Radar 37/2023 by Politsei- ja Piirivalveamet

Nr 37 talv 2023

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

100% südamega töö juures

Politseitöö ei lõpe!

Pipraklubi piirivalvurid Mustvees

Tavaline eriline tööpäev K-komandos

TÕELISELT põnev, TÕELISELT kindel karjaar.politsei.ee

Sisukord 4

Sisemine leek

Kell 7.40-9.10 | Piusa kordonis on valmis Ärni ja Kersti ● Logistikute varane töötund

Kell 16-17.30 | Merd tuleb armastada 717 inimest ● Intervjuu

PPA: Kriminalistid ● Mäo rattasõit ● Koguneme!

Abi saavad kõik”

Kell 9.11-10 | Põhja kriminalistid ● Millal on

kõige parem jälge ajada? ● Lääne prefekt

Kell 20-20.30 | Öötöö ● Vico ja Rocky ● Taktika

Kell 20 | Ivar Kärner: oleme n-ö

Südamega töö ● Torm ja Terje ● Aegunud

õige reede õhtu ootel

Kell 10.05 | Politseitöö ei lõpe!

Kell 20.45 | Aitan ja märkan!

Kell 10.10-11.35 | Põdrakoivad ● Vastutuul Põhja

Südamesõbrannad

Kell 22.37 | Uus tehnika

Maailmas on nii palju huvitavat ja üllatavat

Kell 23 | Öörahu valvurid

Kell 00.15-2.20 | Rahutus ● Kuum jälg ● Harju-

kommunikatsioonituba ● Oleme üksteisele toeks F1 vs PPA ● Äksil üksi veisteta 12

Kell 11.45-12.30 | 100% panust ● Rääkimine hõbe ● Mis õhtul teed? ● Köiesport Pärnus

Kell 13-15 | K-komando tavaline

maal napib patrulle ● Kaamera annab 100 silma

tööpäev on eriline” 16

Kell 12.40-13.30 | Rahustav hääl ● Vorm kui visiitkaart ● Meditsiinilend

Alfapõlvkond

Katrin Link abipolitseinike hingehoidja

Kell 2.30-7.33 | Korrapidaja töö kui malemäng Hommik! ● 13. oktoober PPAs arvudes

Kell 14.45-15.40 | Mis on koera lemmiktoit? Mäo finiš ● Terjet tankimas ● Kaisukarude tohter

Lõvi Leo mõistatus ja lauamäng

Ristsõna

on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri. Ajakirjas avaldatud artikleid ja fotosid võib meedias avaldada viitega ajakirjale Radar vaid juhul, kui eelnevalt on kokku lepitud ajakirja peatoimetajaga.

Toimetus Peatoimetaja: Marge Sillaots Keeletoimetajad: Ene Sepp ja Marge Sillaots Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Ecoprint Tiraaž: 2000 Kaanefoto: Reelika Riimand

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon 444 6451, 5648 8066 E-post radar@politsei.ee | Veebis issuu.com/ajakiri_radar

Politseis töötada olen soovinud pea terve enda teadliku elu. Mitte vormi, Komissar Rexi või „Miami Vice’i“ pärast. Pigem ikka mingist sisemisest tundest, värelevast leegist. Täna tean, et selle sisemise tunde pealt tulevad tööle kõik PPA inimesed. Sarnane leek põleb kõigis neis inimestes, keda näed vormis või vormita, kes aitavad sind piiril, liikluses või mujal. Sama leek kutsub inimesi ka abipolitseinikega liituma. See on mingi seletamatu tunne, millest päris lõpuni ilmselt aru ei saagi, enne kui oled temaga kokku puutunud. Vahel me võib-olla ei adugi, kui väga on meil vaja politseid, päästjaid või õpetajaid. Nad on justkui loomulik osa ühiskonnast – alati olemas, alati toimetamas. Aga mis saab siis, kui ühel päeval seisame päriselt silmitsi nende nappusega? Ongi nii, et vallas on vaid üks patrull, üks päästja ja üks õpetaja? Paraku leidub juba täna Eestis paiku, kus see on pigem karm reaalsus kui võimalik tulevik. Teinekord ei saa me aru, mis on olemas, enne kui seda enam pole. PPAs on enam kui sada erinevat ametit, millest igaühe täpne toimimine annab Eesti elanikele tunde, et neil on siin hea elada. Arvan, et igaüks, kelle südames seesama leek väreleb, võiks ühel hetkel tulla politseile appi ja kas või enda kogukonda panustada. Nagu ütleb ka meie strateegia, siis vaid koostöös loome turvalisust ja paremat Eestit. Seekordne Radar ei erine üksnes formaadilt, vaid avab ukse PPA inimeste argipäeva. Kommunikatsioonibüroo inimesed veetsid terve tööpäeva eri ametites ja tõdesid pärast, et ei oleks arvanud, kui paljude eri asjadega PPA tegelema peab. Tsiteerides Haapsalu jaoskonna piirkonnapolitseinik Vello Vichterpali, siis politseitöö ei lõpe iial ja kui keegi arvabki teinekord, et tööd on vähe, leiab alati juurde. Loodan, et igaüks leiab ka ajakirjast midagi, mis paneb südame kiiremini põksuma, mõtte liikuma või tekitab äratundmisrõõmu.

Marge Sillaots Radari peatoimetaja

Piusa kordonis on valmis Ärni ja Kersti

Kuigi tihtilugu arvatakse ekslikult, et 13. kuupäev ja reede on PPA jaoks erilisem kui mõni muu päev, toimus töö üle Eesti tavapäraselt ning Kuu faasid või rahvauskumustes ebaõnne toov daatum tulemust ei muutnud. Järgmistel lehtedel olevaid tööliine ja kolleege varjutasid PPA kommunikatsioonibüroost:

Päeva alguses vaadatakse kordonis üle eelmise vahetuse tegevused. Lõpetav vahetus räägib tähtsamatest vahejuhtumitest, ent ka muudest silma jäänud sündmustest. Enne piirile liikumist tuleb piirivalvur Kersti Nüüdi koer Ärni kennelist tuua ja koerale mõnusamaks olemiseks patrullautosse tekk ning mänguasjad viia. Kennelis selgub, et Ärni on patrulliks täiesti valmis. Kordoni läheduses olevatel kohalikel teedel orienteerumine on üks oskustest, mis on igale piirivalvurile hädavajalik. Piirivalvur Karin Matt ütleb, et kõige lihtsam on teid selgeks

Põhja prefektuuri kriminalistid – Annika Maksimov Piusa kordon – Tuuli Härson Lääne prefektuuri Pärnu merepääste – Kristi Raidla Lõuna prefektuuri logistikabüroo – Ragne Keisk Mäo rattasõit – Martin Raid Tammsaare teenindus – Jelizaveta Belous Lõuna prefektuuri personalibüroo – Gerli Vaher Põhja prefektuuri kommunikatsioonibüroo – Britta Sepp Lennusalk – Kaarel Kallas Ida prefektuuri Jõhvi jaoskonna patrullpolitseinikud – Pirjo Neissaar K-Komando – Leana Loide Põhja prefektuuri operatiivbüroo korrapidajad – Leana Loide Lõuna prefektuuri koerajuhid – Elis Marii Viltsin Põhja pref Lääne-Harju jaoskonna patrullpolitseinikud – Barbara Lichfeldt

õppida ise sõites. „Olin pikalt Luhamaa lõigul ja nüüd Piusal, kus pean teed selgeks saama. Ise roolis olles õpime kiiremini kui kogenud sõitja kõrval istudes. Alguses peab küsima ja nuputama, kuidas lühem maa mingi piirimärgini viib,“ räägib Karin. Pikemalt samas piirkonnas töötanud piirivalvurid teavad, et ühel hetkel hakatakse maastikku lugema nagu kaarti – ristmikku või teeotsa vaadates nähakse seda justkui kaardi peal, mitte enam ainult oma nina ees. Piirilõigu ja teedevõrgu tõeliselt hästi selgeks õppimiseks kulub vähemalt aasta.

Kersti ja Ärni patrullimise eel FOTO: TUULI HÄRSON

7.40

7.50

8.00

8.10

8.20

PPA peamajas avaneb kriminalistide uks. Alustav vahetus naudib köögis hommikukohvi ja lõpetav vahetus pakib asju. Kriminalistide juurde igaüks ei pääse, mis tekitab sealse õhkkonna ümber kerge saladusloori. Asuvad nende juures ju olulised tõendid, mille kaasabil võib selguda uurimise oluline hetk. Ajakirjanikud küsivad kriminalistidelt tihti, kas töö on siis selline nagu „CSI: Kriminalistides“, ja alati paneb see küsimus ametnikke muigama ning viisakalt tõdema, et telekast nähtu on liialdus, kuid mingeid sarnaseid jooni kindlasti leidub.

Töövahendeid ja -riistu on kriminalistidel nii palju erinevaid, et võtab silme eest kirjuks: respiraatoritest, politseilintidest, kummikute ja labidateni. „Kunagi ju ei tea, mida võib sündmuskohal vaja minna ja parem on omada kõiki neid asju, kui et ühel hetkel võib millestki puudus olla,“ ütleb grupijuht Paul Pihelgas. Muide, näiteks asitõendid pakitakse tihti just paberkottidesse – miks? Vastus on tegelikult üsna loogiline, sest paberkotid hingavad paremini ja nii ei teki hallitust või muid ebasoodsaid baktereid, kui asitõendiks on näiteks vere või muu bioloogilise vedelikuga asi.

FOTO: KRISTI RAIDLA

“PPA: Kriminalistid”

Eerik Leiger, Tarmo Teearu ja Sander Kobolt.

Pärnu merepäästepatrull alustab

Esimest päeva viiepäevasest töö tsüklist alustab Pärnu merepäästepatrull koosseisus Eerik Leiger, Sander Kobolt ja Tarmo Teearu. Üks merepäästepatrull on tööl järjest viiel päeval kell 8-20, lisaks öö-

sel valves. Eerik on autojuht, Sander valitseb andmebaase ehk on „Apollo peal“ ja Tarmo teeb kõike, mis vaja. Kobolt räägib piirikontrollist kui nende ühest tööülesandest: „Kui on laev, mis ei ole üheski Eesti sadamas enne käinud, siis tema esmakordne saabumine Eestisse tähendab kohe kontrolli.” Täna saabub Pärnusse kuivlastilaev Lady Habarka: kaubalaev tuleb tühjana ja viib ära palgid. Laev sõidab Hollandi lipu all, sel on kaheksaliikmeline meeskond. Kobolti sõnul lähevad nad laevale etteteatamata. „Kontrollime, kas meeskond on see, kes seal peab olema.“ Ta lisab, et meeskond ei pea kogu aeg laeval olema, vaid võib käia linnas näiteks toitu ostmas.

Niisama erinevad kui inimesed

dunud, kuid tuleb tagasi. Premeerin just tagasitulekut – niimoodi harjutamegi. Esimene väljakutse sellisel tööl on harjutada koera metsloomadega. Tal on jahiinstinkt ning loomadele reageerib ta hoopis teisiti kui inimestele.” Ärni on Kerstile teine teenistuskoer. „Teine koer on koerajuhile alati šokk. Sa oled esimese koera välja õpetanud, kõik sujub. Siis tuleb teine koer ja saad aru, et alustad nullist. Mida esimene koer tegi mängleva kergusega, treenid nüüd kurja vaevaga. Teised asjad jälle tulevad lihtsamalt ja sa ei saa aru, miks see esimesega nii kaua võttis. Nagu lastega: nad lihtsalt on erinevad. Võid ju arvata, et oled tegija, aga alati tuleb üllatusi. Koer toob õnneks alati maa peale tagasi.“

Jalgsipatrulli ajal on Ärni vabaotsingul ehk pole rihmas, vaid jookseb ise vabalt ringi ja markeerib leide. Niimoodi jaksab koer töötada niisama kaua kui liikuda ning läbib palju suurema maa-ala kui rihmas olles. „Vahepeal tõmbab mõne looma peale ära ja siis on mitu minutit ka-

Sa oled esime se koera välja õpetanud, kõik su jub. Siis tuleb teine koer ja saad aru, et alustad nullist.

Logistikute varane töötund Lõuna prefektuuri logistikute garaaži uks avaneb ning sealt sõidutab liikluspolitseinik Gunnar Rätsepuu sisse suure sinivalge kaalubussi. Ühes Lõuna majandustalituse logistiku Peeter Milleriga käiakse kiirelt üle probleemkohad, mida bussil erandkorras remontida vaja on: rehvid vahetada, piduritega tegeleda ja uued istmekatted panna. „Ilm on täpselt sealmaal, et nüüd tuleb kiirustada autodele talverehvide allapanekuga. Lamellid on suuresti juba viimaste nädalate jooksul ära vahetatud, aga naelad paneme alla nüüd. Öösel näitab juba miinust, on märg ning sombune ja ei ole aega oodata,“ räägib Peeter.

Kes ja millal otsustab, millised autod ning mis järjekorras garaaži tulevad? „Teame, millised autod on esmareageerijate käes, nendega on kõige kiirem. Vahel tulevad inimesed ise meie juurde ja küsivad, kas on aega. Teinekord koostame nimekirja, mille alusel autosid rehvivahetusse kutsume.“ „Mis seal ikka pikka juttu ajada, võtame selle bussi kohe ette. Meie töö ongi ootamatusi täis. Teeme kõne varuosade müüjale ja uurime, kas vajalikud klotsid on kohapeal olemas.” Kõne lõpeb ja pooltund pärast tööpäeva algust lööbki Peeter logistikute kasutusse antud autole hääled sisse ning sõidab salongi.

FOTO: RAGNE KEISK

8.30

8.40

8.50

9.10

“Koguneme!”

FOTO: NELLI PELLO

Mäo rattasõit Tartu Salvesti tehase ees koguneb punt rattureid – alguse saab rattasõit hukkunud politseiametnike mälestusmärgi juurde Mäosse. Tallinnast ja Pärnust hakatakse sõitma kell 9, Rakverest alustati kell 10. Lisaks uutele sõitjatele, on kohale tulnud ka need, kel seljataga juba mitu sõitu nii Tartust kui Tallinnast. Mälestussõit toimub juba seitsmendat aastat, kui neljast regioonist – Põhjast, Lõunast, Idast ja Läänest – sõidetakse üheskoos Mäosse.

9.00

Oiva Kaupinen ja Veljo Lepasaar

Tammsaare teel asuvas esinduses võtab sõna talituse juht Tiina Rekkaro: „Koguneme!” Lühikese ülevaate järel räägitakse uudistest ja väljakutsetest: Schengeni hindamine on kohe-kohe tulemas ja praegu uuendatakse digikioskit. Sõna võtab Liina Reinumäe, Tammsaare teenindussaali grupijuht: „Meil tekkis hiljuti uus traditsioon – märkame ja tunnustame oma parimaid. Aluseks on puhas statistika ja eri kuudel valime erinevad valdkonnad (need, kes võtavad taotlusi vastu; need, kes väljastavad dokumente jne).“ Dokumentide väljastuses on valmis Oiva Kaupinen ja Veljo Lepa-

saar. Väljastamine võtab tavaliselt 3 kuni 7 minutit inimese kohta. Loomulikult oleneb kõik kliendist ja tema probleemist, aga plaan on selline. Uksed avanevad ning inimesed lubatakse saali. Neid on paarkümmend. „Ümbrikus on teie koodid, vaadake oma andmed üle,“ lausub Oiva. Ja ongi kõik, natuke rohkem kui kolm minutit inimese kohta. Järjekorras istudes seda küll ei tunne – arvatakse, et iga teenindaja teeb oma tööd õudselt aeglaselt. Saal on inimesi täis. Reede hommik on väga tihe. Dokumentide väljastamine ei ole võistlus, aga vahepeal tundub, et siiski on.

9.11

PÕHJA KRIMINALISTID

Käesolevast aastast on Põhja prefektuuri kriminalistikatalitusse liidetud nii kriminalistid kui ka varasema nimetusega avariigrupp. Nii on meil nüüd tipptundidel rohkem eksperte, kes aitavad vähendada avariide tõttu tekkinud ummikuid ning tõendimahukatel sündmuskohtadel on rohkem ressurssi.

variigrupi politseiniku Kaiti Ummelase sõnul teeb kriminalist pool tööd õues ning pool arvuti taga. Sündmuskohal tuleb võtta jäljed ja proovid, fotografeerida kõik ning hiljem arvuti taga kirjutada kokku vaatlus, koostada tabelid ja markeerida vahendid. Liiklusõnnetuse pu-

hul on samamoodi – alguses töö sündmuskohal, kus mõõdetakse ja pildistatakse kõike, kuulatakse inimene üle ning pärast võetakse kõik kokku. „Tihtipeale võtab majas olev töö isegi rohkem aega kui sündmuskohal, eriti kriminalisti vaatluste puhul, mis võivad sageli olla väga pikad sõltuvalt sündmuskohast.“

Patrullmeeskonnad moodustatakse nii, et autos sõidab koos kaks ametnikku, kellest üks on suurema kogemusega kriminalistikas, teine avariides – nõnda täiendatakse üksteist ja õpitakse teineteiselt. Väljakutseid, kuhu kriminalistikatalitus satub, on grupijuht Paul Pihelgase väitel väga erinevaid. „Eile oli juhtum, kus käidi ühes söögikohas, võeti kassaaparaat kaasa, lõhuti see ära, saadi raha kätte ja jäeti kassa maha, aga nii kehvasti, et lõhkumise käigus oli varaste veri sattunud kassale. Sellistele väljakutsetele kaasatakse samuti kriminalist,“ rääkis Paul. FOTO: REELIKA RIIMAND

Millal on kõige parem jälge ajada? 9.15

Piusa kordonis on inimesi igast Eesti otsast: Tallinnast, Viljandist, Pärnust, Ida-Virumaalt. Hea graafik võimaldab ka kaugelt töötada ja ollakse paindlik. Oluline on, et teaksid, mis sind kordonis ees ootab.

uidas ilmastikuga hakkama saada? Hästi oluline on jääda kuivaks, sest siis töötad kaua ja korralikult. Kui oled märg ja pead jääma seisma, hakkab külm ning pea enam ei tööta – ei ole tahtmist, et oo, vaatame sinna nurga taha ka. Miks on piirivalvetöös kõrvad olulised? Tuleb suuta vaikselt liikuda ja kuulatada, et üllatusmoment töötaks sinu kasuks. Vaiksel õhtul on jutukõma kaugele kuulda. Kuidas looma jälge inimese omast eristada? Paned käe jäl-

je põhja – inimese jälg on põhjast lame, looma sõrg aga surub jälje põhja augu. Mitmest minejast jääb maha päris tugev jälg. Kuidas koer jälge ajab? Koer peab töötama hästi, mitte ilusasti. Mitte nii, nagu inimene ette kujutab, kuidas jälje ajamine käib. „Mina ei saa koerale öelda, kuidas ta peab olema, kui jälge ajab. See on sama, kui pime õpetab nägijat lugema. Koeral ei pea olema nina maas, kuigi filmides nii on. Ta ei pea minema täpselt jäljerada pidi. Liiga palju on

kujutlusi ja õpetamist, kuidas koer n-ö õigesti töötab. Mina seda ei poolda ja soovitan: tee nii, nagu sa oled harjunud oma koeraga tegema. Piiriribalt jälje võtmise teeb keeruliseks see, et nii lühikese maaga ei moodustu jäljemustrit, mida koer saab ajama hakata. Pikemalt jälge ajades hakkab muster tekkim. Läbime siis rohkem erinevaid pinnaseid, saame paremat ja kehvemat jälge.” Millal on kõige parem jälge ajada? Hommikul õhtust jälge ajada on ideaalne, õhtul hommikust jälge keerulisem. Päike sööb jälje ära. Jälg tahab niiskust ja taimestik säilitab seda. Soos aga hoiab jälge mitu tundi. Asfalt ja muld nii head ei ole.

Ärni FOTOD: TUULI HÄRSON

Kaido arvab, et Eesti liigub ilmselt sinna, kus on praegu paljud teised riigid: „Näiteks narkopolitseis või laste vastu suunatud seksuaalkuritegude üksuses tohib töötada maksimaalselt viis aastat ja siis roteeritakse politseinik teisele ametikohale mingile muule tööle.“

9.30

Südamega töö Lõuna prefektuuri Kagu ja Viljandi personalispetsialist Helen Laansoo jõudis PPAsse 16 aastat tagasi. „Algselt soovisin pärast gümnaasiumi kandideerida politseikooli, aga elu tõi teele mitmeid perekondlikke takistusi ja mõistsin, et hetkel siis nii peab olema. Alustasin õpinguid personalivaldkonnas ja kui mõni kuu hiljem oli vajalik leida praktikakoht, teadsin, kuhu sammud sean. Tulin praktikale ning ühtlasi sai minust abipolitseinik. Mõni kuu hiljem alustasin tööd Tartu linna konstaablijaoskonna spetsialistina ning sealt juba liikusin edasi personaliüksusesse.

FOTO: REELIKA RIIMAND

Kaido Kõplas

„Ikka öö ja päev võrreldes vana alusega. Ta on moodne ja juhtimine on väga lihtne, kui ära harjuda,“ arvab Teearu. „Merepääste seisukohalt on see suur edasiminek Pärnus. Kihnu jõuame ka kiiremini, ja Kihnu taha. Kui vana bume-

9.40

Tarmo Teearu, Sander Kobolt ja Eerik Leiger

rangiga oleks läinud kaks tundi, siis sellega käime tunni ajaga ära,“ ütleb Leiger. „Kui esimene suure lainega minek oli, siis algul rehkendasime, et no kaks, kaks pool tundi, aga läksime tund ja kümme,“ ütleb Teearu. Kobolt mainib, et ega tormiga sõit ole endiselt mugav. „Selle jaoks on meil siin eraldi kolmnurkrihmad – paneme ennast istmesse kinni,

9.50

sest teinekord on sõit selline, et võib istmelt minema lennata.“ Merehaigeks mehed üldiselt ei jää. Kobolt meenutab, et temal ja Teearul on olnud vaid üks kord, kus mõlemad merehaigeks jäid. „Viisime sügisel meie eelmist politseikaatrit Pärnust Roomassaarde väga kehva ilmaga. Ülesõit kestis vist 6–7 tundi ja siis oli natuke kehv olla küll.”

10.00

Aegunud!

Andsin käe ja seejärel hinge ning julgen öelda, et teen oma tööd südamega. “ Võiks mõelda, et nii pikka aega ühes valdkonnas, hakkab igav? “Ei hakka, kuna saan olla toeks ja abiks kolleegidele, kes panustavad meie ühiskonna turvalisuse loomisse. Ka nemad on samasugused inimesed ja vajavad tuge ja märkamist.“ „Kui inimene politseisse tuleb, siis ta on oma karjääri elukaare alguses – ta kogeb, kasvab ja muutub. Ühel hetkel on aeg muutusteks. PPA-s on tal enda karjääri jooksul võimalik areneda, ameteid muuta, aga mõte on selles, et ta ära ei läheks ja et ta tunneks ennast siin hästi. Niimoodi ongi personalitöötaja suur ülesanne neid töötajaid hoida ja toetada,“ räägib Helen.

Helen Laansoo FOTO: GERLI VAHER

„Püüame kõiki aegunud dokumente ära võtta. Eriti, kui inimene näiteks ütleb, et viskab oma vana passi prügikasti. Laste dokumente anname küll, kui soovitakse mälestuseks võtta. Mul on endal ka paar vana dokumenti olemas. Aga mälestus mälestuseks, kodus sahtlis on ka ruum piiratud ja mingil hetkel viskad dokumendid ära, aga see ei ole turvalisuse mõttes hea,” räägib klienditeenindaja Oiva. Teinekord ei võeta aegunud dokumente ka kaasa. “Kirjades on alati punkt, et võtke kindlasti kaasa oma vana pass või ID-kaart! Aga kes seda lõpuni loebki … Võtsin kliendi sõrmejäljed, et kindel olla, et ikka

FOTO: NELLI PELLO

9.20

Eerik Leiger, Sander Kobolt ja Tarmo Teearu sätivad laevas asju. Meeste tööalus Terje valmis Saaremaal Baltic Work Boatsis ja on Pärnu SARi kasutuses alates käesoleva aasta juulist.

FOTO: REELIKA RIIMAND

Torm ja Terje

Lääne prefekt Kaido Kõplas sirvib Haapsalu jaoskonnas kiirelt telefonis oma meile, paneb siis telefoni kõrvale ja märgib: „Ma pole neli päeva koju saanud.“ Paaril eelneval päeval on Kaido olnud koos PPA juhtkonnaga kohtumisel Ukraina kolleegidega. Kas politseitööd on võimalik nii teha, et koju minnes tööle ei mõtle? „Me puutume kokku vägivalla, surmade, laste vastu suunatud vägivalla ja seksuaalse väärkohtlemisega. See, et lahkud siit majast ja lülitad end välja, on praktiliselt võimatu. Selleks, et sealt välja tulla, peab ülitugev pere olema, peab ise ülitugev olema. Politseinik saabki olla seni, kuni nende raskustega toime tuled ja tahad toime tulla,“ mõtiskleb prefekt.

õige inimene tuli. Seda juhtub harva, aga samas sellistel juhtudel on võimalus olemas,” lisab Veljo.

10.05

Politseitöö ei lõpe!

ahel, kui mõni inimene ka tunneb huvi, et kas tööd ikka on, siis vastan talle ka, et teate, meie töö on selline, et kui tundub, et jääb väheks, siis alati leiab juurde! Selles mõttes muret ei ole!“ Vello on parasjagu vestlushoos, kui tuppa astub piirkonnagrupi juht Indrek Tohter ja Vello sõnab: “No ma ei tea. Ülemus on mul siin ähvardanud, kui vahepeal tuli jälle mingi koondamise laine, et esmalt lähevad penskarid. Ma ütlesin, et vaat, Indrek, tänase päevaga on nii, et kui, siis ainult sunniga! Ja kui juba nii ütled, siis niisama ei lähe ju, eks? Ja nüüd ongi jälle nii, et ta ütleb: ei sa lähe veel kuhugi, meil on vaja sind!“ Hiljuti korraldati jaoskonnas konkurss piirkonnapolitseiniku kohale, kuid polnud inimesi, kes tahtnuks tulla. Indrek täpsustab, et tegelikult polnud kõrgharidusega inimesi. Vello nõustub: „Jah, kõrgelt haritud inimesi. Näiteks oli üks tüdruk patrullist, kes oli nõus muidu tulema, aga ei õnnestunud tänavu aasta saada kõrgkooli sisse, nii et ta ei saanud tulla.“ Ka Sisekaitseakadeemias

on järjekord ukse taga ja konkurss suur, mis Vello sõnul tähendab, et koolist ei jõua meile tööle nii palju inimesi, kui oleks vaja. Indrek lisab: „Jah, me tahaks just noori siia, sest Vellot pole ju mõtet alaealisi taga ajama saata!“ Noorte tööle leidmine on kõrghariduse nõude pärast keeruline. Kui majast seest, näiteks patrullist, ka kellegi leiaks, siis haridusnõue on jäik ja väiksemates kohtades sageli pärssiv.

Väikses kohas tuntakse kõiki Suurematest linnadest väljapool töötamise võlu on sageli see, et teatakse oma inimesi ja kuidas neil läheb. „Jah, selles mõttes on lihtsam, et üldiselt me teame. Ja kui ei tea, siis saame ilmselt üsna kiiresti teada,“ muigab Indrek. Kas teistpidi pole keeruline väikeses kogukonnas olla kogu aeg politseinik? „Mind pole see kunagi seganud,“ ütleb Indrek ja lisab: „Vahet ei ole, kas oled erariietes või vormis – kõik noored teavad niikuinii.“ Seetõttu ollakse sageli ka kontrollkäikudel vormis, kuna nägu on ju tuttav. Kui

FOTOD: REELIKA RIIMAND

„Meie tööaeg on kaheksa tundi päevas, 40 tundi nädalas ja tööajal tuleb tööd teha!“ lausub Haapsalu jaoskonna piirkonnapolitseinik Vello Vichterpal talle omase huumoriga.

on vaja, et ametnikku ära ei tuntaks, lähevad nooremad politseinikud, keda ehk kõik veel ei tea. Mõlemad mehed tõdevad, et jaoskonnas tegutsetakse niikuinii kogu aeg koostöös ja aidatakse teisi gruppe, sest inimesi on vähe ja ülesanded tuleb täita. Suurürituste ajal kasutatakse vahel ka teiste jaoskondade abi. „Samas näiteks mingi aeg just tegime reede õhtul kontrollkäiku ja avastasime, et Haapsalu linn oli nii tühi, et ajasime siin üksteist taga oma kahe autoga,“ naerab Vello. Nii Vello kui Indrek peavad intervjuu järel minema jaoskonnas toimuvale aastat kokku võtvale koosolekule. Kuidas töötulemuste koosolekuks valmis ollakse ja kuidas selles vaates jaoskonnal sel aastal läinud on? Indrek arvab, et rahule ei saa kunagi jääda. „Elus on nii, et kui ütled, et kõik on hästi, siis tulevad kohe mingid suured jamad,“ naerab ta. Suurima murekohana näeb Indrek enda grupi praegu seda, et puudu on üks alaealistega tegelev piirkonnapolitseinik. „Sigrid Siht on praegu üksi ja koormus suur, seega pean ka ise sinna panustama. Minu töö on aga selline, et saan aidata seal, kus parasjagu vaja, täidan nii-öelda auke,“ tõdeb Indrek. Puudust tuntakse jaoskonnas ka võimalustest, millega aidata

Õpilastega on muresid vähe Vello ja Indrek vestlushoos esimese kabinetis

noori ja eriti sõltuvusega kimpus olevaid. „Kõik on ju vabatahtlik ning vanematest või eestkostjatest sõltuv, ent kui noor vajab meie hinnangul resoluutsemat sekkumist, siis täna jäävad meil käed lühikeseks. Ja mitte ainult meil, ka lastekaitsel või sotsiaaltöötajal,“ selgitab Indrek. Ka Vello nõustub.

Politseis saab kõike teha – ainult proovi! „Kui ülekantult öeldes oled 100 aastat siin politseinik olnud, kas kõrini pole kunagi saanud?“ „Küll!“ vastab Vello kiirelt. „Lihtsalt töö pole otsa saanud?“ „Alles täna vihastasin siin ülemuse peale,“ muigab Vello, viib jutujärje mujale ja hakkab rääkima, kuidas ta PPA rahulolu-uuringule vastas. „See pidi olema ju anonüümne, aga kui ma mõne koha peal seal vastustes rääkisin piirkonnatööst ja vist isegi mainisin Haapsalu politseijaoskonda, siis vist mingil määral kaob see anonüümsus ära,“ naljatleb Vello. „Eks selle suu pärast ole elus peksa saanud küll,“ võtab Vello kokku. „Aga ega inimene unustab ka kähku. Elu annab õppetunnid, aga inimesel kipuvad need meelest ära minema.“ „Aga mille pärast siis tööst kõrini sai?“ Vello vaikib hetkeks. „No kui ma nüüd päriselt mõtlen, siis viimati, kui mind 2004.

aastal Lihulasse saadeti juhtivkonstaabliks, kes oli nagu jaoskonna juht konstaablijaoskonnas, siis seal tekkis küll vahepeal tunne, et mulle aitab. Sa pead vastutama, miks üks või teine inimene ei tee seda, teist või kolmandat. Patrullis käis mul näiteks seal üks mees nii, et tuli õhtul tööle väidetavalt oma padi ja tekk kaasas. Sõitis Tuudile kuhugi kuuseheki taha, keeras kummuli ja ütles, et mina pole tulnud siia mingiks liiklusjärelevalve meheks, ma tulin patrulli ja mina teen ainult väljakutseid!“ „Nagu ma aru saan, siis sulle väga meeldib siin ja ei taha ära minna? Juht meeldib ja see, et ei pea ise juht olema, meeldib veel rohkem?“ „Nagu sa aru saad, siis ma ei saa nendele küsimustele praegu vastata,“ viitab Vello ruumis olevale ülemusele ja muigab. Mis paneb meestel, kel kahe peale politseitöö kogemust kogunenud üksjagu, ikkagi silma särama? „Politseitöö on ju nii huvitav! Sa saad valida valdkondi, millega tegeleda tahad. Olen kõik tööd ära proovinud ja kui sa tahad liikuda, siis keegi sulle kätt ette ei pane. Muidugi pead ise aktiivne olema ja keegi putru sulle suhu toppima ei tule, aga kui huvi on, siis võimalusi on,“ ütleb Indrek innukalt. Leeni Almosen PPA pressiesindaja

Haapsalus asub kutsekool, mistõttu küsitakse tihti, kas politseinikel tuleb sealsete õpilastega ette rohkem muresid kui muidu. „Ei tule,“ vastab Vello väga kindlalt. „Meil oli just riigiasutuste juhtide nõupidamine. Seal osales ka kutsehariduskeskuse praegune direktor, kes on muide Harjumaal siiamaani abipolitseinik. Temaga rääkisin, et umbes paarkümmend aastat tagasi, kui toona Taeblasse kutsekool tehti, levis üle-eestiline müüt, et kui õppida ei viitsi, mine Taebla kutsekasse – seal võetakse kõik vastu. Võetigi! Ja nad vedasid läbi ka seal mingil määral. Aga nüüd on aastaid niimoodi olnud, et problemaatilised õpilased langevad üldiselt kooli nimekirjast välja juba esimese kuuga. Tugev koolipere hoiab silma peal päris jõuliselt ja nad teevad omavahel koostööd ning info liigub.“ Vello lisab, et on varasematel aastatel käinud kutsehariduskeskuse esmakursuslaste kohanemislaagris ennetavalt rääkimas. „Kõnelesin teemadel, mis on karistusregister, kuidas sinna satub ja kui keegi satub, on ta nagu raamatusse kirjutatud ning ei pääse sealt enam kunagi välja,“ muigab ta. „Ükskord tuli kooli töötaja ja ütles, et meil oli ju kokkulepe, et kui meie õpilastega mingi probleem on, annate meile teada. Pidin talle tõdema, et jamasid pole!” Indrek Tohter kinnitab samuti, et probleeme oli pigem üheksakümnendatel. „Siis oli seal tõesti igasugust rahvast,” ütlevad mõlemad. Üksjagu tuleb pigem tegeleda lastega, kellel on sõltuvusprobleemid või kes on toimetulekuraskustega peredest. Lapsed ei püsi tihti seal, kuhu on nende elukoht määratud, ning politseinikel tuleb nad sinna tagasi viia.

Mida põnevat ja huvitavat on logistikud hävitama pidanud? „Räägi nendest põdrakoibadest!“ Ja logistik Helle Martinson räägib: „Nooo, ega need päris põdra koivad olnud ikka. Me esialgu ei teadnud ka, millega tegu. Igal juhul leiti ükskord sündmuskohalt luud ja esialgu arvati,

et äkki need on inimese omad. Käisid ekspertiisist läbi ja tuli välja, et pole inimese omaks ühti. Tegu metslooma luudega. Muud nendega peale hakata polnud, kui et tuli hävitada. Prügikasti me ei saa leide ja asju ju visata. Loomsed jäätmed tuleb viia Väike-Maarjasse ja nii tuligi teekond sinna nende koibadega ette võtta.“

Vastutuul Ühe jutiga sõideti 45 kilomeetrit ja rattureid tervitab Jõgeva. Tehnilised viperused olid juba esimese sõitja kätte saanud. Ühel kolleegil oli rehv tühjaks saanud, aga õnneks olid kambapeale vajalikud vahendid olemas, mure sai lahendatud ja sõit jätkuda. Grupis sõites langeb põhikoormus nendele, kes seltskonda veavad. Lagedatel põldudel ja tuulekoridorides on grupi eesotsas kõige keerulisem, sest vastutuul on ees justkui sein ning edasiliikumine nõuab kõvasti energiat. Õnneks on suuremas seltskonnas võimalus eessõitjaid regulaarselt vahetada. See tagab, et vedajad

saavad aeg-ajalt puhata ja taastuda ning seejärel taas mõne aja pärast vedama minna. Grupiga sõites saad aru, milline on erinevus, kui sõidad esimeses, teises või mõnes

tagumises reas. Olukorras, kus tuul on vastu, on see vahe meeletu ning tänu koostööle on võimalik head tempot hoida ka tugevas vastutuules.

FOTO. RAGNE KEISK

10.10

10.20

10.30

10.40

10.50

Oleme üksteisele toeks Kriminalistide töö eripäraga päris lõpuni keegi ilmselt ei harju, kuid töökaaslaste toetav õlg ja julgustavad sõnad aitavad emotsioonidega toime tulla ning hoiavad silmad säramas. Kas raskete liiklusõnnetuste vaatepildid kriminaliste kummitama ei jää? „Pigem mitte. Kui jääb, tuleks kellegagi rääkida,“ vastab Kaiti Ummelas kiirelt. „Neid asju ei tohi südamesse võtta. Kui võtad, võivad need kummitama jääda. Eks raske on muidugi, eriti siis, kui on sündmused lastega. Lapsed reageerivad väga

FOTO: REELIKA RIIMAND

erinevalt ja alati tekib tahe traumeeritud last kõige eest kaitsta. Siis teemegi seda, kuni Ohvriabi kohale jõuab.” Kriminalistide sõnul ei tea keegi, kuidas reageeritakse sündmuskohal nähtule, enne kui pole ise kogenud. „Ma ei usu, et keegi lõpuni ära harjub, aga eks meil on omad nipid ja vahendid, kuidas toime tulla. Uuemad kolleegid pärast mõnd rasket sündmuskohta ikka uurivad, kuidas ma pärast magasin ja kas kõik on korras, kui nad ise seda unes nägid. Tavaliselt vastan, et kui ühe korra näed, siis on hästi, kui aga rohkem, võiksid kellegagi rääkida. Meil on õnneks väga toetav ja sõbralik

meeskond, saame kõigest rääkida. Teisiti ei kujutaks ettegi, sest meie tööd ei saa koju kaasa võtta või pärast elukaaslasele rääkida, mis ma täna nägin. Nii me olemegi üksteisel toeks. Kui on vaja ventileerida emotsioone, teeme seda omavahel,“ selgitab Kaiti. Samas tõdeb kriminalist Rene Mitt, et olles 20 aastat seda tööd teinud, on ta juba kõike näinud ja teda ei heiduta vist enam miski. „See stoilisus, mis tekib nende keeruliste sündmustega, kandub ka eraelusse,“ lisab Kaiti ja kinnitab, et see on hea, kuna nii suudetakse selge pea säilitada ka siis, kui isiklikes asjades on keerulisem periood.

FOTO: MARTIN RAID

Põdrakoivad

Põhja kommunikatsioonituba

Britta Sepp, Annika Maksimov ja Blacky

mis neile on läkitatud. Postkast peaks vähendama Häirekeskuse koormust ja kirjad on meile asitõendiks uurimisel. Kõike seda tuleb nüüd avalikult teadustada.“ Britta lisab info sotsiaalmeediasse ja saadab ka ajakirjanikele. Samuti kirjutab ta info jutupunktidesse, mida kõneisikud intervjuudeks valmistudes kasutavad. „Saadan palve ka saate „Reporter“ toimetajale, et ta kuvaks meiliaadressi usutluse ajal ekraanil. Suhtlen telefonitsi kolleegiga, kes „Reporterile“ intervjuu annab. Räägime läbi põhilised sõnumid ja soovin talle edu. Vahepeal saadan politseinik Maarja Punakule usutluse jaoks jutupunktid.“

FOTO: REELIKA RIIMAND

11.00

11.10

F1 vs PPA

11.35

Äksil üksi veisteta

Lennusalgas toimub hommikune briif, et kõik teaksid, mis on plaanis, kuhu lennatakse ja kes mida tegema peab – õhus keegi üllatustega tegeleda ei taha. Esimene planeeritud lend on õppelend, et pikemalt puhkuselt naasnud pinnaltpäästja Marko Aron saaks oma oskuseid lihvida.

opteris alustavad lendu lisaks kahele piloodile ja Markole veel vintsioperaator, päästmist vajav nukk ja kommunikatsioonispetsialist Kaarel Kallas. Suund võetakse Äksi saarele, kus Kaarel kehastab hätta jäänud merelist. Kuigi saarel peaks olema kari uudishimulikke veiseid, pole neid kuskil näha ja Kaarel jääb päästmist ootama. Saabub kopter ning pinnaltpäästja Marko laskub koos peatselt päästmist vajava nukuga vette. Seejärel vintsitakse pinnaltpäästja üles ning kopter teeb tiiru, et tagasi tulles hakata nukku otsima. Kopter tagasi, nukk leitud, laskub pinnaltpäästja. Kopter lendab veidi

Kui F1 meeskonna rekord rehvivahetusel on umbes 1,8 sekundit, siis kuhu mahuvad PPA logistikud? Logistikute sõnul ei määra aeg siin midagi. Kvaliteet on oluline. Garaaži saabub organiseeritud ja raskete kuritegude talituse ametnik autoga. Töö käib kui õlitatult. Kohe on näha, et mehed on seda aastaid teinud ja on vägagi kokku töötanud. Reimo lükkab tungraua auto alla, Aleksandr võtab samal ajal ära ilukilpe. Juba kostabki poltide lahti kruvimise hääl, rattad on alt, teised veeretatakse kohale, need põristatakse kinni, ilukilbid tagasi külge, masin tungraualt alla ja valmis ta ongi. FOTO: RAGNE KEISK

eemale, et vees oleks rahulikum ja võimalik nukk raami peale upitada. Kui see tehtud, kutsutakse kopter taas lähemale ning nukk ja päästja tõmmatakse veest välja. Harjutuse järel selgitab kümme aastat vintsioperaatorina töötanud Reino Püvi, et meeskonna jaoks on oluline harjutada lisaks vees toimuvale tegevusele ka näiteks lähemist. Kui päästetakse raamiga – sel korral nii tehti –, on ühtlasi on vajalik harjutada kopteri paiknemist päästmise ajal. „Pinnaltpäästjal on raske oma tööd vees teha siis, kui kopter on otse tema kohal või asub temast ülestuult. Samuti on päästeraami küljes juhtliin, mille abil saab pinnaltpäästja raami suunata – sel-

leks on vaja, et kopter paikneks õiges kohas – kui kopter on otse raami kohal, on raami mööda liini keeruline suunata.“ Vintsipiloot peab ühe ülesandena seetõttu juhendama piloote, kel osas suundades vaateväli piiratud. Kusjuures vintsioperaator saab ise ka kopterit horisontaalselt liigutada, kuid praktikas pole selle järele vajadust olnud. Kopteriga saab inimesi päästma minna Reino sõnul ka siis, kui ilm veesõidukite jaoks liialt ohtlik. Kopter kardab ainult neid olukordi, kus jäiteoht suur – kui tiiviku peale tekib jää, muutub selle kuju ning õhus püsimine võib muutuda keerukaks ning ei ole enam ohutu.

FOTO: NELLI PELLO

Kella 11 paiku saab Britta Sepp info, et PPA lõi meiliaadressi masskirjadega tegelemiseks. „Ootame, et asutused saadaksid sellele aadressile edasi pommiähvarduste kirjad,

11.45

100% panust

„Suhtun igasse väljakutsesse nii, nagu läheks sinna esimest korda,“ ütleb Jõhvi jaoskonna patrullpolitseinik Robert Tšernjakovski ja tõdeb, et eks ikka on ette tulnud olukordi, kui väljakutse tuleb kohta, kus ta juba korduvalt käinud. „Endal on nii lihtsam, kui ei seosta inimesi ja aadresse.“

Robert Tšernjakovski autojuhti kontrollimas

obert on töötanud varsti politseis viis aastat ja patrullpolitseinik Daniel Kaširov pool aastat. Mõlemad on kohalikud, ent avastamisrõõmu leiavad pea igas vahetuses. Valitseb eelarvamus, et Ida-Virumaa on Eesti kriminogeenseim piirkond – nii Robert kui Daniel kinnitavad, et kuulevad seda praktikale tulevate kadettide käest. Eelarvamusel alust aga ei ole. „Üks asi on kindlasti vene keele oskus, mida siin vaja läheb. Eks seda ka kindlasti kardetakse,“ nendivad mõlemad.

südamega, eriti just politseis, sest sinu tegemata töö tagajärjel võivad kannatada teised inimesed.“ Üks juhtum on tal siiani südamel, kus külla tulnud mees tappis võõrustaja ja helistas siis 112. Lisaks oli teada, et korteris on ka tapetud mehe tütar. Sündmuspaigale

Endast parima andmine

saabunud, leidis Robert väikese tüdruku laua alt käega ümber põlvede hoidmas. Koheselt helistati Ohvriabisse, kuid sealt abi ei saadetud. See oli esimene kord, kus Robert ei teadnud, kuidas lapsega suhelda. Ta võttis tüdruku sülle ja surus tema pea enda rinna vastu, et laps isa surnukeha nägema ei peaks. Mida tüdruk sel hetkel tunda võis või kuidas see teda mõjutab, ei oska meist keegi aimata.

Piirkonnast olenemata puutuvad patrullpolitseinikud kokku keeruliste juhtumitega, mis kuhjudes võivad viia läbipõlemiseni. Robert ütleb, et inimesi on erinevaid, kuid tema elab selle järgi, et kui läbipõlemise tunne tekib, töö käib närvidele ja ei meeldi, tuleb astuda samm eemale ja leida midagi uut. „Ei ole mõtet jääda kohta, kus sa ei tee tööd 100 protsenti

Ei ole mõtet jääda kohta, kus sa ei tee tööd 100 protsenti südamega!

Taoliste juhtumite puhul on väga oluline osata valida sõnu, kuid kuna Robertil teadmine ja oskused sel hetkel puudusid, andis ta olukorras endast parima. Nii Robert kui Daniel ütlevad, et võrreldes teiste regioonidega on Ida-Virumaa inimesed kinnisemad. „Erineva kontingentiga kokkupuutumine on igale ametnikule kasulik, sest sa näed lihtsalt niivõrd palju inimtüüpe, kellega pead suhtlema ja tegelema. Nii saad meeletult kogemusi,“ sõnab Robert.

Ettekujutus ja tegelikkus Jaoskonnas toetavad politseinikke tihti abipolitseinikud, kuid Robert ja Daniel tõdevad, et leidub neidki, kes tulevad patrulli üksnes märulit otsima. „Arvatakse, et nädalavahetustel on alati miljon kutset. Vahepeal on laupäeva öösel ainult üks väljakutse, samas võib tavaline teisipäev kujuneda selliseks, et jookseme ühelt kutset teisele.“ Pirjo Neissaar PPA pressiesindaja

Rääkimine hõbe Valdavalt on kliendid teeninduses sõbralikud. „Mõned üldse ei räägi. Ükskord tuli mees, istus, andis dokumendi. Ei rääkinud midagi, ühtegi sõna. Ma isegi kahtlesin, et äkki on kuulmisvaegusega. Aeglaselt ja kõva häälega rääkisin temaga, palusin andmeid üle kontrollida. Ikka vaikib. Lõpetuseks ütleb: „Jah, kõik on korras.“,“ kõneleb Veljo Lepasaar. Mõned inimesed tahavad rohkem rääkida, eriti vanemad. Kui taotlusi tullakse tegema, jutustatakse rohkem ja proovitakse Veljo sõnul kogu oma elu järjest ära jutustada. “Kättesaamisega on jälle teistmoodi, kuigi teinekord räägitak-

Mis õhtul teed?

se ka seda, kuhu uue passiga reisile sõidetakse,” muigab Veljo. Õhtuks väsitab suhtlemine teinekord päris ära, kuid enda vaimse tervise säästmiseks peab lähtuma põhimõttest: uksest väljas, peast väljas. “Need ajad on ammu möödas, kus veel uneski tegelesin kurja taotlejaga.” Teenindussaali suure rahvamassiga harjub samuti. “Poes seisad järjekorras ja mõtled, et oi! nii palju inimesi. Ja siis tuled teenindussaali, kus on sada inimest korraga.”

Kommunikatsioonispetsialist Britta kuulab endiselt koosolekut. „Meenub, et mõned tunnid tagasi lubasin aidata veebipolitseinik Anderot, kes küsis nõu, kuidas vastata ühele kommenteerijale, kes kritiseeris politsei tegevust seoses pommiähvardustega. Saadan talle kommentaari vastuse ettepaneku ja soovitused e-mailile.“ „Kell 12.45 riputan lõpuks üles postituse nii Politsei- ja Piirivalveameti Facebooki lehele kui ka kõikide teiste prefektuuride lehtedele. Palun ka veebipolitseinikel enda lehtedel seda postitust jagada. Helistame Maarjaga ja uurin, kuidas

Veljo Lepasaar

tal intervjuu läks. Ta sõnab, et hästi,“ ütleb Britta. Kõne läheb ka Ida-Harju jaoskonna juht Roger Kummile, et küsida intervjuu kohta ja Britta küsib: “Kas sul on reede õhtuks plaanid tehtud?” Brittale meenub kolleegide nali, et kui malbel häälel kommunikatsioonibüroo töötaja helistab ja küsib, kas õhtuks on plaanid tehtud, siis see pole mitte kutse õhtusöögile, vaid kindlasti soov mõnele intervjuule saata. “Nii ka sel korral on õhtusöögi asemel laual intervjuu „Ringvaatele“. Õnneks tuleb Roger vastu ja on nõus saatesse minema.

FOTO: NELLI PELLO

12.00

12.10

12.20

12.30

Köiesport Pärnus

Sander Kobolt

FOTO: KRISTI RAIDLA

11.50

Pärnu kaubasadamas sildub kaubalaev Lady Habarka, parasjagu käib laeva kinnitamine otstega kai külge. Sander Kobolt jälgib sildumist ja laevast pika köie kaile viskamist ja ütleb nagu spordikommentaator: „Oiii, otsavise ebaõnnestus! Ta peab ju selle nüüd kõik tagasi kerima.“ Tarmo Teearu kommenteerib: „Uus katse!“ Kui seegi ebaõnnestub, hüüab merepäästekolmik autos peaaegu korraga: „Eiiiiiii!“ Teearu ütleb kolmanda katse eel: „Nüüd peab õnnestuma, no nüüd peab tulema.“ Ja kuna ikka ei saadud köit kalda-

le, kommenteerib Teearu: „See on disklahv juba.“ Järgmine vise otsapoisilt kai peale. Kobolt: „Oi! see on juba märksa parem!“ Kolmik ootab autos, et saaks minna laeva kontrollima. Tavaliselt sõidetakse trapi ette. „Läheme laeva, seal on eraldi vahimadrus, kes võtab meid vastu. Kuna läheme ju võõrriigi territooriumile, antud juhul Hollandisse, siis tema paneb kirja meie andmed. Siis juhatab meid kusagile ruumi, vahel on see messiruum, mõnikord köök või mingi puhketuba. Enamasti juhatatakse meid siiski laevasilda ehk siis sin-

na, kust laeva juhitakse. Miks meil kontrolli jaoks ruumi on vaja – dokumenti tuleb teha templijäljend ja vaja on tööpinda. Kui on piiriületus või piirikontroll, me sisestame selle andmebaasi.“ Mehed räägivad, et Pärnu sadamas käib laadimine kiiresti ja üle kahe päeva laevad sadamas tavaliselt pole. „Üks Eesti kapten olla kurtnud, et Pärnus laaditakse nii kiiresti laevad ära, et ta ei jõuda kodus ka ära käia,“ räägib Kobolt. Laeva saavad mehed alles 12.30 ja laevas läheb neil kümmekond minutit. Kobolt teatab tagasi tulles: „Ühel meeskonnaliikmel olid dokumendil sünnipäev ja kuu omavahel vahetusse läinud.“ Pärast kontrolli viib tee tagasi Terje juurde, et minna merele.

9.00

kiivrite külge on kinnitatud öövaatlusseadmed. Sobivalt on sealse mahajäetud maja esimese korruse aknad metalliga kinni löödud ja päevavalgus läbi ei pääse. Üks operaator on juba varem kohal ja väljub hoonest, kui kolleegid järjest saabuvad. Tema vastutab instruktorina treeningu sujumise eest ning oli esimesena kohal, et kõik valmis panna. Üles tuli sättida sihtmärgid, n-ö kurjategijad, kes pimedate ruumide nurka on varjunud ja kelle politseinikud peavad ohutuks tegema. Öövalgusseadmed aitavad ruumides orienteeruda. Varustus on nii hea, et ühe operaatori sõnul ei ole tema jaoks vahet, kas töötada päevavalges või pimedas.

Väike viga, aga suur tagajärg

FOTOD: NELLI PELLO

K-Komando tavaline tööpäev on eriline Eriüksuse K-komando reede, 13. oktoober algab rahulikult. Kavas ei ole ühtegi kinnipidamist või muud operatsiooni, küll on meeskondadel mitu treeningut ning ka administratiivset tööd, mis mõned inimesed kontorilaua taha sunnib. 14

simene meeskond valmistub hommikuseks taktikatreeninguks. Operaatorid panevad selga täisvarustuse: vormi, kiivri, kõrvaklapid, kaitseprillid, vööle läheb käsirelv ja rihmaga kaela automaattulirelv. Tee viib Koplisse ja tühjas parklas valguvad autodest välja täisvarustuses mehed,

Neljane eriüksuse meeskond liigub mööda pikka koridori, sisenedes ükshaaval tubadesse. Ühtegi sõna operaatorid omavahel ei räägi, kogu kommunikatsioon toimub peanoogutuste ja käeviibutustega. „Vastane ei tohi meid kuulda ega näha, aga meie peame

omavahel suhtlema, infot vahetama.“ Vaikus tagab eriüksuse töös väga olulise üllatusmomendi, mis annab operaatoritele vastase ees eelise. Kõrvalt vaadates toimib koostöö kui õlitatult, on kohe aru saada, et mehed on harjunud koos töötama. Vähem kui 15 minuti pärast on pikk pime koridor ja kõik sealsed toad on kontrollitud ning kurjategijad kahjutuks tehtud. Seda sõnagi lausumata. Treening loetakse lõppenuks ja meeskond koguneb debriifiks – kiire kokkuvõtte eesmärk on läbi arutada võimalikud eksimused ja neist õppida. Üllatuslikult satub kõige suurema kriitika alla omavaheline kommunikatsioon. Kõrvaltvaataja ei saa aru, et miski viltu vedas, sest kõik toimis kui õlitatult, kuigi tegelikkuses on detaile, mis meeskonda ennast häirivad. Päris ohuolukorras võib ka väiksem viga minna kalliks maksma, seega tulebki treenides kõik viimse pisiasjani läbi mõelda. Pikalt arutavad operaatorid, kuidas paremini sellist olukorda lahendada, kui kiiresti liikuda ja millise tehnikaga toimetada. Instruktor sätib juba varsti teisele korrusele üles uue harjutuse ja selgitab, et kurjategija, keda kehastab T-särki riietatud papitükk, tuleb asetada võimalikult elutruult ehk kohta, kus ta ka päris sündmuse puhul võiks olla. „Kui lähme kuskile kurjategijat kinni pidama, näiteks kui tegemist on relvastatud inimese või pantvangiolukorraga, valib vastane ka ise võitlejana parema positsiooni. Näiteks mõni pime nurk, kust avaneb otsevaade sissepääsule. Peame alati arvestama vasturünnaku riskiga ja olema ise vaiksed, kasutama üllatusmomenti ja kiirelt kurjategija kinni pidama, enne kui meid rünnata proovitakse.“ Treening algab. Treppidest minnakse üles ettevaatlikult, kuid enesekindlalt. Kordub esimesel korrusel tehtu, ruumid tehakse üksteise järel puhtaks, kurjategijad elimineeritakse ja kui kogu harjutus läbitud, arutatakse, mis läks hästi ja halvasti ning kuidas saaks paremini.

Vähem kui minutiga kopterist põllule K-komando teise meeskonna liikmed alustavad teed Tallinnast Jürisse, kus koos PPA lennusalgaga on plaanis kopteriharjutus. Lennuvahend kaasatakse eriolukorras, kus on vaja väga kiirelt sündmuskohale jõuda ja mingil põhjusel ei ole see autoga võimalik. Minevikus on seda ette tulnud ning kopterit kasutab politsei vajadusel ka erioperatsioonide julgestamisel. Seetõttu tuleb kopterimeeskonnaga koostööd teha ja ühisharjutusi planeerida. Seekord on plaanis köieharjutus, mis tähendab seda, et K-komando operaatorid väljuvad kopterist köiega. „Selline vajadus köiega laskuda võib tekkida näiteks olukorras, kus kopteril ei ole võimalik maanduda, sest maapind ei ole selleks sobilik – olgu siis vajadus parduda laevale või metsa,“ selgitab üks operaator. On keskpäev ja meeskond ootab Jüris põllul kopterit. Harjutuseks on valmis neli täisvarustuses operaatorit ja koer. Kopteri maandudes liiguvad operaatorid sellele vastu paksu tumerohelise köiega. Kopter tõuseb maapinnast veidi kõrgemale ning köis visatakse alla. Kordamööda kutsutakse eriüksuse operaatorid avatud uksele istuma nii, et jalad ripuvad üle ääre. Vaikse koputusega õlale antakse märku, et võib laskuda. Ainuke koht, kust laskudes kinni hoida, ongi köis – ühtegi kinnitust rohkem ei ole ja operaatorid saavad vaid endale kindlad olla. Ei kulu minutitki, kui kõik on juba kopterist välja läinud ja tagasi kindlal maapinnal. Kopter maandub, operaatorid tulevad jälle peale, nüüd tõuseb kopter varasemast veidi kõrgemale ja protsess kordub. Nii neli-viis korda. Ükski operaator ei peegelda oma silmis kõhklust või hirmu. Siiski on see esmakordne laskumisharjutus koer Ronnile, sest värskelt eriüksusega

liitunud koer varem helikopteris lennanud ei ole. Õhus annab olukorra uudsus ka tunda, kui läbi salongi levib ebameeldiv lõhn, sest esimese lennu stress sai koerast võitu. Koerajuhid täidavad kõiki samu ülesandeid, mida teised operaatorid. „Ka meie peame koos koeraga harjutama töötamist maal, merel ja õhus, et pärisolukorras koerale see olustik juba tuttav oleks ja ta ei ehmataks. Kui esimest korda laskudes oli koer veidi ehmunud, siis pärast pidin ikka korralikult pingutama, et teda kinni hoida. Ta tahtis olla esimene, kes laskub,“ ütleb koerajuht ja loeb Ronni esimese lennuharjutuse edukaks.

Rahu ja sihikindlus Veidi enne kella 13 maandub kopter viimast korda, et K-komando kolleegid maha panna ja suundub tagasi Tallinna lennujaama kopterbaasi. Operaatorite sõnul on reeded tavaliselt rahulikud päevad, kui just mõni töö ehk kinnipidamine või operat-

sioon käsil ole. „Täna ühtegi planeeritud tööd ei ole ja on rahulik. Seetõttu kasutamegi seda aega, et trenni teha. Käime laskmas, teeme taktikat ja muud. Operatsioonidega on aga nii, et tavaliselt planeeritud asjad satuvad kuidagi ühele ajale ja siis on väga kiireid perioode,“ kirjeldab operaator eriüksuse siseelu. Eriüksuse operaatoritest õhkab rahu ja sihikindlust. Ka tööde osas säilitavad nad kaine meele. Kuigi sündmused, mida nad lahendavad ja olukorrad, millega silmitsi seisavad, on igas mõttes erilised – olgu vastas relvaga mees, eest kihutav autovaras või oma last pantvangis hoidev purjus mees – oskavad ja saavad nad neid lahendada, sest on nendeks järjepidevalt treeninud. Eriüksus on kinni pidanud kuritegeliku ühenduste liikmeid, pedofiile ja narkokurjategijaid, näinud üksjagu elu karmimaid tahke, aga tunnistavad: „Kõige raskemad sündmused on lastega seotud.“ Leana Loide PPA pressiesindaja

13.00

FOTO: RAGNE KEISK

12.42

Signe Piirikivi

12.40

12.50

13.00

RAHUSTAV HÄÄL

riminalistikagrupi bussid on ehitatud täpselt kriminalistide soovide järgi. Käesolevast aastast lisandus ka avariikohver, mis võrreldes kogu kriminalistika kraami kõrval tundub väga väike. Seal on asjad, mida vaja liiklusõnnetuse sündmuskoha vormistamisel. Grupijuht Paul Pihelgas tõdeb, et kriminalistikabussi miinuseks on see, et need pole väga operatiivsõitudeks loodud – vilkureid on vähem, samuti pole selgelt eristatavad ja kaugele näha, et tegu just politseisõidukiga on. Seetõttu tuleb alarmsõitu tehes olla nendega liikluses ettevaatlikum.

Vorm kui visiitkaart

aos töötavad Helle ja Signe, kelle sõnul on vormi proovimine ametnikule raske ja vastutusrikas tegevus. „Sellest sõltub, kui mugavalt ta ennast tööl tundma hakkab ning kuidas välja näeb. On ju esmareageerijad meie visiitkaart ja nad peavad tänaval esinduslikud välja nägema.“ Signe tunnistab, et tal on kõige selle juures päris vastutusrikas roll. „Sageli ei tea inimesed isegi, mis rõivasuurust nad kannavad. Ikka kipub nii olema, et nad mõtlevad end oma tegelikust numbrist kas suuremaks või väiksemaks. Siin peangi mina olema nende lisasilmapaar ning aus tagasiside andja. Kui näen,

13.10

et inimesele on püksid suured või kuub liiga lühike, ütlen neile seda viisakalt, sest keegi ei taha end vormis ebamugavalt tunda. Ka mina tahan, et nad kohe esimese korraga saaks enda mõõtude järgi vormi selga ja ei peaks edasi-tagasi käies aega kulutama järgmise numbri otsimisele,“ selgitab Signe. Ta möönab, et kõige vahvamad vormiproovijad on kadetid, kes oma esimest vormi saama tulevad. „Nad on nii õhinas ja suures ootusärevuses. Kui nad saavad komplekteeritud endale sobiliku vormi, on näha, kui õnnelikud nad on ja kui väga ootavad hetke, et vorm seljas tööpostile minna,“ räägib Signe siiralt ja soojalt.

13.20 korvab kahjud, jääb juba kindlustusfirma otsustada. Avarii.ee rakendus on Kaiti sõnul väga hea ja tänuväärne lahendus: hoiab nii palju kokku politsei ressurssi ja aega. „Jah, väga palju probleeme saab nüüd lahendada telefoni teel, ilma et peaksime füüsiliselt kohale sõitma. Sageli tahavad inimesed lihtsalt telefonis kuulda politseiniku rahustavat häält ja nad on täiesti valmis ise kõik paberid vormistama,“ kirjeldab Kaiti ja õige pea lahendabki veel ühe liiklusõnnetuse ilma ise arvuti tagant lahkumatagi.

Avariikohast rääkides tuleb juhtimiskeskusest kriminalistidele teade. Sel korral aga sündmuskohale minema ei pea. Nimelt on Lasnamäe parklas kaks sõidukit kokku saanud, kuid juhid ei saa kokkuleppele. Kaiti Ummelas tuvastab juhtide asukoha ja liikluskorralduse kaamerast ning seejärel helistab ühele sündmuskohal olevale juhile, et küsida, mis on neil mureks. Kuigi juhtide arusaam süüst jääb vist lõpuni erinevaks, selgitab Kaiti, et neil polegi vaja selles kokkuleppele jõuda. Peaasi, kui täidavad oma nutitelefonis avarii.ee lehel kõik vajalikud väljad ja teevad pildid – see, kelle kindlustus

13.05

FOTO: REELIKA RIIMAND

FOTOD: NELLI PELLO

13.30

Meditsiinilend

Kopterimeeskond valmistub meditsiinilennuks Kuressaarde, kus abi vajab enneaegne sünnitaja. Ettevalmistuseks tõstetakse välja päästevarustus ning pannakse nii palju istmeid kui palju inimesi kaasa lendab. Midagi ebavajalikku kopterisse ei jäeta – iga täiendav lisakilo tähendab ühtlasi täiendavat kütusekulu.

eetõttu ei hoita kopterit isegi angaaris täis paagiga – täiendav raskus kulutab seismise ajal amorte ning kui järgmine lend satub olema lühike, oleks jällegi kaasas ebavajalik kütusekogus. Kuigi kütusekoguse otsustab alati kapten, siis tavaliselt pannakse kopterisse sisse 1200 liitrit. Paak mahutab 2000 liitrit ning selline kogus võetakse peale enamasti vaid juhul, kui on vaja otsida kadunud inimest, sest ei ole teada, kui pikalt peab õhus olema. Teistel juhtudel on kulu prognoositav ning sellest lähtutakse ka siis, kui õhusõidukit tangitakse. Kuressaarde lennatakse koosseisus kaks pilooti, üks meeskonnalii-

ge, kaks arsti ning õde. Kaks arsti selle pärast, et kui midagi juhtub, on nii ema kui lapsega võimalik korraga tegeleda. Kui vähegi aega, tulevad arstid

ise lennujaama kohale. Nii ka seekord. Kriitilistes olukordades, kui iga sekund loeb, on kopterimeeskonnal võimalus nad ka PERHist ise peale võtta.

Pinnaltpäästjad Denis Pervunin ja Marko Aron

Mis on koera lemmiktoit? FOTOD: ELIS MARII VILTSIN

14.45

Tartu jaoskonnas alustavad päeva koerajuhid Kätlin Kentel koos koer Romiga, Marek Pugatšov koer Rockyga ja igapäevaselt hoopis Värska kordonis töötav Kevin Hindrikson koos koera Vicoga.

ätlin ja Romi võtsid oktoobri alguses koos Ida prefektuuri kolleegidega osa Leedu politsei kutsemeisterlikkuse võistlustest. Teenistuskoerte arvestuses saadi kogu võistluse parimad tulemused. Nende kogupunktide arv oli 350 ehk edestasid konkurenti enam kui 50 punktiga. „Leedukad juba esimese päeva õhtul tegid meile nalja, et me esimest kohta saada ei tohi, see au peab jääma kohalikele,“ naerab Kätlin. Nii ka õnneks või kahjuks läks ja meeskond sai kümmekonna punkti vahega hõbemedali. „Kui oleksime teadnud, et üks aladest on Leedu ajaloo kohta teadmiste test oleksime kindlasti ette valmistades ka seal saanud hea tulemuse teha. Olemasolevate teadmiste põhjal saime seal kahjuks eelviimase koha,“ lisab ta võistluste kohta.

10 küsimust koerale

Marek Pugatšov ja Vico koos noortega

Töö viib koerajuhid esmalt Lille noortekeskusse, et seal rääkida lastele teenistuskoerte tööst. Keskusse jõudes lõbustab kohale tulnud noori esmalt Rocky, kes saab lõpmatuseni paisid ja trikkide eest

maiuseid Mareki näpust. Üks väike tüdruk ehmatab suurt koera nähes ära, kuid Kätlin vestleb temaga pikalt ja pärast seda on ta samuti Rocky embajate pundis ja annab koerale vorsti. Noored küsivad koerajuhtidelt läbisegi küsimusi, mis kohe ka vastuse saavad: „Kui vana on Rocky?“ „Rocky on kolmeaastane.“ „Mis on Rocky lemmiktoit?“ „Ikka vorstijupp.“ „Kas teenistuskoer on elu lõpuni ühe peremehega?“ „Jah, on küll.“ „Mis juhtub koeraga, kui ta ei saa tööd teha?“ „Koer saab minna pensionile tavalise lemmiklooma elu nautima ja koerajuhil on võimalik võtta juurde uus teenistuskoer.“ Ootamatult kõlab ka tavapärasest erinev küsimus: „Kas PPA teenistuskoerad on kindlustatud?“ Vastus: „Ei ole.“ Küsimusi on noortel lõputult. Nad sätivad end strateegiliselt ühe koerajuhi ümber, et tema teadmisi kontrollida ja samas jagada enda tähelepanekuid lemmikute kohta.

Tagaplaanil Kevin ja Vico, esiplaanil Kätlin ja Romi

Pärast Rockyt teevad enda etteaste lastele ka Romi ja Vico, kuid neid lapsed paitada ei saa. Kuigi koerad on hästi sotsialiseeritud, võivad lapsed käituda ettearvamatult. Kõik kuulavad ilusti sõna ning lasevad Kätlinil ja Kevinil näidata ette ka mõned kuulekusharjutused. Lastel õnnestub isegi ära veenda Kätlin, et ta laseks Romil puu otsa ronida. Noortekeskuse külastuse võib lugeda edukaks. Elis Marii Viltsin PPA pressiesindaja

FOTO: KRISTI RAIDLA

Terjet tankimas

15.00

Läheme Terjet Pärnu jõe teisele poole kallast tankima. Seal on spetsiaalsete pikkade voolikutega, laevade tankimiseks mõeldud tankla. Meeskond alustab Pärnu jõe ääres Terje tankimist. Terjel on kaks 450kw mootorit, sõidab diisliga ja mahutab umbes 1160 liitrit kütust. Praegu on meil vaja tankida umbes 430 liitrit. Selle koguse laeva paaki laskmine võtab aega umbes 13 minutit.

15.20

Mäo finiš

FOTO: MARTIN RAID

Veidi alla kuue tunniga jõuavad ratturid Mäo mälestusmärgini. Tallinnast ja Rakverest startinud ratturid jõuavad samuti. Üheskoos mälestatakse hukkunud kolleege ning asetatakse mälestusmärgile pärg ja küünlad. Teekond Tartust Mäosse oli 115 kilomeetrit ning keskmine kiirus umbes 22 km/h.

15.30

15.40

Lõuna prefektuuri operatiivteabetalituse juht Ottomar Virk eelmisel aastal politseile annetuseks toodud mänguloomadega.

Kaisukarude tohter Logistik Signe meenutab viimastest aastatest kaisukarude projekti sõjapõgenike kriisi ajal. „ Ma mäletan nii ehedalt seda päeva, kui kaisukarud hakkasid igast uksest ja aknast meie majja jõudma. Neid tõid nii partnerid, meie enda inimesed kui ka inimesed tänavalt. Ja need kõik jõudsid lattu. Kahjuks oli nende seas ka üksjagu selliseid pehmeid tegelasi, keda minu süda ei lubanud otse lastele edasi saata. Juhtus sedagi, et ma viisin nii mõnegi mõmmiku koju pessu. Mõni läks seepeale nii nässakaks, et tuli veel ka juuksur olla ja

see pehme tegelane lahti kammida. Mõni mõmmik sai ka kokku tagasi traageldatud ja ära remonditud. Mul polnud lihtsalt südant niigi raskes seisus lastele edasi saata päevinäinud või määrdunud loomi.“ Kui alguses kogus näiteks Lõuna prefektuur mänguloomi oma töötajatelt ja abipolitseinikelt, siis peagi tulid punti ka kõik koostööpartnerid ja kohalikud elanikud. Suur üllatus saabus hoopis ühest kaubikust, millega saabus Ukraina lastele ühtekokku 2100 uut pehmet mängulooma.

FOTO: PPA

15.10

Tartu piirkonnagrupp (vasakult): Greten Sool, Tõnu Kurel, Mariliis Mets, Arno Kits, Katrin Kungla, Siim Linnard, Sirly Lige, Tarmo Selgis, Kairi Ojaperv

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Alfapõlvkond Nutiseadme taha kasvama jäetud lapsi ehk alfa-põlvkonda painab lähedus- ja tähelepanuvajadus, mis on paljuski ka nende mässamise põhjuseks. Nii tuleb politseil võtta lisaroll näitamaks lastele, et nad on hoitud, märgatud, kuulatud.

artu piirkonnapolitseinike tööpõld on lai ulatudes nääklevatest naabritest liiklusturvalisuseni. Leib, mis nende laualt aga eal otsa ei näi saavat, on kodust ära jooksnud laste tagaotsimine. Põhjuseid, miks vanemate juurest varvast lastakse, on sama palju kui rahvariideseelikul triipe. Kui siis aga sellised saatusekaaslased mõnes suuremas linnas kokku saavad, võib õigepea mõnelt leheveerult lugeda ohjamatust noortekambast, kes siin-seal korda rikub.

Lähedusvähesus “Praegu näiteks on sellistel kampadel menukaks mänguks tõde või tegu ja kivi-paber-käärid. Kes kaotab või valib teo, saadetakse poodi vargile, eakaaslast alandama või lööma, muud keelatut tegema,” kirjeldab Tartu piirkonnapolitseinik Sirly Lige. Vargile minnakse ka selleks, et kampa kuuluda. “Tegelesime kahe tüdrukuga, kes läksid vargile just põhjusel, et teiste silmis sellega krediiti saada ja uhkustada. Kui nad siis vahele jäid ja turvaruumist välja saadeti, oli kogu noortekamp vastas neid lohutamas ja kallistamas. Kui nad ei oleks vargile läinud, oleks nad seltskonnast välja heidetud,” märgib Sirly.

Varguste tuvastamine pole kuigi keerukas, sest enamasti filmitakse pikanäputöö üles ja jagatakse seda veebiski – kuidas muidu tehtuga teiste ees eputada. Mida lapsed ei mõtle, on aga see, et keerukaks tehakse enda tulevik, sest kolm pealtnäha pisikest vargusjuhtumit toovad kaasa juba kriminaalasja. See võib tulevikus piirata teatud kohtadesse tööle saamist ning kitsendada teisigi väljavaateid. „Varastamine on halb, aga me teeme oma tööd teadmises, et mitte ükski laps ise ei ole halb. Nad lihtsalt ei suuda oma emotsioonidega toime tulla. Laste probleemse käitumise taga on selged põhjused, pikad lood, keerulised probleemid, mida politsei koos koduste, kooli ja teiste erialaspetsialistidega lahendada püüab,“ räägib Tartu piirkonnapolitseinik Mariliis Mets. Teinekord on lapse käitumise taga vanemate lahkuminek. Mõnikord on kodused reeglid liiga karmid või leebed, mistõttu tunneb laps vanematelt kas liiga suurt survet või siis teisalt hoolimatust. Ette tuleb ka kättemaksu juhul, kui vanem lapsele midagi keelab ja too olukorraga sugugi nõus taha olla.

„Puutume kokku ka olukordadega, kus noored ei ole leinaprotsesse lõpuni läbi elanud. Kui lähedane sureb, ei saa laps sellest sugugi nii kergelt üle kui arvatakse. Ja see omakorda tuleb esile nende suhtumises ja käitumises,“ kirjeldab Tartu piirkonnapolitseinik Greten Sööl. Nii tegeles politsei tüdrukuga, kes käis poes vargil. Vestluses temaga selgus, et viimastel aastatel on mitu vanavanemat elust lahkunud. Lapse emal oli raskusi leinaga toimetulekul, see omakorda kandus edasi ka lapsele. Viimane tajus, et tema jaoks enam üldse kellelgi aega ja tähelepanu ei jagu ning sedasi saidki alguse poevargused. „Teinekord piisab sellestki, kui peres on paar väiksemat last ja nende eest hoolitsedes jäetakse kõige suurem laps tähelepanuta. Iga lapse suhtes tuleb võrdselt armastust väljendada. Need kolm sõna „ma armastan sind“ või „sa oled kallis“ on lapsele eluliselt niivõrd olulised kuulda ja tunda,“ räägib Sirly. Lapsed, kes politseimajja jõuavad, on aga tihtilugu täiesti üksi jäetud. Kui pakkuda neile, et kutsume ka ema juhtunut arutama, on lapsed ükskõiksed: „Teda ei huvita nagunii!“.

Mariliis Mets, Greten Sool ja Sirly Lige

Teinekord on politsei majas koos lapsega ka tema vanemad, kes vaatavad tühja pilguga võõrkeelset juttu vuris tavat võsukest ja nendivad nördimusega, et ega nemadki saa aru, mis too öelda püüab. Suitsiidsus suureneb Noorte aina kasvav üksindustunne on omakorda sillutanud suuremat teed suitsiidsusele. Probleemiks on, et noortel ei ole pere ja sõpradega ühist aega, vaid valdavalt veedetakse need tunnid, nädalad ja lõpuks juba suurem osa oma lapsepõlvest täiesti üksluiselt telefoniekraani taga. Politseitöö näitab, et tegelikus elus on need lapsed sedavõrd antisotsiaalsed, et jäävad juba kooliajal eneseväljenduse ja muu eluga hätta. „Netimaailmas elamine teeb noore psüühikale palju kahju. Ainuüksi neid inetuid sõnu ja ähvardusi, mida seal möödaminnes jagatakse, võtab noor inimene nii hinge. „Sa oled nii mõttetu, keegi sind ei armasta, tapa end ära“ on vaid väike loetelu sellest, mida noored igapäevaselt kellelegi veebis täiesti külma kõhuga kirjutavad,“ loetleb Mariliis. Ka jõuab politseini aegajalt juhtumeid, kus noored survestavad veebis neile täiesti võõrast last tegema rumalusi või ka ohtlikke tegusid. Näiteks kästakse kedagi solvata, vargile minna, iseend vigastada ja nõnda edasi. Ajupesu on sedavõrd intensiivne, et sihikule võetud ohver tunnebki nagu ta on sunnitud tegema kõike, mida talle täiesti võõras teismeline käsib.

„Mõnekümne aastaga on oluliselt muutunud, millist elu üks varateismeline noor elab. Kui meie mängisime omal ajal selles eas kulli ja keksu, siis praegu räägib 10-12-aastane tüdruk sellest, kellega ta on suhtes. Enamasti ei teata oma kaaslasest aga rohkemat, kui tema hüüdnimi internetis. Rääkimata sellest, et üksteist pole kunagi kohatudki,“ kirjeldab Greten. Tema sõnul püüavad lapsed olla hästi täiskasvanulikud. Mõnel tüdrukul on selles eas juba kunstripsmed, geelküüned, korralik make-up ja sedavõrd lühikesed püksid või seelik, et teinekord ei saa arugi, kas tal midagi on seljas. „Nüüd on selliste lapseohtu tüdrukute seas trendiks saanud ka soov võimalikult ruttu süütus kaotada. Arvatakse, et mida varem süütuse kaotad, seda ägedam ja täiskasvanulikum oled. Politsei on veebist avastanud isegi mitmeid selliseid „tööpakkumisi“, kus mõni teismeline tüdruk otsib suhet kellegagi, kellele süütus kaotada,“ kirjeldab Sirly. Selline täiskasvanuellu tormamine, lastele sobimatu käitumine ja südamest tuleva armastustunde puudumine on paljuski põhjuseks, miks lapsed mässavad – see on nende appikarje. „Lapsevanematel on kiire elutempo ja peres kasvav noor hing jäetakse teinekord tähelepanuta. Laps märkab kiirelt, et temale tähelepanu ja hoolt ei jagu ning vanematele on oluline töö, trenn või midagi muud,“ kirjeldab Greten. Ta lisab, et sageli kutsutakse ühes lapsega politseisse ka tema vanemad. „Ei ole harvad juhtumid, kus emale tuleb pisar silma, kui talle peegeldada, kuidas lapse probleemne käitumine ei räägi muud, kui seda, et laps januneb oma ema aja ja tähelepanu järele. Lapsi tuleb kuulata, nendega suhelda, aega veeta – see on nende elus püsimisel sama elementaarne kui õhk ja vesi.“

Alkohol, aine ja veip Kui rääkida trendidest meelemürkide maailmas, on noortega tegelevate politseinike huultel esimese hooga üksainus sõna – veip. „Olukord on päris hull. Meil on isegi esimese klassi laste seas pisikesi ärimehi, kes urgitsevad kaupluste patareide tagastamise kastidest kasutatud veipe. Viivad need koju, kus nad on mobiiltelefoni laadimise juhtme hammastega niimoodi lahti närinud, et saavad sellega veipi laadida. Kui veibil taas eluvaim sees, müüakse selles olevad paar viimast mahvi krõbeda hinnaga eakaaslastele maha,“ kirjeldab Sirly. Kuna veip tundub noortele ohutum kui tavaline sigaret, leidub suitsetajaid aina rohkem ka algklasside laste hulgas. „Veel mõned aastad tagasi võis ette tulla, et kui politsei mõne kooli tualettruumi kontrollis, tuli selle lae alt välja muljetavaldav hunnik veipe, tupsusid, e-sigarette ja tavalisigi suitsusid. Täna on koolid selle murekohaga hästi kursis ja teavad kohti, kuhu lapsed kooli territooriumil midagi keelatut peita võivad. Samas ei ole keegi meist naiivne, sest on reegel: kui ühes kohas keelatud tegevus lõpetatakse, otsib see mõni aeg hiljem kusagil ikka endale uue koha,“ kirjeldab Sirly. Noored ei sülita ka pitsi. Nende eelistused ei lähtu seejuures maitsest, hinnaklassist või brändist. Vägijookide tarvitamisel kehtib noortel lihtne loogika: kõik, mis niidab, on hea. „Ajal, mil suurem osa noorte elust käib sotsiaalmeedias, on ütlemata menukad alkoholiga seotud võistlused, kus au ja kuulsuse saab see, kes kiiremini suurema koguse kõrist alla kallab. „Kusjuures kõike seda, kuidas sa siis seal roomad ja oksendad, filmitakse ning jagatakse kõigile teistelegi vaatamiseks,“ märgib Greten. Ajaga aina enam kättesaadavamaks on muutunud ka kõiksugused keelatud ained. Just nimelt „kõiksugused“, sest kanepit os-

tev noor ei tea tihti isegi, millise põrsa ta seekord kotis koju tõi. Näiteks tegeles politsei põhikooli noorukiga, kes keetis erinevatest ainetest kokku toorme, mida ta siis teistelegi edasi müüs. Ei läinud kaua aega, kui ta narkopolitsei huviorbiiti sattus ja uurimine algatati. „Oli ka juhus, kus saime info, et lapsed ostavad kuskilt viie euroga grammi kanepit. Ebatavaliselt soodne hind pani kohe kahtlustama, millega õigupoolest tegu on. Selgus, et üks tegelane müüs kanepi pähe hoopis purustatud kaselehti. Noored kaselehe tarvitajad rõkkasid tegelikkust teadmata rõõmust sõnades, kui hästi see kraam ikka mõikab,“ kirjeldas Greten. „Üks laps sokutas jällegi koti sisse pärnaõieteed ja müüs seda kanepi pähe. Kui selline tegevus ta politseimajja tõi, ajas poiss rinna kummi ja sõnas, et igaüks peab ise kontrollima, mida ja kuskohast ta ostab ning lollidelt tulevatki raha ära võtta,“ lisas Sirly. Taoline kelmitamine võib teinekord viia aga kordades tõsisemate tagajärgedeni kui seda on kaselehe või pärnaõie ninna tõmbamine. „Meil oli siin näiteks juhus, kus inimesele müüdi kanepi asemel looduslikku kanepit ning kui ostja sellest teada sai, ähvardas ta müüja tõsimeeli ära tappa. Olukord läks sedavõrd ohtlikuks, et kanepikaupmees palus politseilt lausa kaitset,“ kirjeldas Sirly.

Sõja mõju Pole uudiseks, et meelemürgid ongi ohtlikud, ent kui Ukrainas algas sõda, jõudsid selle mõjud ja ohud hooga ka siinsete noorte argiellu. Ütlemisi, tõukamisi ja löömisi jagus nii kohalike venekeelsete laste kui siia saabunud Ukraina laste vahele. Nii mõnegi noorte kogunemiskoha seintele kerkisid maalingud, mis keelasid “venkudel” sinna enam tulemast. Suurem osa lastest ei adunud õigupoolest, mis seal kaugel piiri taga üldse toimub. Kui

siis välja arvata Ukraina sõjapõgenike lapsed, kes teavad nüüdki hirmutavalt täpselt, millal ja kuidas nende kodumaja puruks lasti, mis seis parasjagu sõjas on, ja kõike seda liigagi üksikasjalikult. “Mingi hetk oli tajuda, et ka politseitöös tegeleme Ukraina lastega aina rohkem. Näiteks kasvasid nende poolt toime pandud vargused. Oli juhtusid, kus lapsed ei saanud arugi, et nad midagi valesti on teinud: siia saabudes jagati neile tasuta asju ja kui nad nüüd poest midagi endaga niisama kaasa võtsid, ei mõistnud, miks nende asjade eest maksma peaks,” toob Sirly välja. Jagus ka neid, kes olid selgeks saanud, et alla 14-aastastele pikanäpumeestele siinne seadus rangeid karistusi ei võimalda. Nii kasvas julgus poest midagi kord või korduvalt võtta. Sekka sattus üksikuid neidki, kes vaesusest mõne suupala poest pihta panid.

Läksime “riisima” Politseitöö noortega ei käi siinkandis aga vaid eesti, inglise või vene keeles, sest asjaajamiseks on tarvis piisavalt tunda ka noorte slängi. Uue põlvkonna kirjavahetusi illustreerivad kahe- kuni kolmetähelised lühendid, sest terveid sõnu välja kirjutada oleks ajaraisk. Omavahelised vestlused on jällegi ohtralt palistatud võõrlaenudega, seda peamiselt inglise keelest. Näiteks tegi Sirly hiljaaegu juttu kahe kiirtoidurestoranis vargil käinud poisiga. Politseinik uuris, et kus noored kokku said, mida plaanisid, milline roll kellelgi varguses oli ja nõnda edasi. “Saime linnas kokku. Ei mõelnudki midagi varastada. Läksime niisama riisima,” ütles poiss. “Kuhu te läksite?” päris politseinik. “No… läksime riisima!” kordas poiss. “Mis see veel on?“ oli politseinik hämmeldunud.

“Lähed nagu kohale ja tsekid naisi, sebid naisi – lähed riisima!” tõlkis poiss. Selleks, et noorte kiirelt muutuva keeleruumiga sammu pidada, jagavad politseinikud kuuldud uudissõnu teistelegi kolleegidele. “Sellised slängisõnad pole aga pooltki nii raskeks katsumuseks, kui seda on mõista noort, kes püüab väga kiirelt ja tugeva aktsendiga purssida eesti keele vahele inglise keelseid sõnu. Kui töötad tänapäeva lastega, siis sinu argipäevaks ongi selline kiirelt voolav eesti-inglise megamiks. Teinekord on politseimajas koos lapsega ka tema vanemad, kes vaatavad tühja pilguga võõrkeelset juttu vuristavat võsukest ja nendivad nördimusega, et ega nemadki saa aru, mis too öelda püüab,” toob Sirly välja. Olukord läheb veelgi keerukamaks, kui noored kirjutama pannakse. “Politsei kasutab laste puhul ühe mõjutusvahendina essee kirjutamist. Selles selgituskirjas saab laps oma sõnadega kirjeldada ja mõtestada sammud, mis ta pahateole viisid,” märgib Mariliis. Tänapäeva noorte argipäevas, kus suurimat kaalu omavad postid, snapid, reelsid ja storyd, ei ole essee kirjutamine kuigi arusaadav ega ka hinnatud kunstivorm. “Lapsed küsivad hämminguga, et mis see essee

Noorte slängi sõnastiku ABC ● mt – mis teed ● ns – niisama ● kle – kuule ● lic – lihtsalt ● mdea – ma ei tea ● mhm – jah ● mkm – ei ● pls – palun ● sry – vabandust ● tglt – tegelikult

kah on ja kui mõned lõigud paberile saavad, meenutavad need pigem kirja sõbrale stiilis: “Nonii, küsisite miks ma alkoholi jõin. No mis ma ikka oskan öelda. Tuli reede, vaba päev, nii see läks,”” toob Sirly näite.

Katkine laps, karm sõnavara Slängisõnastikust veelgi keerukam väljakutse on see, kui laps püüab läbi räige sõnavara oma jõupositsiooni kehtestada. “Mõnel, kes politseimajja jõuab, suu aina käib ja solvavaid sõnu aina tuleb. Päris alguses olin ikka korralikult jahmunud nendest roppustest, ähvardustest ja kõige pimedamatest kohtadest, kuhu üks laps politseinikku nii muuseas saadab. Kui noortega töötamist alustasin, nutsin teinekord õhtuti kabinetis ikka lahinal mõeldes, et miks ta ometi mulle nii halvasti ütles - mina pole talle ju halba teinud, püüdsin nüüdki temaga hea olla,” meenutab Greten. Kui ka järgmine ja ülejärgmine katkine laps politseiniku inetustega tervitas, hakkas aegamööda paksem nahk peale kasvama ning Greten mõistis, et solvangud ei ole kuidagi isiklikud. “Kord püüdsin juttu teha politseimajja toodud noorukiga, kel olid trenniriided seljas. Küsisin jutuajamise soojenduseks sõbralikult, et mis trenni muidu teed ka? Too käratas pahuralt vastu: “Sa ise ei näe riietest, mis trennis ma käin või?!”. Palusin siis, et äkki räägib ikkagi mulle ise, mis nad seal trennis teevad. “Mingi **** oled, et ise seda ei tea või?” tõreles poiss edasi. “Neil on esialgu politseiga suheldes tugev kaitsereaktsioon. Emotsioonid on kasvanud üle pea ja nii kasutatakse valimatult sõnu, millega end kehtestada ja kaitsta,” selgitab Mariliis. Tema pikaaegseks taktikaks sellises olukorras on peegeldamine. “Kui laps räägib sobimatult, küsin kohe, et miks sa ütled nii ja mis saaks, kui mina samamoodi sinuga räägiksin? Tähtis on lapse esmane emotsioon maha rahustada, saada ta sind

kuulama ja kui see õnnestub, muutub ka vestlus viisakamaks,” teab Mariliis. Katkised lapsed võivad väga julmad olla. Mitte ainult oma mõtlematutes sõnades, vaid ka tegudes, ning seda üksikjuhtudel ka politsei vastu. Näiteks aastaid tagasi oli politseinikel autos kaks poissi. Alguses istusid kui lillepotid aknalaual. Ühel hetkel ei tundunud neile sihtpunkt aga enam nii ahvatlev ja üks poistest haaras roolis olnud politseinikul kõrist. Õnneks saadi auto avariita pidama ning pärast mõneajast maadlust löödi poiste käed raudu. Teisel juhul oli politseinik alaealise poisiga arestimajas, kui too enesevalitsuse kaotas, laua taga istunud politseiniku ühes lauaga vastu seina tõukas, tooli pea kohale tõstis ja selle politseinikule pähe kinni lüüa lubas. Hullemat õnneks sellest ähvardusest teoks siiski ei saanud, sest abijõududega suruti skandaalitseja põrandale pikali.

Vägijookide tarvita misel kehtib noortel lihtne loogika: kõik, mis niidab, on hea. “Sellised olukorrad tööpostil on ehmatavaks õppetunniks öeldes, et sinu vastas võib olla suurte silmadega väike armas poiss, aga see ei näita grammigi, mis tema sees toimub ja milleks ta valmis on. Sa ei tohi ohtusid alahinnata ja peadki igal sammul kõigeks valmis olema,” möönab Greten. Tema sõnul on politseinikel hea ülevaade nendest noortest, kellega juba on kokku puututud, kuid eriti valvas tuleb olla uutel kokkupuudetel. “Töö käigus saad selgeks, mil viisil mõnele noorele ligineda ja kuidas temaga ümber käia nii, et ta püsiks sinuga vesteldes rahulik. Teinekord võib aga ka

luuavarrest pauk tulla. Nii võib juhtuda, et täiesti tavalisel tööpäeval lähed koju mõne kriimustuse, sinika või katkise kulmuga. Sul peab olema noortega töötades hea närvikava ja oskus oma töö ära teha nii, et pinged üle pea ei kasva. Mõtlen tööl olles pidevalt sellele, et mul on kodus kaks väikest last. Nad ootavad mind koju ja ma ei saa lubada ühtki ohuolukorda, mille tagajärjel ma enam nende juurde ei jõuaks,” on Greten resoluutne.

Elumuutvad hetked Pole kahtlustki - politseitöö on väljakutsuv, kuid vormikandjate siniste esmaspäevade kõrvale toovad töönädalasse rõõmsamaid värve kõik need hetked, mil kedagi saab päriselt aidata. “Sõltuvus meelemürkidest on osale noortest tõsine probleem. Kellele alkohol, kellele veelgi kangem kraam. Tänapäeval on õnneks mitmeid väga häid programme, millest sõltuvusprobleemiga noor osa saab võtta. Veenmistööd on seejuures aga palju, sest osalus programmis on alati ja ainult vabatahtlik. Pikk pooleaastane võõrutusravi on noortele aga hirmutav, sest narkootikumidest loobumise algusperioodil saadavad neid ärevushäired, mäluprobleemid ja muudki mured,” räägib Mariliis. Seda suurem on aga rahulolu, kui noor kogu selle kadalipu vastu peab, puhtaks jääb ja piltlikult öeldes täiesti uuelt leheküljelt edasi läheb. “Kui varem suheldi valdavalt vaid tarvitajatega, siis narkootikumidest loobudes saab laps reeglina täiesti uued, mittetarvitajatest sõbrad. Lisaks on täiesti elumuutev, kui laps ei pea enam mõtlema, mida hirmsat või veelgi hullemat korda saata selleks, et grammi aine raha kuskilt kokku kraapida. Hiljem on nii mõnigi politseinikke südamepõhjast tänanud, et nende kaasabil ühest või teisest meelemürgist loobumine teoks sai.”

Sarnaseid töövõitusid, millele aeg-ajalt heldinud pilguga tagasi vaadata, on politseinikel rohkem kui kahel käel sõrmi. “Tegelesin aastaid tagasi kahe probleemse tüdrukutirtsuga. Mäletan tänagi eredalt, kuidas neil haiglas maoloputuse ajal juukseid hoidsin, sest alkoholiga oli rohkem kui liiale mindud. Meeles on needki hetked, mil pidasime maha pikki vestlusi neil keerulistel aegadel, mil nad oma veene püüdsid lõikuda. Vaatamata kõigele, mis nendega lapsepõlves juhtus, on tänaseks neist sirgunud noored ettevõtlikud emad. Niivõrd tublid naised, et ma ainult vaatan ja imetlen. Olen tõeliselt uhke nende üle ja see tunne ongi magusaim töövõit,” muljetab Greten. Kümned noored otsivad täiskasvanueas politseinikega ka ise kontakti. Näiteks saadetakse neile kirju, kus nii mõnigi möönab avameelselt, kuidas ta tunneb häbi, et oli noorena ilmselt paras peavalu politseile ja teistele. Seda suurem on aga nende inimeste tänutunne, et lapsena neile käega ei löödud. “Kui laps, kellega sa oled tegelenud, aastaid hiljem sedasi sulle kirjutab, on see väga südantsoojendav tunne. Näed, et sinu tööl on suur mõju, mis ei avaldugi kohe, vaid võib-olla alles aastate möödudes,” möönab Sirly. “Politseitöös näeme, et noored, kes on ummikseisus ja väljendavad oma kimbatust õigusrikkumiste, enesevigastamise või muu keelatu ja ohtliku näol, ei ole lihtsalt õigel ajal hoolt, tähelepanu ja armastust tunda saanud. Lastele on nende vanemate õigeaegne tugi ja tähelepanu äärmiselt tähtis. Noor peab tundma, et ta on hoitud, märgatud, kuulatud ja temaga arvestatakse,” jagab Sirly kuldreeglit, mille järgi kõik vanemad oma last kasvatades igal sammul juhinduma peaks. Kerly Virk PPA pressiesindaja

Mariliis Mets ja Kairi Ojaperv

MERD TULEB ARMASTADA! 16.00

SAR-patrull kontrollib rannikuäärt ja sealseid sadamaid, suund võetakse Haapsalu maantee poole Valgeranna, Liu ja Lindi sadamasse. Seal vaadatakse üle veeskamiskohtade korrasolek ja kontrollitakse, kas väikelaevad on registreeritud.

as pidev valmistumine ja valmisolek vaimselt kurnav ei ole? Sander Kobolt vastab kiirelt, et ei ole. „Kui häirekellad ükskord tulevad, siis tulevad. Et ei julge laeva pealt maha ka astuda, äkki tuleb väljakutse. Hästi oluline on, et me peame oma töös rahu säilitama,“ räägib Kobolt. Kui uurin, mis meestele enim selle töö juures meeldib, saan Teearult vastuseks, et vaheldusrikkus. Kobolt ütleb, et mere ja väikelaevade vastu peab

huvi olema. Eerik Leiger on veelgi konkreetsem: „Kui veega läbi ei saa, siis ei saa seda tööd teha.“ Talvel on merepäästjate töö midagi muud kui suvel – palju tuleb käia jääl. „Peab olema valmis selleks, et võib koos mootorsaaniga läbi jää vajuda,“ ütleb Tarmo Teearu. „See on üks asi, mida mina pelgan selle töö juures,“ lisab Kobolt. „Talvel kogume hästi palju infot kaluritelt, kes tulevad kaldale. Me peame teadma, mis

meid ees ootab.“ Leiger sõnab, et jääolud võivad muutuda hetkega: „Kui veel lund ka sajab, peab eriti ettevaatlik olema. Siis tundub kõik ühtlane, aga ühes kohas on jää 20 sentimeetrit ja teises kolm. Talvine päästmine on suhteliselt keeruline.“

Räim tomatikastmes

Lindi linnuvaatlustornis kontrollitakse mereala binokliga. Tehtud, algab sõit tagasi Pärnusse, aga teel lahu-

FOTOD: KRISTI RAIDLA

16.00

16.10

16.20

717 inimest K

mõne kliendi sellist muret, mis igapäevaselt ette ei tule. “Teine päev on jälle selline, et satuvad huvitavad inimesed huvitava jutuga,” lisab ta. Toimetama peab, sest nii Veljo kui Oiva kinnitavad, et mugavustsoonis elamise puhul kaob kvalifikatsioon kiiresti. “Isegi puhkuselt tulles on esimene päev täielik katastroof – loed meile ja mõtled, mida teha,” muigab Oiva. 10 000 sammu iga päev teenin-

16.40 Päeva statistika: Tammsaare tee nindussaalis teenin dati 717 inimest.

Kuna dokumente on vaja kõigil inimestel, tähendab see, et Tammsaare teeninduses võib sageli kohata ka kuulsusi.

äis Nublu. „Rääkis üsna vaikselt ja vist kartis, et tuntakse ehk hääle järgi. Aga inimesed saalis ei pane enamasti selliseid asju tähele. Isegi siis ei märgatud, kui istus mu laua taga nagu tõeline räppar,“ räägib Veljo ja näitab räpparipoosi. Käis Kaja Kallas. „Ootas korralikult järjekorras tund aega.“ Oiva sõnul tekib aastatega omamoodi rütm ja rutiin, kuid põnevust lisab see, kui pead lahendama

16.30

Oiva Kaupinen ja Veljo Lepasaar FOTO: NELLI PELLO

duses kokku ei tule, kuid Oiva vaatab, et praegu on tal läbitud 2,6 kilomeetrit. Tammsaare teeninduses nenditakse, et päeva lõpus peab sageli tegelema kõige keerulisemate juhtumitega. „Kui pärast kella 17 ei ole kõik kliendid teenindatud, siis oleme siin nii kaua, kui on vaja, aitame. Keerulised ongi need asjad tihti seetõttu, sest iga päev ei pea neid lahendama,“ räägib klienditeenindaja Oiva.

tab meeli küsimus, kas merepäästjad kala söövad. Kõik mõmisevad: „Jaa, ikka, jah.“ Leiger lisab: „Kala on hea.“ Kobolt räägib, et tema on rohkem punase kala mees, eelistab lõhet või forelli. Teearu ja Leiger tunduvad seevastu olevat rohkem räime-mehed. Nad jagavad hea meelega oma räimetegemise nippe: „Pane räimed grillresti vahele, ühelt ja teiselt poolt ja ongi valmis,“ ütleb Leiger. Teearu täiendab, et variant on ka ahjus teha: „Viska ahjupannile, maitsesta soola ja pipraga.“ Kobolt võiks kah räime süüa, aga on laisk ja ei viitsi mässata. Ükskord oli ta üritanud räimerulle teha. „Oi-oi-oi, sihuke mässamine oli! Lihtsam on minna poodi ja osta endale praetud räim tomatikastmes.“ Leiger võib kõiki teisi kalu

16.50

süüa, aga mitte heeringat: „Käisin isaga väiksena metsas ja siis ta tegi kaasa heeringaleibu, selline soe heeringas ja leib oli.“ Kõik naeravad – soe heeringas! „See oleks nagu Rootsi mädakala söömine,“ kommenteerib Kobolt. Kobolt räägib kalasöömise jutu juurde sedagi, et erilisi kalamehi nende kolleegide seas pole. Pigem ongi lihtsalt kala sööjad. „Ikka küsime kalameestelt, et kuidas täna kala võtab. Vahel nad ütlevad, et täna on null või et oli alamõõduline. Siis tekib endal ka tunne, miks ma peaksin tahtma üldse minna kala püüdma, kui ma päevast päeva kuulen, et kala ei ole ja kala ei ole. Kõik hirmsasti püüavad, aga no ei ole.“ Mehed muhelevad selle jutu peale.

17.00

17.10

Sander Kobolt, Eerik Leiger ja Tarmo Teearu

17.20

17.30

Intervjuu

PPA pressiesindajad Barbara Lichfeldt, Britta Sepp ja Annika Maksimov FOTO: REELIKA RIIMAND

„Ringvaade“ ootab saatesse politsei kõneisikut, kelleks on Roger Kumm. Kommunikatsioonispetsialist Britta kogub veel viimased infokillud operatiivjuhtidelt ning jaoskonna juht on varustatud värske infoga. Grimmitoas räägitakse omavahel läbi varem ette valmistatud põhilised sõnumid, kui ongi käes eetriaeg. Rogeril sõnumid sujuvad ning intervjuu läheb hästi. Britta tööpäev lõpeb kella 19 paiku ja järje võtab üle valvepressiesindaja. Kui töö ajal tegeleb iga pressiesindaja enda prefektuuri piirkonna sündmustega, siis valves oleva pressiesindaja ülesandeks on töövälisel ajal ja nädalavahetustel

vastata kõikidele üle-eestilistele päringutele. Eeskätt reageerime neile sündmustele, kus kellegi elu ja tervis on ohtu sattunud. Masskirjade teavituste ja sõnumitega tegelemine kestab edasi.

Päeva kok kuvõte: 98 telefonikõnet ja 51 saadetud meili. 27

ABI

FOTO: REELIKA RIIMAND

saavad kõik Kõrvalt vaadates võib tekkida tunne, et töö teeninduses on rutiinne, kuid tegelikkuses nii ei ole – päevas jõuab saali üksjagu eri inimesi, kellest igaühel on rääkida oma lugu.

ammsaare teenindussaal Tallinnas on ainus, mis ei asu politseijaoskonnaga samas hoones. Kuigi maja on uhke, ruumi palju ja asukoht mugav, tekib teinekord ikkagi soov töötada samas ruumis politseinikega mitte ainult turvalisuse, vaid pigem ühtekuuluvuse tõttu. Liina Reinumäe, Tammsaare teenindussaali grupijuhi tiimi kuulub 16 inimest, kes tegelevad dokumenditaotluste, viisade, elamisloataotluste ja kodakondsuse küsimustega ning vajaduse korral väljastavad ka dokumente. Vahepeal juhtub, et saali satuvad inimesed, kes ei ole PPA tööga rahul, mis-

tõttu tuleb kohapeale appi kutsuda patrull. „Seetõttu tunnemegi teinekord, et politseinikega koos töötades oleks meel rahulikum,“ sõnab Liina. Paljud inimesed on harjunud, et teenindus ja politseijaoskond asuvad samas majas. Mõni tuleb sooviga teha avaldus süüteo kohta ja siis peab nad õigesse paika juhatama. Näiteks on teeninduses olevast kliendiarvutist võimalik esitada süüteoteade. Vahepeal on PPA teenindussaali tulnud inimesi, muuhulgas Eesti kodanikke, kes tahavad juhiluba pikendada. „Iseenesest on hea, et inimesed oma murega politseisse pöördu-

vad. Kui me ei saa neid ise aidata, siis seletame, mida edasi teha. Mõtteviis on õige – juhiluba on ju samuti dokument, millega teenindussaali tulla,“ muigab Liina.

Pahameelt ei tohi isiklikult võtta

Liina Reinumäe

Paar korda nädalas tuleb teeninduses tegeleda probleemsete klientidega. Enim arusaamatusi tekib siis, kui inimene ei saa seda, mida ta ootas. „Kui näiteks viisa või elamisloa kohta on saadud keelduv otsus, pole teenindussaali ametnike võimuses seda muuta. Meie võtame vastu taotlusi, kuid ei menetle ega otsusta,“ räägib Liina. Nii Liina kui ka klienditeenindaja Krista Hirs sõnavad, et sellisel juhul peabki kliendile rääkima, mis on tema võimalused. „Selgitada tuleb kannatlikult ja rahulikult, aga kui inimene ei soovi infot vastu võtta, võib olukord keeruliseks muutuda,“ ütleb Liina. „Pahameelt ei tohi isiklikult võtta, isegi kui klient solvab ja on ebaviisakas.“ Klienditeenindaja töös on väga oluline tundlikkuse tasakaal, st inimeste lugusid tasub südamesse võtta, et oskaks neid paremini aidata, kuid südamesse jätta neid paraku enda vaimse tervise pärast kasulik ei ole. Üksjagu tuleb tegeleda inimestega, kellega on mingil põhjusel raske suhelda, olgu selleks keelebarjäär või suhtumine. Vahel moodustavad dialoogi üksikud sõnad ja rohke žestikuleerimine. Teinekord on vaja kolleegi abi, sest kaks pead on kaks pead. „Keegi ei lahku siit nii, et abi ei saa – alati proovime mure lahendada. Minu kogemus näitab, et kõige raskem on siis, kui inimene ei ole mõtetes n-ö siin. Füüsiliselt istub ta küll siin toolil, aga mõtleb midagi muud, küsib asju üle ja ei tee koostööd,“ lausub Krista.

Klienditeenindaja töös on väga oluline tundlikkuse tasakaal, st inimeste lugusid tasub südamesse võtta, et oskaks neid paremini aidata, kuid südamesse jätta neid paraku enda vaimse tervise pärast kasulik ei ole. Keerulisemad juhtumid arutatakse omavahel läbi. Enamasti tekivad küsimused siis, kui muutub näiteks seadus, kuid igat juhtumit vaadeldakse eraldi, ja kui on võimalik kohapeal otsus langetada, seda ka tehakse. „Esimesena räägime ikka enda kõrval istuva kolleegiga,“ lisab Krista. Igasse muresse grupijuht ei sekku ja ei peagi seda tegema. Kui kindlasti on vaja grupijuhi arvamust, siis ta aitab, kuid teenindajaid usaldatakse iseseisvalt otsustama. „Varem saadeti keeruline probleem või ebaviisakas inimene kohe grupijuhi jutule, aga õnneks on meil palju arukaid ja tegusaid teenindajaid, kes initsiatiivi enda peale võtavad,“ sõnab Liina, kes aitab ka ise tihti klientide sasipuntraid lahti harutada. Grupijuhiks sai ta aasta alguses, varem oli klienditeenindaja. Töö riigiasutuses, mis on seotud rahvusvaheliste suhetega, on Liinale olnud alati südamelähedane. Soov suhelda inimestega, kõnelda eri keeltes ja arusaam seadustest üksnes kinnitasid valikut PPAsse tulla. „Vaatasin hiljuti, et mul on paar puhkusepäeva võtmata –

FOTOD: NELLI PELLO

tundub, et mulle meeldib vist tööl olla,“ naerab Liina.

Liikumine on au sees Kuigi teenindussaalis mööduvad päevad tegevuste mõttes üsnagi rutiinselt, on inimesed ja nende lood alati erinevad. Mõne inimese elust võiks kirjutada lausa romaani. „Inimestega töö on raske ja vaimselt väsitav,“ tõdeb Krista ja lisab: „Tööl väsimust nii väga ei tunne, aga kui uks selja taga sulgub, saan aru, kui väsinud olen, ja enam rääkida ei taha.“ PPAs on Krista töötanud üle kümne aasta. Esiti oli ta ametis toona Sõles asunud teeninduses, kuid kaheksa aastat tagasi asus tööle Tammsaare teeninduses. Enim tunnevad teenindussaali töötajad puudust hoopis liikumisest. Kui dokumentide väljastajad sagivad eri ruumide vahet, siis ei saa teised vahel pikka aega toolilt tõusta. Krista sõnul motiveerib see teda pärast tööd rohkem jalutama. Liigutakse ka koos tiimiga ja võetakse osa igasugustest üritustest. Sügisel osalesid nad näiteks Tallinna maratonil ja tuleval aastal on plaanis Maijooks. Liina ja Krista meelest on puhkust arvutist vaja eriti seetõttu, et paljud lahendused on tänapäeval digitaalsed, vajuta vaid nuppu. „Loomulikult ei saa meie töös kõike teha paberita, aga väga palju asju annab lahendada nii, et paberit vaja pole,“ sõnab Krista. Vanematele kolleegidele ja klientidele paber siiski meeldib, kuid nooremad on paberivaba töö lihtsamini omaks võtnud. „Meil on toredad kolleegid ja ilusad vormid! Mul on hea meel, et mind on grupijuhina hästi vastu võetud ja et juhid on nii mulle kui ka meie tiimile igati toeks!“ ütleb Liina. Jelizaveta Belous PPA pressiesindaja

Krista Hirs

ÖÖTÖÖ

20.00

FOTOD. TUULI HÄRSON

20.00

20.10

VICO & ROCKY

oerajuht Kätlin Kentel mõtiskleb, et teenistuskoera kasvatamine ja õpetamine osutusid raskemaks kui ta arvas. „Mõtlesin küll, et mis see ka ära ole, aga on ikka väga raske.“ Koerajuht Kevin meenutab, kuidas koer Vicole tulid osad käsklused küll kiiresti, kuid ei saa lootma jääda, et ta kõike vajalikku nii kiiresti omandab. „Väikese kutsika eest hoolitsemine on nagu lapsega tegelemine.“ Kevin ja Vico on välja tulnud raskest õnnetusest, kus kagupiirile tõmmatud lõiketraat koera jalad läbi lõikas. „Turistid rikkusid seal piirirežiimi ala ja kohe, kui ma pea

ommikul välijuhina lõpetanud Viljar Randma on päeva maganud ja alustab nüüd uuesti õhtust vahetust. Võime päevasel ajal sügavalt magada teeb paljud kadedaks. „Noor inimene ja südametunnistus on puhas,“ muigavad vanemad olijad. Öötöö raskus tuleb jutuks sageli. „Esimesed vahetused lähevad lihtsamalt, aga neljas-viies päev öösel töötada – see on ikkagi kurnav,“ ütleb Valdek Klaus, kes alustas piirivalvurina juba 90ndatel Valgas. Viljar tuleb aga hoopis Tallinnast ja on töötanud nii konstaabli kui ka kriminalistina. „Me rohelise piiri me-

hed oleme üldiselt kõik väga head rutiinitalujad. Kui tead täpselt, mida teine inimene hakkab ütlema veel enne, kui ta seda ütleb, ja tead ka silmad kinni täpselt, mida sa vaatad, on vaja muutust.“ Veski ülesõidukohale jõudes sõnab Valdek, et võimatu on seda punkti läbida ilma, et Alarile (Ilumets – t.) ei mõtleks. „Siin kohas tuleb iga kord see õnnetus meelde. Aju lihtsalt tõrgub uskumast, et head kamraadi enam ei ole. Alar oli väga hea meeskonna- ja teenistuskaaslane. Kui sa muidu mõtled, et oled kõva mees, siis see on ikka kõige karmim, kui seisad auvahtkonnas ja pead ära saatma parimatest parimaid. Siis nutad teistega koos,“ sõnab ta.

20.20 Rocky

20.20

pöörasin, oli ta juba sealt traadist ennast läbi jooksnud,“ mäletab Kevin, kes siis kohe koeraga lemmikloomade kiirabisse ruttas. Õnneks on Vico tänu arstide heale tööle tänaseks täielikult taastunud. Sarnaseid õnnetusi pole teiste teenistuskoertega lõiketraadiga piiratud alas ette tulnud, küll aga on maastikul muid ohte, näiteks rästikud, kes nii mõndagi koera salvanud. Koerajuhtidel on selleks puhuks väljaõpe olemas ja kõik koerad on kenasti hammustusest tervenenud.

Väikese kutsika eest hoolitse mine on nagu lapse ga tegelemine.

Marek Pugatšov ja Vico FOTOD: REELIKA RIIMAND JA PPA

Ka Rockyga on juhtunud õnnetus, kui koerajuht Marek temaga töövälisel ajal jalutas ning rihmata koer neid ründas. Pureda saanud Rocky ehmus niivõrd tõsiselt, et jooksis Mareku eest ära. Tänu Facebooki üleskutsele õnnestus Rocky taas omanikuga kokku viia.

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Patrullpolitseinikud Karolin Paist ja Viktor Eksi jutuhoos

20.30

Taktika

Abipolitseinik Barbara Lichtfeldt ja Viktor

Lääne-Harju jaoskonnas alustab vahetust Viktor Eksi. Viktor oli olnud aasta abipolitseinik, kui talle tehti ettepanek tulla päriselt tööle. Õppinud on Viktor hoopis filoloogiks.

ööks vajalikud asjad koos, tulebki esimene väljakutse: C ehk Charlie – sündmus relvaga. Viktori paarimees Ainar Tugedam istub rooli ja sõit algab. Niisugused väljakutsed vajavad Viktori sõnul teistsugust vaatenurka: „Ühest küljest on kiire, peame kohe reageerima ja samas tuleb läbi mõelda ka taktikaline pool. Kohapeal olles peab jälgima perimeetrit, et teised inimesed ohu lähedale ei satuks.“ Aadressile jõudnud, lülitab Ainar sõiduki vilkurid ja sireenid välja, patrull läheneb esialgu ettevaatlikult. „Kehtib põhimõte, kes esimesena kohale jõuab, see juhib sündmust ning annab teistele

teada, mida näeb ja mis ressurssi vaja on,“ lisas Viktor. Aadressil kedagi ei ole, kuid kohe saabub info, et meest relvaga märgati liikumas mööda trammiteed juba järgmises kohas. Patrull kontrollib piirkonda, kuid veidi aja pärast saabub mehest uus teade. Eest leiab patrull kolleegid, kes pidasid 17aastase mängurelvaga noormehe kinni. „On reegel, et väljakutselt ei saa niisama ära minna. Sündmuse juhilt tuleb küsida, kas meid on vaja või võime lahkuda,“ sõnab Viktor ja lisab juhtunule viidates, et taktika on politseitöös äärmiselt oluline: „Kõik me tahame hommikul jõuda tervelt koju.“

Ivar Kärner: FOTOD: REELIKA RIIMAND

Oleme n-ö õige reede õhtu ootel

Kell kaheksa õhtul alustab Osmussaare teel asuvas Häirekeskuses vahetust operatiivtalituse ehk OTTi vahetus, kes haldab politsei väljakutseid ja saadab patrullid kohale sündmust lahendama. Kuue arvutiekraani taga istuva Ivar Kärneri jaoks („OTTi inimestel ei ole kunagi liiga palju ekraane!“) on kõik veel rahulik.

Ivar Kärner

eeskond on tööülesanded ära jaganud regiooniti. Tallinnast hallatakse nii Harjumaa kui ka kogu Lääne-Eesti juhtumeid ja operatiivinfot. Koos Ivariga on tööl kuus inimest, lisaks Häirekeskuse kolleegid, kellega töösaali jagatakse. Ivar vastutab vahetuse sujumise eest. Kahe inimese vahel on jagatud Põhja prefektuuri sündmused: üks haldab Lääne-Harju politseijaoskonna väljakutseid, teine Ida-Harju omi. Lääne prefektuuri juhtumite sujuva lahendamise eest vastutab üks inimene, lisaks tegeleb üks liiklusõnnetuste ja teine infoteadetega. Veidi enne kella 20.45 on aktiivseid juhtumeid korrapidaja töölaual avatud 31. Viimati kutsuti politseinikud Põhja-Tallinnasse, kus esialgsetel andmetel kõndis ringi

20.00

Nädalavahetuse kõige tüüpilisemad väljakutsed on tema sõnul seotud joobes inimeste, öörahu rikkumiste ja lähisuhtevägivallaga. automaadiga mees. Teataja oli nähtust hirmunud. Patrull jõudis kohale kiirelt ja pidas kirjeldusele vastava inimese kinni. Tegemist oli 17aastase poisiga, kellel oli käes mängurelv. Ivar Kärneri sõnul on kellaaeg selline, et mõneks tunniks jääb olukord rahulikumaks ja uus väljakutsete laine võib alata kella 1–2 paiku öösel. „Kuna täna on reede, siis on möll tõenäoliselt kuni hommikuni.“ Nädalavahetuse kõige tüüpilisemad väljakutsed on tema sõnul seotud joobes inimeste, öörahu rikkumiste ja lähisuhtevägivallaga. „Õhtu esimeses pooles on töisem äärelinnades, s.o Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel.

Õhtu jooksul kolitakse pidudega korteritest välja kesklinna klubidesse. Siis on kesklinnas rohkelt tööd, peamiselt on seal mureks kaklused.“

„Häirekeskus kuuleb. Mis juhtus?“ Kui kell on saanud 21.18, kommenteerib korrapidaja Ivar, et juhtumeid ei ole endiselt palju: „Praegu oleme veel n-ö õige reede õhtu ootel.“ Ivar võtab enda ülesandeks sulgeda töölaual olevaid juhtumeid võimalikult palju ja selgitab naljatamisi: „Et ei peaks nii palju hiirega kerima.“ Tegelikult jälgib ta pidevalt kogu öö jooksul, et töös olevad juhtumid oleks kaetud patrulliga, et need saaksid lahenduse. Kui juhtum on lahendatud, suletakse see ka töölaual. Nii on vähem asju, mida korraga jälgima peab, ning saab oma tähelepanu pöörata päriselt olulistele väljakutsetele. Juhtumite vähendamine aga edusamme ei näita: „Panen ühe juhtumi kinni, ilmub kaks uut asemele.“ Häirekeskuse saalis, kus asub ka po-

litsei juhtimiskeskus, on reede õhtu kohta mõnusalt hämar, aga iga natukese aja tagant kostab telefonihelin, mis asendub lausetega: „Häirekeskus kuuleb. Mis juhtus?“ Laudade taga arutavad päästekorraldajad omavahel mõnda juhtumit. Ruumi tagaosas istuvad politseinikud jagunevad kuue laua taha. Nemad ei võta vastu abivajajate telefonikõnesid, aga tõsi küll, vahel helistavad ise abivajajale tagasi, et mõnda küsimust täpsustada. Näiteks kui tuleb kõne võimaliku joobes juhi kohta, siis on politseinikel vaja teada täpset asukohta ja liikumissuunda. Politsei korrapidajate töö on jälgida, et kõik politseinike sekkumist vajavad juhtumid saaksid lahenduse ning patrull kohale läheks. Vajaduse korral kaasab korrapidaja lisajõude, näiteks kui eriti ohtlik sündmus vajab politsei eriüksuse sekkumist või välja tuleb saata lennusalga kopter. Korrapidajad peavad jälgima, et ükski kõrgema prioriteediga väljakutse, kus ohus on inimese elu, tervis või vara, ei jääks teenindamata, sest patrullid on hõivatud madalama prioriteediga juhtumitel, näiteks öörahu rikkumine. Siis peab patrull vähem tähtsa töö katkestama ning sõitma teisele väljakutsele.

Kus kõik patrullid on? Minut enne kella kümmet õhtul tuleb kõige kõrgema ehk Charlie prioriteediga kutse. Esialgne info viitab pantvangidraamale, kuid korrapidajad teevad kiirelt selgeks, et abi kutsub täiskasvanud naine, kes elab oma eakate vanematega ega ole rahul, et tal ei lubata välja minna. Selliseid tülisid on peres olnud varemgi. Ivar jätkab arvutis töölaua korrastamist hoolega, kui uusi teateid saabub kiiremini, kui eelmised lahenduse saavad. Ivar tõdeb taas: „Ekraane on puudu, üht oleks veel vaja!“ Veerand üheteistkümneks on enamik

patrulle hõivatud. Üks korrapidaja hõikab imestunult: „Meil pole üldse patrulle enam. Kus nad kõik on?“ Samas on see eriti reede kohta küllalt tavapärane. Politseinikke oodatakse aga Telliskivi restoranis, kus joobes klient keeldub arvet maksmast. Lähevad kiirreageerijad, kes on lähim vaba patrull. Kui tuleb Bravo prioriteediga kutse Lääne-Harju piirkonda, on kõik piirkonna patrullid endiselt hõivatud. Ida-Harju territooriumil on paar patrulli veel vabad. Piir Ida-Harju ja Lääne-Harju vahel jookseb läbi Tallinna kesklinna. Kopli, Kristiine ja kõik sellest läände jääv, sealhulgas maakonna vallad ja linnad, on Lääne-Harju vastutada. Ida-Harjul on vanalinn, Pirita, Maardu ja kogu idapoolne maakond. „Väga kaugelt ei ole mõtet patrulli väljakutsele saata, sest nad ei jõua poolele teelegi, kui keegi lähemal ehk vabaneb,“ selgitab korrapidaja. Siiski annab patrullide puudus endast öö jooksul pidevalt tunda. Tegemist ei ole ainult reede õhtule omase nähtusega, vaid suurema murega, sest politseinike juurdekasv ei ole nii suur kui töölt lahkuvate politseinike arv. Kui kell on saanud 22.40, tõdeb korrapidaja taas, et on üllatavalt vaikne õhtu. „Patrullita on praegu ootel ainult viis väljakutset ja needki ei ole sellised, kuhu me kiiresti kohale peaksime minema.“ Vestlusse sekkub Ida-Harju patrullide haldaja, kes oli korraks laua tagant ära käinud, kuid naastes avastab, et tema varupatrull on saadetud Lääne-Harju territooriumile. „Issand, sa võtsid mu patrulli ära!“ hõikab ta. „Ainult ühe,“ kõlab vastus. Selliseid vestlusi kostab vahetuse jooksul korduvalt. Iga haldur vastutab, et tema piirkonna väljakutsed oleksid teenindatud, kuid mõnikord tuleb patrulle ka risti-rästi välja saata. Leana Loide PPA pressiesindaja

Esiplaanil operatiivbüroo korrapidaja Nataly Lage

Viktor, Barbara ja Ainar koos Ukraina perega

FOTO: REELIKA RIIMAND

Aitan ja märkan! Patrullpolitseiniku töö ei pruugi viia üksnes väljakutselt väljakutsele, vaid julgustab ka märkama abivajajaid ning nende eest seisma.

ui Lääne-Harju patrullpolitseinikud Viktor ja Ainar on kätte saanud õhtu esimese kohvi, lähevad nad ühe Ukraina pere juurde, kelle elukäigu on Viktor võtnud enda südameasjaks. Teel pere juurde räägib Viktor, et iga politseinik, eeskätt patrullpolitseinik, peaks oma tööd tehes või kutset lahedades mõtlema, kas ta on teinud kõik selleks, et sarnast kutset enam ei tuleks. „See oli mõte, mille prefekt kunagi ütles ja ma alles hiljem mõistsin, mida see võiks minu jaoks tähendada. Paljud väljakutsed on sotsiaalse mõõtmega. Näiteks, ühe va-

hetuse alguseks olin kokku leppinud kohtumise 14-aastase poisi ja tema vanematega. Poiss käis kaupluses vargil ja katsetas koos sõbraga, kas nad jäävad vahele või mitte. Poiss on pärit heast perest, käib heas koolis ja isa on koostööaldis ning tuli esimesel võimalusel meiega lahendust otsima,“ kirjeldas Viktor. Hiljem selgus, et poiss on pärit lastekodust ja elanud uue perega viimased kaheksa aastat. Pinna all pulbitses temas küsimus, miks bioloogilised vanemad ta hülgasid. Uues kodus ei oldud poisiga aga sellest teemast räägitud. Pärast jutuajamist isaga otsustas Viktor poisi endaga kaasa võtta. „Käisime temaga Merelahe tänava öömajas, kus on kodutud, et tal tekiks võrdlusmoment, et tema kodu on turvaline ja hea paik. Kodutud rääkisid, kuidas nad sinna nullpunkti jõudsid ning nagu ikka, hakkab see tee väikeste rikkumistega. Loodan, et see muutis poisi mõttemaailma ja ta teeb elus edaspidi targemaid valikuid. Õnneks on tal toetav pere, kes samuti lubas

20.45

poja painavate mõtetega tegelema hakata,“ rääkis Viktor.

Tegutsemise mõju Oktoobri alguses reageeris Viktor väljakutsele, kus kaks last helistasid häirekeskusesse murega, et kell on pool üheksa õhtul ning ema, keda nad kätte ei saa, ei ole koju jõudnud. „Mõtlesin veel, et mina omal ajal ei muretsenud, pigem oli just hea meel, et on rohkem vabadust. Kohale jõudes oli muretsemiseks põhjust küll – korteri ukselt vaatas mulle otsa kaks hirmunud pilguga Ukraina sõjapõgenikust last. Mõelda, kust nad tulevad – lahkusid kodumaalt sõja eest ja isa jäi kodumaad kaitsma. Nüüd on nad võõras keskkonnas, kus ainuke tuttav inimene neile on nende ema, siis on täiesti loogiline, miks nad olid mures,“ kirjeldas perega esmakohtumist Viktor. Ei läinud kaua aega ja tal õnnetus laste ema kätte saada. Kõnes selgus, et ta oli poegadele öelnud küll, et jõuab hiljem koju, kuna tähistab oma töökohas kolleegidega sünnipäeva. „Kuna ema ütles, et liigub kodu poole, jäin igaks juhuks ootama, et lapsed ei peaks kodus üksinda ootama. Vestlesin lastega ja peagi jõudis ka nende ema koju. Sain peaaegu rahuliku südamega sealt lahkuda,“ ütles Viktor. Lapsed jäid Viktorile ja abipolitseinik Ilja Karasjovile aga südamele ning juba

Pean tundma, et minu tegevusel on mõju. Seda siin patrullis ma tun netan ja püüan võimalikult palju inimesi abistada või õigel ajal märgata.

järgmisel päeval olid politseinikud IKEAs. „Märkasin kodus poistega vesteldes, et köögis olnud ainus taburet on katki ja otsustasin neile uue osta. Viisin selle perele ja uurisin emalt, kas võin vanemale pojale ka uue telefoni tuua, kuna vanal on kõlar katki ja poeg saab kõne kuulata ainult läbi kõrvaklappide. Tal ei olnud selle vastu midagi, kuid palus, et seal ei oleks internetti.“

Tegevusel peab olema mõju Kell on 20.56, kui Viktor ja Ainar jõuavad kortermaja ette, kus Ukraina lapsed koos emaga elavad. „Mul oli suvilas üks kasutamata telefon, mis on täiesti töökorras ja kukkumiskindel. Seda lähemegi täna pere 12-aastasele poisile viima. Ema Viktoria elab oma kahe lapsega kolmetoalises korteris, seal on lisaks nendele veel üks naine oma lapsega,“ rääkis Viktor. Korteri eest maksab Viktoria 500 eurot kuus, kuigi see vajaks remonti ja uuendusi: vannitoas on seintelt lahti löönud plaadid, mille omanik kleeplindiga tagasi kinnitas, ja koridori põranda kattes muhk, mille otsa võib komistada. „Korter meenutab piinlikult palju sügavat nõukogude aega ja kuna perenaine mainis hinda, tekkis mul peas küsimus, kas mõnel juhul osad inimesed meie seast ei kasuta ukrainlaste haavatust ära,“ ütles hiljem Viktor ja lisas: „ See teeb kurvaks.“ Kindlasti jääb Viktor perega edasi suhtlema ning aitab neid, kuidas saab ja on võimalik. „Pean tundma, et minu tegevusel on mõju. Seda siin patrullis ma tunnetan ja püüan võimalikult palju inimesi abistada või õigel ajal märgata.“ Barbara Lichtfeldt PPA pressiesindaja

Südamesõbrannad 40

n novembrikuu. Navigatsiooniperiood Peipsil saab peagi punkti. Kutselised ja harrastuskalurid võtavad veel viimast enne, kui järv jääkaane alla läheb. Piirivalvurite elu Mustvee kordonis kulgeb neil päevil ikka töiselt, ent õnneks oluliste vahejuhtumiteta. Kõigi teiste kõrval annavad siin oma panuse piiriturvalisuse ja veeohutuse tagamisel kaks eriti säravat ja mitmel rindel tegusat piirivalvurit, kes on muuhulgas südamesõbrannad nii töös kui elus. Kuidas teist piirivalvurid said?

Birgit: Juhtus nii, et mul oli keskkooliajal mitu tuttavat, kes töötasid Narvas piiril passikontrollis. Sai neil seal külas käidud, juttu aetud, jalgu kõlgutatud. Vaatasime, kuidas liiklus üle piiri edasi-tagasi voolab, kuni mul plahvatas mõte, et ega enda eluga ka ju vaja pärast keskkooli lõppu midagi pihta hakata. Läksin katsetele ja mõni aeg hiljem, aastast 1994, olingi juba Narva piirialal soojakus samamoodi reisijate passe kontrollimas. Narvas töötasin üle kümne aasta, kuni tuli perelisa ja mind sünnikodule Kalmakülale lähemale kiskuma hakkas. Kui Ninasi kordonis 2005. aastal koht vabanes, jätkasingi tööd järvepiiri valvurina. Kui 2007.

aastal Mustveele uus kordonihoone ehitati, kolisime siia ja siin olen tänini. Kirsti: Minu isa oli miilits. Hiljem sain teada, et ka mu vanaisa oli miilits. Aga ega ma saa öelda, et just nende eeskuju oleks mind inspireerinud sama teed valima. Olin selleks siis veel liiga noor. Mäletan, kuidas läksin 2000. aastal Soome lapsehoidjaks ning seal nägin esimest korda oma silmaga ratsapolitseid. Tollest hetkest peale teadsin, et tahan ka saada politseinikuks. See olnuks ideaalne võimalus ühendada töö ja hobi. Õe Janaga saigi politseikooli mindud ja pärast õpinguid, aastal 2004, alustasin tööd uurijana. Veidi hiljem jätkasin juba oma kodukohas Tormas piirkonnapolitseinikuna, kuni politseid reformiti ja konstaablikohti koondati. Hakkasin endale uut väljakutset otsima ning nii jõudsingi piirivalve ridadesse. Kas oli hirmutav vahetada politsei sinine vorm piirivalve rohelise vastu?

Kirsti: Ei olnud. Vastupidi, selline vormivahetus tundus mulle huvitav. Pelgalt mõte, et töötad vee peal ja piiriäärsel alal, näis mulle nii teistmoodi ja põnev. Mu ainus hirm oli, et kui kordonis ei ole mulle tööd, mis ma siis pihta hakkan. Õnneks töökoht oli olemas ja kogu vajamineva väljaõppe sain mugavasti igapäevase töö käigus. Birgit, kas mäletad aega, mil Kirstist piirivalvur sai?

Birgit: Ikka mäletan! Kirsti kui kohaliku piirkonnapolitseiniku kabinet oli meil Mustvee

kordoni esimesel korrusel. Seega kohtusime Kirstiga juba enne, kui temast sama maja piirivalvur sai. Ütlesin siis ikka naljaga pooleks: „Istu jah seal all, esimesel korrusel, aga vaata, et sa meile teisele korrusele piirivalvurite juurde ei roni“. Läks aga täpselt vastupidi – ikkagi ronis! Lähemalt hakkasime Kirstiga suhtlema just siis, kui ta piirivalveperega liitus. Juttu jagus aina rohkem ja rohkem. Edasi tekkisid juba ühised tuttavad, sai käidud ühistel üritustel. Lõpuks saime nii lähedasteks, et käisime üksteisel külas ega koputanud üle paku sisse astudes enam ukselegi. Kirsti: Hiljem moodustasime oma sõpruskonnaga Pipraklubi. See sai alguse ajal, mil mu vanatädi ära suri. Leidsime ta majast hunniku punast valgete mummudega kangast. Sealt tuligi idee teha Pipraklubi, mille liikmetel on ühesuguseid täpilised riided. Üks sai hüüdnimeks Roseepipar, teine Cayenne´i pipar ja nõnda edasi. Lõime sedasi kaasa kohalikel üritustel ning saime Lohusuu kalasupi võistlusel esikohagi.

universaalne ja nii tuleb ette ka patrulliskäike. Kirsti: Minu ametinimetuseks on hoopis järelevalveametnik. See tähendab paljuski, et kogu menetlusega seotud töö, menetlusotsused ja menetlusandmete sisestamine meie süsteemidesse on minu õlgadel. Kui aega jagub, käin minagi Peipsil patrullis. Väikelaeva juhtimisõigus annab mulle võimaluse vajadusel ka ise kaatrirooli keerata või teisi piirivalve veesõidukeid juhtida. Ka tegin läbi pääste- ja otsingutööde kursused, et Peipsil hättasattunuid võimalikult hästi abistada. Mis elu järverahvas elab? Vanasti räägiti, et siinkandis lahendati tüli pigem omakohtuga?

Kirsti: See oli tõesti nii, aga aastakümneid tagasi, kuskil 90ndatel. Täna ikka helistatakse meile, kui on mõni mure, olgu siis vargus või võrgurikkumine. Tullakse isegi siia kordoniõue värava taha nõu küsima. Siinkandis käidi ka moone rüüstamas, seemneid korjamas. Kohalikud kasvatasid

Pelgalt mõte, et töötad vee peal ja piiriäärsel alal, näis mulle nii teistmoodi ja põnev. Mis tööd te piirivalvuritena teete?

Birgit: Mina olen korrapidaja ehk siis haldan kõiki Peipsil olevaid piiripatrulle, suhtlen kalurite ja teiste kohalikega, kes siinkandis abi vajavad ja meie maja numbrile helistavad. Lisaks teen igapäevast aruandlust ja nõnda edasi. Kuna ressursse pole laialt, on tänapäevane piirivalvur

moone käputäie kaupa oma põllunurgas. Kaugema kandi narkomaanid käisid siis aga neid õisi ööpimeduses otsimas ja noppimas. Kui politsei neile kannule sai, loobiti sõidu ajal autost moone välja, et autos olijaid moonivargusega seostada ei saaks. Aga täna on kohalikel mured nii nagu mujalgi – koduvägivallast vargusteni.

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Nakkavalt naerusuine ja silmipimestavalt särav Mustvee piirivalvurite tandem Kirsti ja Birgit on südamesõbrannad nii töös kui elus.

Kohalikud on püsielanikud?

Kirsti: Enamus müüki minevatest majadest läheb suvitajate kätte ehk et ajapikku on püsielanikud aina rohkem asendumas suvilate ja suvitajatega. Birgit: Pole ka imestada – kõik on kinni pandud, keskkooligi siin enam pole. Rääkimata sellest, mida siinkandis nädalavahetusel teha. Tantsu keerutada kuskil ei saa, pole baarigi. Kirsti: Talvel on siin täielik vaikus, käiakse peamiselt vaid järvejääle kalale. Suvel on siin jällegi suuri suveüritusi, millest kohalikudki osa saavad. Paljud naudivad suviti aga niisama Peipsi ääres puhkamist. Birgit: Mul on siin samas kodu juures ka endal pisike kämpinguäri ja järvesaun. Ilma naljata, kõik suvitajad on külla oodatud!

Aga kuidas siinne elurütm piiri valvamise vaates kulgeb?

Kirsti: Järv ja selle piir on meie jaoks A ja O. Suvel näeb meid järvel töötamas peamiselt kaatrite ja skuutritega, talvel hõljukite ja mootorsaanidega. Töö sisu on olenemata hooajast sama – kalurid registreerivad end iseteeninduse kaudu veekogule ja sõltuvalt sellest, kus ja palju neid parasjagu on, sätime oma jõud ka sinna valmis. Kas kalurid on piiriveekogule registreerimise rakenduse omaks võtnud?

Birgit: Kui varem istus meil telefonitoru taga meeletu ressurss ainuüksi selleks, et sadade kaupa kalureid järvele ja sealt maha registreerida, siis nüüd juba mitme aasta jagu teevad kalurid seda ise. Eks alguses oli ikka

Sa ei saa tööd teha, kui ohule pidevalt mõtled. Seda enam, et ega oht võib olenemata ajast ja kohast igaüht mingil moel tabada. kuulda kriitikat, aga nii on see tegelikult iga uue asjaga. Kalurid saavad iseteeninduse kasutamisega hästi hakkama: juba kodus registreerivad end järvele ja kaldale jõudes annavad oma saabumisest taas ise märku. Ei pea keset järve külma ilmaga kindaid käest koorima ja seal sõnumit toksima. Seega mugav ja mõistlik lahendus nii neile kui meile. Ja kui tõesti ongi mõni erand, kel registreerimine millegipärast ei õnnestu, siis oleme sellise telefonikõne saades nad ka ise kirja pannud. Mõni ei mõista, et kui Võrtsjärvel võib niisama paarutada, siis miks peab Peipsile mineku registreerima?

Kirsti: Peipsi näol on tegemist siiski piiriveekoguga, mille teisel kaldal laiutab üks teine riik. Kes ekslikult üle piiri satub, selle napsab Vene piirivalve kinni. Piirivalvuritena oleme järvel abiks, et inimesed eksitusest piiri ei ületaks. Samuti reageerime tahtlikele piiririkkumistele ja õnnetusjuhtumitele. Kui hoomame, kui palju ja kus kandis kalurid õngitsevad, suuname sinna ennetavalt appi ka rohkem oma jõudusid. Milline väljakutse teil viimati seest õõnsaks võttis? Kui 2013. aastal oli veel ratsapolitsei

FOTO: PPA

Kirsti: Umbes kahe aasta eest oli juhtum, kus üks mees läks sõpradega järvele, kuni üks neist õnnetul kombel üle parda kuk-

kus. Töötava mootoriga paat jäi ringi sõitma, kuni ühel hetkel paiskus selle sõukruvi vastu mehe nägu nii, et rebis selle täitsa katki. Vaatamata väga rasketele vigastustele õnnestus mees siiski päästa ja ta jäi ellu. Nii ränka õnnetust pole aga siinkandis ammu juhtunud. Aga millal viimati mõni järvel hättasattunu piirivalve abi vajas?

Kirsti: Alles eile rikkus üks kalur Mehikoorma kandis udu tõttu piiri. Eks seal on piir ka päris lähedal. Kui siia võrrandisse panna veel udu ja asjaolu, et sul kala võtab ja püügihoog on sees, siis selliseid eksimusi tuleb ikka ette. Kordonis on radaripildil iga rikkumine kohe kirjas. Kui kalur ise ei märka, et ta teisele poole piiri sattus, püüame teda sündmuskohale sõites telefonitsi tabada ja anda korralduse Eesti poolele naasta. Seda kõike võimalikult kiiresti, enne kui Vene piirivalve on platsis. Kui muretult te end tööpostil tunnete teadmises, et olukord on muutunud? Sõda ju endiselt käib.

Kirsti: Sa ei saa tööd teha, kui ohule pidevalt mõtled. Seda enam, et ega oht võib olenemata ajast ja kohast igaüht mingil moel tabada. Aga muidugi anname me endale iga päev aru, et terroristlik naaber on sisuliselt siin samas, meie ukse taga. Kui suured kalastushuvilised te ise olete?

Birgit: Kevadel paneme koos võrku, kumbki ühe. Selleks taotleme võrguloa, millega võib nädalakese püüda. Ise tead, kas viskad hommikuti sisse ja võtad igal õhtul välja või solgutad pikemalt. Kui näkkab, siis kevadeti on särg peamine, mida püüame, kuivatame ja soolame, ja siis nimetatakse seda juba voblaks.

Kirsti Tertõtšnaja ja Birgit Kingsepp

Ikka meeldib! Ma kohe tahan tööle tulla! Kogu see seltskond, suhtlus inimestega – tunnen end hästi ja tun nen, et olen vajalik. Olete tuntud ka kordoniõuel käiva potipõllunduse poolest. Mis värk sellega on?

Mustvee kordoni hoovis kasvavad tomatid, kurgid ja viinamarjad

Birgit: Üks taimekasvataja andis meile äraviskamisele minevaid kurgitaimi. Panime need siia kordoni aknalauale kasvama. Poes oli kõik nii kalliks läinud ja tahtsime tööjuures lõunasöögiks salatisse oma kurki saada. Lõpuks jäi aknalaudadest puudu, mispeale ostis PPA meile kasvuhoone. Seal kasvatatud kurkidest-tomatitest teevad meie kokad

Kui vanasti oli üsna tavapärane, et kordonite juurde istutati viljapuid ja ilupõõsaid, siis kaasajal mitte. Seda enam üllatab Mustvee kordoni hoovil otse veepiiril asuv kasvuhoone, mille haldjad ongi Kirsti ja Birgit.

asvuhoone mulla toodavad Kirsti hobused. Kirsti paneb sõnniku RMK-lt saadud kottidesse ning laseb sellel laagerduda mõned head aastad – nii tekib parim muld, mis jõuab kordoni kasvuhoone taimede pinnaseks. Taimed, mis kasvuhoonesse istutatakse, kasvatatakse kordonis kõik ette: “Parim tomatitaim, mida kasvatada, on Malle,“ räägib Kirsti. Kasvuhoone lugu ise sai alguse kolm aastat tagasi, kui Kirsti sattus Piusa kordonisse, kus oli kaks kasvuhoonet: “Parasjagu oli üks tühi ja küsisin seda endale, aga tol hetkel lubasid nad ise selle kasutusse võtta,“ ütleb Kirsti. Soov jäi aga hinge ning üsna pea oli kasvuhoone ka kordonis. ”Eks alguses oli igasuguseid arvamusi, kust tuleb muld ja kes hoolitseb,“ nendib Kirsti, kuid kui maja oli olemas, aitasid kõik

seda kokku panna ning ka kõik muu vajaliku tõid töötajad ise. Taimede eest hoolitseb kordonipere üheskoos. Kuigi suure osa tööst teevad just Kirsti ja Birgit, siis kastmisel löövad kampa ka teised, kes parasjagu on tööl. Kirsti arvates võiks selliseid asju teha igal pool, sest kõik inimesed ei ela linnas ja keegi ikka millegagi saaks panustada: “See on suuresti tahtmise küsimus.“ Kordonis ei kasvatata ainult tomateid, vaid rohelised kardinad katavad aknaid juba mõnda aega. “Kurgitaimed panime kasvama juba veebruari lõpus ja saaki oleme korjanud nüüd juba paar nädalat,” räägib Birgit. Ise kasvatatud köögiviljad lähevad kõik käiku kordonipere toidulaual, ühiselt tehakse ka õunamahla. Lisaks sellele, et toit on puhas ja enda kasvatatud, ei ole üldse vähem oluline, et kordonipere saab söönuks soodsamalt.

Kristi, Birgit ja kordoni juht Jalmar Ernits FOTO: REELIKA RIIMAND

salati ja kogu kordonipere saab sellest söönuks. Mis üle jääb, selle teeme purki nii, et saame kogu seda kraami päris pika aja vältel süüa. Keegi ei heida ette, et kas teil kordonis muud teha ole?

Kirsti: Enne ikka töö, ja alles siis, kui aega on või oma vabast ajast, tuleb potipõllundus. Oleme kasvatanud ka pipart ja kabatšokke. Väljas kasvavad viinamarjad. Meil siin igaüks maksab kordoni sööklas ise oma lõunasöögi eest, seega on kõigil vahetu kasu sellest, kui salat saab lauale meie oma tasuta toorainest. On teil veel põnevaid hobisid?

Kristi: Kuna mu suureks kireks on ratsutamine, unistasin sellest, kuidas kunagi saan Eestis luua ratsapolitsei. Meil tuli aastate vältel ette isegi rida

Võidukas kalasupp Neli aastat tagasi võidutses Pipraklubi kalasupp Lohusuus peetud kalalaadal.

oseepipar ja Cayenne´i pipar ehk Birgit ja Kirsti osalesid toona esimest korda. Ajalehele Vooremaa nad enda hea supi saladust ei reetnud. „Kaua keetsime ja supi sisse panime kolm kohalikku kala,“ jättis Birgit kogu protsessi saladuseloori varju. Nii Birgit kui Kristi tõdesid toona lehele, et konkurents oli kõva. „Kalasupi keetmine ei ole kindlasti lihtne,“ rääkis Kristi, kuid nentis samas, et ilmselt oskab iga Lohusuu elanik kodus uhhaad keeta.

üritusi, kus saime õe Janaga politseivormis sadulasse minna, kuid paraku leiti pikemas plaanis, et Eestis ei ole idee ratsapolitseist kuigi jätkusuutlik. Nüüd olen aastaid hobusekasvataja. Kunagi hüppasin aktiivsemalt ka tõkkeid. Täna tegeleb ratsutamisega rohkem mu tütar, kel on oma sporthobune, ja mina olen naljaga pooleks talle tallitüdrukuks. Aga hobused on endiselt minu suur kirg. Birgit: Ja minu üheks hobiks on veel ujumine – ikka järves ja olenemata aastaajast. Seda nüüdki, novembris! Praegu olete piirivalvurid, aga kus te näete end viie või kümne aasta pärast?

Birgit: Ma usun, et ma olen ka viie aasta pärast siin. Kui antakse, siis ka kümne aasta pärast. Pension on küll vahepeal siis juba välja teenitud, aga mul seepärast küll mingit äramineku plaani ei ole. Paljud räägivad, et lähevad kohe ära, kui pension käes, aga tegelikkuses jäävad tööle ikka edasi. Olen elus igasuguseid krutskeid teinud, aga vot ameti valikuga panin ikka igati

Kristi ja tema väike käpasõber

kümnesse. Mulle õudselt meeldib see töö. Ja seda hoolimata, et olen nüüd juba 30 aastat piirivalvur olnud. Ikka meeldib! Ma kohe tahan tööle tulla! Kogu see seltskond, suhtlus inimestega – tunnen end hästi ja tunnen, et olen vajalik. Vahel mõnel puhkepäeval lausa ootad, millal ometi tööle tagasi saaks juba.

Kirsti: Nii pikalt on raske ette näha, mida elu võib tuua ja kuidas PPA vahepeal muutub, aga kui kõik sobib, siis ei ole minulgi kiiret pensionile minekuga. Töö on huvitav ja mulle meeldib, mida teen. Püüan olla alati õiglane, lähtuda konkreetsest inimesest ja tema teost. Ja kui saad päeva lõpuks kedagi veel ka aidata, siis on väga hea tunne.

Birgit: Eks meid hoiatati juba varem naljaga pooleks, et kui siia tööle juba tuled, siis ära viib siit ainult üks tee … Kirsti: … jalad ees! (Naeravad) Kerly Virk PPA pressiesindaja

FOTOD: TUULI HÄRSON JA REELIKA RIIMAND

Uus Patrull liigub jalgsi mööda piirilõiku. Instruktaaž pimedas liikumiseks on põhjalik: „Kõnni seal, kus on hele. Seal, kus on tume, ära kõnni!“ Möödume vaatlusmajakesest, mis pakub varju ning hakkab tulevikus mahutama ka lihtsamaid töövahendeid.

ohe piiritõkke taga paistab Petseri linna kuma ja päevasel ajal ka kirikukuplid. Lähim küla jääb kiviviske kaugusele. „Kui teisel pool on asula, kuhu on välismaalasel lihtne saabuda, siis on see ületuste vaatest kindlasti risk. Siin oli meil samuti ületus, kus visati lõiketraadi peale midagi, tuldi teiselt poolt mööda kaameraposti alla ja otse üle põllu,“ kirjeldab Viljar Randma. Küsimusele, mis on praegu keeruline, on Viljaril vastus olemas: „Inimesi on vähe ja pätid ei pea riigihankeid tegema. Kahjuks on nii, et kipume tehnoloogias vastasest maha jääma, ja kui saamegi mingeid seadmeid, siis tihti neid vananedes ei uuendata. Kui vastased hakkavad kasutama öövaatlusseadmeid, saame mõne aja pärast need ka meie, aga siis mõeldakse jälle midagi uut välja või ostetak-

tehnika se võimsamad mudelid. Meil aga tehnika vananeb, sest raha on igal pool vaja. Kindlasti vaatavad kurjategijad aktiivselt ringi, milliseid tehnoloogilisi lahendusi kasutatakse mujal ning kuidas neid oma eesmärkide jaoks ära kasutada,“ kirjeldab ta. Silmad ja jalad harjuvad pimedas, kuid öövaatlusseade on ikkagi asendamatu abimees. Parem tehnika ning Luhamaale püstitatav seirekeskus aitaks reageerida senisest palju paremini – piirivalvurid jõuaks kiiremini kohale ja saaks kaugemale ette minna. Tänagi (13. oktoobril) jõudis Lätist info, et Eesti kaudu võidakse proovida Venemaale minna. „Oleks kaamerad peal, teaksime kohe, kas on keegi läbi läinud või mitte. Kindlasti on aedki väga suur pluss. Kui lõiketraat on maha vajutatud või kellegi trussikud narmendavad selle

Üldiselt on nii, et piirivalvurid ja kohalikud elanikud mahuvad väga hästi koos siia piiri äärde. Inimesed teavad, et patrullime ja paneme tähele, kui midagi toimub.

küljes, on selge, et ületus on toimunud. See on ju viivitusaed ja ületust ära ei hoia. Karugi tõmbab selle katki, kui tahab läbi minna,“ ütleb Viljar.

Sõbrad kohalikud Kui piirivalvur tuleb Piusale tööle, on tal kohaliku mehega hea patrullis käia – tema teab kõike ja kõiki. Teisalt on teadmisel ka oma hind, sest ühel hetkel võib ta hakata karistust määrama inimesele, kellega koos puude otsa roniti või kokukale ehk kokkupandavale jalgrattale käike peale pandi. Kohalikega peavad piirivalvuritel olema head suhted ning peab valitsema tasakaal. Esiteks liiguvad piirkonnas valdavalt samad inimesed, ja kui iga päev usinalt neil rehvirõhku ning tõkiskingi kontrollida, ei ole see vaimselt jätkusuutlik. On ka asju, millele

Uus piir, uued võimalused Teabeseire grupi juht Egle Timmase tiim planeerib ja analüüsib kogu välitöö käigus tagasi toodud infot, millest olulisim jagatakse edasi kolleegidele ja partneritele. „Jälgin ka seda, et kokkuvõtted, mida vahejuhtumitest teeme, oleksid terviklikud ja kogu vajalik info olemas. Vastasel korral jääb info poolikuks ning tuleb hulk päringuid, või veel hullem – midagi olulist jääb tabamata.“ Kuidas on tunne olla kohe Venemaa kõrval ühe sammu kaugusel? „Eks ikka on kõhe, aga sellega harjub. Kui midagi üle piiri või Eestis toimub, mis ärevust tekitab, siis ikka teadvustad, et kohe piiri taga on riik, kes ründas Ukrainat. Siin annab kindlust see, kui oma kodune kriisiplaan on läbi räägitud. Kui kõik metsa läheb, saan mina olla siin, kui tean, et mu laps on kindlas kohas ja lähedased hoitud.“ Uue piiri osas on Egle ootust täis: „See saab kahtlemata olema teistmoodi. Uus seiretehnika võimaldab meil saada

22.37

peab päriselt reageerima. Kui esiti võetaksegi appi sõna jõud, tuleb lõpuks hoopis ehk karistus määrata. „Üldiselt on nii, et piirivalvurid ja kohalikud elanikud mahuvad väga hästi koos siia piiri äärde. Inimesed teavad, et patrullime ja paneme tähele, kui midagi toimub. See annab näiteks suvilaomanikele kindluse, et keegi hoiab nende varal silma peal. Head läbisaamist tunnistab seegi, kuidas inimesed

Egle Timmas

rohkem infot selle kohta, mis tegelikult toimub. Praegu on meil püsivalt silmad 8-10 kilomeetril, siis aga hakkame nägema kogu 135 kilomeetrit.“ Kui keegi arvab, et piiri väljaehitamise järel kaob ka vajadus inimese silmapaari järele, siis tegelikult on inimesi veel rohkem vaja, kuna reageerimine jääb ikkagi inimesele. „Saan väga hästi aru meeskonnaliikmetest, kelles uus piir tekitab küsimärke. Me pole kogu seirevõimega kunagi töötanud ja teadmatus tekitab ärevust ja hirmu.“

kordonisse teavitavad, et nüüd on tulemas mingi seltskond külla, või vastupidi, midagi kahtlast on toimumas. Kohalikud oskavad väga hästi ka külalisi ja turiste juhendada, kuidas peab käituma ning et piirimärgi juurde ei tohi minna. Kostipäevadel ja festivalidel on sellest väga palju abi. Muidu ei saagi muud kui ainult käia turistide horde suunamas,“ räägivad mehed. Tuuli Härson PPA pressiesindaja

FOTOD: REELIKA RIIMAND JA PPA

Maailmas on nii palju huvitavat ja üllatavat Kui Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse uurimisgrupi juht Ave Jaakson-Küttim ei töötaks politseis, leiaks teda tõenäoliselt loomade seas, raamatuid lugemas või kokakunstiga tegelemas.

ma luges väiksele Avele ette üksjagu kriminaalromaane, seega ei tule ilmselt üllatusena, et 2006. aastal alustas Ave karjääri politseis. Enne seda jõudis ta õppida veel kokaks, kuna talle meeldib väga süüa teha. „Olin kokana tööl ja kõik muutus, kui Estonia parvlaev põhja läks. Panin kodus oma uurimisnurga püsti, kogusin avalikest allikatest kõikvõimalikke tõendeid ja püüdsin selgust saada, mis juhtus. Paraku

selle uurimisega ma lõpuni ei jõudnud, kuid see oli hetk, mil sain aru, et tegelikult peaksin kuuluma politsei ridadesse, ja nii ma oma kutsumuse poole sammud seadsingi,“ meenutab Ave. Pika kollase kleidi lehvides astus Ave Harku vanglasse ja teatas, et tahab saada vangivalvuriks. „Ilma pikema jututa tehti mulle vanglas ringkäik ja asusin seal tööle. Vanglas töötasin mõned aastad, seal sain selgeks pätimaailma ja nägin erineva taustaga inimesi. Peagi asusin õppima õigust ning praktika ajal valisin asutuseks politsei, kuhu ma jäingi.“ Lapsepõlvest jäi lisaks huvile politseitöö vastu külge ka raamatute lugemine. Aastas loeb Ave ligi kakssada raamatut ning igal vabal hetkel võib ta mõte kaante vahele ekslema minna. Suur lugemus on kaasa toonud laia silmaringi ja võime märgata kõiksuguseid detaile. Seda tõdevad paljud tema kolleegid.

Pole kabinetis kunagi üksi Isikuvastaste kuritegude talituse korrusel on iga kabinet isemoodi. Avelgi on see puhas ja

sätitud, kuigi laes ripub skelett. Kolleegide huumor! Ave on ise oma kabinetti sisustanud endale armsate asjadega, millel on oma mälestused ja lood. Tööpäeva alustab Ave varem kui teised, sest talle meeldib lugeda läbi aruanded ja vaadata, mis neist tema talituse töölauale võiks tulla. „Kui kriminalistid on käinud öösel sündmuskohal, analüüsin fotosid, loon oma esialgse versiooni juhtunust ning vaatan üle, milline koormus uurijatel parasjagu on,“ räägib Ave ja lisab, et uurija koormus ei mängi sageli rolli selles, kas ta saab juhtumeid juurde või mitte. Palju tähtsam on see, kui mahukad juhtumid neil parasjagu käsil on ning mida arvab näiteks mõrvarühma juht või uurija ise. Ave proovib alati nõu ja jõuga kõiki uurijaid aidata. Koos pannakse paika strateegiad, hinnatakse sündmuskoha vaatlusi ning suheldakse eri ekspertidega. Ta naerab, et on kuulnud tagasisidet, kuidas ekraanil uurijate numbrit nähes omavahel arutama hakatakse, mis hullumeelse ideega taas välja tullakse.

„Ei salga, et olen tahtnud purustada arbuuse golfikepiga, et vaadata, kas inimesele on võimalik säärast vigastust pähe tekitada, või soovinud minuti täpsusega teada, kui kiiresti vigastus tekitati,“ muigab Ave, kuid tõdeb siis, et paljud seda laadi arutelud on kaasa aidanud teiste juhtumite lahendamisele. „Minu kabinetis on peale minu alati keegi. Seda, et istuksin pool tundi üksinduses, juhtub väga harva. Meil on kokkuhoidev kollektiiv ja isegi siis, kui kõik on suures tööhoos, lippab keegi ikka kabinetti, võtab laualt pähkli või õuna, annab kiire ülevaate toimuvast ning jookseb edasi.“

Telegramm? Telegram! Politseis on 17 aasta jooksul olnud Ave sõnutsi muutusi üksjagu. Kuna ühiskond liigub kiires tempos, on seda tunda politseiski. „Alustades arvutist näiteks. Aastaid tagasi istusime pontsaka kuvari ees ja vaatasime justkui lukuaugust tehtud videoid, mida meie nimetame täpivideoks. Videovaatlust tehes sai vaevu näha liikumist. Vahepeal võtsin appi luubi, et

paremini näha.“ Praegu on nii mõnegi kaamera pilt parem kui osal telereil. Kui lisada siia veel igasugused rakendused ja äpid, on kõigega kursis olemine päris keerukas. „Rakendustega meenub mulle üks tore lugu ammusest ajast. Kuulasin üle kannatanut, kes rääkis mulle, et kohtumine kahtlustatavaga lepiti kokku Telegrami teel.“ Mina: „Kas teil on see telegramm alles?“ Kannatanu: „Ei ole, see kustub iga 15 minuti tagant automaatselt ära.“ Mina vastu: „Mismoodi kustub ära?“ Kannatanu: „Noh, mul on see niimoodi seadistatud.“ Samal ajal ülekuulamisel olnud noor kolleeg vaatas mind ja sosistas: „Pane kirja nii, nagu ta räägib, hiljem seletan.“ „Paningi. Kolleeg küsis veel täpsustavaid küsimusi ja ülekuulamine oligi tehtud. Pärast sai muidugi nalja palju. Kolleeg mõistis kohe, et ilmselt ma ei olnud kuulnudki midagi Telegram-rakendusest ja kujutasin endale ette seda ammustel aegadel edastatud telegrammi, mille postiljon kohale tõi. Jälle oli mul üks päev täis üllatust, et ka selline asi olemas on,“ naerab Ave.

Muutunud on inimesedki. „Meie talituses on enamik töötajaist noored, aga see on väga positiivne, sest noored kolleegid hoiavad mind aktiivsena nii füüsilises kui ka moraalses mõttes,“ lausub Ave. Töökaaslasi võiks Ave hinnangul üldse rohkem tunnustada ja märgata. „Oleme küll päevad-ööd õlg õla kõrval tööl, kuid ei suuda sageli märgata, mis kolleegile rõõmu või muret teeb. Ütle talle kas või kord päevas, et tal on ilus kleit või ilus lips. Küsi, kuidas tal läheb, ja võta see viis minutit, et kuulata, mida tal öelda on. Ja tehke omavahel nalja!“

Hinges ja südames Ave lauale jõudnud juhtmeid on üksjagu, kuid südames hoiab ta meediaski laia kõlapinda saanud Nõmme juhtumit, kus kaevetööde käigus leiti krundilt säilmed. „Juhtisin uurimisrühma ning tänu põhjalikule ja ka rahvusvahelisele koostööle FBIga suutsime surnukeha koljust luua 3D kujutise. Meiega võttis seepeale ühendust naine, kes arvas, et otsitav võib olla tema ema. Pärast DNA-proovide võrdlust selgus, et hukkunu on Maie Ensling, kes elas 90ndate alguses

Tandoori kana Ave moodi „Mulle meeldib erinevaid retsepte proovida. Kuna on tulemas jõuluaeg, siis proovige vahelduseks sealihale, kapsale ja verivorstile teha ise üks tandoori kana. Mul on kodus küll tandoori ahi, aga kana võib edukalt teha ka ilma selleta. Kui õues on talvekülm, siis kasutan ikka seda meetodit. Kuna inimeste maitsed on erinevad, toon retseptis esile üksnes koostisained, kuid kogused määrab iga inimene ise oma maitse järgi.“ Retsept on lihtne, aga ettevaatust, et ennast ära ei kõrveta ega maja põlema pane! Võtke poes müüdavaid tooreid kanakoibi

täpselt nii palju, kui ära sööte. Koibadele tehke naha sisse pikilõiked. ● Maitsestamata jogurt ● Punase tšilli pipra pulber (lisage enda vürtsitaluvuse põhjal) ● Küüslauk ● Kurkum ● Laimimahl ● Natuke õli ● Sool ● Garam masala

Aastate jooksul on Ave saanud mitmeid tunnustusi. Pildil koos kriminalistikatalituse juhi Elari Haugasega

Lasnamäel. Maie kadus 40aastasena 1991. aasta novembris, mil ei jõudnud ühel õhtul enam töölt tagasi koju. Maie tütar ja teised lähedased said 31 aastat hiljem rahu.“ Eri ametkondade koostöövalmidus oli selle juhtumi puhul väga hea. Koos käidi näiteks arhiivides, et vaadata, kes olid Nõmmel sellel aadressil kunagi elanud. „Meil olid terved Exceli tabelid inimeste nimedega, kelle

puhul kontrollisime, kas nad veel elavad või kus elavad. Osaga neist vestlesime. Kuulsime muu hulgas elust sel ajal, baaridest, mida enam ei eksisteeri, kes neis baarides käisid ja nii edasi,“ räägib Ave. Hinge on läinud aastatetagune juhtum, kus autost leiti surma äärel olev naine. „Kuulasime üle kümneid tunnistajaid, et saada piisavalt tõendeid mehe kohta, kes temaga nii-

Garam masalat on Eestis poodides juba müüa, nii et saab poest osta. Kui soovite ise teha, on vaja koriandrit, rohelist kardemoni, musta kardemoni, nelki, kaneeli, loorberit, musta terapipart ja muskaatpähklit. Kõik ained tuleb kuumal pannil ilma õlita röstida pidevalt segades, siis asetada kõik röstitud ained blendrisse ehk kannmikserisse ja pulbristada. Ongi valmis! Kõik eelnimetatud ained segage kanaga ja tehke marinaad. Marinaadis kana jätke pooleks tunniks külmkappi seisma. Seejärel võtke pann, lisage õli (soovitatavalt riisi-, aga sobib ka maisiõli) ja võid (mina ostan turult lahtist võid, kuid sobib ka poest ostetud). Pann laske korralikult kuumaks ja pange sinna

marinaadis kanakoivad. Küpsetage mõlemalt poolt 10–12 minutit, kuni kana on pruun. Seejärel tõstke kana kaussi. Nüüd pange pliidile söetükk. Hea, kui on gaasipliit, sest siis läheb kiiremini kuumaks. Puupliidiga on lihtsam, sest saate söetüki pliidi all kuumaks ajada. Sobib ka grillsüsi, kuid siis peavad olema suured tükid. Kuni süsi kuumeneb, pange kausis oleva kana vahele väike plekk-kauss või fooliumitükk, mille sisse tõstke kuum süsi. Lisage veidi õli. Seejärel hakkab eralduma suitsu. Pange kausile kaas peale ja las see tossab seal umbes poolteist tundi. Pärast seda saate nautida suurepärast tandoori kana.

viisi käitus. Mees käis Maardu sadamas tööl, kuhu ta läks bussiga, aga naise jättis autosse. Ta näljutas naist, võttis ära kõik hooldusraha ja andis talle juua üksnes paar lonksu viina, mitte vett. Naine veetis seal autos mitu kuud, ka palavatel suvekuudel. Isegi palju näinud kiirabitöötajad ja arstid ütlesid, et nad ei ole sellises olukorras inimest veel kunagi varem näinud,“ meenutab kogenud uurija. Kogu menetlus põhines peaasjalikult tunnistajate ütlustel, mille toel koorus tegelik tõde ning kannatanu piinad. „Ma ei ole senini suutnud mõista, miks see mees nii tegi. Mees mõisteti 12 aastaks vangi.“ Kannatanu jäi õnneks ellu ja viidi hooldekodusse. „Kuigi inimest seal väga palju enam alles ei olnud, tundus mulle, et ta sai ümbritsevast aru. Kui teda haiglasse vaatama läksin, tõstis ta kätt ja vaatas mind helge pilguga. Tal oli ka tütar, kellega ühendust võtsin. Selgus, et nad ei olnud emaga aastaid suhelnud, kuid ta oli kohe nõus ema aitama. See oli armas vaatepilt. Vaatamata sellele, et nende teed olid kunagi lahku läinud, leidsid nad teineteist uuesti.“

Rumalaid küsimusi ei ole Mis on ühe hea uurija retsept? „Üks hea retsept koosneb terakesest loovusest, kus ei jääda kramplikult kinni grammidesse, ning kuhjaga empaatiavõimest, mida tuleks segada uudishimuga,“ selgitab Ave. Kui avaldus laekub, tuleb võtta avaldajaga ühendust, temaga suhelda ja mitte jääda kinni paberisse. „Tihti selgubki, et kannatanu mure põhjus on hoopis midagi muud. Näiteks naine, kes on ära tapnud oma mehe – selgus, et mees oli kümme aastat teda ning lapsi peksnud. Loomulikult ei ole see õigustus, kuid teda peab kuulama, sest on väga võimalik, et sel hetkel olen esimene inimene, kes tema loost huvitub.“ Niisamuti ei peaks uurija piirduma pel-

galt koolis õpituga, vaid peab pidevalt end kursis hoidma ning infot otsima. „Rumalaid küsimusi ei ole olemas!“ Ave ise leiab motivatsiooni nii tööst kui ka ajast lähedastega. „Tõusen igal hommikul ja ma ei tea, mis mind ees ootab. Et olen elus ühtteist näinud, siis tean, et maailmas on nii palju huvitavat ja üllatavat. See ilmselt motiveeribki, et iga päev on võimalik midagi avastada.“ Kindlasti motiveerivad Avet tema abikaasa, ema, koer ja kümme kassi. Lisaks hoolitseb ta varese perekonna eest, kus üks tiivuline on haige jalaga. „Iga päev annan neile süüa, ja kui hüüan „rääbis-rääbis!“, siis lendavad nad kohale. Suvel külastavad mind siilid. Naabrite kanad ja pardid paterdavad mul alalõpmata hoovis. Ja uskumatu või mitte – kõik loomad saavad omavahel hästi läbi! Kõik loomad on ise minuni jõudnud, nad on ise tulnud ja siia jäänud. Alles hiljuti tuli emakass oma nelja pojaga.“ Abi vajavaid loomi on rohkemgi Ave õuele sattunud: kährik, haige käpaga nugis ja paljud teised. „Viisin nad loomaarsti juurde, kus nad said abi. Pärast lasti nad loodusse tagasi. Karu ja elevant ei ole veel minu õuele jõudnud, aga kui tuleks, siis küll ma ka neile koha leiaks!“ Ave arvab, et sarnaneb enim Muumitrolli kaaslastest tuntud väikese Myga. „See tegelane on energiline, topib oma nina igale poole ning tahab kõiki aidata.“ Kui Avele paha tuju peale tuleb, siis mossitab ta esmalt ning targem on teda mitte tülitada. „Seejärel hakkan analüüsima, mis läks valesti või mida oleks saanud teisti teha ning mille jaoks oli see hea või halb. Kui eneses on analüüs tehtud, siis tuleb sealt edasi minna ja kanda õpitu endaga kaasas, et teinekord seda vältida.“ Barbara Lichfeldt PPA pressiesindaja

ÖÖRAHU VALVURID

Korrapidajad töötavad patrullidega samas rütmis, nad on tööl kaks päeva ja kaks ööd. Hiljuti võttis PPA kasutusele infosüsteemi KILP, s.o taktikalise juhtimise tööriista, kus näeb väljakutsetega seotud infot.

FOTO: REELIKA RIIMAND

ui varem pidid korrapidajad iga väljakutse patrullile raadioside teel edastama ja siis lisainfot juurde andma, näevad patrullid nüüd autos kaardilt väljakutset koos lisainfoga. Korrapidaja Ivar kinnitab, et töö on läinud lihtsamaks. Vahetus on kestnud kolm tundi, kui esimesed inimesed otsivad oma kotist välja kaasa toodud söögi. Vaatamata sellele, et on öö, tuleb vahepeal hoolitseda kõhu eest. Valdavalt tehakse seda laua taga, kuigi kõigile on ette nähtud tund aega lõunapausi, ent alati sinna ei jõua. Ivar räägib vahepeal, et korrapidamisse asus ta tööle 2011. aastas juulis. Öö vastu 8. juulit oli tema viimane vahetus Kesklinna politseijaoskonna patrulli välijuhina. Ivar loetleb sealseid kolleege, kellest mõni töötab praegu kriminaalpolitseis, nii mõnigi aga korrapidamises. Enne Kolde puiestee politseimaja avamist asus jaoskond Erika tänaval majas, millest on saanud korterelamu. „Kui vihma sadas, siis olid põrandal veeloigud. Iga kord, kui sealt mööda satun, tekib nostalgiline tunne.“ Kesklinna jaoskonna alla kuulus ka Kopli ning Ivar meenutab vahetust, kus oli korraga kuus laipa. „Tulekahju ühes liinide puitmajas,“ ütleb ta lühidalt. Mõtiskluse katkestab päästekorraldaja Charlie väljakutse: inimene liigub pimedas keset teed, ta elu võib olla ohus. „Saaremaal? Aga seal pole ju liiklustki!“ seab Ivar

23.00

kahtluse alla kõige kõrgema väljakutse prioriteedi. Säärasel juhul peab lähim politseipatrull parasjagu käsil oleva katkestama ning n-ö vilede ja tuledega kohale kihutama. Praegu ei tundu olevat selline olukord.

Üllatavalt rahulik Ivar jälgib arvutiekraanilt pingsalt patrullide paiknemist pealinnas. Ühtäkki hüüab ta kolleegidele: „Patrull sõidab meist mööda, võime neile lehvitada.“ Kinnipidamiskeskusesse kuriteos kahtlustatava toimetanud politseinikud liiguvad mööda Peterburi maanteed tagasi linna järgmistele väljakutsetele. Vaatamata sellele, et väljakutseid kuvav ekraan on üpris kirju, mõtiskleb korrapidaja, millal küll see möll pihta hakkab. Juhtimiskeskuses on üllatavalt rahulik. Sündmusi küll on, kuid ei ole ringi tormamist või pingelisi kõnesid, nagu oleme võib-olla harjunud nägema filmides ja seriaalides. Teisalt ongi juhtimiskeskus see koht, kus peab olema rahulik, sest siit juhitakse kõiki politsei tegevusi – siin peab olema ülim distsipliin. Kui politseinikel ja piirivalvuritel on väike kaos peagu vältimatu eelkõige väliste mõjurite tõttu, siis on juhtimiskeskuses iga liigutus aastatega sisse harjutatud. 00.20 saabub teade, et Viru värava lilleputkade juures toimub kähmlus. Korrapidaja, kes seda kaamerapildist näeb, saadab kiirelt kohale vanalinna serval oleva patrulli. Piisab sellest, et auto silmapilti ilmub, ja seltskond valgub laiali.

„Kui hakkavad tulema öörahu rikkumise kutsed, saame aru, et kesköö on saabunud,“ ütlevad korrapidajad ja tõepoolest: inimesed teatavad järjest naabritest, kes joovad, pidutsevad ja häirivad teisi elanikke.

Kaamera kui abiline Linnas olevate kaamerate pilti jälgitakse suurelt ekraanilt kogu vahetuse vältel. Turvakaamerad on korrapidajatele head abimehed süütegusid avastades ning tuvastades. Minut enne kella üht öösel vestleb korrapidaja raadiojaama teel politseipatrulliga ja palub neil sõita uuele väljakutsele. „Minge natukene kabedama sammuga, sest täna on reede öö ja kutseid on palju,“ ütleb korrapi-

1.12 tuleb teade, et Viru väravate lillekioskist varastati ämbritäis roose. Korrapidaja arvutiekraanil on lahti Tallinna kaart, mis on väljakutsetest ja patrullidest täpiline ning värviline. Palju on keskmise ehk Bravo taseme väljakutseid – korraga on nii kaklusi, vargusi kui ka probleeme joobes inimestega.

Otsused Lääne-Harju politseijaoskonna juhtumite lahendamise eest vastutav korrapidaja Sirje läheb tunniks lõunapausile. Ivar võtab valvekorra üle. Harjumaal tuleb väljakutse inimeselt, kelle sõber ei lahku külast. „Nüüd, kui pu-

Kui politseinikel ja piirivalvuritel on väike kaos peagu vältimatu eelkõige väliste mõjurite tõttu, siis on juhtimiskeskuses iga liigutus aastatega sisse harjutatud. daja, kes näeb oma arvutiekraani töölaualt väljakutsete järjekorda. Mõni hetk hiljem kostab raadiojaamas korrapidaja üleskutse: „Patrullid, kui keegi on vaba, siis on öörahu rikkumisi ka ootel, palun,“ aga jääb see hüüdja hääleks kõrbes. Politseipatrullid on hõivatud ja madalama ehk Alfa prioriteediga väljakutsed on viimased, mida teenindatakse. Võib juhtuda, et neile jõutakse reageerida alles tunde hiljem. „Hea, kui inimene tagasi helistab ja teada annab, et vali muusika on kinni pandud ning politsei abi enam vaja ei ole. Siis väldime patrulli tühja sõitu, samal ajal kui mujal politsei abi vaja on,“ räägib korrapidaja.

del otsas, soovivad nad politsei abi, et külalisest lahti saada. Aga ta on ju sinu külaline, hoolitse siis tema eest. Patrullid on hõivatud ja kedagi sinna saata ei ole, me ei lähe sinna,“ otsustab Ivar. Sääraseid otsuseid tuleb paraku teha ja igale poole appi ei jõuta ning teinekord ei ole ka mõistlik. Iga juhtumi puhul hinnatakse olukorda ning kiiresti minnakse appi neile, kelle elu või tervis võib olla ohus. Paraku leidub neidki, kes 112 helistades soovivad kiirabi või patrulli, et „takso“ neid kainenema viiks. Leana Loide PPA pressiesindaja

00.15

RAHUTUS

01.20

01.30

Taksojuht teatab politseile, et klient keeldus sõidu eest täishinda maksmast ja lõhkus tema telefoni. Teel tema juurde räägib Viktor oma mõtetest, mida ta tahaks veel teha. „Ma sooviks tegeleda rohkem narkojoobes juhtidega ja luua jaoskonda eraldi võimekuse, kes hakkaks sellel suunal tegema kontrollkäike. Tegemist on tõsise sõltuvushaigusega ja neilt tuleks kohe juhiluba ära võtta. See võib tunduda karmi mõttena, aga seda on ohtude ärahoidmiseks minu hinnangul vaja eriti nende puhul, kes on korduvalt vahele jäänud. See näitab, et neil on

sõltuvus. Riigil on olemas teadmine ning võimalus inimest ravile saata. Kui sõltuvus seljatatud, võib uuesti juhiloa peale mõelda.“ Mis teeb patrullpolitseiniku töö keeruliseks? „Kui olen kaks päeva ja kaks ööd tööl, tekib väsimus, aga kui olen kodus juba kolmandat päeva, hakkan ootama, millal saaks vahetusse minna,“ sõnab Viktor. Vabaõhumuuseumist möödudes viipab Viktor käega ja räägib neljaliikmelisest perest, kelle laps seal meres hukkus. „See oli nii traagiline sündmus, et mõnes mõttes painab see mind siiani.“

FOTO: REELIKA RIIMAND

00.50

01.00

01.10

Kuum jälg Koerajuht Kätlin annab Kevinile ja Romile ülesande: ajada Tartu kesklinnas jälge, mille ta oli varem ise ette valmistanud. See on keeruline ülesanne nii koera kui ka koerajuhi jaoks, sest isegi kui jälg on väga värske, on pargis ja selle ümber palju inimesi, kes jäljest samuti läbi kõnnivad ning jälje lõhna segavad. Vastava treeninguta koer üldjuhul niiviisi lõhnajälge ajada ei suuda. Kätlin hoiab pilku peaasjalikult Romil, kuid politseinike ja koera tegevust jälgivad teisedki uudishimulikud silmapaarid. Vaatepilt on möödujate jaoks mõistagi huvitav,

kuid kamp noormehi kogub politseikoera märgates kiiresti enda asjad kokku ja asub teele – tea, kas on koera vastu allergilised või ootasid neid teised teod? Kehahoiak tundub Romil jälge ajades enesekindel, aga esimese jalakäijate teeni jõudes hakkab ta ringi kõndima. Ühtäkki koer elavneb ja hakkab Kätlinit läbi pargi sikutama. Vihma sajab ja muru on märg, kuid Romi tempo võtab suuremaid tuure ning ühtäkki haarab ta puu taha peitunud Kevini käes olevast

01.35

See on keeruline ülesanne nii koera kui ka koerajuhi jaoks, isegi kui jälg on väga värske. padjast – põgenenud „pätt“ on leitud! Kokku võttis ülesanne kümmekond minutit. Vahepeal on kell saanud veidi üle kahe öösel ning koerajuhid kontrollivad veel tuntumate klubide esiseid, enne kui võtavad tee tagasi prefektuuri poole. Vahetus lõpeb ning Romi saab suikuda ööunne, et olla peagi tagasi tööpostil.

Rocky ja Vico FOTO: ELIS MARII VILTSIN

vajaduse korral appi, aga sealgi on Unibet Arenal toimuvad omad väljakutsed ja töö. PatrullpoOktoberfesti pidustused ning litseinike puudus mõjutab tuntavalt sinna palutakse appi patrulli. igapäevatööd. Abipolitseinikud „Need suured sündmused on vajalik lisajõud, kelle on meie jaoks päris abil õnnestub niigi palju keerulised ja toovad patrulle komplekteerida. Politseinikke jääb enamasti kaasa igal aastal pensionile konflikte, mida meie rohkem, kui koolist 01.40 lahendamas käime.“

atrulle on väljas vähe. Kunagi oli ainuüksi kesklinnas 15 patrulli, praegu on ainult kaks. Teistest linnaosadest tulevad patrullid

01.40

noori peale tuleb. Juurpõhjus seisneb palgas – tänapäeval konkureerib politsei erasektori ja teiste tööandjatega, ning kuigi palgad on viimastel aastatel kasvanud, ei ole

01.50

FOTO: REELIKA RIIMAND

Harjumaal napib patrulle see piisav ning turu keskmine liigub eest ära. Ivar otsibki parasjagu patrulli, keda väljakutsele saata. „Peaks mõne Ida-Harju patrulli ära pätsama – see on viis, kuidas teise korrapidajaga tüli norida,“ naljatleb ta. Tegelikult peabki jaoskondade patrulle saatma sinna, kuhu parasjagu vaja, et nad jõuaks abivajajateni. Kui tuleb väljakutse Koplis olevast baarist, vaatavad korrapidajad kaarti. Lähim vaba patrull asub parasjagu Majaka piirkonnas. Kahjuks pole midagi teha ja patrullil tuleb kohale sõita linna teisest otsast.

02.00

02.10

02.20

Kaamera annab 100 silma Piusa kordoni seiregrupp jälgib ligi 80 kaamerat, mis edastavad pilti nii suurtele kui ka väikestele seinal olevatele ekraanidele. Algajal ajab see pilt pea ringi käima. Kuna töö on intensiivne, tehakse seda alati kahekesi – see võimaldab vahepeal väikese puhkuse. Täna on tööl Silver Tähe ja Irena Anisimova.

aamerapilti seirama saab piirivalvur siis, kui maas-

FOTO: TUULI HÄRSON

tikul on reaalne olukord selgeks õpitud. Siis on lihtsam kaamerate kaudu kellegi liikumist jälgida – teatakse kohe, mis kaamera vaatevälja inimene järgmisena jõuab. Reedel, 13. oktoobril pakub piirikaamera vaatamislusti üksnes metsloomadest. „Loomi saab kõvasti näha: hunt, ilves, jänes, metssiga, kits. Eesti loodus oma ilus. Viimasel ajal on rohkem hunte ja ilveseid vaateväljal. Meil on isegi ägedamate loomapiltidega kaust, kuhu jõuab mõnikord

02.15

päris unikaalseid kaadreid – kas läheb metsseapere põrsastega või vaatab lind otse kaamerasse.“ Kordoni seiretoas saab ülevaate, kus asuvad piirkonna patrullid ja mis väljakutsetega keegi hõivatud on. Kuna kaardi ots ulatab Lätti välja, on näha ka ESPOL8 liikumist. Kaart on parim lahendus lähima patrulli põhimõtte rakendamiseks ning kiiresti saab teada, kui mujal Eestis midagi suuremat toimub. Pommiähvarduste masskirjade hommikul oli kogu kaart punane ja Charlie kutseid täis – sellist asja väga ei kohta.

Katrin Link FOTO: REELIKA RIIMAND

abipolitseinike hingehoidja

„Tänapäeval ei kujutaks ma PPAd enam ette vabatahtliketa. Vaba tahte jõud on see, mis loob tugevat riiki,“ ütleb Põhja prefektuuri vabatahtlike teenuse koordinaator Katrin Link, kelle süda tuksub vabatahtlike abistamise rütmis.

arsti ligi kümme aastat tagasi toimus PPAs struktuurimuudatusi: inimesed liikusid, ametid muutusid, nimetused muutusid. Uue ülesande sai ka Katrin – teda kutsuti appi abipolitseinikke hoidma ja värbama. „Mäletan vestlust toonase büroojuhiga väga selgelt. Astusin tund-

matusse, kuid nägin head võimalust midagi üles ehitada. Ma ei mõelnud kaua, ütlesin kohe, et teeme ära. Olen väga tänulik selle võimaluse eest ja ma ei ole kordagi kahetsenud,“ ütleb Katrin. Abipolitseinikke on PPAs tänase seisuga veidi üle 1100, kes käivad panustamas patrullis, liiklusjärelevalves, piirkonnapolitseinike seas kui ka mujal. „Nad on meie häälekandjad ühiskonnas, sest nende abil loome turvalisust ka väiksemates kogukondades. Meie tõekspidamised ja väärtused jõuavad just nii palju rohkemate inimesteni,“ räägib Katrin ja lisab: „Meie abipolitseinike süsteem on väga unikaalne, see on andnud turvalisuse loomisel palju suurema mõõtme ning me oleme nutikalt neid võimalusi kasutanud.“

Vastu andmise rõõm Põhjuseid, mis julgustavad inimesi meie seast abipolitseinikuks tulema, on seinast seina. „Noored näevad selles head võimalust tutvuda politsei tööga ja veenduda, kas politseini-

ning kas ülemus ja töökeskkond on toredad. Abipolitseinikega on samamoodi. Kui kellegagi tekib väga hea klapp, olgu selleks rühmajuht, mina või patrullpolitseinik, suurendab see tõenäosust, et inimene meile kauemaks tööle jääb. Peaksime nii politseinike kui ka ametnikena sellele rohkem mõtlema ja soodustama selle sobivuse tekkimist,“ leiab Katrin.

Ühtsustunde loomine Julgust olla aktiivne ja leida politseiperes enda koht proovivad abipolitseinike koordinaato-

rid ja rühmajuhid süstida kõigisse uutesse inimestesse. Tulevikus võiks ühe platvormina toimida ladusalt nii juhendav mentorlus kui ka abipolitseinike rühmajuhtimise süsteem. See aitaks abipolitseinikke nende sisseelamisel organisatsiooni või mure korral. „Nad oleks meie abikäed ja silmad seal, kuhu me ise alati ei jõua. Usun, et väiksemaid kollektiive on lihtsam koos hoida ning neis sõpruskonda tekitada,“ sõnab Katrin. „Kui ühtsustunne tekib, on kergem kogukonnas aktiivne olla, näiteks märgata enda kodukohas lahendust vajavaid asju. Kuigi praegu piirab sea-

dus suuresti abipolitseinike tegevusi, on meie soov laiemas perspektiivis nende õigusi suurendada, et oleks rohkem vastutust ja kaasalöömise võimalust.“ Eesti isepära on väikesed kogukonnad ja linnastumine. Mõnes väiksemas kohas on keeruline leida abipolitseinikke, kuna aktiivsemad on juba võtnud enda kanda üheksa ametit ning kümnendat enam tahta ei pruugi. Teinekord juhtub ka nii, et ettekujutus abipolitseinikuks olemisest erineb reaalsusest, ning mõne aja pärast tuntakse, et politsei pole nende jaoks. „Osa inimeste FOTO: SISEMINISTEERIUM

kuamet võiks olla nende tulevane karjäärivalik. Ja see on hea! Seda me ju tahamegi, et nad leiaks tulevikus tee ametnike ridadesse,“ lausub Katrin. „Oleme praegu tohutu platvorm värbamiseks. Selle aasta lõpuks on ainuüksi Põhja prefektuuris läinud politseinikuks pea 40 abipolitseinikku. Väga tore! Aga samas on abipolitseinike värbamine minu jaoks taas keerulisem.“ Mitmes Euroopa riigis hinnatakse väga vabatahtlikuks olemise kogemust ning Eestiski võiks tööandja vaadata sellele positiivsemalt. Vabatahtlikkus näitab tööandjale, et suudetakse järgida distsipliini ja kohusetunne on paigas. Abipolitseinikuks tulnud inimesed räägivad sageli, et nende silmaring on laienenud. Nad näevad, milline on elu Eestis päriselt. „Vähem tähtis ei ole teadmine, et enda kogukonnale ja teistelegi inimestele suudetakse midagi vastu anda.“ On ka neid, kes otsivad vaheldust enda tavatööle. Näiteks naudib üksjagu juhtivatel kohtadel töötavaid inimesi, et käske antakse hoopis neile ning väljakutsed erinevad tavaelust. Osa soovib enda eriteadmisi või spetsiifilisi oskusi politseitöös ära kasutada. „Mõistagi, mis seal salata, kui tööl käime, on hästi oluline, kes on meie kolleegid

Abipolitseinike abilised PPAs (vasakult: Ly Brikkel, Malle Leetsar, Katrin Link, Leena Pukk, Sigrit Hang) toetamas Katrinit ministeeriumi tänuüritusel

Kui kellegagi tekib väga hea klapp, olgu selleks rühmajuht, mina või patrullpolitseinik, suurendab see tõenäosust, et inimene meile kauemaks tööle jääb. 57

Kuidas Katrin abipolitseinikku värbas

auane abipolitseinik rääkis juba ammu Katrinile, et tema kaks sõpra tahaks abipolitseinikuks tulla. Huvi oli, aga Katrin ei mäleta enam, miks asi katki jäi. Selle aasta septembris toimus Tallinna lauluväljakul õppuse „Crevex 2023“ ohutuspäev. Kohal olid ka Katrin ja personalispetsialist Anneli Ristlaan, kes olid hommikust saati huvilistega enda telgis suhelnud ja pärastlõunaks juba üsna väsinud. Ühel hetkel tõstis Katrin pilgu. Seal ta oligi! Kaua oodatud sõber, kellest räägiti. „Seisis mu ees nagu ilmutus. Vaatasin talle otsa ja ütlesin mõtlemata: „Tere! Just sind ma olengi oodanud!“ Mees hakkas naerma ja otsus tulla abipolitseinikuks sai seal positiivse punkti.“ Katrini sõnul meenutas mees, et tal oligi sel päeval tunne, et peab üritusele minema ja abipolitseinike telki uudistama. „Nüüd on ta abipolitseiniku väljaõppel ja füüsilised katsed on kenasti tehtud.“

Tunnustus ei pea ka alati paberil või metallis olema, tihti on kõige parem hea sõna, tunne, et mind vajatakse.

FOTO: REELIKA RIIMAND

jaoks on meie töö vaimselt keeruline ja osa ei leiagi siin enda pidepunkti.“ Muidugi mängib oma rolli seegi, et abipolitseinikuks ei saa tulla igaüks. Seaduses on kehtestatud kindlad nõuded, samuti vaadatakse kutsesobivust: laitmatu taust, isiksuseomadused, tervislik seisund, füüsiline vorm. „Meil on abipolitseinikule kõrgendatud ootused, aga see on õige, nii peabki olema, siin ei saa me teha järeleandmisi. Paljud ei ole valmis võtma vastutust, mida abipolitseinikuks olemine endaga kaasa toob. Aga kindlasti on oluline mõjur ka aeg – aeg õppida, pidevalt end täiendada ja arendada.

Nüüdses keerulises olukorras, kus inimesed töötavad mitmel ametikohal, et toime tulla, on raske seda aega leida.“

Sõna jõud Kümmekond aastat abipolitseinike südamerütme kuulanud Katrin mõtleb vahel, kas ta üldse oskakski teisiti – abipolitseinikud on tema teine pere. „Püüan alati nende jaoks olemas olla. Paljud teavad, et mulle võib igal ajal helistada, olgu see laupäeva hommikul kell 8 või õhtul kell 22. Ja helistataksegi. Sageli ei räägita ainult muredest ja probleemidest, on ka rõõme, mida jagatakse, ning just see annab mulle energiat, et edasi minna. Teinekord käiakse töö juures, istume ja räägime.“ Vestlemise käigus saavad vastuse küsimused, millega tuldi, ning leitakse mõtteid tulevikuks. Veebruaris tunnustas siseministeerium Katrinit aasta vabatahtlike tugisamba aunimetusega. „Kindlasti on see emotsionaalne, kuid eriti väärtuslikuks teeb selle seik, et keegi on minu peale mõelnud ja leidnud, et olen seda väärt,“ ütleb Katrin. „Olen selles mõttes tüüpiline eestlane: väga kehv tunnustuse vastuvõtja! Tunnen ennast pigem ebamugavalt.“ Kuigi tunnustused teevad rõõmu, ei tee Katrin enda tööd nende pärast. „Tunnustus ei pea ka alati paberil või metallis olema, tihti on kõige parem hea sõna, tunne, et mind vajatakse.“ Marge Sillaots PPA pressiesindaja

Kaido-Oliver Jürgenson, Getter Kangur ja Timo Kangur

Abipolitseiniku seadus peab muutuma paindlikumaks

etkel tegutseb Eestis abipolitseinikuna üle 1100 tubli mehe ja naise. Võib julgelt öelda, et need, kes on valinud abipolitseiniku rolli, on omamoodi ühiskonna superkangelased. Siseministeerium on kangelaste paremaks rakendamiseks algatamas seadusemuudatust, mis võimaldaks PPA-l kaasata suuremat hulka ja laiema pädevusega abipolitseinikke. Kinolinalt teame, et superkangelane on eriliste võimete ja kõrge moraalitundega inimene, kes riskib teiste aitamiseksoma eluga. Abipolitseiniku supervõimeks on soov ja tahe panustada oma aega, teadmisi, oskusi selleks, et meil kõigil oleks turvalisem ja parem Eestis elada. Meie päris oma superkangelased on Eesti tänavatel tegutsenud juba pea kolmkümmend aastat. Siseministeerium on algatamas süsteemi edasiarendamiseks abipolitseiniku seaduse muutmist, et luua rohkem ja paindlikumaid võimalusi abipolitseinikele politsei abistamiseks. Täna ei kasuta me täit vabatahtlike potentsiaali, nende teadmisi ja oskusi piisavalt ära. Abipolitseiniku seaduse muudatustega on kavas laiendada abipolitseiniku pädevust, mis tähendab, et abipolitseinik saaks edaspidi abistada politseid ka nendes tegevustes, kus see täna ei ole otseselt seaduse järgi võimalik. Edaspidi võiks abipolitseinikud abistada näiteks ka piirivalvamises ja kontrollimises, relvaomanike järelevalves, kommunikatsioonitegevustes, koolituste ning treeningute ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning arendustegevustes. Sellega tagaksime ka parema võimekuse kriisiolukordades toimetulekuks. Täna abistavad abipolitseinikud valdavalt just patrulltöös. See eeldab väga head füüsilist vastupidavust, sest vahetused on pikad ja lahendada tuleb erinevaid keerulisi olukordi. Kavandatavad muudatused looksid aga võimalused, kus abipolitseinikud saaks politseid nn tööampsudena endale sobivamas valdkonnas abistada. Nii oleks abipolitseinikel paremad

võimalused oma erialaste teadmiste ja oskuste kasutamiseks. Sellega seoses on plaanis ka abipolitseinike tervisekontrolli ja kehalise ettevalmistuse nõuete viimine vastavusse sellega, milliseid ülesandeid abipolitseinik päriselt täidab. Kui abipolitseinik abistab eelkõige sisetöödes, olgu siis koolituste, arenduse, kommunikatsiooni või muu kontoritööga, siis temale kehtivad tervisenõuded ja eeldus kehalisele ettevalmistusele peaks erinema selle abipolitseiniku nõuetest, kes abistab välitöös. See annaks võimaluse osaleda abipolitseinikuna ka neil, kes oma füüsilise vormi poolest täna seda teha ei saa, kuid kelle potentsiaal erialaste teadmiste ja oskustega on politseile väga väärtuslik. Abipolitseinikele mitmekesisemate panustamisvõimaluste loomise üheks eelduseks on abipolitseinike kompetentside tõstmine. Selleks on plaanis muuta abipolitseinike väljaõpe võrreldes tänasega veelgi sisukamaks. See tähendab, et oma sisult hakkab õpe sarnanema enam politseiõppega, sest igapäevaelus tegutsevad politseiametnik ja abipolitseinik õlg-õla kõrval ja täidavad samu ülesandeid. Väljaõppe mitmekesistamine ja selle mahu suurendamine muudaks edaspidi kergemaks abipolitseinikust politseiametnikuks saamise. Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusele ootab Siseministeerium teiste ministeeriumite ja huvigruppide tagasisidet septembri kuu lõpuks. Seejärel analüüsitakse saadud ettepanekud ja märkused ministeeriumis läbi. Abipolitseiniku seaduse muutmise eelnõu jõuab kooskõlastusringile eeldatavasti 2024. aasta suve lõpus.

Leena Pukk PPA kogukonna politseitöö grupi teenuse omanik Nurmely Mitrahovitš Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik

Korrapidaja töö kui malemäng K

bes ja ajab segast juttu või avastab eilast tuleb keskmise tasepatrull kohale jõudes eest täiesti mega väljakutse. Peaks sassis olukorra, kus tuleb hakata kiirelt kohale sõitma, kuid vaikselt puslet tükk tüki haaval lähim patrull on juba mitu tundi 02.30 kokku panema, et aru saada, mis hõivatud ja kedagi saata ei ole. on juhtunud,“ ütleb Ivar. Politseinikke on vaja korterisse, kus on agressiivne inimene. „Ehk Korrapidaja silmad läheb ta varsti ära ja saame väljakutse tühistada. Vahel juhtub ka nii, et sõidame niiRessursimahukad sündmused on üksjagu sama. Kohale jõudnud, ei leia me kedagi eest keerulised, kuid korrapidajate tööd kergenja keegi ei tea, mis juhtus. On hea, kui teadab, kui operatiivjuht kohapeal juhtimise üle tatakse, et politseinike abi enam vaja ei ole, võtab. Siis otsustab tema, kas on vaja kaasaning öeldakse, kuidas olukord lahenes.“ Viie ta kopterit, lisapatrulle, tuukreid, droone vm. minuti pärast helistataksegi Keilast, et kõik Sügisel oli näiteks palju metsaotsinguid ja ekon rahulik. Samal ajal tuleb Tallinna ühiselasinud seenelisi. must väljakutse öörahu rikkumise kohta. Kadunud inimeste otsingul on politseil Korrapidajad arutavad, et tunnevad vahel võimalik inimese telefoni positsioneerida, see patrullidele tõesti kaasa. „Lääne-Harju välivõib olla koguni elu ja surma küsimus. Kui juhil on täna järjest keerulised väljakutsed: uuematel telefonidel saab asukoha tuvastada ainult joobes inimesed, konfliktid, EMOs tuli üsna täpselt, siis vanemate telefonide puhul agressiivset inimest rahustada. Mõnikord näitab otsing suurt ala. „Kui inimene on kuskohe ei vea ja kõige keerulisemad juhtumid kil tihedas metsas või näiteks Mustamäel ja satuvad ühele patrullile,“ räägib Ivar. asupaigana näeme poolt linnaosa, on raske Öö jooksul joonistub välja pilt: joobes kuskilt pihta hakata.“ inimesed, sotsiaalsed probleemid ja Kaamerapilt on samuti toeks muudki. „Kõik see kokku annab juhtumeid lahendades. Kaamerad koleda pildi, millega politsei öö on korrapidaja silmad, et anda jooksul kokku puutub.“ patrullile adekvaatset infot. Kõige keerulisemad juhtumid 03.25 „Politseitakso“ on korrapidaja sõnul sellised, kus info on puudulik. „On hästi segaKell on saanud 3.25 ning järjest seid juhtumeid, kus ei saa üldse aru, tuleb teateid klubidest ja baaridest, mis toimub. See algab juba esimesest kus inimesed kaklevad või on tekkinud hädaabikõnest. Võib-olla on helistaja jookonflikte. Kõikjal vajatakse politseinike abi.

lahkunu nime järgi kalmu asukoha üles otsida ning korrapidajal niisugune plaan mehe leidmiseks ongi. Eksinud mees valgustab telefoniga hauakivi ja ütleb nime, kuid korrapidajal selle nimega kalmu leida ei õnnestu. Korrapidaja ning mees arutlevad ligi viis minutit nimede ja surmakuupäevade üle. Samal ajal liigub patrull kalmistul ringi, autol sisse lülitatud sireenid ja vilkurid lootuses, et mees neid märkab, kuid ei midagi. Eksinud mees lööb kalmistul ringi roomates oma pea vastu lillepotti. Nimelt oli ta korrapidaja palvel uue kalmu ja nime otsingul. Kuni nad vestlevad, hakkab telefonikõne taustal kostma politseiauto helisignaal. Korrapidaja uurib, kas mees näeb nüüd siniseid vilkureid, ja saab jaatava vastuse. Kõne katkeb, sest mehe telefonil saab aku tühjaks, kuid patrull on selleks ajaks juba piisavalt lähedal ning mehe leidmiseks enam kaua ei lähe. See juhtum näitab hästi, et korrapidaja on patrulli abimees, silmad ja kõrvad, aidates patrullil võimalikult lihtsalt sündmust lahendada, et politseinikel oleks vajalik info käes ja suund ette näidatud. „Nii ei saada me oma inimesi teadmatusse,“ ütleb Ivar. Kui Ivarilt küsida, mis on selle töö juures kõige keerulisem, siis lausub ta Kalmistuoperatsioon vähese mõtlemise järel, et tööd raskendab patrullide puudus. „See on Kell 3.45 helistab mees Lasnanagu male: peab kaaluma, kuhu mäelt ja teatab, et on metsa ek(väljakutsele) patrulli liigutada sinud. Mees on joobes, kuid 03.45 või mis kutse pooleli jätta. Aegmõistab, et asub kalmistul. Korkriitilised asjad vajavad mõnikord rapidaja positsioneerib telefoni ja loomingulist lähenemist ja need assaab tulemuseks Pärnamäe kaljad, millega kiiret ei ole, tuleb lihtsalt oomistu. Mees kinnitab telefonitsi, et tele jätta. Suures plaanis on see prioriteetide Maardu kandist ta jalgrattaga linna poole seadmine ja otsustamine. Kui ohus on kelletulema hakkas, seega asukoht klapib. Kus ta gi elu ja tervis, siis sinna läheme esimesena.“ kalmistul asub, seda ta öelda ei oska. Patrull leiab esmalt jalgratta. KorrapiLeana Loide daja palub abivajajal mõnelt hauaplaadilt PPA pressiesindaja nimi öelda. Nimelt saab kalmistute registrist

Numbrile 112 helistab samal ajal mees, kes mõni aeg tagasi palus, et politseinikud talle Põhja-Tallinna järele tuleksid ja kainestusmajja viiksid. Mees teatab, et kõndis patrulli oodates bussipeatusse, istub seal ja ootab. Säärane „politseitakso“ ootamine ei ole kahjuks tavapäratu, kuid patrullid on hõivatud ning kakluste ja muude kiireloomuliste juhtumite kõrvalt aega joobes inimeste transportimiseks ei ole. „Politsei soovib anda joobes inimestega tegelemise üle kohalikule omavalitsusele. Tallinnas on selleks mupo. Me räägime valdavalt siiski inimestest, kes vajavad sotsiaalset abi, mitte ainult katusealust üheks ööks. Tegemist on alkoholi kuritarvitamisega, millest ise välja ei rabele. Kainestusmaja on juba KOVi hallata. Samas hoones asub sotsiaalmaja, kuhu inimesed saavad ööseks jääda. Praegu on nii, et meedikud vaatavad joobes inimese üle ja seejärel osutavad politseinikud talle taksoteenust. Selle ülesande üleandmine KOVile on seaduste muutmise taga kinni. Väga mõistlik oleks seda teha, sest see muudaks kohe ka meie jaoks pilti. Saaksime kiiremini teisi väljakutseid teenindada, kui me nende asjadega hõivatud ei ole,“ selgitab Ivar.

FOTOD: REELIKA RIIMAND

13. oktoober PPAs arvudes 168 väljakutset ja 200 muud sündmust 280 toime pandud süütegu, millest: ● 171 liiklusalast ● 63 varavastast ● 15 isikuvastast ● 6 narkootikumidega seotud ● 25 muud 4 inimkannatanuga liiklusõnnetust 1444 väljastatud dokumenti

Piirivalvurite puhkeala

HOMMIK PIIRIL Kell 7.33 peatub piiripatrull Koidula veepuhastusjaama juures. Taustal kumavad piiripunkti tuled, kuid siin on pime ja vaikus. Üheskoos kuulatatakse vaikust ja vaadeldakse ümbrust. Jutt läheb kalapüügile: „Siinkandis on Piusa jõel kalapüük keelatud ja on ikka mõru pill küll sellest kinni pidada, kui teisel pool püütakse.“

rutelu keskel tuleb eetrisse kutse kontrollida kaubikut, mis jääb seirele silma tagasipöördega piiri lähistel. Oleme sõidukile lähedal ning jõuame kiirelt kohale. Sõidukis on Moldovast pärit pere, kes suundub enda sõnul Moskvasse sugulastele külla. Tagasipöörde tegid nad GPSi vea tõttu. Dokumendid on kõigil korras ning infosüsteemid näitavad, et tegemist on regulaarsete piiriületajatega. „Mõnikord suunab navigatsiooniseade vanasse

7816 piiriületust, millest: ● 5380 maismaapiiril ● 2381 õhupiiril ● 55 merepiiril

piiriületuskohta, sellepärast tuleb siin neid eksimisi ette,“ räägib piirivalvur Valdek Klaus. Piusa piirivalvurid on kordonis tagasi. Autolt võetakse varustus maha ja hakatakse vahetust kokku võtma. Väljas on juba valgeks läinud ja vihmasadu järele jäänud. Õhus on tunda hommiku värskust. „Pole midagi teha, elu on ikkagi ilus! Selle teadmisega tuleb edasi elada,“ võtab Valdek olukorra kokku.

Lõvi Leo

SEIKLEB JÄRJEJUTUS

Juunis jõudsid Lasteekraani kodulehele ja Vikerraadio õhtujutu äppi Lõvi Leo ja lõvitüdruk Liisu seiklused. Esimeses osas saab teada, kuidas Lõvi Leo tsirkusest politseisse jõudis. Lood on nummerdatud ja igaüks saab valida just talle sobiva seikluse ning kuulata kas või mitu korda järjest. 2018. aastal valminud Lõvi Leo raamatule puhus oma häälega elu sisse armastatud näitleja Anu Lamp. Raadioteatri poolel aitasid järje juttu salvestada režissöör Tiina Vilu ja helirežissöör Emma Tamm. Lasteekraani kodulehele aitas Lõvi Leo toimetaja Madli Uffert. Lõvi Leo illustratsioonide autor on Joonas Sildre. PPA poolel vedas projekti Valter-Kristjan Oberg kommunikatsioonibüroost.

Leia 9 erinevust p; m, sokk ja tasku; raadionup Lahendus: politseiniku sõr med ja sall; lumehang Leo tasku ja nina; Liisu rips

LÕVI LEO LAUAMÄNG ● Klassikalise lauamängu eesmärk on esimesena jõuda finišisse, kus Lõvi Leo ootab sind helkuriga. ● Liigu mööda numbriga tähistatud ruute ning nooled näitavad sulle, kas saad hüpata mitu ruutu edasi või tagasi. ● Seikle metsas, sõida politseiautoga, päästa puuoksalt kassike ja järgi liiklusreegleid. ● Mängimiseks vajad mängunuppe ja täringuid.

Radar 37/2023

Articles inside

Vico & Rocky

717 inimest

Radar 37/2023

Köiesport Pärnus

Põhja kriminalistid

Lõvi Leo seikleb järjejutus

Hommik

Korrapidaja töö kui malemäng

Katrin Link - abipolitseinike hingehoidja

Öörahu valvurid

Maailmas on nii palju huvitavat ja üllatavat

Uus tehnika

Südamesõbrannad

Merd tuleb armastada

Oleme üksteisele toeks

Millal on kõige parem jälge ajada?

Äksil üksi veisteta

Aitan ja märkan!

Oleme n-ö õige reede õhtu ootel

Taktika

Abi saavad kõik

Alfapõlvkond

Mis on koera lemmiktoit?

Meditsiinilend

K-Komando tavaline tööpäev on eriline

100% panust

Politseitöö ei lõpe!