Alfapõlvkond

Nutiseadme taha kasvama jäetud lapsi ehk alfa-põlvkonda painab lähedus- ja tähelepanuvajadus, mis on paljuski ka nende mässamise põhjuseks. Nii tuleb politseil võtta lisaroll näitamaks lastele, et nad on hoitud, märgatud, kuulatud.

Tartu piirkonnapolitseinike tööpõld on lai ulatudes nääklevatest naabritest liiklusturvalisuseni. Leib, mis nende laualt aga eal otsa ei näi saavat, on kodust ära jooksnud laste tagaotsimine. Põhjuseid, miks vanemate juurest varvast lastakse, on sama palju kui rahvariideseelikul triipe. Kui siis aga sellised saatusekaaslased mõnes suuremas linnas kokku saavad, võib õigepea mõnelt leheveerult lugeda ohjamatust noortekambast, kes siin-seal korda rikub.

Lähedusvähesus

“Praegu näiteks on sellistel kampadel menukaks mänguks tõde või tegu ja kivi-paber-käärid. Kes kaotab või valib teo, saadetakse poodi vargile, eakaaslast alandama või lööma, muud keelatut tegema,” kirjeldab Tartu piirkonnapolitseinik Sirly Lige. Vargile minnakse ka selleks, et kampa kuuluda. “Tegelesime kahe tüdrukuga, kes läksid vargile just põhjusel, et teiste silmis sellega krediiti saada ja uhkustada. Kui nad siis vahele jäid ja turvaruumist välja saadeti, oli kogu noortekamp vastas neid lohutamas ja kallistamas. Kui nad ei oleks vargile läinud, oleks nad seltskonnast välja heidetud,” märgib Sirly.

Varguste tuvastamine pole kuigi keerukas, sest enamasti filmitakse pikanäputöö üles ja jagatakse seda veebiski – kuidas muidu tehtuga teiste ees eputada. Mida lapsed ei mõtle, on aga see, et keerukaks tehakse enda tulevik, sest kolm pealtnäha pisikest vargusjuhtumit toovad kaasa juba kriminaalasja. See võib tulevikus piirata teatud kohtadesse tööle saamist ning kitsendada teisigi väljavaateid.

„Varastamine on halb, aga me teeme oma tööd teadmises, et mitte ükski laps ise ei ole halb. Nad lihtsalt ei suuda oma emotsioonidega toime tulla. Laste probleemse käitumise taga on selged põhjused, pikad lood, keerulised probleemid, mida politsei koos koduste, kooli ja teiste erialaspetsialistidega lahendada püüab,“ räägib Tartu piirkonnapolitseinik Mariliis Mets.

Teinekord on lapse käitumise taga vanemate lahkuminek. Mõnikord on kodused reeglid liiga karmid või leebed, mistõttu tunneb laps vanematelt kas liiga suurt survet või siis teisalt hoolimatust. Ette tuleb ka kättemaksu juhul, kui vanem lapsele midagi keelab ja too olukorraga sugugi nõus taha olla.

„Puutume kokku ka olukordadega, kus noored ei ole leinaprotsesse lõpuni läbi elanud. Kui lähedane sureb, ei saa laps sellest sugugi nii kergelt üle kui arvatakse. Ja see omakorda tuleb esile nende suhtumises ja käitumises,“ kirjeldab Tartu piirkonnapolitseinik Greten Sööl.

Nii tegeles politsei tüdrukuga, kes käis poes vargil. Vestluses temaga selgus, et viimastel aastatel on mitu vanavanemat elust lahkunud. Lapse emal oli raskusi leinaga toimetulekul, see omakorda kandus edasi ka lapsele. Viimane tajus, et tema jaoks enam üldse kellelgi aega ja tähelepanu ei jagu ning sedasi saidki alguse poevargused.

„Teinekord piisab sellestki, kui peres on paar väiksemat last ja nende eest hoolitsedes jäetakse kõige suurem laps tähelepanuta. Iga lapse suhtes tuleb võrdselt armastust väljendada. Need kolm sõna „ma armastan sind“ või „sa oled kallis“ on lapsele eluliselt niivõrd olulised kuulda ja tunda,“ räägib Sirly. Lapsed, kes politseimajja jõuavad, on aga tihtilugu täiesti üksi jäetud. Kui pakkuda neile, et kutsume ka ema juhtunut arutama, on lapsed ükskõiksed: „Teda ei huvita nagunii!“.

Suitsiidsus suureneb

Noorte aina kasvav üksindustunne on omakorda sillutanud suuremat teed suitsiidsusele. Probleemiks on, et noortel ei ole pere ja sõpradega ühist aega, vaid valdavalt veedetakse need tunnid, nädalad ja lõpuks juba suurem osa oma lapsepõlvest täiesti üksluiselt telefoniekraani taga. Politseitöö näitab, et tegelikus elus on need lapsed sedavõrd antisotsiaalsed, et jäävad juba kooliajal eneseväljenduse ja muu eluga hätta.

„Netimaailmas elamine teeb noore psüühikale palju kahju. Ainuüksi neid inetuid sõnu ja ähvardusi, mida seal möödaminnes jagatakse, võtab noor inimene nii hinge. „Sa oled nii mõttetu, keegi sind ei armasta, tapa end ära“ on vaid väike loetelu sellest, mida noored igapäevaselt kellelegi veebis täiesti külma kõhuga kirjutavad,“ loetleb Mariliis.

Ka jõuab politseini aegajalt juhtumeid, kus noored survestavad veebis neile täiesti võõrast last tegema rumalusi või ka ohtlikke tegusid. Näiteks kästakse kedagi solvata, vargile minna, iseend vigastada ja nõnda edasi. Ajupesu on sedavõrd intensiivne, et sihikule võetud ohver tunnebki nagu ta on sunnitud tegema kõike, mida talle täiesti võõras teismeline käsib.

„Mõnekümne aastaga on oluliselt muutunud, millist elu üks varateismeline noor elab. Kui meie mängisime omal ajal selles eas kulli ja keksu, siis praegu räägib 10-12-aastane tüdruk sellest, kellega ta on suhtes. Enamasti ei teata oma kaaslasest aga rohkemat, kui tema hüüdnimi internetis. Rääkimata sellest, et üksteist pole kunagi kohatudki,“ kirjeldab Greten. Tema sõnul püüavad lapsed olla hästi täiskasvanulikud. Mõnel tüdrukul on selles eas juba kunstripsmed, geelküüned, korralik make-up ja sedavõrd lühikesed püksid või seelik, et teinekord ei saa arugi, kas tal midagi on seljas.

„Nüüd on selliste lapseohtu tüdrukute seas trendiks saanud ka soov võimalikult ruttu süütus kaotada. Arvatakse, et mida varem süütuse kaotad, seda ägedam ja täiskasvanulikum oled. Politsei on veebist avastanud isegi mitmeid selliseid „tööpakkumisi“, kus mõni teismeline tüdruk otsib suhet kellegagi, kellele süütus kaotada,“ kirjeldab Sirly.

Selline täiskasvanuellu tormamine, lastele sobimatu käitumine ja südamest tuleva armastustunde puudumine on paljuski põhjuseks, miks lapsed mässavad – see on nende appikarje. „Lapsevanematel on kiire elutempo ja peres kasvav noor hing jäetakse teinekord tähelepanuta. Laps märkab kiirelt, et temale tähelepanu ja hoolt ei jagu ning vanematele on oluline töö, trenn või midagi muud,“ kirjeldab Greten.

Ta lisab, et sageli kutsutakse ühes lapsega politseisse ka tema vanemad. „Ei ole harvad juhtumid, kus emale tuleb pisar silma, kui talle peegeldada, kuidas lapse probleemne käitumine ei räägi muud, kui seda, et laps januneb oma ema aja ja tähelepanu järele. Lapsi tuleb kuulata, nendega suhelda, aega veeta – see on nende elus püsimisel sama elementaarne kui õhk ja vesi.“

Alkohol, aine ja veip

Kui rääkida trendidest meelemürkide maailmas, on noortega tegelevate politseinike huultel esimese hooga üksainus sõna – veip. „Olukord on päris hull. Meil on isegi esimese klassi laste seas pisikesi ärimehi, kes urgitsevad kaupluste patareide tagastamise kastidest kasutatud veipe. Viivad need koju, kus nad on mobiiltelefoni laadimise juhtme hammastega niimoodi lahti närinud, et saavad sellega veipi laadida. Kui veibil taas eluvaim sees, müüakse selles olevad paar viimast mahvi krõbeda hinnaga eakaaslastele maha,“ kirjeldab Sirly. Kuna veip tundub noortele ohutum kui tavaline sigaret, leidub suitsetajaid aina rohkem ka algklasside laste hulgas.

„Veel mõned aastad tagasi võis ette tulla, et kui politsei mõne kooli tualettruumi kontrollis, tuli selle lae alt välja muljetavaldav hunnik veipe, tupsusid, e-sigarette ja tavalisigi suitsusid. Täna on koolid selle murekohaga hästi kursis ja teavad kohti, kuhu lapsed kooli territooriumil midagi keelatut peita võivad. Samas ei ole keegi meist naiivne, sest on reegel: kui ühes kohas keelatud tegevus lõpetatakse, otsib see mõni aeg hiljem kusagil ikka endale uue koha,“ kirjeldab Sirly.

Noored ei sülita ka pitsi. Nende eelistused ei lähtu seejuures maitsest, hinnaklassist või brändist. Vägijookide tarvitamisel kehtib noortel lihtne loogika: kõik, mis niidab, on hea. „Ajal, mil suurem osa noorte elust käib sotsiaalmeedias, on ütlemata menukad alkoholiga seotud võistlused, kus au ja kuulsuse saab see, kes kiiremini suurema koguse kõrist alla kallab. „Kusjuures kõike seda, kuidas sa siis seal roomad ja oksendad, filmitakse ning jagatakse kõigile teistelegi vaatamiseks,“ märgib Greten.

Ajaga aina enam kättesaadavamaks on muutunud ka kõiksugused keelatud ained. Just nimelt „kõiksugused“, sest kanepit ostev noor ei tea tihti isegi, millise põrsa ta seekord kotis koju tõi. Näiteks tegeles politsei põhikooli noorukiga, kes keetis erinevatest ainetest kokku toorme, mida ta siis teistelegi edasi müüs. Ei läinud kaua aega, kui ta narkopolitsei huviorbiiti sattus ja uurimine algatati.

„Oli ka juhus, kus saime info, et lapsed ostavad kuskilt viie euroga grammi kanepit. Ebatavaliselt soodne hind pani kohe kahtlustama, millega õigupoolest tegu on. Selgus, et üks tegelane müüs kanepi pähe hoopis purustatud kaselehti. Noored kaselehe tarvitajad rõkkasid tegelikkust teadmata rõõmust sõnades, kui hästi see kraam ikka mõikab,“ kirjeldas Greten. „Üks laps sokutas jällegi koti sisse pärnaõieteed ja müüs seda kanepi pähe. Kui selline tegevus ta politseimajja tõi, ajas poiss rinna kummi ja sõnas, et igaüks peab ise kontrollima, mida ja kuskohast ta ostab ning lollidelt tulevatki raha ära võtta,“ lisas Sirly.

Taoline kelmitamine võib teinekord viia aga kordades tõsisemate tagajärgedeni kui seda on kaselehe või pärnaõie ninna tõmbamine. „Meil oli siin näiteks juhus, kus inimesele müüdi kanepi asemel looduslikku kanepit ning kui ostja sellest teada sai, ähvardas ta müüja tõsimeeli ära tappa. Olukord läks sedavõrd ohtlikuks, et kanepikaupmees palus politseilt lausa kaitset,“ kirjeldas Sirly.

Sõja mõju

Pole uudiseks, et meelemürgid ongi ohtlikud, ent kui Ukrainas algas sõda, jõudsid selle mõjud ja ohud hooga ka siinsete noorte argiellu. Ütlemisi, tõukamisi ja löömisi jagus nii kohalike venekeelsete laste kui siia saabunud Ukraina laste vahele. Nii mõnegi noorte kogunemiskoha seintele kerkisid maalingud, mis keelasid “venkudel” sinna enam tulemast. Suurem osa lastest ei adunud õigupoolest, mis seal kaugel piiri taga üldse toimub. Kui

siis välja arvata Ukraina sõjapõgenike lapsed, kes teavad nüüdki hirmutavalt täpselt, millal ja kuidas nende kodumaja puruks lasti, mis seis parasjagu sõjas on, ja kõike seda liigagi üksikasjalikult.

“Mingi hetk oli tajuda, et ka politseitöös tegeleme Ukraina lastega aina rohkem. Näiteks kasvasid nende poolt toime pandud vargused. Oli juhtusid, kus lapsed ei saanud arugi, et nad midagi valesti on teinud: siia saabudes jagati neile tasuta asju ja kui nad nüüd poest midagi endaga niisama kaasa võtsid, ei mõistnud, miks nende asjade eest maksma peaks,” toob Sirly välja.

Jagus ka neid, kes olid selgeks saanud, et alla 14-aastastele pikanäpumeestele siinne seadus rangeid karistusi ei võimalda. Nii kasvas julgus poest midagi kord või korduvalt võtta. Sekka sattus üksikuid neidki, kes vaesusest mõne suupala poest pihta panid.

Läksime “riisima”

Politseitöö noortega ei käi siinkandis aga vaid eesti, inglise või vene keeles, sest asjaajamiseks on tarvis piisavalt tunda ka noorte slängi. Uue põlvkonna kirjavahetusi illustreerivad kahe- kuni kolmetähelised lühendid, sest terveid sõnu välja kirjutada oleks ajaraisk. Omavahelised vestlused on jällegi ohtralt palistatud võõrlaenudega, seda peamiselt inglise keelest.

Näiteks tegi Sirly hiljaaegu juttu kahe kiirtoidurestoranis vargil käinud poisiga. Politseinik uuris, et kus noored kokku said, mida plaanisid, milline roll kellelgi varguses oli ja nõnda edasi.

“Saime linnas kokku. Ei mõelnudki midagi varastada. Läksime niisama riisima,” ütles poiss.

“Kuhu te läksite?” päris politseinik.

“No… läksime riisima!” kordas poiss.

“Mis see veel on?“ oli politseinik hämmeldunud.

“Lähed nagu kohale ja tsekid naisi, sebid naisi – lähed riisima!” tõlkis poiss. Selleks, et noorte kiirelt muutuva keeleruumiga sammu pidada, jagavad politseinikud kuuldud uudissõnu teistelegi kolleegidele. “Sellised slängisõnad pole aga pooltki nii raskeks katsumuseks, kui seda on mõista noort, kes püüab väga kiirelt ja tugeva aktsendiga purssida eesti keele vahele inglise keelseid sõnu. Kui töötad tänapäeva lastega, siis sinu argipäevaks ongi selline kiirelt voolav eesti-inglise megamiks. Teinekord on politseimajas koos lapsega ka tema vanemad, kes vaatavad tühja pilguga võõrkeelset juttu vuristavat võsukest ja nendivad nördimusega, et ega nemadki saa aru, mis too öelda püüab,” toob Sirly välja.

Olukord läheb veelgi keerukamaks, kui noored kirjutama pannakse. “Politsei kasutab laste puhul ühe mõjutusvahendina essee kirjutamist. Selles selgituskirjas saab laps oma sõnadega kirjeldada ja mõtestada sammud, mis ta pahateole viisid,” märgib Mariliis. Tänapäeva noorte argipäevas, kus suurimat kaalu omavad postid, snapid, reelsid ja storyd, ei ole essee kirjutamine kuigi arusaadav ega ka hinnatud kunstivorm. “Lapsed küsivad hämminguga, et mis see essee kah on ja kui mõned lõigud paberile saavad, meenutavad need pigem kirja sõbrale stiilis: “Nonii, küsisite miks ma alkoholi jõin. No mis ma ikka oskan öelda. Tuli reede, vaba päev, nii see läks,”” toob Sirly näite.

Noorte slängi­ sõnastiku ABC

● mt – mis teed

● ns – niisama

● kle – kuule

● lic – lihtsalt

● mdea – ma ei tea

● mhm – jah

● mkm – ei

● pls – palun

● sry – vabandust

● tglt – tegelikult

Katkine laps, karm sõnavara

Slängisõnastikust veelgi keerukam väljakutse on see, kui laps püüab läbi räige sõnavara oma jõupositsiooni kehtestada. “Mõnel, kes politseimajja jõuab, suu aina käib ja solvavaid sõnu aina tuleb. Päris alguses olin ikka korralikult jahmunud nendest roppustest, ähvardustest ja kõige pimedamatest kohtadest, kuhu üks laps politseinikku nii muuseas saadab. Kui noortega töötamist alustasin, nutsin teinekord õhtuti kabinetis ikka lahinal mõeldes, et miks ta ometi mulle nii halvasti ütles - mina pole talle ju halba teinud, püüdsin nüüdki temaga hea olla,” meenutab Greten.

Kui ka järgmine ja ülejärgmine katkine laps politseiniku inetustega tervitas, hakkas aegamööda paksem nahk peale kasvama ning Greten mõistis, et solvangud ei ole kuidagi isiklikud. “Kord püüdsin juttu teha politseimajja toodud noorukiga, kel olid trenniriided seljas. Küsisin jutuajamise soojenduseks sõbralikult, et mis trenni muidu teed ka? Too käratas pahuralt vastu: “Sa ise ei näe riietest, mis trennis ma käin või?!”. Palusin siis, et äkki räägib ikkagi mulle ise, mis nad seal trennis teevad. “Mingi **** oled, et ise seda ei tea või?” tõreles poiss edasi.

“Neil on esialgu politseiga suheldes tugev kaitsereaktsioon. Emotsioonid on kasvanud üle pea ja nii kasutatakse valimatult sõnu, millega end kehtestada ja kaitsta,” selgitab Mariliis. Tema pikaaegseks taktikaks sellises olukorras on peegeldamine. “Kui laps räägib sobimatult, küsin kohe, et miks sa ütled nii ja mis saaks, kui mina samamoodi sinuga räägiksin? Tähtis on lapse esmane emotsioon maha rahustada, saada ta sind kuulama ja kui see õnnestub, muutub ka vestlus viisakamaks,” teab Mariliis.

Katkised lapsed võivad väga julmad olla. Mitte ainult oma mõtlematutes sõnades, vaid ka tegudes, ning seda üksikjuhtudel ka politsei vastu. Näiteks aastaid tagasi oli politseinikel autos kaks poissi. Alguses istusid kui lillepotid aknalaual. Ühel hetkel ei tundunud neile sihtpunkt aga enam nii ahvatlev ja üks poistest haaras roolis olnud politseinikul kõrist. Õnneks saadi auto avariita pidama ning pärast mõneajast maadlust löödi poiste käed raudu.

Teisel juhul oli politseinik alaealise poisiga arestimajas, kui too enesevalitsuse kaotas, laua taga istunud politseiniku ühes lauaga vastu seina tõukas, tooli pea kohale tõstis ja selle politseinikule pähe kinni lüüa lubas. Hullemat õnneks sellest ähvardusest teoks siiski ei saanud, sest abijõududega suruti skandaalitseja põrandale pikali.

“Sellised olukorrad tööpostil on ehmatavaks õppetunniks öeldes, et sinu vastas võib olla suurte silmadega väike armas poiss, aga see ei näita grammigi, mis tema sees toimub ja milleks ta valmis on. Sa ei tohi ohtusid alahinnata ja peadki igal sammul kõigeks valmis olema,” möönab Greten.

Tema sõnul on politseinikel hea ülevaade nendest noortest, kellega juba on kokku puututud, kuid eriti valvas tuleb olla uutel kokkupuudetel. “Töö käigus saad selgeks, mil viisil mõnele noorele ligineda ja kuidas temaga ümber käia nii, et ta püsiks sinuga vesteldes rahulik. Teinekord võib aga ka luuavarrest pauk tulla. Nii võib juhtuda, et täiesti tavalisel tööpäeval lähed koju mõne kriimustuse, sinika või katkise kulmuga. Sul peab olema noortega töötades hea närvikava ja oskus oma töö ära teha nii, et pinged üle pea ei kasva. Mõtlen tööl olles pidevalt sellele, et mul on kodus kaks väikest last. Nad ootavad mind koju ja ma ei saa lubada ühtki ohuolukorda, mille tagajärjel ma enam nende juurde ei jõuaks,” on Greten resoluutne.

Mariliis Mets ja Kairi Ojaperv

Reelika Riimand

Elumuutvad hetked

Pole kahtlustki - politseitöö on väljakutsuv, kuid vormikandjate siniste esmaspäevade kõrvale toovad töönädalasse rõõmsamaid värve kõik need hetked, mil kedagi saab päriselt aidata. “Sõltuvus meelemürkidest on osale noortest tõsine probleem. Kellele alkohol, kellele veelgi kangem kraam. Tänapäeval on õnneks mitmeid väga häid programme, millest sõltuvusprobleemiga noor osa saab võtta. Veenmistööd on seejuures aga palju, sest osalus programmis on alati ja ainult vabatahtlik. Pikk pooleaastane võõrutusravi on noortele aga hirmutav, sest narkootikumidest loobumise algusperioodil saadavad neid ärevushäired, mäluprobleemid ja muudki mured,” räägib Mariliis.

Seda suurem on aga rahulolu, kui noor kogu selle kadalipu vastu peab, puhtaks jääb ja piltlikult öeldes täiesti uuelt leheküljelt edasi läheb. “Kui varem suheldi valdavalt vaid tarvitajatega, siis narkootikumidest loobudes saab laps reeglina täiesti uued, mittetarvitajatest sõbrad. Lisaks on täiesti elumuutev, kui laps ei pea enam mõtlema, mida hirmsat või veelgi hullemat korda saata selleks, et grammi aine raha kuskilt kokku kraapida. Hiljem on nii mõnigi politseinikke südamepõhjast tänanud, et nende kaasabil ühest või teisest meelemürgist loobumine teoks sai.”

Sarnaseid töövõitusid, millele aeg-ajalt heldinud pilguga tagasi vaadata, on politseinikel rohkem kui kahel käel sõrmi. “Tegelesin aastaid tagasi kahe probleemse tüdrukutirtsuga. Mäletan tänagi eredalt, kuidas neil haiglas maoloputuse ajal juukseid hoidsin, sest alkoholiga oli rohkem kui liiale mindud. Meeles on needki hetked, mil pidasime maha pikki vestlusi neil keerulistel aegadel, mil nad oma veene püüdsid lõikuda. Vaatamata kõigele, mis nendega lapsepõlves juhtus, on tänaseks neist sirgunud noored ettevõtlikud emad. Niivõrd tublid naised, et ma ainult vaatan ja imetlen. Olen tõeliselt uhke nende üle ja see tunne ongi magusaim töövõit,” muljetab Greten.

Kümned noored otsivad täiskasvanueas politseinikega ka ise kontakti. Näiteks saadetakse neile kirju, kus nii mõnigi möönab avameelselt, kuidas ta tunneb häbi, et oli noorena ilmselt paras peavalu politseile ja teistele. Seda suurem on aga nende inimeste tänutunne, et lapsena neile käega ei löödud. “Kui laps, kellega sa oled tegelenud, aastaid hiljem sedasi sulle kirjutab, on see väga südantsoojendav tunne. Näed, et sinu tööl on suur mõju, mis ei avaldugi kohe, vaid võib-olla alles aastate möödudes,” möönab Sirly.

“Politseitöös näeme, et noored, kes on ummikseisus ja väljendavad oma kimbatust õigusrikkumiste, enesevigastamise või muu keelatu ja ohtliku näol, ei ole lihtsalt õigel ajal hoolt, tähelepanu ja armastust tunda saanud. Lastele on nende vanemate õigeaegne tugi ja tähelepanu äärmiselt tähtis. Noor peab tundma, et ta on hoitud, märgatud, kuulatud ja temaga arvestatakse,” jagab Sirly kuldreeglit, mille järgi kõik vanemad oma last kasvatades igal sammul juhinduma peaks.

Kerly Virk

PPA pressiesindaja