Hele Kõrve - Aega nautides ja väärtustades

HELE, MERE LAPS

Veevoogude keskel tunneb armastatud näitlejanna Hele Kõrve (39) end oma elemendis. Vee läheduses veedetud hetkedel, olgu selleks purjereis merel koos abikaasa Alo ja lastega, iseendasse vaatamise aeg spaas või jäine hommikudušš, tunneb Hele, kuidas temasse voolavad jõud, energia ja värskus.

TEKST: Dagmar Reinolt | FOTOD: Laura Strandberg | SOENG JA MEIK: Kristi Petolai STILISTIKA: Aulikki Puniste | RÕIVAD: Mohito, Reserved, erakogu

Sel aastal ei võtnud Hele suveks endale mitte ühtegi lisakohustust ega suvetööd. “Väga mõnus oli,” ütleb Hele särades. Tema päevi on täitnud puhkus ning pühendumine iseendale ja oma lähedastele. Ta on saanud täiel rinnal nautida abikaasa Aloga merel seilamist ning seda, et on olnud oma laste jaoks olemas ja saanud anda neile endast maksimumi. Kooliajal on tütred taas rohkem omapäi. Kui ema-isa etendusi annavad, peavad nad isekeskis hakkama saama. Sellega on Kõrvede peres harjutud, et suurem õde väiksema eest hoolt kannab, ja Hele võib neid usaldada.

Suvel ei tundnud Hele teatri järele igatsust, kuid kolleegide tegemisi jälgis küll. Töönälg tekib Helel alati augusti lõpul, kui lapsed kooliks valmistuvad. Siis poeb ka tema hinge väike rahutus – nüüd on piisavalt puhatud ja tahaks taas tegutseda.

Äsja ongi käima läinud repertuaaris olevate lavastuste taastusproovid ja Elmo Nüganeni uhiuue lavastuse “Kommuun” proovid Linnateatris. Hele tunneb, et meri, purjetamine ja kallid inimesed on andnud talle jõu sügisele sirge seljaga vastu minna.

Kust purjetamishobi alguse on saanud? Kas selle algatajaks olid sina või Alo?

Minu abikaasa on merehuviline olnud juba mõnda aega. Tema nakatas purjetamisega ka mind. Soetasime endale purjeka ja nüüdseks oleme teinud juba mitu toredat meresõitu. Tänagi otsustasime pärast intervjuud sõita Naissaarele. Mina armastan puhkuse mõttes teha kaasa lühemaid sõite, Alo sõitis aga eelmisel nädalal näiteks kursavennaga Gotlandile. Oli olnud paras seiklus ja kogeda sai ka majakõrguseid laineid.

Mis sind purjetamise juures kõige rohkem võlub? Mis hirmutab? Hirmutab ja ka võlub vist ilm ja sellest sõltumine. Sa võid ju ilma jälgida, aga see muutub teadupärast sekunditega. Vaatad prognoosi ja arvestad, aga iial ei tea, mis tegelikult saab ja sind ees ootab.

Minule merehaigus peale ei tule, või vähemalt siiani pole veel tulnud. Mulle sobib see loksumine ja õõtsumine väga hästi. Üldse meeldib mulle see seest õõnsaks minemise tunne. Väike ekstreemsus käib asja juurde ja annab omamoodi energiat. Kuidas ma tormiga hakkama saaksin, seda ma öelda ei oska – see ehk hirmutab küll.

Mis oleks sinu unistuste sihtkoht, kuhu tahaksid purjetada? Mulle piisab tegelikult päevast merel – see on minu puhkehetk. Vaatan merd, sillerdavaid laineid, neid imekauneid silmapiirile jäävaid saarekesi ja juba ongi väga hea. Võtan lugemiseks mõne mõnusa raamatu kaasa. Praegu on kotis ühe Armeenia autori “Taevast kukkus kolm õuna”.

Ma ei pea minema ilmtingimata välismaale, puhkan ka niiviisi väga hästi. Kuna ma olen alles algaja, siis ega ma veel niipea pikka merereisi ette ei julge võtta. Arvan, et juba laste pärast ei tahaks selliseid ekstreemsusi proovida.

Kas sa siis üldse välismaale puhkusele minna ei soovi?

Loomulikult meeldib mulle ka reisimine. Ikka on hea ära käia, et siis jälle tagasi tulla ja avastada, kui kena meil siinmail elu ikkagi on. Möödunud aastal käisime perega Horvaatias, rentisime mere ääres maja. Lapsed said rannal joosta ja ujuda. Horvaatia

on tõesti üks ilus ja rahulik maa. Seal on iga mäe taga lahesopp ja sadamad, mis kubisevad purjekatest ja muudest meresõidukitest. Kuna lapsed on juba suuremad, siis pole me enam valmis pakettreise võtnud. Puhkame ikka nii, et valmistame kõik ise ette ja läheme omal käel.

Tundub, et vee lähedus on sulle oluline. Või ammutad sa energiat ka mujalt, näiteks metsast?

Meri on olulisem kui mets – seda tuleb tunnistada. Meri on vaba ja avar, kuid natukene ka hirmutav. Mere puhul on teadmised ääretult olulised. Mina üksi merega ja merel hakkama ei saaks – ma võin aidata, aga ma ei ole kindlasti professionaal. Sildumisel võin abiks olla, aga muul alal mul kogemus puudub. Imetlen neid, kes merd tunnevad ja usaldavad ning oskavad temaga hakkama saada.

Samas tean, et ei mina ega Alo pole kumbki need inimesed,

“Mulle meeldib seest õõnsaks minemise tunne.”

kes regatte sõitma hakkavad või muul kujul spordi mõttes meresõidule pühenduvad. Oleme rohkem kulgejad ja põnevate paikade otsijad.

Metsa juures pelgan natukene seda, kui ma ei näe kaugele, eriti meie võsastunud metsades, kus alusmets on väga tihe. Päeval ja ööl tekivad kuidagi piirid ette. Männimetsas võiksin küll iga päev jalutada, kui saaksin.

Paljud inimesed lähevad tänapäeval lisaks õpitud erialale ennast tihtipeale täiendama mõnel täiesti teisel rindel. Kas sina oled ka sellele mõelnud?

Ma ausalt imetlen ja kadestan inimesi, kes on selle sammu teinud. Mu oma abikaasa astus mõni aeg tagasi Tartu ülikooli religiooniuuringuid õppima. See hõlmab palju usundilugu ja eri religioonide tundmaõppimist ning on väga põnev.

Tunnen üha enam, et tahaksin näitlejatööle lisaks veel midagi teha, aga mingis mõttes on selleks lisaks mulle laulmine. Sel kevadel mängisin Vanemuise teatris Tanel Jonase lavastuses “Sweeney Todd”, mis oli väga suur nauding, ehkki väga keerulise muusikalise materjaliga. Aeg-ajalt laulda ja sellega enda häält vormis hoida sobib mulle.

Vahel olen mõelnud, et võiks psühholoogiat õppima minna. Saaks ehk nii enda kui ka teiste kohta veel midagi teada. Aga seni, kuni üks pereliige juba käib koolis ja tööl, piirdun mina oma tegemistega. Kui Alo õpingud lõpetab, küll siis jõuan ka mina midagi uut tudeerida.

Kas psühholoogikutse on hetkel ainus asi, mis meelel mõlgub, või on sul veel unistusi?

Vanem tütar ütles, et võiksin hakata massööriks. Silitasin teda ühel päeval ja siis ta teatas, et see on nii mõnus, et võiksin seda õppida. Ta ütles veel rõõmsalt, et näitleja ole ikka edasi, aga massöör ole ka.

Mulle meeldib kätega tööd teha. Mul on tugevad klaverimängija sõrmed ja ma tunnetan keha hästi. Näitlejatel on palju seljahädasid ja pingeid, nii et klientuur oleks kohe omast käest võtta.

Oleme rääkinud hobidest ja tööst, aga mis on sinu ilu saladus? Näed alati nii värske ja hea välja.

Selleks, et värske ja hea välja näha, on vähe vaja. Peab saama magada ja puhata. Püüan magada nii palju kui vaja. Stressirohketel aegadel see ehk ei õnnestu, aga püüan siiski.

Alo on juba neli aastat talisupleja. Mina nii äärmuslik ei ole, kuid juba terve aasta käin hommikuti jääkülma duši all. See toimib – lööb vere käima ja vähendab kaloraaži. Alo ütleb, et kraanivesi ei ole küll kunagi nii külm kui vesi talvel meres, aga mind see ei veena. Külm äratus mõjub mulle imehästi.

Kuidas sa lõõgastud ja pinged endast välja saad?

Kui mu hing ja füüsis tahavad kõigest puhata, siis pere võimaldab mulle selle hetke, et saan olla kaks-kolm päeva omaette. Lähen siis spaasse või kusagile teise linna ja puhkan pisut. Vahel

võtan mõne hoolitsuse, aga piisab ka lihtsalt saunast ja veest, mullivannidest ja basseinist. Ikka jõuame veeni tagasi.

On ka neid päevi, mil ma eemal viibides üldse hotellitoast ei välju ja loen lihtsalt paar päeva raamatut ning naudin hetke. Sellest piisab, et tulla tagasi ja olla see, kes olen.

Kui palju sa iluprotseduuridele aega pühendad?

Mingeid imelisi iluprotseduure ma ei tee. Pole aega ega vajadust. Näo eest pean küll hoolitsema, sest see saab korralikult vatti. Kodus olen nii palju kui võimalik ilma meigita. Välja minnes

meeldib mulle end natukene üles vuntsida. Püüan olla lihtsalt hoolitsetud. Võiksin ju iseenesest ripsmeid ja kulme ka keemiliselt värvida, aga see võib segada jälle tööl mõnd rolli tegemast. Hetkel on kõik nii, nagu loodus on mulle andnud.

Kui palju oled sa üldse elu jooksul välimusega eksperimenteerinud?

Igapäevaelus ei ole ma ekstreemsusi teinud. Tööl saan nii palju asju katsetada, et mul ei ole seda vaja. Juuksevärv on mul olnud alati sama, vahel on juuksed veidi pikemad ja vahel veidi

lühemad. See on ka kõik. Tean, et näiteks blond värv mulle ei sobi. Olen end blondina näinud ja see oli hirmus.

Mulle meeldis, kui mul oli tukk ees, aga see oli tüütu, sest vajas hooldamist, koolutamist ja kammimist.

Hetkel olen juuksed eest veidi järku lõiganud – saan nii teha kõiki soenguid, mida tahan, ja juukseid krunnis kanda, aga samas juuksed püsivad.

Välimusega katsetamise poole pealt oli kõige lahedam kogemus näosaade. Õnnestus proovida kõike, mis mulle meeldis, ja minna tõelistesse äärmustesse.

Kas kunagi võiks siiski muutus kõne alla tulla? Poisipea või värvilised salgud?

Inimesed teevad muutusi sageli siis, kui nende elus saab mingisugune etapp läbi või nad lihtsalt vajavad värskust. Mul ei ole neid etappe vist veel ette tulnud.

Punaseks ma oma juukseid ei värvi. Poisipea on mul lapsena olnud. Triibutada ma ei saa, sest ajalooliste tükkide pärast teatris pole see lihtsalt võimalik. Olen selline, nagu olen – tume läbi elu.

Sa oled väga heas vormis. Kuidas sa oma keha eest hoolt kannad?

Ma ei käi kusagil treeningklubis, sest ma lihtsalt ei jõua sinna. Võimalik, et ma ei oska oma aega planeerida. Kui ma ikka väga tahaks, küll ma siis ilmselt jõuaks ka.

Minu trenn on kodus või tööl. Mu töö on nii füüsiline, et sellest hetkel piisab. Eks ma teen kodus ka harjutusi. Mulle meeldivad mõned pilateseharjutused, mis on mõeldud kõhulihastele ja teistele probleemsetele piirkondadele.

Talvel käin ujulas – see annab hea enesetunde. Suveks olen tõstnud terrassile sõudeergomeetri, et see oleks nina all ja sunniks end aeg-ajalt kasutama. Suhtun trenni loominguliselt. Kui keha annab märku, siis võtan end käsile.

Olen kõigesööja. Hommikuseks äratuseks on parim hea kohv piima ja vähese suhkruga. Jaanipäeval tahan ikka liha süüa.

Nõustud sa sellega, et tervisehädad tulevad ülepingest? Kuidas sina ennast selle eest hoiad?

Olen päris kindel, et igasugused tervisehädad tulevad sellest, et meil on ülepinge ja stress. Kui tööl on pingeline esietenduste-eelne aeg, tuleb mul söömine harva meelde. Kui esietendused on läbi, on kaal langenud. Järgneval rahulikumal ajal söön end tavakaalu tagasi. Kuniks tervis korras, on kõik hästi, kuid eks on ka neid pingeseisundis kokkukukkumisi olnud.

Ülepingest tulevate tervisemurede pärast olen käinud ka arstide juures ja abi saanud. Soovitan kindlasti asjatundjate poole pöörduda, kui tunned, et muud moodi ei saa.

Minul on ületöötamise korral sagedane külaline pearinglus. Selle vastu aitab ikkagi ainult puhkus. Tean, et on olemas ka antidepressandid, kuid olen neist hoidunud ja ise tagasi reele saanud. Esmalt tasub minna ikka pigem merele või metsa, sest sealt saab jõudu.

Hoogu, energiat ja inspiratsiooni annavad ka inimesed mu ümber ja nendega koos veedetud aeg. Sel aastal on mul jõudu palju. Kahed külastatud pulmad ja tänavune laulupidu on mulle nii palju jõudu juurde andnud, et tunnen end väga särava ja elavana. Olen sellest kõigest nii täis laaditud, et võin uuele hooajale särades ja puhanuna vastu minna küll. TH