11 minute read
Südamesõbrannad
Nakkavalt naerusuine ja silmipimestavalt särav Mustvee piirivalvurite tandem Kirsti ja Birgit on südamesõbrannad nii töös kui elus.
On novembrikuu. Navigatsiooniperiood Peipsil saab peagi punkti. Kutselised ja harrastuskalurid võtavad veel viimast enne, kui järv jääkaane alla läheb. Piirivalvurite elu Mustvee kordonis kulgeb neil päevil ikka töiselt, ent õnneks oluliste vahejuhtumiteta. Kõigi teiste kõrval annavad siin oma panuse piiriturvalisuse ja veeohutuse tagamisel kaks eriti säravat ja mitmel rindel tegusat piirivalvurit, kes on muuhulgas südamesõbrannad nii töös kui elus.
Kuidas teist piirivalvurid said?
Birgit: Juhtus nii, et mul oli keskkooliajal mitu tuttavat, kes töötasid Narvas piiril passikontrollis. Sai neil seal külas käidud, juttu aetud, jalgu kõlgutatud. Vaatasime, kuidas liiklus üle piiri edasi-tagasi voolab, kuni mul plahvatas mõte, et ega enda eluga ka ju vaja pärast keskkooli lõppu midagi pihta hakata. Läksin katsetele ja mõni aeg hiljem, aastast 1994, olingi juba Narva piirialal soojakus samamoodi reisijate passe kontrollimas.
Narvas töötasin üle kümne aasta, kuni tuli perelisa ja mind sünnikodule Kalmakülale lähemale kiskuma hakkas. Kui Ninasi kordonis 2005. aastal koht vabanes, jätkasingi tööd järvepiiri valvurina. Kui 2007. aastal Mustveele uus kordonihoone ehitati, kolisime siia ja siin olen tänini. Kirsti: Minu isa oli miilits. Hiljem sain teada, et ka mu vanaisa oli miilits. Aga ega ma saa öelda, et just nende eeskuju oleks mind inspireerinud sama teed valima. Olin selleks siis veel liiga noor.
Mäletan, kuidas läksin 2000. aastal Soome lapsehoidjaks ning seal nägin esimest korda oma silmaga ratsapolitseid. Tollest hetkest peale teadsin, et tahan ka saada politseinikuks. See olnuks ideaalne võimalus ühendada töö ja hobi.
Õe Janaga saigi politseikooli mindud ja pärast õpinguid, aastal 2004, alustasin tööd uurijana. Veidi hiljem jätkasin juba oma kodukohas Tormas piirkonnapolitseinikuna, kuni politseid reformiti ja konstaablikohti koondati. Hakkasin endale uut väljakutset otsima ning nii jõudsingi piirivalve ridadesse.
Kas oli hirmutav vahetada politsei sinine vorm piirivalve rohelise vastu?
Kirsti: Ei olnud. Vastupidi, selline vormivahetus tundus mulle huvitav. Pelgalt mõte, et töötad vee peal ja piiriäärsel alal, näis mulle nii teistmoodi ja põnev. Mu ainus hirm oli, et kui kordonis ei ole mulle tööd, mis ma siis pihta hakkan. Õnneks töökoht oli olemas ja kogu vajamineva väljaõppe sain mugavasti igapäevase töö käigus.
Birgit, kas mäletad aega, mil Kirstist piirivalvur sai?
Birgit: Ikka mäletan! Kirsti kui kohaliku piirkonnapolitseiniku kabinet oli meil Mustvee kordoni esimesel korrusel. Seega kohtusime Kirstiga juba enne, kui temast sama maja piirivalvur sai. Ütlesin siis ikka naljaga pooleks: „Istu jah seal all, esimesel korrusel, aga vaata, et sa meile teisele korrusele piirivalvurite juurde ei roni“. Läks aga täpselt vastupidi –ikkagi ronis!
Lähemalt hakkasime Kirstiga suhtlema just siis, kui ta piirivalveperega liitus. Juttu jagus aina rohkem ja rohkem. Edasi tekkisid juba ühised tuttavad, sai käidud ühistel üritustel. Lõpuks saime nii lähedasteks, et käisime üksteisel külas ega koputanud üle paku sisse astudes enam ukselegi.
Kirsti: Hiljem moodustasime oma sõpruskonnaga Pipraklubi. See sai alguse ajal, mil mu vanatädi ära suri. Leidsime ta majast hunniku punast valgete mummudega kangast. Sealt tuligi idee teha Pipraklubi, mille liikmetel on ühesuguseid täpilised riided. Üks sai hüüdnimeks Roseepipar, teine Cayenne´i pipar ja nõnda edasi. Lõime sedasi kaasa kohalikel üritustel ning saime Lohusuu kalasupi võistlusel esikohagi.
Mis tööd te piirivalvuritena teete?
Birgit: Mina olen korrapidaja, s.o haldan kõiki Peipsil olevaid piiripatrulle, suhtlen kalurite ja teiste kohalikega, kes siinkandis abi vajavad ning meie maja numbrile helistavad. Lisaks teen igapäevast aruandlust ja nõnda edasi. Kuna ressursse pole laialt, on tänapäevane piirivalvur universaalne ja nii tuleb ette ka patrulliskäike.
Kirsti: Minu ametinimetus on hoopis järelevalveametnik. See tähendab, et kogu menetlusega seotud töö, menetlusotsused ja menetlusandmete sisestamine meie süsteemidesse on minu õlgadel. Kui aega jagub, käin minagi Peipsil patrullis. Väikelaeva juhtimise õigus võimaldab mul vajaduse korral ise kaatrirooli keerata või teisi piirivalve veesõidukeid juhtida. Tegin läbi ka pääste- ja otsingutööde kursused, et Peipsil hättasattunuid võimalikult hästi abistada.
Mis elu järverahvas elab? Vanasti räägiti, et siinkandis lahendati tüli pigem omakohtuga.
Kirsti: See oli tõesti nii, aga aastakümneid tagasi, umbes 90ndatel. Nüüd helistatakse meile, kui on mõni mure, olgu siis vargus või võrgurikkumine. Tullakse isegi siia kordoniõue värava taha nõu küsima.
Siinkandis käidi moone rüüstamas ja seemneid korjamas. Kohalikud kasvatasid moone käputäie kaupa oma põllunurgas. Kaugema kandi narkomaanid käisid siis neid õisi ööpimeduses otsimas ja noppimas. Kui politsei neile kannule sai, loobiti moone sõidu ajal autost välja, et autos olijaid moonivargusega seostada ei saaks. Tänapäeval on kohalike mured samasugused nagu mujalgi – koduvägivallast vargusteni.
Kohalikud on püsielanikud?
Kirsti: Enamus müüki minevatest majadest läheb suvitajate kätte ehk et ajapikku on püsielanikud aina rohkem asendumas suvilate ja suvitajatega.
Birgit: Pole ka imestada – kõik on kinni pandud, keskkooligi siin enam pole. Rääkimata sellest, mida siinkandis nädalavahetusel teha. Tantsu keerutada kuskil ei saa, pole baarigi.
Kirsti: Talvel on siin täielik vaikus, käiakse peamiselt vaid järvejääle kalale. Suvel on siin jällegi suuri suveüritusi, millest kohalikudki osa saavad. Paljud naudivad suviti aga niisama Peipsi ääres puhkamist.
Birgit: Mul on siin samas kodu juures ka endal pisike kämpinguäri ja järvesaun. Ilma naljata, kõik suvitajad on külla oodatud!
Aga kuidas siinne elurütm piiri valvamise vaates kulgeb?
Kirsti: Järv ja selle piir on meie jaoks A ja O. Suvel näeb meid järvel töötamas peamiselt kaatrite ja skuutritega, talvel hõljukite ja mootorsaanidega. Töö sisu on olenemata hooajast sama – kalurid registreerivad end iseteeninduse kaudu veekogule ja sõltuvalt sellest, kus ja palju neid parasjagu on, sätime oma jõud ka sinna valmis.
Kas kalurid on piiriveekogule registreerimise rakenduse omaks võtnud?
Birgit: Kui varem istus meil telefonitoru taga meeletu ressurss ainuüksi selleks, et sadade kaupa kalureid järvele ja sealt maha registreerida, siis nüüd juba mitme aasta jagu teevad kalurid seda ise. Eks alguses oli ikka kuulda kriitikat, aga nii on see tegelikult iga uue asjaga.
Kalurid saavad iseteeninduse kasutamisega hästi hakkama: juba kodus registreerivad end järvele ja kaldale jõudes annavad oma saabumisest taas ise märku. Ei pea keset järve külma ilmaga kindaid käest koorima ja seal sõnumit toksima. Seega mugav ja mõistlik lahendus nii neile kui meile. Ja kui tõesti ongi mõni erand, kel registreerimine millegipärast ei õnnestu, siis oleme sellise telefonikõne saades nad ka ise kirja pannud.
Mõni ei mõista, et kui Võrtsjärvel võib niisama paarutada, siis miks peab Peipsile mineku registreerima?
Kirsti: Peipsi näol on tegemist siiski piiriveekoguga, mille teisel kaldal laiutab üks teine riik. Kes ekslikult üle piiri satub, selle napsab Vene piirivalve kinni. Piirivalvuritena oleme järvel abiks, et inimesed eksitusest piiri ei ületaks. Samuti reageerime tahtlikele piiririkkumistele ja õnnetusjuhtumitele. Kui hoomame, kui palju ja kus kandis kalurid õngitsevad, suuname sinna ennetavalt appi ka rohkem oma jõudusid.
Milline väljakutse teil viimati seest õõnsaks võttis?
Kirsti: Umbes kahe aasta eest oli juhtum, kus üks mees läks sõpradega järvele, kuni üks neist õnnetul kombel üle parda kukkus. Töötava mootoriga paat jäi ringi sõitma, kuni ühel hetkel paiskus selle sõukruvi vastu mehe nägu nii, et rebis selle täitsa katki. Vaatamata väga rasketele vigastustele õnnestus mees siiski päästa ja ta jäi ellu. Nii ränka õnnetust pole aga siinkandis ammu juhtunud.
Aga millal viimati mõni järvel hättasattunu piirivalve abi vajas?
Kirsti: Alles eile rikkus üks kalur Mehikoorma kandis udu tõttu piiri. Eks seal on piir ka päris lähedal. Kui siia võrrandisse panna veel udu ja asjaolu, et sul kala võtab ja püügihoog on sees, siis selliseid eksimusi tuleb ikka ette. Kordonis on radaripildil iga rikkumine kohe kirjas. Kui kalur ise ei märka, et ta teisele poole piiri sattus, püüame teda sündmuskohale sõites telefonitsi tabada ja anda korralduse Eesti poolele naasta. Seda kõike võimalikult kiiresti, enne kui Vene piirivalve on platsis.
Kui muretult te end tööpostil tunnete teadmises, et olukord on muutunud? Sõda ju endiselt käib.
Kirsti: Sa ei saa tööd teha, kui ohule pidevalt mõtled. Seda enam, et ega oht võib olenemata ajast ja kohast igaüht mingil moel tabada. Aga muidugi anname me endale iga päev aru, et terroristlik naaber on sisuliselt siin samas, meie ukse taga.
Kui suured kalastushuvilised te ise olete?
Birgit: Kevadel paneme koos võrku, kumbki ühe. Selleks taotleme võrguloa, millega võib nädalakese püüda. Ise tead, kas viskad hommikuti sisse ja võtad igal õhtul välja või solgutad pikemalt. Kui näkkab, siis kevadeti on särg peamine, mida püüame, kuivatame ja soolame, ja siis nimetatakse seda juba voblaks.
Olete tuntud ka kordoniõuel käiva potipõllunduse poolest. Mis värk sellega on?
Birgit: Üks taimekasvataja andis meile äraviskamisele minevaid kurgitaimi. Panime need siia kordoni aknalauale kasvama. Poes oli kõik nii kalliks läinud ja tahtsime tööjuures lõunasöögiks salatisse oma kurki saada. Lõpuks jäi aknalaudadest puudu, mispeale ostis PPA meile kasvuhoone. Seal kasvatatud kurkidest-tomatitest teevad meie kokad salati ja kogu kordonipere saab sellest söönuks. Mis üle jääb, selle teeme purki nii, et saame kogu seda kraami päris pika aja vältel süüa.
Keegi ei heida ette, et kas teil kordonis muud teha ole?
Kirsti: Enne ikka töö, ja alles siis, kui aega on või oma vabast ajast, tuleb potipõllundus. Oleme kasvatanud ka pipart ja kabatšokke. Väljas kasvavad viinamarjad. Meil siin igaüks maksab kordoni sööklas ise oma lõunasöögi eest, seega on kõigil vahetu kasu sellest, kui salat saab lauale meie oma tasuta toorainest.
On teil veel põnevaid hobisid?
Kristi: Kuna mu suureks kireks on ratsutamine, unistasin sellest, kuidas kunagi saan Eestis luua ratsapolitsei.
Meil tuli aastate vältel ette isegi rida üritusi, kus saime õe Janaga politseivormis sadulasse minna, kuid paraku leiti pikemas plaanis, et Eestis ei ole idee ratsapolitseist kuigi jätkusuutlik. Nüüd olen aastaid hobusekasvataja. Kunagi hüppasin aktiivsemalt ka tõkkeid. Täna tegeleb ratsutamisega rohkem mu tütar, kel on oma sporthobune, ja mina olen naljaga pooleks talle tallitüdrukuks. Aga hobused on endiselt minu suur kirg.
Birgit: Ja minu üheks hobiks on veel ujumine – ikka järves ja olenemata aastaajast. Seda nüüdki, novembris!
Praegu olete piirivalvurid, aga kus te näete end viie või kümne aasta pärast?
Birgit: Ma usun, et ma olen ka viie aasta pärast siin. Kui antakse, siis ka kümne aasta pärast. Pension on küll vahepeal siis juba välja teenitud, aga mul seepärast küll mingit äramineku plaani ei ole. Paljud räägivad, et lähevad kohe ära, kui pension käes, aga tegelikkuses jäävad tööle ikka edasi.
Olen elus igasuguseid krutskeid teinud, aga vot ameti valikuga panin ikka igati kümnesse. Mulle õudselt meeldib see töö. Ja seda hoolimata, et olen nüüd juba 30 aastat piirivalvur olnud. Ikka meeldib! Ma kohe tahan tööle tulla! Kogu see seltskond, suhtlus inimestega – tunnen end hästi ja tunnen, et olen vajalik. Vahel mõnel puhkepäeval lausa ootad, millal ometi tööle tagasi saaks juba.
Kirsti: Nii pikalt on raske ette näha, mida elu võib tuua ja kuidas PPA vahepeal muutub, aga kui kõik sobib, siis ei ole minulgi kiiret pensionile minekuga. Töö on huvitav ja mulle meeldib, mida teen. Püüan olla alati õiglane, lähtuda konkreetsest inimesest ja tema teost. Ja kui saad päeva lõpuks kedagi veel ka aidata, siis on väga hea tunne.
Birgit: Eks meid hoiatati juba varem naljaga pooleks, et kui siia tööle juba tuled, siis ära viib siit ainult üks tee …
Kirsti: … jalad ees! (Naeravad)
Mustvee kordoni hoovis kasvavad tomatid, kurgid ja viinamarjad
Kui vanasti oli üsna tavapärane, et kordonite juurde istutati viljapuid ja ilupõõsaid, siis kaasajal mitte. Seda enam üllatab Mustvee kordoni hoovil otse veepiiril asuv kasvuhoone, mille haldjad ongi Kirsti ja Birgit.
Kasvuhoone mulla toodavad Kirsti hobused. Kirsti paneb sõnniku RMK-lt saadud kottidesse ning laseb sellel laagerduda mõned head aastad – nii tekib parim muld, mis jõuab kordoni kasvuhoone taimede pinnaseks. Taimed, mis kasvuhoonesse istutatakse, kasvatatakse kordonis kõik ette: “Parim tomatitaim, mida kasvatada, on Malle,“ räägib Kirsti.
Kasvuhoone lugu ise sai alguse kolm aastat tagasi, kui Kirsti sattus Piusa kordonisse, kus oli kaks kasvuhoonet: “Parasjagu oli üks tühi ja küsisin seda endale, aga tol hetkel lubasid nad ise selle kasutusse võtta,“ ütleb Kirsti. Soov jäi aga hinge ning üsna pea oli kasvuhoone ka kordonis.
”Eks alguses oli igasuguseid arvamusi, kust tuleb muld ja kes hoolitseb,“ nendib Kirsti, kuid kui maja oli olemas, aitasid kõik seda kokku panna ning ka kõik muu vajaliku tõid töötajad ise. Taimede eest hoolitseb kordonipere üheskoos. Kuigi suure osa tööst teevad just Kirsti ja Birgit, siis kastmisel löövad kampa ka teised, kes parasjagu on tööl. Kirsti arvates võiks selliseid asju teha igal pool, sest kõik inimesed ei ela linnas ja keegi ikka millegagi saaks panustada: “See on suuresti tahtmise küsimus.“
Kordonis ei kasvatata ainult tomateid, vaid rohelised kardinad katavad aknaid juba mõnda aega. “Kurgitaimed panime kasvama juba veebruari lõpus ja saaki oleme korjanud nüüd juba paar nädalat,” räägib Birgit. Ise kasvatatud köögiviljad lähevad kõik käiku kordonipere toidulaual, ühiselt tehakse ka õunamahla. Lisaks sellele, et toit on puhas ja enda kasvatatud, ei ole üldse vähem oluline, et kordonipere saab söönuks soodsamalt.
Võidukas kalasupp
Neli aastat tagasi võidutses Pipraklubi kalasupp Lohusuus peetud kalalaadal.
Roseepipar ja Cayenne´i pipar ehk Birgit ja Kirsti osalesid toona esimest korda. Ajalehele Vooremaa nad enda hea supi saladust ei reetnud. „Kaua keetsime ja supi sisse panime kolm kohalikku kala,“ jättis Birgit kogu protsessi saladuseloori varju. Nii Birgit kui Kristi tõdesid toona lehele, et konkurents oli kõva. „Kalasupi keetmine ei ole kindlasti lihtne,“ rääkis Kristi, kuid nentis samas, et ilmselt oskab iga Lohusuu elanik kodus uhhaad keeta.
Kerly Virk
PPA pressiesindaja
