Vaikimine pole nõusolek

„Kui sult varastatakse auto, siis ei tule politsei ohvri käest küsima, kas autole oli ikka „ei” peale kirjutatud. Miks siis peaks niivõrd palju räigema kuriteo, s.o vägistamise korral olema kuidagi teistmoodi?” küsis PPA peadirektor Egert Belitšev oktoobris toimunud nõusolekuseaduse foorumil.

Ometi eeldab praegune Eesti seadustik, et vägistamise ohver peab andma selgelt märku, et ei soovi olla selles olukorras. Tahtevastase seksi puhul peab kohtus suutma tõendada, et öeldi selgelt „ei“ või tehti endast kõik olenev, et tahtevastasest olukorrast pääseda. Kui märku ei anta, siis küllap oli seekord kõik korras.

See ei ole ainult teoreetiline küsimus. Näiteks on Riigikohus (1-171629/44) leidnud, et kuna vaimse alaarenguga ohver on varem suutnud vastupanu osutada, pidanuks ta seda tegema ka igal järgmisel korral.

Vaatamata tõigale, et teadlased räägivad juba ammu, et vägistatud inimestest väga suur osa – rootslaste hiljutise seksuaalvägivalla ohvrite uuringu kohaselt isegi kuni 75% ohvritest – meenutavad hiljem, et nad ei olnud lihtsalt võimelised vastupanu osutama.

Arstiteadus, arstid ja kliinilised psühholoogid on nimetanud seda tooniliseks tardumuseks; praktikas tähendab see, et rakendub inimese enesekaitserefleks ehk põgene-võitle-tardu-režiimist viimane. Põgenemise asemel ei pruugi suuta vastu hakata, karjuda, üldse mitte midagi teha. Tooniline liikumatus on automaatne reaktsioon, mis ei allu inimese tahtele, ja see ei tähenda nõusolekut. Varem (nt lapsepõlves) seksuaalvägivalda kogenud inimeste puhul käivitub tardumine suurema tõenäosusega.

See mõjutab ka inimeste valmidust üldse abi otsida. Kui nad teavad, et süsteem ja seadus pole nende poolel, siis miks peaksid nad riskima ning politseisse pöörduma? Kui aga seadus muutuks ja asetaks fookuse nõusolekule, mitte vastuhakule, tunneksid rohkemad ohvrid end õiguskaitsesüsteemi poole pöördudes kindlamalt. Teistes riikides, kus niisugused reformid on tehtud, ongi seda trendi näha – ohvrid julgevad rohkem teatada, sest nad teavad, et nende kogemust võetakse tõsiselt. See ei tähenda, et süütuse presumptsioon kuidagi kannataks. Valesüüdistuste hirm on levinud, kuid tõendid näitavad, et valesüüdistuste määr seksuaalkuritegude puhul on väga madal, jäädes vahemikku 2–10%. Teistes riikides, kus nõusolekuseadus on juba vastu võetud, pole märkimisväärset kasvu valesüüdistustes täheldatud.

21 Euroopa riiki on sestap juba rakendanud nõusolekupõhise vägistamise definitsiooni. Neist 16 on rakendanud jah-mudelit, mis tähendab just seda, et mõlemad osalised peavad avaldama seksiks selget nõusolekut. Tulemus on tõesti ka olemas: ohvrid julgevad rohkem pöörduda politseisse ja prokurörid võtavad rohkem juhtumeid kohtusse. See näitab, et kui süsteem muutub, siis jõuab ka õiglus rohkemate ohvriteni.

Kuid seaduse muutmine pole ainult statistika küsimus. See hõlmab ka põhimõttelist muutust selles, kuidas ühiskond tajub ja käsitleb seksuaalkuritegusid. Nõusolekupõhises seaduses on öeldud selgelt: igal inimesel on õigus oma keha üle täielikule kontrollile, ilma et peaks oma vastumeelsust sõnade või tegudega tõestama. See muudatus oleks ka oluline sõnum laiemale ühiskonnale, muutes arusaama seksuaalsuhetest ja sellest, milline on vastastikuse austuse roll.

Õnneks ongi enamik lähisuhteid juba praegu nõusolekupõhised ja hoolivad. Kahjuks on ka vastupidiseid näiteid. Loodetavasti astume veel sammu selles suunas, et kaitsta ohvreid ja anda ühiskonnale sõnum, et vaikimine pole nõusolek.

Hannaliisa Uusmaa, President Kaljulaidi Fondi lähisuhtevägivalla ennetuse suuna juht