50
TARTU VAIM
Veetorn, peidetud aken ja keskaegne hauakamber – tundmatud lood Toomemäelt
Tartu Ülikoolil on Toomemäega tugev side juba 17. sajandist, mil ülikool alustas tööd oma esimeses Toome jalamil paiknenud hoones. Tõeliseks muusade mäeks kujunes Toomemägi aga 19. sajandi alguses, mil valmisid ikooniline sammastega peahoone, vana anatoomikum ja tähetorn ning toomkiriku varemetele kerkis ülikooli raamatukogu. KAROLIINA KALDA TÜ muuseumi näitusevaldkonna spetsialist
T
oomemäe ilmet on kujundanud paljud inimesed ja ideed. Selle Tar tu ühe sümboli lugu on ka linna ja võimude vahetumise lugu. Kutsun sind kaasa rännakule Toome salapaikadesse, millest mõni on nähtav vaid mälestustes ja fotodel, mõni on mattunud mullakihi alla; kes aga teab, kust otsida, näeb mõn da veel nüüdki.
19. sajandist pärit toomkiriku aken
Toomkiriku varemetesse asus raamatu kogu kavandama arhitekt Johann Wilhelm Krause, keda köitis sel ajal keskaeg ja gooti stiil. Sün dis plaan ehitada välja kuna gise toomkiriku kooriosa, kuhu ta planeeris kolm korrust, ahjud ja trepi kojad (kusjuures treppide Foto :A ehitamiseks kasutati vanu nd re sT hauakivisid). en nu Hoonet on aja jooksul mõne s võrra ümber ehitatud ja ruume restaureeritud, kuid praeguseni on
säilinud üks Krause ajast pärit aken. Ümberehituste tõttu asub see tänapäeval hoopis hoone sees: toomkiriku 5. korru sel põhjaseina katusealuses osas. Kuigi tavapäraselt külastajad seda akent vaa tama ei pääse, tasub hoida silm peal üli kooli muuseumi üritustel, sest aeg-ajalt viib mõni ekskursioon just seda sala pärast paika vaatama.
Keskaegne hauaplaat ja luustik
Keskaegse kristliku kultuuri kohaselt maeti surnuid nii kiriku ümbrusse kui ka sisemusse. Kuigi kirjalikke allikaid toomkalmistu kohta säilinud pole, kin nitavad selle kunagist olemasolu ehitus tööde ja arheoloogiliste kaevamistel käi gus leitud inimluud ja muud leiud. Kaks eset – keskaegne hauaplaat ja hauakast – on eksponeeritud toomkiriku fuajees. Fuajees nähtav hauaplaat leiti toom k i r i ku v are m e te p õhj a l ö öv ist 2008. aastal. Aja loolane Anu Mänd on hinnanud, et see pärineb tõenäoliselt 15. sajandi esime sest poolest ning tähistas vikaar Stephanus de Velde hauda. Praegu
on see paigutatud keskaegse toomkiri ku põrandapinnaga samale kõrgusele. Kaevamiste käigus on aga leitud teistegi hauaplaatide kilde, mis aitavad meil ette kujutada, milline võis välja näha kesk aegse toomkiriku põrand. Hauaplaadi all on näha 2013. aastal avastatud hauakast. Sinna maetud ini mese kohta võib öelda, et tegu pidi ole ma kõrgkihist pärineva mehega, sest ta oli sängitatud otse kooriruumi ette. Täp semaid allikaid tema kohta säilinud pole, kuid luude põhjal teame, et ta oli 40– 50 aasta vanune.
Vesi toomkiriku põhjatorni otsast
Aastatel 1889–1979 täitis toomkiriku põhjatorn veetorni otstarvet. Kuna Tartul polnud kuni 1929. aastani veevärki, too di Toomemäele vesi Emajõest. See aga ei vastanud mäel asuvate kliinikute nõue tele ning selleks, et varustada hooneid põhjaveega, rajas ülikool 19. sajandil oma veevärgi. Tollane ülikooli arhitekt Reinhold Guleke leidis, et parim koht vajaliku vee tsisterni jaoks on toomkiriku põhjatorni otsas. Nii kavandas ta 1889. aastal ehita tud veetorni ümbriseks gooti vormides puidust paviljoni (algne paviljon on näha lk 51 teisel fotol).
