Mitmel kohal, öisel ajal

Politseiridades on üksjagu inimesi, kes töötavad mitmel kohal. Veelgi rohkem on neid, kes on tööl öisel ajal. Uurime asjaosalistelt, kuidas nad sedasorti elurütmiga toime tulevad ning mis nipiga uueks vahetuseks end välja puhkavad.

Sügavöine aeg. Suurem osa inimesi naudib unenorinal oma pehmet patja ja kohevat tekki. Tänavad on tummad. Pilk midagi pilkases pimeduses ei võta. Peaaegu võiks arvata, et kogu linn on une oma laugudele lasknud. Kui just Tartu linnaservas paikneva häirekeskuse akendes ei säraks LED-lambid, mis justkui konkureeriks kilomeeter kaugemal kumavate kurke täis Luunja kasvuhoonete võimsa valgusmänguga.

Häirekeskuse akende taga töötavad mesilase usinusega kõik need mehed ja naised, kelle töö on anda hädasolijatele operatiivset abi kas kiirabi, päästjate või politseinike toel. Iga päev, iga kell, ka sügavöisel ajal, mil suurem osa meist tahaks lihtsalt silma looja lasta ja põhku pugeda.

Üks niisugune öösel töötaja on Nadežda Panova, kolme lapse ema ja kogenud korravalvur, kes on politsei juhtimiskeskuse vanemkorrapidaja. Tema saadab väljakutsetele politseipatrulle ning kogub kokku iga infokillu, mis vormikandjatel sündmuskohal paremini tööd teha ja elusid päästa aitaks.

Öötöö on elu osa

Nadežda graafik käib rütmis, kus tööl tuleb käia ühtejutti kaks päeva ja kaks ööd. Kui see pingutus on tehtud, saab end premeerida nelja puhepäevaga. „Öötööst on saanud minu elu osa. Kui lapsehoolduspuhkusele läksin, ei kujutanud ettegi, et tulen väikeste laste kõrvalt tagasi ametikohale, kus peab öösiti töötama. Kui aga abikaasaga pikemalt arutlema hakkasime, jõudsime üsna kiirelt arusaamani, et see graafik on meile ideaalne,“ räägib ta.

„Mul on palju rohkem aega laste ja koduga tegelda kui neil, kes käivad tööl esmaspäevast reedeni. Pealekauba, kui öötöölt koju tulen ja ees terendavad neli vaba päeva, on mul vabanemistunne sedavõrd suur, et ega ma siis enam magama lähegi. Kuna meil on Räpinas oma talumaja ja hektar maad, ei ole kunagi mõttes, et tänaseks on kõik tehtud. Naise, abikaasa ja kolme lapse emana on mul kodus alati midagi teha. Kui ma parasjagu tööl ei ole, tegutsengi koduste ülesannete kallal,“ põhjendab Nadežda nappe unetunde.

Seda, et öisel ajal peaks tööpostil silmi piltlikult öeldes tikkude toel lahti hoidma, Nadežda ei pelga. Ta kinnitab, et politseitöö on paratamatult nii adrenaliinirohke, et und ei saagi tulla. „Eks öisel ajal tulebki väljakutseid tihti rohkem kui päeval. Häirekeskuses ei istu keegi, käed rüpes, kogu aeg on midagi toimetada. Kui 12-tunnine vahetus päeva lõpuks väsimuse kaasa toob, siis on see normaalne. Ka see, kes töötab kaheksast viieni, on päeva lõpuks ju väsinud,“ võrdleb Nadežda.

Kohv, trenn ja iluuni

Omamoodi boonuseks on see, et häirekeskuse saal on lampidega laialt valgustatud, ning kui hädaabikõnesid muudkui tuleb ja tuleb, käib töösaalis elav jutuvada. Neil nädalapäevadel, mil väljakutseid on vähem, on igal korrapidajal omad trikid ja nipid, kuidas sügavöisel ajal vaim virge hoida.

„Näiteks on meil neid, kes käivad öise puhkepausi ajal jõusaalis. Füüsiline pingutus aitab väga hästi keha üles äratada. Teine otsustabki puhkepausi kasutada selleks, et teha pisike iluuni. Kolmas keerab endale kokku suure kruusitäie kanget kohvi ning saab sellest vajamineva virgutuse,“ kirjeldab Nadežda. Tema isegi on harjumusest kohvisõber, aga kanget kohvi ta eriti ei hinda. „Võtan kodust termosega teinekord kohvi kaasa, aga see on pigem selline kohvimaitseline piim. Sealt mingit erilist kogust kofeiini pole mõtet otsida,“ muigab ta.

Seda, et segane unerütm ja iga nädal vahele jäetud üks ööuni Nadežda tervisele põntsu paneks, naine praegu peljata ei oska. „Kolme lapse üleskasvatamise kõrvalt tean hästi, mis on magamata ööd. Selles mõttes ei saa küll öelda, et öötöö politseis väikeste laste kõrvalt ööde kaupa üleval olemisest kuidagi karmim oleks,“ naerab Nadežda.

„Olen tõesti rahul. Mul on nii palju vaba aega, mida esmaspäevast reedeni töötavatel inimestel ei ole.“

Ta on seda meelt, et kui keha ongi mingil hetkel väsinud, tuleb puhata, ja kui seda mitte teha, siis võib mistahes töökohal ja mistahes graafiku alusel tervis pikapeale üles öelda. „Küsi kümne aasta pärast, kuidas mul tervis on, aga praegu on mul tõesti kõik hästi. Kõik toimib,“ on Nadežda rahul.

Päevarütm on paigas

Päevarütm on Nadežda peres paljuski selline nagu igal teisel lastega perel, olgugi et emme käib vahepeal ka öösiti tööl. Õhtul kella kümne paiku sätib Nadežda lapsed voodisse ning jääb sageli selle järel isegi magama. Hommikul kell 6.30 annab kellatirin nõudlikult märku, et aeg on ärgata. Politseis algab Nadežda vahetus kell 9 hommikul, mistõttu jõuab ta enne seda oma pisipere lasteaeda ja kooli laiali jagada.

Kui Nadeždal on käsil öövahetus ja tööpostile tuleb minna õhtul kella üheksaks, aitab abikaasa lapsi magama sättida. „Kui ma siis hommikul koju tulen, nemad alles ärkavad. See üürike aeg, mis nad emmeta on, sellega on kõik juba harjunud ja leppinud.“

Nadežda arvates oleneb see kindlasti inimesest, mis töötamise aeg ja graafik talle passib. „Mina olen tõesti rahul. Mul on nii palju vaba aega, mida esmaspäevast reedeni töötavatel inimestel ei ole. Kusjuures ma polegi elus kunagi töötanud esmaspäevast reedeni ja ega ei tahaks ka,“ võtab ta kokku.

Uurijast kiirabitöötaja

Ragnar Jänes on staažikas politseinik, kelle hingeasjaks on liiklusohutus. Samal ajal on ta ka kogenud kiirabitöötaja, kes vahetab tihtilugu sinise politseivormi kiirabi punase tööriietuse vastu ning astub politseimajas töönädalat lõpetades kiirabiautosse väljakutseid lahendama.

Ragnar Jänes

Foto: Reelika Riimand, PPA

„Kui lühidalt kokku võtta, siis olen ma politseinik kogu aeg täiskohaga, esmaspäevast reedeni, kaheksast viieni. Kiirabis töötan lisaks iga kuu kas kaks 24-tunnist või neli 12-tunnist vahetust. See ei olegi midagi hullu, sest olen aastate möödudes tempot ikka järgemööda maha võtnud. Nooremana oli koormus suur, sest nende kahe täiskohaga töökoha kõrvale tuli mahutada veel tervishoiukool,“ räägib oma elukutsetest Ragnar. Kahel töökohal tegutsemine on võimalik paljuski seetõttu, et kiirabis ei pruugi alati ollagi kiire. Auto läheb siis sõitu, kui on väljakutse. Kui kutset parasjagu ei ole, võib meeskond oma vaba ajaga teha, mida soovib, kasvõi magada.

Kiirabitöö kui hobi

„Eks kõik olenebki päevast ja sellest, mis linnaosa tugikeskuses oma vahetuse teen. Kiirabis on valveid, kus tuleb väljasõite väsimatult üksteise järel. Samas on ette tulnud vahetusi, kus olengi ootel ja tukun kasvõi kuus tundi järjest, ilma et keegi parasjagu abi vajaks,“ teatab Ragnar.

Kiirabis töötamist peab Ragnar ise siiski hobiks. „Sattusin kiirabisse aastail 2008–2010 majandussurutise kestel. Politseis vähendati parasjagu just palkasid ja muud varianti ei jäänud, kui tuli teine töökoht juurde võtta. Lõpuks hakkas amet nii meeldima, et polegi märganud ära tulla. Mõtlen ise nii, et mõni käib jahil, teine kalal, aga mina käin kiirabis,“ muheleb õeharidusega Ragnar.

Tema tööülesannete sekka kuulub kõik alates vererõhu ja -suhkru mõõtmisest kuni kanüülide panemise, ravimite manustamise ja haavade sidumiseni välja. Samal ajal töötab ta politseis uurijana, kelle töölaual on peaasjalikult küsimused, kuidas ja miks üks või teine avarii aset leidis. Olgugi et Ragnari elus on palju rööprähklemist, ei kuule tema suust ühtki kaeblevat nooti.

„Tervisele pole töö hakanud. Unehäireid ka ei ole: ma magan sama sügavalt kui karu. Pealekauba olen loomult ööinimene, kes üldjuhul enne südaööd voodit üles ei leia ja hommikul kuue ajal on juba tegudel. Kui vahepeal ongi raskem ja väsimus tuleb peale, siis tulebki puhata,“ on Ragnari arvutuskäik lihtne.

Roolis magama ei jää

Seda, et pikk politseis töötatud nädal tipneb teinekord 24-tunnise vahetusega kiirabis, Ragnar kuidagi üle ei tähtsusta.

„Mõtled, et kas jään roolis magama? Ei jää, seda muret nüüd küll ei ole. Kui magangi ja väljakutse tuleb, on adrenaliin kohe laes. Pealegi on Tallinnas vahemaad väikesed ja sõidud seega lühikesed. Viie minutiga olen kohal. Ei ole nii, et tiksun tund aega pimedal maanteel, ilma et ükski auto vastu tuleks,“ kirjeldab ta.

„Ega mul olegi ühtki sellist nippi, mis öösel erk aitaks olla ja mitmel kohal töötades abiks võiks olla. Tõsi, kohvi ma armastan, seda läheb palju, aga ma ei arva küll, et see aitaks üleval olla. Kohv lihtsalt maitseb mulle,“ märgib ta.

Aga kuidas on spordiga? Kas see on viis, kuidas pead ja keha tööst puhata? „Ei, sporti ma küll ei tee,“ on Ragnar konkreetne. „Ma teen ainult tööd. Kui on vaba aeg, olen kodus. Minu meelest puhatakse ainult siis, kui magatakse. Kõik ülejäänud tegevused magamise asendamiseks on kõrvaltegevused. Ma tean jah, et paljud käivad jooksmas või otsivad muul moel füüsilist koormust, aga see ei ole puhkus,“ muheleb ta.

Kiire elutempoga mees leiab kõige muu kõrvalt alati aega ka pere jaoks. „Ma ei tunne õnneks, et oleksin kuskile või kellelegi ajaliselt midagi võlgu. Kui just midagi, siis remont ei edene soovitud tempos, aga muidu pole ükski käik käimata ja ükski tegu tegemata jäänud. Igaühele pannakse elus nii raske koorem, kui ta parasjagu jõuab kanda,“ on Ragnar veendunud.

Kerly Virk, PPA kommunikatsioonibüroo