Mida põnevat ja huvitavat on logistikud hävitama pidanud? „Räägi nendest põdrakoibadest!“ Ja logistik Helle Martinson räägib: „Nooo, ega need päris põdra koivad olnud ikka. Me esialgu ei teadnud ka, millega tegu. Igal juhul leiti ükskord sündmuskohalt luud ja esialgu arvati,
et äkki need on inimese omad. Käisid ekspertiisist läbi ja tuli välja, et pole inimese omaks ühti. Tegu metslooma luudega. Muud nendega peale hakata polnud, kui et tuli hävitada. Prügikasti me ei saa leide ja asju ju visata. Loomsed jäätmed tuleb viia Väike-Maarjasse ja nii tuligi teekond sinna nende koibadega ette võtta.“
Vastutuul Ühe jutiga sõideti 45 kilomeetrit ja rattureid tervitab Jõgeva. Tehnilised viperused olid juba esimese sõitja kätte saanud. Ühel kolleegil oli rehv tühjaks saanud, aga õnneks olid kambapeale vajalikud vahendid olemas, mure sai lahendatud ja sõit jätkuda. Grupis sõites langeb põhikoormus nendele, kes seltskonda veavad. Lagedatel põldudel ja tuulekoridorides on grupi eesotsas kõige keerulisem, sest vastutuul on ees justkui sein ning edasiliikumine nõuab kõvasti energiat. Õnneks on suuremas seltskonnas võimalus eessõitjaid regulaarselt vahetada. See tagab, et vedajad
saavad aeg-ajalt puhata ja taastuda ning seejärel taas mõne aja pärast vedama minna. Grupiga sõites saad aru, milline on erinevus, kui sõidad esimeses, teises või mõnes
tagumises reas. Olukorras, kus tuul on vastu, on see vahe meeletu ning tänu koostööle on võimalik head tempot hoida ka tugevas vastutuules.
FOTO. RAGNE KEISK
10.10
10.20
10.30
10.40
10.50
Oleme üksteisele toeks Kriminalistide töö eripäraga päris lõpuni keegi ilmselt ei harju, kuid töökaaslaste toetav õlg ja julgustavad sõnad aitavad emotsioonidega toime tulla ning hoiavad silmad säramas. Kas raskete liiklusõnnetuste vaatepildid kriminaliste kummitama ei jää? „Pigem mitte. Kui jääb, tuleks kellegagi rääkida,“ vastab Kaiti Ummelas kiirelt. „Neid asju ei tohi südamesse võtta. Kui võtad, võivad need kummitama jääda. Eks raske on muidugi, eriti siis, kui on sündmused lastega. Lapsed reageerivad väga
10
FOTO: REELIKA RIIMAND
erinevalt ja alati tekib tahe traumeeritud last kõige eest kaitsta. Siis teemegi seda, kuni Ohvriabi kohale jõuab.” Kriminalistide sõnul ei tea keegi, kuidas reageeritakse sündmuskohal nähtule, enne kui pole ise kogenud. „Ma ei usu, et keegi lõpuni ära harjub, aga eks meil on omad nipid ja vahendid, kuidas toime tulla. Uuemad kolleegid pärast mõnd rasket sündmuskohta ikka uurivad, kuidas ma pärast magasin ja kas kõik on korras, kui nad ise seda unes nägid. Tavaliselt vastan, et kui ühe korra näed, siis on hästi, kui aga rohkem, võiksid kellegagi rääkida. Meil on õnneks väga toetav ja sõbralik
meeskond, saame kõigest rääkida. Teisiti ei kujutaks ettegi, sest meie tööd ei saa koju kaasa võtta või pärast elukaaslasele rääkida, mis ma täna nägin. Nii me olemegi üksteisel toeks. Kui on vaja ventileerida emotsioone, teeme seda omavahel,“ selgitab Kaiti. Samas tõdeb kriminalist Rene Mitt, et olles 20 aastat seda tööd teinud, on ta juba kõike näinud ja teda ei heiduta vist enam miski. „See stoilisus, mis tekib nende keeruliste sündmustega, kandub ka eraelusse,“ lisab Kaiti ja kinnitab, et see on hea, kuna nii suudetakse selge pea säilitada ka siis, kui isiklikes asjades on keerulisem periood.
FOTO: MARTIN RAID
Põdrakoivad
