Public Preparation. Museum Project by Tartu Kunstimuuseum

PUBL IC PREPARAT ION

MUUSEUM I PROJEKT

MUSEUM PROJECT

KOLOFON

COLOFON

Direktor: Rael Artel Toimetajad: Rael Artel, Tiiu Talvistu Tõlkijad: Hanna-Liis Kont, Peeter Talvistu Graafiline disainer: Jaan Evart

Director: Rael Artel Editors: Rael Artel, Tiiu Talvistu Translators: Hanna-Liis Kont, Peeter Talvistu Graphic designer: Jaan Evart

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Supported by Estonian Cultural Endowment

www.tartmus.ee www.publicpreparation.org

PUBLIC PREPARAT ION

Public Preparation on rahvusvaheline platvorm teadmisteloomeks ja võrgustikupõhiseks suhtlemiseks. Projekt, mis kujutab endast informaalsete kohtumiste jada, sai alguse 2007. aastal, olles samaaegselt nii avalikult jälgitav ettevalmistusfaas Noorte Kunstnike Biennaalile (oktoober 2007) kui ka publikut hariv ja informeeriv näituse ettevalmistamise protsess. Public Preparationi teine samm (2008–2010) kujunes hoopis uurimuslikuks töövahendiks, et luua kontekstuaalne raamistik näitusele “Räägime rahvuslusest. Ideoloogia ja identiteedi vahel”, mis avati 2010. aasta jaanuaris Kumu kunstimuuseumis.

Public Preparation is an international platform for knowledge-production and network-based communication. The project started in 2007 as a sequence of informal encounters, which, at the same time, constituted a publicly visible preparation process for the Biennale of Young Artists (October 2007, Tallinn), as well as a procedure for preparing and educating the audiences about the Biennale. The second step of Public Preparation (2008–2010) was rather a research tool to produce a contextual framework for the international exhibition project Let’s Talk About Nationalism! Between Ideology and Identity which opened in January 2010 in Kumu Art Museum, Tallinn.

Seminariga „Kuidas kommunikeerida kogusid? Erinevad võimalused (püsi)näituseks“ taaselustub Public Preparation ürituste sari, mis sel korral leiab aset Tartu Kunstimuuseumis. Järjekordne osa projektist jätkub juba väljakujunenud formaadis – rahvusvaheliste seminaride ja töötubade seeriana ning jätkuvalt on tegemist võimalusega enese koolitamiseks ja kollektiivseks mõttevahetuseks. Nüüd on projekti keskseks aruteluobjektiks muuseumiinstitutsioon ja selle erinevad aspektid. Kuidas kujutada ette kunstimuuseumit väikeses ja üha kahanevas rahvuslikus kogukonnas, mis asub kaugel Euroopa Liidu äärealal? Kuidas toimida globaliseerumise ja neoliberaalse poliitika ajastul? Millised on meie tugevused ja nõrkused? Milline on meie tulevik ja kuidas me saame seda mõjutada? Alates 2013. aastast on laual need küsimused. Seoses uue püsiekspositsiooni ettevalmistamisega Tartu Kunstimuuseumis, on tekkinud vajadus arutleda rahvusvahelises professionaalide ringis kunstimuuseumide erinevate võimaluste üle tutvustada oma kogusid püsiekspositsiooni kaudu publikule. Seda kõike võiks teha uuel ja kaasaegsel tasemel, teadlikus dialoogis teiste sarnases positsioonis muuseumidega ning võttes arvesse ühiskonna ja publiku muutunud huve ja ootusi. Kokkusaamise eesmärk on uute ideede ja võimaluste kogumine järgnevate püsiväljapanekute koostamiseks, samuti enese kurssi viimine mujal püsiekspositsiooni asjus toimuvaga.

The seminar How to Communicate Collections? Different Possibilities for (Permanent) Exhibition is a new start for Public Preparation project, which takes place in Tartu Art Museum. The current phase of the project continues its format as a series of international seminars and workshops. It is still a space for self-education, collective thinking and discussing, but this time focusing on diverse aspects of the museum institution. How can we imagine an art museum in a tiny shrinking national community in the margins of EU in the age of globalization and neoliberal policies? What are our strengths and obstacles? What is our future and how can we influence it? How to turn disadvantages into something productive? These and many other questions are on the table since 2013 on. Since Tartu Art Museum is currently planning the next permanent exhibition, there is an urgency to discuss amongst international professionals the possibilities of introducing the collection to the viewers through a permanent exhibition. This could be done on a new and contemporary level that is at the same time in dialogue with other museums in a similar position and also takes into account the changed interests and expectations of our audience. The aim of this meeting is to collect new ideas and possibilities in order to create upcoming permanent exhibitions but also to get acquainted with the changes in permanent exhibitions abroad.

PROGRAMM Neljapäev, 21. november 2013

PROGRAMME Thursday, November 21, 2013

11.00 Kogunemine ja kohv

11.00 Gathering and coffee

11.20 Rael Artel: Avasõnad

11.20 Rael Artel: Introduction

11.30 Tiiu Talvistu: Tartu Kunstimuuseumi kollektsioon ja püsiekspositsioonid

11.30 Tiiu Talvistu: Tartu Art Museum: its collection and the tradition of permanent exhibitions

12.00 Christiane Berndes: Oli ükskord... Kogud praegu

12.00 Christiane Berndes: Once Upon a Time… The Collection Now

13.00 Joanna Sokolowska: Modernsuse atlas

13.00 Joanna Sokolowska: Atlas modernity

14.00 Lõunapaus

14.00 Lunch

15.00 Eha Komissarov: Kumu ekspositsioonipraktikad ja kuraatorite positsioon

15.00 Eha Komissarov: Practices and the curatorial position of Kumu Art Museum

16.00 Giedrius Gulbinas: Uute tehnoloogiate toomine muuseumisse. Rahvusgalerii püsiekspositsiooni audiogiidi äpp

16.00 Giedrius Gulbinas: Bringing new technologies to museum. Audioguide app of the permanent display of the National Gallery of Art

17.00 Lõpudiskussioon ja kokkuvõtted

17.00 Concluding discussions and summaries

18.00 Õhtusöök

18.00 Dinner

Kutsutud muuseumi- ja kunsti professionaalid esinevad lühiettekannetega (15–20 min), sellele järgneb diskussioon (35–40 min).

Invited museum and art professionals will give a short talk (15–20 min) that will be followed by discussion (35–40 min).

Moderaatorid: Maria-Kristiina Soomre ja Peeter Talvistu.

Moderators: Maria-Kristiina Soomre and Peeter Talvistu.

S ISSEJUHATUS

INTRODUCT ION

Rael Artel: Muuseumi kogu näitamine on minu arvates üks suurimaid väljakutseid muuseumikuraatori töös, sest arvesse tuleb võtta väga-väga paljusid erinevaid aspekte alates oma valikute ideoloogilistest tagamaadest ja lõpetades meelelahutuslike kaalutlustega. Kuidas näidata erinevatest unustatud ajalooperioodidest pärit kunsti nii, et see tänastes kogemusemajanduse tingimustes oleks köitev ja kõnekas? Kuidas ehitada sildu möödunud, meie poolt läbi elamata ajastute kunsti ja elutunnetuse ja tänapäevase kogemuse vahele? Küsimusi on hästi-hästi palju ja lihtsat lahendust ilmselt pole.

Rael Artel: In my opinion, presenting a museum’s collection is one of the biggest challenges in the work of a museum curator, because one has to take into account so many different aspects, starting from the ideological background of the selection to how entertaining the display is. How to exhibit art from diverse forgotten historical periods so that it is attractive as well as talkative in the experience economy of today? How can we bridge the art production of the eras we have not lived through with the experience of contemporary life? There are so many questions and probably no easy solutions…

Tiiu Talvistu: Muuseumikogu tutvustamine sõltub kindlasti keskkonnast, kus asutakse. On vahe, kas olla suures kunstitsentrumis ja omada kollektsioonis hittide paaradi või paikneda õhukese kunstiladestusega väikeses keskuses, kuhu on raskusi ligipääsemisega. Viimases keskendutakse ilmselt enam oma kogukonnale ja kohalikule publikule, kus suurimaks ohuks on liigne kapseldumine, mida soosib sageli ka kollektsiooni lokaalne iseloom. Väikene muuseum peab oma programmis olema eriti paindlik otsides pidevalt erinevaid võimalusi oma kogude tutvustamiseks. Kuid mis vahe on Teie jaoks muuseumi näitusel võrreldes galeriis või projektiruumis toimuvaga? Kellele on Teie arvates adresseeritud muuseumi näituste programm?

Tiiu Talvistu: The introduction of a museum’s collection is dependent upon the particular environment where it is situated. There is a big difference, whether you are located in an important art centre and have a long list of hits in your collection or in a small town in the periphery. The latter probably concentrates more on the local community. As a result, the main danger is becoming narrow-minded, which is also brought upon by the collection’s local character. A small museum has to have an especially flexible programme, always looking for new ways to introduce the collection. But what do you think is the difference between an exhibition that takes place in a museum as opposed to in a gallery or a project space? To whom is in your opinion addressed a museum’s exhibition programme?

RA: Oi, vahe on väga suur, eelkõige tunnetan vastutuse vahet! Kui projektiruum on pigem eksperimentidele ja selle pidajate loomingu platvormiks ning galerii on ostu-müügi formaat, siis muuseum peab arvestama kõige laiapõhjalisema publikuga. Riigimuuseum on avalikkuse teenistuses olev asutus, mis räägib kunstist ja ajaloost oma kogukonda laiemalt silmas pidades (viimane muidugi ei tähenda, et muuseumis ei võiks eksperimenteerida), see on publikule kodanikuna kasvamise koht. Arvan, et muuseum on vastutav oma kogukonna visuaalse kirjaoskuse eest, selle eest kui tolerantne ja avatud on kogukond ning kuidas tajutakse meie tänast aega ja mõtestatakse minevikku. Teine oluline erinevus on kindlasti kogud – muuseumi kõhtu on akumuleerunud tuhended kunstiteosed, mis teevadki selle institutsiooni kuidagi keskseks, pisut aeglaseks, kuid siiski nii suureks, et sellest ei saa mööda vaadata. Teine pool vastutusest on kogude ees – tuleb kindlustada nende säilimine ja vahendamine. Ma ei arva, et kogusid peaks lihtsalt “näitama”, ülioluline on luua seoseid tänapäevaga ja leiutada uusi viise, kuidas seda teha. Arvan, et me ei tohiks lihtsalt reprodutseerida olemasolevaid arusaamu ja vaateid, peame ikka uuesti suhestuma. Aga millised on Teie kogemused? Kuidas võiks kogude põhjal jutustada kunstiajalugu? TT: Seda on võimalik teha väga erineval moel, siia alla mahuvad nii püsiväljapanekud, temaatilised ekspositsioonid

RA: Oh, the difference is huge, and first of all I perceive the difference between responsibilities. If a project room is more like a platform for experiments and art production of its runners and a gallery is a space for selling and buying, then the museum has to consider the widest audiences. State museum is in the service of people and talks about art and history (which, of course, does not mean that one can’t experiment in the museum) to its surrounding community in its widest sense, it is a place for audiences to grow as citizens. A museum is responsible for visual literacy of the community, for how open and tolerant is the community and how our current era is perceived and past understood. Another important difference from a gallery or a project space is, of course, the collection. Into the stomach of a museum thousands of artworks have been accumulating which make the institution somehow central – it is a bit slow but still big enough for not to be overlooked. The other half of the responsibility is for the collection – we need to ascertain its preservation and mediation. I do not think the collection should be just “shown”, it is crucial to relate it to the present day and invent new ways of doing that. I think we should not just reproduce existing dominant opinions and understandings but find new ways of relating to art. 5

aga samuti vaid ühe kunstniku tutvustused. Arvan, et oma aega ei ole ära elanud ükski eksponeerimise viis, ei ajaliselt lineaarne, ei teatud teemadele keskenduv ega ka erinevaid ajastuid miksiv lähenemine. Aeg, millest tulen, eelistas kõigile peale suruda ühtlustatud maailmapilti, seetõttu armastan nüüd vaadete paljusust ning püüan austada ja ka mõista nii erinevaid kunstnikke kui ka kuraatoreid. Praegune aeg räägib palju globaliseerumisest ning erinevatest võrgustikest, ideed ja mõtted levivad kiirelt ühest punktist teise. Pidev kommunikeerumine on suurepärane, kuid arvan, et rohkem oleks vaja aega enese harimiseks, oma mõtetega olemiseks, et mitte kaotada ennast selles kiirelt muutuvas maailmas. Näitused peaksid pakkuma uusi vaatenurki ning looma huvitavaid seoseid. Arvan, et iga näitusega, vähemalt hea näitusega, mõtestatakse kunstiajalugu ümber, lisatakse midagi uut ja avastatakse midagi, mida varem ei ole märgatud. Tänapäevane vaade minevikku sisaldab juba iseenesest kaasaja tunnetust, kuna see sünnib antud aja hetkel ja selle kunstikogemuse baasil, mida näitusetegija omab. Kiirelt muutuv maailm, kus kõik on hiirekliki kaugusel, justkui ei soosiks süvenemist ning januneb kiire reageerimise järele. Samas võiks muuseum pakkuda võimalust ka süvenemiseks ning aja maha võtmiseks. Püsiväljapanek muuseumis, mida see sõnapaar Teie jaoks väljendab? RA: Püsiväljapanekust rääkides, ma pole kindel, kui pikk ajaliselt peaks olema see “püsi”. Kui nt Prados või Louvres see võib olla lausa aastakümnete pikkune, siis kuidas peaks käituma ühes Ida-Euroopa kahanevas väikelinnas, kuhu turistegi harva satub? Kui kaua jätkub publikut ühele vaatele? Pigem vist mitte väga kaua. Samas on ju kogus ikkagi tuhandeid töid, mida kõiki on peetud mingil hetkel ostmise vääriliseks ja mida võiks näidata. Ma arvan, et see sõnapaar peaks väljendama midagi dialoogilist, midagi dünaamilist, midagi mängulist ja samas harivat. Kindla sti pole see kogust mingi loogika (autor, teema, ajastu) alusel välja võetud ja seina riputatud kogum. See võiks olla pigem ajas arenev ja iseennast otsiv protsess kui monoloogiline ja patroniseeriv kunstiajalooline produkt. Arvan, et me ei vaja paraadväljapanekuid, illustratsiooni ja fassaade, me vajame polülooge ja arutelusid, sest meie ajalugu on sedavõrd täis igasugu traumasid ja tabusid, mida kunsti kaudu lahti harutada. Olete aastakümneid tegelenud TKMi kogude näitamisega, kas on mingeid variante Teie praktikas kollektsiooni näitamisel, mis kindlasti ei tööta? Kaardistaksime need äkki paari lausega? Ja milline tundub, et nö läheb peale? Milliseid väljapanekuid ise hindate ja mis kriteeriumide alusel? TT: Ei tööta igav näitus, kus jääb arusaamatuks, miks sellist kooslust eksponeeritakse. Näitus on nagu lavastus, kus tuleb osata hoida pinget. Kujundus ei tohiks teha kahju kunstiteostele, mida eksponeeritakse, see ei tohiks muuta neid justkui halliks ühtlaseks massiks. Mulle on kasulik ka 6

But what are your experiences? How should art history be narrated on the bases of a collection? TT: It can be done in several ways, including organizing permanent exhibitions, thematic exhibitions and also solo exhibitions. I believe that none of the above have become irrelevant, not the chronological, the thematic nor the mode of mixing different periods together. The time that I come from imposed a unified view of the world and this is why I now love the plurality of viewpoints and try to respect and understand different artists and curators. The present time emphasizes globalization and different networks, ideas and thoughts move quickly from one place to another. The opportunity of constant communication is excellent but I think that we need more time to educate ourselves in order to avoid losing ourselves in this quickly changing world. Exhibitions should offer new viewpoints and create interesting connections. I believe that with every exhibition, at least with a good one, art history is re-evaluated and something new is discovered and added. The contemporary gaze into the past automatically includes a contemporary sensibility since it happens in a particular moment in time and is based on a particular experience in art that the curator has. Today’s quickly changing reality doesn’t seem to favour concentration and hungers for fast reactions. At the same time, a museum should also provide an opportunity to take a moment for contemplation. Permanent exhibition in a museum – what does this term express in your opinion? RA: I am not sure how long that “permanency” has to be. For example in Prado or Louvre it can easily last for decades, but how should we deal with it in a small Eastern European town which is not so well visited by tourists? How long is the sufficient time for one display to last? I believe it shouldn’t be a long time… At the same time there are thousands of works in the collection that all have been considered worthy of acquisition in some moment of time. I think this term has to express something that can hold a dialogue, is dynamic, playful and definitely educative. Certainly it is not a selection of objects selected from the collection and hung up according to some logic (author, theme, period). It should be a process that is changing in time and is self-reflective rather than a monological and patronizing product of art history. We do not need parade displays, illustrations and façades, we need polylogues and discussions because our history is so full of traumas and taboos that can be debated through art. You have been working with the collections of Tartu Art Museum for decades. Are there solutions of exhibiting that do not function at all? Maybe we can map them in a few sentences? What kind of expositions you yourself value and which criteria are important to you? TT: An exhibition that is boring and unintelligible does not work. An exhibition is like a theatre production and you must know how to hold the tension till the end. The styling

negatiivne kogemus, kuna siis püüan ise neid vigu, mis häirisid, vältida. Mind ennast kõnetavad näitused, mis panevad vaatama ja juurdlema, kus on huvitav või üllatav probleemi püstitus ja loogiline ekspositsiooni ülesehitus, kus tekivad intrigeerivad seosed. Neen on näitused, kus tunned, et teemast on maksimum välja pigistatud, kus ekspositsioon toetab näituse ideed ja toob selle selgelt välja, mitte ei hägusta ega killusta seda – väljapanekud, kus visuaal ja informatsioon on suurepärases tasakaalus. Vaatan ju näitusel kõike, mitte ainult kunstiteoseid. Huvitav on iga detail, sealhulgas ka tööde ja tekstide vormistus. Erinevad näitused on ammendamatu võimalus kogemuste hankimiseks ja uute teadmiste omandamiseks. Minule on oluline ka elamus mille näitus mulle annab, see on justkui boonuspunkt. Ja milline näitus Teid kõnetab? RA: Vaatan näitusi kuraatori pilguga ning jälgin eelkõige seda, kuidas need on tehtud. Ma ei lähe kunstisaali elamusi otsima, lähen vaatama, kuidas kolleegid on töötanud ja mida uut leiutanud. Ajalooliste väljapanekute puhul on mind kõnetav näitus selline, kus ma saan targemaks teatud ajastu ja kunstielu kohta. Ma ei taha vaadata lihtsalt kümneid ja kümneid seinal rippuvaid maale ja lugeda kunstiteadlase juttu koloriidist ja pintslikäsitlusest. Kunstiteos ei teki kunagi vaakumist. Ma kindalsti ei alahinda ühtegi teost, kuid võiksin siiski öelda, et rohkem kui üks konkreetne füüsiline objekt huvitab mind kontekst, kus see objekt on loodud või toodetud. Ma tahan näitusel teada saada, kuidas selles ajas ja kohas elati, kuidas kunstnik töötas, milline oli tema positsioon ühiskonnas, kellele ta oma töid tootis ja kuidas ta ise tarbis. Kõige lahedam kogemus on see, kui ma leian näituselt nö aegadeülese sõbra – kui näituselt tulles ma mõtlen, et kui ma oleks elanud selle või tolle kunstnikuga ühel ajal, oleks ta kindlasti olnud mu sõber. Vot see on kõnetus, mida juhtub harva, kuid seda toredam see on! Meil on kohe-kohe algamas seminar püsiekspositsioonist. Mida te sellest ootate? TT: Kohtumine kolleegidega erinevatest muuseumidest ja erinevatest kunstikeskkondadest on alati kasulik. Kõik uued kogemused tuleb aga setitada ja lasta läbi oma filtri, midagi ei saa istutada pinnasesse kui see ei ole küps seda vastu võtma. Võõraste silmade pilk võib anda huvitavaid tähelepanekuid, mida kohapeal olijad ei ole suutnud märgata. RA: Sama siin! Jään põnevusega ettekandeid ja arutelu ootama!

should not impair the artworks that are shown, it should not turn them into a haphazard grey mass. For me, a negative experience is also profitable, since then I can try to avoid the mistakes later on in my own work. I connect with exhibitions where there is an interesting or surprising problem, a logical structure and where intriguing associations occur. These are exhibitions where you feel that a maximum has been reached within a topic, where the exposition supports the idea of the exhibition and clearly brings it out without becoming blurred or fragmented – exhibitions where the visual and informative sides are in perfect harmony. In exhibitions I look at everything, not only the art. Every detail is interesting, including the presentation of works and texts. Different exhibitions are endless sources of experience and knowledge. A memorable experience is very important to me, it is like a bonus point. But what kind of exhibitions do you connect with? RA: I look at exhibitions with the eyes of a curator and first of all I observe how they are made. I am not looking for amusement and fantastic emotions from the art hall, I rather go and check, how my colleagues have been working and what they have invented. In case of a historical exhibition, I do connect the most with the ones where I can learn something about the life and art scene of a particular time and geographical location. I do not want to watch tens and tens of paintings hanged on the wall and read stereotypical texts by art historians about colouring and work. Brushwork never comes from vacuum. I do not underestimate the artworks themselves, but more than a particular physical object I am interested in the context where the object was produced or created, what kind of life the artist lived, etc. This is what I would like to learn from a show. The best experience is if I find a friend from another historical era – if I think after the exhibition that if I would have lived in the same time with this artist, he or she would have been my friend. So this is the experience which is absolutely amazing, although it happens quite rarely! Soon our seminar starts on the issues concerning permanent displays. What do you expect from it? TT: Meeting colleagues from different museums and artistic environments is always useful. However, all new experiences have to be thought through and conciliated in an appropriate way for a particular situation. An outside viewpoint can provide interesting observations that the people inside the situation have not been able to notice. RA: Same here! Looking forward to hear the presentations and discussions!

ABSTRAKT ID

ABSTRACTS

CHRISTIANE BERNDES Oli ükskord... Kogud praegu (Once Upon a Time… The Collection Now)

CHRISTIANE BERNDES Once Upon a Time… The Collection Now

2. novembril 2013 avas Eindhoveni Van Abbemuseum oma uue kogusid tutvustava näituse pealkirjaga Once Upon a Time… The Collection Now. Näitusel eksponeeritakse kunstiteoseid, arhiivimaterjale ja dokumente, mis moodustavad ajaloolisi kogumeid, milles üksikud kunstiteosed on asetatud sellesse sotsiaalsesse ja poliitilisse konteksti, milles need valmisid ja esmaselt esitleti. Kokku on kaasatud 600 objekti ning läbi nende räägitakse viiel korrusel lugusid viimase sajandi esteetikast, eetikast ja poliitikast. Näituse Once Upon a Time… The Collection Now ülesehituse lähtepunktiks on kahekümne esimese sajandi alguse vaatepunkt, mis tajub globaliseerumist, võrgustumist ning uusi algatuse ja protesti vorme. Kunstiteoste valiku aluseks olid teatud sellega seotud sündmused – olukord kunstiteose loomisel, näitused, millel seda näidati, ning aeg, kui see kogusse soetati. Need on hetked, mis annavad kunstiteosele tähenduse, näitavad seda, kuidas teosed saavad laiema kultuuri osaks, ning mil määratletakse nende majanduslik ja sotsiaalne väärtus. Läbi nende momentide on lihtsam seletada teoste olulisust praegusel ajahetkel.

On November 2, 2013 the Van Abbemuseum in Eindhoven opened its new collection presentation, entitled Once Upon a Time… The Collection Now. The exhibition brings together artworks, archival material and documentation in historical constellations that connect individual artworks to the social and political contexts in which they were made and exhibited. Over 600 elements are brought together over 5 floors to tell stories of aesthetics, ethics and politics over the last 100 years. Once Upon a Time… The Collection Now is constructed from the point of view of the early twenty-first century, in which globalization, networking and new forms of initiative and protest have emerged. In selecting the artworks we considered specific public moments. These may be circumstances in which the artwork was made, but also the exhibitions in which it was exhibited or the moment it came into the collection. These are the moments that give meaning to an artwork and show how artworks become part of a wider culture and determine economic and social value. These moments can help us to define better their importance for our present era.

Näituse kontseptsioon on selliste kogupõhiste näituste nagu Plug In (2006–2009) ning Play Van Abbe – The Museum in the 21st Century (2009–2011) ideede edasiarendus. Kuraatori ja kogude juhatajana olen olnud seotud kõigi kolme programmi arendamise ja organiseerimisega. Oma esitluses keskendun praegusele näitusele Once Upon a Time… The Collection Now ning sellele, kuidas see proovib laiemale vaatajaskonnale mõeldud kogude põhise näituse kaudu tutvustada Van Abbemuseumi ideed.

The concept was developed from earlier collection displays like Plug In (from April 2006 – November 2009) and Play Van Abbe – The Museum in the 21st Century (from November 2009 – June 2011). As curator and Head of Collections I was involved in the development and organisation of all three programs. In my presentation I will focus on the current exhibition Once Upon a Time… The Collection Now and how it tries to translate the ideas of the Van Abbemuseum into a collection display for a broader audience.

GIEDRIUS GULBINAS Uute tehnoloogiate toomine muuseumisse. Rahvusgalerii püsiekspositsiooni audiogiidi äpp

GIEDRIUS GULBINAS Bringing new technologies to museum. Audioguide app of the permanent display of the National Gallery of Art

2013. aastal võttis Vilniuses asuv Rahvusgalerii oma püsiekspositsiooni juures kasutusele audiogiidi äpi. Selle projekti eesmärgiks oli suurendada erivajadustega inimeste ligipääsu ja külastajate huvi Leedu 20. sajandi kunstiajaloo vastu. Kuna Rahvusgalerii püsiekspositsioonis näidatakse moodsat ja kaasaegset kunsti, on vaja aidata inimesi selle mõistmisel, esitledes neile erinevatel viisidel lisakonteksti. Audiogiidi äpp on Rahvusgalerii järjekordne katse laiendada oma publikumi tuues tänapäevaste ja atraktiivsete vahenditega nendeni lisainformatsiooni kunstiteoste konteksti kohta.

In 2013 the National Gallery of Art in Vilnius implemented a project of the audioguide app for its permanent display. The aim of this project was to widen accessibility and encourage visitors’ interest in the history of 20th century Lithuanian art. While the permanent display of the National Gallery of Art presents modern and contemporary art, it is necessary to help people understand it by bringing additional contextual information in various ways. The audioguide app is the latest attempt by the National Gallery of Art to widen its audience by bringing more contextual information to a visitor by employing modern and attractive means.

EHA KOMISSAROV Kumu ekspositsioonipraktikad ja kuraatorite positsioon

EHA KOMISSAROV Practices and the curatorial position of Kumu Art Museum

Frederic Jameson küsib: „Kui suurel määral oleme me vangis omaenda süsteemis, kus isegi meie kujutletud muutustes väljendub süsteemi loogika, mis ei lase meil avastada midagi tõeliselt uut, radikaalselt erinevat või teistsugust?“ Muuseumis tuleb sõltumatu kuraatoripositsioon ühitada professiooni konventsionaalsemate juurtega – keegi näiteks ei kahtle selles, et muuseum on paik, mis tegeleb kunstniku positiivse raamistiku kujundamisega. Minu ettekanne tutvustab Kumu ekspositsioonipraktikaid ja kuraatorite positsioone, samuti puudutan vajadust käsitleda ekspositsioonipraktikaid laiemal metatasandil.

Fredric Jameson has asked, ’To what degree are we necessarily locked into our own system, so that even our fantasies of change reflect its internal logic, rather than our genuine discovery of something else, something radically different or other?’ In a museum a curator’s independent position must merge with the conventional roots of the profession – for example, there is no arguing that museums try to build the positive framework of an artist. My presentation introduces the practices and curatorial positions of Kumu, but I will also talk about the need to discuss exhibition practices on a wider meta stage.

JOANNA SOKOLOWSKA Modernsuse atlas (Atlas Modernity)

JOANNA SOKOLOWSKA Atlas Modernity

Łódźi Muzeum Sztuki ajalugu on seotud 1920ndate ja 1930ndate rahvusvaheliste avangard-liikumistega, kui “a.r.” gruppi kuulunud kunstnikud (Katarzyna Kobro, Władysław Strzemiński jt) hakkasid olulistelt Euroopa kunstnikelt annetuste korras töid koguma, et neid seejärel avalikult kättesaadavaks teha. Kogus sisaldus ainult tolle aja moodne kunst ning selle loomise idee oli seotud mõttega kunstist kui progressiivse sotsiaalse muutuse tööriistast. Sooviksin rääkida kuraatoristrateegiatest, mida oleme hiljuti rakendanud töös muuseumi püsiekspositsiooni ning avangardi pärandiga (näitused ‘Eyes Looking For a Head to Inhabit’, ‘Correspondences. Modern Art and Universalism’) ning mille eesmärgiks on kriitiliselt ümber hinnata muuseumi tänane tegevuskava ning vaadelda moodsat ja kaasaegset kunsti ning sotsiaalpoliitilisi diskursusi erinevatest vaatenurkadest. Varsti avatav muuseumi kogude näitus põhineb Aby Warburgi Mnemosyne-Atlase ideel. Muuseumi kuraatorite meeskond tõlkis teksti poola keelde eesmärgiga kaardistada modernismi kogudes leiduvate töödega. Teosed ei ole reastatud kronoloogiliselt, vaid moodsate ühiskondade jaoks oluliste teemade kaupa: kapital, revolutsioon, progress, muuseum, autonoomia, eksperiment... Seeläbi muutuvad kogud hajutatud ja muutliku sotsiaalse mälu kandjaks.

The history of the collection of Muzeum Sztuki in Łódź is grounded in international avant-garde movements of the 1920s and 1930s when artists from the “a.r.” group (Katarzyna Kobro, Władysław Strzemiński a. o.) started efforts to gather as donations works by seminal European artists in order to make them publicly available. The collection featured solely modern art of the time and was conceived in relation to the idea of art as a tool for a progressive social change. I would like to discuss recent curatorial strategies of working with the museum’s permanent collection, as well as with its avant-garde legacy (a.o. ‘Eyes Looking for a Head to Inhabit’, ‘Correspondences. Modern Art and Universalism’) which attempt to critically reexamine its contemporary agency, applying multiple perspectives of modern and contemporary art and socio-political discourses. The upcoming display of the museum’s collection is based on the concept of Aby Warburg`s Mnemosyne-Atlas. It was taken up and translated by the curatorial team of the museum to map the atlas of modernity using the artworks from the collection. They will be organized chronologically around selected categories defining modern societies such as capital, revolution, progress, museum, autonomy, experiment...The collection will become thus a container for a dispersed and shifting social memory.

TIIU TALVISTU Tartu Kunstimuuseumi kollektsioon ja püsiekspositsioonid

TIIU TALVISTU Tartu Art Museum: its collection and the tradition of permanent exhibitions

Tartu kunstikeskuseks kujunemise eripära, muuseumi eelsel ajal, selle tekkimisel, nõukogude ja taasiseseisvumise aastatel. Muuseumi asutajate visioon, tema kui institutsiooni ülesannetest ning püstitatud eesmärgi konflikt reaalse poliitilise olukorraga 17. november 1940. Ajalooline sissevaade muuseumi kollektsiooni, mis ajalooliste tingimuste ja olude

The specifics of Tartu becoming an art centre in the premuseum period, the establishment of the museum, the Soviet era and the re-gaining of independence. The vision of the founders of Tartu Art Museum, their mission and intended objectives and their conflict with the actual political situation on November 17, 1940. A historical 9

tõttu on kujunenud eesti kunsti keskseks ning hõlmab ajaliselt 20. sajandit kuni kaasajani. Kuidas peegelduvad erinevad ajastud TKMi kunstikogus ja kuidas on muutunud muuseumi näituste poliitika. Praegune kunstisituatsiooni ja muuseumi toimimine. Muuseumi erinevad võimalused oma kollektsiooni tutvustamiseks – püsiväljapanekud, teema näitused, isikunäitused ja kaasaegse kunsti väljapanekud, millised on olnud need suhted Tartu Kunstimuuseumi näituste praktikas. Kuidas on muutunud näituste programm ja lähenemine näitusele viimase paarikümne aasta jooksul. Lühike ajalooline tagasivaade, esimesest püsiväljapanekust näitusemaja avamisel 1988 kuni aastani 2013, kuidas on muutunud strateegiad. Tartu versus Tallinn, kuidas säilitada oma positsiooni kunstimaastikul pärast uue kaasaegse kunstimuuseumi Kumu valmimist 2006, mis pakub publikule sootuks mitmekesisemat ja rahvusvahelisemat programmi ning glamuursemat muuseumi keskkonda. Kuidas ja kellele adresseerida oma muuseumi näituste programm, et mitte kapselduda vaid kitsalt siseringile ja saavutada suuremat avatust. Kuidas mõjutab muuseumi toimimist tema asukoht, linn oma 100 000 elanikkonnaga, mis on eemal suurtest tsentrumitest ja liiklussõlmedest, kus on ühelt poolt stabiilne kohalik kogukond ja teiselt poolt tänu ülikoolile pidevalt muutuv noorte inimeste kontingent. Kuidas nendes konkreetsetes oludes – publik, näituste pind ja muuseumi erinevad funktsioonid suhtuda püsiekspositsiooni?

perspective of museum’s collection – due to historical events it has become one of the central collections of Estonian art that covers the period from the beginning of the 20th century to present day. How the different eras are covered by the collection and how the exhibition policies have changed. The present situation in art and how the museum works. The different ways a museum can show-case its collections – permanent exhibitions, thematic exhibitions, personal exhibitions and contemporary art exhibitions. What has been the balance between these different ways of exhibiting. How the last two decades have changed the programme and the way we ourselves view exhibitions. A short historical overview from the first permanent exhibition that opened together with the new building in 1988 until 2013 – how the strategies have changed. Tartu versus Tallinn – how to preserve Tartu Art Museum’s position in a post-Kumu (2006) world, it’s building was specially designed for the museum, which makes it possible to offer a programme that is drastically more varied and international in an environment that is more glamorous. How and to whom should we address our exhibitions so that we wouldn’t only talk with a small inner circle, but would gain more openness? How does a museum’s location affect its functioning – a small town with a population of 100,000 that is not very well connected with the international centres and transportation hubs, where part of the local population is stable and the rest is made up of young students attending the university that are constantly on the move. How the present situation – audience, our exhibition space and the different functions of a museum – makes us re-evaluate permanent exhibitions.

ES INEJATE LÜH ITUTVUSTUSED

SHORT B IOGRAPH IES

CHRISTIANE BERNDES, Eindhoveni Van Abbemuseumi kuraator ja kogude juhataja. Hiljuti kureeris ta koos Charles Esche ja Diana Fransseniga näituse Once Upon a Time... The Collection Now, mis kestis viis aastat ning kus näidati Van Abbemuseumi moodsa- ja kaasaegse kunsti kogusid. Lisaks on ta kureerinud kahe aasta pikkuse programmi Play Van Abbe, mis keskendus muuseumi kogudele ning sisaldas endas näitusi, tellimusi, projekte, loenguid, trükiseid ja sümpoosione (2009–2011), Plug In; Re-imagining the Collection (2006–2009), What Happened to Art (2006), Nederland Niet Nederland (2004–2005), stanley brouwn (2005) ja One on One (2004). Aastatel 2000–2014 oli Berndes SBMK (Kaasaegse kunsti konserveerimise sihtasutus) juhendava organi liige. Ta õppis kunsti Jan van Eycki Akadeemias Maastrichtis ja kunstiajalugu Utrechti Ülikoolis. Õpingute ajal töötas ta Rotterdami Boijmans Van Beuningeni muuseumis ja Eindhoveni Van Abbemuseumis abikuraatorina.

CHRISTIANE BERNDES is currently Curator and Head of Collections of the Van Abbemuseum, Eindhoven. She recently curated together with Charles Esche and Diana Franssen ‘Once Upon a Time… The Collection Now’, a five year display of the Van Abbemuseum’s collection of modern and contemporary art. Her other projects include ‘Play Van Abbe’, a two-year programme around the collection of the museum, including exhibitions, commissions, projects, lectures, publications and a symposium (2009–2011), ‘Plug In; Re-imagining the Collection’ (2006–2009), ‘What Happened to Art’ (2006), ‘Nederland Niet Nederland’ (2004–2005), ‘stanley brouwn’ (2005) and ‘One on One’ (2004). From 2000–2014 she was a member of the steering committee of the SBMK (Foundation for the Conservation of Contemporary Art). She studied Art at Jan van Eyck Academy, Maastricht and Art History at Utrecht University. During her studies she worked as Assistant Curator at Museum Boijmans Van Beuningen, Rotterdam and the Van Abbemuseum, Eindhoven.

GIEDRIUS GULBINAS on Vilniuses asuva Leedu Rahvusgalerii kuraator. Tal on kunstiajaloo bakalaureusekraad (Vytautas Magnuse Ülikool, Kaunas) ja kultuurikorralduse ja -poliitika magistrikraad (Vilniuse Kunstiakadeemia). Hetkel omandab Vilniuse Kunstiakadeemias doktorikraadi. Uurimisteema: Sotsiaalse diskursuse muutused Leedu kaasaegses kunstis alates aastast 1990. Huvid: kaasaegne kunst, sotsiaalselt sidusad kunstipraktikad, avangardne kunstiajalugu. EHA KOMISSAROV on Kumu kaasaegse kunsti kuraator. Viimati kureeritud näitused Kumu kunstimuuseumis: “Mood ja külm sõda” (2012), “Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” (2012), “Ma armastan Malmöt” (2008, koos Maria-Kristiina Soomrega), “Fluxus East. Fluxuse võrgustikud Ida-Euroopas” (2008, koos Petra Sregmaniga), “Rasked valikud 1994–1991. Eesti kunst Teise maailmasõja lõpust taasiseseisvumiseni” (2006), “Rasked valikud. Eesti kunst Teisest maailmasõjast taasiseseisvumiseni” (2006–2013). Näitused väljaspool Eestit: ’Provocations and Confrontations. A Perspective on Contemporary Art’ (Poolas, Szcecini ja Varssavi rahvusgaleriis, 2011), ’Plaisirs De L`Imagination, Art contemporain d`Estonie’ (Prantsusmaal, Tours’is, Chateau Tours, 2008), ’Paradise is not Lost, Contemporary Art from Estonia’ (Moskvas Zurab Tsereteli galeriis, 2008). Mitmete kataloogide koostaja ja kaasautor. Artiklid paljudest kaasaegsetest eesti kunstnikest. Töötab 1973. aastast Eesti Kunstimuuseumis. Õppis kunstiajalugu Tartu Ülikoolis 1968–1973. JOANNA SOKOŁOWSKA on Łódźi Muzeum Sztuki kuraator. Ta on oma töös keskendunud kunsti, majanduse ja

GIEDRIUS GULBINAS is a curator at the National Gallery of Art in Vilnius. He got his BA in art history in Vytautas Magnus University in Kaunas and MA in culture management and policy at Vilnius Academy of Arts. At present he is carrying on his PhD studies at Vilnius Academy of Arts. Subject of research: Change of social discourse in contemporary art in Lithuania since 1990. Field of interests: contemporary arts, socially engaged art practices, avantgarde history. EHA KOMISSAROV is a curator of contemporary art in Kumu Art Museum. Her main interest is Totalitarian art systems , Estonian Socialist Realism , Contemporary Estonian art , photography and design. Curated exhibitions at Kumu Art Museum: Fashion and the Cold War (2012), Archeology and the future of Estonian art scenes (2012, head of exhibition), I love Malmö (2009, with Maria-Kristiina Soomre), Fluxus East. Networks of Fluxus in Eastern Europe (2008, with Petra Stegman, Germany), Archives in Translation. Virtual Documenta (2007), Collected Crises: Estonian art in the 1990s (2006), Difficult Choices 19441991. Estonian Art from the End of the Second World War Until Re-Independence (2006–2013). Exhibitions abroad: Provocations and Confrontations. A Perspective on Contemporary Art (National Museum in Szcecin and National Museum in Warsaw, Poland, 2011), Plaisirs De L`Imagination, Art contemporain d`Estonie ( Chateâu Tours, Tours, France, 2008) and Paradise is not Lost, Contemporary Art from Estonia (Gallery Zurab Tserteli, Moscow, 2008). Essays on numerous contemporary 11

poliitika ristumiskohtadele ja hõõrdumistele, mida vaatleb praeguse hetke töötamistingimuste muutuste taustal. Muuhulgas on ta kureerinud projektid: ‘Hüseyin Bahri Alptekin. Facts, Incidents, Accidents, Circumstances, Situations’, ‘Untimely Stories’, ‘Eyes Looking for a Head to Inhabit’, ‘Workers Leaving the Workplace’, Łódźi Muzeum Sztuki; ‘Accretions’, Galerija Škuc, Ljubljana; ‘Another City, Another Life’, Zachęta Narodowa Galeria Sztuki, Varssavi. TIIU TALVISTU on praegu Tartu Kunstimuuseumi teadusdirektor. Kureerinud muuseumi püsiväljapanekuid, isikuja teemanäitusi, mitmeid neist koos kolleegidega: “Endel Kõks. Vapruse, vabadusega ja rõõmuga” (2013); “Pallas” (2010); “Eesti kunst paguluses” (2010); “Johannes Saal. Elu metamorfoosid” (2007); “Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused” (2004); “Raster 8” (2003–2004); “Hingeaeg” (1999). Mitmete kataloogide koostaja ja kaasautor. Õppis kunstiajalugu Tartu Ülikoolis 1973–1979.

Estonian artists. Works in Estonian Museum of Art from 1973. Studied art history at Tartu University 1968–1973. JOANNA SOKOŁOWSKA is a curator at the Muzeum Sztuki in Łódź. Her work has been focused on the intersections and frictions between art, economy and politics against the backdrop of the current transformations in labour conditions. Her curatorial projects include a. o.: ‘Hüseyin Bahri Alptekin. Facts, Incidents, Accidents, Circumstances’, ‘Situations, Untimely Stories, Eyes Looking for a Head to Inhabit’, ‘Workers Leaving the Workplace’, Muzeum Sztuki in Łódź; ‘Accretions’, Galerija Škuc, Ljubljana; ‘Another City, Another Life’, Zachęta Narodowa Galeria Sztuki, Warsaw. TIIU TALVISTU is at present the research director at Tartu Art Museum. Has curated several permanent exhibitions, thematic and personal exhibitions (with colleagues): ‘Endel Kõks. With courage, freedom and joy’ (2013), ‘Pallas’ (2010), ‘Estonian Art in Exile’ (2010), ‘Johannes Saal. Metamorphoses of Life’ (2007), ‘Karin Luts. Conflicts and Confessions’ (2005), ‘Raster 8’ (2003), ‘Time of Soul’ (1999). Editor and co-author of several catalogues. Studied art history at Tartu University 1973–1979.

MÄRKMED

NOTES

MÄRKMED

NOTES

MÄRKMED

NOTES

MÄRKMED

NOTES