Katalog book esti corrected7 by Adha Ufo

MEISTRITEOSED 15. - 17. SAJANDIST VALIK ERAKOLLEKTSIOONIDEST

Maailm läbi kunsti Euroopa vanade meistrite kunst, mis kannab endas headuse ja õigluse printsiipe, väärikat moraali ja eetikat, ilu ja harmooniat, viib mõtted vanakreeka filosoofile Platonile, kes ütles:

Kaunid esemed toovad kauneid mõtteid, kaunid mõtted aitavad jõuda kaunima eluviisi juurde ning elades kaunist elu suudame me viimaks tunnetada kõrgeimat olemasolevat ilu. Süvenedes erinevate ajastute kunsti, näeme selles läbivalt vajadust tõlgendada just maailma kaunimat poolt, otsekui järjekindlat võitlust õigete väärtuste kestmise nimel. Vanad meistrid kujutasid ilmalikku ja jumalikku reaalsust, olles otsekui teenäitajad, kes ei tähtsustanud ennast, vaid oma teoseid kui sõnumit paremast inimesest. Vaadates tollaseid maale ning mõeldes ja liikudes nende piltide ruumis saab paljugi selgemaks. Kunst esineb siin kui maise esteetika kõrgeim vorm, kui ajalooline teadvus, mis kannab endas märgistikku ühiskonna kultuuripsühholoogiast. Ta annab viiteid sellest, millistel alustel toimis meie minevik ning mida võiks järgida tulevik. Kunst on prisma, läbi mille tajuda end intellektuaalse, tundliku, osavõtliku ja maailmateadlikuna.

Käesolev kunstikataloog on pühendatud laiapõhjalisele näitusele „Kunst valitseb”, mille esmaesitlus on Eestis Tallinna ajaloolises raekojas. Kataloog ei pretendeeri olema sügavalt kunstiteaduslik väljaanne, küll aga professionaalne, lihtsasti loetav, illustratiivne, emotsionaalne lisa näitusele, mis avab eelkõige Euroopa vanade meistrite loo ning nende loomingusse kätketud mõtte ja esteetika kui väärtusliku kogemuse ajaloost. Kõik näituse teosed on läbinud kõrgetasemelise kunstiekspertiisi tunnistamaks nende autorsust. Iga töö juurde kuulub täiendavalt ka põhjalik provenance, mida kataloog eraldi välja ei too, kuid mis on kättesaadav näituse kodulehel www.artrules.ee. Näituse peakorraldaja ja kataloogi koostaja ning väljaandja on ettevõte Art-Life Projekt OÜ. Meie eesmärgiks on ellu viia kõrgetasemelisi rahvusvahelisi kunstiprojekte egiidi all – maailm läbi kunsti. Me püüame luua selgemaid ja intrigeerivamaid dialooge ning kokkupuutepunkte kõrgkunsti ja ühiskonna vahel. Art-Life Projekti meeskonda on koondunud pikaajalise kunstikogemusega inimesed üle maailma – kunstieksperdid, galeristid, kollektsionäärid, investorid, tänu kellele on meil tänaseks privilegeeritud juurdepääs arvukatele teostele, mis kuuluvad erinevatesse erakollektsioonidesse ja esindavad maailma kunstiajaloo hinnatumaid perioode ning väärtuslikemaid autoreid. Need on teosed, mida ei näe igapäevaselt muuseumites ega avalikes ekspositsioonides, kuid millest meil on võimalus vormida kaasahaaravaid kunstiprojekte. Art-Life Projekt on avatud kõigile, kes tahavad meie mõttemaailmaga ühineda, jagada kogemusi, küsida kunstialast nõu, alustada kunstikogumist või pakkuda oma juba olemasolevaid väärikaid kollektsioone meie projekti teenistusse. Me ootame kaasamõtlejaid, kelle ideed ja ettepanekud võiksid meie tegemisi täiendada, et teadvustada kunsti väärikat rolli ühiskonnas nii möödanikus kui täna.

Kui me anname rohkem valitsemisruumi kunstile, mis kannab endas igavikulisi ideaale, loome endas ja ühiskonnas parema tasakaalu. Näituse „Kunst valitseb“ kuraator ja peakorraldaja

Art-Life Projekt

Vanad meistrid Tallinna raekojas Näitus „Kunst valitseb” eksponeerib Euroopa vanade meistrite loomingut 15. – 17. sajandist – ajastust , mille vaim on Tallinnat läbi Euroopa ühise kultuuriruumi puudutanud ja siia oma jälje jätnud.

1248. aastal andis Taani kuningas Erik IV tallinlastele „kõik õigused, mis Lüübeki kodanikel“. Selle aktiga oli Tallinn (Reval) liidetud Saksa kultuuriruumi. Hansa Liit ühendas Läänemere kaldaid üle Flandria keskuste Itaalia linnriikidega – kaupmeeste ja kaupadega liikusid kahel suunal ka käsitöölised ja kunst ning tollane vaimsus. Raekojad olid hansalinnade tähtsaimateks hooneteks. Need said alguse turuplatsi äärde ehitatud kaubaladudest, kerkides jõukuse kasvades väärikateks ehitisteks. Flaami toretsevate raekodadega polnud Tallinnal midagi ühist, pigem kajastab siinne kindlust meenutav arhitektuur Itaalia 12. -13. sajandi linnakodanike paleede eeskuju. Linna sümbolhoonena on raekoda olnud kohaliku võimu ja vaimu keskpunktiks ning kodanikuuhkuse võrdkujuks üle 750 aasta. Hilisgooti stiilis valminud avarad ja valgusküllased saalid said suunanäitajaiks Tallinna 15. sajandi arhitektuuris. Saledad värvilised piilarid lisasid saali pidulikkust, platsile avanenud akenderida sidus sees toimuva välisega. Külalisi on selles majas läbi aastasadade vastu võetud muusika, rikkalikult kaetud laudade ja kallite kingitustega. Siinsest kunstielust ja tihedast seotusest Euroopa kultuuriga kõnelevad nii linnas kui ka raekojas säilinud ajaloolised meistriteosed. Kunagist ilmalikku puunikerduskunsti esindab haruldane raepink ja pingileenid 1360ndatest aastatest. Nende detailirohketes kompositsioonides avanevad vaatajale moraliseerivad lood antiikajast, Vana Testamendi kangelasest ning rüütlilugudest. Raekoda oli linna esindushoone. Siin pidi kõik olema parim. Euroopa „loovale vaimule“ oli Tallinn inspiratsiooni pakkuv peatuspaik. Soolalastid Portugalist ja Prantsusmaalt hoidsid linnakassa täidetuna. Siinsete kaupmeeste laevatrümmid ja pööningulaod olid tulvil Flandria erksavärvilisi kangarulle. Kohalik kvaliteetne tammepuit oli hinnatud kaup, millest tehtud tahvlitele maalisid nii Lüübeki kui Flaami meistrid. Suurkaupmeestest koosnev raad kujundas linnaühiskonna väärtushinnanguid, seistes linna eest omaenda rahaga. Laiendati gildihooneid ja elamuid, ehitati kõrgemaks kirikuid, mille altarid valmisid Lüübekis Bernt Notke ja Herman Rode töökodades. 1547. aastal telliti kuulsast Enghienist Antwerpeni kaupmeeste vahendusel raekotta piltvaibad, mis väljendasid renessansiajastu inimese ideaale ja kuhu kootud Tallinna vapid rõhutasid nende omaniku staatust. 17. sajand muutis raekoja välisilmet; valmis uus hilisrenessanslik lahtiste rõdudega tornikiiver, kuhu paigutati 1530. aastal valminud ning linnakodanike vaprust ja uhkust sümboliseeriv tuulelipp. Raesaali nikerfriis on barokk-kunsti kaunimaks näiteks Eestis. Koos maalidega moodustab see ainulaadse terviku, kujutades õiglase valitsemise põhimõtteid ja rae kõrgeid moraalseid tõekspidamisi Rubensi ja Rembrandti tollaste kuulsate motiivide eeskujul. Tallinna linn on olnud liikumises ja arengus, hoides läbi sajandite parimat ja väärtustades õilsamat, millest raekoda ise ja siinsed ammused kunstivarad tunnistust annavad. Täna on Tallinn väärikaks raamiks Euroopa vanade meistrite loomingule, kummardades aupaklikult selle sajanditetaguse kultuurilise seose ees, mille nende kunstnike kohalolu Tallinnas taas ja selgelt nähtavaks teeb. Elvira Liiver Holmström

Tallinna Raekoda

Kambrid täis maale Kambrid täis maale! Tõelised imed, fantaasiarikkad lood, realistlikult edasi antud tegelikkus, üldistused ja detailiderohkus, värviküllus, suured ja väikesed maalid, vaatamiseks, nautimiseks, kaasa mõtlemiseks. Sellisel viisil võib kirjeldada näitust „Kunst valitseb”, millega kaasneb käesolev kataloog, ja mida veelgi enam ilmestab siin avaldatud teos Adriaen van Stalbemtilt - allegooriline „Pildigalerii interjöör”, mis kujutab tiibadega Maalikunsti, kes on usaldavalt uinunud mehe süles, kes kehastab Tarkust ja Intelligentsi, mida märgib leegitsev kroon tema peas. See 17. sajandi algusest pärinev töö on mõneti oma aja sümbol, mil hoogsalt vaimustuti kõigest, nii maailma sisulistest kui ka välistest aspektidest, ühendati vanad lood uutega, õpiti ja süveneti läbi religiooni vaimsetesse küsimustesse. Sellel teosel olevad tegelased on ümbritsetud kõigega, mis pakkus inspiratsiooni - skulptuurid, teadustöö instrumendid ning loodus, mis on vorminud lilled ja puuviljad. Kataloogis on veel teinegi sarnane maal, mille on loonud pisut mõistatuslikuks jäänud kunstnik J. Boets ning mis kujutab elegantseid daame, kes esindavad allegooriliselt Haistmist ja Nägemist, neid eluks nii vajalikke meeli, millest viimane on kunsti kontekstis eriti sobilik. Nägemine on inimmeeltest üks tähtsamaid. Näha, vaadata ja mõelda selle üle, mida silm haarab, on vaieldamatult elu eredamaid aspekte. Moodsat inimest pommitatakse pidevalt värvikirevate kujutistega, nii paigalseisvate kui liikuvatega, mis jõuavad meieni tänu pidevalt arenevale tehnoloogiale. Sajand tagasi polnud kino põhimõtteliselt olemaski ja televisioon tuli veelgi hiljem, kusjuures mõlemad olid esmalt mustvalged. Samuti on raske ette kujutada, et enamikes päevalehtedes polnud paar kümnendit tagasi värvilisi illustratsioone. 16. ja 17. sajandil jõudsid inimesteni igapäevaselt vaid võrdlemisi väikesed mustvalged pildikesed. Värvilisi kujutisi sai suur enamik nautida pelgalt kirikutes ja raekodades. Kodanikuühiskonna ja kaupmeeste kultuuri tekkimine, õlivärvi leiutamine ning üleüldine elukvaliteedi paranemine, iseäranis Madalmaade põhja- ja lõunaosas, aitas kaasa professionaalse maalikunsti esilekerkimisele, mis hakkas täitma pidevalt kasvava turu vajadusi. Enne 16. sajandi keskpaika teenis maalikunst peamiselt religiooni. Väikesed ja suured altarimaalid tõid piiblilood ja -tegelased inimestele lähemale ajal, mil paljud olid kirjaoskamatud. Sageli kujutati ühel maalil mitut samast loost pärinevat stseeni, mis meenutab koomiksiriba – žanr, mis leiutati alles palju hiljem, kuid mille loogikale sarnaneb siin kataloogis enim neitsi Maarja elule pühendatud teos „Paastumaarjapäev“ 15. sajandist, Meistrilt Reini ülemjooksult. Martin de Vosi maal „Viimne kohtupäev“ teeb aga ilmekalt selgeks, mis on võiduka Kristuse teenimisele pühendatud õiglane tasu – elu taevas, ümbritsetuna kõigist pühakutest – ja milline on selle võigas alternatiiv. Paljud religioossed maalid kujutavad portreeformaadis Kristuse kannatusi või Jeesuslapse ja tema ema Maarja armastusväärset suhet. Need teosed olid määratud puudutama tolle aja inimeste sügavamaid tundeid, mis on jäänud neisse piltidesse täiesti äratuntavana ka täna, sajandeid hiljem. Kodanliku kultuuri õitsenguga ilmusid maalikunsti argipäeva erinevad tahud, rikaste ja vaeste elu õilistamine või nende rõõmude alavääristamine: elegantsed seltskonnad musitseerimas, nagu see on kujutatud Willem Cornelisz Duysteri teosel, või talupojad ja linnarahvas tantsimas, joomas, suitsetamas ja praalimas, nagu seda näeb Cornelis Bellekin, Peter de Bloot või Egbert van Heemskerck. Olgugi et sellised maalid meenutavad meelevaldseid ja juhuslikke stseene tegelikkusest, planeeriti neid hoolikalt. Otsiti parimaid võimalikke kompositsioone nii visuaalses mõttes kui ka loo enda plaanis, et sellesse kätketud moraali paremini edasi anda. Moraal võis olla lihtne ja ilustamata ehk „vaata, kuidas need rumalad talupojad käituvad” või mitmekihiline, koosnedes pooleldi peidetud viidetest piiblile või tollasele valitsevale poliitikale. Mängiti aga ka lihtsalt kujutlusvõimega nagu näiteks stseenides, kus loomad imiteerivad inimesi.

Hea näide siinkohal on Cornelis Saftleveni loomade laudakontsert: ahv juhatab kassikoori ning teda jälgivad öökull ja tuvi. Inimesed on pealtvaatajatena tagaplaanil, kus tüdruk puhub flööti ja mees uksel piilub uudishimulikult toimuvat. Saftleven nautis allegooriate maalimist ning see stseen võis tema kujutluses sisaldada enamat, kui me sealt ehk välja lugeda oskame. Nii nagu paljud 17. sajandi maalid süvenesid detailidesse, loodi ka näiteks natüürmordid, olid nad siis puidul või lõuendil, põhjalikult üksikute esemete kaupa, justkui sättinuks kunstnik kogu kompositsiooni enda ette lauale ja kujutanuks seda maalil, kuigi seade tegelik olemasolu on küsitav. Lillemaalide puhul kombineeriti tihti õisi erinevatest aastaaegadest, nagu siinolev Jan Bruegheli looduse kaunidusest pakatav vaas umbes aastast 1609, mil selline kooslus võis juhtuda vaid fantaasias. Tänapäeval, tänu maailmakaubandusele ja kasvuhoonetele saame me säärase buketi ükskõik millisel hetkel kokku panna, aga Bruegheli ajal oli võimatu lumikellukesi, püvililli, iiriseid ja roose koos näha. Lisaks sellele on mitmetel lilledel selles kimbus tegelikkuses nii lühikesed varred, et need ei ulatuks vaasi äärenigi – kõik oli elav kujutlus. Kaua, ja eriti Bruegheli ajal, olid paljud lilled, mida kunstnik maalis, kallid haruldused, märkimaks tollases loomingus rikkust ja küllust, mida autor rõhutas veelgi vaasi kõrvale puistatud hinnaliste vääriskividega. Bruegheli patroon kardinal Borromeo kirjutas Milanos sarnasest maalist nii: „Ta näitab selle töö väärtust kalliskivide hinna kaudu, kusjuures ma maksingi kunstnikule sellise summa.” Sarnased on mitmed sama perioodi muud natüürmordid, kus rikkust märgitakse läbi haruldaste ja kvaliteetsete esemete või toitude. Jacob van Hulsdoncki muljetavaldav varajane natüürmort siin kollektsioonis, mille autor maalis Bruegheli lilledest arvatavasti ainult veidi hiljem, näitab samuti küllust. Maalil on kala, liha, juust, või ja viinamarjad, mis on paigutatud peenele damastile ning imporditud, kõrge kvaliteediga haruldasele Hiina portselanile, mille kõrval on filigraansete nikerdustega hõbetatud-kullatud soolatoos. Õrnad veiniklaasid pildil on tõenäoliselt põhja pool elavate Veneetsia klaasimeistrite kätetöö; sarnaseid klaase leiab selles kataloogis ka Osias Beerti ja David Rijckaerti natüürmortidelt. Objektide tõetruudus ning detailide täpsus olid ja on nende vaikelude oluliseks iseloomujooneks. Vaatajatena imestame tollaste lillede, puuviljade ja esemete ehtsuse üle ning unustame, et meie silm seirab vaid tasapinnalist õlimaali. Globaliseerunud maailmas, kus paljud inimesed saavad kõikjal reisida ning pildid ükskõik millisest maailma nurgast jõuavad meieni vaid sekundeid pärast nende loomist kui mitte reaalajas, ei ole lihtne mõista, kuidas 16. ja 17. sajandil oli see ilmaruum enamuse jaoks väike ning kui väga vaimustuti igast tundmatust esemest, eksootilisest liigist või vähimastki avastusest ja leiutisest. Palju uut ja tundmatut jõudis inimesteni läbi kunsti, läbi meisterliku käsitöö, enamasti lihtsate trükikujutisena, ent õnnelikele ka värviküllaste detailirohkete maalidena. Esmapilgul võivad tollased teosed näida kui kaugest maailmast pärinevad killud, mida on raske kokku panna, kuid lähemale jõudes viivad nad meid endaga kaasa ning annavad võimaluse jagada tolleaegsete inimeste rõõme ja innustust, kelle jaoks need teosed esmalt loodi. Süvenedes aga saame aina enam aimu neisse piltidesse peituvatest ajastuülestest põhitõdedest, imetledes meisterlikke oskusi, mida tollased maalikunstnikud valdasid. Fred G. Meijer Vanemkuraator, Vana Madalmaade Maalikunst Kollektsioonid & Teadusuuringud

RKD – Madalmaade Kunstiajaloo Instituut, Haag

Monogrammist AG Meister Reini ülemjooksult Tegutses Reini ülemjooksu piirkonnas 15. sajandi lõpus PAASTUMAARJAPÄEV. HORTUS CONCLUSUS Õli, tempera, puit. 124 × 84 cm

onogrammist AG kuulus nimeka Saksa maalikunstniku ja graveerija Martin Schongaueri lähikonda; võimalik, et oli tema õpilane või assistent. Oma tingnime sai ta monogrammi järgi, mis oli märgitud tema peamistel teostel nagu näiteks dominiiklaste suurel altaril Unterlindeni muuseumis Colmaris. Peale nimetatud töö on tõenäoliselt sama meistri poolt maalitud ka kolm fragmenti nüüdseks kadunud tiibaltarist 1489. aastast. Altari fragmendid on hoiul A. Puškini nim. Kujutava Kunsti muuseumis Moskvas, Venemaal. Oletati, et nime Monogrammist AG taga võis olla Anton Gerber, kes tegutses Pforzheimis u 1480 – 1515. Tänapäeval leiab Monogrammist AG töid mitmetest muuseumitest üle maailma, sealhulgas Fitzwilliam Museum, Cambridge, Inglismaa; Muzeum Narodowe w Warszawie, Varssav, Poola; British Museum, London, Inglismaa; National Museum of Western Art, Tokyo, Jaapan.

„Paastumaarjapäev” on fragment altarimaalist, mis oli pühendatud neitsi Maarja elule, pärinedes umbes 1475 – 1499 aastatest, maalitud piibli ainetel: Luuka 1:26 – 38; Vana testament, Ruti raamat 4:17; Jesaja 11:1. See on haruldane omalaadne teos paastumaarjapäevast, mil peaingel Gaabriel kuulutas neitsi Maarjale ette Jeesuse sündi ning peale mida Maarja alustas paastu. Pildil on kujutatud stseeni ükssarviku müstilisest kinnipüüdmisest, kus peaingel Gaabrieli näidatakse jahimehena, kes puhub sarve, samal ajal kui tema koerad ajavad taga ükssarvikut, kes otsib neitsi Maarja juurest kaitset. „Physiologuse" (Kreeka, 2.–3. sajand pKr) järgi saavad jahimehed ükssarviku kätte vaid siis, kui neitsi ta ära taltsutab ning too oma võimed kaotab. Teos on suurepärane näide jutustavast kristlikust kunstist, mis kandis edasi tollaseid religioosseid ja mütoloogilisi teemasid. Säilitades võimalikult arhailised jooned, annab meister süžeele siin uue, lüüriliselt intiimse interpretatsiooni. Pearõhk on asetatud eluliste inimlike tunnete väljendamisele. Pühakute figuuridki on omandanud selle aja inimeste väljanägemise, kusjuures võimalik, et need on portreteeritud lihtrahva hulgast. Maarja ja taevase saadiku Gaabrieli kujud ei ole teosel idealiseeritud, vastupidi, toonitatakse nende välist tavalisust, mis on hingestatud sisemise ilu ja pühadusega.

Adriaen van Overbeke ja stuudio Tegutses Antwerpenis u 1508 – 1529 ECCE HOMO Õli, puit. 68 × 56 × 23 cm

driaen van Overbeke elas „Schylt van Engelanti” majas Keizerstraatil Antwerpenis. 1508. aastal pandi ta Liggerenis, Antwerpeni Püha Luuka gildi registris, kirja maalikunstnikuna. Lisaks sellele, et Adriaen van Overbeke juhtis isiklikku stuudiot, tegi ta koostööd ka mitmete teiste kunstnikega Antwerpenis. Aktiivsest töös osalemisest taandus ta järk-järgult ning 1520. aasta paiku oli tal juba palju assistente, mistõttu on stiilikriteeriumite järgi tööde omistamine meistrile keeruline. Adriaen van Overbeke ja tema stuudio töid leiab järgmistest kollektsioonidest: Muzeum Narodowe w Warszawie, Varssav, Poola; Bonnefantenmuseum, Maastricht, Holland; Maagdenhuismuseum, Antwerpen, Belgia; Musée des Arts Décoratifs, Pariis, Prantsusmaa, ja mitmetest kirikukollektsioonidest: Kölni katedraal, Saksamaa; Propsteikirche St.Maria, Kempen, Saksamaa; Püha Peetruse kirik, Dortmund, Saksamaa ning Püha Viktori kirik, Schwerte, Saksamaa.

Teos „Ecce Homo” kuulub Antwerpeni maneristide tööde hulka, mille pealkiri tähendab tõlgituna „ennäe inimest”. Töö keskmine paneel kujutab stseeni, kus Pontius Pilatus esitleb rahvahulgale Jeesust, kes kannab okaskrooni. 15. sajandil oli see väga hinnatud motiiv, milles nähti ideaalse printsi kehastust ja tema vastuseisu uskmatute barbaarsele kohtlemisele. Keskmise paneeli figuurid on kontrastiks külgpaneelide donaatoritele, keda kujutatakse 15. sajandi flaami traditsioonile omases väljapeetud stiilis. Donaatorid on tuvastatavad tänu vappidele. Need on John Vowell ja Alice Hooker, 15. ja 16. sajandi kuulsast Inglise perekonnast, kelle tuntuim järglane oli Richard Hooker (1554 –1600), anglikaani teoloogilise mõtteviisi rajaja. Donaatoreid kujutatakse nende kaitsepühakute, Ristija Johannese ja Alice’i kaitse all. Kaitsepühak Alice on Alice de Schaerbeck (u 1225 – u 1250), tsisterlaste nunn, kes jäi pidalitõppe (sellest ka äralõigatud käed). Kroon võib vihjata kuninganna Alice’ile, Otto I teisele naisele, kes elas 10. sajandil ja valitses pärast oma abikaasa surma Saksamaa üle. Käesolevat tööd võib pidada keskseimaks Adriaen van Overbeke loomingus. Kolmikmaali suletud tiibade kummalegi esiküljele on maalitud pealuu ja lisatud tähendusrikas memento mori: Kuis olen mina saad olema ka sina / Kuis oled sina olin kunagi ka mina.

Jan Cornelisz Vermeyen Beverwijck 1500 – Brüssel 1559 PORTREE HABEMEGA HÄRRASMEHEST Õli, puit. 50 × 37,5 cm

an Cornelisz Vermeyen sündis Flaami kunstiajaloolase Karel van Manderi (1548 – 1606) andmetel 1500. aastal Beverwijkis. Teda teatakse ka nimedega Jan Mayo ja Barbalonga, millest viimane viitab tema pikale habemele. Vermeyen oli maalikunstnik ja gobeläänidisainer, tõenäoliselt Jan Gossaerti õpilane. 1525. aasta paiku sai temast Austria Margareti õuekunstnik, kes oli Madalmaade valitseja ja Mechelenis asuva Püha Rooma keisri Charles V õde. 1535. aasta Tuneesia vallutamisel liitus Vermeyen keiser Charles V-ga. Siiamaani on säilinud teos Tuneesia Hafsidi kuningast Moulay Hassanist, keda maaliti selle retke ajal. Reisilt ammutas Vermeyen ainest ka mitmete järgnevate tööde, sealhulgas gobeläänide tarbeks, mille ta kujundas aastail 1545 – 1548 Ungari valitsejanna Mary jaoks. Tänapäeval leiab Jan Cornelisz Vermeyeni töid paljudest muuseumitest, sealhulgas Musée du Louvre Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland, ja erakollektsioonidest üle maailma.

See suurepärane portree habemega härrasmehest, mis on dateeritud 1534 aastasse ja mille alumisel serval on kiri: „VIVITVR INGENIO CETERA MORTIS ERVNT” („Geniaalsus elab edasi, kõik muu on surelik”), esitleb Vermeyenile omast erilist stiili. Autor näitab üles sügavat huvi portreteeritava natuuri vastu. Veenvalt annab ta edasi maalitava pinges näoilme ja silmade pehme helgi. Kunstniku peamine tähelepanu on aga suunatud tiheda habeme tekstuuri töötlemisele valgusvarjude kaudu, jättes koloriidi teisejärguliseks. Vaikivat figuuri elustab käte žestikulatsioon: kui mehe üks käsi toetub rahulikult kolbale, on teine suunatud salapärase, kuid käskiva žestiga otse vaatajale. Sellised tööd on tuntud kui vanitas, kus vihjatakse maise elu edevusele ja tühisusele. Kolp kui inimelu kaduvuse kõige selgem sümbol, ja portreteeritava kõiketeadev žest panevad vaataja järele mõtlema elu kiirele möödumisele: nii nagu iga portree on vaid peegeldus kunagi elanud inimesest, on ka kolp üksnes vorm kunagi elus olnud peast. Teos kannab endas itaalia maneristlike kunstnike portreestiili mõjutusi. Üleval paremas nurgas olev vapp on seostatav Vétuse perekonnaga, kes paiknesid Burgundias ja Bretagne’is.

1518. aasta meister Antwerpen 16. sajandi algus TARKADE IMETLUS Õli, puit. 92,3 × 56,3 × 24,4 cm

simesena mainis seda autorinime „1518. aasta meister” Madalmaade kunstiekspert M. J. Friedländer, inspireerituna kuupäevast, mis oli graveeritud neitsi Maarja elust jutustavale puitnikerdustega altarimaalile Marienkirches Lübeckis. Selle nime alla on aegade jooksul rühmitatud palju töid, kuigi on selgunud, et antud määratlust ei saa käsitleda üheainsa meistrina. See hõlmab tervet kunstnike gruppi, mis oli tegev Antwerpenis 16. sajandi esimesel poolel ja mida arvatavasti juhtis Jan Mertens van Dornicke (Antwerpen, u 1470 – 1527), olgugi et seda fakti on vaidlustatud. 1518. aasta meistri religioosseid maale saab näha järgmistes muuseumites: Harvard University Art Museums, Cambridge, USA; Palais des Beaux-Arts, Lille, Prantsusmaa; Honolulu Museum of Art, Honolulu, USA; Bonnefantenmuseum, Maastricht, Holland; Musées Royaux des Beaux-Arts de Belgique, Brüssel, Belgia.

See kolmikmaal, mis on signeeritud monogrammiga „AD” teose keskmisel paneelil, on suurepärane ja hästi säilinud näide ühest tolle aja paljukorratud piibliainelisest kompositsioonist. Matteuse evangeeliumis räägitakse kolmest Hommikumaa targast, kes nägid Messiase sündi ette ennustanud tähte. Nad peatusid Jeruusalemmas, et küsida teed Petlemma poole, kuhu märgid neid suunasid. Viide tarkadele kui kuningatele sisaldub Laulude salmides 72:10 – 11: „(10) Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu! (11) Ja teda kummardavad kõik kuningad”. Tarkade kui kuningate kummardamise kontseptsiooni tekkimist mõjutas teistest enam varakristlik kirjamees Tertullianus (u 155 – 230). Mitte ainult igas vanuses inimesed - raugad, küpsed mehed või poisikesed ei tulnud Kristust kummardama, vaid ka kogu maailma kuningad. Selline lähenemine Kristuse sünnile oli Euroopa kirikukunstis populaarne, kuna kinnitas taevaliku võimu ehk kiriku üleolekut maisest monarhiast. Antud maali keskne kompositsioon, kus esiplaanil on majesteetlikud, rahulikule maalirütmile allutatud figuurid, rõhutab kujutatud sündmuse sügavat vaimset tähendust.

Aelbrecht Bouts Löwen u 1455 – 1549 KANNATAJA KRISTUS Õli, puit. 33 × 24 cm

elbrecht Bouts oli Madalmaade tuntud kunstnike perekonna esindaja - kuulsa maalikunstniku Dieric Bouts vanema (u 1415 – 1475) poeg ja õpilane, Dieric Bouts noorema vend ja Jan Boutsi onu. Pärast isa surma päris Dieric tema õitsval järjel oleva stuudio, samal ajal kui Aelbrecht avas isikliku ateljee. Loomingulises tegevuses järgis Dieric Bouts noorem isa traditsioone, kuid Aelbrecht töötas välja oma individuaalse stiili, mis paistis silma kunstiliste kujundite suurema ilmekuse ja koloriidi erksusega. Tema maalilaad on suuresti mõjutatud Hugo van der Goesi loomingust. Kunstnik tegutses peamiselt Löwenis, kus tegeles ka vanade maalide restaureerimisega. Aelbrecht Boutsi tööd on esindatud Brüsseli, Antwerpeni, Berliini, Pariisi, Würzburgi, Varssavi, Praha, Stuttgardi, Krakovi, Madridi, Bonni, Lyoni, Clevelandi, Harvardi, Pasadena ja Honolulu muuseumites.

Jeesus Kristuse sügava kaasaelamisega kujutatud kannatused ja piinad on üks kristliku kunsti kesksetest motiividest. Kunstnik maalib Kristust pärjatuna okaskrooniga, kujutab realistlikult vereniresid, kurnatud nägu, pisarais silmi, piinamisest paistes veene otsaesisel ja kaelal. Sellised, sageli väikesemõõtmelised dramaatilised pildid olid loodud spetsiaalselt, et tollases vaatajas esile kutsuda kaastunde meditatiivset seisundit. Seistes Kristuse kuju ees, kes füüsiliselt ja psüühiliselt inimeste pattude lunastamiseks oli kannatanud, võis inimene enam mõista altruismi eksistentsiaalset olemust. Selle teema kõige varasema näite leiab Berliini Nationalgalerie’s eksponeeritud altari tiiva pöördel, mis on dateeritud aastasse 1520.

Pieter Huys Antwerpen u 1519 – u 1584 ÕUDUSTE PÕRGU Õli, puit. 27 × 39,5 cm

ieter Huys oli flaami renessansiaja maalikunstnik. Ta kuulus kunstnike perekonda, kus nii tema kui ta vend Frans Huys (u 1522 – u 1562) töötasid mõlemad graveerijatena trükkal Hieronymus Cocki juures ja ka tollase tuntud kirjastaja Christoph Plantini ettevõttes. 1545. aastal sai Huysist Antwerpenis Püha Luuka gildi meister, kelle stiili ja teemavalikut mõjutas enim Hieronymus Bosch (u 1450 – 1516). Huysi kujutised on aga elutruumad ning loodud jõulisemate värvidega. Praegu on teadaolevalt säilinud ainult neli Huysi signeeritud ja dateeritud tööd. Ilmalik motiiv „Torupillimees” aastast 1571, mis asub Staatliche Museumis Berliinis Saksamaal ja kolm religioosset teost Hieronymus Boschi stiilis: „Püha Antoniuse ahvatlus”, 1547, Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; „Põrgu”, 1570, Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania; „Püha Antoniuse ahvatlus”, 1577, Museum Mayer van den Bergh, Antwerpen, Belgia.

Selles Pieter Huysi töös avaldub selgelt Hieronymus Boschi maailm, mis oli sümbioos reaalsusest ja hullumeelsest fantaasiast tulvil veidrat sümboolikat, keerukaid erilisi efekte loovaid valguslahendusi ning kummalisi deemonolendeid. Seda Huysi tööd peetakse üheks parimaks antud kompositsiooni teemal. Teos kujutab müstifitseeritult stseeni Kristuse põrgusse laskumisest. Maalil on Lunastaja tervenisti ümbritsetud pühast aupaistest, mis sümboliseerib tema hiilgust ja jumalikkust. Tal on üll punane keep kui kirgede sümbol ja käes rist kui märk võidust surma üle. Apostel Peetruse evangeeliumi kohaselt laskus Kristus põrgusse oma surma päeva – Suure Reede ja Ülestõusmispüha vahelisel ajal. Lunastajat põrgus vastu võtnud hingede hulgas olid ka Aadam ja Eeva. Jumala poeg tegi teoks vana testamendi ettekuulutuse ja lunastas oma surma läbi patust esimese inimese ning tõi vagad põrgust välja. Põrgu ise on kujutatud kui sünge tulelõõm, kihav inimsipelgapesa, kus elavad need, kes on mõistetud piinadele jumalavallatu käitumise eest ja mitmepalgelised deemonid, kelle hulgas on ka patuseid hingi neelav Leviaatan. Teos oma õuduste kontsentratsioonis suunab ühelt poolt inimest järele mõtlema maise elu vooruslikkuse üle, teisalt aga viitab jumala kõikehõlmavale suurusele ja armule.

Ümarpõsksete Madonnade Meister Tegutses Brugges 16. sajandi esimesel veerandil NEITSI MAARJA JA JEESUSLAPS PÜHA DOMINICUSE, AUGUSTINUSE, MARGARETI JA BARBARAGA Õli, puit. 98,4 × 129,5 cm

nonüümne Brugge maalikunstnik, kes oli tegev 16. sajandi esimesel poolel, on saanud tingnime Ümarpõsksete Madonnade Meister. Stiili poolest meenutavad tema maalid Gerard Davidi ja Ambrosius Bensoni küpseid töid, kuid eristuvad siiski inimeste ümaralt maalitud nägude poolest, millest on tulnud ka autorimääratlus. Siin esitletud väljapeetud ja pea jumalikku rahu kandvat altarimaali ning veel seitset teost on kunstiloolane Didier Martens 2000. aastal nimetanud Ümarpõsksete Madonnade Meistrile omistatud teostest parimaiks.

See teos on nn. sacra conversazione (püha vestlus) – formaat, mis pärineb itaalia renessansi perioodist ja kus ühel pildil hakati kujutama koos erinevate ajastute pühakuid. Neitsi Maarja ja Jeesuslaps on esiletõstetutena teose keskmes, fooniks haljendav maastik. Maarja ja lapsukese eest kannavad hoolt kaks meessoost ja kaks naissoost pühakut, kes omasid ilmselt erilist tähendust töö tellijate jaoks. Teosel olevatest pühakutest Püha Dominicus (1170 – 1221), dominiiklaste ordu looja, seisab töö vasakus ääres ning on riietatud musta ja valgega rüüsse. Tema ees lamab koer, kellel on suus süüdatud tõrvik, dominiiklaste traditsiooniline sümbol. Dominiiklasi kutsuti tänu nende tohutule usutruudusele ka jumala koerteks (domini canes), mis tulenes Dominicuse nimega seonduvast sõnamängust. Püha Augustinus Hippost (354 – 430) seisab temast paremal ning kannab punakuldset mitrat. Käes hoiab ta saua ja südant, mis sümboliseerivad innukat pühendumust usule. Neitsi Maarjast paremal on püha Margaret, kelle jalge all on draakon, märkimaks puhta usu jõudu ja võitu deemonite üle, kes seda murda püüavad. Püha Barbara tema kõrval hoiab käes märtri palmioksa, mis sümboliseerib kristlikus kontekstis ka vaimu võitu lihaliku maailma üle. Barbara selja taha on maalitud torn, kuhu tema paganlikku usku isa oma salaja kristlaseks hakanud tütre vangistas. Peenelt maalitud taimestik teose esiplaanil meenutab gobelääne. Taimed ja ürdid on äratuntavad ning kannavad samuti sümboolset tähendust. Kunstnik on meisterlikult detailselt ja tundlikult sidunud sellel teosel maise kauniduse spirituaalse maailma teenistusse, mis rõhutab siinkohal usuveendumuste õigsust.

Jan Brueghel vanem Brüssel 1568 – Antwerpen 1625 NATÜÜRMORT TULPIDE, ROOSIDE JA IIRISTEGA SAVIVAASIS Õli, puit. 66,2 × 51 cm

an Brueghel, keda tunti ka nime all Samet-Brueghel tema peenetundelise pintslitöö tõttu, oli äärmiselt mitmekülgne meister. Kunstnik on saavutanud õiglase kuulsuse tänu oma meeleolukatele õhustikumaalidele ja jõemaastikele, ent väärikad on ka Jan Brueghel vanema lillebuketid, millest paljudel on lisaks kujutatud väärisesemeid või mütoloogilisi, allegoorilisi ja ajaloolisi subjekte. Bruegheli rafineeritud, peamiselt vasele maalitud teosed olid kõrges hinnas kuningate ja printside juures üle terve Euroopa. Jan Brueghel vanem kuulus Flaami maalikunstnike dünastia teise põlvkonda. Ta sündis Brüsselis, õppis peamiselt oma vanaema käe all ning sai vägagi tunnustatud kunstnikuks juba oma eluajal. 1602. aastal määrati ta Antwerpeni maalikunstnike gildi juhiks. Jan Brueghel vanem reisis palju üle terve Euroopa. Oma kolmeaastase reisi ajal Itaaliasse 1590ndate aastate keskpaigas sai ta endale patrooniks kardinal Federigo Borromeo, keda vaimustasid Bruegheli maalide ebareaalsed avarused ja ootamatud vaatenurgad, mis kombineerusid lillede ja loomadega. 1606. aastal sai Brueghelist Madalmaade lõunaosas valitsenud ertshertsog Alberti ja ertshertsoginna Isabella õuekunstnik. Selle auväärse positsiooni säilitas ta elu lõpuni. Jan Brueghel vanema tuntuim kaastööline oli tema sõber Pieter Paul Rubens. Jan Samet-Bruegheli maalid kuuluvad paljude tähtsamate muuseumite kollektsioonidesse, näiteks Alte Pinakothek, München, Saksamaa; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; National Gallery, London, Inglismaa; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania; neid leidub ka erinevates erakollektsioonides.

„Natüürmort tulpide, rooside ja iiristega savivaasis“ on dateeritav aastasse 1607 või 1608 vastavalt stiilisarnasuselt võrreldavatele lillemaalidele erakogudest Viinis, Prahas, Cambridge’is ja Šveitsis. Bruegheli lillemaalid on kollektsionääride ja kriitikute poolt olnud hinnatud juba aegade algusest, ilma et nende menu oleks vähenenud. Paremaks eristamiseks on neid käekirjalt sarnaseid kompositsoone liigitatud teostel esinevate anumate põhjal või pildil kujutatud lillede suuruse, arvu ja liikide järgi. Tähelepanuväärne on aga Bruegheli erakordne leidlikkus, millega ta suutis nende võrdlemisi väheste elementidega luua äärmiselt mitmekesiseid ja loominguliselt lopsakaid töid. Bruegheli töödelt võis leida nii väga haruldasi lilli kui ka kõige levinumaid liike nagu roosid, tulbid ja iirised, mis olid abiks seade lõplikul viimistlemisel. Vaatamata motiivide kordamisele säilitasid tema tööd alati silmapaistva värskuse. Põhjamaises maalikunstis kandsid lillemaalid elu mööduvuse sõnumit, olles tulvil peidetud tähendusi. Samas võis neid pidada ka rõõmsaks looduse kirjelduseks, olemata kaugeltki mitte vaid looduse lihtlabased koopiad, vaid hoolikalt valitud ja seatud kompositsioonid elementidest, millesse kunstnik suure tähelepanuga suhtus. 22

Marcellus Coffermans Tegutses Antwerpenis 1549 – 1578 PÜHA PEREKOND INGLIGA Õli, puit. 97 × 74,6 cm

arcellus Coffermans oli Madalmaade kunstnik, kes maalis peamiselt väikesi kabinetmaale ja religioosse süžeega teoseid. Ta elas ja töötas Antwerpenis 16. sajandi keskel; aastal 1554 sai temast Püha Luuka gildi meister. Coffermansilt pärinevad dateeritud tööd kuuluvad 1560 – 1570 aastatesse. Kunstnik omas suurt, õitsval järjel ateljeed. Kõrvuti oma kompositsioonidega valmistas ta ka väikesemõõdulisi koopiaid Madalmaade varasemate kunstnike, sealhulgas Hugo van der Goesi, Hans Memlingi, Rogier van der Weydeni ja Martin Schongaueri töödest. Paljud sellised tööd olid populaarsed Hispaanias, kus neid võib senini leida riiklikes asutustes ja erakollektsioonides. Kaasajal on Marcellus Coffermansi teosed esindatud New Yorgi, Madridi, Brüsseli, Antwerpeni, Liverpooli, Philadelphia, Sevilla, Barcelona, Baseli, Dublini, Sankt-Peterburgi ja Moskva muuseumites.

Maal püha perekonna ja ingliga on üpris kindlalt üks neist Coffermansi töödest, mille ta tegi Hispaania kliendi tellimusel. Pildil kujutatud viinamarjad on piiblistseenide ikonograafias sagedased. Keskaegses sümbolismis tähistasid viinamarjad vihjet Jeesuse eelseisvatele kannatustele, mis lähtus Armulauaveini sakramendist – Jeesuse verest, millest räägiti pühal õhtusöömaajal. Teose puhul ei saa selle sisuliste ja inimväärtusi kandvate teemade kõrval märkimata jätta ka autori tehnilist virtuoossust, looduse kaunilt maalitud perspektiive, mis on kantud sujuvatest joontest ja toonide üleminekutest, luues tundlikke panoraamseid kaugusi. See kompositsioon pälvis suure tõenäosusega Hispaanias suurt menu, kuna kunstnik on loonud tööst mitmeid versioone, mis erinevad vaid tausta ja tegelaste riiete värvi poolest ning milliseid võib muuhulgas leida Las Descalzas Reales kloostris, Carmelitas de Salamancas, Hospital de Medina del Campos, Elgueta koguduse kirikus ja Martínez Coloni kollektsioonis Puerto de Santa María de Cadizis. Ekspertide sõnul on just siinolev versioon sellest teosest üks parimaid, mille autor on kunagi loonud.

Lucas Cranach vanem Kronach 1472 – Weimar 1553 BACCHUSE MÜSTEERIUMID Õli, puit. 59 × 39,4 cm

ucas Cranach vanem kehastab renessansiaja inimese ideaali. Ta oli äärmiselt tegus nii maalikunstniku ja graafikuna kui ka ettevõtja ja poliitikuna. Cranachit peetakse üheks juhtivamaks kunstnikuks ning olulisemaks ja mõjukamaks loojaks 16. sajandi Saksa kunstis üldse. Tema arvukate märkimisväärsete maalide ja puulõigete seas on altarimaalid, portreed õukondlastest ja protestantlikest reformaatoritest ning mitmed motiivid nii piiblist kui mütoloogiast tuntud naistest, olles enamasti kujutatud väljavenitatud aktimaalidena või moekalt riietatud daamidena. Lucas Cranachil oli aktiivne ateljee õpilaste ja kaastöötajatega, mis kandis edukalt autori loomingusuundi ka pärast tema surma, mil ateljeed juhatas tema poeg Lucas Cranach noorem, kes lõi mitmeid hilisemaid versioone isa tuntud töödest. Selle suurepärase saksa meistri teosed on esindatud muuseumites nagu Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; A. Puškini nim. Riiklik Kujutava Kunsti muuseum, Moskva, Venemaa; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Gemäldegalerie Alte Meister, Dresden, Saksamaa; Koninklijke Musea voor Schone Kunsten van België, Brüssel, Belgia; Alte Pinakothek, München, Saksamaa; Museum der Bildenden Künste, Leipzig, Saksamaa jt.

Teos veinijumalaga „Bacchuse müsteeriumid” on dateeritud 1530 ning signeeritud kunstnikule omase väljasirutatud tiibadega draakoniga. Maal on loodud Cranachi kõige viljakamal perioodil, mil kunstnik oli keskendunud eelkõige antiikajast ja mütoloogiast pärit ainesele ning tutvunud ka Lutheri ja humanistliku kultuuri ideoloogiaga. Stseen kõneleb veiniorgiast, mida provotseerib Bacchus ja kus suure tünni ümber on kogunenud vallatud Putod, kes on lasknud end veininaudingust laastavalt haarata. Mütoloogiast tuntud bravuurse veinijumala kujutamine ja kunstniku fantaasias sündinud liialdatud stseen Putodega teenib ühiskonda kui kombekusele manitsev ettekirjutus, mis viitab alkoholi kahjulikkusele ning selle liigtarbimisest tulenevale ebasündsale käitumisele ja moraalsele allakäigule. Sel teosel on Cranach kasutanud ka ühte oma meelismotiividest, milleks on nümf maastikul. Tööd võib pidada Cranachi puhul unikaalseks ebatavalise fakti tõttu, et kompositsiooni ei ole kunagi korratud, kuigi kunstnikul oli kombeks oma hoolega seadistatud töödest hiljem õpilaste abil variante luua.

Lucas Cranach noorem Wittenberg 1515 – Weimar 1586 NEITSI MAARJA JA JEESUSLAPS KOOS MAGAVA IMIKU RISTIJA JOHANNESEGA Õli, puit. 86,1 × 57 cm

ucas Cranach noorem oli kuulsa Saksa maalikunstniku Lucas Cranach vanema poeg ja õpilane. 1553. aastal juhtis ta mainekat Cranachi ateljeed, kus üheaegselt töötas vähemalt 10 assistenti. Enamik kunstniku teostest on loodud just ateljee aktiivse tegutsemise ajal ja on tähistatud omapärase „kaubamärgiga” – tiivulise draakoni kujutisega. Selline kunstnike ühine koostöötamine oli tollele ajale tavapärane nagu perekonnas edasikanduv amet, kus poeg jätkas isa poolt alustatut. Nii oli see ka Lucas Cranach noorema puhul, kes pärast isa surma võttis üle tema töö ja kohustused. Tihti aetakse tema töid segi isa töödega, kuna motiivide ja käekirja sarnasus on ilmne, kuid traditsioone arvestades ka loogiline. Käesoleval ajal on Lucas Cranach noorema tööd esindatud maailma paljudes suurtes kunstimuuseumites, näiteks Berliinis, Münchenis, Dresdenis, Leipzigis, Viinis, New Yorgis, Pariisis, Budapestis ja Sankt-Peterburgis.

See tundlik motiiv neitsi Maarjast ja Jeesuslapsest koos magava imiku Ristija Johannesega kuulub Lucas Cranach noorema kõige mõjukamate erakollektsioonides olevate teoste hulka. Liigutav stseen, mis heidab pilgu armulaua müsteeriumile, on otsekui perekondliku armastuse pühitsus, kandes endas aga ka dramaatilist alatooni eesmärgiga kutsuda vaatajas esile religioosset pühendumist. Pildi vahetut hoolimise, helluse ja armastuse emotsiooni saadab tõsiasi, et Jeesuslaps ulatab vaataja poole viinamarjakobara, olles ise võtnud ühe marja, et see suhu pista. Puuvilja sööma asudes on lapse pilk otsekui läbinägev ja kõiketeadev ning mõneti paluv, viidates Kristuse sõnadele: „See on minu veri”, mis ta lausus pühal õhtusöömaajal (Matteuse 26:28). Kompositsiooni ülesehitus on paljuski inspireeritud Raffaeli ja teiste itaalia meistrite kõrgrenessansiaegsest innovatiivsusest, mis avaldub eelkõige figuuride paigutamises kolmnurka ning viisis, kuidas Jeesuslaps seisab oma ema embuses, selle asemel et lamada tema süles või padjal, mis oleks ootuspärasem. Tume taust, kus puuduvad perspektiivi loovad maastikuelemendid, toob figuurid vaatajale lähemale; need mõjuvad otsekui olevat siinsamas, käegakatsutavas maailmas, tekitades kaastundliku intiimsuse, mis suurendab maali sisulist mõju. Kunstnik on osanud muuta teose sugestiivseks, kasutades kujutatava olemust suurepäraselt toetavaid tehnilisi lahendusi. Kompositsioon sai sellisena edukaks ning pärast 1537. aastat maaliti temast mitmeid siiani säilinud variatsioone.

Pieter Brueghel noorem Brüssel u 1564 – Antwerpen 1638 TALVEMAASTIK LINNUPÜÜNISEGA Õli, puit. 37,5 × 56,2 cm

ieter Brueghel noorem oli Flaami maalikunstniku Pieter Brueghel vanema poeg, kelle karjäär möödus Antwerpenis, kus ta sai 1584/5. aastal maalikunstnike gildi juhiks. Pieter Brueghel noorem maalis peamiselt maastikke, religioosseid ja vanasõnade-ainelisi lugusid ning külaolustikke. Tema žanrimaalid talupoegadest keskenduvad eelkõige maalilisusele; on avaldatud arvamust, et neis puudub tema isa töödele omane peenus ja humanism. Nii Pieter Brueghel noorem kui tema järgijad olid Pieter Brueghel vanema kuulsaimate kompositsioonide viljakad kopeerijad. Kunstniku teiseks põhiteemaks olid tulekahjustseenid, millest ka hüüdnimi Põrgu-Brueghel. Pieter Brueghel noorema kõige tähelepanuväärsem õpilane oli Frans Snyders. Tänapäeval on Pieter Põrgu-Bruegheli tööd eksponeeritud paljudes olulisemates muuseumites üle maailma, sealhulgas: Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Carnegie Museum of Art, Pittsburgh, Pennsylvania, USA; National Brukenthal Museum, Sibiu, Rumeenia; Musées Royaux des Beaux-Arts de Belgique, Brüssel, Belgia; ning samuti erinevates erakollektsioonides.

„Talvemaastik linnupüünisega” on üks paljudest koopiatest, mille Pieter Brueghel noorema ateljee maalis Pieter Brueghel vanema maali järgi „Maastik linnupüünise ja uisutajatega” (1565, Musees Royaux des Beaux-Arts de Belgique, Brüssel, Belgia, nr 8724). Imekaunis talverõõmude küllane maastik Brabanti külaga ja uisutajatega jääl on filosoofiliselt sümboolne stseen, mille juhtmotiiviks on elu lühiajalisus. Õpetlaste sõnul sümboliseerib linnupüünis lindude lõksulangemist ja kadu ning uisutajad õrnal jääl ja jääauk viitavad mõtlematule ettevaatamatusele. Samuti on arvatud, et kaks musta varest taevas võivad ennustada surma, mis luurab hooletuid uisutajaid niisama nagu püünis, kuhu langevad õnnetud linnud. Filosoofiline on ka Pieter Brueghel vanema originaali järgi valmistatud kuulus gravüür „Uisutamine Püha Jüri värava ees”, mille alaservas on elutark lause ladina, prantsuse ja hollandi keeles, mis ütleb: „Liueldes inimelu jääl”. Teose varasematel koopiatel on tekst, mis lisaks vihjab tarkusele ja lollusele, millele inimesed loodavad, kui nad „liuglevad läbi elu, mis on isegi vähemkestev ja õrnem kui jää”.

Hendrik van Steenwyck noorem Antwerpen u 1580 – Leiden või Haag u 1649 APOSTEL PEETRUSE VABASTAMINE VANGIKONGIST Õli, lõuend. 151 × 125 cm

endrik van Steenwyck noorem oli Flaami maalija ja joonistaja, kes lõi peamiselt arhitektuurseid interjööre. Inspiratsiooni sai ta lossidest ja kirikutest, kõige sagedamini Antwerpeni Jumalaema kirikust. Ta oli 17. sajandi flaami maalikunstis arhitektuurižanri ühe alusepanija, Hendrik van Steenwyck vanema poeg ja õpilane. Sarnaselt isale maalis ka Hendrik noorem oskuslikult täiusliku perspektiivilahendusega kompositsioone. Londonis elades täitis Hendrik noorem kuningas Karl I tellimusi, aga maalis ka arhitektuurseid taustu portretist Daniël Mijtensi teostele. Pärast seda, kui Inglise kuningas 1642. aastal hukati, asus ta elama Hollandisse, töötas Leidenis ja oli alates aastast 1645 Haagis sealse maavalitseja Frederik Hendriku õuekunstnik. Hendrik van Steenwyck noorema teosed on tänapäeval esindatud maailma paljudes suurtes kunstikogudes, sealhulgas Londoni, Haagi, Rooma, Leipzigi, Frankfurdi, Stockholmi, Viini, Dresdeni, Kasseli, Braunschweigi, Pariisi ja Sankt-Peterburgi muuseumites. Mitu Steenwycki teost asub Riiklikus Ermitaažis, neist üks on „Püha Hieronymus töötoas”. Just selle süžee juurde on kunstnik korduvalt tagasi pöördunud, innustudes Albrecht Düreri samanimelisest 1514. aasta gravüürist („Hieronymus im Gehäus“).

Van Steenwycki maal kujutab stseeni piiblist – püha apostli Peetruse väljatoomist vangikongist. Piiblitekstide kohaselt hakkas Herodes Suure pojapoeg, Herodes Agrippa I, 42 AD kristlasi taga kiusama. Ta tappis apostel Jaakobuse, Sebedeuse poja, ja heitis jumalasõna levitamise eest vangi Peetruse. Kristlased, nähes ette Peetruse hukkamist, palvetasid tema eest tuliselt. Öösel juhtus ime: Peetruse juurde vangikongi laskus Issanda ingel, ahelad langesid ja Peetrus lahkus takistamatult ning kellelegi märkamatult vangist. Teose teemavalik võimendab piibli doktriini, olles kantud jumaliku maailma veenvast eksistentsist ning toetades inimeste usku. Peamine rõhuasetus sellel maalil on kunstnikule omaselt ruumi arhitektuuril. Van Steenwyck kasutab pildil meisterlikult valgust, mis aitab kaasa sügava väljendusrikkuse loomisele. Võlvkeldri keerukas perspektiiv, mis on valgustatud lakke riputatud õlilambi kumast, ja selle all evangeeliumi tegelaste kõnekad, ilmekad kehahoiakud annavad tunnistust Hendrik van Steenwycki talendist. Suurepärase professionaalina kuulus ta hollandi 17. sajandi maalikunsti arhitektuurižanri juhtivate meistrite hulka.

Jan Massys Antwerpen u 1509 – 1575 HELDUSE ALLEGOORIA Õli, puit. 140,5 × 111,5 cm

an Massys oli ühe esimese ja olulisima Antwerpeni koolkonna kunstniku Quentin Massyse poeg. Antwerpeni maalikunstnike gildi õpipoiste nimekirjas ta puudub, kuna teda ilmselt õpetas isa, kes gildi liikmena ei pidanud omaenda last registreerima. Pärast isa surma 1531. aastal Antwerpenis sai Janist sõltumatu meister. 1538. aastal abiellus ta Anna van Tuyltiga. 1544. aastal kahtlustati teda ketserluses ning kunstnik saadeti pagendusse. Jan ei naasnud Antwerpenisse enne 1555. aastat, kusjuures tema arvatavaid asukohti eksiili ajal on püütud tulutult oletada. Kunstniku väljasaatmise eelsest ajast ei ole säilinud ühtki dateeritud ega dokumenteeritud tööd. Võimatu on luua kindlat pilti tema varajasest stiilist ning mõjudest, mis teda eksiilis saatsid, kui välja arvata tema isa laadi loogiline mõju kunstnikule. On pakutud, et kodumaalt eemal olles viibis Jan Itaalias ning ka Prantsusmaal ‒ tema küpsetes töödes on kindlalt näha Fontainebleau koolkonna mõjusid. Kunstniku ainus dateeritud töö eksiiliajast on 1552. aastal maalitud ülimalt itaaliapärane „Madonna ja laps” Palazzo Biancos Genovas. Autori „teisest Antwerpeni perioodist” pärit hilisemad maalid on juba dateeritud, hõlbustades Jan Massyse loomingu arengusuundade ja positsiooni mõistmist Antwerpeni kunstnike hulgas. Jan Massyse tööd on eksponeeritud paljudes muuseumites üle maailma, sealhulgas Dallas Museum of Art, Texas, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Museum of Fine Arts, Boston, Massachusetts, USA; Norton Simon Museum, Pasadena, California, USA; Palazzo Bianco, Genova, Itaalia; Nationalmuseum, Stockholm, Rootsi.

Jan Massysel oli eriline huvi naiseliku vormi edasiandmise vastu. Teda teatakse eelkõige kui suurte ja rohkete ehetega kaetud poolaktide maalijat, kelle tegelased kehastusid Susannaks, Juuditiks, Veenuseks, Loti tütardeks või Helduse võrdkujuks. Kunstniku kangelased on paigutatud istuma või seisma stiliseeritud paleede, balustraadide ja eksootiliste luksuslike paikade foonile, nagu siinne Helduse figuur palmipuu ees. Helduse teema lubas Massysel käsitleda maneristlikku vormide dünaamilise läbipõimumise reeglit, olgugi et ta ei saanud kunagi üle eelmise põlvkonna figuuride pooside jäikusest ning tema sile, emaililaadne tehnika jäi alati tema isa omaks. Massyse Helduse võrdkuju on nähtud inspireerituna Itaalia klassikalistest vormidest nagu näiteks Andrea Solario „Madonna lapsega”, mille koopia asub Londonis National Gallerys või pisut väiksem, aga väga sarnane Palazzo Biancos Genovas asuv Helduse võrdkuju, mida on seostatud Raphaeli „Madonna dell’Impannataga” Palazzo Pittis Firenzes. Kristlik Helduse võrdkuju on osa kristlikust ikonograafiast, vähemalt alates renessansiajast. Selle allegooria keskmes on inimliku ja jumaliku armastuse vastandlikud aspektid. Esimene neist illustreerib maise inimliku armastuse haprust ning teine jumaliku armastuse surematut heldust. Vastureformatsiooni ajal peeti kauni naise imetavat kuju kahtlemata Helduse või Armastuse sümboliks. Naine võis aga personifitseeritult sümboliseerida ka roomakatoliku kirikut ning tema laps inimhinge ihalemas spirituaalse toidu järele, mida suutsid pakkuda vaid kiriku sakramendid. See oli vaieldamatult kõnekas katoliiklik doktriin, mille enamik protestantlikke usulahke tagasi lükkas.

Frans Snyders Antwerpen 1579 – 1657 VAIKELU PUUVILJADE, LINDUDE JA KASSIGA Õli, vaskplaat. 37,2 × 55 cm

rans Snyders oli kuulus Flaami maalikunstnik, üks suurtest meistritest, kes on avaldanud märkimisväärset mõju vaikelu žanri kujunemisele Euroopa kunstis. Aastail 1592 – 1593 õppis ta Antwerpenis Pieter Brueghel noorema käe all ning van Dycki õpetaja Hendrik van Baleni juures. 1602. aastal astus Snyders Püha Luuka gildi. Pärast 1609. aasta reisi Itaaliasse hakkas ta tööle Pieter Paul Rubensi ateljees. Tol ajal levinud traditsioonide kohaselt, kus iga kunstnik oli kindlalt spetsialiseerunud teatud žanrile või motiividele, peeti tavaliseks erinevate autorite koostööd maalide loomisel. Snyders oli eelkõige tuntud kui erakordne animalist ja vaikelude meister, ning maalis seega puuviljade, lillede ja loomade kujutisi näiteks Rubensi töödele, samal ajal kui Snydersi töödele maalisid omakorda elemente tema tollased kolleegid. Kunstnikul oli Antwerpenis ka oma heal järjel olev ateljee mitmete abilistega. Meistri loomingulise pärandi hulgas omavad erilist kohta suurejoonelised dekoratiivmaalid, mis said nimetuse „Panipaigad” ja „Poed” ning olid loodud mastaapsetesse esindusruumidesse. Käesoleval ajal on Frans Snydersi omaaegsed edukad tööd esindatud Amiensi, Amsterdami, Antwerpeni, Baseli, Besançoni, Braunschweigi, Brüsseli, Budapesti, Kopenhaageni, Dresdeni, Genti, Karlsruhe, Kasseli, Madridi, Müncheni, Oxfordi, Pariisi, Philadelphia, Stockholmi, Viini, Sankt-Peterburgi ja Moskva muuseumites.

Maailma kunstiloos on Madalmaad saanud vaikelu žanri etaloniks, kus kunstnikud käsitlesid igat maalitavat elementi äärmise täpsuse ja terasuse, aga ka poeesia ja sümbolismiga. Tolle aja monumentaalseim teema, mida natüürmordid läbi oma ikonograafia käsitlesid, oli ettemääratus – memento mori („mäleta surma“), mis oli hoiatuseks, et kõik siin ilmas, nii elus kui elutu, on ajalik. Käesolev teos oli eksponeeritud mastaapsel flaami kunsti näitusel Londoni Kuninglikus Kunstiakadeemias 1953. aasta talvel, kus Frans Snydersilt oli väljas kuus tööd. Juhuslikuna näiv ja omavahel pealtnäha vaid emotsionaalselt seotud floora ja fauna omavad siiski sügavamat allteksti. Inimese järelt näpsavad lauale pandud metsmaasikaid muretud linnud, panemata tähele kassi, kellel on lindudega omad plaanid. Teos on vaatajale avatud pingestatud lugu, mis kõneleb maise olendi patusest loomusest ja vooruse näilikkusest kaunite ja lopsakate, ent siiski riknema määratud puuviljade kõrval.

Madonna Meister Grogi kollektsioonist Tegutses 15. sajandi lõpus Brüsselis NEITSI MAARJA JEESUSLAPSEGA Õli, puit. 73,5 × 106,5 cm

elle Brüsselist pärit andeka meistri elust on vähe teada. Ta kuulus nõndanimetatud Tikitud Lehestiku Meistri (Master of the Embroidered Foliage) lähikonda, kelle nime uusimad uurijad õigustatult Aert van den Bossche’iga samastavad. Kunstniku suurepärased religioossed maalid on tänapäeval hoiul sellistes paikades nagu Palais des Beaux-Arts, Lille, Prantsusmaa; Jumalaema kirik, Brugge, Belgia; Catedral de Burgos, Burgos, Hispaania; Museum Boijmans Van Beuningen, Rotterdam, Holland.

Kujutatav motiiv ja teose formaat eeldavad, et käesolev kolmikmaal oli loodud privaatseks palvetamiseks pühakoja perekabelis või kodukirikus. Teos on omistatud 15. sajandi lõpus elanud kunstnikule, keda teaduslikus kirjanduses on tinglikult nimetatud Madonna Meistriks Grogi kollektsioonist selle meisterlikkuse, harmoonilise koloriidi, sügava vaimulikkuse ja lüürilisuse põhjal, mis tollele autorile omane oli. Kesktahvlil on kujutatud Madonna lapsega; tema õrna nägu ilmestab vaevumärgatav naeratus ja silmi neis varjuv kurbus. Madonna on paigutatud kütkestavalt maalitud maastikupanoraami taustale, mis avab meistri talendi veel ühe tahu. Maarjat kroonivad inglid. Maali vasakpoolsel paneelil on püha Elizabeth Ungarist, käes raamat ja kroon. Tema juures on kujutatud abi paluv kerjus kui halastuse märk – Elizabeth hoolitses pidalitõbiste ja ühiskonna heidikute eest. Teose paremal paneelil on pjedestaal, millele on maalitud heraldiline liilia ning kus põlvitab donaator. Teosed neitsi Maarjaga on kogu kristlikus kunstis kõige sügavama armastuse ja kaastunde väljendajad, kus neitsi inimlik kuju oma hoolivas emalikus ja ennastohverdavas lihtsuses omandas jumaliku mõõtme. Last toitva Jumalaema kultus oli eriti levinud Itaalias. 14. sajandi esimesel poolel võis Jeesuslast rinnaga toitva neitsi kujutisi näha Toscana ja Firenze pühakodades. Maailma kuulsaim Jeesuslast toitev neitsi Maarja on aga suure kunstniku ja teadlase Leonardo da Vinci (1452 – 1519) maalil „Madonna Litta”.

Jan den Uyl vanem Utrecht 1595/96 – Amsterdam 1639 NATÜÜRMORT HOMMIKUSÖÖGIGA Õli, puit. 78,5 × 49 cm

an den Uyl on tuntud kui oluline ja kõrgelt hinnatud meister, kelle looming on suurepärane näide varajasest flaami natüürmordist. Kuigi kunstnik maalis ka maastikke ja stseene loomadega, olid tema teostes peamiseks siiski toidulauad (banketjes). Neid peenetundelisi, pea monokroomseid töid hindasid kõrgelt ka Uyli kaasaegsed, sealhulgas kunstnik Pieter Paul Rubens. Uyl kuulus suurepäraste natüürmordimaalijate Willem Cz. Heda (sündinud u 1596) ja Pieter Claeszi (sündinud u 1597) plejaadi, lisades selle perioodi loomingusse oma väärika panuse. Tänapäeval leidub Jan den Uyli maale mitmetes muuseumites üle maailma, sealhulgas Museum Boijmans Van Beuningen, Rotterdam, Holland; Museum of Fine Arts, Boston, Massachusetts, USA ning ka eksklusiivsetes Euroopa erakollektsioonides.

Banketje-stiilis natüürmortide maalijad armastasid oma teostes salapära. Kunstnikud lõid atmosfääre, mis provotseerisid iga pisimatki detaili kompositsioonis lahti mõtestama ja otsima nende, tihti keerukatesse seostesse põimitud toidupalade ja esemete omavahelisi tähendusi. Jan den Uyl seevastu aga nautis žanri lihtsust, justkui vabastades natüürmordi kõigest ebaolulisest ja jättes alles vaid põhilise. Ka käesolev kompositsioon on ülimalt minimalistlik, kus põhirõhk tundub olevat kunstniku soovil süveneda maalitud materjalide tekstuuridesse ja peegeldustesse kui põhjalikku uurimistöösse. Olgugi et objektide lähestikku ja otsakuti paiknemine pildil näib esmapilgul loomulik ja juhuslik, on see siiski taotluslikult loodud ning hoolikalt struktureeritud geomeetria. Teose paremalt poolt algab tõusev diagonaalne joon, mis liigub mööda objekte, et kohtuda teise diagonaaliga, mis algab alt vasakult laudlina äärest. Kompositsioon tipneb kõrge Veneetsia pokaaliga, mille dekoratiivne luigepea kroonib töö lõplikult. Tehniliselt hiilgavana kannab see realistlik natüürmort 17. sajandi hollandi maalikunsti tunnusmärke, mida iseloomustasid rõhutatud mängud valguse ja varjuga, esemete omavahelised mõõdetud perspektiivid ning lummavad peegeldused, mis küündisid tegelikkuse illusioonini.

Pieter Paul Rubens Siegen, Westphalia 1577 – Antwerpen 1640 NAISE PORTREE, ARVATAVASTI MARIE DE’ MEDICI (1575 – 1642) Õli, lõuend. 62 × 48 cm

ieter Paul Rubens oli geniaalne maalikunstnik ja joonistaja, 17. sajandi esimese poole Flandria rahvusliku kunstikooli juht. Rubensit on nimetatud kunstnike kuningaks ja kuningate kunstnikuks. Oma mitmekülgse talendi, tohutu töökuse ja eruditsiooni poolest kuulub ta Euroopa 17. sajandi kultuuriloo kõige säravamate kujude hulka. Alates 1600. aastast elas Rubens Itaalias, kus ta töötas Mantua hertsogi Vincenzo I Gonzaga juures. Aastal 1608 naasis kunstnik Antwerpeni, kus temast sai ertshertsog Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik. Rubens oli aastaid tegev ka diplomaatias ning seoses sellega reisis palju. Hiljem hakkas ta Antwerpenis juhtima suurt ateljeed, millest sai pikaks ajaks Flandria kunstielu peamine keskus. Arvukaid tellimusi täitis Rubens koos oma abilistega, kellest paljud olid iseseisvad ja väljapaistvad kunstnikud nagu Van Dyck, Jordaens, Snyders. Pieter Paul Rubensi maale leiab tänapäeval mitmete olulisemate muuseumite kollektsioonidest, nagu näiteks Alte Pinakothek, München, Saksamaa; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; National Gallery, London, Inglismaa; Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania, ja erakollektsioonidest üle maailma.

See otsekohese pilguga, psühholoogiliselt köitev ja suhtlema kutsuv portree on oluline taasavastus Rubensi Mantua perioodist. Tolleaegsed tööd on eriti haruldased. Dateeritud u 1600 – 1602, kuulub teos kunstniku varaseimate portreede hulka. Ekspertide arvates võis portreele pärlikeed maalida keegi Rubensi kaastöötajatest või on need lisatud hilisemate ajastute käigus. 17. sajandi esimesel dekaadil oli Rubensi maalimisstiil hoogsas arengus. Tema varajaste portreede kompositsioone mõjutas Frans Pourbus II, kelle stiil järgis Mantua õukonna konservatiivset vaoshoitud laadi, kus portreteeritavad olid esitletud oma staatilises korrektses hiilguses, nagu oleksid nii kunstnik kui modell järginud etteantud heakskiidetud etiketti. Rubensi maneer oli maalilisem ja vabam; kuigi temagi pealtnäha järgis kaanoneid, oli kunstnik siiski vähem kammitsetud ja julgem, mis ilmselgelt väljendas võimsat loojanatuuri. Rubensi portreed olid tundlikud ning tema maalitud tegelastes voolab veel tänagi veri nagu Marie de’ Medicis, kes oli Prantsuse kuninga Henry IV teine naine ja tolle aja üks märkimisväärsemaid ajaloolisi naisfiguure.

Osias Beert vanem Antwerpen u 1580 – 1624 NATÜÜRMORT AUSTRITE, RÖSTITUD KANA, MAIUSTUSTE JA KUIVATATUD PUUVILJADEGA Õli, puit. 58 × 92 cm

akte selle kunstniku varajasest elust on vähe teada. Arvatakse, et ta sündis 1580. aasta paiku Antwerpenis ning õppis vähetuntud Andries van Baesrode’i (või: van Baseroo) käe all. 1602. aastal ühines ta linnas asuva Püha Luuka gildiga. Beert õpetas välja mitmeid kunstnikke, kellest arvatavasti vaid ühest, Frans Ykensist, sai natüürmortide maalija. Osias Beert olevat maalinud ainult lilli ja puuvilju. Oma töödele lisas ta signatuure või monogramme harva ning kuupäevi mitte kunagi. Kuna teadmised flaami natüürmortide varajasest perioodist on väga lünklikud ja ebatäielikud, siis omistatakse väga paljud selle aja tööd Osias Beertile. Kunstnik maalis enamasti tammepaneelidele ja kasutas seejuures glasuurimistehnikat, kus mitu ülestikust kihti vedelat õlivärvi suutsid pildi lõppviimistluses jätta mulje mitmetoonilisest kumast ja otsekui teose läbipaistvusest. Korduva motiivina kohtab Beerti natüürmortidel kõige sagedamini õrna valget liblikat. Tänapäeval leiab Osias Beert vanema teoseid mitmetest muuseumitest, sealhulgas Liechtenstein Museum, Viin, Austria; National Gallery of Art, Washington, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Armeenia Rahvusgalerii, Jerevan, Armeenia, ja erakollektsioonidest üle maailma.

17. sajandi maalikunstnikud armastasid kujutada külluslikku ja kaunist maailma, luues vaataja meelte rahuldamiseks luksuslikke natüürmorte rikkalikult kaetud laudadest. Osias Beert oli üks esimesi kunstnikke, kes spetsialiseerus natüürmortide maalimisele ajal, mil selles žanris veel eriti ei töötatud ja need vähesed teosed mis loodi, olid tagasihoidlikult anonüümsed. Beerti stiili esindasid tema meisterlik illusionism ning hoolikalt loodud kompositsioonid. Tema maalid hommikusöökidest, millele tavaliselt viidatakse nende hollandikeelse väljendiga „ontbijtjes“ („väikesed hommikusöögid”), kujutavad seadet laual kõrgvaates ja märgatava perspektiiviga. Beerti tehnika on üldjuhul ja eelkõige iseloomulik just varajastele flaami natüürmortidele. Tema lilled, mis sageli on esitatud stseenina vaasist kitsas nišis, meenutavad Ambrosius Bosschaerti töid. Arvatakse, et ta tegi koostööd ka Pieter Paul Rubensiga. Käesolevale tööle lähima stiiliga analoogi leiab Washingtonist, muuseumist National Gallery of Art. Teose nimi on „Nõud austrite, puuviljade ja veiniga”, dateeritud u 1620/1625.

William Scrots Tegutses aastail 1537 – 1553 PORTREE AADLIKU JA PISTRIKUGA Õli, puit. 27 × 19,4 cm

illiam Scrotsi elu ja karjääri kohta on säilinud vähe dokumenteeritud tõendeid. 1537. aastal sai temast kunstnik Madalmaade regendi, Ungari Mary juures. 1544. aastal viibis ta Antwerpenis ja on teada, et sel perioodil maalis ta keisrinna Isabellast kaks portreed ning ühe ka keiser Charles V-st. 1545. aastal suundus ta Inglismaale, et asuda tööle Henry VIII õukonnas, olles seal tolle aja kõige kõrgemapalgalisem kunstnik. Scrotsile omistatud töödest on märkimisväärseim moonutatud perspektiivis maalitud portree Edward VI-st. Sedasorti „anamorfne” portree, mis pidi vaatajat hämmastama ning kunstniku meistrioskusi demonstreerima, oli Habsburgide dünastias populaarne 16. sajandi esimesel poolel. Esmapilgul on moonutatud kujutis mõistmatu, aga õige nurga alt lähenedes või vaatamisel teatud omaaegset abivahendit kasutades liigub teose perspektiiv paika. William Scrotsi portreid leiab järgmiste muuseumite kollektsioonidest: National Portrait Gallery, London, Inglismaa; The Royal Collection, London, Inglismaa; Arundeli loss, Inglismaa; Windsori loss, Inglismaa ja Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa.

See väikeseformaadiline rariteetne mehe portree William Scrotsilt väljendab ilmekalt oskusi, mille poolest autor tunnustatud on. Scrots saavutas oma erakordse novaatorist portretisti kuulsuse tänu geomeetrilise perspektiivi ja optilise illusiooni probleemide uurimisele maalis. Lisaks oli kunstnik kiindunud moodsa rõivastuse ja ehete peendetailsesse kujutamisse. Antud tööd iseloomustavad range ovaalne kompositsioon, mahtude täpne ruumiline tajumine ja valguse oskuslik kasutamine. Peenelt on välja mängitud tumerohelise fooni ja musta ülikonna koloriitne vastandamine. Nii kunstis kui kirjanduses olid pistrikud sotsiaalse staatuse indikaatoriteks, aga ka kõrgemate teadmiste poole püüdlemise metafooriks. Seega, pildiloleva härrasmehe vasakul käel istuv pistrik võib viidata sellele, et portreteeritav kuulus aristokraatide hulka, või lihtsalt sellele, et tema tööks oli pistrike taltsutamine.

Jan Brueghel noorem Antwerpen 1601 – 1678 LOOMADE MINEK NOA LAEVA Õli, vaskplaat. 69,5 × 87 cm

an Brueghel noorem oli Hollandi kunstnike Brueghelite dünastia esindaja, TalupoegBruegheli pojapoeg, kes oli oma eelkäijate stiilis looja. Koos venna Ambrosiusega maalis Jan maastikke, vaikelusid, allegoorilisi ja teisi kompositsioone ülima detailirohkusega. Isa surma järel asus Jan juhtima tema ateljeed Antwerpenis. Peagi omandas ta kunstnikuna silmapaistva positsiooni, astudes 1625. aastal Antwerpeni kunstnike Püha Luuka gildi liikmeks. Aastal 1630 sai temast Antwerpeni retoorikakoja „De Violieren” ja Püha Luuka gildi dekaan. Jan Brueghel nooremast sai kõrgelt austatud ja lugupeetud ühiskonnategelane. Tema hämmastavast mitmekülgsusest pajatab kunstniku päevik, mille avaldasid J. Denuce ja M. Vaes, ja mida Jan Brueghel oli kohatise regulaarsusega pidanud. Muuhulgas täitis kunstnik ka Prantsuse õukonna tellimusi, maalides 1630 – 1631 pilditsükli Aadama loo teemal. Samuti on teada, et 1651. aastal täitis ta Austria õukonna tellimusi. Jan Brueghel noorema parimateks töödeks tema värvikas loomingus peetakse suureformaadilisi maastikumaale. Meistri tööd on esindatud mahukates riiklikes kollektsioonides, sealhulgas Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; J. Paul Getty Muuseum, Los Angeles, USA; Kunsthistorisches Museum Databank, Viin, Austria; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Brooklyn Museum, New York, USA; Courtauld Institute of Art, London, Inglismaa; Palazzo Ruspoli, Rooma, Itaalia ja mujal.

Jan Brueghel noorem oli äärmiselt andekas maastikumotiivide komponeerija. Maal Noa laevaga annab sellest veenvat tunnistust, kus metsa lopsakas rohelus eraldab ja lahutab loomade gruppe ning seob kompositsiooni ühtseks tervikuks. Maali vasakul poolel voogavad üleujutusveed, mis kulgevad jõena taamal ootava laevani sinises kauguses, mille toonidegamma sulandub meisterlikult teose perspektiiviga. Linnud täidavad nii pildil oleva taevalaotuse kui istuvad kuulekatena raagus puu okstel ja selle all, oodates käsklusi ning olles häiritud vaid paarist haukuvast koerast sealsamas. Kompositsioon on saanud ainest Jan Brueghel vanema, tuntud ka kui Samet-Brueghel, maalist, mis asub J. Paul Getty muuseumis Los Angeleses ja on maalitud 1613. aastal. Eksootilised loomad teose paremas servas viitavad Jan Brueghel vanema ajale Austria ertshertsogi Albert VII õukonnas, kus ta viibis alates 1608. aastast kuni surmani. Ertshertsogil oli loomaaed, mis andis Brueghelile realistlikku materjali ja hulganisti täpseid teadmisi pildilolevate loomade tõetruul maalimisel. Jan noorema kindel pintslilöök ja bravuurikas palett muutsid loomad omakorda mänguliseks ja elavaks. Noa ja tema perekond, kes on peitunud selle mastaapse stseeni lopsakusse, valmistuvad reisiks taamal keskel muruga kaetud tasandikul. Karistuseks inimeste pahelisuse eest otsustas jumal saata Maale suure veeuputuse ning hävitada inimsoo maa pealt. Vaid Noa, ainus õiglane mees, ja tema perekond pääsesid hukust. Jumal käskis Noal ehitada suure laeva, kuhu mahuksid lisaks ta perele ka kõik loomad ja linnud, kes maa peal elavad - üks paar igast liigist.

Jan van Kessel I Antwerpen 1626 – 1679 NÄGEMISE ALLEGOORIA: KOLLEKTSIONÄÄRI KABINET ANTWERPENI VAATEGA TAAMAL Õli, vaskplaat. 61,9 × 82,5 cm

an van Kessel I oli Flaami natüürmortide ja lillede maalija, kes oli tegev peamiselt Antwerpenis, kus ta sai 1645. aastal maalikunstnike gildi liikmeks. Jan van Kessel jätkas oma vanaisa Jan Samet-Bruegheli traditsioone, olles samas mõjutatud ka Daniel Seghersist. Ta oli üheaegselt nii Simon de Vosi kui ka Jan Brueghel noorema õpilane. Van Kesselit peetakse väga viljakaks ja mitmekesiseks kunstnikuks, kes maalis lillebukettide ja puuviljade kõrval ka erinevate teemadega natüürmorte ning žanrimaale ja kompositsioone loomadega. Ta kavandas ka vaipade mustreid, eriti nende lillornamentidega ääristusi. Enim on van Kessel ehk siiski tuntud oma peenelt viimistletud väikeseformaadiliste töödega, mis olid maalitud vaskplaatidele ja kus autor kujutas putukaid, teokarpe ja lilli. Täna on Jan van Kesseli teosed esindatud nimekates avalikes ja erakollektsioonides, kaasa arvatud Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; J. Paul Getty Museum, Los Angeles, USA; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; National Gallery of Art, Washington, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Musée des Beaux-Arts de Rennes, Prantsusmaa; Muzeum Narodowe w Warszawie, Varssav, Poola.

See imekaunis vasele maalitud töö annab tunnistust Jan van Kesselist kui äärmiselt rafineeritud meistrist, kes tegi tihedat kootööd teiste kohalike Antwerpeni kunstnikega, nagu see oli omane tolle aja maalijate plejaadile. See kabinetmaal on ilmekas näide mitme kunstniku osalusel valminud loomingust: tööl kujutatud pildid ja esemed on maalitud Jan van Kesseli poolt, samas kui naisfiguur ja Putod on Pieter van Avonta (1600 – 1652) töö; maastiku ja skulptuuride juures on tunda aga vähemalt veel ühe meistri kätt. Ikonograafiliselt on sarnased teosed kunstigaleriide ja -kambritega saanud eeskuju Jan Brueghel vanema allegooriliste teoste seeriatest „Viis meelt” (1617 – 1618, Museo Nacional Del Prado, Madrid, Hispaania), „Aastaajad” (1616, Neues Schloss, Bayreuth, Saksamaa) ja „Neli stiihiat” (Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria), kandes endas väga mitmekülgseid žanrielemente. Stiililiselt on antud töö enim sarnane Jan Brueghel vanema prototüüpidele „Nägemise ja Haistmise allegooria” ja „Nägemise allegooria”, kus viimase valmimisel on osa ka Pieter Paul Rubensil. Mõlemad teosed asuvad Hispaanias Madridis, Museo Nacional del Prado muuseumis. Siinkohal on märkimisväärne ka detail, millele viitab saksa kunstiajaloolane Justus Müller Hofstede ja mis puudutab naise kuju teose esiplaanil, kes vaatab Puto toodud peeglisse: autor on siin maalinud jumalanna Junot, keda seostatakse ka optikaga. See fakt kõneleb veelgi tollaste kunstnike seotusest kogu ajaloolise maailmaruumiga, kust nad noppisid ühte tervikusse kogemuse nii mütoloogiast kui religioonist, et seeläbi luua sõnum oma kaasajas.

Edwaert Collier Breda, tegutses enne 1663 – London või Leiden 1708 VAIKELU KARIKA, SIDRUNI JA METSPÄHKLITEGA LAUAL Õli, puit. 49 × 37 cm

ollandis valminud töödele kirjutas autor alla „Edwaert Colyer”, muutes nime hiljem inglaslikumaks: Edward Collieriks. 1673. aastal astus ta Leideni Püha Luuka gildi ning oli samal ajal ka Haarlemis gildi liige. Edwaert Collieri märkimisväärne looming koosneb kolme tüüpi natüürmortidest, mõnest žanrimaalist, portreest ja ajaloolistest maalidest. Kunstniku natüürmordid viitavad enamasti surma ja kaduvuse paratamatusele. Harvem kohtab tema „traditsioonilisi” vaikelusid suitsetamisatribuutika või toiduga. Kolmandaks pühendus Collier kompositsioonidele kirjaalustega ja puitplaatidel eksponeeritud trükistega, kasutades kolmemõõtmelisuse illusiooni loovat tehnikat (trompe l’oeil). Paljud Collieri surmateemalised või trompe l’oeil maalid sisaldavad inglise tekste ja objekte ning olid arvatavasti maalitud inglise turu jaoks. Galeriid, kus leiab Edwaert Collieri maalide kollektsioone, on kuninglik maaligalerii Mauritshuis, Haag, Holland; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Indianapolis Museum of Art, Indiana, USA; National Museum of Western Art, Tokyo, Jaapan; Tate Gallery, London, Inglismaa ja Suomen Kansallisgalleria, Helsinki, Soome.

Vaikelude maalimine oli Hollandis väga laialdane ja mitmekülgne. Armastuse rikkalike detailide vastu pärisid Hollandi meistrid Madalmaade vanalt koolkonnalt, nagu ka meisterlikkuse anda edasi esemete täpseid materiaalseid omadusi, mille nad viisid tõelise virtuoossuseni. „Vaikelu karika, sidruni ja metspähklitega laual” (signeeritud ja dateeritud 1663) on tonaalse maalikunsti ja niinimetatud Collieri ontbijt ehk hommikueinete oivaline näide, mis järgib suurepäraste Haarlemi vaikelumeistrite Pieter Claeszi ja Willem Heda stiili. Pildi kõik „tegelased” – klaaskarikas, sidrun ja metspähklid – moodustavad elava kompositsiooni, millel on aimata inimese äsjast puudutust. Maali ümbritseb tagasihoidlik intiimne õhkkond, luues harmoonilise reaalsuse illusiooni, olles läbiimbunud geselligheit kontseptsioonist, mis kätkeb endas omadusi nagu õrnus ja südamlikkus ning eeldab teose vaatlemist kiirustamata. Selle vaikelu lihtsakoelisus ei tähenda ometi, et teosesse ei oleks peidetud filosoofilis-allegoorilist sügavust, mis on seotud pahede ja vooruste sümboolikaga ning hollandi kunstis eriti populaarse kaduviku teemaga. Karikas veiniga sümboliseerib traditsiooniliselt Kristust ja tema lunastusohvrit ristil, purustatud kreeka ja sarapuupähklid räägivad lunastaja kahetisest olemusest: jumalikust ja inimlikust. Sidrun kui võltslik sõber ehk amicus fictus tähendas aga välise ilu petlikkust, mille taha varjata kibedust ja mõrudust.

Paulus Bor Amersfoort u 1601 – 1669 SARVEPUHUJA Õli, puit. 55 × 47,5 cm

aulus Bor on üks põnevamaid 17. sajandi maalikunstnikke. Ta pärines jõukast aadliperekonnast ega pidanud ilmselt maalimisega raha teenima. See selgitab kunstniku julget ebaharilike motiivide valikut, mida teised meistrid üldjuhul ei kasutanud, nagu näiteks teoses „Ovidiuse lugu Cydippe’ist”, mis on välja pandud Amsterdamis Rijksmuseumis („Cydippe met de appel van Acontius“, 1645 – 1655, 151 × 113,5 cm, nr SKA-4666). Bor signeeris ja dateeris oma töid harva, ent eksperdid suudavad tuvastada tema teoste autentsust kunstniku unikaalse maalimislaadi järgi. Ekstravagantse natuurina maalis Bor isepäiselt, moodsalt ja stiilselt. Tema töödes ühinevad dramaatilised valgusefektid ja klassikaline formalism. Selle Hollandi meistri kunstnikunägemus oli tema isikupärase mõtte- ja maalilaadi kõrval suuresti inspireeritud ka tema eakaaslaste Rembrandti ning Caravaggio töödest, mida ta 1620ndatel Roomas viibides nägi. Paljud Paulus Bori tööd asuvad riiklikes muuseumites, nagu näiteks Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Museum Narodowe, Poznan, Poola; Musée des Beaux-Arts, Rouen, Prantsusmaa; Walker Art Gallery, Liverpool, Inglismaa; National Gallery of Canada, Ottawa, Kanada; Central Museum of Utrecht, Holland, ning olulistes erakollektsioonides Euroopas.

Paulus Borile imponeerisid mütoloogilised ja allegoorilised teemad, mida ta ekspressiivse edasiarendusega käsitles. Maal sarvepuhujast, kes sugestiivselt ja jõuliselt on pilgu vaatajale pööranud, mõjub ühtaegu tegeliku ja muinasjutulisena, tekitades küsimusi nii persooni enda kui tema loo kohta. Milline iganes on sarvepuhuja saladus, mille Bor on müstilisena jäädvustanud, muudavad tema punnis põsed ning hindav pilk teose elavaks ja kaasakutsuvaks, talletades selle pikaks mällu. Justkui tahaks pildil olev tegelane manifesteerida sõltumatust, mis on maiste positsioonide ülene ja taevaste soositud. Selles teoses on mõneti revolutsioonilisust, mis tekitab tahtmise Bori kujutatud mehe vabameelsele sarvehelile järgneda, astudes vastu üldistele kaanonitele, nii nagu seda tegi kunstnikuna ka Bor ise. Seda portreed peetakse eriti väärtuslikuks, kuna teos kuulub väheste Borile omistatud tööde hulka, millest tänaseks on teada vaid kolmkümmend.

Anthonie van Borssom Amsterdam 1630 – 1677 KUUVALGUSE MAASTIK Õli, puit. 68,6 × 114,8 cm

nthonie van Borssom oli maalikunstnik, graafik ja joonistaja; Amsterdami koolkonna 17. sajandi kolmanda veerandi üks juhtivaid meistreid. Professionaalse ettevalmistuse sai kunstnik Rembrandti kuulsas ateljees Amsterdamis, mida ta külastas 1640. aastate teises pooles. Rembrandti kõrval on Borssomit mõjutanud ka Paulus Potteri animalistlikud maalid, Jacob van Ruisdaeli maastikud ja Aert van der Neeri kuuvalguse maastikud. Anthonie van Borssomi tööd on eksponeeritud muuhulgas järgmistes muuseumites: Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; National Gallery, London, Inglismaa; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Museum Bredius, Haag, Holland; Fitzwilliam Museum, Cambridge, Inglismaa.

Van Borssomi „Kuuvalguse maastik” on mõjutatud just Hollandi nimekaima maastikumaalija van der Neeri stiilist, kes on kuulus oma tundlike hämarõhtuste teostega, kus valgust loob väike lõkketuluke või kuu. Van Borssom lõpetas ja signeeris rea siinolevale sarnase kompositsiooniga teosed, millest kõige märkimisväärsem asub Amsterdamis Rijksmuseum’is. Kuna kunstniku töödest on dateeritud vaid viis teost, on teadlastel raske tema maalijakäekirja täpsemat arengut jälgida ja üldistusi teha. Siiski loetakse Borssomi van der Neeri stiilis valminud kuuvalgusega maastikke tema kõige edukamateks töödeks. Need maalid kannavad endas ideaali looduse ajatust ilust ja tollase inimese hingestatud seosest sellega. Sulnis õhtuvalgus, uinunud majad vee ääres, vaikselt loksuvad paadid suveöö kuupaistes, ülimalt peen ja tundeline koloriit, millest õhkub põhjamaist hillitsetud vaimsust. Maalida hetke, mis on seisatunud üle aastasadade, kandes selgesti tuntavat emotsiooni, on omane vaid väga suurtele meistritele, kelle pildid kiirgasid vaatajasse kogu sellesse pandud soojuse ja püüdlikkuse, millega kunstnik oma töö teostas, pidades end kõige kõrgema loova vaimu tööriistaks.

Pieter Brueghel noorem Brüssel u 1564 – Antwerpen 1638 KÜMNISE MAKSMINE (KÜLAADVOKAAT) Õli, puit. 55 × 47,5 cm

ieter Brueghel noorem oli Flaami maalikunstniku Pieter Brueghel vanema poeg, kelle karjäär möödus Antwerpenis, kus ta sai 1584/5. aastal maalikunstnike gildi juhiks. Pieter Brueghel noorem maalis peamiselt maastikke, religioosseid ja vanasõnade-ainelisi lugusid ning külaolustikke. Tema žanrimaalid talupoegadest keskenduvad eelkõige maalilisusele, erinevalt tema isast, kes süvenes viimistletud detailipeenusesse. Pieter Brueghel noorem ja tema järgijad olid Pieter Brueghel vanema kuulsaimate kompositsioonide viljakad kopeerijad. Kunstniku teiseks põhiteemaks olid tulekahjustseenid, millest ka hüüdnimi Põrgu-Brueghel. Pieter Brueghel noorema kõige tähelepanuväärsem õpilane oli Frans Snyders. Tänapäeval on Pieter Põrgu-Bruegheli tööd eksponeeritud paljudes olulisemates muuseumites üle maailma, sealhulgas: Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Carnegie Museum of Art, Pittsburgh, Pennsylvania, USA; National Brukenthal Museum, Sibiu, Rumeenia; Musées Royaux des Beaux-Arts de Belgique, Brüssel, Belgia, ning samuti erakollektsioonides üle maailma.

Autori poolt signeeritud ja dateeritud teos „Kümnise maksmine” on Pieter Bruegheli üks kõige populaarsemaid kompositsioone, millest nii kunstnik ise kui ka tema järgijad on loonud mitmeid versioone. Väga vähestel neist maalidest on signatuurid ja kuupäevad. Tänapäeval on selliseid säilinud vaid üheksateist tööd, mis on valminud vahemikus 1615 – 1630. Brueghel ei idealiseeri talupoegade igapäevaelu, ta annab lihtrahvast edasi täielikult realistliku nägemuse; tema stiil on tänu piinlikult täpseks lihvitud tehnikale ja majesteetlikele värvidele kergesti äratuntav. Stseen kujutab maksuametniku kontorit, kuhu rahvas on alandlikult kogunenud, et täita oma kohust valitseva võimu ees, olles sunnitud andma ära vähima, mis neil on. Teos oli tolles ajas julgelt ühiskonnakriitiline. Käesolev maal kuulus mitu sajandit Veil-Picardi perekonnale ning hämmastab vaatajat oma suurepärase seisukorraga. Selle perekonna liige Arthur-Georges Veil-Picard (1854 – 1944), kes oli suur vanade meistrite joonistuste ja maalide austaja, annetas oma elu jooksul arvukalt teoseid mitmetele Prantsuse muuseumitele ja kollektsioonidele.

David Rijckaert II Antwerpen 1586 – 1642 NATÜÜRMORT AUSTRITE, KUIVATATUD PUUVILJADE, KASTANITE JA MAIUSTUSTEGA Õli, puit. 46 × 75,3 cm

ntwerpenist pärit ja seal tegutsenud Rijckaerti (või Ryckaerti) perekonnast võrsus 16. sajandi lõpus ja 17. sajandil mitu suurepärast flaami kunstnikku. Kuna hollandi keeles tähendab „rijckaert” rikast inimest, siis võib nende nimest järeldada, et perekond oli võrdlemisi heal järjel või isegi väga rikas, kuid see jääb kõigest spekulatsiooniks. David Rijckaert I-st (või David vanemast) teatakse suhteliselt vähe, samuti nagu tema finantsolukorrast. On teada, et ta oli maalikunstnik, kuid töötas ka pruulijana ning skulptuuride dekoraatorina. David Rijckaert II oli maastikumaalija Maerten Rijckaerti (1587 – 1633) vend. Aastatel 1607 – 1608 võeti ta meistrina vastu maalikunstnike Püha Luuka gildi Antwerpenis. Kuigi David Rijckaert II on tuntud eelkõige kui kunstnik, olevat ta tegutsenud ka kunstikaupmehena. David Rijckaert II-l oli stuudio, kus ta peale oma poja David noorema koolitas teisigi õpilasi, kelle hulgas oli ka kuulus Flaami portreemaalija Gonzales Coques (1614 – 1684). David Rijckaert II natüürmorte leiab järgmistes kollektsioonides: Musées Royaux des Beaux-Arts de Belgique, Brüssel, Belgia; Museum voor Schone Kunsten, Gent, Belgia; Muzeum Narodowe we Wroclawiu, Wroclaw, Poola ja Rijksmuseum Twenthe, Enschede, Holland.

17. sajandi maalikunstnikud püüdsid edasi anda külluslikku ja kaunist maailma, luues rikkalikke natüürmorte kaetud laudadega, mis pidid vaataja meeli ergutama. David Rijckaert II on selle žanri üks rafineeritumaid maalikunstnikke. Iga element tema teostel, olgu toit või anum oli hoolikalt paigas; objektide realistliku tekstuuri ja detailide kujutamises demonstreeris autor ülimat meisterlikkust. Neid töid võib pidada õitsva flaami kultuuri külluse pühitsemiseks. Esitletud natüürmort koosneb luksuslikest toitudest ning kallitest kunstiobjektidest. Valguse ja varju elav koosmõju väärtustab igat delikatessi pildil, tõstes selle otsekui erilisse staatusesse nii, et isegi avatud mahlased austrid näevad välja nagu kalliskivid. Sarnaselt mitmetele teistele selle ajastu maalikunstnikele rõhutas Rijckaert II iga objekti tähtsust eraldi, vältides nende üksteisega kattumist maalil, komponeerides stseene kõrgemalt ja justkui pealtvaates. See võte lubas kunstnikul jälgida iga üksiku elemendi individuaalseid omadusi ning kasutada värve nende täies ulatuses. Kompositsioon austritega on loodud tunnetuslikult peenelt, ühendades esemed pildil laitmatult ja parimas dekoratiivses kooskõlas. Kujutatava realistlikkus on viidud siin praktiliselt optilise illusioonini. Võrreldes sarnaste dateeritud töödega võib selle maali valmimise ajaks pidada ajavahemikku 1615 - 1620. Sel varajasel perioodil kätkes iga natüürmort endas sümboleid ja tähendusi, ilma milleta ei loetud teost täielikuks.

Carl Borromäus Andreas Ruthart Danzig 1630 – L’Aquila peale 1703 JAHISTSEEN: LEOPARDID TAPAVAD HIRVE Õli, lõuend. 68 × 82 cm

arl Andreas Rutharti teatakse eelkõige kui loomade maalijat, kuna ta Antwerpenis olles (gildi registri andmete järgi 1663/64) puutus kokku Flaami maalikunstnikega, kes keskendusid loomadele ja natüürmortidele. Carl Ruthart kuulub vaieldamatult 17. sajandi saksa kunsti animažanri parimate meistrite hulka. Tema stiil kujunes kuulsate animalistide Frans Snydersi ja Paul de Vosi loomingu mõjul. Reisid viisid ta läbi Regensburgi Viini, Veneetsiasse ja Rooma. 1672. aastal sai temast munk tsölestiinide ordu Sant’Eusebio kloostris Roomas. Veidi hiljem ja kuni oma surmani oli ta aga kirjas L’Aquilas (Abruzzo, Itaalia) asuva St. Maria di Collemaggio kloostri mungana (Pater Andrea). Isegi kloostris elades ja maailmast eemal olles jäi ta truuks looma- ja jahimaalidele. Praegusel ajal on Rutharti tööd esindatud Firenze, Viini, Nürnbergi, Leipzigi, Pariisi, Praha, Sankt-Peterburgi, Smolenski ja Budapesti muuseumites.

Rutharti kompositsioonides ei ole liialdavalt hoogsat barokset dünaamikat, küll aga suurepärane oskus anda edasi looduse olemust, mis harmoneerub kunstniku loodud dekoratiivsete efektidega. Rutharti maalidel oli tema kaasaegsete hulgas suur menu ja tema tööde tellijaiks olid isegi Toscana suurhertsog Cosimo III de’ Medici, Austria ertshertsog Leopold Wilhelm ja Liechtensteini vürst Karl Eusebius. Kunstnik dateeris oma töid harva, kuid otsustades selle teose kõrge taseme ja kindlale perioodile omase maalitehnika järgi, on antud stseen ägedast võitlusest kahe leopardi ja hirve vahel maalitud Rutharti poolt aastatel 1665 – 1667. Töö natuuritruudus ja stseeni ehedus mõjuvad veenvalt kui loomade tegelik võitlus, ent ajastut arvestades on seesugune stseen tõlgendatav ka kui näide ebavõrdsest võitlusest paralleelina inimeste maailmas, kus kaks jõuliselt ülekaalukat tegelast on ühe kallal, viidates kiskja loomuse paratamatule tegelikkusele, kuid samas ka liigsele julmusele.

Adriaen Thomasz Key Antwerpen u 1544 – peale 1589 PORTREE HABEMEGA MEHEST, KES KANNAB MESSINGMEDALJONIDEST KETTI Õli, puit. 50,8 × 39,7 cm

driaen Thomasz Key oli flaami renessansiaja juhtiva portreemaalija Willem Key kauge sugulane ja õpilane. Eriti tema 1570ndate aastate tööd on silmapaistvalt sarnased õpetaja omadega. Olgugi et Key tegi mitmele Antwerpeni kirikule altarimaale, sealhulgas ka frantsiskaani kiriku peaaltarile, imetletakse teda eelkõige kui võimekat ja tõetruud portretisti. Pärast Antwerpeni hävitamist hispaanlaste poolt 1576. aastal jäi kalvinistist Key siiski oma kodulinna, kuigi paljud protestandid põgenesid põhja poole. Juba eluajal pidi Key olema väga austatud kunstnik, kuna ta maalis mitmeid portreesid Oranje prints Williamist, Madalmaade iseseisvusvõitluse juhist Hispaania võimu ajal. Key hilisemad portreed, mis kujutavad peamiselt Antwerpeni kodanikke, panevad suuremat rõhku poseerijate staatusele, olles ilmselt mõjutatud Antonis Morist. Tema chiaroscuro-puulõiked viitavad Flaami itaaliapärase kunstniku Frans Florise eeskujule. Adriaen Thomasz Key töid on avalikes ja erakollektsioonides üle maailma, nagu näiteks J. Paul Getty Museum, Los Angeles, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; kuninglik maaligalerii Mauritshuis, Haag, Holland; Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Musée des Beaux-Arts de Rennes, Rennes, Prantsusmaa.

Adriaen Thomasz Key poolt maalitud meeste portreed köidavad karakterite keerukuse ja sügavusega. Kunstnik lõi oma psühholoogiliselt väljendusrikka portreede kontseptsiooni, kus olustiku askeetluse ja fooni neutraalsuse taustal väljendub ilmekalt ja rõhutatult eelkõige maalitava nägu ja meelelaad. Käesolev teos demonstreerib suurepäraselt Key virtuoosset oskust mitte maalida modelli kui iseloomult staatilist kuju, vaid kui isikupärast personaaži. Maal on avaldatud Koenraad Jonckheere’i monograafias, kus autor märkis: „Tänu äärmiselt täpsetele ja detailsetele valgusefektidele omandavad kortsud nahal tähendusrikkuse ja nägu saab iseloomu, mis kokkuvõttes loob jahmatavalt tõetruu mulje”. Portreel kujutatud mehe nimi on jäänud tundmatuks, kuid messingmedaljonidest kett kostüümil määratleb teda kui üllast isandat, gildi esinduslikku liiget ja Antwerpeni teenelist tegelast. Medaljonidel on monogramm HG ja Habsburgi kotkas, mis olid tõenäoliselt Antwerpeni markkrahvi vapi sümbolid.

Jan Abrahamsz van Beerstraten Amsterdam 1622 – 1666 LAEV NIMEGA BREDERODE SCHEVENINGENI LAHINGU AJAL Õli, lõuend. 111 × 146 cm

ollandi maalikunstnikku Jan Abrahamsz van Beerstratenit peetakse Flaami traditsioonilise meremaalija Claes Claesz Wou (Amsterdam, 1592 – 1665) õpilaseks, kelle mõjutused on tuntavad Beerstrateni merelahingute-teemalistes teostes. Kunstniku teoseid, kus on kujutatud lõunapoolseid sadamaid ja merekaldaid, on mõjutanud sellised itaaliapärased Hollandi maalikunstnikud nagu Nicolaes Berchem ja Jan Baptist Weenix. Erinevalt Beerstrateni linnamaastikest olid tema sadamad läbinisti väljamõeldised ning tihti leidis neilt kallastelt ka mõne Põhja-Euroopa ehitise. Beerstraten kujutab oma maalidel veenvalt lõunamaist valgust, nagu näiteks teosel „Kujuteldav vaade sadamast Rooma Santa Maggiore fassaadiga” (endise nimega „Genova sadam”, 1662, Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa), kuigi pole teada, kas ta ise Itaaliat külastas. Itaalia teemasid käsitledes võis kunstnik kopeerida ka seal viibinud maalikunstniku Johannes Lingelbachi käest saadud joonistusi; tema poolt maalitud figuuregi võib Beerstrateni kompositsioonides kohata. Jan Abrahamsz van Beerstrateni maale leiab järgmistest kollektsioonidest: Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; J. Paul Getty Museum, Los Angeles, USA; Musée du Louvre, Pariis Prantsusmaa; Museum of Fine Arts, Boston, USA; National Gallery, London, Inglismaa; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Courtauld Institute of Art, London, Inglismaa; National Maritime Museum, Greenwich, Inglismaa jpt.

Maalil kujutab Jan Abrahamsz van Beerstraten esimese Inglise-Hollandi sõja viimast merelahingut, mis toimus aastal 1653 laevastike vahel Scheveningeni linna all. 1654. aastal valminud teose kompositsiooni keskmes on heitlus vastaste lipulaevade Brederode ja Resolution vahel. Brederode oli sõjalaev, mis oli admiral Maerten Trompi lipulaevaks ning mille rootslased 1658. aastal uputasid. Meremaal annab ülitundliku meisterlikkusega edasi sügava külma valguse poolt lõhestatud taevalaotuse, ühendades selle jõuliselt veega ning sõjalaevade halastamatu lahingu dünaamilise kompositsiooniga. Kajastades sõjateemat, jäädvustas kunstnik tollases poliitikas olulist sündmust, millega tunnustati ajaloolist võimsat võitlusstseeni, ülistati konkreetseid kangelaslikke väejuhte ja nende saavutusi. Lahingud nii maal kui merel on läbi kunstiajaloo huvi pakkunud, viidates ühteaegu nii õilsatele printsiipidele, mille eest väidetavalt lahingusse mindi, kui ka sõja hukutavale mõttetusele, mida kannavad nende stseenide tagamaad. Beerstrateni merelahing on küll idealiseeriv, kujutades täispurjedes võimsaid lahinglaevu otsekui paraadportreed, kuid seda enam võimendub siin kogu sündmuse inimlik alatoon, mis meenutab ka selles lahingus hukkunuid.

Boets J Tegutses Flandrias kuni 1635 - pärast 1660 NÄGEMISE JA HAISTMISE ALLEGOORIA Õli, lõuend. 135 × 200 cm

elle kunstniku kohta ei ole oluliselt enamat teada, kui et ta töötas Jan Bruegheli ateljees ja on saanud tuntuks eelkõige oma õpetaja tööde kopeerijana. Tema nimi esineb kirjapildis ka Boets, Booets või Booetz, märkides tema osalust tollases kunstiprotsessis, kus assistentidel oli meistrite kõrval suur roll. Meister lõi esmase kompositsiooni, täpsustas teose idee ja moraali ning õpilased olid hiljem abiks selle kordamisel. Ateljees tegutses igaüks meistri juhatusel ja oma parimaid oskusi rakendades - see oli protsess, kus peen käsitöö sai tuge loomupärasest andest. Boets on siinkohal huvitav näide just tollase aja stuudiokunstnikust, kes aitas kaasa meistri loomingu levikule.

„Harulduste kabinettide” või kunstikambrite kujutamist koos maalikogu, mitmesuguste kunstiesemete ja muude kurioossete asjadega võib pidada omaette žanriks, mille rajajaks oli tõenäoliselt Frans Francken II. Taolised pildid ei olnud mitte ainult Lõuna-Madalmaade õitsenguaja tunnistajateks ertshertsog Alberti ja tema abikaasa Isabella valitsemise ajal, kes omasid olulist rolli kultuuri ja kunsti arendamisel, vaid need rikkalikud kompositsioonid näitasid ka kunstituru edukust ja kollektsioneerimise sotsiaalset tähtsust 17. sajandi alguse Antwerpenis. „Nägemise ja Haistmise allegooria” on üks ambitsioonikamaid kompositsioone, mida Boets on kopeerinud. Sellel pildil kujutatud kabinet muutub muljetavaldavaks teatriks, hiigelgaleriiks, kus Allegooriad on esitatud kahe naise kujul, kes istuvad laua taga ümbritsetuna atribuutidest, mis võimaldavad neid samastada Haistmisega, mida märgivad õrnalõhnalised lilled, ja Nägemisega, mille vahenditeks on peegel ja suurendusklaas. Galeriis on rohkelt tuntuimate Antwerpeni meistrite maale, antiikseid skulptuure, rariteetseid väärisesemeid, raamatuid ja astroloogilisi instrumente. Kaunistavat toredust lisavad pildile Putod vasakul ja kaks väikest ahvikest maali paremal nurgas. Teos köidab kompositsiooni tihedusega, kus vaataja silm libiseb figuurilt figuurile ja märkab üha uusi detaile, mida ta algul ehk tähelegi ei pannud, püüdes samas ära tunda galeriiseintele ülesriputatud tööde autoreid või taamal seisvaid skulptuure.

Herman Saftleven II Rotterdam 1609 – Utrecht 1685 MAASTIK TEELOLIJATEGA Õli, lõuend. 114,3 × 125,7 cm

aftleven, kes sündis ja kasvas Rotterdamis, kolis 1632. aastal Utrechti, kus töötas mitme erineva kunstistiiliga. Ta maalis natüürmortidega laudainterjööre samas laadis kui tema vend Cornelis, ning maastikke, mis meenutavad Abraham Bloemaerti ja Jan van Goyeni töid. Varajastel 1640ndatel langes Saftleven Utrechtis itaaliapäraste maastikumaalijate, esmalt Bartolomeus Breenberghi ja seejärel Cornelis van Poelenburgi lummusesse. Nimetatud meistritega töötas ta 1643. aastal koos maali „Arkaadia maastik” loomisel (Herzog Anton Ulrich Museum, Braunschweig, Saksamaa). Samas mõjutas Saftlevenit siiski kõige rohkem ilmselt 1641. aastal Utrechti naasnud Jan Both, kuna kunstnik võttis omaks tema rikkalike detailidega stiili, hoolikalt seadistatud kompositsioonivalemi ja meeldejääva kuldse lõunamaise valguse kasutamise. Herman Saftleveni töid on eksponeeritud paljudes tähtsamates muuseumites, sealhulgas Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; J. Paul Getty Museum, Los Angeles, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Museum of Fine Arts, Boston, Massachusetts, USA; National Gallery, London, Inglismaa; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Museum Bredius, Haag, Holland.

Seda Saftleveni itaaliapärast maastikku peeti tükk aega Jan Bothi tööks, kuna stiil seda kunstnikku vägagi meenutab. Umbes 1950. aastal lahkus teos Sir Francis Cooki (1817 – 1901) kollektsioonist, mis asus Doughty House’is Richmondis. Kui töö oli 1953. aastal mõnda aega Bothi nime all näitustel väljas olnud, maal puhastati ning leiti Saftleveni signatuur ja dateering 1646 aastast. 1965. aastal avaldas J. Nieuwstraten selle esmakordselt õige autori nime all, juhtides tähelepanu Bothi ja Saftleveni läbikäimisele 1640-ndate aastate keskpaigas. Teos on maalitud märkimisväärse vabaduse ja hooga. Bothi mõju Saftlevenile peeti siiski lühiajaliseks; temalt on teada ainult veel üks võrreldav töö, mis valmis samuti 1646. aastal. Hiljem arendas Saftleven Reini jõe äärsete maastike panoraamse kujutamise stiili, mille poolest ta ka eelkõige tuntud on ja mida ta viljeles kogu oma ülejäänud karjääri jooksul.

Cornelis Saftleven Gorinchem u 1607 – Rotterdam 1681 KASSIDE, ÖÖKULLIDE, HARAKA JA AHVI KONTSERT KUURIS Õli, puit. 48,5 × 48,5 cm

ornelis Saftleven pärineb kunstnike perekonnast - maalijatena on tuntud ka tema isa ja kaks venda. Pärast õpinguid Rotterdamis, tõenäoliselt oma isa käe all, reisis Cornelis 1632. aasta paiku Antwerpenisse. Autori teemade valik oli mitmekesine. Tema varasemad tööd kujutavad portreid ja talupojainterjööre, mida on mõjutanud Adriaen Brouwer, aga kunstnik maalib ka rannastseene ning piibli- ja mütoloogiaainelisi töid. 1634. aastal viibis Cornelis Utrechtis oma venna Herman Saftleven noorema juures. Koos hakati maalima tallide interjööre, mis oli talupoegade žanris uueks teemaks. 1637. aastal asus Cornelis Rotterdami, kus temast sai 1667. aastal Püha Luuka gildi dekaan. Saftleveni kõige isiklikum panus hollandi maalikunsti oli põrguteemade kujutamine. Kunstniku satiirilised ja allegoorilised teosed olid äärmiselt innovatiivsed. Eriti meisterlik oli Saftleven loomade maalimises. Ta kujutas neid tihti toimekate tegelastena, kellel oli varjatud allegooriline roll. Hästi tuntud on ka Saftleveni musta kriidiga tehtud joonistused üksikute figuuridega, enamasti noorte meestega, või sketšid loomadest, kus ilmnevad Savery mõjutused. Temalt on kokku säilinud umbes kakssada õlimaali ja viissada joonistust. Cornelis Saftleveni maale võib leida mitmetest muuseumitest ja erakollektsioonidest üle maailma. Tema parimad tööd on hoiul sellistes muuseumites nagu Dallas Museum of Art, Texas, USA; J. Paul Getty Museum, Los Angeles, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Museum of Fine Arts, Boston, Massachusetts, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Royal Collection, London, Inglismaa; Akademie der Bildenden Künst, Viin, Austria; Bowes Museum, County Durham, Inglismaa.

Siin esitletud teos on lummav näide Saftleveni vaimustavast satiirist ja kummalistest stseenidest. Maalil võib näha noort meest ja last laudauksel; nad vaatavad, kuidas ahv juhatab kasside koori, mida öökull ja harakas tooli pealt ergutavad. Kõik kassid kannavad kaelas peeneid paelu ja kraesid ning ühel neist on isegi peakaunistus. Lauda põrand on kaetud mängukaartide, täringute ja alkoholipudelitega, mis viitavad patusele jõudeelule. 17. sajandil peeti kasse, ahve ja harakaid tujukateks ja ebausaldusväärseteks loomadeks ning öökulli, kes tänapäeval on tarkuse võrdkuju, asjatundmatuse ja mõõdutundetuse sümboliks. Tõtt-öelda oli „zoo zot als een uyl” („täis nagu öökull“) populaarne hollandi kõnekäänd, mis tõdes asjaolu, et öökull, kes on harjunud nägema pimedas ja mitte valges, koperdas päeval ringi nagu joobnu. Moraalne õppetund neile kahele seal laudauksel, kes stseeni pealt näevad, niisamuti nagu Saftleveni maali vaatajale, on üpris selge: mõnuledes ja roidumuses ning liigses lustis veedetud elu on raisatud ja loomalik eksistents. Saftleven on sellest tööst maalinud veel vähemalt ühe versiooni ning on pakutud, et see maal võib põhineda ka Jan Brueghel vanema kadunud kompositsioonil. Tollase kunsti seotus ja autorite ilmne mõju üksteise loomingule oli loomulikuks osaks kunstipildist; nii võib Saftleveni kompositsioonidest välja lugeda ka David Teniers noorema laadi, kellest ta sai inspiratsiooni oma reisi ajal Antwerpeni 1632. aastal.

Abraham Danielsz Hondius Rotterdam 1625 – London 1691 METSSEAJAHT Õli, puit. 46,5 × 62,5 cm

arokkajastu Hollandi kunstnik Hondius sündis müürsepa perekonnas. Maalikunsti õppis ta Cornelis Saftleveni (1607/08 – 1681) ja tõenäoliselt ka Pieter de Blooti (1601 – 1658) juures. Tuntud oli Hondius eelkõige kui animalist: kaks kolmandikku tema töödest on pühendatud loomadele. Alates 1666. aastast elas ta Londonis, kus maalis linnatänavaid, väljakuid ning vaateid Thamesi jõe ja Londoni sildadega. Viimane meistri teadaolevatest töödest „Ahv ja kass võitluses surnud linnu pärast” on dateeritud aastaga 1690. Tema looming sarnanes eelmise põlvkonna flaami kunstnike omale ning iseäranis Frans Snydersi metsloomade jahi stseenidele koertega. Hondiuse töid leidub maailma olulisimates muuseumites ja avalikes kollektsioonides: Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Cleveland Museum of Art, Ohio, USA; Courtauld Institute of Art, London, Inglismaa; Kelvingrove Art Gallery and Museum, Glasgow, Šotimaa; Musée des Beaux-Arts, Bordeaux, Prantsusmaa; ja Slovenska Narodna Galeria, Bratislava, Slovakkia.

Erinevaid jahistseene kujutavad pildid muutusid Hollandis eriti populaarseks 17. sajandi keskpaiku. Sellele aitasid kaasa seltskondades levivad kunstilis-esteetilised meeleolud, üldine majanduslik tõus ja pürjeli, uue ning tugeva linnakogukondlase huvi seda liiki meelelahutuste vastu. Nii võisid näiteks linna jõuka seisuse esindajad, kes ei saanud endale päriselt lubada „kuningate sporti”, soetada maali jahistseeniga, et paigutada see uhkeldavalt elamu interjööri. Vaatamata sellele, et Hondiuse maneer kujunes välja mitme kunstistiili mõjul, on sellel kompositsioonil selgelt tunda Frans Snydersi ja viimase õpilase Jurian Jacobsi monumentaalse barokklaadis maalikunsti mõju ning püüdlust dekoratiivsuse ja maalilisuse suunas. Teravad värvikombinatsioonid – punane, türkiissinine ja sidrunikollane, ebatavalised keerisrakursid, joonte dünaamiline ornamentaalsus ja ootamatud kompositsioonilised aktsendid annavad tööle ekspressiivsuse ja liikumise.

Pieter de Bloot Rotterdam u 1601/2 – 1658 TALUPOJAD KÕRTSI EES LÕBUTSEMAS Õli, puit. 65 × 98,4 cm

ieter de Bloot oli Hollandi maastiku- ja žanrimaalija, kes töötas kodulinnas Rotterdamis. Pole teada, kelle käe all de Bloot õppis, kuid ta lõi arvukalt teoseid enamasti siivutute talupojastseenidega, kus avalduvad Adriaen Brouweri ja David Teniers II mõjud. Maaelu talupoegadega oli teema, millele kunstnik kirglikult spetsialiseerus, nagu on näha ka maalidelt „Purjus talupojad kaklevad” (Muzeum Narodowe, Poznan, Poola) ja „Kõrtsis tantsimas” (Szépmüvészeti Múzeum, Budapest, Ungari). Pieter de Blooti maastikke mõjutas enim Jan van Goveni laad, kuigi viimase teostel oli rohkem figuure ning rikkalikumalt jutustavaid detaile. Üks Blooti humoorikamaid teoseid on tema varane interjöörimaal „Advokaadi kontoris” (1628, Rijksmuseum, Amsterdam, Holland). Pildil on põnevalt kujutatud 17. sajandi Hollandi olustikku, kirjeldades ametniku juures järjekorras olevaid kliente, kes on sinna kaasa võtnud nii lapsed kui loomad. Blooti loomingu hulgast leiab aga ka religioosseid teemasid („Püha Martin ja kerjus”, Victoria and Albert Museum, London, Inglismaa).

Seda maali kõrtsistseeniga võib pidada üheks Pieter de Blooti säravamatest töödest tänu just rikkalikele jutustavatele detailidele, mis avavad ilmekalt omaaegset talupojaelu. Kõrtsi õuel on lõbutsevad mehed, naised ja lapsed, kes on kogunenud pika laua ümber. Inimesi näeb ka teose keskplaanil oleva pool-laguneva kõrtsi ukseavas ja akendel. Paremal avaneb vaade tasasele Hollandi maastikule, mille kauguses on rahulik vaade külale tuuleveskiga, samas kui kõrtsinurga taga kaklevad mehed. Ennastunustavalt pidutsevate talupoegade rühmale on kontrastiks esiplaanil olev koduselt perekondlik toimekas seltskond naiste ja lastega. See pisut drastiline, kõike kätkev stseen omab moraalset ja õpetlikku tagamõtet, kus purjutamine viib vulgaarsuse ja vägivallani. Sellega järgis de Bloot oma otseste eelkäijate Adriaen Brouweri ja Adriaen van Ostade’i eeskuju. Siiski ei näi tema kavatsus olevat mitte oma tahumatute tegelaste pilkamine või hukkamõist, vaid pigem maaelu nauditav ja lõbupakkuv kujutamine.

Jacob van Hulsdonck Antwerpen 1582 – 1647 KAETUD LAUD JUUSTU, HEERINGA JA SINGIGA Õli, puit. 72 × 104 cm

acob van Hulsdoncki elust on teada, et ta oli pärit Antwerpenist ning et temast sai Ambrosius Bosschaert vanema (1573 – 1621) õpipoiss Middelburgis. Pärast Antwerpenisse tagasipöördumist registreerus ta seal 1608. aastal Püha Luuka gildi meistrina ning jäi kodulinna kuni oma surmani 1647. aastal. Kuigi Hulsdonckil oli viis õpilast, ei teata nende töid, välja arvatud tema poja Gillise omi. Bosschaerti pere eeskujul maalis Jacob van Hulsdonck peamiselt puuviljadega natüürmorte ning lilli või kombinatsioone neist kahest. Teada on ka mõningad natüürmordid kaetud laudade teemal. Autor kasutas erksaid värve talle iseloomuliku kuiva pintslitõmbega. Lillepiltide osas võis Van Hulsdonck saada mõjutusi Osias Beertilt ja Jan Brueghelilt. Tema lilleõied on üldjuhul maalitud teravate piirjoontega, samas kui lehtede kontuurid on tehtud küllaltki paksu halliga. Kunstnik ei dateerinud oma teoseid pea kunagi. Tänapäeval leidub Jacob van Hulsdoncki töid peaaegu kõigis maailma tähtsamates muuseumites, sealhulgas J. Paul Getty Museum, Los Angeles, USA; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Museum Bredius, Haag, Holland.

Van Hulsdonck nautis eelkõige viinamarjade, ploomide, aprikooside, kirsside ja sidrunite ning vahel ka granaatõunte kujutamist neid erinevalt kombineerides. Vaid vähesed kunstnikud suudavad ületada tema meisterlikkust puuviljade pinna pehmuse ja tundlikkuse ning nende lehtede värvi ja tekstuuri edasiandmisel. Ühes oma tekstis ristis kunstiajaloolane Laurens J. Bol Ambrosius Bosschaert noorema Kärbeste Meistriks, kuna enamikul kunstniku natüürmortidel on kujutatud porikärbseid. Ka van Hulsdonckile võib omistada sama epiteedi. Porikärbsed on tema natüürmortidel sageli pilgupüüdjateks. Niisamuti nagu kunstniku laudadel on tihti külaliseks lehemardikas või mitmed liblikaliigid. Pea kõigis tema töödes leiab kastepiisku, mis annavad veel kord tunnistust Hulsdoncki meisterlikest tekstuuridest. 17. sajandi natüürmort kannab endas sümboleid ja neist lähtuvat sõnumit. Van Hulsdoncki tööde ikonograafia ei pärine elu jaatavamalt poolelt. Putukad on sageli seal, kus midagi roiskub; plekid puuviljadel ja lehtedesse näritud augud viitavad riknemisele ja seeläbi kogu kaduvusele. Kunstnik väljendas paratamatuid muutusi meie ümber - katkine Berkemeyeri pokaal siinsel natüürmordil, mis on maalitud umbes 1615. aastal, räägib elu purunemisest ning leib ja vein viitavad armulauale. Samal ajal kõnelevad põrnikas ja kärbes surelikkusest kogu maise külluse nautimise kõrval, mida kannab endas van Hulsdoncki kaetud laud ahvatleva juustukera, mahlase heeringa ja isuäratava singiga.

Cornelius van Bellekin Amsterdam u 1625 – vahemikus 1697 - 1711 KIHELKONDLIK KÜLAPIDU Õli, puit. 55,9 × 66,5 cm

ornelius van Bellekin oli 17. sajandi teise poole Hollandi maalikunstnik ja joonistaja ning juhtiv graveerija, kes töötas silmapaistvalt eriti pärlmutriga, kuid hinnatud olid ka kunstniku vasegraveeringud. Arvatavasti oli Cornelius Bellekini isaks Jean Bellequin (u 1597/98 – 1636), kes tegeles samuti pärlmutri töötlemisega. Bellekini vähesed õlimaalid kujutasid peamiselt küla- ja kõrtsistseene või linnapidustusi. Autori loomingu hulka kuuluvad aga ka suureformaadilised perekondade portreed maastike foonil. Muuseumite hulka, kus on eksponeeritud Cornelius van Bellekini maale, kuuluvad Bredius Museum, Haag, Holland; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa.

Hollandi koolkonnale oli eriti selle kujunemise etapil iseloomulik maalitavate stseenide ja tegelaskujude teadlik vulgaarne ja robustne kujutamislaad ning eemaldumine peenest žanriesteetikast. Sellega püüti vastanduda teistele Euroopa koolkondadele. Võrdselt Adriaen van Ostadega ja mõjutatuna David Teniers nooremast, esineb Bellekin eelkõige kiretu vaatleja ja olustikumaalijana. Tema teosel „Kihelkondlik külapidu” tantsivad noored talupojad, mängib viiuldaja ja külaelanikud on isekeskis millegi üle arutlemas. Filigraanselt ja realistlikult maalitud stafaažid vaheldavad kunstniku hästi komponeeritud žanrimaastikku. Bellekin jutustab talupoegade elulaadist üksikasjalikult, süvenedes selle igasse detaili. Sarnaselt oma kaasaegsetele suurmeistritele kujutab Bellekin ülima täpsusega oma aja kombeid, inimeste välimust, riietust ja elukorraldust, lubades endale rahvaelu idealiseerimist.

Jan van Kessel Antwerpen u 1620 – Amsterdam u 1661 VIINAMARJAD, VIRSIKUD, METSPÄHKLID JA SÕSTRAD LAPSULIBLIKA JA MESILASEGA Õli, lõuend. 56,9 × 43 cm

an van Kessel on imetlusväärne ja hiilgav natüürmortide maalija, keda on sageli segi aetud tema paremini tuntud nimekaimu ja eakaaslasega Antwerpeni maalikunstnike dünastiast, Jan van Kessel vanemaga (1626 – 1679). Sellele viitavad täpsemalt ka A. van der Willingen ja F. Meijer, „A Dictionary of Dutch and Flemish Still-Life Painters Working in Oils, 1525 – 1725.“ Leiden, 2003. Peale ilmselgete stiilierinevuste oli neil kunstnikel ka üksteisest selgesti eristuv signatuur. Lisaks nimede kokkusattumusele on mõlemad kunstnikud olnud enam-vähem ühel ajal ka Antwerpeni Püha Luuka gildi liikmed. Kunstiteadlane Klaus Ertz on need maalijad püüdnud hilisemas kontekstis eraldada, nimetades käesolevat Jan van Kesselit „Teiseks”, kuna segadust võib veel tekitada fakt, et Jan van Kessel „Esimesel” või vanemal, kes pärineb hoopis Brueghelite perekonnast, oli veel samanimeline poeg, samuti kunstnik Jan van Kessel noorem (1654 – 1708). Võrreldes kuulsast Brueghelite seltskonnast pärit Kesselitega on siinset natüürmortide maalijat Jan van Kesselit peetud nii mõnegi töö puhul tehniliselt isegi virtuoossemaks kui tema väärikaid nimekaime, eriti silmas pidades Fitzwilliami muuseumis Cambridge’is asuvat meistriteost „Puuviljavanik kakaduuga”.

Siin esitletud teos, mille autor on signeerinud ja dateerinud „J. v. kesseL / 1655”, kuulub kunstniku umbes kolmekümne tuvastatud töö hulka. Tegemist on äärmiselt lopsaka kompositsiooniga, mis laotub üle terve maalipinna, jätmata õhku ei millelegi muule kui üksnes tohutule üksteise otsa seatud marjade, pähklite ja puuviljade kogumile, mis näib oma rikkalikkuses otsekui lõhkevat. Samas ei puudu maalilt ka tollasele natüürmordile iseloomulikud putukad, kelle kohalolu märgib osalemist kauni küpsuse ajalikkuses. Niipea, kui miski on loodud, hakkab see liikuma kaduvuse poole ja iga hetk ilust on kui üürike hingesõõm, kaalumaks küsimust elatud elust ja sellest, millele ja kuidas see kulutatakse. Kunstnik näitab selle tööga ülimalt meisterlikku materjalitunnetust. Värvide intelligentne vastandamine ja koosmõju, kus puuviljad on vaadeldavad nii eraldi kui ka ühte tervikusse sulanduvatena, on lummav. Iga puuvili ja mari näib eheda ja koheselt nopitavana; autor oleks nagu tabanud viljade viimase magusaima hetke, mis käsib neid süüa kohe, kuni kõik veel värske on ja mitte hiljem, sest miski maine ei ole igavene.

Egbert van Heemskerck vanem Haarlem 1634 – London 1704 TALUPOJAD KÕRTSIS SUITSETAMAS Õli, puit. 14 × 17,2 cm

SUITSETAJAD KÕRTSIS Õli, puit. 14 × 17,2 cm

gbert van Heemskerck vanem oli hollandi kuldajastu kunstnik Haarlemis; žanrimaalija, kelle teemaks olid koomilised stseenid alamklassi elust sarnaselt Adriaen Brouwerile. Heemskerck jätkas hollandi talupojamaalide traditsiooni, kuid kaldus talle omaselt humoorikamate sotsiaalsete stseenide poole. Meister töötas Hispaania kuninga Charles II õukonnas. Arvatakse, et tema patrooniks võis olla ekstravagantne õukondlane John Wilmot, Rochesteri teine krahv ja Adderbury parun Inglismaal. Kunstniku teosed on esindatud järgmistes kollektsioonides: Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Musée des Beaux-Arts, Tournai, Belgia; Bowes Museum, Barnardi loss, Inglismaa; National Gallery of Victoria, Melbourne, Austraalia ja Fitzwilliam Museum, Cambridge, Inglismaa.

Egbert van Heemskercki kunstis on selgelt jälgitav suurima olmežanri meistri Adriaen Brouweri mõju. Autori teosed on tihti mõõtmetelt miniatuursed, kujutades lihtsustatult talurahva eluning keskendudes grotesksetele figuuridele ja näoilmetele. Antud kaks väikest stseeni on tüüpiliseks näiteks Heemskercki maalilaadist. Pruunikasse üldkoloriiti on delikaatselt lisatud punased, tumesinised ja valged aktsendid. Lihtsameelsed kehvikud, kes ahnelt suitsetavad ja irvitavad omaenese maailma ja naljade üle kõigis neis Hollandi armetutes poolpimedates väikestes kõrtsides, on tollase ilustamata olustiku realistlikud edasiandjad. Vaatamata maali etüüdlikkusele on need rohmakate ja inetutena kujutatud talumehed heaks näiteks flaami ekspressiivsusest tollases kunstis.

Clara Peeters Antwerpen 1594 – u 1657 NATÜÜRMORT KARPKALA, AUSTRITE, JÕEVÄHI, MAKRELLIDE JA KASSIGA Õli, puit. 48 × 33,5 cm

lara Peetersi elust palju ei teata, olgugi et ta oli esimene dokumenteeritud naissoost kunstnik, natüürmortide maalija, keda on peetud andekaimaks ja enim tunnustust pälvivaks 17. sajandi naiskunstnikuks maailmas. Clara Peetersi looming keskendus vaikeludele hommikusöögi ja lillede teemal. Tema kunstnikukäekirja ja tööde järgi võib oletada, et ta õppis Antwerpenis, mis oli tollal Madalmaade kunstipealinn, kust väljakasvanud kunstnikud panid rõhku maali peenele detailsusele ja hoolikale viimistlusele. Madalmaade Kunstiajaloo Instituudi hinnangul ja analüüsil mõjutas Clara Peetersi natüürmortide maalimise stiil selliseid kunstnikke nagu Floris van Dyck, Nicolaes Cave ja Artus Claessens. Tänapäeval leiab Clara Peetersi teoseid järgmiste muuseumite kollektsioonidest: Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Ashmolean Museum Oxford, Inglismaa; National Museum of Women in the Arts, Washington, USA.

Selle natüürmordi, mille autor on signeerinud „CLARA P.”, teeb virtuoosseks iga detail ja tekstuur – libedad kalasoomused, punakas keraamiline sõel, kassi karvkasukas ja jõulised austrikarbid on loodud materjalitunnetusega, mis muudab maali täiuslikult sensoorseks. Lidus kõrvadega kass on valvel, et tõrjuda kõiki, kes võiksid sellele lauale läheneda, kaitstes oma kaladest koosnevat varandust. Töö põhjal võib Clara Peetersit analüüsides öelda, et maalile on iseloomulikud just talle omased äratuntavad võtted: madal vaatenurk, ühtlane tume foon ning veetilkade ja peegelduvate pindade kujutamine, millega kunstnik näitas oma annet tegelikkuse illusioonide loomises. Clara Peetersi loomingu uurijad viitavad tema sihipärasele religioosse sümboolika kasutusele. Näiteks kala on siin püsivalt Kristuse sümbol, austrid aga külluspeo ja erootika märk. 17. sajandil oli kasutusel austrite tõlgendus, mille järgi nende avatud poolmed tähendasid maisest kestast lahkuma valmistuvat hinge. Vähk tähendas sageli maailma keerdkäike, kuid ka tarkust. Kass, tegus ja osav loomake, kes on haaranud küüntega suurest kalatükist, tuletab jäävalt meelde lihalikke naudinguid.

Jacob Savery vanem Kortrijk 1565/1567 – Amsterdam 1603 NOA LAEV Õli, puit. 42,5 × 72,2 cm

acob Saveryt teatakse kui suurepärast natüürmortide, animalistlike stseenide, maastiku- ja žanrimaalide loojat. Tema madalama klassi elu kujutavad teosed on suuresti võrreldavad Bruegheliga. Tuginedes omaaegse kunstiteoreetiku Karel van Manderi (1548 – 1606) andmetele 1604. aastast, oli Jacob Savery tuntud Flaami maastiku- ja žanrimaalija Hans Boli parim õpilane ning oma venna Roelant Savery, aga ka kunstnike Joos Goemare’i, Frans de Grebberi ja Willem van Nieulandt II õpetaja. 1584. aasta paiku asus Jacob Savery elama Haarlemisse, kus ta 1587. aastal ühines Püha Luuka gildiga, liikudes sealt hiljem edasi Amsterdami. Jacob Savery maale ja joonistusi võib leida väärikates muuseumites ja erakollektsioonides üle maailma, parimad neist on esindatud järgmistes: Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Broel Museum, Kortrijk, Belgia; Ashmolean Museum, Oxford, Inglismaa; Boijmans Van Beuningen Museum, Rotterdam, Holland; Pierpont Morgan Library, New York, USA; Staatliche Kunstsammlungen Dresden, Saksamaa; Victoria and Albert Museum, London, Inglismaa.

Jacob Savery oli tuntud eelkõige piltide poolest, mis kujutavad suures plaanis maalitud loomi. Tema kunstnikunägemus ja mõte avaldus alltekstides, mida pakkus tollane mitmekesine loomariigi sümbolkäsitlus. Juba kunstniku eluajal olid tema tööd hinnas ja Euroopa suurimad tellijad ihaldasid neid oma kollektsioonidesse. Savery paistis silma fantaasiarikkuse poolest – ta oskas lõpmatuseni varieerida piltidel olevate loomade paigutust ja poose. Eeskujudeks olid talle Hans Verhageni animalistlikud joonistused ning eriti Hans Boli raamat „Icones animalium”, mis koosneb kolmest aastatel 1572 – 1575 koostatud albumist. Boli kogumikud sattusid Jacob Savery valdusse ja sealt edasi tema venna Roelandti kätte, kes pärandas need keiser Rudolf II-le. Ajavahemikus 1575 – 1582 maalis Boli õpilane Joris Hoefnagel (1542 – 1601) keisrile „Animalia”, kus ta ühendas loomariigi nelja looduse stiihiaga. Sellist „elementide” järgi jaotamist tsiteerib oma piltidel ka Savery, kus maad esindavad neljajalgsed, tuld roomajad, keda peeti veel uue ajani tules hävimatuteks olendeiks, õhk oli seostatud nendega, kes lendavad, ning vesi jäetud neile, kes ujuvad.

Willem Cornelisz Duyster Amsterdam, tegutses 1598/99 – 1635 MUSITSEERIMAS JA KIRJA LUGEMAS Õli, puit. 31 × 26 cm

illem Cornelisz Duyster oli Hollandi maalikunstnik, kes on loonud peamiselt žanristseene ja portreid. Selle andeka, kuid varalahkunud kunstniku elust ja loomingust on säilinud äärmiselt vähe andmeid. Willem Duysterit peetakse tollase tuntud poeedi ja kõrge maalitehnika poolest hinnatud kunstniku Pieter Codde õpilaseks. Enamik Duysteri maale kujutavad sõdureid võitlemas, röövimas, pummeldamas, hasartmänge mängimas, flirtimas. Tema tundlik maalimisoskus, võime portreteerida erinevaid personaaže ja väljendada nendevahelisi peeni psühholoogilisi suhteid näitab, et kui ta poleks noorelt katku surnud, oleks ta pakkunud konkurentsi Hollandi nimekale meistrile Gerard Terborchile, kes kujutas äärmise tehnilise peenusega 17. sajandi keskklassi elu. Willem Duysteri tööd on esindatud järgmistes olulistes riiklikes kogudes ja erakollektsioonides: Staatliche Museen zu Berlin, Berliin, Saksamaa; kuninglik maaligalerii Mauritshuis, Haag, Holland; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Musée de la Chartreuse, Douai, Prantsusmaa ja National Gallery, London, Inglismaa.

Kõik Willem Duysteri tuntud teosed paistavad silma oma kõrge kunstilise taseme poolest. Tema tööde mahlakas, ajastu olustikku kandev värvigamma, meisterlikult edasi antud rõivaste kangafaktuurid ja ilmekad kompositsioonirütmid muudavad selle kunstniku hollandi varažanri eredaks näiteks. Antud kompositsioon, mis on üles ehitatud tühja ruumi keskele koondunud figuuridele, meenutab teatri misanstseeni. Maal kuulub meistri küpsesse loominguperioodi, mida iseloomustab töö ühtne tonaalsus, lihtne ruumikäsitlus ning Duysterile omane huvi valguse käsitlemise vastu. Varjud sellel pildil on otsekui täiendavad tegelased loomas soovitud meeleolu ja atmosfääri. Teos ei ole liialt koormatud esemetega; kogu tähelepanu on viidud sellel olevatele persoonidele, pannes mõistatama nende maailma, olemust ja kokkusaamise põhjusi. Salapärane küünlavalgus loob romantilise tundevirvenduse, avab tollase elu intiimsema poole, kus toa hämaruses loetakse kellegi kirja ja musitseeritakse.

Willem van Herp vanem Antwerpen u 1614 – 1677 TALUPOJAD KAARTE MÄNGIMAS Õli, vaskplaat. 71 × 96 cm

illem van Herp oli oluline flaami narratiivide maalija, kes spetsialiseerus religioossetele ja žanristseenidele. Tema rustikaalsete interjööride kompositsioonid järgivad Adriaen Broweri ja David Teniersi stiili. Aastail 1625/26 oli ta Püha Luuka gildi liige Antwerpenis, olles Damiaen Wortelmansi ning Hans Biermansi õpilane. Ta tegi seal hiilgavat karjääri ning oli aastatel 1636 – 1637 ja 1644 – 1654 gildi meistriks, kellel oli arvukalt õpilasi. 1651. aasta paiku seostati Herpi flaami kunstikaubitseja M. Mussoniga, kelle jaoks ta viimistles mõningaid Pieter Paul Rubensi maalide koopiaid. Herpil oli kaks last, Norbertus ja Willem, kellest said samuti maalikunstnikud. Herpi tööd olid Hispaanias ja Inglismaal väga edukad. Tema laialdane tuntus sai suuresti alguse tänu arvukatele gravüüridele, mida tegid tema teostest inglise meistrid. Tänapäeval leidub Willem van Herpi töid olulisemates muuseumites üle maailma, sealhulgas: Musée Royaux des Beaux-Arts de Belgique, Brüssel, Belgia; National Museum of Fine Arts, Dublin, Iirimaa; National Gallery, Dunkerque, Prantsusmaa; National Gallery of Scotland, Edinburgh, Šotimaa; Nationalmuseum, Stockholm, Rootsi; Palais des Beaux-Arts, Lille, Prantsusmaa; National Gallery, London, Inglismaa; Dulwich Picture Gallery, London, Inglismaa; Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania; New York Historical Society, New York, USA; North Carolina Museum of Art, Raleigh, USA; M. H. de Young Memorial Museum, San Francisco, USA; Harrach Gallery, Viin, Austria.

See meeleolukas stseen kaardimängust on loodud meisterlikult, kaasates väga mitmekesise karakterite koosluse, mis muudab pildi dünaamiliseks ja elavaks suhtluskeskkonnaks. Teos on veenev kirjeldus ajastu elulaadist, mis lähemal vaatlusel dokumenteerib nii mõnegi inimlikult koomilise momendi. Vaatamata seltskondlikule mängulisele seotusele on igal selle teose tegelasel olukorras oma sõltumatu roll, osa Herpi antud narratiivis – kes seisab akna all, kes siseneb uksest, kes kiikab selja tagant mängijate kaarte. Teose puhul paelub selle üksikliikmete isikupärane individuaalsus, kus iga figuur ometi teisega ideaalselt kombineerub, luues paeluva terviku. Kunstniku kompositsioonidele on tunnuslikud teatud elemendid, tänu millele on van Herpi tööd kergesti äratuntavad: hea näide sellest on koerte ja kasside kujutamine, tavaliselt stseeni alumistes nurkades, mida paljud eksperdid peavad kunstniku signatuuriks. Ka antud pildil on näha valge kass all paremal nurgas.

Jan Wellens de Cock Leiden u 1480 – Antwerpen 1527 KRISTUS GALILEA MEREL Õli, puit. 24,5 × 36 cm

an Wellens de Cock oli Flaami maalikunstnik ja oluline põhjamaade renessansiaja meister, keda peetakse üheks varaseimaks maastikumaali viljelejaks sealse 16. sajandi alguse kunstis. 1506. aastast on teada, et ta kuulus Antwerpeni Püha Luuka gildi ning oli 1520. aastal selle juhataja koos Joos van Clevega. Tema karjääri kohta ei ole palju andmeid, ent kunstniku elulooliste faktide hulka loetakse ka tema tegevus nime all Jan de Cock. Niisuguse nimega meister töötas Onze-Lieve-Vrouw Lof gildi teenistuses ning täitis mitmeid sellega seotud tellimusi.1507. aastal olla talle makstud Antwerpeni katerdaali altari tööde eest, kus ta maalis ingleid ja restaureeris Püha Vaimu kujutist, mis on hiljem hävinud. Samuti on Cockile atribueeritud mitmeid gravüüre, mida tõendab fakt, et 1511. aastal oli gild talle maksnud puulõike tahvlite eest. Jan Wellens de Cock oli kahe nimeka kunstniku isa: Matthys Cock (1505 – 1548), kes sai tuntuks eelkõige oma maastike poolest, ning Hieronymus Cock (1510 – 1570), kes oli produktiivne kirjastaja ja trükkal. Jan Wellens de Cocki loetakse Antwerpeni maneristide hulka, keda on enim mõjutanud Hieronymus Bosch. Tema töid leidub erinevates muuseumites, sealhulgas Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Detroit Institute of Arts, Michigan, USA; Fine Arts Museums of San Francisco, USA; Metropolitan Museum of Art, New York, USA.

„Kristus Galilea merel“ kujutab Jeesuse imetegu, mis kirjeldab lugu piibli Uue Testamendi Markuse evangeeliumist, kus Kristus tõestas oma jüngritele, et tal on võim loodusjõudude üle, rahustades tormi Galilea merel. Kunstnik kujutab maalil hetke, kui kurnatud Jeesus veel magab ning ta kaaslased püüavad teda äratada, olles hirmul ja kaotanud usu pääsemisse. Kuigi taamal kumab kallas, on meelte üle võtnud võimust vee stiihia. Jan Wellens de Cocki figuurid on väljendusrikkad ja hoolikalt komponeeritud, veenmaks tollast vaatajat olukorra tõetruuduses. Magava Jeesuse lapselikult rahulikule uinunud poosile vastandub jüngrite meeleheide ja surmahirm, mida annavad edasi nende lihtsate meeste oskuslikult tabatud usutavad karakterid. Sellised stseenid köitsid ja haarasid oma tõelisuse ja vaatemängulisusega, pannes tollast inimest tunnetama jumalikku imet kui tõendust kõigevägevama olemasolust tema poja läbi.

Benjamin Gerritsz Cuyp Dordrecht 1612 – 1652 INGEL AVAB KRISTUSE HAUA Õli, puit. 70 × 57,5 cm

enjamin Gerritsz Cuyp, Dordrechti kunstnike dünastia esindaja, spetsialiseerus žanrimaalile ja religioossetele süžeedele. Tema piltidele on omane dramaatiliste situatsioonide kujutamine, eraldiseisvate karakterite meisterlik teostus ning tugev ja täpne emotsioonide tunnetus, milles on tunda Utrechti caravaggistide ja tollase suurnime Rembrandt van Rijni vahetut mõju. Tänasel päeval on Benjamin Cuypi tööd eksponeeritud muuseumites üle maailma, sealhulgas Detroit Institute of Arts, Michigan, USA; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; Liechtenstein Museum, Viin, Austria; Museum of Fine Arts, Houston, Texas, USA; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Muzeul Naţional Brukenthal, Sibiu, Rumeenia; Musée des Beaux-Arts de Bordeaux, Prantsusmaa; Kremer Collection, Haag, Holland.

Sellel teosel, mis on kunstniku poolt signeeritud „Cuyp”, on kujutatud episoodi Matteuse evangeeliumist (Mt 28:1–7), kus Issanda ingel laskus taevast Kristuse kaljuhaua juurde ja veeretas kivi hauaukse eest. „Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi” (Mt 28:3). „Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud” (Mt 28:4). Cuyp on oma teosel suurepäraselt maalinud valgust, mis on omandanud jumalikud mõõtmed. Autori julge ja oskuslik maalijakäekiri teenib tollase ajastu kunsti eesmärki, kus loojad püüdsid vastutustundlikult ja tõetruult edasi anda kristlikke teemasid, et nende dogmaatikat emotsionaalselt õigesti esile tõsta. Valgusest ümbritsetud ingel läbistab öise pimeduse ja hirmutab ära roomlastest valvurid. Cuypi täpselt valitud maalitehnika võimendab stseeni palavikulist õhkkonda, kus Kristus ise on kohal vaid sümboolselt. Seda väljendab poeetiliselt ebamaine valgus, mis kumab kaitsvalt ümber ingli ja valgustab koopasuu kaugusi, ent langeb valvuritele kui paljastav vihk, mille eest süüdlaslikult põgeneda.

Adriaen van Stalbemt Antwerpen 1580 – 1662

Jan Brueghel vanem Brüssel 1568 – Antwerpen 1625 PILDIGALERII INTERJÖÖR (MAALI ALLEGOORIA) Õli, puit. 73,5 × 105,5 cm

eale Antwerpeni langemist hispaanlaste kätte 1585. aastal asus protestant Stalbemti pere elama Middelburgi. Hiljem naasis Adriaen van Stalbemt Antwerpeni ning umbes 1609. aastal sai temast Püha Luuka gildi meister. Stalbemti kohta on teada, et ta veetis peaaegu terve aasta Inglismaal (1633–34), kus ta maalis kaks Greenwichi vaadet, mille taustal kujutas kuningas Charles I ja kuninganna Henrietta Mariat. Maalid asuvad ka praegu Inglismaal kuninglikus kollektsioonis. Kunstniku eklektilises stiilis on tunda Jan Brueghel I, Hendrick van Baleni, Paul Brili ja Adam Elsheimeri mõjutusi. Adriaen van Stalbemti tööd on eksponeeritud muuseumites mitmetes linnades, kus ta töötas, nagu London, Antwerpen, Middelburg, ja ka Berliin, Dresden, Frankfurt am Main, Kassel ja Schwerin, ning muuseumis Museo Nacional del Prado Madridis Hispaanias.

Kuigi teose autoriks on märgitud esmajoones Adriaen van Stalbemt, oli tollel ajal tavapärane, et kunstnikud tegid üksteise maalidele kaastööd. Nii on ekspertide, eelkõige K. Ertzi hinnangul selles kompositsioonis märkimisväärne osa Jan Brueghel vanemal, kes on maalinud siia lilled ja puuviljad, mis õigustab käesoleva töö määratlemist kahe autori nime all. On tunnustatud fakt, et Brueghel tegi aktiivset koostööd teiste Antwerpeni kunstnikega, maalides nende töödesse just maastikke ja/või vaikelu elemente, milles ta oli eriti meisterlik, sealhulgas ka Pieter Paul Rubensi kompositsioonidesse. Interjööri kujutamine, antud maali näitel, on žanr, mis saavutas oma õitsengu 17. sajandil hollandi ja flaami maalikunstis. Sel ajal tekkis monarhide, aristokraatide ja rikaste linnakodanike hulgas huvi kunstiteoste kollektsioneerimise vastu, muutudes prioriteetsemaks siiani peamise tähelepanu all olnud loodusteaduslikest rariteetidest ja kurioosumitest. Kunstihuvid ühiskonnas hoogustusid kuni tollaste pildigaleriide tekkeni kaasaegses mõistes. Kaks tegelast teose esiplaanil on allegooriad – Maalikunst, keda esindab tiibadega figuur, kes hoiab pintslit ja maalrikeppi, olles uinunud leegitseva krooniga vana mehe süles, kes esindab Tarkust ja Intelligentsi. Tähelepanu väärib kujutise üks väike detail – korv puuviljadega, mis on jõuliselt ümber lükatud ja kus maiustab ahvike. See on allegooriline viide, mida tollased kunstnikud hästi mõistsid. Antiikse kirjanduse sümboolikas loeti ahvi maiste pahede võrdkujuks, mis jälitab inimest tema igapäevaelus. Maalil olev demonstratiivne žest tõukab eemale ahvatlevad puuviljad, jättes need ahvile, viidates vastavalt neist pahedest loobumisele.

100

Frans Francken noorem Antwerpen 1581 – 1642 VABADE KUNSTIDE ALLEGOORIA Õli, vaskplaat. 40 × 58 cm

rans Francken noorem oli Flaami maalikunstnike perekonna tuntuim liige ning äärmiselt populaarne juba oma eluajal. 1605. aastal astus ta Antwerpeni Püha Luuka gildi. Francken lõi altarimaale, kuid tema pärandi hulka kuuluvad ka maalitud mööblipaneelid. Enim tunnustatakse Franckenit väikeste, peenelt läbitöötatud kabinetmaalide poolest, mis olid populaarsed tolle aja interjöörides ning millel Frans Francken kujutas ajaloolisi, mütoloogilisi või allegoorilisi stseene. Ta oli ka üks esimesi kunstnikke, kes maalis teemana kunstigaleriide interjööre, pikkides sinna reaalsete piltide ainetel tehtud tõetruusid miniatuurseid omaaegseid teoseid. Tema kaaskunstnikud Antwerpenist palkasid Fransi tihti selleks, et ta maaliks nende maastikele ja interjööridesse inimesi, nagu see tol ajal tavaks oli, et igaüks jäi oma parimate oskuste juurde ja töötas teose loomisel koos teiste autoritega. Tänapäeval on kunstniku tööd eksponeeritud enamikus olulisemates muuseumites Euroopas ja mujal, sealhulgas Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Alte Pinakothek, München, Saksamaa; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; J. Paul Getty Museum, Los Angeles, USA; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania.

Seitse vaba kunsti (lad Septem Artes Liberales) olid tuntud juba antiikajast. Selle hariduskompleksi hulka loeti retoorikat, grammatikat, dialektikat, aritmeetikat, geomeetriat, astronoomiat ja muusikat. Francken arvab siia juurde ka maalikunsti kui „teaduse” maailma tunnetamisest ja selle kajastamisest. Sarve puhuv ingel teosel kuulutab nende „õilsate” kunstide võidukäiku ja igavest kuulsust. Vabu kunste kehastavad maalil erinevate asjadega tegelevad persoonid ja nende juurde kuuluv atribuutika: raamatud, astronoomilised instrumendid, sirkel, kolmnurk jne. Vasakul oleval sambal kõrgub jumalanna Minerva kuldne kuju, kes on teaduste ja kunstide soosija ning nende kaitsja sõjajumal Marsi eest, kes esindab võhiklikku brutaalsust ja kõige hukku. Inimeste grupp esiplaanil kujutab väitlemisoskust – dialektikat (või loogikat) ja kõnekunsti – retoorikat. Kunstidest teine, grammatika, on näidatud õpetlase ja õpilase näol, kes on raamatute kohale kummardunud. Geomeetria ja aritmeetika atribuutideks on gloobus, joonlaud ja sirkel. Mõttetark klaaskolvi, armillaarsfääri ning sekstandiga jalge ees kehastab astronoomiat. Muusikat aga märgib, vastavalt ikonograafilisele traditsioonile, naine, kes musitseerib klavessiinil. Pildi vasakus osas näeme kunstnikku töötamas; võimalik, et see on Franckeni enda autoportree. Lisades vabade kunstide hulka maalikunsti, kuulutab ta end sellega loojaks ja õpetlaseks, aga mitte käsitööliseks – hoiak, mida soosis 17. sajandi vaimsus. Pildi maalimise ajaks oli Frans Francken noorem juba Püha Luuka gildi liige ja edukas kunstnik. Maalikunsti kui vaba kunsti sõltumatuse ja tähtsuse ideed arendab ta edasi ka oma hilisemates töödes, kõneldes läbi oma teoste talle nii olulisel sotsiaalsel teemal nagu kunsti positsioon ühiskonnas.

102

Bartholomeus van Bassen Antwerpen 1590 - Haag 1652 MÕISTUJUTT RIKKAST MEHEST JA LAATSARUSEST Õli, puit. 58 × 95 cm

aalikunstnik ja arhitekt Bartholomeus van Bassen oli 17. sajandi hollandi maalikunsti arhitektuurilise žanri üks peamisi esindajaid. Kirikute ja losside kujuteldavate interjööride maalija. Enamiku stafaažidest tema maalidel on reeglina teinud teised kunstnikud, sagedamini Frans Francken II, Esayas van de Velde, Cornelis van Poelenburgh ja Anthonie Palamedesz. Aastal 1639 määrati Bassen Haagi linna arhitektiks. Bartholomeus van Basseni teosed on esindatud Amsterdami, Pariisi, Haagi, Kopenhaageni, Müncheni, Berliini, Budapesti, Londoni, Detroiti, Glasgow ja Sankt-Peterburgi muuseumites.

„Mõistujutt rikkast mehes ja Laatsarusest” kuulub Bartholomeus van Basseni küpse perioodi tüüpiliste tööde hulka. Sellel maalil kujutatud muinasjutust pärineva varaka mehe interjöör on detailideni viimistletud. Autor on keskendunud teose ruumisügavuse loomisele ja selle rikkaliku sisustuse ning peente seinamustrite edasiandmisele. Lisaks interjöörile on suurepäraselt välja joonistatud ka tegelaskujud; kunstnik maalib ilmekalt nende poose ja moodsaid rõivaid. Välise muretuse kõrval ei puudu pildilt ka teatud kõlbelised seaduspärasused. Üldreeglina tuleb maali lugeda vasakult paremale, seega algul rõõmustavad silma värviderohkus ja lust ning jõukuri residentsi pillav, uhke interjöör, kuni järsu kontrastini, milleks on Laatsaruse küürus ja räbalais kuju. Laatsaruse vaataja poole pööratud nägu näib rahulikuna ja keskendununa, justkui hoiatades kergemeelse elu eest. See maal on üks paljudest van Basseni fantaasiainterjööridest, mille hulka kuulub ka samateemaline teos aastast 1624, mis asub Hannoveris Niedersächsisches Landesmuseumis, maal Göttingeni ülikooli kunstiajaloo osakonnas ja kuupäevata renessansiinterjööri maal pidusöögikülalistest Amsterdamis Rijksmuseum’is.

104

Laurens Craen Haag 1620 – Middelburg u 1663/1670 NATÜÜRMORT METSPÄHKLITE, VIINAMARJADE JA AUSTRITEGA Õli, puit. 41,9 × 58,4 cm

aurens Craenile on iseloomulikud hoolega seadistatud kompositsioonid - natüürmordid, kus esemed, luksuslikud toidud ja vein olid lauale paigutatud väga kunstipäraselt. Craen tegutses Antwerpenis, Haagis ja Middelburgis (Zeeland) aastatel 1638 – 1664. 1654. aastal ühines Craen Middelburgi Püha Luuka gildiga. Tema varasemates töödes 1640ndate keskpaigast ilmnevad Jan Davidsz de Heemi (1606 – 1684) tugevad mõjutused, mis viitab, et ta võis olla seotud Heemi stuudioga. Olgugi et vähesel määral, kuid Craeni töödes on püsinud teatud läbiv tehniline laad, näiteks impasto-tehnika kasutamine väikeste kühmukeste kujutamiseks sidrunikoore pinnal. Tema töödes on sidrunikoorte teraline kühmudega tekstuur füüsiliselt tuntav, nagu oleks vili pildile nopitud otse loodusest, luues niiviisi tõetruu illusiooni, mida tähistati maalitehnikas terminiga trompe l’oeil. Craeni maalid on võrdlemisi haruldased ning teada on vaid umbes kakskümmend tööd. Tema kauneid natüürmorte saab näha Austraalias Sydneys, Art Gallery of New South Wales (AGNSW) galerii püsikollektsioonis ning ka erafondides ja –kollektsioonides üle maailma.

See töö, mille autor on signeerinud „Laurens Craen Fecit 63”, on iseloomulik näide tema vaikeludest. Väikeseformaadiline maal kujutab lauaservale asetatud puuvilju ja mitmesuguseid hõrgutisi nagu pähklid ja mereannid, ning lauanõusid nagu hõbekandik ja klaaspokaalid. Sageli sümboliseerisid sellised objektid rikkust ja küllust, luues maalile tõelise pidusöögi meeleolu. Teosel on jälgitav meistri isikupärane stiil. Tema vaikelude tüüpilisteks erisusteks on pehme diagonaalvalgus, kujutatava selgelt esitatud plastilised vormid kiviniši taustal ja pleekinud kuid ergavad värvid. Viinamarjavääte, mis kroonina kompositsiooni ümbritsevad, võib pidada autori signatuurmotiiviks. Vaikelud hommikueinete (või suupistete) teemal annavad kunstiloolastele inspireerivat ainest nende sügavamal lahtimõtestamisel. Mõneti on need nagu sõnatud lood, mille sümboolika ajendas tollast inimest vaikuses mõtisklema ja oma väärtustes korda looma. Laurens Craeni natüürmordi mitmed motiivid on tõlgendatavad kristliku õpetuse ideoloogia valguses. Vein ja leib on osaduseks armulaua sakramendist, viidates alandlikule tänulikkusele. Heeringas sümboliseerib paastu, ploomid aga kristlase hinge pääsemist pärast maist surma. Pähkel märgib Lunastaja Jeesuse kahetist olemust – jumalikku ja inimlikku, samas austrid ja krevetid meenutavad inimlikke patte, viinamarjakobar aga Kristuse verd ja tema lunastusohvrit.

106

Bartholomäus Sarburgh Trier u 1590 – Köln peale 1637 MEHE PORTREE Õli, puit. 67 × 50,5 cm

artholomäus Sarburgh oli portreekunstnik, rahvuselt šveitslane, kes sai professionaalse kunstihariduse tolleaegse kuulsa Haagi portretisti Jan Anthonis van Ravesteyni (u 1572 – 1657) ateljees, järgides tema laadi. Tänu oma suurepärasele õpetajale omandas Sarburgh patriitside ringkonnas austatud portretisti kuulsuse. Aastatel 1620 – 1623 töötas Sarburgh Bernis; järgnevatel aastatel on dokumenteeritud tema viibimine Baselis ja Kölnis. 1632. aastast töötas ta hinnatud kunstnikuna Haagis, kus maalis mitmeid valitsevate Iraani vürstide esindajate portreid. Bartholomäus Sarburgh on saanud tuntuks Lääne-Euroopa tollases kunstis ka kui hiilgav meister, kes tänu oma suurepärastele oskustele tegi äravahetamiseni sarnase koopia kuulsa Hans Holbein noorema maalist „Bürgermeister Meyeri Madonna”, mis müüdi Prantsuse kuninganna Maria de’ Medicile ja mida loeti tegelikuks originaaliks isegi kuni 1871. aastani. Teos on laialdaselt tuntud kui „Holbein-Streit” ja asub praegu Saksamaal Dresdenis maaligaleriis Gemäldegalerie Alte Meister. Käesoleval ajal kohtab täielikult Bartholomäus Sarburghile omistatud teoseid väga harva ning need pakuvad kollektsionääridele suurt huvi. Peale mõne erakogu Euroopas leidub neid Amsterdami, Baseli ja Berni muuseumites ning Jegenstorfi ja Oberhofeni losside galeriides Šveitsis.

Käesolev mehe portree kujutab traditsioonilist poolfiguuri neutraalsel foonil, mille meister maalis 1620ndate aastate aktiivsel loominguperioodil Bernis ja Baselis. Modelli piduliku staatilisuse on Sarburgh ilmestanud tema iseloomujoonte oskusliku väljatoomisega. Autor loob veenva karakteri, kelle muhe isikupära ja vaatajale suunatud kõnekas pilk annavad edasi ajastu hoiakuid ning provotseerivad lugema selle tüpaaži tagamaid. Portree mõjub mitte üksnes kui võõras üksikisik, kes jääb oma kunagistesse raamidesse, vaid kannab endas ka üldistust tollasest inimesest, andes teosele ajaloolist lisaväärtust. Tähelepanu väärib ka kunstniku detailipeen rõivakangaste käsitlus, mis annab edasi materjali iseloomu, edevat kraed ja pidulikku nööbirida kuuel.

108

Marten van Valckenborch Leuven 1535 – Frankfurt am Main 1612 PAABELI TORN Õli, puit. 84 × 116 cm

arten van Valckenborch kuulus Hollandi maastiku- ja žanrikunstnike perre, kus just temast ja tema vennast Lucasest (u 1535 – 1597) said tuntuimad meistrid. Kunstiloolase Karel van Manderi sõnul õppis Marten maalimist Mechelenis, mis sai tuntuks kui tollane keskus, kus viljeleti õli- ja vesivärvidega loodud maastikke. Mõlemad vennad alustasid oma karjääri Malinesis ja lõpetasid Frankfurdis, kus nad juhtisid koos viljakat stuudiot, olgugi et vahepeal läksid nende teed sõja ja usulise tagakiusamise tõttu lahku. Nii Marten kui ka Lucas järgisid oma töös Pieter Bruegheli traditsioone ning sellest lähtuvalt olid nende tüüpilised teemad talvemaastikud ja Paabeli torn. Praegu saab Marten van Valckenborchi loomingut näha mitmetes muuseumites üle maailma, sealhulgas Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Courtauld Institute of Art, London, Inglismaa; Rijksmuseum Twenthe, Enschede, Holland.

Teosesse „Paabeli torn” kätketud allegooria viitab inimlikule ülbusele, mis kutsus esile Jumala viha. Teema pärineb Moosese raamatust (11:1–9), mis räägib loo inimestest pärast veeuputust; nad kõnelesid ühte keelt ja otsustasid enda auks ehitada uhkeldava torni, mille tipp võiks ulatuda taevasse. Jumal ei pidanud seda tegu väärikaks ja otsustas neid takistada, segades ära inimeste keele. Lugu andis ainest mitmetele hilise 16. ja varajase 17. sajandi Flaami maalikunstnikele. Peamised sellel teemal loodud versioonid said inspiratsiooni Pieter Bruegheli kahest samanimelisest ikoonilisest tööst 1563. aastast (Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria ja Museum Boijmans-Van Beuningen, Rotterdam, Holland). Võib öelda, et kantuna läbi ajaloo, kirjanduse ja kunsti, kus lugu Paabeli tornist on leidnud käsitlust paljude motiiviarendustena, on see muutunud krestomaatiliseks, manitsedes inimkonda tagasihoidlikkusele ja väärikusele, et säilitada võime mõistvalt suhelda.

110

Marten de Vos vanem Antwerpen 1532 – 1603 VIIMNE KOHTUPÄEV Õli, puit. 75 × 84 cm

arten de Vos sündis Antwerpenis ning oli maalikunstnik Pieter de Vosi poeg. Arvatakse, et teda võis õpetada ta isa ja võib-olla ka Frans Floris, kes oli sajandi keskpaigas Antwerpenis üks juhtivaid ajalooaineste maalijaid. 1552. aastal reisis de Vos koos sõbra ja kaaskunstniku Pieter Brueghel vanemaga Itaaliasse. Kunstiloolane van Mander kirjeldab tema visiiti Rooma ja Veneetsiasse, kus ta Ridolfi sõnul Tintoretto stuudios maastikke maalis. Tema maalilaad oli suuresti mõjutatud Itaalia kunstist. 1556. aastal läks de Vos tagasi Antwerpeni ning liitus kaks aastat hiljem Püha Luuka gildiga. Pärast 1558. ja 1566. aasta revolutsioonilisi ülestõuse sai temast Antwerpeni kõige nõutum maalikunstnik ning ta palgati taastama linna katedraali ja väiksemate kirikute hävinenud maale. Ta maalis palju ka erakollektsioonide tarbeks. Marten de Vosi tööd on eksponeeritud mitmetes tähtsamates muuseumites üle maailma, näiteks Detroit Institute of Arts, Michigan, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; Museo de Bellas Artes de Sevilla, Seville, Hispaania; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Courtauld Institute of Art, London, Inglismaa, ja olulisemates erakollektsioonides.

Piiblis räägitakse korduvalt kohtust, mida Jumal inimsoo üle mõistab, kui ta oma hiilguses ilmub, et vagased patustest eraldada ja esimesi paradiisi võtta ning teisi põrgusse saata. Lääne kunstis mõjutasid Viimsepäevakohtu kontseptsiooni käsitlust piibelliku ainese kõrval ka mittepiibellikud allikad nagu hilisem Dante „Jumalik komöödia”. Marten de Vos kujutab seda jõulist episoodi suure fantaasiaga, keskendudes tunglevale inimhulgale, andes meisterlikult edasi figuuride liikumise rütmi, vastandades oskuslikult „patuse” ja „õiglase” koloriidi, tuues välja nende tegelaste erisuse. Teose äärmiselt dünaamiline kompositsioon ja erinevatest vaatepunktidest maalitud perspektiivid loovad illusiooni maailmade segunemisest keskse jumaliku taeva avanemisel, kohtupäeval, mille eest kellelgi pole pääsu. Teos veenab selle vaatajat jälgima oma tegusid ja nende vooruslikkust. Võrreldes teiste Marten de Vosi tuntud samateemaliste töödega, näiteks Hispaanias Museo de Bellas Artes de Sevilla muuseumis asuva teosega, mis on dateeritud aastaga 1570, võib sellelt pildilt leida samu inglite, deemonite ja inimeste figuure. Viimsepäevakohtu teemat on kunstnik käsitlenud korduvalt, kuna see sobis katoliiklastest tellijatele, kandes vastureformatsiooni vaimsust pärast Hollandi 1566. aasta revolutsiooni.

112

Albrecht Dürer Nürnberg 1471 – 1528 RÜÜTEL, SURM JA KURAT Gravüür. 25 × 19 cm

lbrecht Dürer sündis kullassepa pojana, kelle esimesed kunstiõpingud möödusid isa käe all. Peagi avaldus tema geniaalne joonistajaanne, mis kulmineerus sellega, et Dürerist sai silmapaistvaim Saksa kunstnik ja suurim põhjamaade renessansiajastu meister üldse, keda tuntakse isikupäraste maaliliste gravüüride järgi. Düreri virtuoossed puulõiked tõid talle kuulsust üle terve Euroopa juba varases nooruses. Pärast õpinguid Itaalias naasis Dürer Nürnbergi, kus ta avas oma ateljee ja pühendus kogu eluks süvenenult kunstile. Lisaks mainekale ja aktiivsele tegevusele kunstnikuna oli Dürer ka matemaatik ning teoreetik, käsitledes muuhulgas põhjalikult ka ideaalse ilu kaanoneid, teoretiseerides, et ilu on looduse looming, mille põhialuseks on korrapärased reeglid, kood, mis vormib ilu struktuuri. Düreri ellusuhtumise, filosoofia, ajastutundlikkuse ja fantaasia ning uuendusliku meele parimaks näiteks on tema tehniliselt laitmatu ja sisult kõnekas looming. Albrecht Düreri tööd on eksponeeritud erinevates muuseumites üle maailma, sealhulgas Albrecht-Dürer-Haus, Nürnberg, Saksamaa; Alte Pinakothek, München, Saksamaa; Birmingham Museums & Art Gallery, Birmingham, Inglismaa; Riiklik Ermitaaž, Sankt-Peterburg, Venemaa; J. P. Getty Museum, Los Angeles, USA; Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria; Musée du Louvre, Pariis, Prantsusmaa; Metropolitan Museum of Art, New York, USA; National Gallery, London, Inglismaa; Rijksmuseum, Amsterdam, Holland; Museo Nacional del Prado, Madrid, Hispaania; ja paljudes teistes.

1513. ja 1514. aastal lõi Dürer oma parimad vasegravüürid: „Rüütel”, „Püha Hieronymus” ja „Melanhoolia I”. Neid kolme teost on kirjanduses palju analüüsitud, arvamused on olnud põhjalikud, kohati ka keerukad ja vastuolulised, keskendudes tööde salapärasusele ja ikonograafilistele detailidele. „Rüütel, surm ja kurat”, signeeritud „S AD” 1513, millest täht S viitas teose sangviinilisusele, on Düreri üks kõige kuulsamaid töid üldse. Dürer ise nimetas seda lihtsalt „Der Reuther” või „Ratsanik”. Gravüüril on kujutatud lahinguvarustuses kristlikku rüütlit kitsas mäekurus, keda saadavad seakärsaga Saatan ja ratsahobusel Surm. Surm, koolnu kujul ilma nina ja huulteta, hoiab liivakella, tuletamaks rüütlile meelde tema elu lühidust ja pingutuste asjatust. Saatan aga on valmis riukalikult ära kasutama rüütli iga eksimust. Ent õilis ratsanik läheb edasi, ignoreerides vapralt ümbritsevat ja näidates üles täielikku põlgust ohu ja kahtluste osas, kehastudes kunstiliseks sümboliks, milles väljendub au ja mehelikkus. Kaugel tumeda metsa kohal kõrgub turvaline kindlus, mis ilmselt on rüütli teekonna sihtpunkt. Rüütlit ähvardavad Surm ja Saatan, kuid teda kaitseb sõjavarustus, mida võib ülekantud tähenduses vaadata kui usu soomusrüüd, nagu seda on kirjeldanud Hollandi humanist ja usuõpetaja Erasmus Rotterdamist oma käsiraamatus „Kristliku sõduri käsiraamat“ („Enchiridion militis Christiani”), 1501. Gravüüri tuleb vaadata ka kui kristliku pääsemise allegooriat psalmi 23:4 sõnade järgi: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.”

114

SISUKORD Monogrammist AG Meister Reini ülemjooksult 6

Paastumaarjapäev. Hortus Conclusus

Ümarpõsksete Madonnade Meister 20

Adriaen van Overbeke ja stuudio 8

Ecce Homo

Jan Brueghel vanem 22

Jan Cornelisz Vermeyen 12

Portree habemega härrasmehest

Tarkade imetlus

Kannataja Kristus

Õuduste põrgu

Bacchuse müsteeriumid

Lucas Cranach noorem 28

Pieter Huys 18

Püha perekond ingliga

Lucas Cranach vanem

Aelbrecht Bouts 16

Natüürmort tulpide, rooside ja iiristega savivaasis

Marcellus Coffermans

1518. aasta meister 14

Neitsi Maarja ja Jeesuslaps püha Dominicuse, Augustinuse, Margareti ja Barbaraga

Neitsi Maarja ja Jeesuslaps koos magava imiku Ristija Johannesega

Pieter Brueghel noorem 30

Talvemaastik linnupüünisega

Hendrik van Steenwyck noorem 32

Apostel Peetruse vabastamine vangikongist

William Scrots 48

Jan Massys 34

Helduse allegooria

Jan Brueghel noorem 50

Frans Snyders 36

Vaikelu puuviljade, lindude ja kassiga

Neitsi Maarja Jeesuslapsega

Natüürmort hommikusöögiga

Naise portree, arvatavasti Marie de’ Medici (1575 – 1642)

Natüürmort austrite, röstitud kana, maiustuste ja kuivatatud puuviljadega

Sarvepuhuja

Anthonie van Borssom 58

Osias Beert vanem 46

Vaikelu karika, sidruni ja metspähklitega laual

Paulus Bor

Pieter Paul Rubens 44

Nägemise allegooria: kollektsionääri kabinet Antwerpeni vaatega taamal

Edwaert Collier

Jan den Uyl vanem 42

Loomade minek Noa laeva

Jan van Kessel I

Madonna Meister Grogi kollektsioonist 38

Portree aadliku ja pistrikuga

Kuuvalguse maastik

Pieter Brueghel noorem 60

Kümnise maksmine (Külaadvokaat)

Abraham Danielsz Hondius

David Rijckaert II 62

Natüürmort austrite, kuivatatud puuviljade, kastanite ja maiustustega

Carl Borromäus Andreas Ruthart 64

Jahistseen: leopardid tapavad hirve

Pieter de Bloot 78

Adriaen Thomasz Key 66

Portree habemega mehest, kes kannab messingmedaljonidest ketti

Laev nimega Brederode Scheveningeni lahingu ajal

Nägemise ja Haistmise allegooria

Maastik teelolijatega

Kasside, öökullide, haraka ja ahvi kontsert kuuris

Viinamarjad, virsikud, metspähklid ja sõstrad lapsuliblika ja mesilasega

Egbert van Heemskerck vanem 86

Cornelis Saftleven 74

Kihelkondlik külapidu

Jan van Kessel

Herman Saftleven II 72

Kaetud laud juustu, heeringa ja singiga

Cornelius van Bellekin

Boets J 70

Talupojad kõrtsi ees lõbutsemas

Jacob van Hulsdonck

Jan Abrahamsz van Beerstraten 68

Metsseajaht

Talupojad kõrtsis suitsetamas Suitsetajad kõrtsis

Clara Peeters 88

Natüürmort karpkala, austrite, jõevähi, makrellide ja kassiga

Bartholomeus van Bassen

Jacob Savery vanem 90

Noa laev

104

Willem Cornelisz Duyster 92

Musitseerimas ja kirja lugemas

Laurens Craen 106

Willem van Herp vanem 94

Talupojad kaarte mängimas

Kristus Galilea merel

108

Ingel avab Kristuse haua

110

Pildigalerii interjöör (Maali allegooria)

Frans Francken noorem 102

Vabade kunstide allegooria

Paabeli torn

Marten de Vos vanem 112

Adriaen van Stalbemt Jan Brueghel vanem 100

Mehe portree

Marten van Valckenborch

Benjamin Gerritsz Cuyp 98

Natüürmort metspähklite, viinamarjade ja austritega

Bartholomäus Sarburgh

Jan Wellens de Cock 96

Mõistujutt rikkast mehest ja Laatsarusest

Viimne kohtupäev

Albrecht Dürer 114

Rüütel, surm ja kurat

TÄNAME KUNSTI NIMEL KÕIKI, KES AITASID KAASA NÄITUSE „KUNST VALITSEB” TOIMUMISELE Täname erakollektsionääre, kes laenutasid ekspositsiooni oma suurepärased teosed, ja eksperte, kes meiega koostööd tegid, samuti kogemustega galeriste ja restauraatoreid. Täname neid, kes toetasid näitust tehnilisel õnnestumisel, kes olid abiks nõu ja jõuga nii Tallinna raekojas kui väljaspool. Täname ka neid, kes tegid suure töö selle kauni kataloogi koostamisel, tekstide toimetamisel ning kvaliteetsete fotoreprode valmimisel ja trükkimisel. Täname Tallinna Raekoda ja Tallinna linna, kelle ruumides see näitus teoks sai.

Art-Life Projekt OÜ Tallinn, Eesti www.artlife.ee www.artrules.ee info@artlife.ee