54
MUI(D)E Foto: Avo K
aine
Kohtumised kääbusvaalaga
TÜ
loodusmuuseumi kääbusvaal on ujunud nii Islandi vetes kui ka Raadi mõisapargi tiigis. Loodusmuuseumi kõige suurema eksponaadi – enam kui kuue meetri pik kuse kääbusvaala luustiku – kinkis muu seumile ühe Eesti kalalaeva meeskond 1933. aastal. Loom oli sattunud heeringa traaleri võrku Islandi ranniku lähedal. Vaalaliha ja -rasva müüsid meremehed kohapeal maha, aga luustiku sai ülikooli toonane zooloogiamuuseum endale. Kääbusvaal kuulub kiusvaalaliste (Mysticeti) alamseltsi vaguvaalaliste
Leia oma talvine rõõm meenepoe tootevalikust shop.ut.ee
(Balaenopteridae) sugukonda ja on selle rühma väikseim esindaja. Kääbusvaalu elab kõige rohkem arktilistes vetes, kuid neid võib kohata ka soojemates meredes. Nad võivad kasvada kuni 10 m pikkusteks ja on väga head ujujad, kes suudavad lii kuda kuni 30 km tunnis. Et rasvakihiga kaetud luustiku puhasta mine olnuks muuseumi jaoks suur töö, ot sustasid nutikad töötajad viia skeleti Raadi mõisapargi tiiki ja lasta see rasvast puhtaks teha hoopis sealsetel mudaelukatel. Tartu peal hakkasid aga ringlema jutud, et Raadi tiigis on hiigelsuur vaal, kelle nina
on nähtaval ühel ja sabaots teisel kaldal. Suur hulk linnarahvast vooris tiigi äärde lootusega vaala oma silmaga näha. Para ku pidid nad kõik pettuma, sest puhisevat mereelukat ei paistnud kusagilt. Kui vaala luustik oli aasta otsa tiigi vees ligunenud, said muuseumitöötajad selle väljapanekuks kergema vaevaga korda seada. Eksponaat valmis lõplikult 1940. aastal. Kääbusvaala luustikku saab näha TÜ loodusmuuseumi püsinäitusel „Maa. Elu. Lugu“.
