14
INTERVJUU
Hasso Krull:
võimalikkuse ruum on praegu väga avar Tartu Ülikooli üks ilusamaid traditsioone on vabade kunstide professuur, mis sai alguse aastal 1993. Maikuus lõpetas oma õpetamiskorra vabade kunstide professorina luuletaja, tõlkija ja mõtleja Hasso Krull. 2. juunil andis ta ametireha üle tekstiilikunstnik Reet A usile, kes a lustab õppetööd tuleval sügisel. TIIA KÕNNUSSAAR tiia.konnussaar@ut.ee
V
abade kunstide professori, silmapaistva Eesti loovisiku kutsub üheks õppeaastaks ülikooli loenguid pidama rektor. V abade kunstide professori loengud on avalikud kõigile huvilistele. Hasso Krull pidas loengusarjas „Tuleviku jumalad: ontoloogiline sõda ja h äälestumise kunst“ 14 loengut, mis olid pühendatud tulevikuühiskonna mõtestamisele. Loengute t eemad – keel, armastus, kingitus, jutustus, müüt, natsionalism, askees jne – tõid Jakobi 2 ring auditooriumisse kireva kuulajaskonna. Hasso Krull, teie professuur on nüüd läbi. Milline oli teie kogemus vabade kunstide professorina? Kogemus on suur mõiste, see settib aegamööda. Lihtsam oleks öelda, millised olid elamused. Sel juhul vastaksin: meeldivad. Professuur kestab vaid ühe aasta, aga mõtlemine mitte – see areneb teises ajas, hõlmab terve eelneva elu ja jätkub ka hiljem. Loengukava koostasin teemadest, mis p anevad mõtte liikuma, arvestades muidugi seda, m illest üldse on võimalik tänapäeval loengus k õnelda. Proovisin lükata piiri nii kaugele, kui saab. Kuulajad olid kenad inimesed, tihti küsiti intelli gentseid küsimusi. See rõõmustab alati. Olete tuntud kui neoliberalismi suhtes kriitiline ja pigem pessimistlik mõtleja. Vabade k unstide professorina keskendusite nn ontoloogilisele
s õjale inimese ja olemise vahel: inimene oma ahnuses ja käibivate ideoloogiate mõjul tahab üha enam tarbida, samal ajal kui loodus ägab. Kas võiksite oma mõttekäiku veidi avada: mis olukorras me praegu oleme ja miks? Oleme libeda peal. See kehtib terve meie tsivi lisatsiooni kohta. Olen hakanud väsima suur test sõnadest nagu globaalsus, ökoloogia või antropotseen. Tegelikult oleme lihtsalt suures ohus – k itsamalt meie, inimesed, ja laiemalt meie, elusolendid. Vaatame korraks hiljutist ajalugu: üleilmne majanduskriis, pagulaskriis, viiruse laine, sõda ... On selge, et asi läheb hullemaks, siin pole mingit piiri. Võimustruktuurid on üles ehita tud nõnda, et ohud püsivad ja suurenevad, nad ei ole mõeldud olukorra lahendamiseks. Probleemid sõnastatakse vigaselt või poolikult. Pessimism ei ole mingi usutunnistus, see on lihtsalt nägemine. Aga mina pole determinist. Progressi ega ühe suunalisse ettemääratusse ma ei usu. Vastupidi, ma arvan, et võimalikkuse ruum on praegu väga avar. Väga palju loevad väikesed žestid, millest on kirjutanud kultuuriteoreetik Erin Manning: märkamatud liikumised, millest ei osata rääkida, millele meedia ei keskendu, aga mis kokku võttes moodustavad tohutu jõu. Peavoolu võib k ritiseerida, seda peabki tegema, aga viimaks mureneb see hoopis teistel põhjustel. Meeleheitel pole mõtet, sellest halvem on ainult sõge usk, nagu võiks kõik hädad kõrvaldada mingi kõrgem jõud, mingi tehnoloogiline transtsendents. Kuivõrd püütakse praegusaja filosoofias ületada inimese ja looduse vastandust?
