FOTOD: REELIKA RIIMAND
Kohalejõud Politseitöös tegeleme iga päev nii abivajajate kui ka kurjategijatega, mistõttu on mõistetav, et päris kõik ei oota pikisilmi meie tulekut ja iga pisar ei pruugi olla õnnepisar. Aga kiire abi on alati olemas nii õhus, maal kui ka veel.
K
ord lapsena raudteeülesõidul tõkkepuu taga rongi möödumist oodates küsisin isalt: „Kui pätt jõuab enne rongi üle, aga politsei jääb rongi taha, mis siis saab?“ Isa vastas: „Politsei ootab, kuni rong möödub, ja kihutab siis edasi.“ Teadmata veel kõiki neid füüsikast tulenevaid tüütuid piiranguid, ei olnud ma selle vastusega sugugi rahul. See lihtsalt ei ole aus. Kindlasti on neil mingi nipp sellest kuramuse rongist mööda saamiseks ja päti kiireks kinninabimiseks. Ise arvasin eriti tõenäoliseks kaht teooriat. Esiteks, et rong pidurdab kiiresti ja tagurdab, et tee politseile vabastada. Teiseks, eriti tõenäoliseks pidasin võimalust, et rong haagib ennast poole pealt lahti ja sabaosa jääb paugust seisma, võimaldades politseil läbi lipsata. Tänapäevaks on tehnoloogia ja teadmised küll meeletu kiirusega arenenud, kuid päris üle rongi me oma autodega veel siiski ei hüppa. Pigem
30
oleme järjest rohkem harjunud asju lahendama virtuaalselt. Kasutame märkamatult peagu igal sammul telefoni ja arvutit, me ei pea alati ilmtingimata inimestega füüsiliselt kokku saama, vaid võime mugavalt vestelda video vahendusel. Telefonis on äpid, mille toel saab reaalajas kursis olla sellega, kus on pereliikmed, sõbrad, odav kütus, liiklusummik või politseipatrull. Areng on selles suunas järjest kiirem. Ometi ei kao politseitöös kunagi ära vajadus reaalselt abivajajani jõuda. Kui rahakoti varastamise asemel virutatakse bitcoin’e, siis on joobes juhid, ülejoonud kaklejad ja maastikul hätta sattunud inimesed endiselt pärismaailmas.
Autoga kõikjale ei pääse Üldiselt seostub inimesel politseiga sinivalge patrullauto, mis sireenide saatel sündmuskohale kihutab. Ometi on
palju kohti, kuhu keskmine patrullsõiduk mitte kunagi ja mitte kuidagi ligi ei pääse. Seega vajame alternatiivseid vahendeid, mis meid vajalikku kohta aitaksid. Kuni inimese teleporteerumine jääb suuremas osas teadusulme valdkonda, tuleb leida teisi sobivaid ja piisavalt kiireid vahendeid, et olla õigel ajal õiges kohas. Erinevaid lahendusi selleks on välja mõeldud juba pikka aega. Kui arvame, et avastame alati midagi totaalselt uut, ei pruugi see nii olla. Praegu koguvad populaarsust elektrisõidukid ja nii mõnegi pereisa käed ei haise juba ammu peale tankimist diisli järele. Ometi oli elektriline maailma esimene politseiauto, mis alustas tööd juba 1899. aastal Ohios. Sõiduki tippkiirus oli muljetavaldav 26 km/h ning samavõrd uhke näis võimekus läbida ühe laadimisega 48 km. Oma väljanägemiselt meenutas esimene patrullauto pigem küll vankrit, kuid oma praktilisust tõestas sõiduk juba esimest tööülesannet täites, nimelt toimetades joobes isiku avalikust kohast minema. Tollest tublisti üle saja aasta tagusest ajast alates oodatakse politseilt aga aina rohkem. Juba ammu ei lippa inimesed häda korral politseijaoskon-
