Aitan ja märkan!

Kell 20.45 | Patrullpolitseiniku töö ei pruugi viia üksnes väljakutselt väljakutsele, vaid julgustab ka märkama abivajajaid ning nende eest seisma.

Kui Lääne-Harju patrullpolitseinikud Viktor ja Ainar on kätte saanud õhtu esimese kohvi, lähevad nad ühe Ukraina pere juurde, kelle elukäigu on Viktor võtnud enda südameasjaks.

Teel pere juurde räägib Viktor, et iga politseinik, eeskätt patrullpolitseinik, peaks oma tööd tehes või kutset lahedades mõtlema, kas ta on teinud kõik selleks, et sarnast kutset enam ei tuleks. „See oli mõte, mille prefekt kunagi ütles ja ma alles hiljem mõistsin, mida see võiks minu jaoks tähendada. Paljud väljakutsed on sotsiaalse mõõtmega. Näiteks, ühe vahetuse alguseks olin kokku leppinud kohtumise 14-aastase poisi ja tema vanematega. Poiss käis kaupluses vargil ja katsetas koos sõbraga, kas nad jäävad vahele või mitte. Poiss on pärit heast perest, käib heas koolis ja isa on koostööaldis ning tuli esimesel võimalusel meiega lahendust otsima,“ kirjeldas Viktor.

Hiljem selgus, et poiss on pärit lastekodust ja elanud uue perega viimased kaheksa aastat. Pinna all pulbitses temas küsimus, miks bioloogilised vanemad ta hülgasid. Uues kodus ei oldud poisiga aga sellest teemast räägitud. Pärast jutuajamist isaga otsustas Viktor poisi endaga kaasa võtta. „Käisime temaga Merelahe tänava öömajas, kus on kodutud, et tal tekiks võrdlusmoment, et tema kodu on turvaline ja hea paik. Kodutud rääkisid, kuidas nad sinna nullpunkti jõudsid ning nagu ikka, hakkab see tee väikeste rikkumistega. Loodan, et see muutis poisi mõttemaailma ja ta teeb elus edaspidi targemaid valikuid. Õnneks on tal toetav pere, kes samuti lubas poja painavate mõtetega tegelema hakata,“ rääkis Viktor.

Tegutsemise mõju

Oktoobri alguses reageeris Viktor väljakutsele, kus kaks last helistasid häirekeskusesse murega, et kell on pool üheksa õhtul ning ema, keda nad kätte ei saa, ei ole koju jõudnud. „Mõtlesin veel, et mina omal ajal ei muretsenud, pigem oli just hea meel, et on rohkem vabadust. Kohale jõudes oli muretsemiseks põhjust küll – korteri ukselt vaatas mulle otsa kaks hirmunud pilguga Ukraina sõjapõgenikust last. Mõelda, kust nad tulevad – lahkusid kodumaalt sõja eest ja isa jäi kodumaad kaitsma. Nüüd on nad võõras keskkonnas, kus ainuke tuttav inimene neile on nende ema, siis on täiesti loogiline, miks nad olid mures,“ kirjeldas perega esmakohtumist Viktor.

Ei läinud kaua aega ja tal õnnetus laste ema kätte saada. Kõnes selgus, et ta oli poegadele öelnud küll, et jõuab hiljem koju, kuna tähistab oma töökohas kolleegidega sünnipäeva. „Kuna ema ütles, et liigub kodu poole, jäin igaks juhuks ootama, et lapsed ei peaks kodus üksinda ootama. Vestlesin lastega ja peagi jõudis ka nende ema koju. Sain peaaegu rahuliku südamega sealt lahkuda,“ ütles Viktor.

Lapsed jäid Viktorile ja abipolitseinik Ilja Karasjovile aga südamele ning juba järgmisel päeval olid politseinikud IKEAs. „Märkasin kodus poistega vesteldes, et köögis olnud ainus taburet on katki ja otsustasin neile uue osta. Viisin selle perele ja uurisin emalt, kas võin vanemale pojale ka uue telefoni tuua, kuna vanal on kõlar katki ja poeg saab kõne kuulata ainult läbi kõrvaklappide. Tal ei olnud selle vastu midagi, kuid palus, et seal ei oleks internetti.“

Tegevusel peab olema mõju

Kell on 20.56, kui Viktor ja Ainar jõuavad kortermaja ette, kus Ukraina lapsed koos emaga elavad. „Mul oli suvilas üks kasutamata telefon, mis on täiesti töökorras ja kukkumiskindel. Seda lähemegi täna pere 12-aastasele poisile viima. Ema Viktoria elab oma kahe lapsega kolmetoalises korteris, seal on lisaks nendele veel üks naine oma lapsega,“ rääkis Viktor.

Korteri eest maksab Viktoria 500 eurot kuus, kuigi see vajaks remonti ja uuendusi: vannitoas on seintelt lahti löönud plaadid, mille omanik kleeplindiga tagasi kinnitas, ja koridori põranda kattes muhk, mille otsa võib komistada.

„Korter meenutab piinlikult palju sügavat nõukogude aega ja kuna perenaine mainis hinda, tekkis mul peas küsimus, kas mõnel juhul osad inimesed meie seast ei kasuta ukrainlaste haavatust ära,“ ütles hiljem Viktor ja lisas: „ See teeb kurvaks.“

Kindlasti jääb Viktor perega edasi suhtlema ning aitab neid, kuidas saab ja on võimalik. „Pean tundma, et minu tegevusel on mõju. Seda siin patrullis ma tunnetan ja püüan võimalikult palju inimesi abistada või õigel ajal märgata.“

Barbara Lichtfeldt

PPA pressiesindaja