Oleme üksteisele toeks

Kell 10.20 | Kriminalistide töö eripäraga päris lõpuni keegi ilmselt ei harju, kuid töökaaslaste toetav õlg ja julgustavad sõnad aitavad emotsioonidega toime tulla ning hoiavad silmad säramas.

Kas raskete liiklusõnnetuste vaatepildid kriminaliste kummitama ei jää? „Pigem mitte. Kui jääb, tuleks kellegagi rääkida,“ vastab Kaiti Ummelas kiirelt. „Neid asju ei tohi südamesse võtta. Kui võtad, võivad need kummitama jääda. Eks raske on muidugi, eriti siis, kui on sündmused lastega. Lapsed reageerivad väga erinevalt ja alati tekib tahe traumeeritud last kõige eest kaitsta. Siis teemegi seda, kuni Ohvriabi kohale jõuab.”

Kriminalistide sõnul ei tea keegi, kuidas reageeritakse sündmuskohal nähtule, enne kui pole ise kogenud.

„Ma ei usu, et keegi lõpuni ära harjub, aga eks meil on omad nipid ja vahendid, kuidas toime tulla. Uuemad kolleegid pärast mõnd rasket sündmuskohta ikka uurivad, kuidas ma pärast magasin ja kas kõik on korras, kui nad ise seda unes nägid.

Tavaliselt vastan, et kui ühe korra näed, siis on hästi, kui aga rohkem, võiksid kellegagi rääkida. Meil on õnneks väga toetav ja sõbralik meeskond, saame kõigest rääkida. Teisiti ei kujutaks ettegi, sest meie tööd ei saa koju kaasa võtta või pärast elukaaslasele rääkida, mis ma täna nägin. Nii me olemegi üksteisel toeks. Kui on vaja ventileerida emotsioone, teeme seda omavahel,“ selgitab Kaiti.

Samas tõdeb kriminalist Rene Mitt, et olles 20 aastat seda tööd teinud, on ta juba kõike näinud ja teda ei heiduta vist enam miski. „See stoilisus, mis tekib nende keeruliste sündmustega, kandub ka eraelusse,“ lisab Kaiti ja kinnitab, et see on hea, kuna nii suudetakse selge pea säilitada ka siis, kui isiklikes asjades on keerulisem periood.

Annika Maksimov

PPA pressiesindaja