Katkised hinged on patrullile lisatöö

Patrullitalituse juht Pirko Pärila teab vaimse tervisega seotud väljakutsetest, sest politseinikud puutuvad tänaval ja kodudes enim kokku hingelt katkiste inimestega. Isikuvastaste kuritegudega tegelev Hisko Vares ja tema meeskond peavad aga lahendama juhtumeid, mille taustal terendavad samuti vaimsed probleemid.

Varasemast enam peavad patrullid terves Eestis tegelema vaimse tervisega kimpus olevate inimestega. Inimestega, kel on juba diagnoositud vaimne haigus või tõsine psüühikahäire, näiteks skisofreenia, mistõttu on inimesel keeruline reaalsust mõista, tal võivad olla ebaselged mõtted ja luulud ning ta võib kuulda hääli, tegeletakse sageli.

„Sääraseid juhtumeid, mis on seotud vaimselt haigete inimestega, oli varem, on praegu ja tuleb kindlasti ka tulevikus. Inimesega, kellel on juba diagnoos olemas ja kes on võib-olla varemgi politseiga kokku puutunud, on meie vaates lihtne tegeleda – patrull teab, kuidas inimene võib käituda, ning psühhiaatriakliinik võtab patsiendi üldjuhul ka ravile, sest inimesel on n-ö varasem taust olemas,“ räägib Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares.

Laiem sotsiaalne probleem

Aina enam ehk ligi 90% moodustavad aga juhtumid, kus pealtnäha täiesti tavalistel inimestel vallandub mingi vaimne häire. Inimene on läbi põlenud, olnud pikalt madalseisus, tal on tekkinud psühhoos või afektiseisund, mistõttu võib ta hakata ootamatult endale või teistele ohtlikult käituma. Paljudel juhtudel on sellesse võrrandisse lisatud alkohol või uimastid.

„See ei tähenda, et inimesed on hullud. Need on tavalised inimesed, kes pole ehk ise enda vaimse tervise probleeme märganud, pole osanud enese eest hoolt kanda või pole saanud õigel ajal professionaalidelt abi. Ühel hetkel on neil peas käinud klõps, mis on nad katki teinud. Minu suur soov on, et vaimse tervise probleemidega tegeletaks rohkem. See hõlmab nii märkamist, vaimsest heaolust ning vaimse tervisega seotud probleemidest rääkimist kui ka professionaalse esmaabi andmist ja hilisemat ravi jätkamist,“ sõnab Hisko. Hisko hinnangul on tänapäeval paraku puudu just varajasest meditsiinilisest sekkumisest, mistõttu puutub tõenäoliselt ka politsei probleemsete inimestega üha rohkem kokku. „Muidugi proovime inimesi aidata, aga kahjuks on nii, et ükskõik kui palju me ka ei pingutaks aitamise ja päästmise nimel, on tegemist laiema sotsiaalse probleemiga, mille lahendamisel jäävad politseinike käed lühikeseks.“

Patrullidel on ühes vahetuses kümneid kui mitte sadu kontakte inimestega, mistõttu oskavad nad väljakutsel olles anda esmase hinnangu, kas inimesega on kõik korras, kas ta on alkoholivõi narkojoobes või on tegemist hoopis vaimse tervise probleemiga. Viimase puhul kutsutakse kohale kiirabi või viiakse inimene otse psühhiaatriakliinikusse, kus arstid otsustavad, kas inimene vajab edasist ravi või mitte. Tihti ei taha aga kliinik politsei toodud inimestest midagi kuulda.

Oluline on vahel ka lihtsalt suhelda inimestega ja küsida, kuidas neil läheb

Reelika Riimand, PPA

Vaimse tervise EMO

Hisko ütleb, et lihtsam on lahendada olukordi, kus inimene on purjus või juba mõne süüteo toime pannud, sest siis saab ta kas kinni pidada või kainestusmajja toimetada.

"Parimat abi saab inimene kindlasti arstidelt, mitte arestimajas ajutiselt politsei valve all olles.“

„Kitsaskoht on juhtum, kus patrull proovib ebaadekvaatset, kuid kainet inimest arstide hoole alla viia, ent psühhiaatriahaiglas ei võeta teda vastu. Kuhu me siis inimese viime? Pole ju mõeldav, et me sellise inimese lihtsalt tänavale jätame. Järgmisel hetkel võib ta ennast või teisi ohtu panna ja siis seisame veelgi suurema probleemiga silmitsi.“ Kui kliinikusse inimest viia ei saa, ei jäägi patrullil muud üle, kui inimene korrakaitseseaduse alusel kinni pidada ja arestimajja paigutada, sest see on parasjagu talle endale kõige turvalisem koht.

Hisko mõtiskleb, et kindlasti saavad ka patrullid omalt poolt pingutada, et kiirabile või psühhiaatrile paremini selgitada, milles täpselt seisneb inimese ohtlikkus ja mis on need võimalikud olukorrad, mis võivad tekkida juhul, kui inimene järelevalve all pole või ravi ei saa. „Tean, et selgituste andmine ja põhjendamine võib olla raske ning mõnikord tunduda ka lootusetu, kui arstidelt tuleb korduvalt vastuseks „ei“, kuid päeva lõpuks on tähtis, et inimene saaks abi. Parimat abi saab inimene kindlasti arstidelt, mitte arestimajas ajutiselt politsei valve all olles.“ Mõistagi on arstidelgi suur töökoormus ning omad kindlad reeglid ja juhised, mille järgi vaimselt haigete inimestega tegeletakse, ent kui muudatusi ei toimu, pole ka lootust, et midagi paremaks läheb. Hisko arvates võiks Eestis sarnaselt erakorralise meditsiini osakonnaga või seksuaalvägivalla kriisiabikeskustega olla koht, kus antaks vaimse tervise esmaabi. „See võiks olla näiteks kohaliku omavalitsuse loodud keskus, kus oma ala spetsialistid vaatavad üle vaimse tervisega kimpus olevad inimesed, sealhulgas need, kes on politsei huviorbiiti sattunud. Vajaduse korral oleks inimene mõnda aega spetsialistide järelevalve all. Sõltuvalt juhtumist antaks inimesele kas edasised käitumissuunised vaimse tervise hoidmiseks, tehakse raviplaan või suunatakse edasi haiglaravile. Usun, et kohe reageerides ja abi andes jääks tulevikus vähemaks neid olukordi, kus vaimselt hapras seisus inimene ennast ohtu paneb või kellelegi liiga teeb.“

Pirko Pärila ja Hisko Vares

„Hääled peas“

Hisko ongi oma meeskonnaga ametis kõige karmimate lugudega, kus keegi on teist inimest raskelt vigastanud või kellegi tapnud. „Kui varem oli n-ö klassikaline tapmine või tapmiskatse säärane, et joomingu käigus tekkis sõpradel konflikt ning üks pool haaras kööginoa ja pussitas teist, siis praegu on enam neid juhtumeid, mis on vähemal või rohkemal määral seotud mõne vaimse tervise murega.“

Näiteks pussitas Mari Liis Hallik aasta alguses Lasnamäel võhivõõrast naist. 20aastane Mari Liis oli Lasnamäel korteripeol, kus tarvitas veidi alkoholi. Ühel hetkel võttis ta sõbra köögist noa, pani selle endale kotti ning läks tänavale, kus ta prügikastide juures noa võhivõõrale naisele selga lõi. Seda nägi õnneks pealt mees, kes tõttas kannatanule appi ja päästis sellega ta elu.

Hiljem kohtusaalis ei osanud naine noarünnaku põhjuseid öelda. Teada on, et tal olid keerulised peresuhted, ta oli mõnda aega elanud tänaval ja kuulnud enda peas hääli, mille vaigistamiseks tarvitas ta iga päev alkoholi. Teda toimetati korduvalt kainenema, kuid ta ei võtnud korrapäraselt ravimeid. Hiljuti määras kohus talle selle teo pärast kümneaastase vanglakaristuse.

2023. aasta alguses Lasnamäel 54aastase lillepoemüüja Irina tapnud Dmitri Voronin rääkis aga kohtusaalis, et ta olevat söönud kärbseseeni ja hääled peas käskinud tal Irina tappa.

„Kahjuks on nii, et ükskõik kui palju me ka ei pingutaks inimeste aitamise ja päästmise nimel, on tegemist laiema sotsiaalse probleemiga, mille lahendamisel jäävad politseinike käed lühikeseks.“

Lisaks meenutab Hisko kahte juhtumit, kus perepoeg ärritus ja läks oma lähedastele noaga kallale. Seda, kas kõik need rasked kuriteod oleksid olemata, kui inimesed olnuksid arstide rangema jälgimise all, on muidugi keeruline tagantjärele hinnata.

„Niisuguseid juhtumeid, kus inimene on tunnistatud süüdimatuks, on üksikuid. Süüdimatu inimene arvab, et ta ajab õiget asja, ega proovigi kuritegu varjata. Seda, kas inimene on süüdiv või mitte, hindavad eksperdid väga põhjalikult. Paraku on Eestis tekkinud naljakas olukord, kus selleks, et ekspert saaks üldse ekspertiisi teha, peavad uurijad saama kirjaliku loa kurjategijalt, kas ta on nõus andma ligipääsu oma terviseandmetele. Kui ta nõus pole, siis ekspertiisi teha ei saa. Kui tahame aga kvaliteetset ekspertiisitulemust, siis vajab psüühikaga seotu pikka vaadet. Kui selgubki, et inimene on süüdimatu, peab ta olenevalt ravi tulemuslikkusest olema pikalt või suisa elupäevade lõpuni ravil psühhiaatriakliinikus. Üldjuhul kahjuks täielikku paranemist eriti loota ei ole.“

Eri taustaga psüühikaprobleemid

Ida-Harju jaoskonna patrullgrupi juht Pirko Pärila lausub, et väljakutseid, mille taustal on mõni vaimne probleem, on väga erinevaid.

Ta nimetab näiteks avaliku korra rikkumisi, kus segaduses või vihahoos inimene häirib või ähvardab teisi inimesi tänaval; rahu rikkumisi kodudes, kus inimesed karjuvad ja märatsevad ning häirivad oma lähedasi ja naabreid; kadumisjuhtumeid, kus ümbritsevat mitte tajuv inimene lahkub kodust teadmata suunas ega oska enam ise koju naasta; erinevaid vägivallajuhtumeid, kus inimesed ei oska enda vihaga toime tulla ja ründavad oma lähedasi või võhivõõraid. Kahjuks on sagedased ka suitsiidikatsed.

Sel suvel sai patrull väljakutse Lasnamäele, kus ühe toidupoe ees ähvardas naine poodi minejaid nugadega ega lasknud neil poodi siseneda. Politseinikud pidasid naise kinni ja soovisid ta toimetada psühhiaatriakliinikusse, ent sinna teda vastu ei võetud. Seega peeti naine ajutiselt kinni ja viidi arestimajja. Vaid kaks päeva hiljem sai politsei sama naise kohta uue teate, et ta seisab alasti ülakehaga keset maanteed, kus lubatud sõidukiirus oli 100 km/h. Sama naise kohta sai politsei veel mitu väljakutset, kuna ta ähvardas enda lähedasi ära tappa. Viimaks õnnestus naine siiski ravile saada. Sügise hakul tegeles politsei paariga,

kel olid sagedased tülid raha pärast. Naine proovis mehest korduvalt lahku minna, ent ei saanud seda teha, kuna mees ähvardas endalt elu võtta. Väljakutse päeval oli paaril järjekordne tüli, mille käigus proovis mees aknast alla hüpata. See tal ei õnnestunud, misjärel haaras ta kööginoa ja liikus korterist välja, et endalt elu võtta. Patrull reageeris sündmusele kiiresti ja suurte jõududega ning õnneks jõuti mees peatada. Politseinikud kutsusid agressiivselt käituva mehe vaimse tervise kontrollimiseks kohale kiirabi. Üheskoos meedikutega toimetati mees kliinikusse, kuid arst otsustas teda mitte hospitaliseerida. Kuna mees oli endale ohtlik, peeti ta kinni ja toimetati ajutiselt arestimajja. Septembris olid politseinikud Tallinna kesklinnas hõivatud mehega, kes oli varem tapnud kaks inimest. Mees oli kaine, kuid rääkis omaette, käitus ebaadekvaatselt ja oli agressiivne. Patrull toimetas mehe koos kiirabiga psühhiaatriakliinikusse, kuhu teda vastu ei võetud. Politseinikud pidasid mehe karistusseadustiku alusel kinni ja toimetasid arestimajja. Politseinikud on puutunud kokku ka alaealise lapsega, kes ennast patrulli silme all proovis noaga ära tappa. Kiirabi aga last ei hospitaliseerinud, mistõttu tegi patrull otsuse, et nad toimetavad lapse ise haiglasse ega anna arstidele võimalust, et last sinna vastu ei võeta. Õnneks kandis patrulli kindlameelsus vilja, laps võeti haiglasse ja ta sai abi.

Britta Sepp, PPA kommunikatsioonibüroo