AJALUGU Minevikku jäänud haigus – lastehalvatus

Pilk minevikku. Võitlus lastehalvatusega

Koroonapandeemia ei ole ainuke haiguspuhang, mida praeguse aja inimesed võiksid mäletada. Möödunud sajandi keskpaigas kimbutas meid lastehalvatus ehk poliomüeliit, mille seljatamisel oli ülikooli arstidel oluline roll.

KEN KALLING

meditsiiniajaloo nooremlektor

Sõjajärgsetel mureküllastel aastatel ahistas Eesti inimesi mitu lastehalvatuse puhangut. Nagu mujal arenenud riikides, hakkas ka siin kunagi endeemilisena esinenud tõbi 20. sajandil epideemiliselt levima. Seda seletatakse sanitaarolude paranemisega. Arvatakse nimelt, et varem puutusid lapsed haigustekitajaga kokku juba varases nooruses, mil neid kaitsesid emapiimas leiduvad antikehad. Ent väljakujunev arusaam puhtusepidamisest kui ühiskondlikust normist tõi kaasa üha harvemad kokkupuuted patogeeniga, mille tõttu esines vajalikke antikehi üha väiksemal hulgal elanikest.

Rahvastiku immunoloogilise tausta muutustega saab põhjendada ilmselt sedagi, et tõbi hakkas tabama üha vanemaid inimesi. Vanusega kasvas ka tõenäosus haiguse tõttu halvatuks jääda: üle 15aastaste puhul juhtus seda juba kolmandikul haigestunutest.

Poliomüeliit on neuroinfektsioon. Viirus ründab kesknärvisüsteemi ja võib raskematel juhtudel põhjustada püsiva halvatuse. Haigusega võib kaasneda eluohtlik hingamislihaste või neelu paralüüs, mille tulemusel inimene lämbub. Ehkki poliomüeliidi sümptomid esinevad üksnes veerandil haigestunutest ja enamasti on need kerged ning

paralüüsinähud üldse vaid ühel protsendil, tasus seda haigust karta.

Lastehalvatuse teemal said eestkõnelejaks TÜ teadlased. Selleks ajaks olid teadmised viirustest juba olemas, kuid ülikoolis virolooge veel ei töötanud. Tõvevastases võitluses ja ühiskonnale haiguse kohta teabe jagamisel tõusis esiplaanile närvikliinik.

Haigusega seoses oli palju ebaselget. Otsiti vastust küsimustele, kas tegemist on piisk või fekaaloraalse nakkusega, miks tekib mõnel juhul paralüüs või kuidas muutus endeemiline tõbi epideemiliseks, ehkki sageli haigestus peres ainult üks inimene. Veel uuriti, miks levis poliomüeliit enam maaelanike seas. Tööle asusid „poliodetektiivid“, kellest

Tartus oli esimene toonane närvikliiniku juhataja Voldemar Üprus.

Üprus oletas 1947. aastal avaldatud uurimuses, et tõbi levib eeskätt inimeselt inimesele. Püüdes vastata küsimusele, miks tabab haigus üha vanemaid, viitas ta Eesti

VIIRUS RÜNDAB KESKNÄRVISÜSTEEMI JA VÕIB RASKEMATEL JUHTUDEL PÕHJUSTADA PÜSIVA HALVATUSE.

DR ARVO TIKU (PAREMAL) JUHTIMISEL LOODI INTENSIIVRAVISÜSTEEM HINGAMISHALVATUSEGA HAIGETE RAVIKS.

Tehtud tähelepanekute poolt välja töötatud vaktsiitoel tekkis Tartus huvita nid. Et aga vaktsineerimisega RESPIRAATOR DP-2 KASUTAMINE POLIOVIIRUSE RAVIS 1960. AASTA MAIS. vaid teooriaid. Arvati, et viirus kahjustab eeskätt jäädi hiljaks, ei loonud 17 000 Eesti lapse vaktsineerimine neid kehapiirkondi, mis piisavat immuunsustausta ja hajaasustusele ja sellele, et kooli on haiguse teatavas faasis olnud samal aastal oli Eesti ajaloo eelses eas lapsed püsivad taludes suurema koormuse all. Niisiis suurim haiguspuhang. Haiisolatsioonis, kooli minnes on soovitati koolides ära jätta keha gus registreeriti 991 inimesel, nad aga juba vanemad. lise kasvatuse tunnid ja töölistel kellest 462l ilmnes eri taseme

Veel oletas Üprus, et haigus puhata, sest enamik halvatus paralüüs. tekitaja bioloogia on muutu juhte esines füüsilise töö tegijail. Haiguse võitis lõplikult nud – see pidanuks seletama, Professor Raudam andis aga Albert Sabini suukaudne miks seni haruldane tõbi käitus ka tänapäeval tuttavamaid soo manustatav elusvaktsiin, mis üha sagedamini epideemilisena. vitusi – vältida kontakte, pesta toodi 1958. aastal USAst NSV

Järgmine suurem laste käsi ja panna haigusjuhtudega Liitu ja mida siin edasi arendahalvatuse puhang oli Eestis kollektiivid karantiini. Raudam ti. Katsepolügooniks saanud 1955. aastal. Voldemar Üprus ei suutnud alati leida nakatumis Eestis vaktsineeriti 1959. aasta oli võimudega vastuollu mineku juhtumite taga olnud võimalik jooksul 82% lastest ja 53% kogu tõttu KohtlaJärvele suunatud ke kontakte, kuid ta uskus, et elanikkonnast. 1961. aastaks ning uurimis ja teavitustööd valdav osa elanikest on nakku oli kolm korda vaktsineeritud jätkas professor Ernst Raudam. sega kokku puutunud, seega on 95% lastest ja üle poole kõiTema pööras tähelepanu eeskätt neil antikehad olemas. See andis kidest elanikest. Samal aastal mõjuteguritele, käsitledes tõve võimaluse seerumraviks, mille registreeriti Eestis viimane levikut ja käitumist selgitavate käigus võeti vanematelt pere haigusjuht. asjaolude seas nii klimaatilisi liikmetelt verd, valmistati sellest Kui lastehalvatus taandus, (sh õhu ionisatsioon), psühho seerum ja manustati haigele. ei jäänud spetsialistid tööta – loogilisi (hirm haiguse ees), aja Alates 1958. aastast sai sündinud oli Eesti intensiivravi loolisi (sõda ja ränne), eluloolisi professor Raudami peamiseks koolkond. • (varasemad haigused, traumad, sõnumiks vaktsineerimise vaktsineerimised) kui ka elu propageerimine: NSV Liitu olulisi (amet) näitajaid. jõudsid USAs Jonas Salki Loe täispikka lugu veebilehelt ajakiri.ut.ee