Korrapidaja töö kui malemäng

Keilast tuleb keskmise tasemega väljakutse. Peaks kiirelt kohale sõitma, kuid lähim patrull on juba mitu tundi hõivatud ja kedagi saata ei ole. Politseinikke on vaja korterisse, kus on agressiivne inimene.

„Ehk läheb ta varsti ära ja saame väljakutse tühistada. Vahel juhtub ka nii, et sõidame niisama. Kohale jõudnud, ei leia me kedagi eest ja keegi ei tea, mis juhtus. On hea, kui teatatakse, et politseinike abi enam vaja ei ole, ning öeldakse, kuidas olukord lahenes.“ Viie minuti pärast helistataksegi Keilast, et kõik on rahulik. Samal ajal tuleb Tallinna ühiselamust väljakutse öörahu rikkumise kohta. Korrapidajad arutavad, et tunnevad vahel patrullidele tõesti kaasa. „Lääne-Harju välijuhil on täna järjest keerulised väljakutsed: ainult joobes inimesed, konfliktid, EMOs tuli agressiivset inimest rahustada. Mõnikord kohe ei vea ja kõige keerulisemad juhtumid satuvad ühele patrullile,“ räägib Ivar.

Öö jooksul joonistub välja pilt: joobes inimesed, sotsiaalsed probleemid ja muudki. „Kõik see kokku annab koleda pildi, millega politsei öö jooksul kokku puutub.“

Kõige keerulisemad juhtumid on korrapidaja sõnul sellised, kus info on puudulik. „On hästi segaseid juhtumeid, kus ei saa üldse aru, mis toimub. See algab juba esimesest hädaabikõnest. Võib-olla on helistaja joobes ja ajab segast juttu või avastab patrull kohale jõudes eest täiesti sassis olukorra, kus tuleb hakata vaikselt puslet tükk tüki haaval kokku panema, et aru saada, mis on juhtunud,“ ütleb Ivar.

Korrapidaja silmad

Ressursimahukad sündmused on üksjagu keerulised, kuid korrapidajate tööd kergendab, kui operatiivjuht kohapeal juhtimise üle võtab. Siis otsustab tema, kas on vaja kaasata kopterit, lisapatrulle, tuukreid, droone vm. Sügisel oli näiteks palju metsaotsinguid ja eksinud seenelisi.

Kadunud inimeste otsingul on politseil võimalik inimese telefoni positsioneerida, see võib olla koguni elu ja surma küsimus. Kui uuematel telefonidel saab asukoha tuvastada üsna täpselt, siis vanemate telefonide puhul näitab otsing suurt ala. „Kui inimene on kuskil tihedas metsas või näiteks Mustamäel ja asupaigana näeme poolt linnaosa, on raske kuskilt pihta hakata.“

Kaamerapilt on samuti toeks juhtumeid lahendades. Kaamerad on korrapidaja silmad, et anda patrullile adekvaatset infot.

„Politseitakso“

Kell on saanud 3.25 ning järjest tuleb teateid klubidest ja baaridest, kus inimesed kaklevad või on tekkinud konflikte. Kõikjal vajatakse politseinike abi.

Numbrile 112 helistab samal ajal mees, kes mõni aeg tagasi palus, et politseinikud talle Põhja-Tallinna järele tuleksid ja kainestusmajja viiksid. Mees teatab, et kõndis patrulli oodates bussipeatusse, istub seal ja ootab. Säärane „politseitakso“ ootamine ei ole kahjuks tavapäratu, kuid patrullid on hõivatud ning kakluste ja muude kiireloomuliste juhtumite kõrvalt aega joobes inimeste transportimiseks ei ole.

„Politsei soovib anda joobes inimestega tegelemise üle kohalikule omavalitsusele. Tallinnas on selleks mupo. Me räägime valdavalt siiski inimestest, kes vajavad sotsiaalset abi, mitte ainult katusealust üheks ööks. Tegemist on alkoholi kuritarvitamisega, millest ise välja ei rabele. Kainestusmaja on juba KOVi hallata. Samas hoones asub sotsiaalmaja, kuhu inimesed saavad ööseks jääda. Praegu on nii, et meedikud vaatavad joobes inimese üle ja seejärel osutavad politseinikud talle taksoteenust. Selle ülesande üleandmine KOVile on seaduste muutmise taga kinni. Väga mõistlik oleks seda teha, sest see muudaks kohe ka meie jaoks pilti. Saaksime kiiremini teisi väljakutseid teenindada, kui me nende asjadega hõivatud ei ole,“ selgitab Ivar.

Kalmistuoperatsioon

Kell 3.45 helistab mees Lasnamäelt ja teatab, et on metsa eksinud. Mees on joobes, kuid mõistab, et asub kalmistul. Korrapidaja positsioneerib telefoni ja saab tulemuseks Pärnamäe kalmistu. Mees kinnitab telefonitsi, et Maardu kandist ta jalgrattaga linna poole tulema hakkas, seega asukoht klapib. Kus ta kalmistul asub, seda ta öelda ei oska.

Patrull leiab esmalt jalgratta. Korrapidaja palub abivajajal mõnelt hauaplaadilt nimi öelda. Nimelt saab kalmistute registrist

lahkunu nime järgi kalmu asukoha üles otsida ning korrapidajal niisugune plaan mehe leidmiseks ongi. Eksinud mees valgustab telefoniga hauakivi ja ütleb nime, kuid korrapidajal selle nimega kalmu leida ei õnnestu. Korrapidaja ning mees arutlevad ligi viis minutit nimede ja surmakuupäevade üle. Samal ajal liigub patrull kalmistul ringi, autol sisse lülitatud sireenid ja vilkurid lootuses, et mees neid märkab, kuid ei midagi.

Eksinud mees lööb kalmistul ringi roomates oma pea vastu lillepotti. Nimelt oli ta korrapidaja palvel uue kalmu ja nime otsingul. Kuni nad vestlevad, hakkab telefonikõne taustal kostma politseiauto helisignaal. Korrapidaja uurib, kas mees näeb nüüd siniseid vilkureid, ja saab jaatava vastuse. Kõne katkeb, sest mehe telefonil saab aku tühjaks, kuid patrull on selleks ajaks juba piisavalt lähedal ning mehe leidmiseks enam kaua ei lähe.

See juhtum näitab hästi, et korrapidaja on patrulli abimees, silmad ja kõrvad, aidates patrullil võimalikult lihtsalt sündmust lahendada, et politseinikel oleks vajalik info käes ja suund ette näidatud. „Nii ei saada me oma inimesi teadmatusse,“ ütleb Ivar.

Kui Ivarilt küsida, mis on selle töö juures kõige keerulisem, siis lausub ta vähese mõtlemise järel, et tööd raskendab patrullide puudus. „See on nagu male: peab kaaluma, kuhu (väljakutsele) patrulli liigutada või mis kutse pooleli jätta. Aegkriitilised asjad vajavad mõnikord loomingulist lähenemist ja need asjad, millega kiiret ei ole, tuleb lihtsalt ootele jätta. Suures plaanis on see prioriteetide seadmine ja otsustamine. Kui ohus on kellegi elu ja tervis, siis sinna läheme esimesena.“

Leana Loide

PPA pressiesindaja