38
RÄNDAJA
Eepilise Manasi
maal
Iseäraliku kultuuriruumiga Kesk-Aasia piirkonnas asub päris suurel maa-alal viis nõukogudejärgset nn stan -riiki. Tänavu septembris külastasin Kõrgõzstani pealinna Biškekki, kus võtsin osa kuuendast maailma rahvaste eeposte festivalist ja selle teadussümpoosionist. MADIS ARUKASK TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kaasprofessor
O
mal ajal läbis piirkonda vana Siiditee, kuid Hii na naabrus ja mõju on seal tunnetatav nüüdki. Seal on steppe, kõrbeid, mägesid, jõeorge, vanu linnu ning laiu asustamata alasid, mida mööda vii mastel aastasadadel on ringi liikunud peamiselt turgi rändkarjakasvatajad. Minu suhe stan-maadega ulatub juba 30 aasta taha, mil mul tuli mitte küll päris omal initsiatiivil veeta paar aastat peamiselt ühes Usbekimaa kõrbelinnas ning seejärel ka Fergana orus, Taškendis ja Alma-Atas aega teenides. Sellest ajast on mu mällu jäänud piir konnale iseloomulik kontinentaalse õhu lõhn. Igal maal on oma ilmeksimatult äratuntav õhus tik. See iseäralik õhkkond, millest kirjaridade kaudu täit pilti kahjuks edasi anda pole võimalik, on üks põhjustest, mis mind ikka ja jälle Kesk-Aasiasse on meelitanud. Muidugi olen sinna tagasi sattunud ka erialase teadushuvi tõttu. Näiteks osalesin samateemalisel konverentsil kümne aasta eest. Just toona tekkinud võrgustiku kaudu on mind hiljemgi kutsutud nõu kogudejärgsetel maadel korraldatud teadusürituste le, mis on valdavalt venekeelsed. Venekeelne humanitaarteaduslik elu hingab laias ilmas kõrvuti ingliskeelsega, mõnikord ilma, et neil oleks omavahelisi kokkupuuteid. See ei tähenda aga tingimata mahajäämust, taseme erinevust või eba huvitavust. Lõviosa nõukogudejärgses ruumis asu vate sadade rahvaste kultuuripärandist leiabki kä sitlemist just venekeelses teadusruumis, iseseisvates riikides muidugi ka oma keeles.
Seekordne eeposeteemaline sümpoosion käsitles peamiselt Kesk-Aasia ja Venemaa turgi ning mongoli rahvaste pärimusi. Neist piirkondadest tuli ka põhi osa umbes 40 osavõtjast.
Eeposed ja identiteedid
Küllap põhineb meie ettekujutus eepostest valdavalt 18.–19. sajandil Euroopas aset leidnud rahvusroman tilise puhangu tulemusel sündinud kirjalikel folk looripõhistel autoritöödel. Kui meie „Kalevipoeg“, soomlaste „Kalevala“ ja teised rahvuseeposed mõ testuvad pigemini riiulil seisvate tellistena, siis ida pool on palju enam tuntud suulised eeposed, nen de traditsiooniline esitamine ning pärimuslik edasi andmine laulikute poolt.
Kirgiisidel on maailma suurim eepos: „Manas“, mille ajalooline tagapõhi ulatub 15.–16. sajandi sündmustesse. Pidin rohkem kui korra selgitama, et „Kalevipoja“ laulikuid pole Eestis kunagi olnud. Mõnel vähem asja tundlikul kuulajal võis tekkida kahtlus, kas see ikka ongi siis päris eepos. Eeposed pole kusagil pelgalt kirjandus- või kunstiteosed, vaid ennekõike identi teeditekstid. Kui ma oma ettekandes „Kalevipoja“ ja „Lāčplēsise“ sellesse konteksti panin, jõudis arusaam kirjalike eeposte fenomenist neile paremini kohale. Kirgiisidel endil on maailma suurim eepos: „Manas“, mille ajalooline tagapõhi ulatub 15.–16. sajandi sündmustesse. Neil aegadel tõrju sid lääne-mongoli hõimud kirgiiside esivanemad Tjan-Šanis asuvast Ala-Too mäeahelikust välja. Eepos kujutabki paguluses sündinud vägimehe
