52
REPORTAAŽ
Kuidas ma õhtu
Tiksu nahas veetsin „Ma oleksin valmis oma vasakust kõrvast loobuma, et Tiksuga kohtuda!“ kirjutas Lotte Parksepp mõnda aega tagasi Instagramis. Mai lõpus avaneski vahepeal ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrantuuri lõpetanud Lottel võimalus ise Tiksu kostüümi sisse pugeda. Siin jagab ta oma muljeid. LOTTE PARKSEPP TÜ vilistlane
Õ
ues hakkab hämaraks mine ma, õhku täidab grillimise lõhn ja läbi pladiseva vihma kostab meeleolukas muusika. Seisan pimedas minibussis ja tõmban jalga erkoranže veluurpükse. Tunnen juba higiseid juukseid otsmikule kleepumas. Öel dakse, et ära kohtu oma kangelastega, mõtlen poroloonist linnukostüümi sel ga upitades. Itsitan omaette ja tõmban ukse hooga lahti – olen oma debüü diks valmis. Astun oma koguka kehaga külg ees peokülalisi täis saali. Ühiskonna teaduste instituudi traditsiooniline Kevadgrill on täies hoos. Kuulen aplausi, kilkeid ja karjatusi ning esi mese hooga tahan ringi vaadata, et näha, kes seda elevust tekitab. Mu mõis tus tajub olukorda vaid hetke, enne kui
kostavad hüüded: „Tiksu, ma armastan sind!“, „Tiksu, ma olen su suurim fänn!“ Ärevus, mida veel minut tagasi tundsin, kaob – Tiksu on rokkstaar! Mis vahet seal on, et jalge ette hästi ei näe või et iga mu kehapragu täidab higi? Kalpsan juba enesekindlamal sammul ringi. Tervitan õppejõude, kihistan naeru, kui entusiastlikud kaas tudengid Tiksule kartulisalatit paku vad, ja naudin peomeeleolu. Tiksu on roll, mida olen sündinud etendama – usun, et olen tema suu rim fänn. Seda kinnitavad mu loodud meemid, kauplemised sõpradega Tiksu kleepsude üle, arutelud kurvasilmse linnu hingeelu teemal ja aeg, mille olen veetnud Tiksu sotsiaalmeediakontol passimise peale.
Piilume maski taha
Ma ei tea kedagi, kes armastaks meie maskotti rohkem kui ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengid. Kui, siis
