagu iga korralik Vana Maailma vein, laseb ka Vino Nobile end põhjalikult mõjutada marjade valmimisperioodil valitsenud ilmastikutingimustest – seetõttu on viimase dekaadi jooksul olnud nii tippaastakäike (1997, 1999, 2007) kui ka aasta, mil osad tootjad marjade kehva kvaliteedi tõttu jätsid oma noobli veini üldse valmistamata (2002 tehti ainult rosso’t); samas mõni tootja võttis riski ja tal õnnestus vein väga hästi — näitena võib tuua ka Eestis saada oleva Bindella. Üldiselt on aastakäigud 1997 ja 1999 oma vanuse ning esimene ka väikese saagikuse tõttu juba raskesti kättesaadavad, seetõttu on 2006 ja 2007 järgmised suurepärased aastakäigud, mida alates eelolevast aastast maksab taga ajada. Kuid kindlasti oleks vale mitte kiita 2001. ja 2004. aastat — isiklikult pean nendel aastatel tehtud veine vägagi ilusateks, hea struktuuri ja korraliku küpsemispotentsiaaliga veinideks.

Gattavecchi veinikelder Montepulcianos. Maa-aluse veinikeldri all peituvad omakorda Toscana asustajate etruskide aegsed katakombid.

Foto: TANEL EIGI

neeridest on Il Conventino (vt ka lühiintervjuud dr Alberto Brini’ga lk 46), kelle tippveini 2007. aastakäigu vaadiproovid said noobile-konsortsiumi testingul kõrgeima tunnustuse. Võib kinnitada, et selle väikese butiik–veinikoja veinid on tõesti puhtama ja elegantsema maitsega kui oluliselt suuremate tootjate tuntumad ja ülemeretarbijale parajamaks timmitud tooted.

Mismoodi see vein maitseb?

Vino Nobile marjade kasvuala jääb kõrgusvahemikku 250–600 m üle merepinna, parimad aiad paiknevad ligikaudu 300 m kõrgusel merepinnast. Aastane sademete kogus on ca 740 mm, keskmine õhutemperatuur 14°C, kliima on mõõdukalt niiske ning soojem kui Chianti’s. Viinapuuaiad on peamiselt kagupoolsetel liiv-savi nõlvadel, mille kihistusi eraldavad keskvarasest Pliotseenist pärit fossiilide kihid. Erinevalt Chiantist ja Montalcinost ei leia siit lubjakivikihistusi (mis väidetavalt annavad nonde parimaile veinidele erilise karakteri).

Vino Nobile di Montepulciano kombineerib stiili mõttes Brunello di Montalcino rikkalikkuse ja Chianti Classico aromaatsuse. See vein on elegantne, aga samas mitte õhuke — kesktäidlane kuni täidlane, tugevate tanniinidega, elava happe, mahlaste kirsi, metsmaasika, kannikese ning teepõõsa lehe nüanssidega — tõeliselt kuninglik ja rafineeritud vein. Langesin tema lummusesse 2003. aastal, kui sain proovida 1998. ja 1999. aastakäiku — sealtpeale olen oma kohuseks pidanud kiita veini võlusid kõigile, kes sellest kuulda tahavad.

Vino Nobile peab sisaldama vähemalt 70% Sangiovese Grosso’t (kohalik nimetus Prugnolo Gentile), kuni 20% Canaiolo Nero’t ning maksimaalselt 20% teisi lubatud sorte, nagu Colorino (kasutusel samal põhjusel, nagu Bordeaux’s Petit Verdot — annab tugeva värvi ja hea pargise struktuuri) ja kõrgeltkoteeritud kohalik punane sort Mammolo. Viimast hinnatakse tema kannikesearoomi tõttu, kuid ta on oma kohta kahetsusväärselt kaotamas rahvusvahelistele lubatud sortidele nagu nt Merlot. Lisaks võib Vino Nobile’sse segada ka kuni 10% valgeid marju nagu Trebbiano Toscano ja Malvasia, kuid taoline praktika on pigem vähenemas, kuna paljude tootjate taotluseks on oma veinide võimalikult intensiivseks ajamine. Positiivse poole pealt — alates 1999. aastast on lubatud seda veini teha ka 100% Sangiovese’st.

Millega Vino Nobile sobib?

Vino Nobile di Montepulciano maksimaalne saagikus tohib olla 56 hl/ha ning vein peab küpsema arvestades 1. jaanuarist pärast saagikoristust, kas: 1) 24 kuud tammevaadis või 2) 18 kuud vaadis ning 6 kuud muus mahutis või 3) 12 kuud vaadis, kuus kuud pudelis ja 6 kuud muus mahutis (vajab ilmselt täpsustamist, mida kurivaimud „muu mahuti“ all silmas peavad). Tava-noobile vähim lubatud alkoholisisaldus on 12,5% (riserva’del minimaalselt 13% ning küpsema peavad nad aasta kauem ehk 3 aastat). Kogu vein tuleb pudelisse panna Montepulciano kommuunis (väikese erandiga – võib ka kogu Toscanas, kui pudeldavas ettevõttes on nobile’t villitud vähemalt 3 aastat enne praeguse regulatsiooni kehtimahakkamist), ta peab sisaldama 4,5 g/l koguhappesust ja kuivainet vähemalt 23%. Parimaid neist võib hoida 8–15 aastat, riserva’d kestavad kuni 2 aastakümmet. DOC piirkond, mis on ette nähtud nobile vähema venna Rosso di Montepulciano jaoks, on erinev Vino Nobile alast hektarisaagikuse (70 hl/ha), alkoholisisalduse (12,5%) ja küpsemisaja poolest, samas on lubatud tootmispiirkond täpselt sama. Iga tootja otsustab ise, kas pidada kinni ühe või teise DOC(G) reeglitest, sõltuvalt enda kasutuses olevast maast, ilmastikutingimustest ja teistest faktoritest, mis teevad viinamarjad enam sobivaks ühe või teise veini tüübi tarvis.

arista — rosmariini ja küüslauguga maitsestatud praetud sealiha agnello agrassato (ka aglassato) — lambatalle kintsu hautis anitra selvatica con pappardelle — metspart pappardelle’ga bistecca alla fiorentina — tavaliselt chianina veise t-kondist (selgroolõik ribide ja fileedega) valmistatud 3–5 cm paksune, ülihõrk, peaaegu lusikaga söödav pooltoores lihakäntsakas, mida menüüs mõõdetakse etto’dega, ehk saja grammi täpsusega. Väikseim kogus, mida tellida saab, on umbes 700–800 g. capretto al forno con patate — ahjukitsetall kartulitega faraona al cartoccio — pärlkana fooliumis fegatelli di maiale allo spiedo — seamaks praevardas involtini di vitello e costatine di agnello al sugo — vasikaliharullid ja lambakarbonaad kastmega lepre al vino rosso — jänes punase veini kastmes porchetta — grillitud piimapõrsas straccetti all’aceto balsamico e parmigiano-reggiano — loomalihatükid balsamäädika ja parmesaniga.

NB! Libastumise koht Oluline on mitte segi ajada Rosso di Montepulciano’t ja Vino Nobile di Montepulciano’t (kus Montepulciano on piirkond/linn) Montepulciano marjaga, mida kasvatatakse Abruzzo, aga ka Marche piirkonnas ja mis annab tulemuseks lihtsaid, kuid meeldivaid ja mahlaseid veine — ühel juhul Montepulciano d’Abruzzo ning teisalt veine, nagu Marche piirkonna Rosso Piceno (segu Sangiovesega) ning Rosso Conero — puhas Montepulciano mari.

friigikas

Kliima, pinnas ja reeglid

Vino Nobile di Montepulciano testing Vino Nobile di Montepulciano on siiani olnud eestlaste jaoks praktiliselt tundmatu keelekaste. VINE tahab seda viga parandada. 48

akkudes Chianti Classico Riserva'ga võrreldavat taset ja kvaliteeti ning konkureerides Chianti Classico'ga hinna poolest (tihti soodsam olles) on Nobile veinivõõrale inimesele sageli ka lihtsam juua kui Chianti, mille juures vältimatu särtsakas hape peletab mõnikord vähemrafineeritud maitsemeeltega veininautleja eemale. Nobile on teisest puust — mahedam, siidisem, kergem omaks võtta. Samas kindlasti mitte lihtsam, maitsete mitmekesisus ja komplekssus pigem ületab Chianti oma. Testitud valikust on puudu mitmedki eesti veiniturul esindatud populaarsed Nobiled — nt La Braccesca, Poliziano, Avignonesi, Bigi ja Baroncini — kuid vaid importööridele endile teadaolevail põhjuseil ei tahtnud nad oma portfelli veine teistega võrrelda. Vino Nobile testing tõi kaasa üllatuse: parimaks tunnistati maitsjate jaoks vähetundud veinimaja Tiberini Vino Nobile.

Teisele kohale platseerus uustulnuk Eesti veiniturul Il Conventino ja kolmandaks alati oma tuntud headuses esinenud Bindella. Rebimine oli tihe — valida oli vaid heade ja väga heade veinide vahel, mida peegeldavad nii kommentaarid kui ka lahke käega jagatud punktid *.

* Täpsemalt saab hindajate antud punkte ja kommentaare vaadata veebiaadressil http://www.vine.ee. Kasutaja: guest Salasõna: 1vinekvartalis

Tiberini 2003 Vino Nobile di Montepulciano DOCG

Il Conventino 2004 Vino Nobile di Montepulciano DOCG

Mõru tume šokolaad, veidi suitsuploomi. Maitse sume, raske ja liköörne, pikk mõru piprane lõpp. Küps vein piisava happega.

Aroomiltis magus liköörne suitsuploom, lagrits, sokolaad. Pehme struktuuriga, lõpus ilus mõrkjas ploominemaitse, suhteliselt kuiv. Palju tanniine, hästi võimas. Suur vein.

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Da Vinci Food Orienteeruv hind: 222.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Bestwine Orienteeruv hind: 300.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Bindella 2002 Vino Nobile di Montepulciano DOCG

Bonacchi 2004 Vino Nobile di Montepulciano DOCG

Rocca delle Macie 2004 Vino Nobile di Montepulciano DOCG

Lõhn mündine, sokolaadine, kirsine, kuid vajub ära. Maitse väga ilus šokolaadine, seeder, tanniinid, pipar. Väga sisukas ja muljetavaldav.

Tubakas ja suitsuploom, suist, väike kirss. Maitse ilus mahlakas, must mari, must ploom, veidi pohla, tugevalt tanniine. Heas tasakaalus vein.

Magus kohvine-liköörne nüanss, viigimari. Maitse magus-ploomine, hea tasakaal, lagritsane. Tuline, vähe hapet, palju tanniini ja täidlust. Igal juhul sisukas ja küpsemisvõimega.

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Mediato Orienteeruv hind: 165.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Vinaio Orienteeruv hind: 255.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Hinnang: Hinna kvaliteedi suhe: -2 -1 Maaletooja: Liviko Orienteeruv hind: 236.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

INSIDER

49 dottore Alberto Brini, Il Conventino S.p.a.

Usutlus Alberto Brini’ga Tanel Eigi:

Consorzio della Vino Nobile di Monte pulciano koduleheküljelt võib lugeda, et consorzio hindab võrdselt 2001. ja 2003. aastakäiku. Isiklikult tundub mulle, et 2001 on ilmselgelt parem ja omab pikemat arengupotentsiaali. Milline on Sinu arvamus? Alberto Brini: Ma olen Sinuga nõus. 2001 oli parem aasta, kuid Consorzio annab aastakäigule hinnangu vahetult pärast saagikoristust. Veini küpsemise käigus võivad paljud asjad muutuda. 2003. aasta oli hea, kuid mitte nii hea kui 2001, mis on rohkem „tüüpiline“ ja säilitamiseks sobilikum.

TE: Kuidas Sa võrdleksid stiili mõttes aastat 2001 võrrelduna 2004. aastaga? AB: Minu isikliku arvamuse kohaselt on nad üsnagi sarnased, väga tüüpilise Sangiovese iseloomuga. Mõlemad aastakäigud on sobilikud pikemaks hoidmiseks. TE: Kuidas hindad viimast, 2007. aastakäiku, vaadinäidised tundusid üsnagi paljulubavad? AB: 2007 on suurepärane aastakäik, meie jaoks parim viimaste aastate jooksul. Kõik marjad olid väga hea kvaliteediga ning andsid külluslikult välja iseloomulikke maitseid. Rosso di Montepulciano on juba väga hea ning samuti ootan imelist Nobile’t, mis on täidlane ja rikkaliku punaste marjade ning lillede lõhna ja maitsega ning erilise lagritsa ja kakao järelmaitsega. TE: Millised on Sinu ootused selle aasta saagile? Kas külm ja vihmane kevad on mõjutanud eeldatavat saaki? AB: 2008. aasta tuleb hea, kuid mitte võrreldav eelmise aastaga. Kindlasti saame väiksema saagi. Oma aedade kõrgematest osadest saame väga häid marju, kuid oru madalamates osades põhjustasid vihm ja jahe ilm juunis mõningaid probleeme. TE:

Kas oskaksid välja tuua orgaanilise veinikasvatuse mõningaid eeliseid? AB: Veinide orgaanilisel moel tootmine on hea keskkonnale, kuna me ei kasuta keemilisi taimekaitsevahendeid, mis võiksid olla ohtlikud nii loodusele kui ka inimeste tervisele – need veinid sisaldavad vähem nt väävliühendeid. Minu isikliku veendumuse kohaselt võime degusteerides tunda ka naturaalsemat ja puhtamat maitset.

TE: Kui palju on Nobile piirkonnas orgaanilise veini tootjaid, oskad mõningaid ka nimetada? AB: Montepulcianos on kuuldavasti veel üks pisike orgaanilise veini tootja, kuid ma ei oska neid nimetada, sest ma ei leidnud neid viimase veinimessi testingutel. Üheks orgaaniliseks tootjaks saab tulevikus Azienda Agricola Romeo, mille omanik on endine consorzio president. Ta on just üle minemas orgaanilisele veinitootmisele. TE: Kuidas kommenteeriksid mõningaid Nobile tootjaid puudutavaid kahtlustusi, mille sisuks on muudest piirkondadest pärit marjade illegaalne kasutamine Vino Nobile valmistamisel? Kas see juhtum on praeguseks lahendatud ja nende tootjate maine nüüd puhastatud? AB: Mul on väga kahju nende kahe tootja kohta käivate kahtlustuste pärast. Kuid pean ütlema, et praegusel juhtumil on tegemist tootjatega, kes müüsid oma veini väga odavate hindadega ning nende Nobile pole alati nii hea, kui üks Nobile olema peaks. Seega peaksin olema rahul, kui nad ei saa müüa oma veine, sest arvatakse, et need on väljastpoolt Nobile piirkonda – see teeb turusituatsiooni selgemaks. Igal juhul uurimine jätkub. Juhtum pole veel lahendatud ja see puudutab vaid 2005. aastakäiku. VINE palus Alberto Brinil hinnata viimaseid Vino Nobile aastakäike 10 punkti skaalas. Allpooltoodu peegeldab tema isiklikku arvamust, aga VINE arvates on see heaks vahelduseks lombitaguste arvamusliidrite omale.

Nobile 1999 Nobile 2000 Nobile 2001 Nobile 2002 Nobile 2003 Nobile 2004 Nobile 2005 Nobile 2006 Nobile 2007

9/10 7/10 9/10 3/10 (Il Conventino ei teinud Nobilet) 7/10 (Riserva vähemalt 8/10) 8/10 7/10 (aga Riserva vähemalt 8/10) 8/10 10/10

TÕLKEARTIKKEL

Tom Hyland 50

www.learnitalianwines.com

Palve Itaalia veinitootjatele Kui Itaalia veinimeister või -asjatundja kirjeldab ning tõstab esile Toscanast, Abruzzost, Venetost või mõnest muust kindlast piirkonnast pärit laagerdunud ja ohtralt tammist varaküpset „Suurt itaallast“, siis viitab ta sageli sellele kui ameeriklaste maitse-eelistusele.

ee pole vein, mis meeldiks itaallastele endile, vaid ainult ameeriklastele. Näib, et jänkid armastavad veine, mis on täidlase ja jõulise maitsega (väga paljud ameeriklased arvavad seda, mitte ainult itaallased), ja seega valmistavad itaallased neid veine ameeriklaste jaoks. Olen kirjeldatud suhtumisega tihti kokku puutunud nii mõnelgi sümpoosionil või veinitehase külastusel Itaalias. Minu jaoks aga esineb seda liigagi tihti, seega pöördun siinkohal Itaalia veinitootjate poole palvega — valmistage Itaalia ja mitte Kalifornia veine! Loomulikult on paljusid veinitootjaid sellisel moel veini valmistama innustanud veinialane ajakirjandus. Täpsemalt, mõjujõudu omavate veiniajakirjade kõrge hinnang — vähemalt 90st ülespoole ulatuvas punktisummas. Olulisemad nendest on Wine Spectator ja Robert Parkeri Wine Advocate. Mõlemas ajakirjas hinnatakse veine 100 punkti skaalal ning üldjuhul saavad rohkem punkte iseloomu poolest täidlased ja jõulised, mitte aga oma loomult vaoshoitumad veinid. Väide kehtib nii punaste kui valgete veinide kohta, ent just punased veinid on need, mis napsavad endale veiniväljaannetes suuremad pealkirjad. Saavuta vaid 95-punktine või kõrgem tulemus ja inimesed märkavad su veini. Nimetatud kahest väljaandest on Wine Spectator see, mille arvamused Ameerika tarbijat enim mõjutavad. Ajakiri on jaemüügis raamatu-, veini- ja ka toidukauplustes. Väljaandega Wine Advocate on teine lugu, kuna see on kättesaadav vaid tellijatele. Seega, kümned tuhanded tarbijad teavad Spectatorit, ehkki Robert Parkerit peetakse tuntuimaks veinikriitikuks maailmas. On tavaline, et ajakirjandusväljaandeid loetakse, pannakse käest

ja unustatakse, kuid arvestades tuhandeid kauplusi, kus Spectatorit müüakse, on see ajakiri, mille järgi soovitusi otsiv Ameerika tarbija käe sirutab. Itaalia veinidest annab Spectatoris ülevaate veinikriitik James Sucklingja ütleksin siinkohal tema veinieelistuste kohta: mida vähem neist tead, seda parem! Eespool kirjeldatud veinid, need, mis degustatsioonidel oma jõulisusega esile tõusevad, on ühtlasi ka veinid, mida Suckling eelistab. Suckling ei omista veini peenusele suurt tähtsust. Ometi on aga elegantse stiiliga kergemad veinid tihtilugu just need, mille headus pole märgatav testimise hetkel, vaid mis sobivad toidu kõrvale; need on veinid, mida sa ka jood, mitte ainult ei maitse. Ma ei taha siinkohal väita, nagu eelistaks Suckling valesid veine. Lõppude lõpuks on igaühel meist personaalne maitse-eelistus ja kui ta tõesti arvab, et jõulised ja tammised punased veinid on Itaalia parimad, siis olgu see nii. Tõsiasi on aga see, et liiga paljud lugejad võtavad tema arvamust püha tõena. Tegemist on ju suure ja mõjuvõimsa veiniajakirja Itaalia veinide eksperdiga, seega peab tal olema õigus, kas pole? Pahatihti aga on vastus eitav. Andes Casanova di Neri või Fanti Brunellole 94–97 punktini ulatuva hinnangu, eelistab ta ilmselgelt veini, mille peamised omadused on küpsus, rohke tammisus ja pehmed tanniinid. Degusteerin ka ise neid veine aastast-aastasse Montalcinos ja kuigi need on muljetavaldavad, tuleb siiski tõdeda, et nad ei meenuta mitte millegi poolest klassikalist traditsioonilist Brunellot. Selles, et veinitootja üritab valmistada moodsama stiiliga veini Montalcinos või mujal, pole midagi halba. Ent on probleem, kui valmistatav vein hakkab oma olemuselt meenutama Kalifornia veine. Mis puutub selliste tootjate nagu Il Poggione, Col d'Orcia või Talenti Brunello veinidesse, mis laagerdavad suurtes vaatides ja millel puudub väikeste tammevaatide tugev mõju, siis hindab Suckling neid tavaliselt punktisummas suurt mitte üle 90. Mis on selles halba, võite te küsida. On ju tegemist kõrge punktisumma ja seega tugeva soovitusega. Tegelikkuses aga pole 92 punkti praegusel hetkel kuigi palju väärt. Võttes arvesse kõiki neid 95-, 96- and 97-punktilisi hinnanguid, mida Suckling (ja ka teised Spectatori veinikriitikud) lahkekäeliselt laiali jagavad, võib julgelt öelda, et latt on kõrgemale tõusnud. Heitke vaid pilk punaste veinide nimekirjale ja te leiate

92 punkti saanud veinid nimekirja lõpust, pärast mitmeid tosinaid kõrgema tulemuse saanud veine. Juhul, kui tegemist on Brunello või Barolo veinide loeteluga, võib sellest leida üle 100 erineva nimetuse, seega ei loe enamik lugejatest läbi tervet nimekirja, vaid pöörab eelkõige tähelepanu esikümnele või -tosinale. Sellega seoses kerkibki kaks probleemi. Esiteks, Brunello ostmiseks ajakirjast soovitusi otsiv tarbija kallutatakse ennekõike kõrgema punktisumma saanud veinide poole (seda eriti just veinide osas, mille hinnaklass Ameerikas algab 50 dollarist). Järelikult arvab tavaostja, et moodne küps vein on parim. Ta usub, et üks õige Brunello peabki selline olema. Proovides klassikalist, stiili poolest kinnisema maitsega Brunellot, peab ta seda jõulisema veiniga võrreldes liiga kergeks ja mitte pooltki nii põnevaks. Teiseks on veinitootjad, kes soovivad tõmmata oma veinile tähelepanu, hakanud seda valmistama maitsega, millest nad teavad, et Suckling ja teised mõjukad veinikriitikud seda otsivad. Seda tuleb liigagi tihti ette uute tootjate puhul, kes ei jõua oodata, millal ajakirjandus ja ostjad nende veini märkavad. Rääkisin sellest ühe klassikalise Brunello tootjaga Montalcinos. "Oleme oma veine valmistanud traditsioonilisel teel juba mõnda aega," ütles ta. „Meil on oma klientuur, kes meie veinidest lugu peab. Me ei pea ennast muutma. Kuid uutel tootjatel puudub ajalugu ja seega otsivad nad kohest tunnustust." Siinkohal tuleb aga möönda, et mis puutub Brunellosse (või Barolosse või nii mõndagi teise ikoonistaatuses Itaalia punasesse veini), siis on see küündimatu lahendus popu-

Foto: tenuta col d'orcia

Tenuta Col d’Orcia kelder. Vasakul suured aamid, paremal barrique'd.

laarsuse saavutamiseks ega vasta veinitarbijate enamuse ootustele. Pöördudes tagasi oma veinitootjatele suunatud palve juurde: palun märgake, et Ameerikas on arvukalt veinikriitikuid, kes armastavad traditsioonilisi Itaalia veine. On ka kümneid tuhandeid tarbijaid, kes on valinud klassikalise lähenemise. Meie soovime, et te jätkaksite klassikaliste veinide tootmist! Kahtlemata võib nii moodsat kui klassikalist stiili mitmekesistada. Mulle isiklikult meeldivad väga teatud moodsa stiiliga Brunellod, näiteks veinid Casanuova delle Cerbaie'lt või Valdicavalt. Siiski eelistan ma klassikalist stiili ja mis kõige olulisem, eelistan Brunellot, mis maitseb Itaalia ja mitte Kalifornia päraselt.

Kui ma külastan Toscanat, Piemontet, Sitsiiliat, Campaniat ja mõningaid teisi piirkondi, soovin ma maitsta kohaliku köögi hõrgutisi. Kõik need ei pruugi mulle meeldida, kuid ma soovin tunda saada sealseid maitseid. Miks peaksin ma tahtma maitsta Itaalia veini, kui see maitseb otsekui tuleks ta siitsamast Kaliforniast.

KANGE ALKOHOL

Toomas Tiivel 52

UBC

Grappa. Inetust Pardipojast sai noobel rahvusjook. Aastaid on grappa olnud jook, mida mitteitaallased on püüdnud vältida. Kui päris aus olla, siis püüdsid seda vältida ka itaallased ise.

uidugi, alati on küsimus, mida keegi tahab? Ei olnud see noobel moejook, ei maitsenud ta eriti hästi, purju aga tegi ja tegelikult sobis hästi ka sellesse soojade suvede ja jahedate talvedega Vahemeremaa kliimasse. Oma olemuselt oli grappa tavaline puskar ja kantud inimlikust soovist pigistada viinamarjadest välja kõik, mida pigistada annab. Praeguseks on aga sellest inetust pardipojast — grappast — saanud elegantne Itaalia rahvusjook, hinnatud ja pärjatud maailma parimate alkoholi asjatundjate poolt. Tehakse seda viinamarjade pressimise jääkidest. Samalaadset kanget alkoholi valmistatakse paljudes teisteski maades, kus kasvab viinamari. Nii näiteks destilleeritakse Prantsusmaal jooki nimega marc, Ungaris on taoliseks joogiks palinca, Gruusias tðatða, Kreekas ouzo, Lähis-Idas raki. Grappa sünonüüm on aqauvite di vanaccia. National Grappa Institute Brescias Itaalias defineerib grappat kui alkohoolset jooki, mida toodetakse viinamarjade pressimise jääkidest pärast seda, kui suurem osa veinivirdest on eraldatud. Selles sisaldub teatav kogus veinipärmi. Algmaterjalile lisatakse ka vett ja seda kõike siis destilleeritakse. Itaalias on alkoholi destilleerimisel pikaajalised traditsioonid. Väidetavalt tegid seda Salerno mungad juba 9. sajandil. Raske on väita, millal täpselt ja kus tehti esimene jook, mida saaks pidada grappaks, kuid selle kodumaaks peetakse ikkagi Põhja-Itaaliat, ala, mis piirneb läänes Piemontega ja idas Friuli ja Trentinoga. Seal asub ka Bassano del Grappa linn, kust võib olla pärit joogi nimi, või vastupidi, linn on saanud nime joogi järgi. Tänapäeval toodetakse grappat aga mujalgi Itaalias. Nagu paljud teised alkohoolsed joogid, nii on ka grappa algselt tehtud toormaterjali „ülejääkidest“

— on see siis oder, rukis, kartulid viletsa kvaliteediga vein. Grappa on selles mõttes sarnasem Kariibi mere saartel toodetud rummidega, mida vanasti valmistati muu produkti tootmise jääkidest — rummil on nendeks suhkrutootmise jäägid (melass), grappal veinitootmise jäägid — viinamarjade nahad, seemned, varred (vinaccia, mitmuses vinacce). Seega ei ole grappa kui joogi kohta korrektne öelda brändi, kuna see ei ole valmistatud destilleeritud veinist. Võib ette kujutada, kuidas esimesed grappavalmistajad seisid veinivalmistamisest üle jäänud viinamarjanahkade (vinaccia) hunniku ees. Valida oli, kas jääk hävitada, kasutada seda põldudel väetisena või uuesti destilleerida. Viimast pidi tegema aga suhteliselt kiiresti, sest soojas kliimas rikneb igasugune toitaine kiiresti ja vastupidiselt tavaarusaamale, viletsast algproduktist head toodet ei saa. Seega ei saanud grappa valmistamist jätta veinitootmise hooaja lõppu, vaid seda pidi tegema veiniga paralleelselt — siit ka see viletsa kvaliteediga grappa-puskarite üleküllus neilt tootjailt, kes ei olnud piisavalt kiired ja osavad. Itaalias olid sajandid tagasi levinud portatiivsed destilleerimisagregaadid, mida transporditi veinivalmistamise hooajal külast külasse. Nende toodangut siis tarbiti ja müüdi. Kvaliteet oli aga enamasti viletsavõitu. Õige pea tekkisid aga üle kogu maa viinamarjajääkide (vinaccia) kokkuostjad, kes olidki spetsialiseerunud grappa tootmisele. Hinnanguliselt kulub ühe liitri grappa tegemiseks 12 kilo vinacciat. Komme teha igas talumajapidamises oma grappat säilis, kuid siin olid suured erinevused kvaliteedis — nii algprodukt kui oskused olid küllaltki erinevad. On ju mõnus võtta õhtul klaasike oma grappat või lisada see hommikusele espressole (joogi nimi on siis coretto), et organism „käima läheks“. 1970ndatel aastatel toimusid suured muudatused Itaalia veinitootmises — uuendati tehnoloogiaid. Suurtes viinamarjaistandustes hakati täpsemalt jälgima taimede kasvutingimusi, hoidmisel ja kääritamisel tulid kasutusele terasnõud, juurutati täpsem temperatuurikontroll jne. Kõik eesmärgiga toota suurtes kogustes kvaliteetveine, mille poolest Itaalia on kuulus juba aastasadu.

Kaks Friuli grappatootjad Giannola Nonino ja Jacopo Poli otsustasid järgida seda uut Itaalia trendi. Tekkisid uue stiiliga grappad — ühest viinamarjasordist grappa monovitigno (grappa di Moscato, di Chardonnay jne.). Lisaks veel hästidisainitud pudelid ja uus mood oligi sündinud. Kahele pioneerile lisandusid peatselt ka Bertagnolli Trentinos ja Maschio Venetos. Järgmine samm oli juba vägagi loogiline. Kui veinitootjad eraldasid erinevaid viinamarjasorte kasvatades ka veini kas vaid ühes veinimõisas ühest kindlast sordist toodetuks või siis segudeks, segades kindlates kogustes erinevaid sorte, siis sarnaselt hakkasid tegema ka grappatootjad. Kvaliteeditõus oli arusaadavatel põhjustel tohutu ning tootmine oli muutunud väikesemahulisest ja juhuslikust grappavalmistamisest tööstuslikuks ja eriti peenelt arenenuks. Värske vinaccia destilleeriti 24 tunni jooksul pärast selle valmistamist, seega säilisid mitmed väärtuslikud lõhna- ja maitsekomponendid. Järgiti, et vinaccia oleks puhas, ilma varte ja muu prahita. Kogu energia läks kvaliteedi tagamisele ehk nagu Antonio Moser Berganolli firmast on öelnud „kõik sõltub viinamarjadest, mida me kasutame“. Palju sõltub sellest, kui valminud marjad on, kuidas neid pressitakse, kui palju jääb vinacciasse vedelikku. Oluline on ka jälgida, et marjadel ei oleks hallitust. Vinaccia, mis on saadud punastest sortidest nagu Cabernet, Merlot, Nebbiolo ja Teroldego, kõlbab destilleerimiseks kohe. Valgetest sortidest saadud vinaccia lastakase alguses veidi käärima — viimane on tingitud valge veini tootmise iseärasustest. Eelduseks on säilitada võimalikult palju väärtuslikke

aroomikomponente. Parimad tootjad destilleerivad grappat väikestes spetsiaalselt kohandatud kahekordse seinaga (bain-marie) padadestillaatorites (Nonino’l on neid 42) või siis kombineerides pada- ja kolonndestillaatoreid (Bertagnolli).

Grappa on ainus alkohoolne jook, kus destilleeritavas materjalis on ka palju tahket ainet — siit siis erilised nõudmised destillaatorite ehitusele. Destilleeritakse kas üks või vahel ka kaks korda. Eesmärgiks on säilitada joogis kõik aroomid, mahlad ja õlid. Grappamarkide tootmine varieerub, kuna erinevast algproduktist eralduvad vajalikud lõhna- ja maitsekomponendid destilleerimisprotsessi erinevates staadiumites, st alkoholi erineva kanguse juures. See kõik loob kõikidele müügil olevate grappade märkimisväärsed erinevused, mida mitteasjatundjad reeglina ei taju. Vabrikutesse saabuv vinaccia võib olla kolme tüüpi — kas ehe (valgete veinide tootmisest), osaliselt käärinud (rosato tootmisest) või käärinud (punase veini tootmisest). Marjades sisalduv suhkur muudetakse alkoholiks esmalt pressimise ja kääritamisega ning seejärel destilleerimisega. Destilleerimisel eraldatakse kiirestilenduvad alkoholid ja ka kõige lõpus lenduvad (sh vesi), mis on tihti ebameeldi-

Foto: istockphoto

Grappa klaas.

KANGE ALKOHOL

Foto: istockphoto

Bassano del Grappa — siin asub grappa arvatav sünnikodu.

va maitsega ja mürgised. Kasutatakse vahepealset puhast aromaatseid ühendeid sisaldavat destillaati e. „südant“ — siin sõltub kõik grappameistrite oskustest, millal ja kuidas need eraldamised tehakse. Enamik grappasid lahjendatakse kindla kanguseni ja seejärel villitakse pudelitesse, kuid vägagi levinud on viimastel aastatel vaadikangusega grappad (Zeni, Rocche dei Manzoni, Nonino jt.). Kuigi grappat ei lasta reeglina pikalt vaatides küpseda, hoitakse tänapäeval Itaalias jooke veel kuus kuud algul puidust vaatides ja siis kuus kuud ka õhukindlates klaasist või metallist anumates. On hakatud isegi katsetama grappa küpsemist vaatides, kus on varem hoitud šerrit. Üheks viimaseks sammuks on destillatsioon tervetest, eelnevalt kääritatud viinamarjadest. Tulemuseks on Nonino‘l Ue (spetsiaalselt kasvatatud Picolit, Ribolla Gialla ja Fragolino sordid), Maschino‘l on Primo Uve, Bertagnolli valmistab Grappinot. Kõik need sarnanevad tegelikult eau-de-vie’dele, lõhnavad värskete puuviljade järele ning on oma olemuselt kergemad kui traditsiooniliselt valmistatud grappad. Itaalias arvatakse toodetavat üle tuhande erineva grappamargi. Paljud neist on villitud spetsiaalselt disainitud pudelitesse ja ka pakitud maitsekalt kujunda-

tud pakenditesse — kõik ikka selleks, et rõhutada joogi eksklusiivsust. Kui küsida Itaalias restoranis grappat, on reeglina tulemuseks see, et kelner tuleb käruga, kus on mitukümmend erinevat pudelit, alates laialt tuntud sortidest nagu Chardonnay, Cabernet, Merlot, Riesling, Müller-Thurgau ja Nebbiolo. Samas võib leida ka haruldastest Itaalia viinamarjasortidest valmistatuid — Prosecco, Teroldego, Torcolato, Picolit, Schiopettino, Pignolo, Ribolla Gialla — millest nii mõnedki on grappatootjad päästnud hävimisest ning need kohalikud grappad võivad olla eriti nauditavad. Parimad grappad on joogid nagu ühed suurepärased joogid peavadki olema — maitsvad, meeldejäävad, tekitavad mõtteid ning on head lisandid nii seltskonnale kui toidule. Grappad on pigem kerged ja õrnad joogid, mis asjatundjate meelest vajavad nii süvenemist kui ka arenenud maitsemeeli.

Head grappat on võrreldud trühvlitega — kellele suurim nauding, kes on ükskõikne või isegi tõrjuv. Maitsete üle teatavasti ei vaielda, nad lihtsalt on.

Suurimad tootjad peale Itaalia on tänapäeval USA (Clear Creek ja Bonny Doon) ja Lõuna-Aafrika Vabariik (kus küll käib Itaaliaga vaidlus, kas neid jooke võib grappadeks nimetada), mujal on tootmine marginaalne. Grappad on kangusega vahemikus 40% kuni 80%. Grappad võivad olla valmistatud ühest või mitmest viinamarjasordist (grappa di vitigno). Sort märgitakse pudelile, kui jook on valmistatud vähemalt 85% ulatuses ühe sordi viinamarjadest. Segu-grappa pudelile märgitakse sort, kui mõne sordi sisaldus on joogis vähemalt 15%. Grappasid võib jagada neljaks, millest kõiki võib nimetada aromaatseteks grappadeks, kuna nende tegemisel on kasutatud aromaatseid viinamarju: − värsked grappad — grappa giovane − vaadis küpsenud grappad – grappa affinata in legno − grappa invecchiata (vähemalt 12 kuud) − grappa riserva või stravecchia (vähemalt 18 kuud) − aromatiseeritud grappad — grappa aromatizzata Mõned grappatootjad, nagu Distilleria Marzadro, maitsestavad oma grappasid kas taimede või puuviljade ekstraktidega — kaneel, mandel, maasikas, sarapuupähkel jt. Olles tekkinud kui vaese mehe jook, on grappa tänapäeval võrreldav single malt viskide ja heade konjakitega. Itaallased mekivad seda hommikusöögi kõrvale, lisavad kohvile (caffe correto), kohvi kõrvale (ammazza caffe), see on menukas digestiiv pärast sööki ja levinud lisand

itaalia köögis (kookidele, küpsetistele ja kodus tehtud vorstile). Venetos on levinud rasentin. Kui lõpetatakse oma magus espresso, tilgutatakse grappat peaaegu tühja kohvitassi, loksutatakse ja juuakse tilgatumaks. Kuulsamad tootjad on Nonino, Berta, Sibona, Nardini, Jacopo Poli, Brotto, Domenis, Bepi Tosolini, Brunello, Mangilli, Stock jt. Lisaks on veel sadu väiksemaid, mis ei tähenda, et nende toodetud grappa ei või olla vägagi kõrgekvaliteediline.

Itaalias on levinud omapärane moodus grappa kvaliteedi määramiseks — paar tilka grappat tilgutatakse käeseljale ja seda nuusutatakse — kõikvõimalikud lisandid lenduvad kergesti. Grappade degusteerimisel, erinevalt näiteks viskide degusteerimisest, juuakse erinevate markide vahele mitte vett, vaid piima. Grappasid serveeritakse reeglina veidi jahutatult väikestes klaasides. Toatemperatuuril serveeritud kõrgekvaliteedilisi ühe aastakäigu ehk vintage grappasid on kombeks veidi loksutada ja seejärel enne maitsmist nuusutada.

Grappade degustatsioon Testingupaneel: Tõnis Arro, Sirje Eelma, Margit Langemets, Rein Minka, Rait Prääts, Tiit Pääsuke, Mati Sirkel, Toomas Tiivel Pimetest, hinda ei arvestatud, kuna poolte kohta saabusid need alles hiljem ning polnud omavahel võrreldavad. Grappa Alexander Bianco 38% Distilleria Bottega

Grappa Alexander 38% Distilleria Bottega

Acquavite di Vinaccia Riserva 50% 35 cl Ditta Bortolo Nardini

Viinamari: Brunello Kirjeldus: Hõrk, varaküps, magus maitse, siirupiline, lõpus vürtsine, väga tervislik.

Viinamarjad: Pinot, Tokaij, Verducco, Prosecco. Kirjeldus: Puhas lõhn, täidlane, hallitus, küps viinamari

Viinamarjad: Veneto ja Friuli D.O.C viinamarjasordid Kirjeldus: Kange, puhas maitse, sinihallituse lõhn

1 2 Hinnang: Maaletooja: Heinemann Tallinn Orienteeruv hind poes: 422.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Heinemann Tallinn Orienteeruv hind poes: 233.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Vinaio Hulgihind: 197.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Grappa Invecchiata 42% Casa Martelletti

Capo di Stato Grappa 50% Conte Loredan Gasparini

Sarda di Poli Riserva Grappa 40% Distillerie Jacopo Poli

Viinamari: Moscato Kirjeldus: lõhnas viinamarja ja tamme, maitses iirisekomm, kakao, liköörine, mesine, pehme, tasakaalustatud.

Viinamarjad: 65% Cabernet Sauvignon, 20% Cabernet Franc, 10% Merlot, 5% Malbec Kirjeldus: aromaatne, porgandilõhn, värske, tomat, pihlakas, tasakaalustav, küps.

Viinamarjad: 60% Merlot, 40% Cabernet Sauvignon Kirjeldus: tünnimaitse, hea maitsta aeglaselt, rosin.

1 2 Hinnang: Maaletooja: Tecnodesign Hulgihind: 275.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Balen Hulgihind: 440.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Balen Hulgihind: 545.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Villa Prato, Grappa Elevate in Carati 41% Distillerie Berta

Grappa di Moscato 42% Casa Martelletti

Grappa Riserva Marcati 40% Gagliano Marcati

Viinamarjad: Barbera, Nebbiolo Kirjeldus: atraktiivne, väga magus, meeldiv, puuviljasus, kommid, drazheelõhn, pisut pipart.

Viinamari: Moscato Kirjeldus: üllatuslõhn, pikk, arenev, algul ei kipu jooma, kuiv, seened, hapukas.

Viinamarjad: Chardonnay, Cabernet Sauvignon Kirjeldus: lõhnas aktiivne hallitus, värnits, puukoor, magushapu, maitse muutub kiiresti, lõpus vürtsine

1 2 Hinnang: Maaletooja: Balen Hulgihind: 800.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Tecnodesign Hulgihind: 275.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Mediato Orienteeruv hind poes: 230.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

Primavera Grappa Originale 40% Casa Martelletti

Sarda di Poli Grappa 40% Distillerie Jacopo Poli

Grappa di Amarone della Valpolicella 40% Gagliano Marcati

Viinamari: Trebiano, Montepulciano, Malvasia Kirjeldus: meeldiv, magus, piprane, austrid, tõmbab suu kuivaks, tavaline grappa, lühike järelmaitse

Viinamarjad: 60% Merlot, 40% Cabernet Sauvignon Kirjeldus: väga hea lõhn, grappa kohta kuiv, tugev järelefekt

Viinamarjad: Corvina, Molinara, Rondinella Kirjeldus: terav, ei ole meeldiv, tugev keemia, terav järelmaitse

1 2 Hinnang: Maaletooja: Avallone Orienteeruv hind: 220.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Balen Orienteeruv hind: 520.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

1 2 Hinnang: Maaletooja: Mediato Orienteeruv hind poes: 280.– Otsi seda veini: Neg, IVV, ISV, Glo

POOLIK PUDEL

Kertu Lukas

Ants Uustalu

veinientusiast

toiduentusiast

Poolik pudel valget veini ja caponata

iimased ärkajad jõudsid sünnipäevajärgsele pühapäevasele brantšile alles pisut enne keskpäeva. Peale õrnalt soolatud lõhe, röstsaiade ja keedumunade, mis ühtekokku moodustasid hõrgu hommikusöögi, oligi kell juba seal maal, et tuli lõunasöögile mõelda. Õnge (õigemini reha külge seotud konksuga tamiili) oli Kaarel targu küll juba eelmisel päeval jõkke visanud, kuid küllap ei tundunud konksu otsa pistetud uss kalakeste jaoks piisavalt ahvatlev ja saak oli visa tulema. Kalaroog jäi meil seega esiti saamata, kuid õnneks oli meil rohkesti köögivilju, mistõttu tegi Ants meile lõunaks Sitsiiliast päritolu sooja köögiviljasalati caponata. Köögiviljad, valge vein ja pisut äädikat. Tegelikult oleks see eelmisest õh-

tust alles jäänud poolik pudel valget veini niisamutigi ära kulunud, kuid sai ju juba lubatud see toidu sisse panna. Õnneks oli head jahedat veini külmikus veel… Niisiis, caponata tegemiseks kuumuta baklažaan pannil kuldpruuniks ja tõsta kõrvale. Samale pannile vala natuke õli juurde ja kuumuta sibulad, lisa kooritud ja blanšeeritud varsseller, tomatid, oliivid, kapparid ning kuumuta, kuni varsseller on pehme. Lisa baklažaan, vala nüüd peale veini ja keeda 3 min. Lisa seedrimänniseemned ja basiilik. Marineeritud suvikõrvitsa tarvis lõika suvekõrvits õhukesteks ribadeks. Sega kokku valge vein, veiniäädikas, suhkur ja sool. Keeda marinaadi 2 min ning seejärel jahuta. Kui mari-

“See on ainuke toit, kus ma võin ütelda, et varsseller on ka minu jaoks „mmm...““

naad on jahtunud lisa suvekõrvits. Serveeri koos suvekõrvitsa, varssellerilehtede ja basiilikuga. “See on ainuke toit, kus ma võin ütelda, et varsseller on ka minu jaoks „mmm...“, “ tunnistas Ants ise. Kui caponata tegemisega olime juba peaaegu lõpetanud, tuli köögiakna taha rõõmust särav Kaarel, reha käes ja selle otsas visalt siplev forell.

Foto: KAAREL MIKKIN

Caponata marineeritud suvekõrvitsaga retsept Ants Uustalu 800 g baklažaani 200 g punast paprikat 100 ml oliiviõli 2 sibulat 2 sellerivart 400 g tomateid 15 g seedrimänniseemneid 30 g kappareid 200 g oliive 1 spl suhkrut 100 g valget veini 2 suvikõrvitsat Valgeveiniäädikat Basiilikalehti 200 ml valget vein Soola, pipart

vein ja toit

Kadri Kroon restoranipidaja, ESA asepresident

Toscana veinid ja Itaaliast inspireeritud toit Veini ja toidu õnnestunud sobitamine on iga veiniarmastaja püüdluseks. Ainult isiklikud kogemused ja põhjalikud teoreetilised teadmised lubavad julgemalt eksperimenteerida.

ajalikud oskused selleks tekivad ajapikku katseeksituse meetodil või traditsioonilisi soovitusi järgides. Ükski toidu ja veinikooslus ei ole oma olemuselt lõplik ja püsiv. Muutuvad nii veinid kui toorained. Juurde tuleb etteaimamatu inimfaktor veinimeistri ja toiduvalmistaja näol. Selles rubriigis saab veini- ja toiduekspert Kadri Kroon kokku oma viieteistaastase veinikarjääri jooksul armsaks saanud sõprade ja kolleegidega – erinevate sommeljeede ja kokkadega. Tehakse süüa, valitakse veine, arutletakse ja vaieldakse ühiselt laua ümber istudes. Ikka eesmärgiga leida ja luua harmooniat veini ja toidu vahel.

Kohtumispaik hotelli Kolm Õde hooviterrass. See idülliline iidsetest seinamüüridest ümbritsetud ja rohkete lilledega kaunistatud suvine gurmeekoht võiks atmosfääri poolest vabalt Toscanas asetseda. Pildil sommeljee Jennifer Mitchell.

Foto: René Suurkaev

Sommeljee Jennifer Mitchel

Vähestel on ette näidata selline muljeltavaldav kogemustepagas — Gloria, Pegasus, Bonaparte, Olde Hansa, Kumu. Praegu pakub Aleksander peakokana Kolme Õe nii kroonitud kui kroonimata külalistele täiuslikkuseni timmitud toiduelamusi. Alati uusi kogemusi ja teadmisi otsiv Aleksander on osalenud Eesti Sommeljeede Erakooli veinikursustel ja roninud koos sommeljeedega Hispaanias mõõda päikeselisi viinamarjapõlde. Looduse poolt on ta kaasa saanud tundliku maitsemeele ja avatud südame. Nikerdaja tüübina paelub teda katsetamine ja põneva maitsekombinatsiooni leidmine nii taldrikul kui veini ja toidu vahel. Jagades oma mõtteid külalistega ja kuulates nende tagasisidet, arenevad ja muutuvad road menüüs pidevalt. Itaalia söömaaja oluliseks osaks peab Aleksander toitude lihtsust ja lauas valitsevat pingevaba seltskondlikku melu. Ise paneb ta rõhku pigem antipasti’le ja heale oliiviõlile kui desserdile. Pastale eelistab ta kindlasti kvaliteetsest toorainest tehtud pizzat, kuna lapsepõlves on tulnud liiga palju ülekeedetud pastat suust sisse suruda. Kui peaks pasta valima, siis otsustab ta käsitsitehtud täidetud ravioolide kasuks — siin on koka oskused ja hool kõige ehedamal kujul ära tuntavad. Itaalia restoranis süües joob Aleksander toidu kõrvale põhiliselt chianti’t, sest see on vein, mille maitset ta tunneb läbi ja lõhki.

Ameerika päritolu Jenniferi, kel taskus sealse mandri sommeljee diplom, tõi elu ühel hetkel Eestisse. Pealehakkamist täis ambitsioonikas noor naine võttis vastu väljakutse luua Kolme Õe veinikeldri valik, tuua kokku veinisõpru ja viia läbi temaatilisi degustatsioone. Koostöös Aleksandriga sündis veinikõrvane tapas’e valik. Jenniferi jõupingutused said kuhjaga pärjatud, tema ettevõtmisi veinimenüü kallal tunnustas rahvusvaheline veiniajakiri Wine Spectator. Käesolevaks hetkeks on Jennifer teinud hüppe restoranimaailmast maaletoojate sekka, vastutades Prike veiniportfelli arengu eest. Itaalia teema on Jenniferile südamelähedane, tekitades oma maalähedase toiduga koheselt sooja tunde. Eriliseks lemmikuks peab Jennifer risotot ja jänest. Need on toidud, mis haakuvad hästi Jenniferi südame võitnud vanema ja küpse Brunello di Montalcinoga. Brunello puhul avaldub Sangiovese oma parimal kujul — nii siidine ja pehme kui vein üldse olla võib. Chianti vajab õiget kaaslast ja sobib kõige paremini tomatikastmes pastatoitudega. Supertoskaanlased tunduvad Jenniferile — nii palju kui ta neid kogeda on saanud — sügavate ja tõsistena, neis veinides on rohkem struktuuri ja karakterit. Uuemad Toscana piirkonnad pakuvad hulgaliselt tõsist avastamisrõõmu.

Kolme Õe peakokk Aleksander Fedin.

Veinikeldrist välja toodud veinid

Foto: René Suurkaev

Kokk Aleksander Fedin

1. Aleksandri vein — Ripa della Mandorle 2006 Vicchimaggio IGT Toscana – keskmise täidlusega, suhteliselt tugeva happega vein. Hetkel on vein joomiseks väga noor, seepärast on esil toored luuviljad ja roheline karakter. Marjadest tunda kirssi, maasikat ja ploomi. Vein meenutab stiililt Uue Maailma veine, olles magus ja tanniinne üheaegselt. 2. Kadri vein — Brunello di Montalcino 2000 Azienda Agricola la Torre — siidine ja küps vein. Esil veini arengust johtuvad lõhnad — nahk, tolm, animaalsus, ürdid, eukalüpt, seedermänniseemned. Marjade osas kohe tunda ilusat musta kirssi ja vaarikat. Maitse mahe ja ümar, ilma magusa alatoonita. Keskmaitses küpsed parkained. Pika järelmaitse lõpus jäävad kestma kirss ja kirsikivi. Vein on praegu oma optimaalses küpsusastmes. 3. Jenniferi vein — Tignanello Antinori 2003 IGT Toscana — täidlane ja tõsine vein. Tumedad magusad marjad ja võimas hape. Maitses olemas nii mustsõstar kui metskirss. Tanniinid on magusapoolsed, vanilje, muskaat ja kaneel esindavad vürtse. Veinis tunda nii alkohoolsust kui mineraalsust. Kergest animaalsusest käib üle suitsune ja tõrvane lõhn. Vein vajab pikka aega avanemiseks, parim oleks dekanteerida. See vein kuulub nende veinide hulka, mis avanevad ja hakkavad särama ainult koos toiduga.

vein ja toit

Piimalamba karree polenta, spinati ja kukeseentega koos sidruni ja kappariga maitsestatud oliivi천liga.

vein ja toit

Foto: René Suurkaev

Tuunikala ja tomati bruschetta tumedate oliivide tapenade’i ja spargli tagliatelle’ga.

Aleksander Fedini Itaalia menüü Tuunikala ja tomati bruschetta tumedate oliivide tapenade’i ja spargli tagliatelle’ga. Kui bruschetta’d lauale tulevad, võtab nende välimus meid ohhetama. Õrnroosa kala, punased küpse tomati toonid, tapenade kui must muld ja ergas spargliroheline mõjuvad kui kunstniku pintslitõmbed. Bruschetta sai on enne ahju minekut oliiviõliga immutatud, oliiviõli maitse saab oluliseks esimese ampsu puhul. Oliivipasta on aga nii tugeva maitsega, et õrnalt praetud tuunikala värskus pääseb mõjule alles järelmaitses. Tomat lisab hapet, spargel tasakaalustab ja annab värskust juurde. Kuigi tegemist on nime järgi lihtsa ampsuga, on maitsete kombinatsioon suhteliselt intensiivne ja keeruline. Võib võtta veini, mis elavdab ja toetab peatooraine tuunikala maitset. Brunello tõstab kala esile, aga vein ise kaotab samas osa oma komplekssusest. Ripa della Mandorle muudab kogu üldmulje roheliseks ja käib toidust kui luuaga üle. Tignanello hape on samas kategoorias tomati ja oliividega, mõjudes ise pigem paletti puhastava vahepala kui toiduga paralleelselt kulgeva kaaslasena. Jennifer otsustab viimase kasuks, mina eelistan esimest valikut, vaatamata veini osas tekkivatele maitsekaotustele. Aleksander seevastu käib välja kaks mõtet. Kui jääda Tignanello juurde, siis kataks ta kala värskelt purustatud musta pipra koorikuga, et maitseid võrdsele tasandile tuua.

Teise ja reaalsema valikuna näeks ta laual pigem valget veini, näiteks Vernaccia di San Gimignianot või Pinot Grigiot. Piimalamba karree polenta, spinati ja kukeseentega koos sidruni ja kappariga maitsestatud oliiviõliga Lamba maitse on õrn, samas pääseb animaalsus nn sadula näol esile. See haakub hästi metsalõhnaliste kukeseentega. Liha ise on mahlane ja pehme. Polenta mõnus võisus saab hea tasakaalustuse osaliseks kergelt blanšeeritud spinati näol. Kastmega aga tekib veini mängu tulles hulgaliselt probleeme. Nii sidruni hape kui kapparite mõrukas kibedus segavad veine märgatavalt. Samas kaob oliiviõli kogu kombinatsiooni juures märkamatuks. Aleksander pakub kohe tugevama kastme välja ja mitte oliiviõli, vaid veini baasil. Saame jälle taaskord kinnitust, et lisandid ja kastmed mängivad veini valikul olulist rolli. Praegusest toidust liha välja jättes ja veidi rohkem Toscanast pärit oliiviõli lisades, tuleks kõne alla valge tammeröstine Toscana Chardonnay. Ripa della Mandorle ei toimi ka lamba puhul. Vein jätab kõik roa komponendid enda varju ja muudab maitsed olematuks. Brunello küpsed noodid helisevad nii liha ja kui lisanditega samas taktis. Samas osutus ülekaalukaks võtjaks Tignanello, sest sel veinil oli piisavalt hapet, et sidrunile ja kapparitele vastu hakata ja seejuures ise vastu pidada. Aleksandri

suust kostub meeldivat mõminat Tignanello ja liha koosluse aadressil. Taleggio ja 28-kuune Parmigiano Reggiano viigimarja marmelaadiga. Tihti tekib olukord, kus pearoog on lõpetatud, aga head veini on pudelisse veel mõnevõrra alles jäänud. Kuna tegemist on ikka eelkõige toiduveiniga, sobiks siinkohal välja võtta juustud. Erinevas laagerdusastmes Toscana pecorino oleks juustu osas Toscana veinide kõrvale esmaseks valikuks. Meie proovisime aga huvi pärast hoopis pestud pinnaga taleggio’t ja pikalt laagerdunud pikantset parmigiano’t. Taleggio on noorena oma olemuselt kreemjas ja mahe. Mida vanemaks juust saab, seda intensiivsem on pinna lehkav aroom ja tugevamaks muutub ka juustu maitse. Juust koosneb seega justkui kahest erinevast komponendist. Kaheks jagunesid ka meie veinieelistused. Jennifer kaldus kindlalt Tignanello poole ja meie Aleksandriga eelistasime animaalsusega haakuvat brunello’t. Siin ilmnes üks oluline filosoofiline vahe maitsete sobitamisel. Jenniferile meeldib, kui vein puhastab paleti kahe ampsu vahel, meie aga valime paralleelselt kulgevad ja kestvad sarnased maitsed. Suure üllatuse pakkus lõpuks parmigiano ja Ripa della Mandorle kooslus. Veini toores tanniin ja magusad noodid sobisid suurepäraselt soolase ja vägagi pikantse juustuga. Brunello

Foto: René Suurkaev

Taleggio ja 28-kuune Parmigiano Reggiano viigimarja marmelaadiga.

taandus parmigiano’ga koos happese vee tasandile. Tignanello päästis magus viigimarja marmelaad, mis annab juustule ja veinile tõeliselt fantastilise marjase nüansi juurde. Mida järgmine kord pakkuda? Olles saanud koos naudingu nii toidust kui veinidest ja jälle ühe kogemuse võrra rikkamad, küsisin oma kaaslastelt, mida nad samade veinidega teinekord söögiks välja käiksid? Nüüd oleks ju toitu palju lihtsam genereerida. Veini maitsed on kusagil ajusopis talletunud ja uut toitu välja pakkudes saab vaimusilmas luua sellise koosluse, mis toetaks veini kõiki maitsekomponente. Esimese veini puhul jääks saatjaks kas antipasti või juust. Ka sobiks see niisama külmemal ajal sõpradega klaasi kaupa nautimiseks. Brunello’ga pakkus Jennifer välja oma lemmiku – jänese veinikastmes koos törtsu koorega, saatjaks lamba juurest tuttav polenta. Jäneseliha võiks olla korralikult laagerdunud, siis pääseksid brunello’s leiduvad küpse veini küljed kõige paremini esile. Tignanellos on aga selline jõud mängus, et siin võiks mõelda loomaliha steigi peale. Cabernet Sauvignoni ülekaalukas maitse kannataks välja isegi grillimise ja pipra ja küüslaugu. Lisandiks võiks bruschetta kogemustele toetudes teha tumedatest oliividest tapenade'i.

VINE RAAMATUD

Toivo Voit 64

veinientusiast

Mida valida riiulilt, veiniraamaturiiulilt? Kes ei nõustuks, et sõpradega koos joodud vein maitseb paremini. Erilise nüansirikkuse ning põnevuse omandab vein siis, kui teil õnnestub nautida seda koos asja tundva veinisõbraga, kes aitab välja tuua selle veini päritolupiirkonna võlud ning juhtida tähelepanu veinimeistri kordaminekutele.

araku tuleb tõdeda, et veiniklaasilt pilku tõstes ei vaata me enamasti silma Matti Timmermannile või Kalev Keskülale ning meil jääb osa saamata nende esimese lonksuga vallanduvast teadmisteja tunnetetulvast. See aeg, kus uusi teadmisi hangiti üksnes omaenda kogemuste hinnaga või suust-suhu levivate kuulduste kaudu, sai trükisõna leiutamisega õnneks läbi. Targal veinisõbral on võimalus rikastada oma veininautimist kogemuste ning teadmistega, mis veinile pühendunud naised ja mehed on talletanud lugematutesse veiniraamatutesse. Nagu pika veiniriiuli ees seistes, nii on ka raamatupoes või -kogus valikut tehes asjakohane nõu abiks. Kuna mind on veiniraamatud alati köitnud, julgeksin anda alljärgnevalt ning ehk ka edaspidi oma kogemustele toetudes mõne vihje, mida neis leida on ning millistest raamatutest lugemist, enese harimist ja teadmiste omandamist alustada võiks. Kuna veiniraamatuid on aegade jooksul kirjutatud hulgaliselt, ei ole just raske tähele panna autorite poolt enimkasutatud lähenemisnurki. Teadmine neist aitab vältida samatüübiliste raamatute soetamist oma riiulisse, kui see ei ole muidugi omaette eesmärk. Algatuseks on meil üldised ülevaated, mille sisu hõlmab kogu (veini)maailma. Kõige paksemad neist või-

vad, kuid ei pruugi, kanda uhket nime entsüklopeedia (Tom Stevenson The Sotheby’s Wine Encyclopedia, Jancis Robinson The Oxford Companion to Wine, Andre Domine Wine, Hugh Johnson Wine Companion). Samas kuuluvad sellesse kategooriasse ka paljud kõige väiksemad, veinikaugele inimesele esimeseks abimeheks mõeldud, taskuteatmikud. Tavaliselt on nad üles ehitatud selliselt, et esimeses osas antakse ülevaade veinivalmistamise ajaloost ning ajaloolistest piirkondadest, viinamarjasortidest, erinevate veinide valmistamise tehnoloogiatest, näpunäited hoidmiseks ning tarbimiseks jne. Tehnoloogia teadmine aitab aru saada, et punast veini tehakse punastest viinamarjadest, kuid valget veini tehakse nii valgetest kui punastest marjadest. Ning et roosat veini ei tehta päris kindlasti mitte roosadest marjadest, vaid punastest, järgides suures osas valge veini valmistamise tehnoloogiat. Lugeja saab teada, mis kõik mõjutab tulevase veini omadusi ning miks küla ühes servas asuvalt põllult pärit toormest valmistatud vein võib maksta sada korda enam kui kilomeeter eemal asuva põllu saaduste oma. Edasi katavad sellised raamatud riik riigi ning piirkond piirkonna järel kogu veini valmistava maailma, alustades traditsiooniliselt Prantsusmaast ning pühendades selle piirkondadele tihtipeale tubli veerandi kogu mahust. Harvem on need üldhõlmavad teatmikud üles ehitatud tähestikuliste märksõnade kaupa, kus vaheldumisi veiniga seotud mõistete ja terminitega on kirjeldatud ka veinipiirkondi (Jancis Robinson The Oxford Companion to Wine, Larousse ABC des Vins). Paljudes veiniraamatutes on ülevaatlikkuse tarbeks kirjeldatava piirkonna kaardid, kuhu on kantud apellatsioonide piirid, kuulsaimad veinimõisad ning olulisemad veiniaiad. Veiniatlastes seevastu ongi kaardid vähemalt sama tähtsad kui neid saatev tekst (Hugh Johnson, Jancis Robinson The World Atlas of Wine, Oz Clarke Wine Atlas). Mõistagi on hulgaliselt väärtuslikke veiniraamatuid, mille ühiseks nimetajaks kõlbaks vaid „mingil muul valikul teadmisi ja kogemusi jagavad“. Neis õpetatakse, kuidas maitsta ja kirjeldada veini (Michael Broadbent Wine

VINE RAAMATUD

Tasting, Hugh Johnson How to Enjoy Your Wine, Jancis Robinson How to Taste: A Guide to Enjoying Wine), näidatakse mõne piirkonna või kogu maailma ajalugu läbi veiniprisma (Hugh Johnson The Story of Wine), õpetatakse, kuidas kuulsate ja kallite veinide tagant üles leida tublid, kuid varju jäänud soodsa hinnaga tegijad (Susie Barrie Northen Spain. How to find great wines off the beaten track, Patrick Matthews Burgundy. How to find great wines off the beaten track) või antakse juhiseid veinikeldri rajamiseks ja komplekteerimiseks.

ilmunud aastakäike. Sellisteks on Kalev Kesküla ülevaatlikud Veinijuht ning Uus veinijuht Eesti veiniostja valikuvõimalustest, Gambero Rosso Italian Wines, Robert M. Parker Jr. Wine Buyer’s Guide, Wine Enthusiast Essential Buying Guide jne.

Geograafiliselt sügavuti minnes jõuame raamatuteni, mis on pühendatud ühe veinimaa (Itaalia, Saksamaa, Kreeka, Tšiili jne.) veinidele, ühe veinipiirkonna (Bordeaux, Burgundia, Alsace, Villany) veinidele või isegi ühele veinile (šerri, portvein, barolo, tokai). Või üksnes ühe põllu ühe aastakäigu veinile, nagu seda on Edward Steinbergi raamat The Vines of San Lorenzo, kus ta kirjeldab 1989. aasta San Lorenzo põllu barbaresco valmimise kaudu maailma ühe kuulsama veinitootja Angelo Gaja elu ja tegemisi.

Kokkuvõtteks ostusoovitus: kui teil ei ole ühtki veiniraamatut, ostke esimeseks Kalev Kesküla Uus veinijuht, teiseks lisage Tom Stevensoni The Sotheby’s Wine Encyclopedia või Andre Domine Wine. Need, kes kardavad pakse raamatuid, võtku Oz Clarke New Essential Wine Book, kolmandaks väike ja käepärane toidu ja veini sobitamise õpetus, Fiona Beckett’i Maitseleksikon.

Praktiliseks abistajaks ühel kindlal turul ja/või ühel kindlal aastal müügil olevate veinide hulgast valiku tegijale on mõeldud raamatud, mis ilmuvad aastast aastasse või teatud perioodilisusega, kirjeldades üha uusi müüki

Veini ja toidu kooskõlale pühendatud raamatud saagu siinkohal vaid nimetatud, loodame neist edaspidi rääkida lähemalt.

Kalev Kesküla

Andre Domine

Fiona Beckett

Oz Clarke

Uus veinijuht

Wine

Maitseleksikon

New Essential Wine Book

ESA degustatsioon

Imre Uussaar, Kadri Kroon

ESA poolt degusteeritud rummid +2

esti turul Sommeljeede Assotsiatsiooni sponsorfirmade poolt müüdavad rummid on nimekirjas ära toodud maitsmise järjekorras.

ESA degusteerijad: Imre Uussaar, Matti Timmermann, Kadri Kroon, Urvo Ugandi, Ritta Roosaar, Margus Linkgreim, Marko Hark, Ene Hälinen, Toivo Voit.

Angostura 1919 Premium Blend Rum 8 YO Jook on helkiva kuldse tooniga, kergelt heledam. Aroomis tunda kondiitriaroome, ürdisust, vegetaarseid noote, küpseid puuvilju, nagu vaarikas ja aprikoos. Aroom ja maitse heas tasakaalus. Elegantseim ja nõtkeim rumm kogu valikust üldse. Samuti tunda mõru šokolaadi, sigarikarpi, lillelisust ja aimatavaid konjaki tammiseid noote. Joogi maitse on stiililt meeldivalt kuiv.

Nimetus

Päritolu

Havana Club Anejo Blanco

Kuuba

Matusalem Platino Rum

Dominikaani Vabariik

Cruzan Estate Light Rum St.Croix

USA Neitsisaared

Old Pascas Ron Blanco

Barbaados

Angostura Premium Rum White

Trinidad ja Tobago

Ron Roques Imperial White Rum

Prantsusmaa/Kuuba

Fighting Spirit Rhum Blanc Agricole

Guadaloupe

Kangus

Hinne

Maaletooja

Hind

37,5%

Pernod Ricard

143,85+km

40%

Tridens

188,25+km

40%

-1

V&S Eesti AS

210,00+km

37,5%

Avallone

124,70+km

37,5%

Tridens

144,45+km

37,5%

Vin Unic

102,31+km

50%

Mannipenny

450,00+km

Ron Roques Imperial Dark Rum

Prantsusmaa/Kuuba

37,5%

-1

Vin Unic

102,31+km

Havana Club Anejo Especial

Kuuba

40%

Pernod Ricard

170,00+km

10.

Havana Club Anejo Reserva

Kuuba

40%

Pernod Ricard

220,00+km

11.

Havana Club Anejo 7 Anos

Kuuba

40%

Pernod Ricard

277,20+km

12.

Ron Varadero Anejo 7 Anos

Kuuba

38%

Liviko

215,00+km

13.

Matusalem Rum Solera Blender 10 Classico

Dominikaani Vabariik

40%

Tridens

202,35+km

14.

Bacardi Ron 8 Anos Reserva Superior

Bahama saared

40%

Valior

301,00+km

15.

Cruzan Estate Dark Rum 2YO St.Croix

USA Neitsisaared

40%

-2

V&S Eesti AS

210,00+km

16.

Cruzan Single Barrel Estate Rum St.Croix

USA Neitsisaared

40%

V&S Eesti AS

450,00+km

17.

Cruzan Premium Diamond Estate Rum St.Croix

USA Neitsisaared

40%

+1,5

RRK Trade

139,95+km

18.

Matusalem Rum Gran Reserva 15 YO

Dominikaani Vabariik

40%

Tridens

275,45+km

19.

Angostura Rum Aged 5 Years

Trinidad ja Tobago

40%

Tridens

172,35+km

20.

Angostura Rum Aged 7 Years

Trinidad ja Tobago

40%

Tridens

203,25+km

21.

Angostura Rum 12 YO Hand Casked

Trinidad ja Tobago

40%

Tridens

460,00+km

22.

Angostura 1919 Premium Rum 8 YO

Trinidad ja Tobago

40%

Tridens

233,45+km

43%

23.

El Dorado Finest Demarara Rum 15 YO Special Reserve

Inglise Guyana

24.

Old Pascas Ron Negro

Barbaados

25.

Old Pascas Very Old Rum

Jamaika

+1,5

Dunker

453,39+km

37,5%

-1

Avallone

124,70+km

73%

-2

Avallone

204,00+km

+1,5 El Dorado Finest Demerara Rum 15 YO SR Jook on üpris heas tasakaalus, vahest aroomis on veidi liigselt alkoholi tunda. Aroom on ürdine ja vürtsine. Vanas tammes hoidmine on juurde andnud hulga nüansse, rumm on šokolaadine, kookosene, pähkline. Lisaks tekivad eeterlikud lõhnad, lakitud nahk ja estrid. Maitse kontsentreeritult täidlane, üpris magus. Tegu on nn Inglise stiilis maskuliinse joogiga, mis on valmistatud Demerara jõe oru kallastelt pärit suhkruroost.

Cruzan Premium Diamond Estate Rum St.Croix Jook on kergemat stiili, samas nüansirikas ja põnev elamus. Aroom kuiv ja suitsune, natuke on happelisi noote tunda. Aimatav grappalik iseloom, aroomis aimdub leotatud viinamarjakesti. Magusust esindab koorevenise maitse, justkui sööks lapsepõlvest tuntud lehmakommi või limpsiks koorelikööri. Õunane maitse meenutab kuivatatud punakaid õunu. Üldmaitse põnev, natuke ehk alkohoolne. Tunda veel magusat vaniljet ja cappuccinot. Jook pehme, ent samas täidlane.

+1 Angostura Premium Rum White Õrnalt õline ja vürtsine valge rumm. Õlisus ja eeterlike õlide, eriti apelsinikoore lõhn viitab pot still meetodil valmistatud joogile. Aroomis tunda veel eksootilist ananassi, mandariini. Nina eristab selget suitsusust, kuivatatud suitsuploomi, lakitud nahka ja röstitud pähkleid. Maitse on mustsõstrane/ mustsõstralehene. Keskmaitses tunda magusat karamelli, koorekohvi. Lõpp mahe ja marjane. Väga erilise karakteriga valge rumm, mis sobib nii iseseisvalt joomiseks kui kokteilile põneva äratuntava lisamaitse andmiseks.

Ron Roques Imperial White Rum

Ron Varadero Anejo 7 Anos Meeldivalt kuiva stiiliga jook, mille pehmus ja mõõdukas magusus on heas tasakaalus. Aroom tubakaselt suitsune, tahmane. Lõhnadest tungivad ninna röstitud kohvi, mandlid, röstitud pähklid, seedermänni seemned. Puuviljadest aimatavad kuivatatud aprikoos, pirn, mandariin ja apelsin. Maitse kohati liiga kerge ja mahlane. Maheda rummi sõprade kindel lemmik.

Bacardi Ron 8 Anos Reserva Superior Kuuba stiilis rumm Bahama saarelt, osaliselt pot still meetodil valmistatud. Aroomilt suitsune, röstine, vürtsine, kus ilmselgelt tunda šokolaadi ja rohkelt uut tamme. Puuviljadest on võimalik tabada aprikoosi ja ananassi. Lisaks veel vaniljekauna, pähklit, mandlit ja kohvi. Maitse magus, õline, täidlane ning puiduselt vürtsikas. Jook on kompleksne ja heas tasakaalus. Järelmaitse on pikk, kestma jääb apelsinikoor, röstitud pähklid, tavott ja suitsusus. Sügavate puiduste ja magusate maitsetega täidlane rumm.

Cruzan Single Barrel Estate Rum St.Croix Aroomis märkimisväärselt palju magusat vaniljet, karamelli, kookost ja cappuccinot, mahedat ürdisust-vürtsikust. Šokolaadile ja pähklitele sekundeerivad kuivatatud pirni ja teiste kuivatatud puuviljade noodid. Maitse magus ja karamelne. Domineerivad kuivatatud puuviljad, düsess, pirnikoor, banaan ja ananass. Järelmaitse puuviljaselt vürtsine. Magusa maitse-eelistusega noorte jaoks diskoteeki sobiv rumm.

Matusalem Rum Gran Reserva 15 YO Värvuselt tumedaim. Lõhnade poolest sügav ja vürtsine; kohe ilmnevad tume mõrušokolaad, pähklid, suitsusus. Tunda on puidu tolmusust ja tahma. Nooti annavad veel koorevenis ja cappuccino. Maitse puuviljane ja tuliselt vürtsine, aimata on magusat karamelli, küpseid õunu ja üleküpset ananassi. Loomulikult lisaks tugev tammevanill ja šokolaad.

Angostura Rum Aged 7 Years

Hea hinnaga toode mündiga valmistatavate rummikokteilide jaoks. Aroom magus ja ürdine, tunda on kookost, karamelli, kakaod, magusat toffee’d, hematogeeni, kamašokolaadi ja natuke pirnidüsessi. Maitse tunduvalt kuivem kui aroom. Rumm puuviljaselt õhuke; prevaleerivad karamellkisselli, kookose, vanilje ja kaneeli maitsed. Puuviljadest jääb kestma kuivatatud ananass.

Tumeda helgiga joogi aroomis on valdav šokolaad, mis jääb väga pikalt kestma. Lisandub kergelt röstitud pähkel. Jook on pikantne ja suhteliselt parfüümne. Vürtsise üldmulje tagant on tunda nii nahka kui magusat vaniljet, ohtralt pirni ning ploomisust. Kõike seda saadab uue tammevaadi nüanss. Vürtsid on maitses võimsad, samuti on võimalik leida mõru šokolaadi, kohvi ja mustsõstart.

Havana Club Anejo 7 Anos

Angostura Rum 12 YO Hand Casked

Rumm on merevaigukarva pruunika tooniga. Aroomis kohe esil šokolaad, tammevanilli magusus, Kreeka pähkel, apelsinikoor. Täidlust annavad magusad kuivatatud puuviljad, nagu apelsin ja aprikoos. Maitse on mahlakas, puuviljane, kuivatatud aprikoosine. Edasi kestavad röstitud pähklid ja kookos, neist jääb järele peen vürtsikus. Järelmaitse pikk ja puidune — tolmune ja veidi liigselt vana puidu nüansiga.

Väga ekspressiivse iseloomuga rumm, mis viitab pikale fermentatsiooniprotsessile. Tunda nahka, kopitanud aita, puudrit, ehedat suusatõrva, suitsusauna ning kergelt üleküpsenud kompotipuuvilju. Maitse osas tegu laia spektriga rikkaliku joogiga, on olemas tõsist võimu ja kangust. Esil nii kuivad ürdid kui magus karamell ja šokolaaditoffee. Järelmaitses pikk tulisus, mis lõpeb aga üllatavalt mahedalt.

MUST PÕLL

Ene Hälinen 68

küsitleb Kristjan Markiid

Kristjan Markii ja janutav teadmishimu Tänavu Eesti parimaks sommeljeeks kuulutatud Kristjan Markii peab oma edu võtmeks tugevat meeskonda ning positiivset sisekonkurentsi. Kristjanile esitas küsimusi Ene Hälinen. Kes või mis on sinu jaoks vein? Vein on minu jaoks sama elementaarne nagu söök, jook või hapnik — ta on minu jaoks elustiil. Loomulikult on igal joogil oma aeg ja koht. Sommeljeena pean tundma erinevaid jooke — ka näiteks õlle või teega võib viia läbi õhtusööki, neiski on samalaadseid nüansse nagu veinis — kergelt nauditavaid, täidlasemaid, puuviljaseid jne. Vein on mulle see, millest olen alustanud ja mis jääb mu põhierialaks.

Räägi oma kelneri karjäärist, kuidas sa alustasid, kuidas leidsid tee veinini? Alustasin 17-aastaselt, 14 aastat tagasi Paide restoranis Kuldkroon. Esimeseks õpetajaks oli Ivar Vahesalu, kellelt omandasin klienditeenindaja ametioskused ja kes andis ka võistluste pisiku. Paidest jätkasin teed Tallinnasse — Bayeri Keldrisse, kus sain oma esimese Tallinnas töötamise kogemuse ning kus toimusid esimesed arvestatavad õlle- ja veinikoolitused, edasi viis mu tee mind Tartusse, Wilde Pubisse, see oli mu elu “metsikum periood” — pikad tööpäevad ja jõudu jätkus ka hommikutundideni vältavatele pidudele. Seejärel olin taas tagasi Tallinnas — George Brown, Mercury Hotel Tallinn, restoran Karl Friedrich ja siis juba praegusesse töökohta restorani Balthasar. Aastal 2000 täiendasin ennast ESA veinikursustel ja andsin näpu saatanale. Võistlused ja esimesed veinireisid jne. Võib öelda, et sattusin viljakasse pinnasesse — meil oli tugev meeskond, millest omakorda tekkis positiivne sisekonkurents. Urvo Ugandiga, mitmekordse sommeljeede võistluste võitjaga, tekkis meil omamoodi mäng, kus pidevalt esitasime omavahel veinientsüklopeedilisi küsimusi, millele oli põnev vastuseid leida. Minu töö kelnerina on vahetu suhtlemine klientidega ja leian, et sommeljee oskused annavad sellele lisaväärtust.

Mul on vedanud, olen pidevas arengus, minu kolleegid ja tööandjad on soosinud minu õppimisjanu ja veiniharrastust. Kindlasti süvendas veinitunnetust ja laiendas silmaringi praktika Norras, Oslo restoranis Bagatelle 2008 veebruaris. Sealselt sommeljeelt Robert Lie´lt sain palju inspiratsiooni veinivalikute tegemiseks ja veinikeldri kujundamiseks. Tema töö tehniline pool oli paljuski samalaadne, aga erinevad oli veinikaardi veinide valimisprintsiibid, sisaldades rariteete, palju erinevaid aastakäike ja suuri pudeleid (magnum). Põhirõhk veinikaardil oli Vanal Maailmal. Seal avanes mul ka suurepärane võimalus paljusid pakutavaid veine degusteerida. Restoranis oli loodud süsteem, kus enne veini serveerimist toimus maitsmise topeltkontroll, esmalt sommeljee ja seejärel klient.

Kuidas arendad oma veinitundmist? Kasutan selleks erinevaid allikaid: otsin värskemat informatsiooni internetist ja ajakirjandusest, võtan osa erinevatest degusteerimistest, reisin. Usun, et kõik talletatav tuleb läbi isiklike kogemuste — kõikide jookide puhul, mida jood, toimub alateadlik degusteerimine, joogi omaduste talletamine. Eks mõnigi sõber pidas varem pentsikuks, et esmalt kõike pakutavat nuusutan.

Milline on sinu veini degusteerimistehnika? Klassikaline lähenemine — esmalt vaatan joogi välimust, seejärel talletan aroomi ja siis juba jõuan maitsmiseni. Degusteerimisele kuluv aeg on suhteline, vahel jõuad kiiremini joogi olemuseni, vahel vajab jook rohkem keskendumist. Pimedegustatsiooni ajal kulub alati aega rohkem. Olulisim on nuusutamine, milleks sulgen korraks silmad, hingan sügavalt ja tunnen, et see protsess on nagu omamoodi meditatsioon.

Kas usud, et naised ja mehed tunnetavad veini erinevalt? Naised tunduvad tugevamad haistmise poolest, nad on tundlikumad juba tänu looduse poolt antud emainstinktile. Miks maailmas on veinialal rohkem mehi — nii on see

Foto: René Suurkaev

MUST PÕLL

Ajakirjadest eelistatumad on Decanter ja Wine Magazine. Neist leian informatsiooni ja pikemaid arutelusid maailma erinevate veinide ja veiniregioonide kohta.

ajalooliselt olnud ja traditsioonide murdmine ei toimu lihtsalt. Sommeljeeks sobivad mehed paremini — nad on rahulikumad, kindlamad. Kõlab ehk šovinistlikult. Kindel on aga see, et igas meeskollektiivis peab olema ka naisliikmeid ja vastupidi — see korrastab ja tasakaalustab meeskonda.

Kui palju me veinitunnetuseks lapsepõlvest kaasa võtame? Enamuse. Lapsepõlv määrab meie edasise elu — suhtumise, mis maitseb, mis mitte; hilisemas elus koged korduvalt déjà vu´d. Minuealistel ei ole veiniseostega lapsepõlve, milles oleks saanud kasvõi nina vanemate veinipokaali torgata, pigem oli see liisunud õlleklaas. Oleme pidanud hiljem ise “järeltööd” tegema. Mul oli lapsepõlv, mis möödus maal. Tean, mis maitse on ehtsal võil. Usun, et maal kasvanud lapsed on õnnelikumad. Road valmisid puudega köetud pliidil ja neil oli ehe maitse. Minu lapsepõlve kuulusid aasad tuhandete lõhnadega, heinategu. Lapsena sain endasse talletada muutuvaid värve Eesti looduses. Veinide degusteerimisel peab olema ise avatud ja kui tunned ära lapsepõlve lõhna — läheb kelluke helisema.

Milliseid informatsioonikanaleid veinide paremaks tundmiseks kasutad? Raamatud? Internet? Alati kindel Google, Wikipeedia, Jancis Robinson´i entsüklopeedia (olen sellest küll leidnud ka apse), Kalev Kesküla „Uus veinijuht“ (eriti mis puudutab vähetuntud Balkanimaade veine). Kellel vähegi huvi, saab esimese põhjaliku informatsiooni sealt. Abi on kindlasti Hugh Johnson´i väljaannetest ja muidugi Internetist. Ajakirjadest eelistatumad on Decanter ja Wine Magazine. Neist leian informatsiooni ja pikemaid arutelusid maailma erinevate veinide ja veiniregioonide kohta. Loomulikult on olulised ka messid, neid nimetan pigem maratondegusteerimisteks.

Milliseks hindad Eestis müüdavate veinide taset? Valik on küllalt lai, kas just õiglase hinnaga, aga enamik tuntud veinikeldrid on Eestis esindatud. Oleme ju veinitarbija, mitte tootjamaa ning seetõttu on meil

lai valik veine nii Vanast kui ka Uuest Maailmast. Kui oskad otsida ja omad piisavalt veiniteadmisi, siis leiad kindlasti endale sobivaima valiku. Alati võib ju omada nn taskusommeljeed, head sõpra, kellele veiniriiuli eest helistada ja nõu küsida.

Kes ja milline on Eesti veinitarbija? Ta on mitmekülgne: on inimesi kes on avatud ja nõus eksperimenteerima, on konservatiivsemad, kes püsivad kindlates eelistustes. Tundub, et viimasel ajal on veinitarbija teadlikumaks muutunud. Ta oskab küsida ja teab, mida soovib. Paljud restoranikülastajad usaldavad pokaaliga pakutavat majaveini. Kuid alati võib julgemalt pöörduda sommeljee poole, suurepärane sommeljee oskab küsida ja saab täpselt teada, millist jooki soovitakse.

Mida pead sommeljee töös kõige raskemaks? Vahel tunnen, et võiks olla kehaväline kõvaketas, kuhu talletada kõiki fakte, nimesid ja hääldusi. Sest vajaminevate teadmiste maht on väga suur — faktid maailma köögistiilidest, kõik nauditavad ja vähemnauditavad joogid jne. Arvan, et minu töö tehniline pool on väga hea, muret teeb pigem teooria mahukus, mida on keeruline meeles pidada.

Mis on sinu tugevamad küljed? Klientidega suhtlemine, see on see, mille pärast ma seda tööd teen. Kui näed, et inimene on õnnelik, jäi rahule su soovitusega või leidis endale midagi uut, siis on ka endal hea olla.

Toit ja vein, millised on nende seosed sinu jaoks? Põhimõtted, mida järgid? Kliendi puhul pead mõistma kliendi eelistusi. Siis on lihtsam sobitada veini ja selle juurde pakutavat rooga. Väga palju sõltub situatsioonist, ainult konkreetne juhtum on valiku alus.

Milliseid veiniga seotud kurioosumeid oled pidanud üle elama? Kord on palutud Hispaania gran reserva´t mikroahjus soojendada.

Millist toitu ise eelistad? Mulle meeldib hooajakeskne lähenemine: suvel palju värsket salatit, kala, talvel rohkem liharoad. Lemmikuks on lambaliha, part, medium sisefilee. Samuti meeldivad erinevad kalad, mereannid ja loomulikult juustud. Mulle meeldib piim, joon seda liiter päevas. Üldiselt olen avatud kõigile erinevatele maitsetele.

MUST PÕLL Foto: René Suurkaev

Kui olen ise külla kutsutu rollis ja tean menüüd, siis valin tavaliselt kaks veini — ühe sellise, mis kõigile kindla peale meeldib ja teise midagi ootamatut. Põnev tegevus on siis veine antud roogadega sobitada.

Kas kollektsioneerid veine? Väikest viisi ikka, osa neist on kodus, osa hoian töö juures keldris. Meeldivad punased, küpsed veinid, huvitav on oodata veini arenemist ja küpsemist. Eelistan Vana Maailma veine. Uue Maailma veinide puhul peab usaldama tootjat, Vana Maailma puhul on kindlad reeglid paigas ning nende järgi on kergem ka valikuid teha.

Kas oled ESA liige? Kas osaled ESA tegevustes?

Kuidas suhtuvad lähedased sinu sommeljee töösse/veiniharrastusse? Nad on väga toetavad. Nii perekond, sõbrad kui ka kolleegid. Nad käivad mul võistlusel kaasas. Mu isa on suur portveini fanaatik — minu töösaavutus! Mulle on tähtis tunda, et mu perekond ja kolleegid on väga mõistvad. Aeg enne võistlusi on siiski väga pingeline ja siis vajad toetust ja aega õppimiseks kõige enam. Sõbrad peavad aegajalt taluma väikesi veinieksperimente. Siiani ei ole nad kaevanud.

Ja viimaks kõiki sommeljeesid tüütav küsimus: mis on sinu lemmikvein? Mis on minu lemmikvein? Kõrbes on kõige hullem magus soe vahuvein. Sommeljee lähtub olukorrast ja veinisõber jääb tavaliselt oma lemmiku juurde.

Jaa. Kui vähegi võimalik siis ikka.

Sul on huvitav perekonnanimi — Markii — milline on selle ajalugu? Esimesed andmed on üle-eelmise sajandi esimesest poolest, aga päris täpne informatsioon kahjuks puudub.

Suurim kurioosum: kord on palutud Hispaania gran reserva´t mikroahjus soojendada.

kÜSiDa vÕiB kÕike

Küsida võib kõike! Kõikvõimalikele veiniteemalistele küsimustele vastab meister–sommeljee Urvo Ugandi

Miks hoitakse veini puust vaatides?

Oluline fakt: Üks Bordeaux barrique mahutab täpselt 300 pudelit veini

Tamm on poorne, aga tugev puu ja ei vetti. Vähesel määral kasutatakse veel pähklipuud, kirssi, akaatsiat, isegi sekvoiat.

Et veinile lisada täidlust ja lihvida veini karedaid nurki, tasakaalustada happesust, lisada veinile arengupotentsiaali.

Miks kasutatakse just tamme, mitte kaske, vahtrapuud või palmi?

Kas on olemas erinevat tüüpi tammesid? Jah on küll — Prantsuse tamm, Sloveenia tamm, Ameerika tamm.

Kas Eesti tammed sobivad kah veinivaadi valmistamiseks? Veinivaadiks mitte, kliima on liiga külm ja puit on liiga tihe.

Kui suur on tammevaat? Vaate on erinevas suuruses, levinum on Bordeaux barrique — 225 l, Burgundia piece — 228 l, Cognac’i vaat — 350 l, Ungaris Gönc — 125 l.

Kas tammevaadis hoidmine teeb veini kallimaks? Jah, barrique maksab ca 500–600 eurot ja veinitootjad soovivad oma raha tagasi teenida.

Kuidas ma saan maitsest aru, et vein on olnud tammevaadis?

fOTO: ISTOCKPHOTO

Veinile lisandub magusaid vürtse, vaniljet, kreemjat täidlust.

Mõttetu fakt: Ühes veinipudelis on keskmiselt 625 viinamarja

Kas ma võin restoranis veini tagasi saata, kui see mulle ei maitse? Kui vein lihtsalt ei maitse, siis ei, eriti kui restorani veinikaardis on kogu veini kohta olev informatsioon — piirkond, alapiirkond, aasta, hind, marjasort — kirjas. Kui vein on vigane — korgiviga, oksüdeerunud, madeirastunud jne — siis jah.

Bestwine’i lugu on lihtne – selle taga on kirg veini vastu. Bestwineì asutaja ja juht Triinu Kundla nakatus veinipisikuga 1997. aastal alustades oma karjääri tolleaegses maailma suuruselt teises alkoholi tootmise ja müügiga tegelevas kontsernis Allied Domecq Spirits & Wine Estonia. Tänaseks juba üle kümne aasta veinidega tegelenud Triinu on veendunud, et kui kord juba põhjalikumalt veinivaldkonnaga tutvust teed, siis haarab see mitmekesine ja põnev maailm sind täielikult. Pikaajaline kogemus, usaldusväärsed nõustajad ja kirg veini vastu viisid Triinu julgele otsusele proovida karmis konkurentsis iseseisvalt hakkama saada. Firma Bestwine alustas poolteist aastat tagasi veinide maaletoomise ja tutvustamisega Eesti turul spetsialiseerudes eelkõige HORECA (hotellid, restoranid, cateringid) segmendile. Bestwine ei tegele lihtsalt veinide turustamisega, vaid on võtnud endale missiooniks edendada kohalikku veinikultuuri. Triinu otsib Bestwineì valikusse veine, mille omapära ja kvaliteet siinset veiniturgu täiendavad, arvestades samas, et iga toode oleks ka hinnaklassilt õiglane. Ta tutvustab uusi viinamarjasorte ja veinipiirkondi, mis siiani on kas väga vähesel määral tuntud või pole üldse Eestis saadaval olnud. Nii on Bestwineì sortimenti sattunud veine sellistest põnevatest viinamarjadest nagu Mencia, Ribolla Gialla, Sagrantino, Verdicchio, Tannat jpt. Paljud meist on seisnud nõutult jaekaubanduse pika veiniriiuli ääres ja soovinud professionaali nõuannet oma ostuotsuse tegemisel. Linnavalitsuste ajalised piirangud alkoholimüügile sunnivad mõtlema ette. Tark on luua koju väike veinitagavara, kust saaks alati, kui tuju tuleb, valida sobiva pudeli. Triinu ja Bestwine tulevad siinkohal Teile appi! Pidevalt kasvav nõudlus Bestwineì veinide ja veinisoovituste järele eraklientide hulgas tõi Triinu . 27. augustil toimunud koosviibimisel restoranis LÀrancia pandi mõttele luua veinisõpradele koos juba suure arvu püsiklientidega alus Bestwineì veiniklubile. Avaürituse raames oli kõigil külalistel võimalus kohtuda Villa Girardi esindaja Hr. Matteo Rizzardiga ning proovida LÀrancia peakoka Hr. Rene Uusmehe poolt spetsiaalselt koostatud degustatsioonimenüüd koos Villa Girardi veinikeldri veinidega. Ma olen kindel, et nii mõnelgil lugejal on tekkinud soov tutvuda Bestwineì sortimendiga ning astuda Bestwine’i veiniklubi liikmeks. Minu küsimusele „Kuidas oleks seda kõige lihtsam teha?“, vastab energiat ja positiivsust kiirgav Triinu, et „Oodatud on kõik veinisõbrad alates 18 eluaastast!“ ning juhendab, et lisainfo ja registreerimisankeedi leiab ilma vaevata Bestwineì koduleheküljelt www.bestwine.ee. Põhjused

’iga liitumiseks:

• Kogenud ja hinnatud sommeljee Triinu Kundla poolt valitud mitmekülgne, huvitav ja pidevalt täienev valik kvaliteetveine. • Veinide hea ja õiglane hinna-kvaliteedi suhe. • Klubiliikme püsisoodustus vähemalt 7% igalt tootelt. • Regulaarse „Veinid koju kätte“ teenuse võimalus – lihtsaim ja mugavaim viis täiendada oma veinitagavara! • Igakuised veinisoovitused ja klubikliendi eripakkumised. Bestwine`i asutaja ja juht Triinu Kundla

• Personaalne nõustamine ja teenindus. • Õigus osta soodushinnaga pääsmeid kõigile Bestwine`i korraldatud degusteerimistele ja õhtusöökidele, kus on võimalik kohtuda tipptootjate ja spetsialistidega. • Võimalus osaleda Bestwine`i poolt korraldatud veinireisidel.