6 minute read
Politseitöö ei lõpe!
Kell 10 | "Meie tööaeg on kaheksa tundi päevas, 40 tundi nädalas ja tööajal tuleb tööd teha!“ lausub Haapsalu jaoskonna piirkonnapolitseinik Vello Vichterpal talle omase huumoriga.
Vahel, kui mõni inimene ka tunneb huvi, et kas tööd ikka on, siis vastan talle ka, et teate, meie töö on selline, et kui tundub, et jääb väheks, siis alati leiab juurde! Selles mõttes muret ei ole!“
Vello on parasjagu vestlushoos, kui tuppa astub piirkonnagrupi juht Indrek Tohter ja Vello sõnab: “No ma ei tea. Ülemus on mul siin ähvardanud, kui vahepeal tuli jälle mingi koondamise laine, et esmalt lähevad penskarid. Ma ütlesin, et vaat, Indrek, tänase päevaga on nii, et kui, siis ainult sunniga! Ja kui juba nii ütled, siis niisama ei lähe ju, eks? Ja nüüd ongi jälle nii, et ta ütleb: ei sa lähe veel kuhugi, meil on vaja sind!“
Hiljuti korraldati jaoskonnas konkurss piirkonnapolitseiniku kohale, kuid polnud inimesi, kes tahtnuks tulla. Indrek täpsustab, et tegelikult polnud kõrgharidusega inimesi.
Vello nõustub: „Jah, kõrgelt haritud inimesi. Näiteks oli üks tüdruk patrullist, kes oli nõus muidu tulema, aga ei õnnestunud tänavu aasta saada kõrgkooli sisse, nii et ta ei saanud tulla.“ Ka Sisekaitseakadeemias
on järjekord ukse taga ja konkurss suur, mis Vello sõnul tähendab, et koolist ei jõua meile tööle nii palju inimesi, kui oleks vaja. Indrek lisab: „Jah, me tahaks just noori siia, sest Vellot pole ju mõtet alaealisi taga ajama saata!“ Noorte tööle leidmine on kõrghariduse nõude pärast keeruline. Kui majast seest, näiteks patrullist, ka kellegi leiaks, siis haridusnõue on jäik ja väiksemates kohtades sageli pärssiv.
Väikses kohas tuntakse kõiki
Suurematest linnadest väljapool töötamise võlu on sageli see, et teatakse oma inimesi ja kuidas neil läheb. „Jah, selles mõttes on lihtsam, et üldiselt me teame. Ja kui ei tea, siis saame ilmselt üsna kiiresti teada,“ muigab Indrek. Kas teistpidi pole keeruline väikeses kogukonnas olla kogu aeg politseinik?
„Mind pole see kunagi seganud,“ ütleb Indrek ja lisab: „Vahet ei ole, kas oled erariietes või vormis – kõik noored teavad niikuinii.“
Seetõttu ollakse sageli ka kontrollkäikudel vormis, kuna nägu on ju tuttav. Kui on vaja, et ametnikku ära ei tuntaks, lähevad nooremad politseinikud, keda ehk kõik veel ei tea.
Mõlemad mehed tõdevad, et jaoskonnas tegutsetakse niikuinii kogu aeg koostöös ja aidatakse teisi gruppe, sest inimesi on vähe ja ülesanded tuleb täita. Suurürituste ajal kasutatakse vahel ka teiste jaoskondade abi. „Samas näiteks mingi aeg just tegime reede õhtul kontrollkäiku ja avastasime, et Haapsalu linn oli nii tühi, et ajasime siin üksteist taga oma kahe autoga,“ naerab Vello.
Nii Vello kui Indrek peavad intervjuu järel minema jaoskonnas toimuvale aastat kokku võtvale koosolekule. Kuidas töötulemuste koosolekuks valmis ollakse ja kuidas selles vaates jaoskonnal sel aastal läinud on? Indrek arvab, et rahule ei saa kunagi jääda.
„Elus on nii, et kui ütled, et kõik on hästi, siis tulevad kohe mingid suured jamad,“ naerab ta.
Suurima murekohana näeb Indrek enda grupi praegu seda, et puudu on üks alaealistega tegelev piirkonnapolitseinik. „Sigrid Siht on praegu üksi ja koormus suur, seega pean ka ise sinna panustama. Minu töö on aga selline, et saan aidata seal, kus parasjagu vaja, täidan nii-öelda auke,“ tõdeb Indrek.
Puudust tuntakse jaoskonnas ka võimalustest, millega aidata noori ja eriti sõltuvusega kimpus olevaid. „Kõik on ju vabatahtlik ning vanematest või eestkostjatest sõltuv, ent kui noor vajab meie hinnangul resoluutsemat sekkumist, siis täna jäävad meil käed lühikeseks. Ja mitte ainult meil, ka lastekaitsel või sotsiaaltöötajal,“ selgitab Indrek. Ka Vello nõustub.
Politseis saab kõike teha – ainult proovi!
„Kui ülekantult öeldes oled 100 aastat siin politseinik olnud, kas kõrini pole kunagi saanud?“
„Küll!“ vastab Vello kiirelt.
„Lihtsalt töö pole otsa saanud?“
„Alles täna vihastasin siin ülemuse peale,“ muigab Vello, viib jutujärje mujale ja hakkab rääkima, kuidas ta PPA rahulolu-uuringule vastas. „See pidi olema ju anonüümne, aga kui ma mõne koha peal seal vastustes rääkisin piirkonnatööst ja vist isegi mainisin Haapsalu politseijaoskonda, siis vist mingil määral kaob see anonüümsus ära,“ naljatleb Vello. „Eks selle suu pärast ole elus peksa saanud küll,“ võtab Vello kokku. „Aga ega inimene unustab ka kähku. Elu annab õppetunnid, aga inimesel kipuvad need meelest ära minema.“
„Aga mille pärast siis tööst kõrini sai?“
Vello vaikib hetkeks. „No kui ma nüüd päriselt mõtlen, siis viimati, kui mind 2004. aastal Lihulasse saadeti juhtivkonstaabliks, kes oli nagu jaoskonna juht konstaablijaoskonnas, siis seal tekkis küll vahepeal tunne, et mulle aitab. Sa pead vastutama, miks üks või teine inimene ei tee seda, teist või kolmandat. Patrullis käis mul näiteks seal üks mees nii, et tuli õhtul tööle väidetavalt oma padi ja tekk kaasas. Sõitis Tuudile kuhugi kuuseheki taha, keeras kummuli ja ütles, et mina pole tulnud siia mingiks liiklusjärelevalve meheks, ma tulin patrulli ja mina teen ainult väljakutseid!“
„Nagu ma aru saan, siis sulle väga meeldib siin ja ei taha ära minna? Juht meeldib ja see, et ei pea ise juht olema, meeldib veel rohkem?“
Mis paneb meestel, kel kahe peale politseitöö kogemust kogunenud üksjagu, ikkagi silma särama?
„Politseitöö on ju nii huvitav! Sa saad valida valdkondi, millega tegeleda tahad. Olen kõik tööd ära proovinud ja kui sa tahad liikuda, siis keegi sulle kätt ette ei pane. Muidugi pead ise aktiivne olema ja keegi putru sulle suhu toppima ei tule, aga kui huvi on, siis võimalusi on,“ ütleb Indrek innukalt.
Õpilastega on muresid vähe
Haapsalus asub kutsekool, mistõttu küsitakse tihti, kas politseinikel tuleb sealsete õpilastega ette rohkem muresid kui muidu. „Ei tule,“ vastab Vello väga kindlalt. „Meil oli just riigiasutuste juhtide nõupidamine. Seal osales ka kutsehariduskeskuse praegune direktor, kes on muide Harjumaal siiamaani abipolitseinik. Temaga rääkisin, et umbes paarkümmend aastat tagasi, kui toona Taeblasse kutsekool tehti, levis üle-eestiline müüt, et kui õppida ei viitsi, mine Taebla kutsekasse – seal võetakse kõik vastu. Võetigi! Ja nad vedasid läbi ka seal mingil määral. Aga nüüd on aastaid niimoodi olnud, et problemaatilised õpilased langevad üldiselt kooli nimekirjast välja juba esimese kuuga. Tugev koolipere hoiab silma peal päris jõuliselt ja nad teevad omavahel koostööd ning info liigub.“
Vello lisab, et on varasematel aastatel käinud kutsehariduskeskuse esmakursuslaste kohanemislaagris ennetavalt rääkimas. „Kõnelesin teemadel, mis on karistusregister, kuidas sinna satub ja kui keegi satub, on ta nagu raamatusse kirjutatud ning ei pääse sealt enam kunagi välja,“ muigab ta. „Ükskord tuli kooli töötaja ja ütles, et meil oli ju kokkulepe, et kui meie õpilastega mingi probleem on, annate meile teada. Pidin talle tõdema, et jamasid pole!” Indrek Tohter kinnitab samuti, et probleeme oli pigem üheksakümnendatel. „Siis oli seal tõesti igasugust rahvast,” ütlevad mõlemad.
Üksjagu tuleb pigem tegeleda lastega, kellel on sõltuvusprobleemid või kes on toimetulekuraskustega peredest. Lapsed ei püsi tihti seal, kuhu on nende elukoht määratud, ning politseinikel tuleb nad sinna tagasi viia.
Leeni Almosen
PPA pressiesindaja
