36
TEADUS
Teadlased joonistasid Eesti ühiskonna
sotsiaalse portree „Mul on väga hea meel, et lõpuks ometi loetakse sotsiaalteadused rahvusteaduste hulka,“ ütleb emeriitprofessor Marju Lauristin. „Et teha sotsiaalteadust, pead tegelema konkreetse ühiskonnaga. Konkreetne ühiskond räägib kindlas keeles ja tal on oma ajalugu.“ TIIA KÕNNUSSAAR tiia.konnussaar@ut.ee
U
uringu „Mina. Maailm. Meedia“ (MeeMa) töörühm sai tööde tsükli „Eesti ühiskonna transfor matsioon: analüüs ja mõtestamine“ eest 2022. aasta riikliku teaduspree mia. Riigi teaduspreemiate kandi daatide üle peetud arutelul Eesti Teaduste Akadeemias leiti, et Tartu Ülikooli sotsioloogide uurimistöö on „jõuline tunnistus sellest, et sotsiaalteadused kuuluvad rahvusteaduste hulka“.
Mis tundeid selline tunnustus teie töörühmas tekitas? Me oleme väga-väga rõõmsad, et see 20-aastane töö, millega me uurisime süvitsi Eesti taasiseseisvumise järel ühiskonnas toimunud arengut, on leidnud tähelepanu. Tänan ning õnnitlen siinkohal kogu rühma – meid on kokku enam kui 20 uurijat, magistranti ja doktoranti. Meil endil on alati olnud kindel teadmine, et sotsiaalteadused on osa rahvusteadustest, õigemini osa rahvuslikust eneseteadvustamisest, nii nagu seda on ka kultuur ja kogu humanitaaria. Oli hea meel kuulda, et teaduste akadeemia president
Tarmo Soomere tunnistas meile pree miat üle andes sotsiaal- ja humani taarteaduste suurenevat tähtsust, mis järjest komplekssemaks muu tuvat maailma mõista aitavad. Eesti ja teiste väikeste riikide sotsiaalteadlastel on eriline võimalus mõtestada ja prognoosida ühiskonna kui tervikliku süsteemi toimimist. Põhjus on lihtne: väikese ühiskonna muutused on kiiremad ja läbipaistva mad, neid on võimalik vaadelda süsteemse tervikuna ning avastada eri tasandite ja valdkondade suhete ja mõjude mustreid. Me ei saa teha laborikatseid inim konnaga. Ajalugu tegi aga meiega laborik atse, kui surus vahetult vaadel davasse aega muutused, mis teistes ühiskondades on harilikult võtnud ühe või isegi mitu sajandit. Kultuuri, ühis konna, majanduse ja tööhõivestruk tuuri muutused, suhte muutumine loodusega – kõik need on nüüd nähta vad, läbipaistvad, statistika ja sotsio loogiliste uuringutega fikseeritud.
Saksa sotsiaalfilosoof Claus Offe on pidanud siirdeühiskondadele iseloomulikuks arengut tasakaalus tavate mehhanismide puudulikkust, mistõttu jaguneb ühiskond vähes teks võitjateks ja paljudeks kaotaja teks. Eesti inimesed on olnud väga
kannatlikud ja optimistlikud, ent meediat jälgides paistab selgelt, et ajapikku on üks osa ühiskonnast muutunud mitte ainult rahulolematuks, vaid lausa vaenulikuks. Mida ütleb selle kohta teie uurimus? N-ö võitjate ja kaotajate tekkimist täheldasid sotsiaalteadlased juba 1990-ndatel ja 2001. aastal toodi esile „kahe Eesti“ oht. Pigem on see olnud aga ühiskonna pragunemine kui lõhenemine: eba võrdsus on kasvanud eri suundades ja ebavõrdsuse ilmingud on hakanud üksteist võimendama. Muidugi on oma mõju olnud riiklikel reformidel, kuid ebavõrdsust on suurendanud ka tehno loogilised muutused, mis võimendavad põlvkondade erinevusi. Üks läbiv teema on olnud kultuuri line nihe, mille on kaasa toonud siirdumine trükisõnalt ja raamatu kultuurilt virtuaalkultuuri ja sotsiaal meediasse ning Eesti avanemine globaalsetele kultuurihoovustele. Tar bimise, liikuvuse ja ajakasutuse uute võimaluste avanedes on tekkinud inimeste argik äitumise ja kultuuris osalemise suuresti erinevad mustrid. Me oleme oma töös analüüsinud, kuidas 1990. aastatel alguse saanud üleminekuprotsessis on põimunud poliitika, tehnoloogia arengu, kultuuri ja majandussuhete mõju.
