Radar

Nr 39 talv 2024/2025

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Emotsionaalne heaolu kui auasi

Turguta tuju koerafotodega!

Kui töö on öise iseloomuga

Miks liiklus kirgi kütab?

karjäär.politsei.ee

4 UUDISED

6 PERSOON Huvi tundmine on algus

12 ESMAABI Vaimse tervise EMO

16 TUNNUSTUS PPA aasta parimad

18 LIIKLUSKULTUUR Sekundiga nullist sajani

24 KOGEMUS Mõtestades end vabaks

28 ENDA JUHTIMINE Kui vajad nügimist

30 GALERII PPA koerafotode näitus

32 HOIAME END Vaimne tervis kui auasi

38 UUDISED

40 KAHES AMETIS Mitmel kohal, öisel ajal

46 PÄEVAKAJALINE Nõusolekuseadusest

48 FOOKUS Ühtset lahendust otsides

54 UUDISED

56 RAAMATUD

58 LASTELE

60 RISTSÕNA

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri. Ajakirjas avaldatud artikleid ja fotosid võib meedias avaldada viitega ajakirjale Radar vaid juhul, kui eelnevalt on kokku lepitud ajakirja peatoimetajaga.

Toimetus

Peatoimetaja: Marge Sillaots Keeletoimetaja: Ene Sepp

Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Trükikoda Paar Tiraaž: 2000

Kaanefoto: Reelika Riimand

Kontakt

Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon 444 6451, 5648 8066 E-post radar@politsei.ee | Veebis issuu.com/ajakiri_radar

Päris tervis

Eesti inimarengu aruanne ei halasta: 2021. aastal tehtud uurimuse kohaselt kannatas depressiooni all umbes 28% ja ärevushäireid 39% inimestest ning 43%-l võis märgata vaimse kurnatuse ilminguid. Üksjagu esineb Eesti inimestel unehäireid ning viinakurat meelitab endiselt kaasmaalasi enda manu. Aastatega on ühiskonnas toimunud mitmeid ärevaid muutusi ning inimesed ei ole enam tuleviku suhtes nii lootusrikkad kui varem. Teinekord soovitatakse muremõtetega inimesel mõelda positiivselt, teha hingamisharjutusi ja võimelda end kringlisse, kuid puudutamata jäetakse kõige tähtsam – tunded, mis on inimese südamesse pesa teinud ning mille lahtiharutamiseks ei piisa vahel enam hingamisestki.

Pole vahet, mis vorm või rõivas on inimesel seljas, kas ta on töötanud aasta või paarkümmend, mitu kraadi või pagunit tal on. Päeva lõpuks võib depressioon või ärevus tabada ükskõik keda meist, ja see võib tulla siis, kui seda kõige vähem oodatakse.

Õnneks läheb vahel vaja ainult üht silmapaari, et märgata, mis toimub teise inimese sees, ning ulatada talle abikäsi siis, kui seda pole küsitud või näiliselt vaja pole. Vahel piisab sellestki, kui oma inimeste keskel öelda välja need sõnad ja laused, mida kellelegi teisele ei julgeks või ei tahaks. Sest nemad mõistavad. Nad on sinuga samas keskkonnas, teevad sama tööd ja puutuvad kokku samade muredega. Või saab enda mõtted öelda hoopis inimesele, kes sinu tööst või tegemistest ei tea midagi. Selles Radaris saame selgeks, miks pole vaja sirgjoones kõigest läbi suruda, vaid teinekord on vaja asjadest rääkida, neid lahti mõtestada ja üheskoos jõuda punkti, kust edasi saab minna ainult koos, meeskonnana. Vaimne tervis ei ole naljaasi. Me ei tea iial, kes võib endaga kimpus olla ja ootab, et keegi tema tugeva kilbi viimaks purustaks ning sinna sisse näeks. Vähem põdemist ja rohkem päris tundeid!!

Marge Sillaots Radari peatoimetaja

Korrakaitseseaduse muudatused tooks politseitöösse selgust

Oktoobri keskel korraldasid PPA inimesed sisekaitseakadeemias demopäeva, kus tutvustati nelja kaasuse põhjal, miks on vaja muuta korrakaitseseadust (KorS) ja mis sellega kaasneb.

Demopäeva korraldasid PPA valmisoleku ja reageerimise büroo inimesed ning instruktorid koos siseministeeriumiga nii poliitikutele kui ka ametkondadele, et anda paremini mõista, mis põhjused on muudatuste taga, ning võimaldada otse meie inimestelt küsimusi küsida.

„Ettepanekuid seaduse nüüdisajastamise kohta oleme PPAs teinud üsna mitu aastat, kuid loodame, et jää hakkab viimaks liikuma ning nii mõnigi väga vajalik punkt lisatakse lõpuks seadusse. Eelkõige on meie soov täiendada seadust nii, et kõigi – nii tavainimeste kui ka korrakaitsjate – käitumisreeglid ja õigused oleks korrakaitsetöös paremini tagatud. Mõnes valdkonnas on seega kavas korrakaitseorganitele senisest mõnevõrra laiemad õigused anda, kuid on ka kohti, kus nende õigustele on kavas seada selgemad piirid,“ ütleb valmisoleku ja reageerimise büroo juht Mait Siigur.

Demopäeval said kõik osalejad ise lahendada ja kaasa lüüa nelja valdkonna kaasuses: 1) taseri ja vormikaamera kasutamine, mille eest vastutasid operatiivbüroo eriettevalmistustalituse juht Armin Saarits ja teised instruktorid; 2) massiohje, mille tegevuste eest vastutas eriettevalmistuse ja taktikalise varustuse grupi juht Jaak Kiviste; 3) vormikaamera kasutamine, mille eest vastutasid Ivan Posledov ja patrulltöö teenuse omanik Kristjan Toom; 4) taktikaline meditsiin, mille eest vastutas eriettevalmistuse ja taktikalise varustuse grupi arendusekspert Heiko Porval.

Aasta loomasõbralik tegu

Eesti Loomakaitse Selts valis aasta loomasõbralikuks teoks konteineri alt väikese kassipoja päästmise.

Sel suvel sai Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Kelli-Gerde Parts, kes on ühtlasi Eesti Loomakaitse Seltsi vabatahtlik, telefonikõne, et Maardus on jäänud klaastaara konteineri alla lõksu väike kassipoeg.

Pelgalt oma jõududega ei saanud Kelli-Gerde kiisut päästa. Ta kutsus appi Pirita päästekomando päästjad, kes tõid umbes kuuvanuse kassi turvaliselt konteineri alt välja. Pärast loomakliinikust käimist ja kiiret kosumist otsustas Kelli-Gerde kiisule ka kodu pakkuda, sest kiisust oli saanud juba nende pere liige. Kiisu sai nimeks Kitty ning ta tunneb end Kelli-Gerde peres suurepäraselt. Operatsioon

Sügisel alustas sisekaitseakadeemias õppetööd 456 uut õppurit, neist 199 politsei- ja piirivalvekolledžis.

Põhja prefektuuri küber- ja majanduskuritegude talituse eestvedamisel toimus kevadel rahvusvaheline politseioperatsioon PhishOFF, kus Eesti roll oli mõjutada ja heidutada tuhandeid kurjategijaid enda loodud tarkvara toel.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo küber- ja majanduskuritegude talituse juht Hannes Kelt ütles, et üksus arendas operatsiooni jaoks kolm tööriista. „Nende programmide eduka ja läbimõeldud kasutuse eest saime Europoli kõige innovaatilisema operatsiooni auhinna. See on suur tunnustus meie üksusele,“ lisas Kelt.

Politsei loodud tarkvaraga Siren kontrolliti 28 000 serverit, mida õngitsusrünnakuteks kasutati. Operatsiooni käigus

sulges politsei 227 veebilehte, kust õngitsusrünnakuid tehti. Tarkvara Parrot toel levitati Telegrami kanalites infot kogu operatsiooni ning kinnipidamiste kohta nii, et administraatorid ei saanud politseinike tegevust blokeerida. Tarkvara Kraken vahendusel saadeti kurjategijatele personaalseid videoid ning sõnumeid operatsiooni, kinnipidamiste ja kurjategijate

tegevuse kohta, mis oli politseil olemas. Operatsiooni ettevalmistused kestsid ligikaudu aasta ning tänavu aprillis peeti Eesti kriminaalpolitsei kogutud teabe alusel 17 riigis kinni 37 kurjategijat. Kinnipidamistega koos suleti ka seni suurim õngitsusteenuste platvorm LabHost. Europoli koordineeritud politseioperatsioon PhishOFF toimus 19 riigis.

„Sellel aastal alustas sisekaitseakadeemias rekordarv noori oma politseiõpinguid. Vastuvõtuvestlustel ei rääkinud need noored tasuta õppest või palgast, vaid sellest, et tahavad teha Eesti riiki paremaks ja turvalisemaks paigaks. Need noored julgevad hoolida Eesti inimestest. Need noored julgevad hoida ja kaitsta Eestit!“ edastas enda tervitused tarku-

sepäeval värsketele kadettidele PPA peadirektor Egert Belitšev. Akadeemias asus lisaks kadettidele õppima 49 vanglateenistuse, 70 finants- ja 106 päästekolledži ning 32 sisejulgeoleku instituudi õppurit.

“Eesti rahval on lootused ja ootused meie kõigi suhtes. Selleks, et Eesti riik püsiks, oleks turvaline ja ja demokraatlik. Peame kõik pingutama, õppima, tegema teadust, olema julged ja hoolivad üksteise suhtes. Jäägu see päev meile kõigile meelde,“ sõnas Sisekaitseakadeemia rektor Kuno Tammearu oma kõnes.

1.–3. novembril toimus Kreekas Euroopa Politseispordi Liidu (UESPE) 41. kongress, kus olid kohal 24 riigi esindajad kogu Euroopast.

Eestit esindasid PPA spordivaldkonna arendusekspert Kadi Veervald ja Eesti Politsei Spordiliidu (EPS) aseesimees Epp Jalakas.

Tegemist oli PPA ja EPSi väga eduka ning märgilise kongressiga, kuna esimest korda ajaloos valiti Eesti esindaja UESPE juhatusse järgmiseks neljaks aastaks.

Tuleva aasta lõpus korraldab Eesti nii UESPE juhatuse kui ka Põhjamaade eelarvelisel ning organisatoorsel toetusel Tallinnas UESPE 75. aastapäeva ürituse. Tegemist on väga olulise sündmusega UESPE jaoks, seega näitab selle korraldamine Eestis meie usaldusväärsust ning tunnustust politseispordi kogukonnale.

IGA TEE algab esimesest sammust

2007. aastal PPAs kaplanina alustanud ja nüüd juba kaheksa aastat peakaplani ametit pidanud

Valdo Lusti väitel on PPA oma inimeste vaimse tervise toetamisel käinud maha pika tee, kuid minna on endiselt veel palju.

Peakaplan rõhutab, et täit vastutust oma töötaja vaimse heaolu eest ei saa võtta üksnes tööandja, vaid inimene peab ka ise õppima end tundma nii palju, et teab, mis teda kriitilises olukorras kõige enam aitab. Pool võitu on juba huvi selle vastu. „Kui inimene tunneb abi vastu huvi, siis on see väga hea algus!” arvab Valdo

Kas PPA on oma töötajate vaimse tervise toetamisel olnud edukas?

Organisatsioonina oleme kindlasti oma töötajate vaimse tervise toetamisel käinud maha väga pika tee. Kui ma 2007. aastal kaplanina politseisse tööle tulin, oli laialt levinud suhtumine, et igasuguse abi vastuvõtmine näitab nõrkust.

Väga palju esines ka mõttelaadi, et minu psühholoog ja kaplan on sügavkülmas. Praegu oleme jõudnud niisugu-

sest mõtteviisist kaugele, aga selleks on läinud palju aega ja järjepidevat tööd. Ükski muutus ei sünni üleöö. Selles valdkonnas on muidugi kogu ühiskond edasi arenenud ning arusaamine abi vastuvõtmisest on kasvanud. Samamoodi on paranenud teadmine, mis abi inimene vajab. Toona oli juhtidelgi arusaam vaimse tervise toetamise olemusest teistsugune. Levinud oli praktika, et pärast mõnda kriitilist olukorda järgnes käsk minna psühholoogi juurde. Kui juht esitles psühholoogi juurde saatmist kui karistust, siis karistusena see töötajale ka mõjus ja niimoodi see vaimset heaolu mõistagi ei toetanud. Juhi roll eeskujuna on ääretult tähtis – kui juht usub, siis usub ka tema meeskond. Aga veel kord, kõik muutused võtavad aega ja need tulevad ajaga, pideva tööga ning generatsioonide vahetumisega.

PPA peakaplan

Sügisest oleme rakendanud praktikat, et pärast rasket sündmust tuleb sellega kokku puutunud kolleegidel läbida enne tööle naasmist kohustuslik sekkumine.

Need on erinevad asjad ja erinevad vaatenurgad. Praegu oleme jõudnud nii kaugele, et me teame, mida kriitilises olukorras teha. Me teame, et on olemas valikud ja lahti kirjeldatud protseduurid. Me saame koos inimesega vaadata, mis käsitlusviis teda aitab. Need on kõik kirjeldatud ja läbi käidud selleks, et kriitilisest olukorrast ei kasvaks välja kriis. Kui need protseduurireeglid on kirjas, siis ei teki meil peataolekut: me teame, mida peame tegema ning mis on järgmine samm.

Lihtne paralleel on näiteks liiklusõnnetuse sündmuskoht. Kuigi olukord on hull, siis teab politseinik, mida ta peab tegema selleks, et õnnetuses osalenud inimesed abi saaks ja keegi teine ohtu ei satuks. Ei järgne segadust, sest protseduurireeglid on kirjas. Samamoodi on vaimse tervise toetamisel.

Oluline on inimene ise ja kui hästi ta end tunneb. Üks meie kolleeg rääkis hiljuti, et pärast rasket sündmust on tal vaja 3–4 päeva omaette olla ja analüüsida, mis juhtus. Kui pärast rasket sündmust näiteks teisel päeval teda kuhugi suunata, siis see talle ei sobi. See katkestab tema n-ö tervenemise. Siin ongi oluline inimese enda teadlikkus, mis on see, mis teda aitab. Mõni tahab rääkida kohe, teine soovib hoopis koju lähedaste juurde minna ning kolmandat ei tohikski võib-olla koju lasta.

Pikk tee on käidud, aga vähemalt niisama palju on vist ees.

Kindlasti. Selle pika tee käimisest annab tunnistust seegi, et praegu on meil asutuses teemad, millest me veel mõni aeg tagasi üldse ei rääkinud, näiteks töökius. Selle üle on natuke nalja heidetud, kuid see on igal juhul asi, millega peame tegelema. Samaaegu peame ka väga palju õppima, mis see on. Kuidas anda sellest juhile teada? Kuidas teha nii, et sellest ei saaks piltlikult öeldes malakas? Siin peavad juhidki õppima. Meil on tööl väga palju noori, keda on kasvatatud teises vaimus ja kes näe-

vad mõnda situatsiooni ehk hoopis teistmoodi kui nõukogude kasvatuse saanud „saurused“. Seal tekivad need põrkumiskohad. Olen väga selle poolt, et terve töökeskkonna juurde kuulub sõbralik lõõp, ilma selleta oleks päris nukker tööl käia. Kust läheb aga heatahtlikkuse piir, seda on vaja natuke kraadida. Meil on olemas eetikakoodeks, kus on päris heade näidete varal esile toodud, mis hetkest võib mõni otsus, repliik või žest töökiusuks muutuda. Kui me ka eksime, tuleb sellest õppida.

Mingis mõttes on see uude ajastusse astumine, aga jällegi – õppida on palju ja päris vabaks me sellistest põrkumiskohtadest ilmselt ei saagi.

Kuidas teile tundub, kas meie inimesed leiavad pakutava abi üles või on siin veel vaja tööd teha?

Mulle näib, et me oleme väga palju ja alati võimalust kasutades rääkinud sellest, mis abi PPA kaudu on vaja saada. Tõesti, igal võimalusel! Aga peagu alati kipub siseuuringutest selguma, et on päris palju inimesi, kes pole neist kuulnudki. Olen mõelnud, miks see nii on, ja jõudnud järeldusele, et ehk on inimestel kahtlus, kas üks või teine seisukoht on talle.

Arvan, et läbimurre tuleb järk-järgult. Kui inimesed, kes on abi vastu võtnud ja saavad aru, et see on hea asi, see on neid aidanud, ning räägivad sellest ka oma meeskonnas, siis võiks see

olla üks võti info jõudmiseks inimesteni. Kui meile tuleb vastu kolleeg, kes kurdab, et on omadega läbi, siis võib talle julgelt öelda, et abi on olemas ja see tuleb lihtsalt vastu võtta.

Juhi roll eeskujuna on ääretult tähtis –kui juht usub, siis usub ka tema meeskond.

Mis abi saab inimene kaplanilt? Kaplanilt saab hingelist esmaabi. Me ei ole psühholoogid, me ei tee teste ega profileeri inimesi. Me ei ütle kunagi, kas see inimene võib relva kanda või mitte, kas ta on terve või peaks minema ravile. Me oleme hingehoidjad ja teenime oma kohalolekuga. Läheme piirivalvuri juurde kordonisse, käime kodudes ja kanname sedasama vormi, mida kolleegid. Oleme sageli see lüli, kes tegeleb inimesega siis, kui asjad ei ole veel hullud. Me teeme väga palju ennetustööd. On olukordi, kus juht näeb, et tema meeskonnas on inimene n-ö ära vajunud, aga midagi hullu ei ole veel juhtunud. Siis lähebki kaplan kohale ja räägib. See on lõik ennetusest, et me ei peaks mingil ajal astuma väga radikaalseid samme ja inimeselt näiteks relva ära võtma või kohe arsti kutsuma. Me oleme seal vahepeal, et need asjad ei jõuaks nii kaugele. See

on ala, mille katab sageli ära üksnes kaplan. Me oleme justkui kaasteekäijad inimese mures. Väga tähtis on usaldus. Meil on pihisaladuse hoidmise kohustus ja seda me hoiame nagu kulda. Oluline on seegi, et kaplan peab olema avatud ja abiks nii juhile kui ka alluvale. Me ei vali pooli ning tihtipeale vajavad kuulajat mõlemad.

Kui palju meie juhid märkavad, et keegi meeskonnas vajaks tuge?

Arvan, et see on aastast aastasse palju paremaks läinud. Seda märkavad sageli ka kolleegid. See on siiras mure, kus inimene hoomab, et tema kolleeg ei ole päris endine ja midagi on ehk juhtunud.

Kaplanid osalevad sageli ka patrulltöös, et mõista meie inimesi paremini

Meil on väga mitmetahulised tööd, kus on palju ohte ja kriitilisust. Millised võivad olla tagajärjed, kui me ise vaimselt läbi oleme?

Me ei saa tekitada säärast olukorda, kus meil stressi ei ole, aga me saame õppida sellega toime tulema. Õpime iseennast tundma ja valdama ressursitunnetust. Kõige raskem hetk on see, kui inimesel on ühel päeval lihtsalt kumm tühi, ta ei näe millelgi mingit mõtet ning sära on kadunud. Seal me kaotame oma inimesi ja pole vahet, kas on tegu eesliinitöötaja või tugiteenistujaga.

Toon siin ühe näite. Koroonaajal oli üks meie inimene paar päeva arvuti tagant ära. Kui ta tööle tagasi tuli, oli tal postkastis 800 lugemata kirja. Ta mõtles, et kui ta need 800 kirja läbi loeb,

siis ei ole temast mingit töötegijat. Ta kustutas kõik kirjad ära, ja mitte midagi ei juhtunud. Ta sai rahulikult oma tööd teha.

See on nüüd mõttekoht, kuidas me asutusena toimime kriisis. Kui kriisiolukorras panna inimesele natuke arusaamatu surve peale ja küsida, kuidas läheb, siis vastab ta tõenäoliselt, et sandisti. Tahaks tööd teha ja mitte 800 kirja lugeda.

Üht-teist annab meil asutusena ära teha, aga vaimse tervise teemadel rääkides ei tohi me päriselt kõrvale jätta inimese enda vastutust. Mulle meeldib ühe meie juhi ütlus, et oleme ikkagi pagunitega organisatsioon. Midagi pole teha, oleme tulnud politseisse, siin käivad asjad tihtipeale kiiresti ning peab

iseennast tundma õppima. Kui endal ei ole teadmist, mis mind aitab, siis võiks säärane huvi olla ning sellega saab juba edasi minna.

Kuidas see õige abi ära tunda?

Siin tuleb natuke kraadida. Politseis on meil kuidagi sisse kirjutatud, et tahame kõik asjad korda teha kohe. Tahame lahendada sündmuse, teha korda kõigi inimeste vaimsed tervised, ja kui kell kaheksa vahetuse üle anname, siis peab kõik klaar olema.

Aga asjadele peab andma aega. Raskeid sündmusi võib meil ette tulla igas tööliinis. Kui inimeselt vahetult pärast rasket sündmust küsida, kuidas tal läheb, siis sel hetkel ta ilmselt ei teagi, mis olukorras ta on. Nelja päeva pärast

PPAs töötamise suur eelis on, et kui juht või töö ei sobi, siis saame asutuse sees enamasti liikuda. Tõsi, mitte alati. Meenutan ikka ühte välijuhti, kes oma tööst väsis ja läks tavapatrulli. Mõne aja pärast rääkis ta silmade särades, kui hea on tulla tööle pärast nelja vaba päeva nii, et postkast ei uputa. Mingite ametitega käib administratiivne osa paratamatult kaasas, aga suures plaanis on meil võimalik leida endale sobivam töö. Kui inimesel on kumm tühi, siis ei tähenda see, et ta on halb töötaja. Vahest on keegi ta 800 kirjaga n-ö ära tapnud. Meid peamiselt vaevavad mured on enamasti isiklikku laadi. Kaplanite jaoks ei ole mingit vahet, kas inimene tunneb end halvasti töömure või isikliku mure pärast. Aitama peab inimest igal juhul, sest muidu ta laguneb meil lihtsalt ära.

Küll aga ei saa me inimese eest elu ära elada. Oma valikud peab ta ise tegema, sest see on tema elu. Politseiametnik peaks oma eraeluga mingil määral hakkama saama. Hästi raske teema on näiteks võlanõustamine. Kas finantskäitumise ABC-d peaks õpetama PPA või on see inimese enda vastutus? Kas PPA personalitöötaja peaks ütlema, et kadetipalka ei ole mõistlik uue Lexuse alla kinni panna või võiks see teadmine endal olemas olla?

Kuidas te kaplanina oskate valida selle vaatenurga ja formaadi, kuidas üht või teist inimest aidata?

Meil on abikaplanid, aga siin tuleb arvestada, et nad täidavad vabatahtlikuna kaht rolli: abipolitseiniku ja abikaplani oma, seega on neil kahekordne koormus. Oodata, et seda teha vabatahtlikuna suures mahus, ei ole õiglane. Aga nende suur väärtus on, et nad on meile abiks.

Kui viidata mõnele uuringule, kust nähtub, et inimesed pöörduvad rohkem psühholoogi ja mitte kaplani poole, siis on tõlgendus siin natuke viltu läinud. Kaplanid näevad sageli, et mõne inimese puhul on hingehoiust vähe, ja me ise aitamegi tal pöörduda psühholoogi poole. Kui me seda ei teeks, oleks psühholoogi poole pöördujate arv kindlasti väiksem, aga see ei ole ju eesmärk. Samuti pöörduvad kaplanid ju ise inimese poole.

Kaplanilt saab hingelist esmaabi. Me ei ole psühholoogid, me ei tee teste ega profileeri inimesi. Me teenime oma kohalolekuga.

Kaplanid peavad umbes 800 hingehoidlikku vestlust aastas. Tegeleme ka abipolitseinikega, endiste politseinikega, praeguste ja endiste politseinike peredega ning hukkunud inimeste peredega.

sama küsimust küsides on vastus hoopis teine, võib-olla on lisandunud lähedaste surve või mõni negatiivne meediakajastus. Esmane vestlus juhi või kaplaniga on hea indikaator, millal ja kuidas edasi minna. Kiirustamine võib kätte maksta.

Mul on olnud juhtum, kus inimesed olid aasta pärast rasket sündmust valmis sellest rääkima. Alles hiljem said nad aru, kuidas see sündmus neid tegelikult mõjutas.

Meil on palju eraelust tulenevaid pingeid. Kuidas saab PPA nende puhul toeks olla?

Need mured, mis inimest kõige enam painavad, ongi pigem eraelulised. Töökohta saame ju vahetada või muuta.

Me täiendame end pidevalt. Meil on kaks korda aastas kriisinõustamise koolitus, kus saame arutada läbi paljud töös ette tulnud situatsioonid. Seal käsitleme ka hingehoidja enda vaimset abi. Samuti on meil omavahel igal nädalal väga tihe suhtlus, kus anname üksteisele nõu. Hea kontakt on meil Soome kaplaniga.

Kas PPA-le oleks kaplaneid juurde vaja?

Alati oleks inimesi juurde vaja ning tööd jätkuks kõigile. Meid on praegu kolm. On selge, et kolm inimest peagu 5000 inimese vajadusi ära ei kata. Tuleb arvestada, et enne, kui me inimesega tööd tegema hakkame, peame võitma tema usalduse ja teda natukenegi tundma õppima. See võtab väga palju aega ning nõuab järjepidevat tööd.

Meid võiks muidugi olla rohkem. Võrdluseks, kaitsejõududes on umbes sama arv inimesi koos ajateenijatega ja neil oli 10 kaplanit. Nende töö ei olnud patrullis käimine ega surmateadete edastamine, vaid nad tegid ainult kaplanitööd. Küll oli see aga esimene teenus, mida kärbiti, ning kaplanite töö korraldati ümber. Meil on kaplaniteenus olemas ja me teeme oma parima, et igaüks tunneks meie kohalolu.

Kuidas kaplanid ise oma vaimse tervise eest hoolt kannavad?

Meile on toeks religioon. Mina olen väga ratsionaalne luterlane ja ma ei usu, et me oleksime suutelised midagi tegema, kui meil ei oleks usku, et seda tööd on vaja.

Maria Meus PPA kommunikatsioonibüroo

Põhja kaplan Priidu Ellam, peakaplan Valdo Lust ja Lõuna kaplan Tuuli Raamat

Katkised hinged on patrullile lisatöö

Patrullitalituse juht Pirko Pärila teab vaimse tervisega seotud väljakutsetest, sest politseinikud puutuvad tänaval ja kodudes enim kokku hingelt katkiste inimestega. Isikuvastaste kuritegudega tegelev Hisko Vares ja tema meeskond peavad aga lahendama juhtumeid, mille taustal terendavad samuti vaimsed probleemid.

Varasemast enam peavad patrullid terves Eestis tegelema vaimse tervisega kimpus olevate inimestega. Inimestega, kel on juba diagnoositud vaimne haigus või tõsine psüühikahäire, näiteks skisofreenia, mistõttu on inimesel keeruline reaalsust mõista, tal võivad olla ebaselged mõtted ja luulud ning ta võib kuulda hääli, tegeletakse sageli.

„Sääraseid juhtumeid, mis on seotud vaimselt haigete inimestega, oli varem, on praegu ja tuleb kindlasti ka tulevikus. Inimesega, kellel on juba diagnoos olemas ja kes on võib-olla varemgi politseiga kokku puutunud, on meie vaates lihtne tegeleda – patrull teab, kuidas inimene võib käituda, ning psühhiaatriakliinik võtab patsiendi üldjuhul ka ravile, sest inimesel on n-ö

Oluline on vahel ka lihtsalt suhelda inimestega ja küsida, kuidas neil läheb

varasem taust olemas,“ räägib Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares.

Laiem sotsiaalne probleem

Aina enam ehk ligi 90% moodustavad aga juhtumid, kus pealtnäha täiesti tavalistel inimestel vallandub mingi vaimne häire. Inimene on läbi põlenud, olnud pikalt madalseisus, tal on tekkinud psühhoos või afektiseisund, mistõttu võib ta hakata ootamatult endale või teistele ohtlikult käituma. Paljudel juhtudel on sellesse võrrandisse lisatud alkohol või uimastid.

„See ei tähenda, et inimesed on hullud. Need on tavalised inimesed, kes pole ehk ise enda vaimse tervise prob-

leeme märganud, pole osanud enese eest hoolt kanda või pole saanud õigel ajal professionaalidelt abi. Ühel hetkel on neil peas käinud klõps, mis on nad katki teinud. Minu suur soov on, et vaimse tervise probleemidega tegeletaks rohkem. See hõlmab nii märkamist, vaimsest heaolust ning vaimse tervisega seotud probleemidest rääkimist kui ka professionaalse esmaabi andmist ja hilisemat ravi jätkamist,“ sõnab Hisko. Hisko hinnangul on tänapäeval paraku puudu just varajasest meditsiinilisest sekkumisest, mistõttu puutub tõenäoliselt ka politsei probleemsete inimestega üha rohkem kokku. „Muidugi proovime inimesi aidata, aga kahjuks on nii, et ükskõik kui palju me ka ei pingutaks aitamise ja päästmise nimel, on tegemist laiema sotsiaalse

probleemiga, mille lahendamisel jäävad politseinike käed lühikeseks.“

Patrullidel on ühes vahetuses kümneid kui mitte sadu kontakte inimestega, mistõttu oskavad nad väljakutsel olles anda esmase hinnangu, kas inimesega on kõik korras, kas ta on alkoholivõi narkojoobes või on tegemist hoopis vaimse tervise probleemiga. Viimase puhul kutsutakse kohale kiirabi või viiakse inimene otse psühhiaatriakliinikusse, kus arstid otsustavad, kas inimene vajab edasist ravi või mitte. Tihti ei taha aga kliinik politsei toodud inimestest midagi kuulda.

Vaimse tervise EMO

Hisko ütleb, et lihtsam on lahendada olukordi, kus inimene on purjus või

juba mõne süüteo toime pannud, sest siis saab ta kas kinni pidada või kainestusmajja toimetada.

Hisko Vares:

„Parimat

abi saab inimene kindlasti arstidelt, mitte arestimajas ajutiselt politsei valve all olles.“

„Kitsaskoht on juhtum, kus patrull proovib ebaadekvaatset, kuid kainet inimest arstide hoole alla viia, ent psühhiaatriahaiglas ei võeta teda vastu. Kuhu me siis inimese viime? Pole ju mõeldav, et me sellise inimese lihtsalt

tänavale jätame. Järgmisel hetkel võib ta ennast või teisi ohtu panna ja siis seisame veelgi suurema probleemiga silmitsi.“ Kui kliinikusse inimest viia ei saa, ei jäägi patrullil muud üle, kui inimene korrakaitseseaduse alusel kinni pidada ja arestimajja paigutada, sest see on parasjagu talle endale kõige turvalisem koht.

Hisko mõtiskleb, et kindlasti saavad ka patrullid omalt poolt pingutada, et kiirabile või psühhiaatrile paremini selgitada, milles täpselt seisneb inimese ohtlikkus ja mis on need võimalikud olukorrad, mis võivad tekkida juhul, kui inimene järelevalve all pole või ravi ei saa. „Tean, et selgituste andmine ja põhjendamine võib olla raske ning mõnikord tunduda ka lootusetu, kui arstidelt tuleb korduvalt vastuseks „ei“,

kuid päeva lõpuks on tähtis, et inimene saaks abi. Parimat abi saab inimene kindlasti arstidelt, mitte arestimajas ajutiselt politsei valve all olles.“ Mõistagi on arstidelgi suur töökoormus ning omad kindlad reeglid ja juhised, mille järgi vaimselt haigete inimestega tegeletakse, ent kui muudatusi ei toimu, pole ka lootust, et midagi paremaks läheb. Hisko arvates võiks Eestis sarnaselt erakorralise meditsiini osakonnaga või seksuaalvägivalla kriisiabikeskustega olla koht, kus antaks vaimse tervise esmaabi. „See võiks olla näiteks kohaliku omavalitsuse loodud keskus, kus oma ala spetsialistid vaatavad üle vaimse tervisega kimpus olevad inimesed, sealhulgas need, kes on politsei huviorbiiti sattunud. Vajaduse korral oleks inimene mõnda aega spetsialistide järelevalve all. Sõltuvalt juhtumist antaks inimese-

le kas edasised käitumissuunised vaimse tervise hoidmiseks, tehakse raviplaan või suunatakse edasi haiglaravile. Usun, et kohe reageerides ja abi andes jääks tulevikus vähemaks neid olukordi, kus vaimselt hapras seisus inimene ennast ohtu paneb või kellelegi liiga teeb.“

„Hääled peas“

Hisko ongi oma meeskonnaga ametis kõige karmimate lugudega, kus keegi on teist inimest raskelt vigastanud või kellegi tapnud. „Kui varem oli n-ö klassikaline tapmine või tapmiskatse säärane, et joomingu käigus tekkis sõpradel konflikt ning üks pool haaras kööginoa ja pussitas teist, siis praegu on enam neid juhtumeid, mis on vähemal või rohkemal määral seotud mõne vaimse tervise murega.“

Näiteks pussitas Mari Liis Hallik aasta alguses Lasnamäel võhivõõrast naist. 20aastane Mari Liis oli Lasnamäel korteripeol, kus tarvitas veidi alkoholi. Ühel hetkel võttis ta sõbra köögist noa, pani selle endale kotti ning läks tänavale, kus ta prügikastide juures noa võhivõõrale naisele selga lõi. Seda nägi õnneks pealt mees, kes tõttas kannatanule appi ja päästis sellega ta elu.

Hiljem kohtusaalis ei osanud naine noarünnaku põhjuseid öelda. Teada on, et tal olid keerulised peresuhted, ta oli mõnda aega elanud tänaval ja kuulnud enda peas hääli, mille vaigistamiseks tarvitas ta iga päev alkoholi. Teda toimetati korduvalt kainenema, kuid ta ei võtnud korrapäraselt ravimeid. Hiljuti määras kohus talle selle teo pärast kümneaastase vanglakaristuse.

Eri taustaga psüühikaprobleemid

Ida-Harju jaoskonna patrullgrupi juht Pirko Pärila lausub, et väljakutseid, mille taustal on mõni vaimne probleem, on väga erinevaid.

Ta nimetab näiteks avaliku korra rikkumisi, kus segaduses või vihahoos inimene häirib või ähvardab teisi inimesi tänaval; rahu rikkumisi kodudes, kus inimesed karjuvad ja märatsevad ning häirivad oma lähedasi ja naabreid; kadumisjuhtumeid, kus ümbritsevat mitte tajuv inimene lahkub kodust teadmata suunas ega oska enam ise koju naasta; erinevaid vägivallajuhtumeid, kus inimesed ei oska enda vihaga toime tulla ja ründavad oma lähedasi või võhivõõraid. Kahjuks on sagedased ka suitsiidikatsed.

Sel suvel sai patrull väljakutse Lasnamäele, kus ühe toidupoe ees ähvardas naine poodi minejaid nugadega ega lasknud neil poodi siseneda. Politseinikud pidasid naise kinni ja soovisid ta toimetada psühhiaatriakliinikusse, ent sinna teda vastu ei võetud. Seega peeti naine ajutiselt kinni ja viidi arestimajja. Vaid kaks päeva hiljem sai politsei sama naise kohta uue teate, et ta seisab alasti ülakehaga keset maanteed, kus lubatud sõidukiirus oli 100 km/h. Sama naise kohta sai politsei veel mitu väljakutset, kuna ta ähvardas enda lähedasi ära tappa. Viimaks õnnestus naine siiski ravile saada. Sügise hakul tegeles politsei paariga,

2023. aasta alguses Lasnamäel 54aastase lillepoemüüja Irina tapnud Dmitri Voronin rääkis aga kohtusaalis, et ta olevat söönud kärbseseeni ja hääled peas käskinud tal Irina tappa.

Hisko väitel saavadki paljud kuriteo toime pannud inimesed oma diagnoosi alles pärast teo toimepanekut. „Siis hakatakse uurima, mis inimese peas toimub ja mis teda kuriteole ajendas.“

Hisko Vares: „Kahjuks on nii, et ükskõik kui palju me ka ei pingutaks inimeste aitamise ja päästmise nimel, on tegemist laiema sotsiaalse probleemiga, mille lahendamisel jäävad politseinike käed lühikeseks.“

Lisaks meenutab Hisko kahte juhtumit, kus perepoeg ärritus ja läks oma lähedastele noaga kallale. Seda, kas kõik need rasked kuriteod oleksid olemata, kui inimesed olnuksid arstide rangema jälgimise all, on muidugi keeruline tagantjärele hinnata.

kel olid sagedased tülid raha pärast. Naine proovis mehest korduvalt lahku minna, ent ei saanud seda teha, kuna mees ähvardas endalt elu võtta. Väljakutse päeval oli paaril järjekordne tüli, mille käigus proovis mees aknast alla hüpata. See tal ei õnnestunud, misjärel haaras ta kööginoa ja liikus korterist välja, et endalt elu võtta. Patrull reageeris sündmusele kiiresti ja suurte jõududega ning õnneks jõuti mees peatada. Politseinikud kutsusid agressiivselt käituva mehe vaimse tervise kontrollimiseks kohale kiirabi. Üheskoos meedikutega toimetati mees kliinikusse, kuid arst otsustas teda mitte hospitaliseerida. Kuna mees oli endale ohtlik, peeti ta kinni ja toimetati ajutiselt arestimajja. Septembris olid politseinikud Tallinna kesklinnas hõivatud mehega, kes oli varem tapnud kaks inimest. Mees oli kaine, kuid rääkis omaette, käitus ebaadekvaatselt ja oli agressiivne. Patrull toimetas mehe koos kiirabiga psühhiaatriakliinikusse, kuhu teda vastu ei võetud. Politseinikud pidasid mehe karistusseadustiku alusel kinni ja toimetasid arestimajja. Politseinikud on puutunud kokku ka alaealise lapsega, kes ennast patrulli silme all proovis noaga ära tappa. Kiirabi aga last ei hospitaliseerinud, mistõttu tegi patrull otsuse, et nad toimetavad lapse ise haiglasse ega anna arstidele võimalust, et last sinna vastu ei võeta. Õnneks kandis patrulli kindlameelsus vilja, laps võeti haiglasse ja ta sai abi.

Enamikul juhtudel on kurjategijad siiski süüdivad ehk aduvad, mida tegid ja mille pärast tuleb karistust kanda. Isegi siis, kui räägitakse, et hääled peas käskisid teha.

„Niisuguseid juhtumeid, kus inimene on tunnistatud süüdimatuks, on üksikuid. Süüdimatu inimene arvab, et ta ajab õiget asja, ega proovigi kuritegu varjata. Seda, kas inimene on süüdiv või mitte, hindavad eksperdid väga põhjalikult. Paraku on Eestis tekkinud naljakas olukord, kus selleks, et ekspert saaks üldse ekspertiisi teha, peavad uurijad saama kirjaliku loa kurjategijalt, kas ta on nõus andma ligipääsu oma terviseandmetele. Kui ta nõus pole, siis ekspertiisi teha ei saa. Kui tahame aga kvaliteetset ekspertiisitulemust, siis vajab psüühikaga seotu pikka vaadet. Kui selgubki, et inimene on süüdimatu, peab ta olenevalt ravi tulemuslikkusest olema pikalt või suisa elupäevade lõpuni ravil psühhiaatriakliinikus. Üldjuhul kahjuks täielikku paranemist eriti loota ei ole.“ Britta Sepp PPA kommunikatsioonibüroo

Pirko Pärila ja Hisko Vares

Tänavused politsei teeneteristiga tunnustused

Politsei teeneteristi II klass

PRIIT SCHVEDE, Lääne prefektuuri eriasjade uurija Priit on välismaiste kurjategijate ekspert.

Olgu autovargad Leedust, majavargad Lätist või kelmid kaugemalt, Priidul on peagi kahtlustatavad teada ning küpseb plaan nende tabamiseks.

SEPPO KOLEHMAINEN, endine Soome politsei peadirektor

Seppo on Eesti ja Soome politseikoostöö kauaaegne ning suure südamega eestvedaja. Tema avatus ja aktiivsus on teinud kogu regiooni turvalisemaks.

ARMANDS RUKS, Läti politsei peadirektor

Armands on toonud Eesti ja Läti politsei rahvusvahelisse koostöösse uue hingamise, arendanud meie strateegilisi võimeid ja kriisivalmidust. Tema „Teeme ära“ mõtteviis tugevdab usaldust ja ühtsustunnet.

Politsei teeneteristi kuldmedal

TEEMO TAIDLA, keskkriminaalpolitsei grupijuht

Vilunud grupijuhi Teemo moto on „Tulge, lähme, teeme“. Ta on ohtlike sündmuste lahendamisel karastunud tiimikaaslane, hinnatud juht ning hea partner ja juhendaja.

INNA TOATER, Ida-Harju jaoskonna menetlustalituse juht

Innalt saab abi ning tarka nõu asjadega, mis on keerulised ja tähtsad. Tal on osa peaaegu kõigis kaalukates operatsioonides, näiteks Puuslik, Maituul või laulu- ja tantsupeo turvalisus.

HISKO VARES, Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht

Hiskol on suurepärane vaist ohtlike kurjategijate tabamiseks. Tänu talle ja tema tiimile on ka keerulisemad tapmised valged ning kurjategijad trellide taga.

MARGE JAANI, Põhja prefektuuri juhtimiskeskuse juht

Kui midagi juhtub, tahab Eesti inimene politseilt kiiret, tarka ja julget abi. Juhtimiskeskuse juhina on Margegi kiire, tark ja julge ning tänu tema tööle on Eesti inimesed paremini hoitud.

Politsei teeneteristi hõbemedal

TAIVO SURVA, PPA piiriehituse grupi projektijuht

Taivo inseneriteadmised, väsimatus ja kiirreageerimisvõime on idapiiri ehituse üks alustala. Tänu temale ei ole piiritaristu mitte ainult valminud, vaid on valminud ka plaanitust kiiremini. Järgmisena sihib Taivo Võmmorski lõiku.

RAIT TOOM, Keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo grupijuht

Raidu eestvedamisel oleme edukalt lahendanud suure mõju ja kõlapinnaga narkokuritegusid, mille niidid ulatuvad Soomest Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Ameerikani välja. Rait on pühendunud kriminaalpolitseinik ning usaldusväärne partner teiste riikide kolleegidele.

PEETER PEETRIMÄGI, Põhja prefektuuri Ida-Harju jaoskonna abipolitseinik Kaks kümnendit abipolitseinikuna panustanud Peeter on kohusetundlik ja lahke mees, kes suudab leida positiivse lahenduse ka väga keerulises olukorras. Ta on vabatahtlik suure algustähega.

MARGIT VILLEMS, Põhja prefektuuri

Lääne-Harju jaoskonna uurija Uurijana mõtleb Margit alati mitu sammu ette. Ta otsib kirglikult viise, kuidas menetlus saaks olla selge, lihtne ja ideaalis ka digitaalne. Kiidusõnu Margiti tööle kuuleb nii kolleegidelt kui ka prokuröridelt.

HANNES KÜÜNARPUU, Põhja prefektuuri rakendusekspert

Pika staažiga Hannes seisab selle eest, et politsei mõõtetegevus oleks korrektne ja meie tegevuse õiguslikud alused paigas. Teda hinnatakse kaasamõtlemise ja pühendumise eest ning ta säilitab hea huumorimeele ka olukordades, kus õhk on pingeid ja paragrahve täis.

ARNO KITS,

Tartu jaoskonna piirkonnapolitseinik

Arnol on käpas nii traditsiooniline piirkonnatöö kui ka väga spetsiifilised ülesanded. Nõnda pakub ta lähisuhtevägivalla ohvritele abi MARACi võrgustiku kaudu. Samuti on mees aastaid eest vedanud Emajõe paadipatrulli tööd.

ENNO OTTIS, Tartu jaoskonna abipolitseinik

Staažikas abipolitseinik Enno on väsimatu abistaja Jõgeval ja Jõgevamaal. Ta leiab alati aega, et välja tulla, ning võtab kaasa positiivsuse ja asjalikkuse.

RIVO AASMAA, Mustvee kordoni piirivalvur Kui tänavu tuli Mustveest teade relvastatud isiku kohta, siis oli Rivo üks nendest, kes asus olukorda lahendama. Noarünnakutest hoolimata hoidis Rivo külma närvi ning ohtlik inimene peeti kinni.

MART MOROZOV, Mustvee kordoni piirivalvur

Mart on välijuhi asendajana teinud tublit tööd nii illegaalide tabamisel kui ka päästesündmuste lahendamisel. Tõelise tiimikaaslasena tuli Mart vabast ajast appi, kui noaga mees Mustvees piirivalvureid ründas.

MAILI MÄND, Kuressaare jaoskonna klienditeenindaja Kohusetundlik ja täpne Maili on Kuressaare politseijaoskonna visiitkaart. Ta suudab igale inimesele pakkuda vajaminevat nõu ja abi.

KAIRI KREEK, PPA kommunikatsioonispetsialist Kairi töötab selle nimel, et kõik, mis politseis on äge, paistaks ka väljapoole. Ta paneb igasse ettevõtmisse hulga inimlikkust ja hoolt. Tänu Kairile teab kogu Eesti, kus saab teha tõelise tundega tööd.

TAGO TREI, PPA logistikabüroo grupijuht Politseiautod võib olla päris tuline teema, kuid Tago hoiab seejuures pea külmana. Kui sündis idee annetada mitukümmend sõidukit Ukraina politseile, siis viis selle logistilise operatsiooni ellu just Tago oma meeskonnaga. Tänu temale saab Ukraina oma inimesi grammikese paremini kaitsta.

RUTH ORGUSAAR, PPA koolitus- ja arendustalituse juht Ruth on vahetu, ei heitu ning innustab ka teisi parimaid lahendusi leidma. Just tema kandis pearolli pikaajalise värbamisstrateegia koostamisel ning lisaõppekohtade saamisel. Ruthi töö koolituste ja järelkasvuga on kujundanud kogu PPA arengut.

15. novembril Pärnu kontserdimajas toimunud politsei- ja piirivalveameti aastapäeval anti üle tunnustused neile, kelle meie inimesed hääletasid aasta parimaks.

Kuues kategoorias andis enda hääle parimatele ligi 2500 PPA inimest.

Aasta kolleegiks kuulutati Lõuna prefektuuri majandustalituse logistik ja tõeline laohaldjas SIGNE PIIRIKIVI Kui avaneb Tartu politseimaja lao uks, seisab seal taga kindlalt ja väärikalt Signe. Kui keegi üldse teab, mis kus laos asub, on see Signe. Ta on täiesti asendamatu, ja kui keegi vastupidist väidab, pole ta lihtsalt tema töövõime, abivalmiduse, rõõmsameelsuse ega kohusetundlikkusega kokku puutunud. Poleks Signet, poleks ilmselt ka ladu.

Ta on põrgulikult abivalmis, silmipimestavalt rõõmsameelne, metsikult kohusetundlik ja kõvasti oma tööle pühendunud – aasta töötegija, Signe Piirikivi!

Aasta meeskonna tiitli pälvis Lõuna prefektuuri TARTU KOERTEGRUPP

Need koerajuhid on oma ala fännid, kelle ka Tartu vaim heaks kiidab. Nad on valmis tulema appi nii üksi kui ka koos enda neljajalgse kolleegiga siis, kui seda kõige rohkem vaja on. Nad on kahe jala ja nelja käpaga maa peal, kord nina õhus, siis maas, kord jälgedes ja siis taas rohus. Pole midagi öelda – rahvas armastab neid, ja meie ka!

Aasta vabatahtlik on Lõuna prefektuuri Kagu jaoskonna vabatahtlik ANDRES PINDIS

Aastad on näidanud, et vabatahtlikkus on Andrese hinges. Päästeliit tunnustas Andrest hõberistiga juba mõni aeg tagasi, seega on politseilgi aeg teda tunnustada. Aitäh, et annad enda vabast ajast nii palju meile!

Aasta sportlaseks kuulutati Lõuna prefektuuri operatiivbüroo instruktor VILLE SARAP Kui eriettevalmistuse instruktor Ville saali jõudis, oli keegi juba esitanud ta aasta sportlaseks ja atleediks suure A-tähega. No sa vaata teda! See on tõsi, sest Ville kohaolu kedagi külmaks ei jäta. Soojaks saab Ville abil lihased nii jõusaalis kui ka lasketiirus – terves kehas terve instruktor!

Aasta liidri tiitliga pärjati Lõuna prefektuuri Kagu jaoskonna patrullitalituse välijuht TAISTO PAJU Taistoga on hea töötada, sest kõik on selge ja sujub. Tema meeskond näeb iga päev, et juhtimine ei ole käskude jagamine, vaid oma inimeste kuulamine, julgustamine ning innustamine. Tähelepanu ja kogemuse jagamist jätkub Taistol ka noortele kolleegidele. Nii luuaksegi Võrus head töökeskkonda. Aitäh, Taisto!

Aasta töötegija on juba teise tiitli napsanud SIGNE PIIRIKIVI Lõuna majandustalitusest.

Tartu koertegrupp

LIIKLUS muudab eestlase temperamentseks

Õige eestlane avab esimesena ikka politseiuudised, eriti need, mis käsitlevad liiklust. Miks liiklusteemad ühtaegu liidavad ja lõhestavad, kutsuvad kajastama ja kommenteerima ning ajavad sõpru omavahel tülli?

Pea neli aastat Delfis reporteri ja toimetajana töötanud Aleksander Algo tõdeb, et lõputute probleemidega liiklus on üks lõhestavamaid teemasid üldse. „Eriti kui sellele lisada dimensioon jalgrattur versus autojuht. Aga isegi ilma selleta, kui teemaks on mõni ohtlik olukord või lihtsalt kummaline situatsioon liikluses, ajab see eestlasi hullult leili,“ sõnab Aleksander.

Ummikud ja aeglane liiklus tekitavad frustratsiooni, kuna röövivad väärtuslikku aega. Ohtlikud olukorrad ja hoolimatud manöövrid põhjustavad viha, kuna seavad ohtu elu ja tervise. Teiste liiklejate eksimused ja ebaviisakas käitumine muserdavad, kuna valitsevatest normidest ei peeta kinni. Vaheletrügimised mõjuvad rünnakuna isiklikule ruumile, teetööd tekitavad segadust ning liiklejate rohkus põhjustab lihtsalt stressi eriti linnas, kus tuleb olla pidevalt tähelepanelik ja reageerida kiiresti.

Need tegurid kokku loovadki pinnase, kus liiklusest on saanud üks emotsionaalsemaid teemasid, sest see puudutab otseselt kõigi igapäevaelu, turvatunnet ja aega.

Põhjus suhtumises

Aleksander hindab, et üks põhjus, miks liiklus kirgi kütab, ongi õiglustunde riivamine. „Ma isegi ei tea, kuidas sellele reageerida, aga üks minu kõige loetum ja vaadatum artikkel koos videoga

on sellest, et Tallinnas Kadaka Selveri juures tekkinud erimeelsuste lahendamisel otsustasid kaks autojuhti teineteise klobimise kasuks. Seda artiklit on vaadanud umbes iga seitsmes eestlane. Täiesti pöörane!“

Et liiklusuudised ka politseinike sõnade läbi ja PPA kanalitel inimestele suurt huvi pakuvad, tõestab Facebookis tugevalt kanda kinnitanud liiklusjärelevalvekeskuse leht, millel on peagu 27 000 jälgijat. Sellest rohkem jälgijaid on PPA-l sotsiaalmeedias vaid politseija piirivalveameti Facebooki lehel.

Lääne-Harju politseijaoskonna avariimenetlusgrupi juhi Raul Annuka sõnul peitub liiklusjärelevalvekeskuse lehe menukus just teemas, mida see kajastab. „Kõik osalevad liikluses kas jalakäija, jalgratturi või autojuhina. Igal liikluses osalejal on oma arvamus, mis tihtipeale ei lähe teise liikleja omaga kokku. Seetõttu on ka konfliktid, viha ja kirglikkus kerged tulema,“ räägib Raul. Viha ja ärrituvust põhjustab pikaaegse politseiniku kogemuse põhjal keskmise autojuhti suhtumine.

Aleksander Algo

Eriliselt aktiivsete ja agressiivsete sõnavõtjatena toob politseinik esile mehed, kes tunnevad end Liivimaa parimate autojuhtidena ning kel on vaja seda ka teistele tõestada. „Hinnatakse enda järgi – kõik, kes sõidavad minust kiiremini, on huligaanid, ja kes sõidavad aeglasemalt, tuleks liiklusest kõrvaldada, kuna nad on saamatud,“ kirjeldab politseinik. Samas ei nurise Raul eriti aktiivsete sõnavõtjate ja konfliktide üle kommentaariumites, sest see aitab postituste levikule kaasa. Konkurentsitult kõige loetumad liiklusuudised Delfi vaates on surmaga lõppenud avariid. „Eriti sellised traagilised lood nagu Isa Khalilovi põhjustatud avarii Laagna teel või hiljuti Laulasmaal toimunud õnnetus, milles hukkus kaks alaealist. Neid loeb keskmiselt iga kuues eestlane. Traagiliste avariide puhul saavad ka järjelood enam kui 200 000 vaatamist. Rääkimata sellest, et neid uudiseid loetakse teisteski portaalides. Seega arvan, et kui kamba peale kokku panna, siis on iga teine eestlane lugenud artiklit traagilisematest hukkunu(te)ga avariidest,“ nendib Aleksander.

Artikleid traagilistest avariidest loetakse mitte üksnes tohutu palju, vaid ka pikalt ja mitu päeva pärast ilmumist. Spetsiaalselt nende jaoks tellitakse näiteks lugemisõiguste pakett. „Loetavuse taga võib olla nii see, et tahetakse teada, kuidas avarii juhtus, aga

Aleksander Algo:

„Artikleid traagilistest avariidest loetakse mitte üksnes tohutu palju, vaid ka pikalt ja mitu päeva pärast ilmumist. Spetsiaalselt nende jaoks tellitakse näiteks lugemisõiguste pakett.“

ilmselt mängib oma osa Eesti väiksus. Näiteks minu esimene motiiv sarnastele artiklitele klikkides, eriti kui hukkunu on minuvanune, on kontrollida, kas see võib olla keegi, keda tean.“

Populaarsuselt teisena nimetab Aleksander Delfi statistika põhjal ohtlikke möödasõite kajastavaid videolugusid. Keskeltläbi saab niisugune uudis 50 000 vaatamist. „Need on tavaliselt lühikesed, kiired ja lihtsa sisuga klipid. Neid jagatakse Facebookis iga kord rohkesti, isegi kui nende algallikas tuleb samuti sotsiaalmeediast. Tihti on inimestel vaja uudislikku struktuuri, et anda sellele legitiimsust. On üks asi, kui need videod kusagil liiklusgrupis ringlevad, aga hoopis teine asi, kui on ametlikult Delfis üleval ning toimetaja on sinna mõne sõna juurde kirjutanud, millal ja kuidas see juhtus.“

Liiklusjärelevalvekeskuse keskmine postitus jõuab samuti umbes 50 000 inimeseni. Üksikud postitused jäävad 10 000 vaatajaga, see-eest mõni saab rohkem kui 300 000 vaatajat. Lehe kõige populaarsemat postitust on vaadanud üle 6 miljoni inimese. See kajastab reka pardakaamera videot olukorrast, kus kaubikujuht tekitab reka ees tahtlikult ohtlikke olukordi.

Üks liiklusjärelevalvekeskuse lehelt võetud video on riputatud YouTube’i, saanud seal üle 20 miljoni vaatamise

Tallinna ringtee avariides osales 25 erinevat sõidukit, viga sai 11 inimest, kellest kaheksa vajasid haiglaravi

ning levinud kõikjal maailmas. See pisut kurbnaljakas ristmikukaamera salvestus on järjekordne näide selle kohta, et alkohol ja sõiduki juhtimine ei sobi omavahel kokku. Videost on näha, kuidas alkoholijoobes jalgrattur üritab sõita üle suure ristmiku, kuid kukub. Õnneks on foori taga peatunud just kiirabi, mille juht kohe vilkurid käima paneb ja abivajajale appi tõttab.

Selle aasta enim loetud liiklusuudis Delfis pärineb 12. jaanuarist – „VIDEO JA FOTOD: Tallinna ringtee avariides osales 25 erinevat sõidukit, viga sai 11 inimest, kellest kaheksa vajasid haiglaravi.“ Seda on lugenud umbes iga viies eestlane.

„See uudis kombineeris väga palju häid omadusi, mida on vaja, et sellest saaks enim loetud liiklusuudis. Oli erakordselt lumine päev, mis põhjustas inimestes teatavat ärevust. Kindlasti aitas kaasa lugejavideo, kust on näha lumiseid kaadreid katkistest rekadest ja kapottidest ning kuidas kogu ringtee on kinni. Lisatud on ka meie piltniku fotogalerii. Ilmselt oli inimeste motivatsioon seda lugedes näha, et ega lähedase autot seal viga saanute hulgas ei ole. Samuti puhas info teada saamise vajadus – kas tee on kinni, kas õnnetus kuidagi ka minu marsruuti mõjutab. Ajakirjaniku vaates täielik jackpot,“ muigab Aleksander.

Kired kommentaariumis

Liiklusuudiste kommentaariumid on alati punased. Sealt leiab hulgaliselt anonüümseid kommentaatoreid üksteisele või õnnetuses osalejatele äärmiselt halvasti ütlemas ja õpetamas, kuidas pidanuks käituma, et õnnetust poleks juhtunud, ning üldiselt kõige ja kõigi

20 miljonit vaatamist YouTube’is

Rusikad käiku! Kadaka Selveri juures lahendati liiklusraev meeste kombel

suunas viha külvamas. „Jah, Delfi kommentaarium on väga toksiline paik, me teame seda,“ tõdeb ka Aleksander ja soovitab seda eriti algajatel pigem vältida, kuid lisab samas, et kommentaaridel hoitakse silma peal.

Kuigi ajakirjanikel on liiklusest väga lihtne leida teemasid, millest kirjutada, mis arutelu tekitavad ja vaatamisi toovad, lükkab Aleksander ümber arvamuse, et see on ainult sisutäide. „Ajakirjanike huvi liiklusteemasid kajastada tuleneb mitmest asjaolust. Üks meie eesmärk on pakkuda lugejale midagi, mida ta soovib tarbida. Teiselt poolt on iga loo tuum, et midagi on valesti, ning ajakirjanikud juhivad sellele tähelepanu. Delfis on meil Eesti suurim veebiplatvorm. Kajastades probleemi sellel platvormil, oleme teinud kõik, mis on meie võimuses, et seda probleemi la-

hendada. See on kannustanud meid ka liiklusteemade kajastamisel.“

Elav kommentaarium

Kindlat reeglit, kuidas valitakse liiklusjärelevalvekeskuse lehel teemasid või mis postitus massidesse levib, Rauli sõnul ei ole. „Kõige paremini müüvad postitused, kus keegi on millegi n-ö erakordsega hakkama saanud. Aga üldjoontes on see pigem ennustamatu, mis läheb levima ja mis mitte. Teinekord näen hullult vaeva, otsin statistikat ja sisu, möllan fototöötlusega, et saaks eriti hea võrdlusmaterjali ning inimesed hakkaks mõtlema, ja siis ei müü see üldse,“ tõdeb ta.

Paljusid liiklusjärelevalvekeskuse postitusi jagavad edasi meediamajad.

„See, paljudeni meie Facebooki lehe

kaudu postitused jõuavad, on siiski väike arv võrreldes sellega, kuhu need postitused tegelikult massimeedia vahendusel jõuavad,“ jääb Raul tagasihoidlikuks. Politseinik sõnab, et jääb postitusega rahule, kui sellel on 30 000 või rohkem vaatajat, alla selle peab ta postitust ebaõnnestunuks. Tema eesmärk saada postitustele suur levik on tegelikult üllas. Seeläbi paraneb inimeste teadlikkus liiklusreeglitest ja liikluses valitsevatest ohtudest. „Omamoodi täidan lehega lünka, mis on ennetuse ja autokoolide vahel. Liiklusseadus on ju pidevas muutumises, seda on mitukümmend korda aastate jooksul täiendatud, aga paljud inimesed on load saanud enne neid muudatusi. Inimeste erinev teadmine seadustest või ka nende erinev tõlgendamine põhjustab ohtlikke olu-

kordi ning konflikte. Seega on minu lootus postitusi tehes, et äkki läheb teadlikkuse suurendamise kaudu liikluses ka midagi paremaks. Soov on, et ehk ei satu siis postituste lugejad õnnetustesse, põhjustavad ise vähem ohtlikke olukordi ja liiklus on üldiselt turvalisem,“ sõnas Raul.

Liiklusjärelevalvekeskuse postituste jagamisest ja kommentaariumist on selgelt näha, et inimesi kõnetavad eelkõige just need teemad, mis liiklejaid kõige rohkem närvi ajavad, s.o ummikud, kihutajad, aeglaselt liiklejad, jalg- ja tõukeratturid. „Eriti kui mainida postituses kergliikurijuhte, siis on kindel, et kommentaarium läheb kuumaks. Ilmuvad kohe põhimõttelised maailmaparandajad, kelle arvates tuleks autod linnas üldse ära keelata. Isegi postitusi, mille sõnum on, et tur-

valisuse nimel kannaks ratturid kiivrit ja jalakäijad helkurit, kommenteerivad põhimõttekindlad inimesed, kes pahandavad, kuidas teistes riikides seda tegema ei pea ja kõik saavad hakkama. Ometi saab näiteks Hollandis ligi 300 jalgratturit iga aasta surma, kuigi Hollandit tõstetakse esile kui hea jalgrattakultuuriga riiki. Põhjaliku uuringuga, kus vaadati üle kõik jalgratturi osalusel surmaga lõppenud õnnetused, leiti, et kiivrit kasutades oleks neist 50% ellu jäänud,“ lisab politseinik.

„Vahel leiab kommentaariumist neidki, kellele ei meeldi postituste kirjastiil või vastused ning kes on tahtnud kirjutajat tuvastada ja risti lüüa,“ muigab Raul. Liiklusteemad teevad inimesi vihaseks, seepärast hoiab grupijuht iga päev kommentaaridel silma peal. Lisaks omavahelisele sõimlemisele leidub seal vahel ka asjalikke küsimusi või arutelusid, mis vajavad politsei sekkumist. „Kui vähegi aega on, siis püüan vastata ja selgitada, kuidas mingis olukorras õige oleks ning mida seadus selle kohta ütleb.“

Kuni on liiklejaid, jäävad ilmselt ka seda käsitlevad probleemid ja kirglikud vaidlused, kuid liikluskultuuri peetakse ühiskonna peegliks. Ehk oleks igaühel aeg korra peeglisse vaadata?

Maksimov PPA kommunikatsioonibüroo

Annika

Raul Annuka

Mõtestades end vabaks

Politseinike silmad

näevad tihti olukordi, mida on keeruline unustada ning millest on raske mitte mõelda ja üle saada nii, et see endast jälge ei jäta.

Kõige rohkem puutuvad taoliste olu kordadega kokku esmareageerijad, kes on sageli esimesena sündmuskohal ja kellel lasub suurim vastutus kriitilise olukorra lahendamise eest.

Ühtse meeskonna, vaimse tervise ja enda hoidmise nimel tuleb selle aasta sügisest pärast rasket sündmust osaleda kohustuslikus sekkumises ehk minna nõustamisele, korraldada järelarutelu ehk debriifing või valida muu endale sobiv meetod. Selle läbimine ja asjade läbiarutamine on ühtlasi eeldus tööle naasmiseks.

Arutlemine, mis läks hästi ja mis võinuks minna paremini, aitab pingeid maandada ning lööb õhu klaariks. Tähtis on, et enda muredest saaks rääkida juhiga, meeskonnas või üksustega, kellega koos sündmust lahendati. Kui kas või pooltele tekkinud küsimustele saab nii vastuse, on edasi minna kergem. Lisaks tugevdavad järelarutelud meeskonna üldist koostööd.

Kanname hoolt

„Kui meie inimene murrab töö käigus käeluu või saab mõne muu füüsilise trauma, ootame teda tööle alles siis, kui tervis on korras ja vigastused kadunud,“ ütleb PPA töökeskkonna grupijuht Kirsika Aas. „Sedasama põhimõtet rakendame vaimse tervise puhul. Ennekõike on seda vaja töötajale endale, et tulla ise raskete sündmustega toime, ent ka meeskonnale, kes rasketel sündmustel ja pärast neid üksteisele toetuvad.“ Kirsika sõnul on eesmärk aidata inimestel raskete sündmuste järel tõhusamalt enda eluga toime tulla. „Politseitöös on paratamatult olukordi, kus puututakse kokku sündmustega, mis võivad jätta sügava ja pikaajalise jälje. Selline vaade aitab neid kogemusi asjakoha-

selt töödelda, et vältida vaimse koorma kuhjumist ja tagada pikaajaline töövõime. Soovime hoiduda sellest, et rasketel sündmustel on meie inimeste vaimsele tervisele ränk ja pikaajaline mõju, ning tagada, et nad saavad asjakohast ja professionaalset tuge.“

Kohustuslikku sekkumist vajavad sündmused on kolleegi hukkumine või töövõimetuks jäämine teenistusülesandeid täites, õnnetuse või ründe tagajärjel, niisamuti juhtumid, kus politseiametniku tegevuse tõttu hukkub inimene või kui ametnik tekitab kellelegi raske kehavigastuse.

Enda eest tuleb hoolt kanda ka siis, kui lähedane kolleeg siitilmast lahkub; kui töötajat on rünnatud või on juhtunud õnnetus, mille tõttu said surma või raskelt vigastada kolmandad inimesed. Ka lapse surmaga lõppenud õnnetuse või kuriteoga kokkupuutumine ning lapsevastase raske vägivalla- või seksuaalkuriteoga tegelemise järel tuleb läbida nõustamine.

Oluline abi otsimine

Valdavalt on soovituslik sekkumine juhtumite puhul, kus politseiametniku tegevus pälvib meedia ja avalikkuse suurt tähelepanu, kui ametnikul

Õppus Green Victory

Kirsika Aas

Kohustuslikku

sekkumist vajavad sündmused on kolleegi hukkumine või töövõimetuks jäämine teenistusülesannete täitmisel, õnnetuse või ründe tagajärjel. Niisamuti juhtumid, kus politseiametniku tegevuse tõttu hukkub inimene või kui ametnik tekitab kellelegi raske kehavigastuse.

on tööd mõjutavad sõltuvusprobleemid, raske sündmus isiklikus elus või muud juhud, kui vajatakse tuge.

„Mida lähemalt või tugevamalt puudutab sündmus inimest, seda suurem on tõenäosus pikaajaliste vaimse tervise probleemide tekkeks ning sellest tuleneb ka kohustuslik või soovituslik sekkumine,“ selgitab Kirsika.

Võimalikud toetusmeetmed nimetatud raskete juhtumite puhul on psühholoogiline esmaabi, järelarutelu, psühholoogiline nõustamine, supervisioon, kovisioon, taastavad aruteluringid ja kaplani nõustamine.

„Töökeskkonnaspetsialist ja personalijuht on igati valmis nõustama, kuidas inimest pärast raske sündmusega kokkupuutumist toetada, kuid kui ametnik tunneb end paremini oma vahetu juhiga võimalusi arutades, siis on ka see väga hea viis, et leida sobiv sekkumine,“ lisab Kirsika.

Pärast rasket sündmust võtab vahetu juht vajaliku toe saamiseks ühendust personalijuhiga. Tema suhtleb omakorda töökeskkonnaspetsialistiga, kes aitab leida vastavalt juhtunule ja inimesele sobiva sekkumise. Oluline on ka juhi tugi kogu protsessi jooksul.

Kui töötaja on jäänud haiguslehele, peab vahetu juht samuti hoidma temaga regulaarselt kontakti, et jälgida inimese enesetunnet ja pakkuda vajalikku tuge. Juhul kui ka tööle naasmise järel tuge vajatakse, tasub sellest kindlasti teada anda, sest sellisel juhul aitavad töökeskkonnaspetsialistid leida sobiva viisi edasiseks.

Võimalikud sekkumised

Psühholoogiline esmaabi

Psühholoogiline esmaabi on füüsiline, praktiline ja emotsionaalne toetus inimesele vahetult pärast rasket sündmust.

Eesmärk: esmalt stabiliseerida inimese vaimne ja füüsiline seisund, et aidata tal paremini toime tulla esialgse šoki ja stressiga.

Ajaraam: sündmuse käigus kuni 24 tunni jooksul pärast sündmust.

Järelarutelu ehk debriifing

Järelarutelu on kindla struktuuri alusel ja kindlate komponentidega (info jagamine, sündmustiku järjestamine, ventileerimine, refleksioon, eneseabivõtted, edasiste otsuste väljatöötamine) juhitud rühmavestlus, mille käigus arutletakse juhtunut.

Eesmärk: taastada adekvaatne arusaamine juhtunust ning tajutud kontrollitunne olukorra, oma tunnete ning mõtlemise üle.

Psühholoogiline

nõustamine

Eesmärk on pakkuda töötajatele emotsionaalset ja psühholoogilist tuge, eelkõige isikupärast kohtlemist. Keerulisemate sündmuste puhul kasutatakse seda pikaajalisema protsessina. Psühholoogilist nõustamist saab rakendada erinevate sündmuste puhul.

Supervisioon

(individuaalselt ja/või rühmas)

Supervisioon on juhitud ühekordne või harveneva sagedusega vestlus, mis korraldatakse individuaalselt või rühmas, et aidata töötajal mõista ja toime tulla traumaatilise sündmusega.

Eesmärk: taastada inimese normaalne igapäevane funktsioneerimine.

Ajaraam: vajaduse korral kuni kuus kuud pärast sündmust. Selle aja vältel peaks selguma, kas inimene taastub või kujuneb traumajärgne stressihäire.

ARUTELU kui depressiooni ennetus

Raskete sündmustega kokkupuutumine võib politseiametnikel, parameedikutel, päästjatel ja teistel suurendada haavatavust depressiooni või posttraumaatilise stressi suhtes. Uurimused on näidanud, mida vahetumalt sellega tegeleda, seda paremad väljavaated on tervenemisele.

mõista, et nende tunded on tavalised ja aktseptitavad. Niisugune ühine töötlemine on näidanud, et see vähendab depressiooni sümptomeid, edendades ühendustunnet ja vastastikust mõistmist.

Ühtses inforuumis olemine ja toimunust rääkimine aitab õppustel harjutada päris elus. Fotol PPA, Pääste, kiirabi ja häirekeskuse ühisõppus Tartumaal

samasisulist tööd tegevate inimeste regulaarne kohtumine, kus üksteise kogemuste ja teadmiste koondamisel leitakse lahendusi oma tööalastele olukordadele.

Eesmärk: leida süsteemselt keerulistele olukordadele lahendusi ning õppida üksteise kogemustest.

Taastavad aruteluringid

Taastavad aruteluringid on samas olukorras olnud inimeste väljarääkimise võimalust pakkuvad arutelud.

Eesmärk: anda osalejatele hääl ning võimalus jagada neutraalses keskkonnas hinnanguvabalt oma mõtteid ja tundeid, mis on tekkinud seoses mõne olukorra või sündmusega; kuulda teiste arvamusi ning vaadata tulevikku.

Ajaraam: vajaduse korral, võib rakendada iganädalasel nõupidamisel.

Kaplanite nõustamine

Kaplanite kontaktid:

Korduv kokkupuude traumaatiliste sündmustega võib üle koormata võime emotsioone töödelda, mis võib viia kroonilise stressi ja mõnel juhul depressioonini. Ajakirjas Journal of Traumatic Stress avaldatud uurimuse kohaselt pakuvad psühholoogilised arutelud struktureeritud keskkonda nende emotsioonide töötlemiseks. Juhtumist rääkimine aitab reageerijatel mõista toimunut, vähendades abituse ja emotsionaalse tuimenemise tundeid, mis viivad sageli depressioonini.

Esmareageerijad võivad tunda end oma raskustega üksikuna, uskudes, et nende emotsionaalsed reaktsioonid traumale on ainulaadsed või viitavad nõrkusele. Rühmaarutelud loovad toetava keskkonna, kus reageerijad saavad jagada oma kogemusi ning

Vast lõppenud õppus Green Victory tõestas veel kord koostöö ja järelarutelu olulisust kriisis. Fotol staap Põhja prefektuuris

Kogunenud stress, mis tekib lahendamata emotsionaalse pinge kuhjumisest mitmete traumaatiliste sündmuste tõttu, on oluline depressiooni ennustaja esmareageerijate seas. Iga juhtumi järelarutelud võimaldavad pingetega järk-järgult tegelda, takistades nende süvenemist. Töötervishoiu psühholoogia uurimustes on rõhutatud, et nende probleemidega varakult tegelemine võib vähendada pikaajaliste depressioonisümptomite riski.

Peegeldamiseks ja toimetulekustrateegiate leidmiseks loodud ruum parandab reageerijate võimet psühholoogilisi nõudmisi käsitleda, vähendades depressiooni tõenäosust. Vaja on usalduslikku ja mittehinnangulist õhkkonda, et osalejad oleksid avameelsed ning tunneksid end mugavalt.

Traumaga varakult tegeldes, ühendustunnet soodustades ja vastupidavust tugevdades toimib arutelu ennetava meetmena depressiooni vältimiseks, võimaldades esmareageerijatel jätkata oma elutähtsat tööd enda heaolu ohverdamata.

kommunikatsioonibüroo

Maria Meus PPA

Ajaraam: 24–72 tundi tundi pärast sündmust.

Kovisioon

Kovisioon on samade kogemustega või

Lõuna prefektuuris: Valdo Lust 5330 8489, Põhja prefektuuris: Priidu Ellam 5190 9275, Lääne ja Ida prefektuuris: Tuuli Raamat 523 6270.

väikest nügimist Kui vajad

Enda tegemiste, uskumuste ja väärtuste mõtestamine võib teinekord vajada hoopis usalduslikku suhet inimesega, kes aitab sul end paremini mõista. Miks võib arengutreening (coaching) olla kasulik nii juhile kui ka ametnikule, räägib ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht Roger Kumm.

AHarjutused ajule toimetulekuks

Arengunõustaja abi tasub kaaluda näiteks siis, kui tunned rahutust, ei suuda langetada otsust või ei tea täpselt, mida tahad. „Näiteks juhul, kui kodune arutelu või vestlused kolleegidega ei aita. Tihti ei taheta enda muresid töökeskkonnas väljendada, kuna kardetakse paista ebakindel või saada külge viriseja silt. Minu enda kogemus arengutreeninguga on olnud igati positiivne. Olen saanud selgust, mis mind edasi viib, ning leidnud ka tuge, et need otsused kindlalt ellu viia. See protsess on andnud mulle enesekindlust ja teadmist, et ma liigun õiges suunas,“ ütleb Roger. Juhul kui küsimus on otsustusvõimes, soovitab Roger esmalt näiteks visata münti. „Mündi kukkumine pole saatus. Sa oled juba varem ära otsustanud külgede tähenduse, kuid pead tabama mündi maandumisel hetke ja suutma end jälgida. Kui tunned, et münt kukkus n-ö vale poolega, saad aru, millise valiku poole sinu otsus tegelikult kaldus.“

Arengutreeningu vajadus tuleb Rogeri sõnul alles pärast seda sammu. „Mida kardavad inimesed otsustamisel? Teadmatust ja mida see kaasa toob. Selle läbiarutamiseks ning riskide maandamiseks ongi treening väga hea.“

Näiteks räägime politseis eriettevalmistuse katsetest ja miks me neid teeme. Kui olukord kätte jõuab, ei ole keha stressis, vaid juba teab ja on harjunud seda lahendama. „Kui oled olukorrad ja otsused läbi arutanud, oskab aju veidi ennustada juhtuvat ning tuleb ka stressiga paremini toime. Üldiselt inimene ju teab, mis otsus on tema jaoks õige, aga ta lihtsalt kardab vahel tagajärge ehk teadmatust.“ Minu enda kogemus arengutreeninguga on olnud igati positiivne. Olen saanud selgust, mis mind edasi viib, ja saanud ka tuge, et need otsused kindlalt ellu viia. See protsess on andnud mulle enesekindlust ja teadmist, et ma liigun õiges suunas. Treening aitab mõtestada, mida ma tegelikult tahan ja kuidas seda saavutada.

Kokku võttes on arengutreening justkui investeering iseendasse. See võimaldab vaadata enda sisse ja avada uksi, mis muidu jääksid suletuks. Loominguline koostöö juhendajaga pakub tööriistu, et mõista oma eesmärke, ületada takistusi ja liikuda enesekindlamalt edasi. Proovi seda! See võib olla just see, mida vajad, et oma elus järgmine samm teha ning edasi liikuda suurema selguse ja kindlustundega.

saavutada selgus ja leida lahendused, mitte pakkuda isiklikke hinnanguid. Säärane objektiivsus ongi tihti see, mida on keeruline saavutada suhetes sõprade või pereliikmetega.

rengutreening on Rogeri meelest, kes on ise juba aasta arengutreeneri ja -nõustaja (coach) ametit pidanud, hea tööriist, et mõelda nõnda: mida tahan päriselt saavutada, mis on mulle oluline ja mis mind tervikuna mõjutab. „Võtan seda nii, et elu on nagu pikk koridor täis valikuid: mõned uksed on lahti, teised kinni ning siis on veel uksed, mida ise oma hirmude ja kahtluste tõttu kinni hoiame. Treening ongi minu jaoks olnud see vahend, mis on aidanud neid uksi lahti teha ning oma teekonda selgemalt mõista.“

Oluline aspekt arengunõustamise juures on nõustaja erapooletus. Ta on professionaal, kellel puudub isiklik huvi sinu elu või tegemiste vastu. Ta ei ole tuttav ega kolleeg, kes võiks oodata midagi sinu käitumisest või valikutest. See võimaldab olla täiesti avatud ja aus, sest juhendaja eesmärk on aidata sul

Kõrvaltvaataja pilk tulebki kasuks objektiivse hinnanguna, eriti kui see on inimene, kes ei tea sinu tausta või varasemaid tegemisi. Arengutreeneril puudub isiklik huvi sinu elu vastu; ta on professionaal, kes ei karda küsida neid küsimusi, mis sind häirivad. Hea juhendaja aitab need küsimused esile tuua ja toetab, et leiaksime iseenda seest vastused. See ei ole mugav, aga just säärane ebamugavustunne viib selguse ja kindlamate otsusteni,“ nendib Roger.

Muutus paneb liikuma

Kuigi peale vaadates võiks ju arengunõustaja täita ka terapeudi rolli, ta

seda ei ole. „Kui terapeut keskendub peamiselt minevikule ja traumadele, siis vaatab treener tulevikku: kuidas saavutada oma eesmärke ja lahendada praegusi probleeme. Minu enda kogemus on näidanud, et sageli on inimestel kas mingi tühi tunne, mille põhjust nad ei tea, või on neil selge siht, kuid nad vajavad julgust ja toetust, et see soov ellu viia. Juhendaja aitab mõista, mida inimene tegelikult tahab ja kuidas selle poole liikuda,“ sõnab Roger. Isegi kui inimene langetab lõpuks otsuse, et ta ei võta seda teekonda ette, on vähemalt kõik sammud läbi mõeldud.

Töökeskkonnas tõstatuvad sageli küsimused, kuidas ennetada läbipõlemist või lahendada konflikte inimeste vahel. „Kui proovime siin tausta mõtestada, siis on näiteks läbipõlemine enamasti seotud motivatsioonikaoga.

Kui juht tunneb, et tema töötajad on kaotanud motivatsiooni või on konfliktis oma töö väärtustega, saab nõustaja aidata neil leida uusi viise, kuidas saavutada töös rahulolu ja tasakaal,“ lausub Roger. „Või kui töötaja tunneb, et tema töö ei paku enam rahuldust, aitab vestlus juhendajaga jõuda tal väärtusmaailma kõnetamise toel võimalike uute eesmärkideni.“

Asjade läbiarutamine annab ka sisemise veendumuse enda otsuse õigsuses ning plaani, kuidas, mida ja millal teha.

Võtame näiteks keerulised suhted inimeste vahel. Olgu see väärtuste konflikt või miski muu, võib juht hakata selle lahendamist edasi lükkama.

„Loogiline, see on ebameeldiv. Aga vahel on nii, et osalised teavad juba ise lahendust, nad vajavad lihtsalt nügimist

või otsustavat lauset. Oleme lugenud ju päris paljudest inimestest, kes ütlevad, et mingi suur muutus pani neid liikuma sinna, kus nad praegu on. Asjade läbiarutamine annab sisemise veendumuse enda otsuse õigsuses ning plaani, kuidas, mida ja millal teha.“ Arengunõustaja ei ole terapeut, ent veidi tuleb tal inimese tunnetesse ikkagi süveneda, sest emotsionaalne olek on Rogeri sõnul paljuski selle taga, kas inimene hakkab enda otsuseid ellu viima. „Tahame otsuseid ratsionaliseerida, kuid peame siiski mõistma, mis tunde see meis tekitab või mis tunne on seal otsuse taga. Väidan sajaprotsendiliselt, et tööandjal on kasulikum, kui tema inimeste eraelu on korras, vastupidine mõju on üldiselt väiksem. Seega ei tasu peljata otsida endale arengutreener või alustada näiteks mõnest muust enda heaolu turgutavast tegevusest. Soovin, et jõuaksime politseiski tervikuna arusaamani, et väga oluline on inimese eraelu toetada.“

Marge Sillaots PPA kommunikatsioonibüroo

Tõelised kolleegid

PPAs töötavad lisaks enam kui 5000 inimesele ka neljajalgsed abilised, kelle oskused ja usaldusväärsus teevad neist väärtuslikud tiimikaaslased. Teenistuskoerte ninad, käpad ja vajaduse korral hambadki aitavad meid kõige rohkem piiril, patrullis ning inimesi otsides. Koerad on ka head politseitöö tutvustajad ning vaimse tervise hoidjad, rääkimata nunnumeetri kruvimisest.

Ärtu

Tartu koertegrupi koerad

Äss

Mäki ja Säm Fenrir

Picasso ja Rõuk

Piusa kordoni koerad

Säm Elis

Cherry

VAIMNE TERVIS

on auasi

Esmareageerijate vaimne tervis ei tähenda raudseid närve või emotsioonitust. Sageli jäävad tunded pinna alla ning tugev kest võib peita muremõtteid. Kuidas saame organisatsioonina enda inimeste vaimset tervist hoida?

Politseinikud puutuvad kokku keeruliste ja konfliktsete olukordadega, mis pikemas perspektiivis võivad põhjustada stressi ja ärevust ning viia lõpuks läbipõlemiseni. „Et ennetada ja leevendada võimalikku vaimset koormust, on oluline, et politseinikud saaksid töötada toetavas ja turvalises töökeskkonnas. Siin mängivad rolli näiteks meeskonna toetus, juhtide empaatia ning pärast sündmusi järelarutelud,“ räägib PPA personalibüroo töökeskkonna grupi juht Kirsika Aas.

Tunnustus

Sel aastal sai PPA kinnituse, et vaimses tervises on võetud õige suund. Peaasi.ee annab kord aastas välja vaimset tervist väärtustava organisatsiooni märgiseid. See on ellu kutsutud, et tunnustada neid organisatsioone, kes väärtustavad oma töötajate vaimset heaolu ning astuvad teadlikke samme selleks, et inimeste tervis oleks tööl hoitud.

PPAd tunnustati hõbemärgisega.

Marge Sillaots PPA kommunikatsioonibüroo

„Ühiskonnas mõjuvad esmareageerijad tihti kui külma närviga inimesed, kes liiguvad väljakutselt väljakutsele, kuid vormi sees on päeva lõpuks ikkagi inimene enda murede ja rõõmudega,“ nõustub ka personalibüroo juht Katre Loo ja lisab: „Seetõttu peame organisatsioonina kõike seda arvesse võtma ning toetama enda inimesi nii enne kui ka pärast keerulisi juhtumeid. Vaimse abi vastuvõtmine ei ole märk nõrkusest, vaid on täiesti normaalse elu osa.“

Vaimse jõu taastamine

Vajadus puhata, normaalses keskkonnas töötada ja olla rahul sellega, mida tehakse, tuli korduvalt esile möödunud aastal PPAs tehtud rahulolu-uuringust. Sündis vaimse tervise edendamise projekt, mille eest vastutab Lääne prefekt Kaido Kõplas ning mille töörühma kuulub ka Kirsika. „Näiteks pakume kõigile meie inimestele nii individuaalselt kui ka rühmas tasuta nõustamist, mida keeruliste perioodide ületamiseks kasutada saab. Teenus on tasuta ja nõustamiste arv ei ole piiratud,“ ütleb Kirsika. PPA puhul on erisuseks kaplanite olemasolu, kelle poole saab pöörduda

igas prefektuuris. Kõik kaplanid on andnud pihisaladuse vande ning neil puudub raporteerimiskohustus.

„Kõik vaimse tervisega seotud pöördumised on täielikult konfidentsiaalsed,“ rõhutab Katre. „Privaatsuse tagamine annab kindlustunde, et nad võivad oma muredega pöörduda abi saamiseks hirmuta, et nende pöördumise sisu jääks kuhugi kirja. Niisugune tugi aitab ennetada tööga seotud stressi kuhjumist ja loob turvalise ruumi, kus politseinikud saavad oma raskustest avatult rääkida.“

Lisaks pikaajalistele vaimse tervise võimalustele saavad PPA inimesed end turgutada ka tervisepäevadega. Aastas on kasutada kuni viis tasustatud tervisepäeva ja kolm tasustamata tervisepäeva. „Tervisepäevadel saavad töötajad vaimset jõudu taastada ning ära hoida tööväsimust, mis muidu võib põhjustada läbipõlemist või töölt puudumist. Statistika on näidanud, et tasustatud tervisepäevad on positiivse mõjuga – politseinikud saavad nende päevade toel lühendada haiguspuhkust või vältida haiguslehe võtmist üldse,“ sõnab Katre.

Nii Katre kui ka Kirsika ütlevad, et PPA inimeste, eelkõige esmareageerijate vaimse tervise eest hoolitsemine on vältimatu. Inimestel peab olema hea töökeskkond, kuhu nad tahavad tulla ja enda panuse anda. „Nii saame kõik koos paremini hakkama stressirohkete olukordadega ja püsida terved, et täita oma rolli turvalise ühiskonna hoidmisel,“ lisab Katre.

Siseministeerium

pakub

paindlikku tööaega ja -kohta

Siseministeeriumi jaoks on kõige tähtsam vaimse tervise probleemide ennetamine tööl. Selleks pakume töötajatele paindlikku tööaega ja -kohta, et hoida töö- ja eraelu tasakaalu. Meil võib võtta 5 energiapäeva, et inimesed saaksid vajaduse korral taastuda nii haigusest kui ka pingelisemast perioodist.

Lisaks toetame vaimset tervist liikumise ja spordi kaudu, sest terves kehas on terve vaim. SiMis toimetavad spordientusiastid, kes korraldavad terve aasta igas kuus erinevaid spordiüritusi, alustades matkast ning lõpetades enesekaitsekursustega. Hea panuse tervisesse annab Stebby kasutamise võimalus. Regulaarselt korraldame vaimse tervise teemalisi loenguid, kus jagame osalejatele praktilisi tööriistu, et toetada vaimset heaolu igapäevaelus.

Nagu kõigis meie valitsemisala asutustes on ka SiMis tähtis vaimse tervise hoidmise tugisammas tööpsühholoogi nõustamisteenus, mis on töötajatele kättesaadav kõigi vaimse tervise murede korral. Tööpsühholoog aitab leida lahendusi nii tööalase stressi kui ka isiklike probleemide puhul, pakkudes tuge ja praktilisi nõuandeid. Selleks on SiMil lepinguline partner, kes seda teenust meile osutab. Tervisekindlustuse prooviuuringu raames oli kõigil töötajatel võimalus kasutada psühholoogi teenuseid ka tervisekindlustuse kaudu. See andis neile suurema ligipääsu vaimse tervise toetusele ja professionaalsele nõustamisele.

Meie töötajad kasutavad vaimse tervise nõustamist üsna avatud meelega, me ei ole kohanud valehäbiga seotud takistusi. Julgus otsida abi ja

Avatus ja julgus häirekeskuses

Vaimse heaolu tagamisel lähtume seisukohast, et igaühele ei sobi sama lähenemine. Seega proovime pakkuda võimalikult palju erinevaid viise, kuidas vaimse tervise teemade olulisust esile tõsta. Meil on olemas vaimse tervise esmaabikapp, kust töötaja saab iseseisvalt enda vaimse heaolu tagamiseks infot omandada. Pakume psühholoogilisi nõustamisteenuseid ning toome võimaluste korral nõustajaid kohapeale kord aastas, et tagada vahetu tugi töökohal. Laiendasime ka teenusepakkujate võrgustikku, et iga töötaja leiaks endale sobiva.

Häirekeskuse jaoks on nii vaimse kui ka üldise heaolu tagamine terviklik eesmärk. Seetõttu oleme tähelepanu pööranud töö- ja eraelu tasakaalu tagamisele ning hinnanud kaugtöömõjusid ja sõlminud kokkuleppeid. Peadirektor Kätlin Alvela rõhutas vaimse tervise kuu avasõnas töötajaskonnale, kui oluline on hoida end aasta ringi. Ta lausus, et enese kuulamine ja ei ütlemine on vajalikud oskused selleks, et mitte võtta ülearu kohustusi ning nende all murduda.

Taimi Ollema siseministeeriumi töötajakogemuse disainer

hoolitseda enda tervise eest on muutunud üsna loomulikuks osaks meie töökultuurist.

Vaimne

tervis kui sisekaitse-

akadeemia strateegiline suund

Üks sisekaitseakadeemia strateegiline siht on väärtustatud ja motiveeritud inimesed ning nende heaolu. Vaimne tervis on selle sihi tähtis osa. Meie pühendumust tõestab 2023. aastal pälvitud peaasi. ee vaimset tervist väärtustava organisatsiooni hõbetase ning Tervisliku Ülikoolilinnaku rahvusvahelise programmi, mille üks oluline teemavaldkond on vaimne tervis, kõrgeim ehk plaatinatase. Astume teadlikke samme, et tagada kõigi akadeemia töötajate ja õppurite vaimne heaolu ning luua toetav ja hooliv keskkond.

Sisekaitseakadeemia pakub kõigile õppuritele ja töötajatele tasuta psühholoogilist nõustamist, olgu see siis isiklike küsimuste arutamiseks või kaaslase toetamiseks. Igaühel on võimalik saada kuni neli nõustamiskorda, vajaduse korral lepitakse kokku lisasessioonid. Teenuse kasutamine

Gerttu Blank häirekeskuse personalijuht

Töökonfliktide ja -kiusu ennetamiseks ja lahendamiseks oleme sisse töötanud kindla protseduuri ning parandanud töötajate teadlikkust infopäevade ja koolituste kaudu. Lisaks saavad kõik teha ettepanekuid töökeskkonna edendamiseks „Räägi

kaasa!“ platvormi kaudu. Üksteise märkamiseks ja tunnustamiseks võib esile tuua tublisid kolleege, et luua positiivne ja toetav töökeskkond. Selleks ei pea ootama aasta suurüritust, vaid tunnustada võib kasvõi iga päev. Oleme algatanud erinevaid siseaktsioone, näiteks meeskondlikud sammuvõistlused, maalimisteraapia ja lugemismaraton, mille laiem eesmärk on toetada töötajate vaimset tervist ning tuua neid samal ajal üksteisele lähemale. Näeme edusamme, et vaimse tervise abi kasutamine on tõusutrendis ning ka peaasi.ee emotsionaalse enesetunde testi tulemused on viimase aastaga paranenud. Jagame regulaarselt töötajate kogemuslugusid ning peadirektori sõnavõtte, mis on saanud palju positiivset tagasisidet. Avatus ja julgus nendel teemadel rääkida on meile väga hea märk, mille põhjal saab veelgi paremaid tegevusi rakendada ning töötajaid kaasata. Meie jaoks on oluline hoida neid teemasid fookuses aasta läbi, et suurendada teadlikkust ja motiveerida töötajaid hoidma oma vaimset tervist.

on sisekaitseakadeemias perioodiline, õppeaasta kestel on vajadust rohkem ning suvisel ajal vähem. Õppurid saavad vestelda erinevate murede korral ka rühmavanemaga või õppekorralduse spetsialistiga. Iga kuu toimuvad enesearengu miniloengud veebis, mis keskenduvad erinevatele vaimse tervise toetamise teemadele. 2024. aastast on need loengud kättesaadavad peale töötajate ja õppurite ka kõigile valitsemisala töötajatele. Loengutes on käsitletud näiteks järgmisi teemasid:

1) psühholoogiline turvalisus töökohal;

2) lugemise ja (käsitsi) kirjutamise mõju vaimsele tervisele;

3) suhtlemine negatiivselt meelestatud kolleegide või klientidega;

4) enesekindluse ja enesehinnangu kujundamine;

5) tööstress ja vaimne tervis.

Kristi Kirikal kommunikatsioonispetsialist

Inimese heaolu on terviklik, seetõttu väärtustab sisekaitseakadeemia ka sportlikke eluviise ning liikumisharjumisi. Õppurid ja töötajad saavad osa võtta sportlikest tegevustest alates sportmängudest kuni erinevate treeninguteni. Igaühele leidub midagi.

SMIT: olgem vaimse tervise teemadel avatumad

Töötajate vaimse tervise heaolul on otsene seos pühendumusega, mis mõjutab omakorda organisatsiooni eesmärkide saavutamist.

Veedame tööülesandeid täites ligikaudu kolmandiku oma päevast, mistõttu on suure mõjuga igapäevatöö korraldus ja juhtimiskvaliteet.

Töötervishoiu ja tööohutuse põhimõtetes oleme kirjeldanud psühhosotsiaalseid ohutegureid ja juhiseid, kuidas neid märgata. Oma siseveebis oleme toonud esile soovitused vaimse tervise hindamiseks töökohal ning kirjeldanud, miks peab vaimse tervise peale mõtlema. Julgustame inimesi peaasi.ee lehelt vaimse tervise teemal täpsemalt lugema. Toetame inimeste aktiivset liikumist ning mikropauside tegemist, sest kehaline ja vaimne tervis on omavahel tihedalt seotud. Eelmisel aastal alustasime siseveebis iganädalase soovitusega mikropausiks, mis on enamasti füüsilise iseloomuga, kuid oleme andnud soovitusi ka vaimse tervise, toitumise ja unekvaliteedi kohta. Tegemist ei ole ühekordse tegevusega, vaid meie kultuuri juurdunud protsessiga, kus tuletame oma inimestele meelde vaimse ja kehalise tervise tähtsust.

Vaimse tervise abi saamiseks võimaldame oma töötajatel võtta konfidentsiaalselt ühendust tööpsühholoogiga Võõras Sõber. Näeme, et igas kuus smitikad seda võimalust ka kasutavad. Lisaks sellele saavad kõik valida endale kas tervisekindlustuse või Stebby kaudu vaimse tervise toetamise võimalusi.

Keeruliste perekondlike sündmuste korral antakse töötajale vaba päev olukorra lahendamiseks või vajaduse korral ise hetkeks aeg maha võtta näiteks lähedase kaotuse puhul. Viimati mainitud näite puhul maksame töötajatele ühekordset toetust, mis vähendab samuti vaimset pinget. Kriisiolukordades oleme pakkunud kriisinõustamist.

Kärt Kinnas peadirektori asetäitja inimeste ja kultuuri valdkonnas

SMITis võivad kõik tiimid igal aastal kasutada nn motivatsioonifondi, et tugevdada meeskonnatunnetust vabas keskkonnas ja hoida head sidet tiimikaaslaste vahel eriti olukorras, kus paljud meie töötajad teevad tööd

Kairi Sule asjaajamisjuht-töökeskkonnaspetsialist

ennetada tööstressi, läbipõlemist ning tööalaseid konflikte. SMITis pöörame teadlikult tähelepanu juhtide arendamisele. Igas kuus koguneb parimate praktikate jagamiseks juhtide klubi, vajaduse korral toimuvad kovisioonid. Kõikidele smitikatele pakume mentorlust ja organisatsioonisisest arengutreeningut. Meie tavapärase kultuuri osa on silmast silma kohtumised juhi või kolleegiga, kus saab oma töömuredest märku anda ning vajaduse korral abi küsida.

Meie tavapärase kultuuri osa on silmast silma kohtumised juhi või kolleegiga, kus saab oma töömuredest märku anda ning vajaduse korral

abi küsida.

paindlikult endale sobivas kohas ja iga päev silmast silma ei kohtu. Kontoris on lõdvestumiseks kasutada massaažitool ning mõne korra kuus kutsume kohapeale massööri pimemassööride ühingust. Tööpauside ajal saab kontoris mängida noolemängu või lauajalgpalli, käia jõusaalis ja saunas. Igal korrusel on puhke- ja kööginurk. Oluline on oskuslik juhtimine, mille kaudu on võimalik märgata ja

Päästeametis suurem teadlikkus ja võimalused

Peaasi.ee on viimastel aastatel jaganud vaimset tervist väärtustava organisatsiooni märgiseid. Päästeamet on pälvinud 2023. ja 2024. aastal vaimset tervist väärtustava organisatsiooni hõbemärgise, mis ei ole tulnud iseenesest. Eelmisel aastal toimusid koostöös MTÜga Peaasjad vaimse tervise teemalised loengud ning lisaks korraldati nendega koostöös viis vaimse tervise esmaabi koolitust. Sel aastal on olnud meil vaimse tervise esmaabi värskenduskoolitused ning on peetud erinevaid miniloenguid enesearengu teemadel.

Üldiselt on märgata, et inimesed on vaimse tervise teemadest rääkides avatumad. Sellega kaasnevad võimalikud stereotüübid ja tabud on järk-järgult muutumas müüdiks ning vaimse tervise eest hoolitsemine on normaalsus. SMITil on tööandjana teadlikkuse suurendamiseks veel palju teha, samas oleme astunud need vajalikud sammud ja pälvinud 2023. aastal peaasi.ee tunnustusena vaimse tervise kuldmärgise.

Selle kõrval pakume kõigile teenistujatele võimalust nii era- kui ka tööelus ettetulevate vaimse tervise murede korral pöörduda vaimse tervise spetsialistide poole, olgu need psühholoogid, psühhiaatrid või vaimse tervise õed. Siia kuuluvad ka meeskondlikud supervisioonid ja kriisinõustamised pärast keerulisi sündmusi. Päästevaldkonna teenistujate vaimse tervise teemadel on sisekaitseakadeemias kirjutatud mitu lõputööd, mis on pakkunud konkreetseid lahendusi vaimse tervise toetamiseks.

tustele ning seeläbi julgetakse üha rohkem abi otsida ja küsida. Päästeametis on vaimne tervis ka järgmistel aastatel fookuses. Tuleb tähelepanu pöörata säärastele teemadele nagu töökius, ahistamine ja raskete sündmuste järel nõustamine, kus on vaja luua süsteem ning põhimõtted, mille alusel tegutseda asutuseüleselt. Kriiside toimepidevuse vaates on asutusel endal vaja vaimse tervise esmaabi oskustega meeskondi, kes suudavad kriiside korral pidada inimestega esmaseid vestlusi. Samuti soovime korraldada juhtidele vaimse tervise teemalisi arutelusid, et tekitada ühine arusaam juhtide rollist vaimse tervise toetamisel ja murede märkamisel, ent anda ka suuniseid töökiusu ja ahistamisjuhtumite süsteemseks käsitlemiseks asutuseüleselt võrdse kohtlemise printsiibi alusel.

Möödunud aastaid vaadates on pigem näha, et järjest rohkem teenistujaid kasutab psühholoogi teenust. Suurenenud on teadlikkus tänu kooli-

Töö selles valdkonnas ei lõpe kunagi ning meil on veel palju vaja teha, et meie teenistujate vaimne heaolu oleks tagatud ka kõige keerulisemates olukordades.

Arles Nautras Päästeameti personaliosakonna töökeskkonnaspetsialist

Septembris lõppes Tartus Ukraina politseijuhtide kolmas koolitusnädal, kus Ukraina kolleegid said põhjaliku ülevaate PPA tööprotsessidest.

Viie päeva jooksul osalesid ukrainlased koos Eesti kolleegidega „Kõik puhuvad“ reidil, käisid väljasõidul Elvasse, tutvusid Valga-Valka ühispatrulli tööga Eesti-Läti piiril ning väisasid häirekeskust. Lisaks anti Ukraina kolleegidele nädala jooksul ülevaade Eesti politsei ajaloost, PPA organisatsioonikultuurist, tööprotsessidest, karjäärisüsteemist ja sisekontrolli tööst ning vaadati tulevikku. Koolituse lõpus märkis enamik ukrainlasi, et kõige sügavama mulje jätsid neile Eesti inimesed, kelle suhtumine politseisse oli selline, mida Ukrainas liiga tihti praegu ei kohta. „Kõige enam ülla-

tasid mind Eesti inimesed. Kui osalesime puhumisreidil, siis paistis välja inimeste austus ja sõbralikkus politsei vastu. Sedasama nägime tänavatel. Väga meeldis Tartu linn. Meid saatis selle nädala jooksul imeline ilm ning noortest pungil ja väga roheline Tartu jääb eredalt meelde,“ sõnas kommunikatsiooni vaneminspektor Tetiana Malysheva.

Politseiteenistujate

ametiühing

sai pooltuhat liiget täis

Lääne prefektuuri asub uuest aastast juhtima Argo Tali

Septembri keskel kiitis siseminister heaks teabebüroo juhi Argo Tali kandidatuuri asuda juhtima Lääne prefektuuri alatest 2025. aastast.

PPA peadirektori Egert Belitševi sõnul rääkis Argo kasuks tema kogemus teabebüroo juhina ning väga hea prefektuuri hingeelu tundmine. „Teabebüroo juhina on Argol väga hea ülevaade Lääne prefektuuri väljakutsetest ning ka selged ettepanekud, kuidas tiimi tugevusi regioonis turvalisuse loomiseks kasutada,” ütles peadirektor.

Argo sõnul on konkursi võit suur au ja tunnustus, edasi püüab ta enda uut tööd

võtta nagu ühte seiklusrikast väljakutset.

ESTDEV projekti koolitused said küll läbi, kuid koostöö Eesti ja Ukraina politsei vahel kestab edasi. „Nägime nende silmis päriselt tahet midagi muuta. Meil on vaja panna õlg alla, et Ukrainast saaks riik, kus inimesed politseid usaldavad,“ rääkis Lõuna prefekt Vallo Koppel. Projekti toetab ESTDEV (Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus).

Politseiteenistujate ametiühing saavutas septembri lõpus oma 2024. aasta suurima eesmärgi, kui liikmeskond ületas 500 piiri.

Ametiühingu juhatus nimetab inimeste liitumist suureks tunnustuseks, sest see näitab politseinike ja muude teenistujate üha kasvavat usaldust organisatsiooni vastu. 500 liiget ei ole pelgalt number, vaid on toetus ühistele eesmärkidele ning väljendab kindlust, et ühing suudab olla tugev hääl iga politseiametniku huvide kaitsel. 500 liikme piir on alles üks samm pikemas teekonnas. „Oleme kasvamas ning tahame jätkata liikmete arvu suurendamist ja jõuda veelgi laiema haardeni. Ametiühingul on käimas mitu uut projekti. Näiteks oleme loomas oma siseveebi kiireks ja vahetuks infovahetuseks. Samuti oleme käivitanud värbamiskampaania, kus igal meie liikmel on võimalus töösse rakendada politseiniku põhirelva, milleks on suhtlus, tulla välja oma igapäevarollist ning avastada uusi külgi endas või õppida midagi uut,“ ütles politseiteenistujate ametiühingu esindaja Marko Feld.

Senise Lääne prefekti Kaido Kõplase teine ametiaeg lõppeb tänavu 31. detsembril.

„Lääne prefektuuris on tehtud väga head tööd, prefekti vahetusega on võimalus teha mõningates tegemistes n-ö restart. Arutan oma ideid lähima meeskonnaga, kuid märksõnadeks võiksid olla paindlikkus ja efektiivsus, keskendumine kogukondadele ning valmisolek katsetada uusi perspektiivikaid tegevusi,“ kirjeldas Argo põgusalt oma plaane.

PPA on kutsekoolide õpilaste silmis atraktiivseim tööandja

Septembris toimunud atraktiivsete tööandjate päeval pälvis PPA kutsekoolide arvestuses kõige atraktiivsema tööandja aumärgi.

„Mul on väga hea meel, et PPA on kutsekoolide õpilaste silmis kõige atraktiivsem tööandja. Oleme olnud sel aastal tööandjana pildis rohkem kui kunagi varem. Oleme näidanud oma ägedaid inimesi, jaganud nende põnevaid lugusid ja rääkinud, mida tõelise tundega töö endast kujutab. Selle auhinna taga on kõigi meie 4500 inimese hea töö,“ sõnas peadirektori asetäitja varade alal Janne Alavere.

Instari auhind on seda erilisem, et PPA ei ole saanud kunagi varem samas edetabelis esikohta. Eelmisel aastal oli PPA kutsekoolide pingereas kolmandal kohal. Väärib märkimist, et PPA on atraktiivne ka õigust õppivate üliõpilaste seas ning on vastavas pingereas tänavu üheksandal kohal.

Vasakult: Tööandjaturunduse tiimi juht Liisa Lahtmets, peadirektori asetäitja varade alal Janne Alavere ja tööandjaturunduse tiimi liige Nelli Pello

Instar korraldab alates 2010. aastast regulaarselt Eesti suurimat tööootuste ja tööandja maine uuringut kogenud töötajate ja järelkasvu sihtrühmades. Uuringu valimi moodustavad 6000 vastajat Eesti kõrgkoolide, kutsekoolide ja töökogemusega inimeste hulgast. Kutsekoolide õpilaste seas vastas uuringule ligi 900 inimest.

ArgoTali

MITMEL KOHAL, ÖISEL AJAL

Politseiridades on üksjagu inimesi, kes töötavad mitmel kohal. Veelgi rohkem on neid, kes on tööl öisel ajal. Uurime asjaosalistelt, kuidas nad sedasorti elurütmiga toime tulevad ning mis nipiga uueks vahetuseks end välja puhkavad.

Sügavöine aeg. Suurem osa inimesi naudib unenorinal oma pehmet patja ja kohevat tekki. Tänavad on tummad. Pilk midagi pilkases pimeduses ei võta. Peaaegu võiks arvata, et kogu linn on une oma laugudele lasknud. Kui just Tartu linnaservas paikneva häirekeskuse akendes ei säraks LED-lambid, mis justkui konkureeriks kilomeeter kaugemal kumavate kurke täis Luunja kasvuhoonete võimsa valgusmänguga.

Häirekeskuse akende taga töötavad mesilase usinusega kõik need mehed ja naised, kelle töö on anda hädasolijatele operatiivset abi kas kiirabi, päästjate või politseinike toel. Iga päev, iga kell, ka sügavöisel ajal, mil suurem osa meist tahaks lihtsalt silma looja lasta ja põhku pugeda.

Üks niisugune öösel töötaja on Nadežda Panova, kolme lapse ema ja kogenud korravalvur, kes on politsei juhtimiskeskuse vanemkorrapidaja. Tema saadab väljakutsetele politseipatrulle ning kogub kokku iga infokillu, mis vormikandjatel sündmuskohal paremini tööd teha ja elusid päästa aitaks.

Öötöö on elu osa

Nadežda graafik käib rütmis, kus tööl tuleb käia ühtejutti kaks päeva ja kaks ööd. Kui see pingutus on tehtud, saab end premeerida nelja puhepäevaga. „Öötööst on saanud minu elu osa. Kui lapsehoolduspuhkusele läksin, ei kujutanud ettegi, et tulen väikeste laste kõrvalt tagasi ametikohale, kus peab öösiti töötama. Kui aga

abikaasaga pikemalt arutlema hakkasime, jõudsime üsna kiirelt arusaamani, et see graafik on meile ideaalne,“ räägib ta.

„Mul on palju rohkem aega laste ja koduga tegelda kui neil, kes käivad tööl esmaspäevast reedeni. Pealekauba, kui öötöölt koju tulen ja ees terendavad neli vaba päeva, on mul vabanemistunne sedavõrd suur, et ega ma siis enam magama lähegi. Kuna meil on Räpinas oma talumaja ja hektar maad, ei ole kunagi mõttes, et tänaseks on kõik tehtud. Naise, abikaasa ja kolme lapse emana on mul kodus alati midagi teha. Kui ma parasjagu tööl ei ole, tegutsengi koduste ülesannete kallal,“ põhjendab Nadežda nappe unetunde.

Seda, et öisel ajal peaks tööpostil silmi piltlikult öeldes tikkude toel lahti

hoidma, Nadežda ei pelga. Ta kinnitab, et politseitöö on paratamatult nii adrenaliinirohke, et und ei saagi tulla. „Eks öisel ajal tulebki väljakutseid tihti rohkem kui päeval. Häirekeskuses ei istu keegi, käed rüpes, kogu aeg on midagi toimetada. Kui 12-tunnine vahetus päeva lõpuks väsimuse kaasa toob, siis on see normaalne. Ka see, kes töötab kaheksast viieni, on päeva lõpuks ju väsinud,“ võrdleb Nadežda.

Kohv, trenn ja iluuni

Omamoodi boonuseks on see, et häirekeskuse saal on lampidega laialt valgustatud, ning kui hädaabikõnesid muudkui tuleb ja tuleb, käib töösaalis elav jutuvada. Neil nädalapäevadel, mil väljakutseid on vähem, on igal korrapi-

dajal omad trikid ja nipid, kuidas sügavöisel ajal vaim virge hoida.

„Näiteks on meil neid, kes käivad öise puhkepausi ajal jõusaalis. Füüsiline pingutus aitab väga hästi keha üles äratada. Teine otsustabki puhkepausi kasutada selleks, et teha pisike iluuni. Kolmas keerab endale kokku suure kruusitäie kanget kohvi ning saab sellest vajamineva virgutuse,“ kirjeldab Nadežda. Tema isegi on harjumusest kohvisõber, aga kanget kohvi ta eriti ei hinda. „Võtan kodust termosega teinekord kohvi kaasa, aga see on pigem selline kohvimaitseline piim. Sealt mingit erilist kogust kofeiini pole mõtet otsida,“ muigab ta.

Seda, et segane unerütm ja iga nädal vahele jäetud üks ööuni Nadežda tervisele põntsu paneks, naine praegu peljata ei oska. „Kolme lapse üleskasvatamise kõrvalt tean hästi, mis on magamata ööd. Selles mõttes ei saa küll öelda, et öötöö politseis väikeste laste kõrvalt ööde kaupa üleval ole-

Nadežda Panova:

„Olen tõesti rahul. Mul on nii palju vaba aega, mida esmaspäevast reedeni töötavatel inimestel ei ole.“

misest kuidagi karmim oleks,“ naerab Nadežda.

Ta on seda meelt, et kui keha ongi mingil hetkel väsinud, tuleb puhata, ja kui seda mitte teha, siis võib mistahes töökohal ja mistahes graafiku alusel tervis pikapeale üles öelda. „Küsi kümne aasta pärast, kuidas mul tervis on, aga praegu on mul tõesti kõik hästi. Kõik toimib,“ on Nadežda rahul.

Päevarütm on paigas

Päevarütm on Nadežda peres paljuski selline nagu igal teisel lastega perel, olgugi et emme käib vahepeal ka öösiti tööl. Õhtul kella kümne paiku sätib Nadežda lapsed voodisse ning jääb sa-

geli selle järel isegi magama. Hommikul kell 6.30 annab kellatirin nõudlikult märku, et aeg on ärgata. Politseis algab Nadežda vahetus kell 9 hommikul, mistõttu jõuab ta enne seda oma pisipere lasteaeda ja kooli laiali jagada.

Kui Nadeždal on käsil öövahetus ja tööpostile tuleb minna õhtul kella üheksaks, aitab abikaasa lapsi magama sättida. „Kui ma siis hommikul koju tulen, nemad alles ärkavad. See üürike aeg, mis nad emmeta on, sellega on kõik juba harjunud ja leppinud.“

Nadežda arvates oleneb see kindlasti inimesest, mis töötamise aeg ja graafik talle passib. „Mina olen tõesti rahul. Mul on nii palju vaba aega, mida esmaspäevast reedeni töötavatel inimestel ei ole. Kusjuures ma polegi elus kunagi töötanud esmaspäevast reedeni ja ega ei tahaks ka,“ võtab ta kokku.

Kerly Virk PPA pressiesindaja

Uurijast kiirabitöötaja

Ragnar Jänes on staažikas politseinik, kelle hingeasjaks on liiklusohutus. Samal ajal on ta ka kogenud kiirabitöötaja, kes vahetab tihtilugu sinise politseivormi kiirabi punase tööriietuse vastu ning astub politseimajas töönädalat lõpetades kiirabiautosse väljakutseid lahendama.

„Kui lühidalt kokku võtta, siis olen ma politseinik kogu aeg täiskohaga, esmaspäevast reedeni, kaheksast viieni. Kiirabis töötan lisaks iga kuu kas kaks 24-tunnist või neli 12-tunnist vahetust. See ei olegi midagi hullu, sest olen aastate möödudes tempot ikka järgemööda maha võtnud. Nooremana oli koormus suur, sest nende kahe täiskohaga töökoha kõrvale tuli mahutada veel tervishoiukool,“ räägib oma elukutsetest Ragnar. Kahel töökohal tegutsemine on võimalik paljuski seetõttu, et kiirabis ei pruugi alati ollagi kiire. Auto läheb siis sõitu, kui on väljakutse. Kui kutset parasjagu ei ole, võib meeskond oma vaba ajaga teha, mida soovib, kasvõi magada.

Kiirabitöö kui hobi

„Eks kõik olenebki päevast ja sellest, mis linnaosa tugikeskuses oma vahetuse teen. Kiirabis on valveid, kus tuleb väljasõite väsimatult üksteise järel. Samas on ette tulnud vahetusi, kus olengi ootel ja tukun kasvõi kuus tundi järjest, ilma et keegi parasjagu abi vajaks,“ teatab Ragnar.

Kiirabis töötamist peab Ragnar ise siiski hobiks. „Sattusin kiirabisse aastail 2008–2010 majandussurutise kestel. Politseis vähendati parasjagu just palkasid ja muud varianti ei jäänud, kui tuli teine töökoht juurde võtta. Lõpuks hakkas amet nii meeldima, et polegi märganud ära tulla. Mõtlen ise nii, et mõni käib jahil, teine kalal, aga mina käin kiirabis,“ muheleb õeharidusega Ragnar.

Tema tööülesannete sekka kuulub kõik alates vererõhu ja -suhkru mõõtmisest kuni kanüülide panemise, ravimite manustamise ja haavade sidumiseni välja. Samal ajal töötab ta politseis uurijana, kelle töölaual on peaasjalikult küsimused, kuidas ja miks üks või teine avarii aset leidis. Olgugi et Ragnari elus on palju rööprähklemist, ei kuule tema suust ühtki kaeblevat nooti.

„Tervisele pole töö hakanud. Unehäi-

reid ka ei ole: ma magan sama sügavalt kui karu. Pealekauba olen loomult ööinimene, kes üldjuhul enne südaööd voodit üles ei leia ja hommikul kuue ajal on juba tegudel. Kui vahepeal ongi raskem ja väsimus tuleb peale, siis tulebki puhata,“ on Ragnari arvutuskäik lihtne.

Roolis magama ei jää

Seda, et pikk politseis töötatud nädal tipneb teinekord 24-tunnise vahetusega kiirabis, Ragnar kuidagi üle ei tähtsusta.

„Mõtled, et kas jään roolis magama? Ei jää, seda muret nüüd küll ei ole. Kui magangi ja väljakutse tuleb, on adrenaliin kohe laes. Pealegi on Tallinnas vahemaad väikesed ja sõidud seega lühikesed. Viie minutiga olen kohal. Ei ole nii, et tiksun tund aega pimedal maanteel, ilma et ükski auto vastu tuleks,“ kirjeldab ta.

„Ega mul olegi ühtki sellist nippi, mis öösel erk aitaks olla ja mitmel kohal töötades abiks võiks olla. Tõsi, kohvi ma armastan,

seda läheb palju, aga ma ei arva küll, et see aitaks üleval olla. Kohv lihtsalt maitseb mulle,“ märgib ta.

Aga kuidas on spordiga? Kas see on viis, kuidas pead ja keha tööst puhata? „Ei, sporti ma küll ei tee,“ on Ragnar konkreetne. „Ma teen ainult tööd. Kui on vaba aeg, olen kodus. Minu meelest puhatakse ainult siis, kui magatakse. Kõik ülejäänud tegevused magamise asendamiseks on kõrvaltegevused. Ma tean jah, et paljud käivad jooksmas või otsivad muul moel füüsilist koormust, aga see ei ole puhkus,“ muheleb ta.

Kiire elutempoga mees leiab kõige muu kõrvalt alati aega ka pere jaoks. „Ma ei tunne õnneks, et oleksin kuskile või kellelegi ajaliselt midagi võlgu. Kui just midagi, siis remont ei edene soovitud tempos, aga muidu pole ükski käik käimata ja ükski tegu tegemata jäänud. Igaühele pannakse elus nii raske koorem, kui ta parasjagu jõuab kanda,“ on Ragnar veendunud.

Pressiesindajast LÄBIRÄÄKIJA

Politsei pressiesindaja Leeni Almoseni töö ei ole üksnes meediasuhtlus, vaid selle kõrval täidab ta ka politsei läbirääkija rolli. Mõlemad toovad aegajalt tööd nii päeval kui ka öösel. Et kõike korraga teha ei saa, tuleb kriitilistes olukordades teha valik, kummas rollis on temast parasjagu rohkem kasu.

„Vahetevahel ongi pingeline: lõpetan läbirääkijate valvenädala ja otsa tuleb kohe valvenädal pressiesindajana. See tähendab lisaks argitööle ööpäevaringset valmisolekut reageerida väljakutsele, kus on tarvis läbirääkija abi või valmisolekut tegeleda ööpäev läbi meedia huviorbiiti jõudvate sündmustega,“ kirjeldab Leeni. Nii pressiesindaja kui ka läbirääkija valvenädal käib umbes kahekuuse välbaga.

Kahe rolli vahe seisneb peaasjalikult selles, et pressiesindajana teab ta üldiselt ette, et igal juhul ootab valveajal ees töö, lihtsalt vahel on seda rohkem, vahel vähem. „Kui plaanin duši alla minna, siis on mobiiltelefon seni vannitoas kapinurgal valmis, kindlasti heliseb,“ naerab Leeni. Põhjus on lihtne: kui Eesti mistahes otsas midagi juhtub, on politseinik tavaliselt see, kes asjast teab. Päringuid pressiesindajale laekub seetõttu hoolimata aastaajast, nädalapäevast, kellaajast ja kuuseisust.

Üks hetk hingetõmbeks

„Valvenädal toob ajakirjanikelt kõiksuguseid küsimusi kergemate ja tõsisemate avariide, raskete kuritegude, kadunud inimeste ning muude juhtumite kohta. Üks asi on kokku korjata info, mis juhtus, teine asi on anda sellele tähendus ja kolmas on teha seda kõike väga kiiresti, eksimata samas ühegi detailiga. Vahel on nii, et ühe teemaga lõpetan, saan vaid hetkeks hinge tõmmata, kui telefon jälle heliseb. See töö võib olla väsitav ja ei sobi kindlasti kõigile,“ nendib Leeni.

Läbirääkija töö on jällegi selline,

kus pikka aega ei pruugi tulla ühtki väljakutset, aga kui siis ükskord tuleb, peab olema valmis kriitilist olukorda lahendama, kus tuntakse end tahes-tahtmata vastutavana kellegi elu eest. „Iga juhtum on omamoodi ja sääraseid filmidest tuttavaid puhtakujulisi läbirääkimisolukordi on vähe. Päris palju on neid situatsioone, kus läbirääkija kutsutakse appi, kuid asi laheneb õnneks juba patrulli sekkumisel nii kiiresti, et läbirääkija saab vaid sõitu sündmuskohale alustada ja rääkimiseni ei jõutagi. Selle aasta kevadest meenub näiteks juhtum, kus üks naine ähvardas parkimismaja kõrgeimalt korruselt alla hüpata. Enne läbirääkijate saabumist oli üks tubli abipolitseinik juba ligi tund aega naisega vestelnud. Nii jäi läbirääkijate töö seekord lühikeseks, kuid naine sai siiski meedikute hoole alla,” kirjeldab Leeni üht väljakutsetest, mida ta läbirääkijana lahendada aitas.

Läbirääkijad on igas prefektuuris ja vajaduse korral ollakse Leeni sõnul valmis üksteist abistama. Selle aasta alguses reageerisid Lõuna prefektuuri läbirääkijad näiteks vahejuhtumile Võhmas, kus korteris oli ettearvamatu käitumisega naine, kellel võis kogutud infole tuginedes olla ka tulirelv. „Kiiret lahendust polnud. Arvestades võimalusega, et olukord võib kesta pikki tunde, kaasasid Lõuna prefektuuri kolleegid meidki, et oleksime valmis ühel hetkel läbirääkimisi jätkama. Ligi viietunnine politseioperatsioon kulmineerus varahommikul enne meeskondade vahetust siiski sellega, et naine rääkis nii oma lähedaste kui ka läbirääkijatega ning nõustus korterist väljuma,“ sõnab Leeni.

Missiooniga ametite viga

Seda, kuidas töisele karussellile pidurit tõmmata ja pisutki puhata, peab Leeni enda väitel alles õppima. „Ennast tööst välja lülitada ongi keeruline. Ühel hetkel võib omadega täiesti krussis, tõre ja üleväsinud olla nii, et ei suuda enam hästi magadagi. Enda puhul olen avastanud, et neil kordadel on minu jaoks tähtsaim lihtsalt eralduda, leida aeg ja koht, kus ei ole vaja kellegagi suhelda või arvestada – see on minu enda isiklik aeg,“ ütleb Leeni. „Näiteks on mul koer, kes on valmis iga kell jalutama. Teinekord naudingi seda, kui saan koeraga üksi välja minna. Nüüd, kui on sügisene aeg, pime ja kõle, ei taha teised pereliikmed naljalt jalutama tulla. Nii ma siis naudingi koeraga kahekesi olemise aega.“

Tähtsad on ka huvialad, millest vaheldust ja rõõmu leida. „Näiteks laulan ma ühes väikeses naisansamblis. Kuigi proovi jõudmine tundub alati hirmus suur pingutus, siis tunnen tagasi tulles alati, et olen palju rohkem lõõgastunud. See on hea viis välja lülituda,“ soovitab Leeni.

Ta usub, et nii politseis kui ka teistes suure missiooniga ametites on see viga, et inimesed pühenduvad täielikult. Kui tööaastaid koguneb omajagu, ei osatagi elu väljaspool oma tööd enam ära tunda. „Seepärast on hästi tähtis väga teadlikult tegeleda tavaliste igapäevaste asjadega, võtta aega küpsetamiseks, jalutuskäiguks, sõpradega koosolemiseks ja kõigeks muuks, mida elu meile pakub.“

Kerly Virk PPA kommunikatsioonibüroo

Vaikimine pole nõusolek

„Kui sult varastatakse auto, siis ei tule politsei ohvri käest küsima, kas autole oli ikka „ei” peale kirjutatud. Miks siis peaks niivõrd palju räigema kuriteo, s.o vägistamise korral olema kuidagi teistmoodi?” küsis PPA peadirektor Egert Belitšev oktoobris toimunud nõusolekuseaduse foorumil.

Ometi eeldab praegune Eesti seadustik, et vägistamise ohver peab andma selgelt märku, et ei soovi olla selles olukorras. Tahtevastase seksi puhul peab kohtus suutma tõendada, et öeldi selgelt „ei“ või tehti endast kõik olenev, et tahtevastasest olukorrast pääseda. Kui märku ei anta, siis küllap oli seekord kõik korras.

See ei ole ainult teoreetiline küsimus. Näiteks on Riigikohus (1-171629/44) leidnud, et kuna vaimse alaarenguga ohver on varem suutnud vastupanu osutada, pidanuks ta seda tegema ka igal järgmisel korral.

Vaatamata tõigale, et teadlased räägivad juba ammu, et vägistatud inimestest väga suur osa – rootslaste hiljutise seksuaalvägivalla ohvrite uuringu kohaselt isegi kuni 75% ohvritest – meenutavad hiljem, et nad ei olnud lihtsalt võimelised vastupanu osutama.

Arstiteadus, arstid ja kliinilised psühholoogid on nimetanud seda tooniliseks tardumuseks; praktikas tähendab see, et rakendub inimese enesekaitserefleks ehk põgene-võitle-tardu-režiimist viimane. Põgenemise asemel ei pruugi suuta vastu hakata, karjuda, üldse mitte midagi teha. Tooniline liikumatus on automaatne reaktsioon, mis ei allu inimese tahtele, ja see ei tähenda nõusolekut. Varem (nt lapsepõlves) seksuaalvägivalda kogenud inimeste puhul käivitub tardumine suurema tõenäosusega.

See mõjutab ka inimeste valmidust üldse abi otsida. Kui nad teavad, et süsteem ja seadus pole nende poolel, siis miks peaksid nad riskima ning politseisse pöörduma? Kui aga seadus muutuks ja asetaks fookuse nõusolekule, mitte vastuhakule, tunneksid rohkemad ohvrid end õiguskaitsesüsteemi poole pöördudes kindlamalt. Teistes riikides, kus niisugused reformid on tehtud, ongi seda trendi näha – ohvrid julgevad rohkem teatada, sest nad teavad, et nende kogemust võetakse tõsiselt. See ei tähenda, et süütuse presumptsioon kuidagi kannataks. Valesüüdistuste hirm on levinud, kuid tõendid näitavad, et valesüüdistuste määr seksuaalkuritegude puhul on väga madal, jäädes vahemikku 2–10%. Teistes riikides, kus nõusolekuseadus on juba vastu võetud, pole

märkimisväärset kasvu valesüüdistustes täheldatud.

21 Euroopa riiki on sestap juba rakendanud nõusolekupõhise vägistamise definitsiooni. Neist 16 on rakendanud jah-mudelit, mis tähendab just seda, et mõlemad osalised peavad avaldama seksiks selget nõusolekut. Tulemus on tõesti ka olemas: ohvrid julgevad rohkem pöörduda politseisse ja prokurörid võtavad rohkem juhtumeid kohtusse. See näitab, et kui süsteem muutub, siis jõuab ka õiglus rohkemate ohvriteni.

Kuid seaduse muutmine pole ainult statistika küsimus. See hõlmab ka põhimõttelist muutust selles, kuidas ühiskond tajub ja käsitleb seksuaalkuritegusid. Nõusolekupõhises seaduses on öeldud selgelt: igal inimesel on õigus oma keha üle täielikule kontrollile, ilma et peaks oma vastumeelsust sõnade või tegudega tõestama. See muudatus oleks ka oluline sõnum laiemale ühiskonnale, muutes arusaama seksuaalsuhetest ja sellest, milline on vastastikuse austuse roll.

Õnneks ongi enamik lähisuhteid juba praegu nõusolekupõhised ja hoolivad. Kahjuks on ka vastupidiseid näiteid. Loodetavasti astume veel sammu selles suunas, et kaitsta ohvreid ja anda ühiskonnale sõnum, et vaikimine pole nõusolek.

Hannaliisa Uusmaa

President Kaljulaidi Fondi lähisuhtevägivalla ennetuse suuna juht

ÜHTSET LAHENDUST OTSIDES

Kui lennuki ohutusreeglid näevad ette, et esmalt aita ennast ja siis teisi, on politseitöös vastupidi – esikohal on teiste vajadused, kuid sageli politseiniku enese arvelt.

Füüsiliselt suudab politseinik end tervena hoida ja rünnet tõrjuda, kuid emotsionaalsed raskused libisevad ka kaitsevestist ja varustusest läbi. Üks viiest politseinikust kannatab vaimse tervise murede käes ning stress, ärevus ja depressioon ei ole esmareageerijale võõrad.

Põhja prefektuuri juhtimiskeskuse grupijuht Katrin Laasik on politseitööd teinud paar kümnendit. „Mu töö mõjutab mind nüüd natuke vähem kui varem. Lihtsamaks ei ole töö läinud, aga aastatega on paksem nahk kasvanud. Kunagi oli tõesti nii, et raskema vahetuse järel istusin autosse, nutsin kõigepealt peatäie ja alles siis sõitsin koju. Enam ma ei luba tööasjadel end niiviisi mõjutada,“ ütleb Katrin.

Esmareageerijad – olgu päästjad, politseinikud või meedikud – näevad oma igapäevatöös üksjagu ebaõiglust: liiga vara lõppenud elud, verised kuriteopaigad ning kaitsetud lapsed ja loomad, kellele on tehtud liiga.

Katrin on kogu oma teenistuse vältel olnud politseisündmuste lahendamise keskmes. Juhtimiskeskusel on selles tähtis roll, sest just sinna jõuavad hädaliste kõned ja korrapidaja peab tagama, et väljakutsed oleksid teenindatud. Ta peab leidma vaba patrulli, saatma selle sündmuskohale, samal ajal võimalikult palju taustatööd tegema ning jagama patrullile infot, mis neid sündmuse lahendamisel aitab.

Emotsionaalselt raske

Kuigi juhtimiskeskuse töötajad ei ole ise saapad maas sündmuskohal, elavad nad selle lahendamisele arvutiekraani või raadioside kaudu kaasa. Iga väljakutsega laseb korrapidaja endast läbi samad emotsioonid ja valu, mis inimesi ka sündmuskohal valdavad.

„Kõik lastega seotud õnnetused tõmbasid mul varem vaiba jalge alt täiesti ära. Kui tuleb sisse esmane kõne, et laps on hädas, loodad ikka parimat, aga siis hakkab patrullilt järjest tagasisidet laekuma ja paratamatult film peas kerima. Kui lapsepõnn upub, on see emotsionaalselt väga raske,“ sõnab Katrin ja lisab: „Mõtled olukorra ebaõiglusele, sest tema ei olnud milleski süüdi. See oli minu jaoks eriti raske, kui mu enda lapsed veel väikesed olid.“

„Juhtumid lapsega mõjutavad enim neid, kes on ise lapsevanemad, aga polit-

seinikus, kes lapsega seotud õnnetust lahendab, võib tekkida hirm lapsi saada,“ tunnistab Rakvere politseijaoskonnas patrullitööd juhtiv Ville Ränik. „Mul on kolm poega, ja kui puutun kokku väljakutsega, kus laps on üle elanud jõhkra kuriteo või hukkunud, jääb see loomulikult minuga kaasas käima.“

Kuidas üks või teine sündmus inimest vaimselt mõjutab, sõltub Ville sõnul elukogemusest. „Politseis on kõigil meil eri taust, vanus ja kogemused. Osa meist on lapsevanemad, osa mitte. Politseitöös kogetu on mind isana teinud ettevaatlikumaks ja ettenägelikumaks, kohati vahest liiga palju. Suudan paljudes situatsioonides näha riske, mida lapsed ei taju, aga millele ei pruugi ka teised lapsevanemad mõelda,“ ütleb Ville.

Öövahetus võrdub peapõrutusega

Traagilised väljakutsed on üksnes osa võrrandist. Tegureid, mis politseiniku rahulolu tööga mõjutavad, on rohkem. Vahetustega tööl on oma mõju. Näiteks töötavad patrullid neljapäevaste tsüklitega – kõigepealt kaks päeva, siis kaks ööd ja nii kaksteist tundi järjest.

„Öötöö tõenäoliselt paljudele ei sobi. Kui teed palju öiseid vahetusi, võib enesetunne päris morbiidseks minna. Näiteks kui elurütm on lähedaste omast täiesti väljas, mis võib kodus pingeid tekitada, või talvel, kui oled öösel pimedas tööl ja lähed magama, kui õues valgeks läheb,“ räägib Ville.

Katrinile selline nelja päeva rütm sobib. „Mulle meeldib, et mul on neli

Ville Ränik:

„Politseitöös kogetu on mind isana teinud ettevaatlikumaks ja ettenägelikumaks, kohati vahest liiga palju.“

vaba päeva. See aeg on nii väärtuslik ja mul on aastatega tekkinud oma rütm, kuidas need päevad veedan. Esimesel puhkepäeval magan, järgmisel koristan, kolmas päev on aiatöödeks ja neljas päev on iseendale.“ Säärased rituaalid on paljudele vajalikud, et oleks

mingigi stabiilsus töös, mis muidu on kui Ameerika mäed.

„Pole muidugi mõtet salata – öötöö hakkab paratamatult tervisele. Öeldakse, et üks öövahetus võrdub peapõrutusega. 25 aastat hiljem võib igaüks ise arvutada, kui palju mul neid on olnud. Juhtimiskeskuses istume kogu 12-tunnise vahetuse laua taga arvutis. Mida sa ikka seal öösel teed – sööd šokolaadi ja kaanid kohvi, et end ärksana hoida. Süda puperdab ja kehakaal paisub. Kokkuvõttes mõjutab see nii füüsilist kui ka vaimset tervist,“ tõdeb Katrin. Ville mõtleb pikalt küsimuse üle, kuidas töö tema vaimset tervist mõjutab. „Tegelikult tasub endalt küsida, kas see on töö, mis minu vaimset tervist

mõjutab, või olen see mina ise. Lihtne oleks oma probleemides süüdistada tööd, aga ennekõike tuleb endale peeglis otsa vaadata. Töid on erinevaid, nii on neil ka erinev stressitase. Kui inimene tunneb, et tema töö on liiga stressirohke ja häirib tema emotsionaalset tasakaalu, tuleb endaga aus olla ja küsida, kas ma tulen üldse sellega toime ja teen õiget asja,“ arutleb Ville.

Teiste aitamiseks peab endal hästi olema

Umbes seitse aastat tagasi koges Katrin läbipõlemist. See oli aeg, mil Tallinnas oli veel kolm politseijaoskonda: Ida-Harju, Kesklinna ja Lääne-Harju.

Katrin oli ressursihaldur Kesklinna politseijaoskonnas, mis oli neist kolmest intensiivsema koormusega.

„Istun õhtul arvuti taga ja hakkan järjest kutseid lahendama. Väljakutseid on palju, aga politseinikke, keda sinna saata, mitte. Nädalavahetuseti või palgapäevade järel oli isegi lihtsam: väljakutseid oli palju, aga patrulle ka. Vastukaaluks mõni suvaline teisipäev, kus ei tohiks justkui kutseid palju olla, aga on, ja mul ei ole sinna patrulli saata. Nii ma siis istusin seal ja nuputasin, kust ma need töökäed leian,“ meenutab Katrin.

„See on minu jaoks tänaseni kõige suurem stressitekitaja, sest emotsionaalselt ärevusefoon aina tõuseb ja

tunnen, kuidas seest keema lähen, aga käed on seotud. Lõpuks leidsin muidugi alati lahenduse, aga see tuli minu emotsioonide arvelt,“ selgitab Katrin. Just need olukorrad kurnasid Katrini ära. „Stress ja väsimus viisid olukorrani, kus mul ei olnud emotsionaalselt enam hea olla. Elasin igasse raskemasse juhtumisse end sisse, tööd oli palju, emotsioon lõi üle pea. Ühel hommikul vahetuse lõppedes ma enam vastu ei pidanud ja pahvatasin autosse istudes lihtsalt nutma.“

Katrin mõistis, et nii ei saa pikalt edasi minna ja ta peab midagi muutma. „Jõudsin arusaamisele, et ma ei lahenda ühtegi probleemi, kui olen ise katki ja end sama moodi edasi mõjuta-

Ville Ränik

Ühiskonnas on levinud vaimne ärevus

Cambridge’i ülikoolis uuriti 2018. aastal politseinike heaolu ja traumaatiliste sündmustega toimetulekut. Küsitlusele vastas üle 18 000 Ühendkuningriigi politseiniku, kellest peagu kõik (89,1%) olid kogenud traumeerivaid sündmusi.

Uurimuse kohaselt kogeb üks viiest politseinikust vaimse tervise häireid. Sama järeldas Ville Ränik, kui tegi osana oma Tartu ülikooli magistriõpingutest lühiuuringu vaimse tervise kohta politsei- ja piirivalveametis. Uurimus valmis selle aasta alguses ja sellele vastas ligi 800 PPA töötajat. Jällegi selgus, et igal viiendal vastajal oli depressiooni või ärevushäire soodumus.

Ligi 20%-l vastanutest oli soodumus depressiooniks ning umbes 20%-l oli ärevushäire. Umbes 40% täheldas vaimset kurnatust ja 30% unehäireid.

Ville uuris ka, kui varmad on inimesed abi saamiseks pöörduma kaplani või psühholoogi poole. Kaplani poole pöördumiste hulk oli väike, kuid enamus oli psühholoogi vastuvõtul käinud või vähemalt seda kaalunud.

„Sattusin 2023. aastal lugema Eesti inimarengu aruannet, kus on põhjalikult käsitletud meie elanikkonna vaimset tervist. Mulle jäi lugedes tunne, et me ei ole selles teemas ühiskonnana kaugele arenenud. Sealt tekkis huvi uurida, kuidas meil politseis seis on. Minu hinnangul ei tegele me vaimse tervisega piisavalt. Nägin võimalust uurimusega midagi uut välja selgitada ning paremaks muuta,“ selgitab Ville uurimisobjekti valikut.

„Iga kolmas vastanu kurtis vaimse kurnatuse üle, aga me ei erine sellega Eesti rahvastikust üldiselt. Võiks ju arvata, et politseis on kurnatust ja läbipõlemist rohkem kui teiste erialade esindajate seas, aga tegelikult oleme n-ö Harju keskmine. See tulemus annab aimu, et hoolimata stressirohkest tööst tuleme pingetega hästi toime. Mõistagi ei tahaks ma näha politseinike seas rohkem stressi kui teiste inimeste hulgas, kuid niisugune tulemus paneb siiski muretsema ühiskonna pärast laiemalt,“ ütleb Ville.

da luban. Inimene saab teisi aidata siis, kui endal läheb hästi. See on ka minu soovitus kolleegidele – tuleb võtta aega iseenda ja töökaaslaste jaoks,“ ütleb Katrin.

Hooli ja tunne huvi

Veidi vähem kui kümme aastat tagasi läks PPA üle grupipõhisele juhtimisele. Grupis on tavaliselt kuni kümme inimest, mis tähendab, et seltskond on piisavalt väike, et iga juht teaks ja tunneks hästi oma inimesi, jõuaks õigel ajal sekkuda ning abi pakkuda, kui seda kellelgi vaja on.

Juhtimiskeskuses on grupid väiksemadki, tööl on tavaliselt viis-kuus inimest korraga. „Oleme meeskonnana läbi põimunud ja teame üksteist kohati paremini kui oma pereliikmeid. Aastaid koos töötades õpid tundma teise inimese päästikuid – kes vajab pahuras olekus toetavat sõna ja kes tahab, et ta rahule jäetaks. Oleme oma töös edu-

kad, sest oleme üks tiim ja usaldame üksteist ka oma emotsioonidega. Meie meeskonnas on tähtis emotsioonid endast välja lasta, vajaduse korral karjume, naerame või vihastame,“ kirjeldab Katrin.

Katrini hinnangul on kurbus, viha, pisarad ja naer lubatud. „See on osa inimeseks olemisest ja osa politseitööst. Kolleegid ei eelda meilt, et me oleme masinad, kes ei tunne ega näita ühtegi emotsiooni. Kõige tähtsam on hoida neid inimesi, kes on meie ümber. See ei pea olema meeskonna suur debriifing pärast keerulist sündmust; mõnikord piisab sellestki, kui kohvinurgas inimeselt küsida, kuidas tal läheb, või teda kallistada,“ toob korrapidaja näite. Ville samastub Katrini mõttega ja ka tema arvates on tähtis kolleegidega lihtsalt rääkida ja küsida, kuidas läheb. „Näiteks püüan pärast rasket õnnetust ikka inimeselt uurida, kuidas ta end tunneb. Töötame ju päevast päeva koos ja kes muu peaks inimeses muutusi

Katrin Laasik: „Oleme oma töös edukad, sest oleme üks tiim ja usaldame üksteist ka oma emotsioonidega.“

märkama kui mitte tema lähedasemad kolleegid. Patt on jätta seda tähelepanuta, kui kolleegi käitumine muutub.“

Aidata saab end ainult ise Üheksakümnendatel tööl olnud politseinikud mäletavad, kuidas isiklikke muresid eirati ja eluga prooviti lihtsalt edasi minna sellega päriselt tegelemata. Suhtumine vaimsesse tervisesse ja oma muredest rääkimisse on muutunud ning leidub piisavalt kolleege ka juhtide seas, kes avatult räägivad, et on psühholoogilt abi saanud.

loogilisest nõustamisest ja toodi esile praktikat, kus kliiniline psühholoog tuleb ise politseijaoskonda kohale, et abi oleks võimalikult hästi kättesaadav ning politseinik ei peaks ise kuskile minema. Tohutult hea ettevõtmine ja väärib kiitust, aga väga kriitilise punktina märgiti ühe juhi suhtumist, kes ütles oma inimestele, et kui nad vastuvõtule lähevad, ei ole järgmisel päeval vaja tööle tulla. Asutus võib teha kõike, et töötajaid aidata, aga juhidki peavad selle mõtteviisiga kaasa tulema,“ nendib Ville.

„Tõenäoliselt on meil tänapäevani peidetud kujul siiski stigmatiseerimist ja eelhoiakuid. Olen kuulnud kolleegi suust näiteks ütlust, et neli tundi und on piisav, mõned kuulsad väejuhid magasid ka neli tundi. Ent ka naljaviluks õhku visatud fraasil võib olla oma mõju,“ selgitab Ville ja lisab, et ka see, kuidas end väljendame ja midagi sõnastame, võib teist inimest mõjutada.

Nii Ville kui ka Katrin nõustuvad, et mustal huumoril on politseitöös oma koht – see on üks viis toime tulla rusuvate sündmustega, mille keskel politseinikud päevast päeva on. „Politseinik peab rasketel hetkedel säilitama kaine mõistuse ja huumorimeele, aga must huumorgi võib tekitada pingeid, kui keegi naljast valesti aru saab või seda ebasobivaks peab. Seega peame pingutama, et töökeskkond oleks kõigile meeldiv,“ ütleb Ville.

Villele meenub üks uurimus Ameerika Ühendriikide politseijõudude seas.

„Seal oli juttu politseinike psühho-

Teadlikkus vaimsest tervisest on Ville hinnangul politseis hea. „Abi on kättesaadav, aga selle saamisel on kõige suurem takistus inimene ise. Kas inimene suudab üle olla eelarvamustest ja hirmudest ning abi otsida või mõtleb ta ise endale sel teel takistusi juurde?“ Näiteks kumab mõlema politseiniku jutust, et psühholoogi juurde esmajärjekorras ei minda. „Paljud on arvamusel, et psühholoog ei mõista politseiniku muresid. Me ei tea psühholoogi töömeetodeid ja arvatakse, et ebamugavatele küsimustele vastamine kuskile ei vii. Kolleegidega on lihtsam samastuda, sest nemad kogevad samu asju ja taipavad, mida inimene üle elab. Seetõttu on kolleegidele end ka lihtsam avada,“ selgitab Katrin. Asutus pakub võimalust vaimse tervise nõustamiseks, tasuta psühholoogivisiite ja toeks on kaplanid. Pärast rasket sündmust on sekkumine kohustuslik. Ei ole ühte õiget viisi oma vaimse tervise eest hoolitsemiseks. See peaks olema nagu Rootsi laud, kus on parasjagu kasutusel see meetod, mida on kõige rohkem vaja, olgu see hea unerutiini sissetöötamine, käik psühholoogi juurde, trenn või raamatu lugemine. „Minu rutiin ja absoluutne reegel on minna pärast iga vahetust duši alla. Pesen selle päeva maha ja ei vii tööd endaga koju ega voodisse,“ ütleb Katrin. Ka sellised igapäevased harjumused, nagu hobidega tegelemine, hea uni, kirikus, trennis või seenel käimine, aitavad vaimset tervist hoida. Tähtis on sellest Rootsi lauast omale sobiv menüü kokku panna ja vajaduse korral täiendada.

Leana Loide PPA kommunikatsioonibüroo

Katrin Laasik

CVKeskus.ee uurimuse järgi on politsei- ja piirivalveamet ihaldusväärsete tööandjate seas 16. kohal.

„Oleme teinud palju tööd selle nimel, et Eesti inimene teaks, kui palju ägedaid töid on võimalik politseis teha. Võrreldes paljude teiste tööandjatega saab PPAs teha tõelise tundega tööd. Politseinikud teevad iga päev midagi head Eesti inimeste jaoks ja aitavad muuta Eesti elu paremaks,“ sõnas PPA peadirektor Egert Belitšev. Esimest korda pääses PPA CV keskuse ihaldusväärsete tööandjate nimekirja 2021. aasta, mil olime 20. kohal, nii et oleme edetabelis tõusnud 4 pügala võrra. Eraldi peetakse arvestust avaliku sektori pingerea üle, kus PPA asub tänavu 10. kohal.

2024. aasta ihaldusväärseimaks tööandjaks ehk ettevõtteks, kus Eesti elanikud kõige enam töötada soovivad, valiti LHV Pank. Esikolmikusse kerkis Swedbanki kõrvale Wise.

85% Eesti inimesi usaldab politseid

Eesti inimeste usaldus PPA vastu on 85%, mida on kaks protsenti vähem kui möödunud poolaastal.

24.–30. oktoobrini enam kui tuhande inimese seas korraldatud Turu-uuringute ASi küsitluses hinnati taas 28 institutsiooni ning selgus, et enim usaldatakse endiselt päästeametit ja häirekeskust, kellele järgneb PPA. Kolmandal kohal oleme püsivalt olnud alates 2005. aasta II kvartalist. PPAd usaldusväärseks pidajaid oli keskmiselt 85%, sealhulgas pidas PPAd väga usaldusväärseks 36% vastajatest. Ebausaldusväärseks pidajaid oli 11%, mis on sama palju kui möödunud poolaastal. PPA usaldajaid on keskmisest veidi

enam naiste seas, 15–24 ning 35–44 ja üle 54aastaste hulgas, kutse-, kesk- ja kõrgharidusega ning peamiselt eesti keeles suhtlevate inimeste seas. PPA mitteusaldajaid on keskmisest veidi enam meeste, 25–34 ja 44–54aastaste, alg- või põhiharidusega, mitte-eestlaste, oskustööliste, reatöötajate, mittetöötavate, Kirde-Eesti, suurte linnade ja madala sissetulekuga elanike seas. Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga langes usaldus vaadeldavatel institutsioonidel keskmiselt –3,4%. Statistiliselt olulisel määral usaldatakse nüüd tollasest rohkem vaid peaministrit. Langus usalduses on tabanud aastaga enamikku institutsioone, olulisel määral neist 15, kõige enam RMK-d ja Töötukassat.

Ida-Harju jaoskonna uueks juhiks saab Inna Toater

Uuest aastast hakkab Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonda juhtima senine menetlustalituse juht Inna Toater.

Põhja prefektuuri prefekt Ats Kübarsepp sõnas, et Inna kasuks mängis tema positiivne teeme-ära-suhtumine ja oskus leida võimalusi ning lahendusi ka kõige keerulisematele juhtudele, samuti pikaaegne juhtimiskogemus menetlusüksuses, millel on olnud kandev osa jaoskonna töös ja toimimises.

„Inna on juht, keda Põhja prefektuuris laialt tutvustada pole vaja, teda hindavad nii meie enda inimesed kui ka välispartnerid. Inna on panustanud palju erinevate politseioperatsioonide staapides ning kahtlemata jääb silma tema julgus, sest mitmetes keerulistes menetlusi puudutavates küsimustes on ta võtnud ka ajakirjanduse huvi ja avalikkuse surve enda kanda. Mul on väga hea meel, et uus juht tuli jaoskonnast seest. Inna tunnetab hästi, mida ootavad jaoskonna töötajad uuelt juhilt, ning viib kindlasti suurepäraselt edasi Rogeri käekirja,“ kirjeldas Ats.

„Selge sõnumi“ tänuüritusel märgiti PPA e­trahviteate uuendust

Eelmisel nädalal anti üle 2024. aasta selge sõnumi auhinnad, kus žürii tunnustuse pälvis PPA e-trahviteate uuendus.

PPA muutis trahviteadete sõnastust möödunud aastal. Teatest kaotati kogu bürokraatlik info ja selle asemele sai lihtsas keeles kirja kõige olulisem – mis on

trahvi suurus ja kuidas seda maksta saab. Lisaks oli kirjale lisatud ennetussõnum, mida seal varem polnud.

„Taipasime, et meie praegune trah-

Kilingi-Nõmmes avati uus siseturvalisuse

ühishoone

viteade ei kasuta ära võimalust öelda tuhandetele liiklusrikkujatele ennetussõnumit. Nii asusimegi nuputama, mis sõnadega saaksime tõmmata inimese tähelepanu ja panna teda mõtlema oma käitumise üle,“ kirjeldab PPA innovatsioonijuht Laura Aaben.

Meeskonna kirglike arutelude tulemusena sai selleks lauseks „Usume, et Te ei kiirustanud meelega ja tegelikult soovite olla nende autojuhtide seas, kes parandavad Eesti liikluskultuuri“. Sääraste sõnadega sooviti koputada inimese südametunnistusele ja anda edasi politseinike heatahtlikku suhtumist ja usku, et inimesed soovivad olla seadusekuulekad.

Uuendatud teatele tehti ka mõjuanalüüs, millest selgus, et uue teate saanud inimesed maksid trahvi ära kiiremini ja oluliselt kasvas hoiatustrahvi portaali kasutus. Sellel tulemusel on ka rahaline mõju. Mõju liikluskäitumisele kahjuks mõõta ei saanud, sest seda piiravad erinevad andmekasutuse reeglid. Trahviteate uuendamise meeskonnas olid Laura Aaben, Alar Karu, Andres Kirsing, Aive Mägi, Kirsti Hindreus, Krisli Kaldaru ja Reelika Rebane.

Otsus kandideerida Ida-Harju politseijaoskonna juhiks oli Inna sõnul väga läbi mõeldud. „Mõistan vastutust, mis uue ametikohaga kaasneb, kuid olen alati oma tööd teinud suure kirega ning usun, et ei vea meeskonda alt. Mõistagi on valdkondi, millega pean ennast veel kurssi viima, kuid arvan, et olen üsna süsteemne ja eesmärkidele orienteeritud ning mul on selge arusaam, kuidas kogukonnas jaoskonnajuhina turvalisust luua. Uues ametis on minu fookus kindlasti inimestel, kes oleksid motiveeritud ja õnnelikud ning tahaksid oma tööd teha. Samuti pean väga oluliseks koostööd – kui tahame jõuda probleemide tegelike põhjusteni ja mõjusate lahendusteni, saame edukad olla vaid üheskoos partnerite ja kogukonnaga. Jaoskonna juhina on oluline viia juhtkonna liikmeteni teadmine, mis on kõige kriitilisemad tegevused, mis aitavad meil jõuda tulemuseni, mille saavutamist Eesti inimeste turvalisuse tagamisel kõige tähtsamaks peame,“ rääkis Inna.

Jaoskonna juhina alustab ta tööd 2. jaanuaril 2025.

29. novembril avati Kilingi-Nõmmes uus siseturvalisuse ühishoone, kus asuvad tööle nii päästjad kui ka politseinikud. Uus maja on projekteeritud energiasäästlikult ning päästjate ja politseinike praegustele vajadustele sobivalt.

Siseminister Lauri Läänemetsa sõnul on viimastel aastatel teinud riik märkimisväärseid investeeringuid, et luua oma siseturvalisuse töötajatele paremad töötingimused. „Iga nüüdisaegse tehnika ja varustusega hoone parandab meie päästjate-politseinike töötingimusi ning loob paremad eeldused ja võimalused väljakutsetele reageerimiseks. Kilingi-Nõmme siseturvalisuse hoone kasvatab seega turvatunnet kogu Saarde vallas ja selle lähiümbruses,“ ütles siseminister.

Pärnu politseijaoskonna juht Üllar Kütt rõõmustas, et uued majad ei kerki ainult maakonnakeskustes. „Politsei kohalolu on vaja igas Eesti paigas ja tänu sellele majale saavad politseinikud olla siin, kogukonna lähedal. Kuigi politseitööd teevad inimesed, mitte majad, an-

nab hea töökeskkond kindlasti ka võimaluse keskenduda olulisele ja politseinik ei pea tegelema olmeprobleemidega.“

„Sel aastal oleme saanud avada uued komandod Jüris, Haapsalus, Paides, Viljandis ja nüüd ühishoone Kilingi-Nõmmes. See on oluline, et tagada meie päästjatele ja politseinikele tänapäevased töökeskkonnad ning ühtlasi kasvatada päästevõimekust terves Eestis. Uus A-energiaklassi komando Kilingi-Nõmmes on varustatud nii päikesepaneelidega kui ka statsionaarsete generaato-

ritega, mis tagavad parema valmisoleku kriisiolukordadeks,“ sõnas Riigi Kinnisvara juhatuse liige Janek Lepp. Hoone peasissepääsu ilmestab kunstikonkursi võitnud Maret Sarapu teos „Süsinik ja kevlar“. Klaaspannoos võib näha viiteid rahvuslikule kaheksakannale, teenetemärgile ning erakordselt vastupidavale süsinik- ja kevlarkanga tekstuurile. Kilingi-Nõmme ühishoone projekteerija oli Novarc Grupp OÜ ning arhitektid Reino Rass ja Inge Sirkel-Suviste. Hoone ehitas Embach Ehitus OÜ.

Vasakult: PPA peadirektori asetäitja varade alal Janne Alavere, innovatsioonijuht Laura Aaben, õiguskantsler Ülle Madise ja EKI direktor Arvi Tavast

RATSAPOLITSEI

hurjutas suplejaid ja ohjeldas rongkäike

Eesti politsei 106. sünnipäeval on paslik vaadelda üht killukest politsei ajaloost ehk meenutada ratsapolitsei tegevust.

Eesti politsei asutati 12. novembril 1918. aastal Tallinnas ning sellel ajal asutati ka ratsapolitsei, mis kuulus välipolitseinike koosseisu. Raamatus „Eesti politsei loomine ja areng 1918–1940“ on autor Mai Krikk kirjeldanud, et ratsareserv oli üks mobiilsemaid ning tugevamaid politseiüksusi, kuna hobustega pääses liikuma kohtadesse, kuhu sõidukiga ei saanud ja jala minna ei olnud mõtet. Tallinna ratsapolitseinikke kutsuti rahvasuus aeg-ajalt vanapoisteks. Nad olid kõva sõna ja karmi käega mehed, kes koostasid eeskirju rikkunud voorimeestele, kaupmeestele ja teistelegi üsna krõbedaid protokolle. Peale liikluse reguleerimise ja korraldamise kuulus ratsapolitseinike tööülesannete hulka loomade piinamise takistamine ja selle ärahoidmine. Piinamisega pidi

eriti tähelepanelik olema laatadel, kus loomad sageli nälgisid ja külmetasid.

Suvel oli tihtipeale probleeme järvede ääres suplejatega. Kui järvevahid ei suutnud suplejaid ise korrale kutsuda, kutsuti kohe appi ratsapolitsei.

Ratsapolitsei pidi tihti koos kaitse- ja kriminaalpolitseiga välja sõitma Harjumaale ning vahel lausa Läänemaale. Harju maakonna piires Pirital oli suvekuudel väljas ratsapatrull, kes kontrollis piirkonnas ning vajaduse korral ajas laiali pahempoolsete jõudude korraldatud rongkäike.

Ratsapolitseinikel oli võrreldes tavapatrulliga rohkem tööd ja vähem vaba aega, kuna hobuse eest tuli hoolitseda oma vabast ajast. 1995. aastal oli ka Haapsalus oma pisike ratsapatrull, mis toimis umbes kolm aastat. Haapsalus suhtuti

hobustesse lausa vaimustusega. Neid pildistati, tehti videoid, lapsed tahtsid pai teha. Tolleaegsed kordnikud rääkisid, et jaanipäevase vahikorra ajal pidi mõni auto peaaegu vastu puud põrutama, sest juhid jäid ratsa sõitvaid politseinikke ja hobuseid ammulisui vaatama.

Endine Haapsalu jaoskonna politseiametnik Meelis Laurmann oli ratsapolitseis küll lühikest aega, kuid seda aega ta ei kahetse. Tema jaoks oli kõige ekstreemsem olukord ratsapolitseis värbamisprotsess, kuna talle ei antud muud varianti kui otse politseikoolist hobuse selga ja patrulli. Kõige raskem kogu asja juures oli loomaga ühise keele leidmine ja liikuma saamine. Praegune Haapsalu jaoskonna patrullpolitseinik Ivar Läll teab rääkida, et Haapsalus oli esimene ratsapolitsei taasloodud Eesti politseis. Haapsalu eeskujul loodi hiljem ratsapolitsei ka Tallinnas ja seal toimis see pikemalt. Ratsapolitsei oli Haapsalus paar-kolm aastat. Rohkem kui kümmekond aastat tagasi oli näha veel Tartu piirkonnas liikvel kahte ratsutajat politseivormis: Jana Õim ja Kristi Tertõtšnaja. Nad ühendasid oma töö ja hobi ning käisid suurürituste ajal politseitööd tegemas. Ratsapatrulli võis näha ka Mustvee suveüritusel, Otepää lipupäeval ning Jõgeva küüslaugufestivalil.

Elina Laas, Haapsalu jaoskonna veebipolitseinik

Valik raamatuid

Effective crisis communication: Moving from crisis to opportunity

Robert R. Ulmer, Timothy L. Sellnow, Matthew W. Seeger Thousand Oaks: SAGE, 2023

Raamatus on kolm tänapäeva kõige lugupeetumat kriisi- ja riskikommunikatsiooni teadlast andnud ülevaate uuemast teooriast ja praktikast ning uuenduslikest vaadetest kriiside lahendamisele. Teoses on esitatud põhjalikke juhtumiuuringuid, mis tõstavad esile õnnestumisi ja ebaõnnestumisi kriisijuhtimise põhiprobleemidega tegelemisel, ebakindluse juhtimisel, tõhusal suhtlemisel, riskide mõistmisel, suhtlemiseetika edendamisel, organisatsiooni õppimise võimaldamisel ning kriisile uuenevate reageeringute loomisel. Erinevalt teistest kriisikommunikatsiooni tekstidest on selles trükises vastatud küsimusele „Mis nüüd?“ ning selgitatud, kuidas organisatsioonid saavad kriisist väljuda ja kuidas nad peaksid seda tegema. Raamatu autorid on andnud juhiseid paljude praeguste kriisidega kaasnevate probleemide lahendamiseks ning muutmiseks, et kriisist üle saada.

ORBIT: the science of rapportbased interviewing for law enforcement, security, and military

Laurence J. Alison, Emily K. Alison, Neil D. Shortland, Frances SurmonBöhr New York: Oxford University Press, 2021

ORBIT (Observing Rapport Based Interpersonal Techniques) on lähenemine suure väärtusega kinnipeetavate küsitlemiseks, mis hõlmab metoodika analüüsi ja uurimise kõrval ka koolitusraamistikku. Raamatus on käsitletud ORBITi ainulaadset vaatenurka mõistvale inimsuhtlusele ja selle olulisusele keeruliste teemade, sealhulgas kahtlustatavate, kinnipeetavate ja suure väärtusega sihtmärkide ülekuulamisel. Autorid on andnud ülevaate ORBITist, mis on töötatud välja ligi 2000 tunni salvestatud ülekuulamiste analüüsi põhjal. Viidates sellele andmekogule, mis

on vaieldamatult suurim omataoline maailmas, määratlevad nad mõistvat inimsuhtlust, selgitades, kuidas ja miks see toimib. ORBITis on paljastatud, mida need andmed näitavad: sellisel suhtlusel põhinevad meetodid töötavad ning sundimine, veenmine ja ähvardused mitte. Autorid on eluliste näidete ja hoolika analüüsi kaudu näidanud, miks tuleb karmidest meetoditest loobuda ning miks kaastunne ja teineteisemõistmine toimivad.

Handbuch polizeiliches Einsatztraining: Professionelles Konfliktmanagement Theorie, Trainingskonzepte und Praxiserfahrungen

Sisekaitseakadeemia raamatukogu

• kodulehekülg sisekaitse.ee/raamatukogu

• raamatud digiriiul.sisekaitse.ee

• müügil olevad trükised sisekaitse.ee/kirjastus

Rändepoliitika aastaraport 2024

Toimetanud Mario Staller, Swen Koerner Wiesbaden, Germany: Springer, 2022 Käsiraamatus on operatiivkoolitajatele, politseinikele, otsustajatele ja teadlastele pakutud praktilist ning tõenduspõhist vaadet politsei operatiivkoolituse teemale. Raamatu keskmes on operatiivõppe koolitusprotsess. Käsitletava raamistiku moodustavad kolm vaatenurka: akadeemiline, praktiline ja eelakadeemiline; teemad ulatuvad uuenduslikest teoreetilistest mudelitest ja uuematest koolitusnõuetest kuni praktiliste tegevusnõueteni. Lugejad leiavad trükisest väärtuslikke soovitusi, et tulla toime igapäevase politseitööga.

Riigikaitse. Õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele

Ain Siimon, Andris Sprivul, Daisi Želizko, Helen Kahur, Hellar Lill jt. Tallinn: Maurus Kirjastus, 2024

Õpikus on antud hea sissejuhatav ülevaade paljudest riigikaitsega otseselt seotud aspektidest, nende hulgas näiteks Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikast, esmaabist, relvaõppest ja ohutusest, sõjaajaloost ning elanikkonnakaitsest ja siseturvalisusest. Et tugevdada noorte sidet riigiga, on õpiku 17 autorit koondanud vajaliku info, mis aitab õpilastel mõista laiapindse riigikaitse olulisust ning Eesti riigikaitsepoliitika põhimõtteid. Õpikus on teemade juures punkte aruteluks ning erinevaid teoreetilisi ja praktilisi ülesandeid.

Eike Luik, Annika Murov, Barbara Orloff, Kristi Anniste, Marian Juurik Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2018–…

Raportis on antud ülevaade 2023. aasta tähtsamatest tegevussuundadest rändeja varjupaigavaldkonnas Euroopa Liidu liikmesriikides, Norras, Euroopa rändevõrgustiku (EMN) vaatlejariikides ning Eestis. Käsitletud on rändepoliitika eri valdkondade statistilisi trende, muutuseid poliitikas ja praktikas ning esitletud võrdlevaid ülevaateid ja seda, millised on need muudatused Euroopa Liidu riikide kontekstis. Ränderaport on jaotatud kümnesse teemapeatükki. Sissejuhatuse järel on peatutud üldistel rändetrendidel ja -arengusuundadel, seaduslikul rändel, rahvusvahelisel ajutisel kaitsel, kohanemisel ja lõimumisel, kodakondsusel, ebaseaduslikul rändel, tagasisaatmisel päritoluriiki ning arengukoostööl.

Drone drills: How to prepare for a drone incident

Andrè Haider

Germany: The Joint Air Power Competence Centre, 2022

Trükises on käsitletud viivitamatuid tegevusi, mida üksikisikud peaksid drooniintsidendi esimestel minutitel enne valvejõudude, politseinike või muude esmareageerijate saabumist tegema. Autor ei ole keskendunud professionaalsete C-UAS-süsteemide pakutavatele tehniliselt täiustatud vastumeetmetele, vaid on pannud rõhku inimeste juhendamisele, kuidas drooniintsidendile ohutult ja tõhusalt reageerida, nagu näiteks esmaabimeetmete andmine enne kiirabi saabumist või evakueerimismeetmete võtmine enne pommirühma ilmumist.

Vaata uudiskirjandust

Artikli tarbeks vestles autor endiste Haapsalu ratsapolitseinikega ja kasutas materjale Mai Kriki raamatust „Eesti politsei loomine ja areng”, Eesti Sõnumitest ning Õhtulehest.

Eelmises Radaris olnud ristsõna õige vastus on „kui sul pole kummikuid“. Aitäh kõigile, kes saatsid enda vastuse! Õigesti vastanute seast võitsid Radari logoga joogipudeli Triin Kukk, valvepolitseinik Reelika Riiga ja grupijuht Edgar Paul Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust. Selle Radari ristsõna vastuseid ootame aadressile siseveeb@politsei.ee märgusõnaga „ristsõna“.