Iga tee algab esimesest sammust

2007. aastal PPAs kaplanina alustanud ja nüüd juba kaheksa aastat peakaplani ametit pidanud Valdo Lusti väitel on PPA oma inimeste vaimse tervise toetamisel käinud maha pika tee, kuid minna on endiselt veel palju.

Peakaplan rõhutab, et täit vastutust oma töötaja vaimse heaolu eest ei saa võtta üksnes tööandja, vaid inimene peab ka ise õppima end tundma nii palju, et teab, mis teda kriitilises olukorras kõige enam aitab. Pool võitu on juba huvi selle vastu. „Kui inimene tunneb abi vastu huvi, siis on see väga hea algus!” arvab Valdo

Kas PPA on oma töötajate vaimse tervise toetamisel olnud edukas?

Organisatsioonina oleme kindlasti oma töötajate vaimse tervise toetamisel käinud maha väga pika tee. Kui ma 2007. aastal kaplanina politseisse tööle tulin, oli laialt levinud suhtumine, et igasuguse abi vastuvõtmine näitab nõrkust.

Väga palju esines ka mõttelaadi, et minu psühholoog ja kaplan on sügavkülmas. Praegu oleme jõudnud niisugusest mõtteviisist kaugele, aga selleks on läinud palju aega ja järjepidevat tööd. Ükski muutus ei sünni üleöö. Selles valdkonnas on muidugi kogu ühiskond edasi arenenud ning arusaamine abi vastuvõtmisest on kasvanud. Samamoodi on paranenud teadmine, mis abi inimene vajab. Toona oli juhtidelgi arusaam vaimse tervise toetamise olemusest teistsugune. Levinud oli praktika, et pärast mõnda kriitilist olukorda järgnes käsk minna psühholoogi juurde. Kui juht esitles psühholoogi juurde saatmist kui karistust, siis karistusena see töötajale ka mõjus ja niimoodi see vaimset heaolu mõistagi ei toetanud. Juhi roll eeskujuna on ääretult tähtis – kui juht usub, siis usub ka tema meeskond. Aga veel kord, kõik muutused võtavad aega ja need tulevad ajaga, pideva tööga ning generatsioonide vahetumisega.

PPA peakaplan Valdo Lust

Sügisest oleme rakendanud praktikat, et pärast rasket sündmust tuleb sellega kokku puutunud kolleegidel läbida enne tööle naasmist kohustuslik sekkumine.

Need on erinevad asjad ja erinevad vaatenurgad. Praegu oleme jõudnud nii kaugele, et me teame, mida kriitilises olukorras teha. Me teame, et on olemas valikud ja lahti kirjeldatud protseduurid. Me saame koos inimesega vaadata, mis käsitlusviis teda aitab. Need on kõik kirjeldatud ja läbi käidud selleks, et kriitilisest olukorrast ei kasvaks välja kriis. Kui need protseduurireeglid on kirjas, siis ei teki meil peataolekut: me teame, mida peame tegema ning mis on järgmine samm.

Lihtne paralleel on näiteks liiklusõnnetuse sündmuskoht. Kuigi olukord on hull, siis teab politseinik, mida ta peab tegema selleks, et õnnetuses osalenud inimesed abi saaks ja keegi teine ohtu ei satuks. Ei järgne segadust, sest protseduurireeglid on kirjas. Samamoodi on vaimse tervise toetamisel.

Oluline on inimene ise ja kui hästi ta end tunneb. Üks meie kolleeg rääkis hiljuti, et pärast rasket sündmust on tal vaja 3–4 päeva omaette olla ja analüüsida, mis juhtus. Kui pärast rasket sündmust näiteks teisel päeval teda kuhugi suunata, siis see talle ei sobi. See katkestab tema n-ö tervenemise. Siin ongi oluline inimese enda teadlikkus, mis on see, mis teda aitab. Mõni tahab rääkida kohe, teine soovib hoopis koju lähedaste juurde minna ning kolmandat ei tohikski võib-olla koju lasta.

Pikk tee on käidud, aga vähemalt niisama palju on vist ees.

Kindlasti. Selle pika tee käimisest annab tunnistust seegi, et praegu on meil asutuses teemad, millest me veel mõni aeg tagasi üldse ei rääkinud, näiteks töökius. Selle üle on natuke nalja heidetud, kuid see on igal juhul asi, millega peame tegelema. Samaaegu peame ka väga palju õppima, mis see on. Kuidas anda sellest juhile teada? Kuidas teha nii, et sellest ei saaks piltlikult öeldes malakas? Siin peavad juhidki õppima. Meil on tööl väga palju noori, keda on kasvatatud teises vaimus ja kes näevad mõnda situatsiooni ehk hoopis teistmoodi kui nõukogude kasvatuse saanud „saurused“. Seal tekivad need põrkumiskohad. Olen väga selle poolt, et terve töökeskkonna juurde kuulub sõbralik lõõp, ilma selleta oleks päris nukker tööl käia. Kust läheb aga heatahtlikkuse piir, seda on vaja natuke kraadida. Meil on olemas eetikakoodeks, kus on päris heade näidete varal esile toodud, mis hetkest võib mõni otsus, repliik või žest töökiusuks muutuda. Kui me ka eksime, tuleb sellest õppida.

Mingis mõttes on see uude ajastusse astumine, aga jällegi – õppida on palju ja päris vabaks me sellistest põrkumiskohtadest ilmselt ei saagi.

Kuidas teile tundub, kas meie inimesed leiavad pakutava abi üles või on siin veel vaja tööd teha?

Mulle näib, et me oleme väga palju ja alati võimalust kasutades rääkinud sellest, mis abi PPA kaudu on vaja saada. Tõesti, igal võimalusel! Aga peagu alati kipub siseuuringutest selguma, et on päris palju inimesi, kes pole neist kuulnudki. Olen mõelnud, miks see nii on, ja jõudnud järeldusele, et ehk on inimestel kahtlus, kas üks või teine seisukoht on talle.

Arvan, et läbimurre tuleb järk-järgult. Kui inimesed, kes on abi vastu võtnud ja saavad aru, et see on hea asi, see on neid aidanud, ning räägivad sellest ka oma meeskonnas, siis võiks see olla üks võti info jõudmiseks inimesteni. Kui meile tuleb vastu kolleeg, kes kurdab, et on omadega läbi, siis võib talle julgelt öelda, et abi on olemas ja see tuleb lihtsalt vastu võtta.

Mis abi saab inimene kaplanilt? Kaplanilt saab hingelist esmaabi. Me ei ole psühholoogid, me ei tee teste ega profileeri inimesi. Me ei ütle kunagi, kas see inimene võib relva kanda või mitte, kas ta on terve või peaks minema ravile. Me oleme hingehoidjad ja teenime oma kohalolekuga. Läheme piirivalvuri juurde kordonisse, käime kodudes ja kanname sedasama vormi, mida kolleegid. Oleme sageli see lüli, kes tegeleb inimesega siis, kui asjad ei ole veel hullud. Me teeme väga palju ennetustööd. On olukordi, kus juht näeb, et tema meeskonnas on inimene n-ö ära vajunud, aga midagi hullu ei ole veel juhtunud. Siis lähebki kaplan kohale ja räägib. See on lõik ennetusest, et me ei peaks mingil ajal astuma väga radikaalseid samme ja inimeselt näiteks relva ära võtma või kohe arsti kutsuma. Me oleme seal vahepeal, et need asjad ei jõuaks nii kaugele.

Juhi roll eeskujuna on ääretult tähtis –kui juht usub, siis usub ka tema meeskond.

See on ala, mille katab sageli ära üksnes kaplan. Me oleme justkui kaasteekäijad inimese mures. Väga tähtis on usaldus. Meil on pihisaladuse hoidmise kohustus ja seda me hoiame nagu kulda. Oluline on seegi, et kaplan peab olema avatud ja abiks nii juhile kui ka alluvale. Me ei vali pooli ning tihtipeale vajavad kuulajat mõlemad.

Kui palju meie juhid märkavad, et keegi meeskonnas vajaks tuge?

Arvan, et see on aastast aastasse palju paremaks läinud. Seda märkavad sageli ka kolleegid. See on siiras mure, kus inimene hoomab, et tema kolleeg ei ole päris endine ja midagi on ehk juhtunud.

Põhja kaplan Priidu Ellam, peakaplan Valdo Lust ja Lõuna kaplan Tuuli Raamat

Meil on väga mitmetahulised tööd, kus on palju ohte ja kriitilisust. Millised võivad olla tagajärjed, kui me ise vaimselt läbi oleme?

Me ei saa tekitada säärast olukorda, kus meil stressi ei ole, aga me saame õppida sellega toime tulema. Õpime iseennast tundma ja valdama ressursitunnetust. Kõige raskem hetk on see, kui inimesel on ühel päeval lihtsalt kumm tühi, ta ei näe millelgi mingit mõtet ning sära on kadunud. Seal me kaotame oma inimesi ja pole vahet, kas on tegu eesliinitöötaja või tugiteenistujaga.

Toon siin ühe näite. Koroonaajal oli üks meie inimene paar päeva arvuti tagant ära. Kui ta tööle tagasi tuli, oli tal postkastis 800 lugemata kirja. Ta mõtles, et kui ta need 800 kirja läbi loeb, siis ei ole temast mingit töötegijat. Ta kustutas kõik kirjad ära, ja mitte midagi ei juhtunud. Ta sai rahulikult oma tööd teha.

See on nüüd mõttekoht, kuidas me asutusena toimime kriisis. Kui kriisiolukorras panna inimesele natuke arusaamatu surve peale ja küsida, kuidas läheb, siis vastab ta tõenäoliselt, et sandisti. Tahaks tööd teha ja mitte 800 kirja lugeda.

Üht-teist annab meil asutusena ära teha, aga vaimse tervise teemadel rääkides ei tohi me päriselt kõrvale jätta inimese enda vastutust. Mulle meeldib ühe meie juhi ütlus, et oleme ikkagi pagunitega organisatsioon. Midagi pole teha, oleme tulnud politseisse, siin käivad asjad tihtipeale kiiresti ning peab iseennast tundma õppima. Kui endal ei ole teadmist, mis mind aitab, siis võiks säärane huvi olla ning sellega saab juba edasi minna.

Kuidas see õige abi ära tunda?

Siin tuleb natuke kraadida. Politseis on meil kuidagi sisse kirjutatud, et tahame kõik asjad korda teha kohe. Tahame lahendada sündmuse, teha korda kõigi inimeste vaimsed tervised, ja kui kell kaheksa vahetuse üle anname, siis peab kõik klaar olema.

Aga asjadele peab andma aega. Raskeid sündmusi võib meil ette tulla igas tööliinis. Kui inimeselt vahetult pärast rasket sündmust küsida, kuidas tal läheb, siis sel hetkel ta ilmselt ei teagi, mis olukorras ta on. Nelja päeva pärast sama küsimust küsides on vastus hoopis teine, võib-olla on lisandunud lähedaste surve või mõni negatiivne meediakajastus. Esmane vestlus juhi või kaplaniga on hea indikaator, millal ja kuidas edasi minna. Kiirustamine võib kätte maksta.

Mul on olnud juhtum, kus inimesed olid aasta pärast rasket sündmust valmis sellest rääkima. Alles hiljem said nad aru, kuidas see sündmus neid tegelikult mõjutas.

Meil on palju eraelust tulenevaid pingeid. Kuidas saab PPA nende puhul toeks olla?

Need mured, mis inimest kõige enam painavad, ongi pigem eraelulised. Töökohta saame ju vahetada või muuta.

PPAs töötamise suur eelis on, et kui juht või töö ei sobi, siis saame asutuse sees enamasti liikuda. Tõsi, mitte alati. Meenutan ikka ühte välijuhti, kes oma tööst väsis ja läks tavapatrulli. Mõne aja pärast rääkis ta silmade särades, kui hea on tulla tööle pärast nelja vaba päeva nii, et postkast ei uputa. Mingite ametitega käib administratiivne osa paratamatult kaasas, aga suures plaanis on meil võimalik leida endale sobivam töö. Kui inimesel on kumm tühi, siis ei tähenda see, et ta on halb töötaja. Vahest on keegi ta 800 kirjaga n-ö ära tapnud. Meid peamiselt vaevavad mured on enamasti isiklikku laadi. Kaplanite jaoks ei ole mingit vahet, kas inimene tunneb end halvasti töömure või isikliku mure pärast. Aitama peab inimest igal juhul, sest muidu ta laguneb meil lihtsalt ära.

Küll aga ei saa me inimese eest elu ära elada. Oma valikud peab ta ise tegema, sest see on tema elu. Politseiametnik peaks oma eraeluga mingil määral hakkama saama. Hästi raske teema on näiteks võlanõustamine. Kas finantskäitumise ABC-d peaks õpetama PPA või on see inimese enda vastutus? Kas PPA personalitöötaja peaks ütlema, et kadetipalka ei ole mõistlik uue Lexuse alla kinni panna või võiks see teadmine endal olemas olla?

Kuidas te kaplanina oskate valida selle vaatenurga ja formaadi, kuidas üht või teist inimest aidata?

Me täiendame end pidevalt. Meil on kaks korda aastas kriisinõustamise koolitus, kus saame arutada läbi paljud töös ette tulnud situatsioonid. Seal käsitleme ka hingehoidja enda vaimset abi. Samuti on meil omavahel igal nädalal väga tihe suhtlus, kus anname üksteisele nõu. Hea kontakt on meil Soome kaplaniga.

Kas PPA-le oleks kaplaneid juurde vaja?

Alati oleks inimesi juurde vaja ning tööd jätkuks kõigile. Meid on praegu kolm. On selge, et kolm inimest peagu 5000 inimese vajadusi ära ei kata. Tuleb arvestada, et enne, kui me inimesega tööd tegema hakkame, peame võitma tema usalduse ja teda natukenegi tundma õppima. See võtab väga palju aega ning nõuab järjepidevat tööd.

Meil on abikaplanid, aga siin tuleb arvestada, et nad täidavad vabatahtlikuna kaht rolli: abipolitseiniku ja abikaplani oma, seega on neil kahekordne koormus. Oodata, et seda teha vabatahtlikuna suures mahus, ei ole õiglane. Aga nende suur väärtus on, et nad on meile abiks.

Kui viidata mõnele uuringule, kust nähtub, et inimesed pöörduvad rohkem psühholoogi ja mitte kaplani poole, siis on tõlgendus siin natuke viltu läinud. Kaplanid näevad sageli, et mõne inimese puhul on hingehoiust vähe, ja me ise aitamegi tal pöörduda psühholoogi poole. Kui me seda ei teeks, oleks psühholoogi poole pöördujate arv kindlasti väiksem, aga see ei ole ju eesmärk. Samuti pöörduvad kaplanid ju ise inimese poole.

Kaplanilt saab hingelist esmaabi. Me ei ole psühholoogid, me ei tee teste ega profileeri inimesi. Me teenime oma kohalolekuga.

Kaplanid peavad umbes 800 hingehoidlikku vestlust aastas. Tegeleme ka abipolitseinikega, endiste politseinikega, praeguste ja endiste politseinike peredega ning hukkunud inimeste peredega.

Meid võiks muidugi olla rohkem. Võrdluseks, kaitsejõududes on umbes sama arv inimesi koos ajateenijatega ja neil oli 10 kaplanit. Nende töö ei olnud patrullis käimine ega surmateadete edastamine, vaid nad tegid ainult kaplanitööd. Küll oli see aga esimene teenus, mida kärbiti, ning kaplanite töö korraldati ümber. Meil on kaplaniteenus olemas ja me teeme oma parima, et igaüks tunneks meie kohalolu.

Kuidas kaplanid ise oma vaimse tervise eest hoolt kannavad?

Meile on toeks religioon. Mina olen väga ratsionaalne luterlane ja ma ei usu, et me oleksime suutelised midagi tegema, kui meil ei oleks usku, et seda tööd on vaja.

Maria Meus, PPA kommunikatsioonibüroo