Politseitöös tegeleme iga päev nii abivajajate kui ka kurjategijatega, mistõttu on mõistetav, et päris kõik ei oota pikisilmi meie tulekut ja iga pisar ei pruugi olla õnnepisar. Aga kiire abi on alati olemas nii õhus, maal kui ka veel.
Advertisement
Kord lapsena raudteeülesõidul tõkkepuu taga rongi möödumist oodates küsisin isalt: "kui pätt jõuab enne rongi üle, aga politsei jääb rongi taha, mis siis saab?". Isa vastas: "Politsei ootab, kuni rong möödub, ja kihutab siis edasi." Teadmata veel kõiki neid füüsikast tulenevaid tüütuid piiranguid, ei olnud ma selle vastusega sugugi rahul. see lihtsalt ei ole aus. Kindlasti on neil mingi nipp sellest kuramuse rongist mööda saamiseks ja päti kiireks kinninabimiseks. Ise arvasin eriti tõenäoliseks kaht teooriat. Esiteks, et rong pidurdab kiiresti ja tagurdab, et tee politseile vabastada. Teiseks, eriti tõenäoliseks pidasin võimalust, et rong haagib ennast poole pealt lahti ja sabaosa jääb paugust seisma, võimaldades politseil läbi lipsata.
Tänapäevaks on tehnoloogia ja teadmised küll meeletu kiirusega arenennud, kuid päris üle rongi me oma autodega veel siiski ei hüppa. Pigem oleme järjest rohkem harjunud asju lahendama virtuaalselt. Kasutame märkamatult peagu igal sammul telefoni ja arvutit, me ei pea alati ilmtingimata inimestega füüsiliselt kokku saama, vaid võime mugavalt vestelda video vahendusel. Telefonis on äpid, mille toel saab reaalajas kursis olla sellega, kus on pereliikmed, sõbrad, odav kütus, liiklusummik või politseipatrull. Areng on selles suunas järjest kiirem.
Ometi ei kao politseitöös kunagi ära vajadus reaalselt abivajajani jõuda. Kui rahakoti varastamise asemel virutatakse bitcoin’e, siis on joobes juhid, ülejoonud kaklejad ja maastikul hätta sattunud inimesed endiselt pärismaailmas.
Autoga kõikjale ei pääse
Üldiselt seostub inimesel politseiga sinivalge patrullauto, mis sireenide saatel sündmuskohale kihutab. Ometi on palju kohti, kuhu keskmine patrullsõiduk mitte kunagi ja mitte kuidagi ligi ei pääse. Seega vajame alternatiivseid vahendeid, mis meid vajalikku kohta aitaksid. Kuni inimese teleporteerumine jääb suuremas osas teadusulme valdkonda, tuleb leida teisi sobivaid ja piisavalt kiireid vahendeid, et olla õigel ajal õiges kohas. Erinevaid lahendusi selleks on välja mõeldud juba pikka aega. Kui arvame, et avastame alati midagi totaalselt uut, ei pruugi see nii olla.
Praegu koguvad populaarsust elektrisõidukid ja nii mõnegi pereisa käed ei haise juba ammu peale tankimist diisli järele. Ometi oli elektriline maailma esimene politseiauto, mis alustas tööd juba 1899. aastal Ohios. Sõiduki tippkiirus oli muljetavaldav 26 km/h ning samavõrd uhke näis võimekus läbida ühe laadimisega 48 km. Oma väljanägemiselt meenutas esimene patrullauto pigem küll vankrit, kuid oma praktilisust tõestas sõiduk juba esimest tööülesannet täites, nimelt toimetades joobes isiku avalikust kohast minema.
Tollest tublisti üle saja aasta tagusest ajast alates oodatakse politseilt aga aina rohkem. Juba ammu ei lippa inimesed häda korral politseijaoskonna ukse taha järjekorda, vaid teavad, et sõltumata sellest, kus nad asuvad, jõuab politsei igale poole kohale.
Skuutrid, saanid ja saapad
Skuutritega hullavat ja teisi ohustavat noorust saab kõige paremini õigele rajale tagasi aidata just vees. Talverõõmude nautimisega liiale läinud saaniomanikule on kõige mõistlikum järgneda saaniga, mitte maanteeliikluseks mõeldud auto või bussiga. Metsa eksinud ja viga saanud inimesele on kopteri ilmumine kui jumalik valgus, mis ta pimedusest välja toimetab. Seega peab politsei liikuma oluliselt mitmekesisemates tingimustes kui vaid linnatänavad, mis, olgem ausad, mõne lumerohke talve puhul võivad juba iseenesest piisavalt probleeme tekitada ja vanduma panna. Mida teha aga siis, kui hädasolija asub soos, metsas või sootuks keset merd?
Ajakiri Radar ei ole oma mahult võrreldav vana hea telefoniraamatuga, mistõttu ei saa me üles rivistada kogu arsenali. Sestap toomegi esile ühe läbilõike vahenditest, mille abil politsei inimeseni jõuab. Selle jada alguses on justkui märkamatuna ühed peamised abivahendid – saapad. Need tehniliste näitajate poolest mitte nii atraktiivsed vahendid mängivad tähtsat rolli iga politseiniku jaoks. Keskmine patrull läbib vahetuse jooksul märkamatult kilomeetreid nii asfaldil, parketil, klaasikildudel kui ka murul. Koerajuhtide ja piiripatrullide kilometraaž on aga kindlasti juba kahekohaline arv.
Kaalubuss, konvoibuss ja kriminalistikabuss
„Näe, politseiauto!“ ütleb laps õhinal oma emale, kui näeb möödumas sinivalget autot või bussi. Jah, tal on õigus. Ent veel põnevam oleks sellel lapsel teada, kui palju erineva otstarbega politseisõidukeid meie tänavatel sõidab. Väljast paistavad nad üsna samasugused: patrulli buss, kaalubuss, kriminalistide buss, konvoibuss ja nõnda edasi. Buss on buss, võiks öelda enne, kui uksed avanevad ja paljastub konkreetse isendi eripära.
Iga päev paistavad veelgi vähem silma meie tegevused merel, aga just selles keskkonnas on tegutsemine äärmiselt keeruline. Kui peaks realiseeruma tuttav stsenaarium, kus Kunksmoori ja kapten Trummi peretülist saab alguse ulatuslik merereostus, on PPA laevastik pidevalt valmisolekus just selleks, et meie meri endiselt puhas oleks ning kõik inimesed õnnelikult kuivale maale tagasi jõuaksid. Kui olukord merel nõuab aga eriüksuse sekkumist, jõuavad nad piisavalt kiiresti mistahes merealal toimuvale kriitilisele sündmusele uue Saaremaal ehitatud RIB-tüüpi kiirkaatriga. Kaater on varustatud nelja võimsa mootoriga, mis ühtekokku toodavad röögatu 1200 hobujõudu.
Vaieldamatult kõige kiirem on PPA varustuses seirelennuk Beechcraft King Air 350ER, mis arendab kiirust 600 kilomeetri kanti tunnis ja on panustanud turvalisusesse nii Eestis kui ka Euroopa Liidu lõunapiirkondades.
Kõige juba loetletu vahele jääb aga nii testosteroonist lõhnavaid võimsaid pille kui ka pisut pisemaid paindlikumaid tehnikavidinaid, millest on igaühel väga selge ja oluline ülesanne korravalvurite argitöös.
Politseitöös tegeleme iga päev nii abivajajate kui ka kurjategijatega, sestap on mõistetav, et päris kõik ei oota pikisilmi meie tulekut ja iga pisar ei pruugi olla õnnepisar … Aga me tuleme ikka – nii õhus, maal kui ka veel.