Ühtset lahendust otsides

Kui lennuki ohutusreeglid näevad ette, et esmalt aita ennast ja siis teisi, on politseitöös vastupidi – esikohal on teiste vajadused, kuid sageli politseiniku enese arvelt.

Füüsiliselt suudab politseinik end tervena hoida ja rünnet tõrjuda, kuid emotsionaalsed raskused libisevad ka kaitsevestist ja varustusest läbi. Üks viiest politseinikust kannatab vaimse tervise murede käes ning stress, ärevus ja depressioon ei ole esmareageerijale võõrad.

Põhja prefektuuri juhtimiskeskuse grupijuht Katrin Laasik on politseitööd teinud paar kümnendit. „Mu töö mõjutab mind nüüd natuke vähem kui varem. Lihtsamaks ei ole töö läinud, aga aastatega on paksem nahk kasvanud. Kunagi oli tõesti nii, et raskema vahetuse järel istusin autosse, nutsin kõigepealt peatäie ja alles siis sõitsin koju. Enam ma ei luba tööasjadel end niiviisi mõjutada,“ ütleb Katrin.

Esmareageerijad – olgu päästjad, politseinikud või meedikud – näevad oma igapäevatöös üksjagu ebaõiglust: liiga vara lõppenud elud, verised kuriteopaigad ning kaitsetud lapsed ja loomad, kellele on tehtud liiga.

Katrin on kogu oma teenistuse vältel olnud politseisündmuste lahendamise keskmes. Juhtimiskeskusel on selles tähtis roll, sest just sinna jõuavad hädaliste kõned ja korrapidaja peab tagama, et väljakutsed oleksid teenindatud. Ta peab leidma vaba patrulli, saatma selle sündmuskohale, samal ajal võimalikult palju taustatööd tegema ning jagama patrullile infot, mis neid sündmuse lahendamisel aitab.

Emotsionaalselt raske

Kuigi juhtimiskeskuse töötajad ei ole ise saapad maas sündmuskohal, elavad nad selle lahendamisele arvutiekraani või raadioside kaudu kaasa. Iga väljakutsega laseb korrapidaja endast läbi samad emotsioonid ja valu, mis inimesi ka sündmuskohal valdavad.

„Kõik lastega seotud õnnetused tõmbasid mul varem vaiba jalge alt täiesti ära. Kui tuleb sisse esmane kõne, et laps on hädas, loodad ikka parimat, aga siis hakkab patrullilt järjest tagasisidet laekuma ja paratamatult film peas kerima. Kui lapsepõnn upub, on see emotsionaalselt väga raske,“ sõnab Katrin ja lisab: „Mõtled olukorra ebaõiglusele, sest tema ei olnud milleski süüdi. See oli minu jaoks eriti raske, kui mu enda lapsed veel väikesed olid.“

„Juhtumid lapsega mõjutavad enim neid, kes on ise lapsevanemad, aga politseinikus, kes lapsega seotud õnnetust lahendab, võib tekkida hirm lapsi saada,“ tunnistab Rakvere politseijaoskonnas patrullitööd juhtiv Ville Ränik. „Mul on kolm poega, ja kui puutun kokku väljakutsega, kus laps on üle elanud jõhkra kuriteo või hukkunud, jääb see loomulikult minuga kaasas käima.“

Kuidas üks või teine sündmus inimest vaimselt mõjutab, sõltub Ville sõnul elukogemusest. „Politseis on kõigil meil eri taust, vanus ja kogemused. Osa meist on lapsevanemad, osa mitte. Politseitöös kogetu on mind isana teinud ettevaatlikumaks ja ettenägelikumaks, kohati vahest liiga palju. Suudan paljudes situatsioonides näha riske, mida lapsed ei taju, aga millele ei pruugi ka teised lapsevanemad mõelda,“ ütleb Ville.

Öövahetus võrdub peapõrutusega

Traagilised väljakutsed on üksnes osa võrrandist. Tegureid, mis politseiniku rahulolu tööga mõjutavad, on rohkem. Vahetustega tööl on oma mõju. Näiteks töötavad patrullid neljapäevaste tsüklitega – kõigepealt kaks päeva, siis kaks ööd ja nii kaksteist tundi järjest.

„Öötöö tõenäoliselt paljudele ei sobi. Kui teed palju öiseid vahetusi, võib enesetunne päris morbiidseks minna. Näiteks kui elurütm on lähedaste omast täiesti väljas, mis võib kodus pingeid tekitada, või talvel, kui oled öösel pimedas tööl ja lähed magama, kui õues valgeks läheb,“ räägib Ville.

„Politseitöös kogetu on mind isana teinud ettevaatlikumaks ja ettenägelikumaks, kohati vahest liiga palju.“

Katrinile selline nelja päeva rütm sobib. „Mulle meeldib, et mul on neli vaba päeva. See aeg on nii väärtuslik ja mul on aastatega tekkinud oma rütm, kuidas need päevad veedan. Esimesel puhkepäeval magan, järgmisel koristan, kolmas päev on aiatöödeks ja neljas päev on iseendale.“ Säärased rituaalid on paljudele vajalikud, et oleks mingigi stabiilsus töös, mis muidu on kui Ameerika mäed.

„Pole muidugi mõtet salata – öötöö hakkab paratamatult tervisele. Öeldakse, et üks öövahetus võrdub peapõrutusega. 25 aastat hiljem võib igaüks ise arvutada, kui palju mul neid on olnud. Juhtimiskeskuses istume kogu 12-tunnise vahetuse laua taga arvutis. Mida sa ikka seal öösel teed – sööd šokolaadi ja kaanid kohvi, et end ärksana hoida. Süda puperdab ja kehakaal paisub. Kokkuvõttes mõjutab see nii füüsilist kui ka vaimset tervist,“ tõdeb Katrin. Ville mõtleb pikalt küsimuse üle, kuidas töö tema vaimset tervist mõjutab. „Tegelikult tasub endalt küsida, kas see on töö, mis minu vaimset tervist mõjutab, või olen see mina ise. Lihtne oleks oma probleemides süüdistada tööd, aga ennekõike tuleb endale peeglis otsa vaadata. Töid on erinevaid, nii on neil ka erinev stressitase. Kui inimene tunneb, et tema töö on liiga stressirohke ja häirib tema emotsionaalset tasakaalu, tuleb endaga aus olla ja küsida, kas ma tulen üldse sellega toime ja teen õiget asja,“ arutleb Ville.

Ville Ränik

Foto: Reelika Riimand, PPA

Teiste aitamiseks peab endal hästi olema

Umbes seitse aastat tagasi koges Katrin läbipõlemist. See oli aeg, mil Tallinnas oli veel kolm politseijaoskonda: Ida-Harju, Kesklinna ja Lääne-Harju.

Katrin oli ressursihaldur Kesklinna politseijaoskonnas, mis oli neist kolmest intensiivsema koormusega.

„Istun õhtul arvuti taga ja hakkan järjest kutseid lahendama. Väljakutseid on palju, aga politseinikke, keda sinna saata, mitte. Nädalavahetuseti või palgapäevade järel oli isegi lihtsam: väljakutseid oli palju, aga patrulle ka. Vastukaaluks mõni suvaline teisipäev, kus ei tohiks justkui kutseid palju olla, aga on, ja mul ei ole sinna patrulli saata. Nii ma siis istusin seal ja nuputasin, kust ma need töökäed leian,“ meenutab Katrin.

„See on minu jaoks tänaseni kõige suurem stressitekitaja, sest emotsionaalselt ärevusefoon aina tõuseb ja tunnen, kuidas seest keema lähen, aga käed on seotud. Lõpuks leidsin muidugi alati lahenduse, aga see tuli minu emotsioonide arvelt,“ selgitab Katrin. Just need olukorrad kurnasid Katrini ära. „Stress ja väsimus viisid olukorrani, kus mul ei olnud emotsionaalselt enam hea olla. Elasin igasse raskemasse juhtumisse end sisse, tööd oli palju, emotsioon lõi üle pea. Ühel hommikul vahetuse lõppedes ma enam vastu ei pidanud ja pahvatasin autosse istudes lihtsalt nutma.“

Katrin mõistis, et nii ei saa pikalt edasi minna ja ta peab midagi muutma. „Jõudsin arusaamisele, et ma ei lahenda ühtegi probleemi, kui olen ise katki ja end sama moodi edasi mõjutada luban. Inimene saab teisi aidata siis, kui endal läheb hästi. See on ka minu soovitus kolleegidele – tuleb võtta aega iseenda ja töökaaslaste jaoks,“ ütleb Katrin.

Katrin Laasik

Foto: Reelika Riimand, PPA

Hooli ja tunne huvi

Veidi vähem kui kümme aastat tagasi läks PPA üle grupipõhisele juhtimisele. Grupis on tavaliselt kuni kümme inimest, mis tähendab, et seltskond on piisavalt väike, et iga juht teaks ja tunneks hästi oma inimesi, jõuaks õigel ajal sekkuda ning abi pakkuda, kui seda kellelgi vaja on.

Juhtimiskeskuses on grupid väiksemadki, tööl on tavaliselt viis-kuus inimest korraga. „Oleme meeskonnana läbi põimunud ja teame üksteist kohati paremini kui oma pereliikmeid. Aastaid koos töötades õpid tundma teise inimese päästikuid – kes vajab pahuras olekus toetavat sõna ja kes tahab, et ta rahule jäetaks. Oleme oma töös edukad, sest oleme üks tiim ja usaldame üksteist ka oma emotsioonidega. Meie meeskonnas on tähtis emotsioonid endast välja lasta, vajaduse korral karjume, naerame või vihastame,“ kirjeldab Katrin.

Katrini hinnangul on kurbus, viha, pisarad ja naer lubatud. „See on osa inimeseks olemisest ja osa politseitööst. Kolleegid ei eelda meilt, et me oleme masinad, kes ei tunne ega näita ühtegi emotsiooni. Kõige tähtsam on hoida neid inimesi, kes on meie ümber. See ei pea olema meeskonna suur debriifing pärast keerulist sündmust; mõnikord piisab sellestki, kui kohvinurgas inimeselt küsida, kuidas tal läheb, või teda kallistada,“ toob korrapidaja näite. Ville samastub Katrini mõttega ja ka tema arvates on tähtis kolleegidega lihtsalt rääkida ja küsida, kuidas läheb. „Näiteks püüan pärast rasket õnnetust ikka inimeselt uurida, kuidas ta end tunneb. Töötame ju päevast päeva koos ja kes muu peaks inimeses muutusi märkama kui mitte tema lähedasemad kolleegid. Patt on jätta seda tähelepanuta, kui kolleegi käitumine muutub.“

„Oleme oma töös edukad, sest oleme üks tiim ja usaldame üksteist ka oma emotsioonidega.“

Aidata saab end ainult ise Üheksakümnendatel tööl olnud politseinikud mäletavad, kuidas isiklikke muresid eirati ja eluga prooviti lihtsalt edasi minna sellega päriselt tegelemata. Suhtumine vaimsesse tervisesse ja oma muredest rääkimisse on muutunud ning leidub piisavalt kolleege ka juhtide seas, kes avatult räägivad, et on psühholoogilt abi saanud.

„Tõenäoliselt on meil tänapäevani peidetud kujul siiski stigmatiseerimist ja eelhoiakuid. Olen kuulnud kolleegi suust näiteks ütlust, et neli tundi und on piisav, mõned kuulsad väejuhid magasid ka neli tundi. Ent ka naljaviluks õhku visatud fraasil võib olla oma mõju,“ selgitab Ville ja lisab, et ka see, kuidas end väljendame ja midagi sõnastame, võib teist inimest mõjutada.

Nii Ville kui ka Katrin nõustuvad, et mustal huumoril on politseitöös oma koht – see on üks viis toime tulla rusuvate sündmustega, mille keskel politseinikud päevast päeva on. „Politseinik peab rasketel hetkedel säilitama kaine mõistuse ja huumorimeele, aga must huumorgi võib tekitada pingeid, kui keegi naljast valesti aru saab või seda ebasobivaks peab. Seega peame pingutama, et töökeskkond oleks kõigile meeldiv,“ ütleb Ville.

Villele meenub üks uurimus Ameerika Ühendriikide politseijõudude seas.

„Seal oli juttu politseinike psühholoogilisest nõustamisest ja toodi esile praktikat, kus kliiniline psühholoog tuleb ise politseijaoskonda kohale, et abi oleks võimalikult hästi kättesaadav ning politseinik ei peaks ise kuskile minema. Tohutult hea ettevõtmine ja väärib kiitust, aga väga kriitilise punktina märgiti ühe juhi suhtumist, kes ütles oma inimestele, et kui nad vastuvõtule lähevad, ei ole järgmisel päeval vaja tööle tulla. Asutus võib teha kõike, et töötajaid aidata, aga juhidki peavad selle mõtteviisiga kaasa tulema,“ nendib Ville.

Teadlikkus vaimsest tervisest on Ville hinnangul politseis hea. „Abi on kättesaadav, aga selle saamisel on kõige suurem takistus inimene ise. Kas inimene suudab üle olla eelarvamustest ja hirmudest ning abi otsida või mõtleb ta ise endale sel teel takistusi juurde?“ Näiteks kumab mõlema politseiniku jutust, et psühholoogi juurde esmajärjekorras ei minda. „Paljud on arvamusel, et psühholoog ei mõista politseiniku muresid. Me ei tea psühholoogi töömeetodeid ja arvatakse, et ebamugavatele küsimustele vastamine kuskile ei vii. Kolleegidega on lihtsam samastuda, sest nemad kogevad samu asju ja taipavad, mida inimene üle elab. Seetõttu on kolleegidele end ka lihtsam avada,“ selgitab Katrin. Asutus pakub võimalust vaimse tervise nõustamiseks, tasuta psühholoogivisiite ja toeks on kaplanid. Pärast rasket sündmust on sekkumine kohustuslik. Ei ole ühte õiget viisi oma vaimse tervise eest hoolitsemiseks. See peaks olema nagu Rootsi laud, kus on parasjagu kasutusel see meetod, mida on kõige rohkem vaja, olgu see hea unerutiini sissetöötamine, käik psühholoogi juurde, trenn või raamatu lugemine. „Minu rutiin ja absoluutne reegel on minna pärast iga vahetust duši alla. Pesen selle päeva maha ja ei vii tööd endaga koju ega voodisse,“ ütleb Katrin. Ka sellised igapäevased harjumused, nagu hobidega tegelemine, hea uni, kirikus, trennis või seenel käimine, aitavad vaimset tervist hoida. Tähtis on sellest Rootsi lauast omale sobiv menüü kokku panna ja vajaduse korral täiendada.

Ühiskonnas on levinud vaimne ärevus

Cambridge’i ülikoolis uuriti 2018. aastal politseinike heaolu ja traumaatiliste sündmustega toimetulekut. Küsitlusele vastas üle 18 000 Ühendkuningriigi politseiniku, kellest peagu kõik (89,1%) olid kogenud traumeerivaid sündmusi.

Uurimuse kohaselt kogeb üks viiest politseinikust vaimse tervise häireid. Sama järeldas Ville Ränik, kui tegi osana oma Tartu ülikooli magistriõpingutest lühiuuringu vaimse tervise kohta politsei- ja piirivalveametis. Uurimus valmis selle aasta alguses ja sellele vastas ligi 800 PPA töötajat. Jällegi selgus, et igal viiendal vastajal oli depressiooni või ärevushäire soodumus.

Ligi 20%-l vastanutest oli soodumus depressiooniks ning umbes 20%-l oli ärevushäire. Umbes 40% täheldas vaimset kurnatust ja 30% unehäireid.

Ville uuris ka, kui varmad on inimesed abi saamiseks pöörduma kaplani või psühholoogi poole. Kaplani poole pöördumiste hulk oli väike, kuid enamus oli psühholoogi vastuvõtul käinud või vähemalt seda kaalunud.

„Sattusin 2023. aastal lugema Eesti inimarengu aruannet, kus on põhjalikult käsitletud meie elanikkonna vaimset tervist. Mulle jäi lugedes tunne, et me ei ole selles teemas ühiskonnana kaugele arenenud. Sealt tekkis huvi uurida, kuidas meil politseis seis on. Minu hinnangul ei tegele me vaimse tervisega piisavalt. Nägin võimalust uurimusega midagi uut välja selgitada ning paremaks muuta,“ selgitab Ville uurimisobjekti valikut.

„Iga kolmas vastanu kurtis vaimse kurnatuse üle, aga me ei erine sellega Eesti rahvastikust üldiselt. Võiks ju arvata, et politseis on kurnatust ja läbipõlemist rohkem kui teiste erialade esindajate seas, aga tegelikult oleme n-ö Harju keskmine. See tulemus annab aimu, et hoolimata stressirohkest tööst tuleme pingetega hästi toime. Mõistagi ei tahaks ma näha politseinike seas rohkem stressi kui teiste inimeste hulgas, kuid niisugune tulemus paneb siiski muretsema ühiskonna pärast laiemalt,“ ütleb Ville.

Leana Loide, PPA kommunikatsioonibüroo