8 minute read
Liiklus muudab eestlase temperamentseks
from Radar
Õige eestlane avab esimesena ikka politseiuudised, eriti need, mis käsitlevad liiklust. Miks liiklusteemad ühtaegu liidavad ja lõhestavad, kutsuvad kajastama ja kommenteerima ning ajavad sõpru omavahel tülli?
Pea neli aastat Delfis reporteri ja toimetajana töötanud Aleksander Algo tõdeb, et lõputute probleemidega liiklus on üks lõhestavamaid teemasid üldse. „Eriti kui sellele lisada dimensioon jalgrattur versus autojuht. Aga isegi ilma selleta, kui teemaks on mõni ohtlik olukord või lihtsalt kummaline situatsioon liikluses, ajab see eestlasi hullult leili,“ sõnab Aleksander.
Ummikud ja aeglane liiklus tekitavad frustratsiooni, kuna röövivad väärtuslikku aega. Ohtlikud olukorrad ja hoolimatud manöövrid põhjustavad viha, kuna seavad ohtu elu ja tervise. Teiste liiklejate eksimused ja ebaviisakas käitumine muserdavad, kuna valitsevatest normidest ei peeta kinni. Vaheletrügimised mõjuvad rünnakuna isiklikule ruumile, teetööd tekitavad segadust ning liiklejate rohkus põhjustab lihtsalt stressi eriti linnas, kus tuleb olla pidevalt tähelepanelik ja reageerida kiiresti.
Need tegurid kokku loovadki pinnase, kus liiklusest on saanud üks emotsionaalsemaid teemasid, sest see puudutab otseselt kõigi igapäevaelu, turvatunnet ja aega.
Põhjus suhtumises
Aleksander hindab, et üks põhjus, miks liiklus kirgi kütab, ongi õiglustunde riivamine. „Ma isegi ei tea, kuidas sellele reageerida, aga üks minu kõige loetum ja vaadatum artikkel koos videoga on sellest, et Tallinnas Kadaka Selveri juures tekkinud erimeelsuste lahendamisel otsustasid kaks autojuhti teineteise klobimise kasuks. Seda artiklit on vaadanud umbes iga seitsmes eestlane. Täiesti pöörane!“
Et liiklusuudised ka politseinike sõnade läbi ja PPA kanalitel inimestele suurt huvi pakuvad, tõestab Facebookis tugevalt kanda kinnitanud liiklusjärelevalvekeskuse leht, millel on peagu 27 000 jälgijat. Sellest rohkem jälgijaid on PPA-l sotsiaalmeedias vaid politseija piirivalveameti Facebooki lehel.
Lääne-Harju politseijaoskonna avariimenetlusgrupi juhi Raul Annuka sõnul peitub liiklusjärelevalvekeskuse lehe menukus just teemas, mida see kajastab. „Kõik osalevad liikluses kas jalakäija, jalgratturi või autojuhina. Igal liikluses osalejal on oma arvamus, mis tihtipeale ei lähe teise liikleja omaga kokku. Seetõttu on ka konfliktid, viha ja kirglikkus kerged tulema,“ räägib Raul. Viha ja ärrituvust põhjustab pikaaegse politseiniku kogemuse põhjal keskmise autojuhti suhtumine.
Eriliselt aktiivsete ja agressiivsete sõnavõtjatena toob politseinik esile mehed, kes tunnevad end Liivimaa parimate autojuhtidena ning kel on vaja seda ka teistele tõestada. „Hinnatakse enda järgi – kõik, kes sõidavad minust kiiremini, on huligaanid, ja kes sõidavad aeglasemalt, tuleks liiklusest kõrvaldada, kuna nad on saamatud,“ kirjeldab politseinik. Samas ei nurise Raul eriti aktiivsete sõnavõtjate ja konfliktide üle kommentaariumites, sest see aitab postituste levikule kaasa. Konkurentsitult kõige loetumad liiklusuudised Delfi vaates on surmaga lõppenud avariid. „Eriti sellised traagilised lood nagu Isa Khalilovi põhjustatud avarii Laagna teel või hiljuti Laulasmaal toimunud õnnetus, milles hukkus kaks alaealist. Neid loeb keskmiselt iga kuues eestlane. Traagiliste avariide puhul saavad ka järjelood enam kui 200 000 vaatamist. Rääkimata sellest, et neid uudiseid loetakse teisteski portaalides. Seega arvan, et kui kamba peale kokku panna, siis on iga teine eestlane lugenud artiklit traagilisematest hukkunu(te)ga avariidest,“ nendib Aleksander.
Artikleid traagilistest avariidest loetakse mitte üksnes tohutu palju, vaid ka pikalt ja mitu päeva pärast ilmumist. Spetsiaalselt nende jaoks tellitakse näiteks lugemisõiguste pakett. „Loetavuse taga võib olla nii see, et tahetakse teada, kuidas avarii juhtus, aga ilmselt mängib oma osa Eesti väiksus. Näiteks minu esimene motiiv sarnastele artiklitele klikkides, eriti kui hukkunu on minuvanune, on kontrollida, kas see võib olla keegi, keda tean.“
„Artikleid traagilistest avariidest loetakse mitte üksnes tohutu palju, vaid ka pikalt ja mitu päeva pärast ilmumist. Spetsiaalselt nende jaoks tellitakse näiteks lugemisõiguste pakett.“
Populaarsuselt teisena nimetab Aleksander Delfi statistika põhjal ohtlikke möödasõite kajastavaid videolugusid. Keskeltläbi saab niisugune uudis 50 000 vaatamist. „Need on tavaliselt lühikesed, kiired ja lihtsa sisuga klipid. Neid jagatakse Facebookis iga kord rohkesti, isegi kui nende algallikas tuleb samuti sotsiaalmeediast. Tihti on inimestel vaja uudislikku struktuuri, et anda sellele legitiimsust. On üks asi, kui need videod kusagil liiklusgrupis ringlevad, aga hoopis teine asi, kui on ametlikult Delfis üleval ning toimetaja on sinna mõne sõna juurde kirjutanud, millal ja kuidas see juhtus.“
Liiklusjärelevalvekeskuse keskmine postitus jõuab samuti umbes 50 000 inimeseni. Üksikud postitused jäävad 10 000 vaatajaga, see-eest mõni saab rohkem kui 300 000 vaatajat. Lehe kõige populaarsemat postitust on vaadanud üle 6 miljoni inimese. See kajastab reka pardakaamera videot olukorrast, kus kaubikujuht tekitab reka ees tahtlikult ohtlikke olukordi.
Üks liiklusjärelevalvekeskuse lehelt võetud video on riputatud YouTube’i, saanud seal üle 20 miljoni vaatamise ning levinud kõikjal maailmas. See pisut kurbnaljakas ristmikukaamera salvestus on järjekordne näide selle kohta, et alkohol ja sõiduki juhtimine ei sobi omavahel kokku. Videost on näha, kuidas alkoholijoobes jalgrattur üritab sõita üle suure ristmiku, kuid kukub. Õnneks on foori taga peatunud just kiirabi, mille juht kohe vilkurid käima paneb ja abivajajale appi tõttab.
Selle aasta enim loetud liiklusuudis Delfis pärineb 12. jaanuarist – „VIDEO JA FOTOD: Tallinna ringtee avariides osales 25 erinevat sõidukit, viga sai 11 inimest, kellest kaheksa vajasid haiglaravi.“ Seda on lugenud umbes iga viies eestlane.
„See uudis kombineeris väga palju häid omadusi, mida on vaja, et sellest saaks enim loetud liiklusuudis. Oli erakordselt lumine päev, mis põhjustas inimestes teatavat ärevust. Kindlasti aitas kaasa lugejavideo, kust on näha lumiseid kaadreid katkistest rekadest ja kapottidest ning kuidas kogu ringtee on kinni. Lisatud on ka meie piltniku fotogalerii. Ilmselt oli inimeste motivatsioon seda lugedes näha, et ega lähedase autot seal viga saanute hulgas ei ole. Samuti puhas info teada saamise vajadus – kas tee on kinni, kas õnnetus kuidagi ka minu marsruuti mõjutab. Ajakirjaniku vaates täielik jackpot,“ muigab Aleksander.
Kired kommentaariumis
Liiklusuudiste kommentaariumid on alati punased. Sealt leiab hulgaliselt anonüümseid kommentaatoreid üksteisele või õnnetuses osalejatele äärmiselt halvasti ütlemas ja õpetamas, kuidas pidanuks käituma, et õnnetust poleks juhtunud, ning üldiselt kõige ja kõigi suunas viha külvamas. „Jah, Delfi kommentaarium on väga toksiline paik, me teame seda,“ tõdeb ka Aleksander ja soovitab seda eriti algajatel pigem vältida, kuid lisab samas, et kommentaaridel hoitakse silma peal.
Kuigi ajakirjanikel on liiklusest väga lihtne leida teemasid, millest kirjutada, mis arutelu tekitavad ja vaatamisi toovad, lükkab Aleksander ümber arvamuse, et see on ainult sisutäide. „Ajakirjanike huvi liiklusteemasid kajastada tuleneb mitmest asjaolust. Üks meie eesmärk on pakkuda lugejale midagi, mida ta soovib tarbida. Teiselt poolt on iga loo tuum, et midagi on valesti, ning ajakirjanikud juhivad sellele tähelepanu. Delfis on meil Eesti suurim veebiplatvorm. Kajastades probleemi sellel platvormil, oleme teinud kõik, mis on meie võimuses, et seda probleemi lahendada. See on kannustanud meid ka liiklusteemade kajastamisel.“
Elav kommentaarium
Kindlat reeglit, kuidas valitakse liiklusjärelevalvekeskuse lehel teemasid või mis postitus massidesse levib, Rauli sõnul ei ole. „Kõige paremini müüvad postitused, kus keegi on millegi n-ö erakordsega hakkama saanud. Aga üldjoontes on see pigem ennustamatu, mis läheb levima ja mis mitte. Teinekord näen hullult vaeva, otsin statistikat ja sisu, möllan fototöötlusega, et saaks eriti hea võrdlusmaterjali ning inimesed hakkaks mõtlema, ja siis ei müü see üldse,“ tõdeb ta.
Paljusid liiklusjärelevalvekeskuse postitusi jagavad edasi meediamajad.
„See, paljudeni meie Facebooki lehe kaudu postitused jõuavad, on siiski väike arv võrreldes sellega, kuhu need postitused tegelikult massimeedia vahendusel jõuavad,“ jääb Raul tagasihoidlikuks. Politseinik sõnab, et jääb postitusega rahule, kui sellel on 30 000 või rohkem vaatajat, alla selle peab ta postitust ebaõnnestunuks. Tema eesmärk saada postitustele suur levik on tegelikult üllas. Seeläbi paraneb inimeste teadlikkus liiklusreeglitest ja liikluses valitsevatest ohtudest. „Omamoodi täidan lehega lünka, mis on ennetuse ja autokoolide vahel. Liiklusseadus on ju pidevas muutumises, seda on mitukümmend korda aastate jooksul täiendatud, aga paljud inimesed on load saanud enne neid muudatusi. Inimeste erinev teadmine seadustest või ka nende erinev tõlgendamine põhjustab ohtlikke olukordi ning konflikte. Seega on minu lootus postitusi tehes, et äkki läheb teadlikkuse suurendamise kaudu liikluses ka midagi paremaks. Soov on, et ehk ei satu siis postituste lugejad õnnetustesse, põhjustavad ise vähem ohtlikke olukordi ja liiklus on üldiselt turvalisem,“ sõnas Raul.
Liiklusjärelevalvekeskuse postituste jagamisest ja kommentaariumist on selgelt näha, et inimesi kõnetavad eelkõige just need teemad, mis liiklejaid kõige rohkem närvi ajavad, s.o ummikud, kihutajad, aeglaselt liiklejad, jalg- ja tõukeratturid. „Eriti kui mainida postituses kergliikurijuhte, siis on kindel, et kommentaarium läheb kuumaks. Ilmuvad kohe põhimõttelised maailmaparandajad, kelle arvates tuleks autod linnas üldse ära keelata. Isegi postitusi, mille sõnum on, et turvalisuse nimel kannaks ratturid kiivrit ja jalakäijad helkurit, kommenteerivad põhimõttekindlad inimesed, kes pahandavad, kuidas teistes riikides seda tegema ei pea ja kõik saavad hakkama. Ometi saab näiteks Hollandis ligi 300 jalgratturit iga aasta surma, kuigi Hollandit tõstetakse esile kui hea jalgrattakultuuriga riiki. Põhjaliku uuringuga, kus vaadati üle kõik jalgratturi osalusel surmaga lõppenud õnnetused, leiti, et kiivrit kasutades oleks neist 50% ellu jäänud,“ lisab politseinik.
„Vahel leiab kommentaariumist neidki, kellele ei meeldi postituste kirjastiil või vastused ning kes on tahtnud kirjutajat tuvastada ja risti lüüa,“ muigab Raul. Liiklusteemad teevad inimesi vihaseks, seepärast hoiab grupijuht iga päev kommentaaridel silma peal. Lisaks omavahelisele sõimlemisele leidub seal vahel ka asjalikke küsimusi või arutelusid, mis vajavad politsei sekkumist. „Kui vähegi aega on, siis püüan vastata ja selgitada, kuidas mingis olukorras õige oleks ning mida seadus selle kohta ütleb.“
Kuni on liiklejaid, jäävad ilmselt ka seda käsitlevad probleemid ja kirglikud vaidlused, kuid liikluskultuuri peetakse ühiskonna peegliks. Ehk oleks igaühel aeg korra peeglisse vaadata?
Annika Maksimov, PPA kommunikatsioonibüroo
