Tuvi N o 2 2012
2012 erinevad inimesed erinevad m천tted tunded t채helepanekud meenutused uskumused illusioonid ja tegelikkus kui isu saa osa
SISUKORD
Mart Kase Mait Joorits Hannes Praks Mihkel Kaevats Silvia P채rmann Stella Vainikko Tanel Veenre Tuuli Roosma
5 9 15 21 25 37 41 45
MART KASE Hommikud ja tahtmised
5 t u v i
* Mulle meeldib kalal käia. Ega ma eriti kala kätte ei saa, aga kalastus kui aktsioon väärib alati tunnustust. See on elamus. Tavaliselt on kalastuspäev laupäev või pühapäev ja peaaegu alati eelneb sellele päevale nädal linnas ja üldjuhul kontoris. Kui just ei ole suvi, aga suvi on meil harva. Kalastuspäeval ärkan ma väga vara, sest sõit viib talvel Peipsi äärde ja teistel aastaaegadel minnakse ka kalale vara. Mulle meeldib ärgata näiteks kell 3.00. Siis on vaikne ning mu meeled on ärksad. Ma olen elu järgi laetud. Panen termosesse tee ja valmistan võileivad kaasa. Sõidan entusiastlikult kalale sõpradega. Olen terve päeva vee või jää peal ning naasen õhtul entusiastlikult tõdemusega, et kala küll ei saanud, aga muidu oli mega.
* Ma ärkan igal hommikul suhteliselt vara. Alati enne seitset, tihti enne kuute. Mulle meeldib valges ärgata, Eestis talvekuudel pole see võimalik. Pimedus on kõige hullem hommikuti, sest inimene kardab pimedas. Kuid siiski on kõige tähtsam aastate ja aastaaegade lõikes mitte muuta oma rutiini. Alati ärgata samal ajal, sest muidu kaob ära kontroll aja üle. Kui aeg ja nädalapäevad on juba välja mõeldud, siis on parem neid kontrollida ja nende järgi elada. Teine võimalus on elada kaootiliselt, kuid see on tüütu ja koormav.
6 t u v i
* On üks suur aga. Meeletu aga. Kalastusedu on otseselt sõltuvuses ilmast, mis sel päeval parasjagu on. Aga ilma muuta inimene ei saa. Mitte kunagi ei leiutata äppi, mis teeks kõikide laupäevade ja pühapäevade ilmad ilusaks. Ja selle tõttu ei kannata mitte ainult kalamehed. Ka päevitajad, aiandushuvilised, matkajad, kontserdikülastajad, sportlased ja spordifännid jne. Me kannatame pea igal teisel nädalavahetusel ilma pärast. Kannatasime aastal 2012 ning kannatame edasi.
* Kuid tegelikult on ükskõik. Tähtis on alati minna. Alati teha seda, mis sul (nädalavahetusel) on plaanis. See on vist müüt, et kala näkkab halva ilmaga hullult palju paremini. Kui on tuul, siis on kalal suu lukus. Aga ma lähen ka edaspidi nädalavahetusel tuulega kalale, sest mehed me oleme ja minema me peame. Kõige lihtsam üldse on Eestis kiruda pimedust ja ilma. Kuid tegelikult tasub vähem karta ja rohkem teha. Armastada loodust, oma hinge ja teisi inimesi. Ja armastada hommikuid rohkem kui õhtuid.
7 t u v i
MAIT JOORITS
Mul on nii, et ma olen kohe hoolega viimased paar aastat ennast kursis hoidnud, uurinud, lugenud, vaadanud palju videosid ja filme sellega seoses. Seoses uute aegade tulekuga. 9 t u v i
Mul on kodus emast alles jäänud terve raamatukogu kõikvõimalikest meditatsioonipraktikatest kuni kanaldusteni välja. Ja lisaks internetist minuni jõudnud loengud, filmid.
Ma olen veetnud sadu hommiku-, lõuna- ja õhtusööke, vaadates esoteerilisi või teaduslikke loenguid. Mul on lapsepõlvest saati komme söögi ajal midagi lugeda või vaadata. Ma saan siis söömisest suurema naudingu. Ilmselt on see tegelikult lihtsalt Pavlovi-koera efekt ja ma teen seda harjumusest, sestap tundub ka toit maitsvam, kui ma mugimise ajal midagi kasulikku teen, kui aju töötab, aga kuna mulle meeldib nagunii kogu aeg teha mitut asja korraga, siis ei taha seda muuta ka. See sobib mulle.
Isegi seda teksti kirjutades istun ma samas voodis, kus ma üksinda õhtuti “Kuningas Saalomoni kaevandusi” lugesin ja kaerahelbe-rosina segu sõin. See oli 16 aastat tagasi. Oli suvi, isa oli esimesena minu toa valmis saanud. Teised toad majas, isegi trepp oli veel pooleli, aga minu tuba oli valmis. Sõin kaerahelbe-rosina segu ja lugesin “Kuningas Saalomoni kaevandusi”. Oli 1996 aasta suvi ja Brasiilia võitis MM-i. Oli teistsugune aeg. Üks asi, mida ma õppinud olen, vaadates ema raamaturiiulit, et valgustumine, rahu ja muud olulised asjad ei sõltu sellest, kui palju sa oled raamatuid läbi lugenud või videosid vaadanud. Aga nad võivad aidata sul mõista, et pole ühtegi tehnikat, ühtegi guru ega meistrit, kes saaksid sinu eest sinu egoga võidelda, sinu kannatused ise läbi teha või sinu eest õppida meelt vaigistama. Pole olemas ühtegi “paremat tehnikat”, ühtegi “kiiremat teed”. Nagu kung-fu’s – oluline pole mitte tehnika, vaid selle tehnika omandaja keskendumine, pühendumus ja loovus.
Küll aga on tegelemine sääraste teemadega nagu universumi ja sinu isikliku hinge saatus, võtnud minult üha rohkem ära kommet muretseda. Sest üha vähemaks jääb justkui asju, mille pärast tundub mõttekas muretseda. Kuni sa mõistad, et üleüldse pole mõttekas muretseda. 10 t u v i
Samamoodi on lood olnud hirmuga.
Ma mäletan, et kui mu ema paar aastat tagasi suri, tundsin mina äkitselt surematuse tunnet. Ma tundsin, et kõige hullem asi, mida ma oskasin endale ette kujutada, oli juhtunud. See oli fakt. Ja mitte miski ei saanud seda muuta. Järelikult ainus võimalus oli sellega leppida. Ja seda mõistnud, ei olnud mul enam väga pikka aega mitte millegi ees hirmu.
Ma ei oska öelda, mille ees ma praegu hirmu tunnen. Vist enam isegi mitte ämblikkude ees. Üks päev nägin ühte ämblikut kõndimas üle põranda. Vaatasin teda ja vaatasin ennast. Minus ei liigahtanud suurt nagu midagi. Kui ma olin väike ja lugesin “Kuningas Saalomoni kaevandusi”, kartsin ma ämblikuid väga. Mulle meeldis üks mees Ööülikooli loengutesarjast, kes alati rääkis kui loll ta on. Rääkis väga tarka juttu ja lõpetas alati mõtted, et õigupoolest on see ikkagi üsna umbluu ja et ta on ikkagi üsna rumal.
Mulle meeldib loenguid kuulates, vaadates, lugedes ja uurides see, et ma üha enam saan lahti targaks olemise painest. Ja võin tunda ennast rahumeeli lollina. Ja tunda, et see tekitab mulle suurt rõõmu.
Ma tunnen, et mida aega edasi, seda vähem ma muretsen, seda vähem ma kardan ja üha rohkem ma rõõmustan. Ja ausalt öeldes on mul üha rohkem ükskõik, mida tulevik toob. Sirvisin täna oma vanu põhikooli ja keskkooli päevikuid. Kui hea, et need mul veel alles on. Ja kui hea, et ma ei ole enam seal, vaid olen siin. Siin on palju parem olla. Oleks nagu mina…ja ometi täiesti teine inimene. Mul oleks nagu mälestused nendest emotsioonidest, mille ajel ma niimoodi olen kirjutanud. Ja ometi…on need sama päris nagu unenäod. Ainus vahe, et neid mälestusi võivad kinnitada teised inimesed. Nemad on näinud sama und. Ma tunnen, et mida aega edasi, seda kergemaks ma muutun. Ma ei oska seda seletada, aga selline tunne on. 11 t u v i
Sellega ma vist siis lõpetangi.
Nii palju oleks justkui öelda…
Aga kui ütlema hakkad, ütlevad pausid sõnade vahel rohkem. Olge kerged, rõõmsad ja mureta. Hingake.
Kalli-kalli, M.
HANNES PRAKS Minu Muji-m채rkmed 2012
15 t u v i
Tuvi toimetaja ootamatu tiivalöök suunas mind kokku võtma aastat 2012. Raamistikku otsides meenus, et õlakoti küljetaskus vedeleb selle aasta jooksul täiskirjutatud, otsast juba narmendama hakanud Muji märkmik. Eelmise aasta lõpus möllisin end saksa keele intensiivkursustele Berliini. Minu koolimajale üsna ligidal, Hackescher Markti metroopeatuse juures asub Jaapani päritolu poeketi Muji kahekordne kauplus. Lisaks harilikule pliiatsile ja A4 formaadis vihikule soetasin sealt ka kõnealuse taskuformaadis märkmiku. Lõbusal kombel vaatab selle kaanel olev silt mulle vastu tagurpidi, sest eurooplasena asusin märkmikku täitma tagant ettepoole. Taskuraamatu valdava osa moodustavad kiiruga tehtud märkmed, millest kolmandik on sisse kantud hariliku pliiatsiga ning puudutab minu sisekujundusprojekte ja festivali Schilling korraldamist. Siitsealt võib leida ka ühtteist isiklikumat. Taskuvihiku huvitavaim ja ka praktilisem osa on esmaabi kursusel ülestähendatu. Viimasega meenub ka üks minoorne juhtum. Ühel kuumal suvepäeval sõitsin autoga Tallinnas Vana-Narva maanteel ja sattusin peale äsja aset leidnud liiklusõnnetusele, kus mootorrattur oli ramminud ootamatult pidurdanud sõiduautot. Kuna õnnetuspaiga ümber oli kogunenud kolm-neli inimest ja asfaldil pikutav rattur viibutas justkui enesekindlalt kätt, ei näinud ma põhjust peatumiseks.
Umbes poole tunni pärast sama teed pidi tagasi sõites märkasin, et õnnetuspaigale on saabunud kiirabiarst. Tema liigutustest võis aimata, et käsil on intensiivne elustamine ja ratturi seisund seega väga tõsine. Sel hetkel jõudis minuni mõistmine oma saatuslikust eksimusest. Õnnetuspaigast möödudes oli mu kõrvalistmel olnud seesama õlakott, mille taskupõhjas vedeles seesama märkmik, mille nüüd välja olen õngitsenud. Märkmikust oleks leidnud kunstliku hingamise logaritmid: 2 kunstlikku hingamist – 15 rindkere kompressiooni - 2 kunstlikku hingamist – 15 rindkere kompressiooni - kuula. Sama päeva õhtustest uudistest kuulsin, et Vana-Narva maanteel hukkus mootorrattur. Hingele jäi pakitsema veider koorem, segu süü16 t u v i
ja häbitundest, et olin otsustamises olnud ebakindel ja autoaknast situatsiooni valesti hinnanud. Ma ei karda verd ega pelga üldjuhul ekstreemseid olusid, kartsin sel hetkel lihtsalt ühele koosolekule hilineda...
Märkmikust on välja rebitud mõned lehed, kuhu kirjutasin oma pojale. Shanghai ühes näruses einelauas üles tähendatud mõtted kleepisin hiljem järeltulija kasvamist kajastavasse kladesse. Kirjeldasin, kuidas söön nuudlisuppi ja kuidas selle tellimine viibete abil on keeruline, aga siiski võimalik. Meenutasin meie viimast Skype’i kõnet, avaldades imestust, et noormees on nädala jooksul beebist jõmpsikaks sirgunud. Samuti panin tähele, kuidas poisi silmad nii suureks ja pruuniks on puhkenud, ega pidanud paljuks lisada sentimentaalselt: “Sa lõhnad nii hästi!”
Hiinast on pärit ka mõned teised sissekanded. Ronisime näiteks koos Shanghais elava arhitekt Tõnisega tema Nanjing Roadil asuva kortermaja katusele. Katusele viiv trepp on väga kitsas ja läbib erinevatel korrustel elevate inimeste rõdusid ja kööke. Kahte üles ronivat eurooplast nähes küll imestati, kuid ei keelatud. Samal ajal kui mina üle katuseserva uurisin, kuidas ehitatakse uut metroojaama, tegi Tõnis märkmikusse sissekanded: BU HAO IISÕ, TSING WÕNIISJA? TSÕGÕ BAI CAI NALI LAI DÕ? Tõlkes: “Vabandage, kas võib teie poole pöörduda? Kust see kapsas pärit on?” Samu lauseid küsisin korduvalt Shanghai ja Wuhani ümbruse erinevatel köögiviljaturgudel. Küsimuste esitamise eesmärk oli koguda materjali Schillingu videoreklaamide tarbeks. Kuulsin kohalikelt tihti vastuseks Pudong, mille nimelises Shanghai linnaosas kasvatakse tõepoolest köögivilju. Musta materjali läbi kuulates juhtis üks hiina keelt tundev sõber tähelepanu tõigale, et vastuses ei peeta silmas linnaosa, vaid “bù dŏng” tähendab hiina keeles “ma ei saa aru”. Märkmiku viimaselt lehelt võib leida osaühingu Rauning aadressi, milleks on Kadaka tee 74 B (mis muuseas on väga ilmetu maja). See on koht, mis pakub kõige paremat ja soodsamat klassikalist rombiku17 t u v i
juliste silmadega kanavõrku. Firmat soovitas mulle endine kanapidaja Kaido, kelle eeskujul pidime sellel suvel maakodus pea-aegu et fashion-kanu pidama hakkama (pärlkanad ja ekspressiivsed tuttidega tegelased). Kriipsu tõmbas peale ootamatu teade, et minu proua on jäänud ise taas haudele, mistõttu pagesime maaelu idüllist, et asuda läbima neurootilist korteriotsingu kadalippu. Isikliku minikanala ideest ei ole ma siiski loobunud ja loodan, et võiksime üheskoos õrrele asuda töölislinnaossa Kanamajja, vabandust, Kalamajja. Et oma pesa otsingud on just nüüd, aasta lõpus, täies hoos ja märkmiku põhjal võib järeldada, et seniste kinnisvaraleidude kohapealt on kõik lahtine, siis kasutan juhust ja kuulutan, et kõik Kalamaja korteri müügi pakkumised ja vihjed on väga teretulnud (vana maja, ahikütte võimalus, kõrged laed, 7090 ruutu ja hoov, kuhu mahuks kanapuur, kaks mesitaru, liivakast, jalgpallivärav ja maitseainete peenrakastike). Kes tahab, võib oma märkmikusse kirjutada minu meiliaadressi hannes@hannespraks.ee või helistada numbril 52 73 626.
18 t u v i
19 t u v i
MIHKEL KAEVATS SEDA EI OLNUD NAD OSANUD OODATA, 2012 (katkend jutustusest „Igavene linn!”)
21 t u v i
Nad olid trepikojas, nende ees oli tüüpiline Napoli vanalinna sisehoov. Iidsete, samal ajal losside ja koobastena mõjuvate kortermajade aknad olid lahti, maikades lõhvardid vaatasid neid päikeseprillide helkides, kõikjal tehti suitsu, mutid riputasid pesu köitele ja peksid ülehoovi keelt, karjumine-põristamine-vilistamine-kolistamine-laulmine-hõikumine ei andnud mitte hetkekski järgi. Üleval tiirutas politseihelikopter. M-i käed higistasid. Seekord ei olnud nad läinud tavaliste tänavadiilerite jutule, vaid otse lõvikoopasse. Siin oli Quartieri Spagnoli jaotuskeskus ja nemad tulid siia selle järgi, mida jaotati. Inetu paksmagu juhtis nad koridori kesklöövi. Seal seisis mitu meest. Näidati kaupa. Mehed vaatasid I-d, tegid paatoseta naapoli dialektis kommentaare, üks hakkas käperdama. Käed eemale. Mida sa mölised. Mine kepi oma ema surnud esivanemaid. Nüüd me kepime hoopis sind, blond poisu. M andis munadesse, haaras paki ja nad olid juba nurga taga, viis maikat sabas. Kõlasid lasud ja rikošetivilin. Nad hüppasid üle rõduääre, all oli motikas. Tagant tulistati, sisehoov kihas, pesumutid haarasid vintpüsside järele. Motikas tõmbas noka üles, erinevatest hoovi nurkadest sööstsid juba kolm rollerit, portaali ees kogunes uudishimulikke, ka võimsatel mootorratastel. Nad põrutasid täie itsuga rahvasummast läbi ja kitsal tänaval kohe pare-
22 t u v i
male, sadama poole. Hoovis tulistati millegipärast ikka veel. Kõikjalt ilmus uusi rollereid ja krossimotikaid. Kõige hullemad sõitjad olid lapsed. Napikad ja riivekad. Fiatid, perekonnad rollereil, kottides köögiviljad, mis lendasid laiali. Tulistati, kõrgel üleval oli kitsas riba helesinist taevast. Viimane pööre vasakule, Via Toledo, siis paremale, uhke vaade Napoli panteonile ja kuningalossile. Vaatemänguliselt lisandus igast suunast relvastatud mootorrattureid, turistid kaotasid pea. Edasi, mere äärde, luksushotellide rida jooksis paremale, nemad panid otse, valusalt üle äärekivi ja hullu laksuga vastu promenaadi palustraadi. Nad lendasid paarkümmend meetrit läbi vaba õhu. Seljataha, promenaadile oli pidama jäänud kõikidest võimalikest relvadest tulistav mootorratturite kokkutulek. Nad kukkusid merre. Nad ronisid vesilennukile, propellerid käivitusid, lennuk vihises üle vee, tõusis lendu ja libises Vesuuvi poole. Meeletu jõu ja kiirusega sööstis alt merest kitsas suitsusammas, mis ajas nii palju üles, et üleval tekkis talle seenjas kroon. Sammas oli seest tühi, totaalse hävingu ja unustuse keeris. Võimas lööklaine raputas väikest puust lennukit ja all hävinesid inimesed, lossid, kirikud, keeris laienes ja pühkis ajatuid kortermaju, kitsaid tänavaid ja maailma parimaid kohvibaare, mattis nad täielikult läbimatu tolmu alla ja keeras maa kõveraks. Nad vaatasid teineteisele otsa – seda ei olnud nad osanud oodata.
23 t u v i
SILVIA PĂ„RMANN Keda ma kohtasin aastal 2012
25 t u v i
Pjotr, üksik poissmees Pjotr elab Eesti ühes kõige enam pildistatud ja romantiseeritud külas – vanausuliste Varnjas Peipsi ääres. Tema maja järve kaldal hoiab püsti tahtejõud ja teda ennast omakasvatatud tubakas, mida ta läbi vana hakklihamasina peeneks jahvatab ning siis ajalehepaberisse keeratult suitseb; must tee ja valge viin. Sibulat ei kasvata ta juba aastaid – tervis on kuidagi kuhugi kadunud... Pjotr ei tea ilmselt tänaseni midagi “Harta 12st”, Estoniajn Airi raskustest, ehk isegi mitte elektrituru avanemisest – pärast digi TVle üleminekut jäi ta telekas tummaks ning aknaks maailma teiselt poolt järve saabuvad raadiosaated. Aga ega ta ei tahagi Kajaani või Joensuusse lennata. Ta tahaks vaid “grupi peale saada”, invaliidsuspensioni, mis lubaks pisut lahedamalt elada, väga paljudel sõpradel-tuttavatel on see juba õnnestunud. Pjotr pole veel viiskümmendki. 26 t u v i
Kalist, üksik poissmees
Makedoonia kõige raskemini ligipääsetava Treskaveci mungakloostri kohta oleks õigem kirjutada munga klooster – Kalist on selle kloostri ainus munk. Suved on üksikul poissmehel suures majapidamises väga kiired – lisaks juhuslikele külalistele veedab seal juba mitmendat suve üks arheoloog, kes uurib kloostri praeguses asukohas asunud iidset linna. Novembris langeb kloostrile tavaliselt esimene kerge lumi, mis vahepeal lörtsiga asendudes püsib reeglina märtsini, peletedas eemale kõik rändurid ning muutes tee kloostrisse läbimatuks. “Siis proovin ma tõesti munk olla,” ütles Kalist ja naeratas viimasele talvele mõeldes nii, nagu ma viimati nägin naeratamas üht ammust sõpra, kes meenutas, kuidas me lastena suudlema õppisime. Ma ei ole kunagi näinud kelleski nii suurt rahu. 27 t u v i
Svetlana, võidab toiduga südameid
Tallinki Riia restorani Elements Chef de Cuisine Svetlana Riskova töötas meie kohtumise ajal toitude kallal, milles kohustusliku elemendina pidid olema värsked Läti kartulid, seened ja metsamarjad. Lihtsalt vaimustav. Aga milline normaalne inimene sõidakski Lätti eesmärgiga midagi huvitavat süüa? Lauda saabusid Läti kitsejuustuga salat, noortest hernestest erkroheline supp, suitsutatud vikerforell beebiköögiviljadega ning kõige lõpuks veel metsmaasika tartalett, mille kõrvale olid väikeste vahutupsude otsa sätitud kaunistuseks magusad metsmaasikad ning selle kõige kõrvale on Svetlana torganud värskest kasemahlast tehtud mahlapulga. Eestis, Lätis või Leedus on ikkagi imeliselt tore elada (november on ju ainult üks kord aastas). 28 t u v i
Kaupmees Nakhali turul, võidab toiduga südameid Kuumus, kõrb, kurjus, must kuld. Araabia poolsaarega esimese hooga palju muud ei seondugi. End rahulikult piki rannikut pikutama sättinud Omaani paneks selline loetelu üllatunult kulmu kergitama. Ehkki pagana palav on Araabia poolsaare rohelises köögiviljaaias küll. Nakhalis, Omaani võimsaima kindluse ümber laiutavas linnas oli kevadisel ennelõunal 38 kraadi sooja ja tänavakohvikud tühjaks kõrbenud, turg tukkumas. Lihtsalt vaimustav. Turul virgus siiski võimalike klientide lähenedes varjus külitanud meestekamp kiirelt ja keris turbanid pähe, et asuda soliidsete ärimeestena kaupa pakkuma - kuid minu süda on juba kaotatud. Millised kõrvad! Minu kiusatus seda kõhna vanameest kõrvadest natuke sakutada oli nii suur, et astusin sammu lähemale. Ta tükeldas sekundiga järjekordse arbuusi, ulatas tüki mulle ja hammustas ilmselge naudinguga kohe ka ise mahlase suutäie. Maitsmatagi oli selge, kui head tema arbuusid on, kui head Omaani arbuusid üldse on. Kui lootustandvalt palju on kusagil araabiamaailma nurgas veel headust ja ilu. 29 t u v i
Si Mohammad* (Maa peal on paradiis)
PÖFFil seletas Maroko režissöör Mohcine Besri oma usu- ja poliitikakriitilise filmi “Uskmatud” lõppedes lõpuks ära islamiparteride populaarsuse ning miks inimesed neid nii innukalt toetavad. Kui muidu kiputakse valmistel lubama uusi koole ja teid, madalamaid makse ja kõrgemat pensioni, siis islamiparteid lubavad suures plaanis seda, et pärast surma saavad nende valijad paradiisi. Mitte ükski pettunud valija pole veel tagasi tulnud neid mustama. Maroko on erinevalt naaberriikidest araabia kevade tuultes väga rahulikuna püsinud. Isegi Besri film, mida režissöör alguses plaanis vaid käest kätte DVDdel poolsalaja jagada, sai Tangeris sel kevadel festivalil linastuda. Ja Põhja-Maroko mägedes asuva Chefchaoueni elanikud näevadki juba nii välja, nagu oleks nemad oma lubaduse kätte saanud ja paradiisi jõudnud. Tõsi, sel võib midagi pistmist olla asjaoluga, et linn elab kolmest asjast: villast, Rifi mägede allikaveest ja kanepist, mis sealsamas nõlvadel kasvab – mõned naaberkülad ei kasvatagi midagi muud. Muidugi pole see legaalne (nii et see on ikkagi Amsterdam edasijõudnutele – seadusekuulekus lööb vahel välja ning see, mis siis juhtub, ei ole kindlasti nii maaliline kui foto si Mohammadist). Kusjuures neile endale piisab õnneks ikkagi heast teest, Marlborost ja sõpradest. Ja tegelikult ka ainult teest ja sõpradest on küll. * Marokos võib kellegi nime teadmata tema poole alati pöörduda: Si Mohammed ehk härra Mohammed.
30 t u v i
Krishna (Maa peal on paradiis)
India komme inimestele jumalate nimesid panna pole ju iseenenest midagi erilist. Igas Ladina-Ameerika slummis jookseb mõni Jesus ringi. India on lihtsalt üüratult mitmekesisem. Sõpradega koos istudes, kõik nende arvukate hindu jumalate järgi nimetatud, on tõesti tunne, nagu oleks paradiis maa peale tulnud. Pole ime, et nad rõõmsad on kogu aeg. Keralas Alleppeyst Kottayami teel olnud liinipaadis selle mehe seltskonnas kaks ja poolt tundi üle vee liueldes, tekkis küll korraks tunne, et pagan on ikkagi paradiisi pääsenud. Päike, kookospalmid, naeratused ja värvid. Hea, et kõikidest nendest ashadest sai just selle tunde endaga sealt paadust kaasa võtta. 31 t u v i
Seltskond Indias
Kerala kauba- ja vürtsipealinn Kochi on alati olnud kirju: 15. sajandil Hiina kaupmeeste toodud kalavõrgud kõrvuti mõnisada aastat hilisemate portugallaste ja inglaste ehitatud villadega. Kristlased, moslemid ja hindud. Vähenevad kalavarud ja kasvavad turistivood. Kõiges on leitud tasakaal. Kochini kaupmehed on alati osanud kõigilt seal randunud laevadelt ja rahvastelt võtta parima ja seda nautida. Nüüd siis sellised maskid kurtade ja saride kõrval…Kas nad eksivad esimest korda ajaloos? Või ei muutu mõned asjad kunagi? 32 t u v i
Seltskond Venemaal Trigorskoe lähistel Venemaal. Siin käis Puškin oma teise pagenduse ajal (mis muidu möödus “Boriss Godunovi” kirjutades ja oma kunagise lapsehoidajaga napsutades) vahelduseks aega veetmas mõnede daamidega Trigorskoje mõisa omaniku Praskovja Aleksandrovna Ossipova arvukast perekonnast. Kirjanduslike vestluste vahele jõudis ta järgemööda armuda kahte Ossipova tütresse. Ja siis ühte sõbrannasse ka. See kõik mahtus aastatesse 1824.-1826. 186 aastaga on maailmas (ja Venemaal ka) nii mõnigi asi muutunud aga daamid Trigorskoje lähistel on ikka alles, ja teevad käsitööd ja tiirlevad Puškiniga seotud paikade ümber ringi. Mõned asjad ei muutu kunagi. 33 t u v i
Uued Chihuahuad Eestist paari lennutunni kaugusel asuv Albaania tundub olevat valgusaastate kaugusel. Pikalt veel suletum riik olnud kui NL seda oli, proovib Albaania nüüd kiirelt järgi võtta. Pealinna Tirana kohvikud ja butiigid hakkavad juba vaikselt isikupäratult Lääne-Euroopa nägu minema, aga suure osa elanike palkade ja ostuunistuste vahel on ületamatu kuristik. Aga päikeselise Balkanimaa pealinna inimeste leidlikkus trendidega kaasas käia käepäraseid vahendeid ja praktilist meelt appi võttes lihtsalt vaimustav. Heal nädalal saab omanik linnukesi käekotis kanda mitu päeva, halvemal päeval lähevad nad kohe supi sisse. Aga alati on võimalus turule minna ja otsast alustada. 34 t u v i
Frank Bölter
Frank Bölter on tegelikult sakslane, aga tema valget laeva nägin ma Brüsselis mööda kanalit sõitmas. Festivali Canal ajal voltis ta mitmel päeval publiku abiga kaldal valge paberlaeva ja koos kanti see kätel kanali äärde, kus Bötker oma teekonnale asus, kaasas salapärane saatja. Heal etendusel tiirutas ta oma laevaga mootorpaadi slepis mitu tundi kanalil, halval päeval vajus laev kohe põhja ja Bölter pidi kaldale sumpama. Aga alati on võimalus võtta puhas paberileht ja otsast alustada. 35 t u v i
STELLA VAINIKKO V채ljav천te p채evikust
37 t u v i
21.12.2012 Ja siis ma ärkasin hommikul üles, keerasin lahti raadio, kuulasin, kuidas Egiptuse Päikesevaarao laulis igatsusest ja armastusest. Läksin välja ning nägin enda ümber Buddhasid, Jeesusi, Neitsi Maarjaid Stockmannis kogemas jõulueelseid kogemusi, uurimas kaasaegseid tehnikaimesid ning keemiaüllitisi. Sõitsin trammiga, mida juhtis Peaingel Raphael, Kadriorgu. Käisin tiigi ääres, mille kallastel jalutas mitmeid ingleid ning vaatasime, kuidas pardid vahvasti vees sulistades tähtedelt energiat alla tõid läbi enda lusti seda ka Maa-energiaga jagades. Edasi viis mu tee mind bussiga, mille juhiks oli Peaingel Miikael, Piritale, siia oli Poseidon ehitanud toreda sadamakompleksi, nüüd oli siin mitmeid inimeseks kehastunud merineidusid ja meri-
38 t u v i
hobuseid tööl. Kuna oli talv, siis ka nemad olid läinud oma tavatoimetuste juurest uusi teistsuguseid kogemusi saama. Kes oli läinud inimeseks olemist õppima mõne kehastunud tulejumalanna tütre juurde ning kes oli läinud pidutsema ühes õhuhaldjatega ja mäetrollidega ning imestama, mil moel sellised inimesed üldse olemas saavad olla. Jõudsin õhtuks tagasi koju oma Kass-jumaluse juurde, kes oma vurrukarvadega võib saata pilved teisele poole maakera ning ühe nurruga tõsta meid kõiki poole šampusepokaali võrra kõrgemasse sagedusse. Võtsime vastu oma armsad külalised, kes tulid toredat pidukooki sööma ja tassikest vaimuvalguse teed üheskoos jooma. Nad keegi ei mäletanud Seda. Läksin suures rahulolus magama, sest mina teadsin. Homme tuleb neile meelde.
39 t u v i
TANEL VEENRE
41 t u v i
Mingitel eriliselt kristalsetel hetkedel tundub tõesti, et ma saan aru, kuidas maailma töötab. Kuid kui seda hetke hakkan vangistama, sõnadega kõigile mõistetavaks reaalsuseks vormima, siis see arusaamine sulab mu peos nagu lumehelves. Ma usun iseendasse, oma sõpradesse ja hingesugulastesse, kui mu ümber on minu inimesed, siis ei juhtu maailmaga midagi hullu. Ma tean, et on olemas lugematu hulk maailmu ja kui mul kipub see ununema, siis vaatan TLCd või Reporterit ning jalad on taas maa peal. Kuid samas – mis mul sest, alustangi kõige lähimast ja enamasti jäängi sinna pidama, sest see on mu turvatsoon, minu kungriik ja võimu kants. Nii ma ei usugi suurtesse müütidesse, mis kuulutavad maailma lõppu või võimsalt apokalüptilisi krahhe. Kõik see võib juhtuda – aga eelkõige toimuvad muutused ikka inimese sees. Tahaks uskuda, et me muutume tundlikumaks, targemaks, mõistvamaks. Aga ka see vist on idealistlik? Ju me hulgas on ikka needsamad töölised, sõdalased ja filosoofid, kes olid ka paartuhat aastat tagasi. Nõnda jääbki mu vastus üsna õhuliseks – ma usun muutustesse iga ühe inimese hinges, maailm on ikka üsna seesama oma kriiside ja paradiisidega. 43 t u v i
TUULI ROOSMA
45 t u v i
Tunneme valu ei tunneta valutust tunneme hirmu ei tunneta ohutust tunneme haigust ei tunneta tervist 21. detsembriks 2012 panen ma kella helisema 19:11 Krasnojarski aja järgi et ei mööduks märkamatult maailmalõpu mittetulemine.
ELINA NAAN + JOHANNES NAAN / TUVI@TUVI.EE