Ratsapolitsei hurjutas suplejaid ja ohjeldas rongkäike

Eesti politsei 106. sünnipäeval on paslik vaadelda üht killukest politsei ajaloost ehk meenutada ratsapolitsei tegevust.

Eesti politsei asutati 12. novembril 1918. aastal Tallinnas ning sellel ajal asutati ka ratsapolitsei, mis kuulus välipolitseinike koosseisu. Raamatus „Eesti politsei loomine ja areng 1918–1940“ on autor Mai Krikk kirjeldanud, et ratsareserv oli üks mobiilsemaid ning tugevamaid politseiüksusi, kuna hobustega pääses liikuma kohtadesse, kuhu sõidukiga ei saanud ja jala minna ei olnud mõtet. Tallinna ratsapolitseinikke kutsuti rahvasuus aeg-ajalt vanapoisteks. Nad olid kõva sõna ja karmi käega mehed, kes koostasid eeskirju rikkunud voorimeestele, kaupmeestele ja teistelegi üsna krõbedaid protokolle. Peale liikluse reguleerimise ja korraldamise kuulus ratsapolitseinike tööülesannete hulka loomade piinamise takistamine ja selle ärahoidmine. Piinamisega pidi eriti tähelepanelik olema laatadel, kus loomad sageli nälgisid ja külmetasid.

Suvel oli tihtipeale probleeme järvede ääres suplejatega. Kui järvevahid ei suutnud suplejaid ise korrale kutsuda, kutsuti kohe appi ratsapolitsei.

Ratsapolitsei pidi tihti koos kaitse- ja kriminaalpolitseiga välja sõitma Harjumaale ning vahel lausa Läänemaale. Harju maakonna piires Pirital oli suvekuudel väljas ratsapatrull, kes kontrollis piirkonnas ning vajaduse korral ajas laiali pahempoolsete jõudude korraldatud rongkäike.

Ratsapolitseinikel oli võrreldes tavapatrulliga rohkem tööd ja vähem vaba aega, kuna hobuse eest tuli hoolitseda oma vabast ajast. 1995. aastal oli ka Haapsalus oma pisike ratsapatrull, mis toimis umbes kolm aastat. Haapsalus suhtuti hobustesse lausa vaimustusega. Neid pildistati, tehti videoid, lapsed tahtsid pai teha. Tolleaegsed kordnikud rääkisid, et jaanipäevase vahikorra ajal pidi mõni auto peaaegu vastu puud põrutama, sest juhid jäid ratsa sõitvaid politseinikke ja hobuseid ammulisui vaatama.

Endine Haapsalu jaoskonna politseiametnik Meelis Laurmann oli ratsapolitseis küll lühikest aega, kuid seda aega ta ei kahetse. Tema jaoks oli kõige ekstreemsem olukord ratsapolitseis värbamisprotsess, kuna talle ei antud muud varianti kui otse politseikoolist hobuse selga ja patrulli. Kõige raskem kogu asja juures oli loomaga ühise keele leidmine ja liikuma saamine. Praegune Haapsalu jaoskonna patrullpolitseinik Ivar Läll teab rääkida, et Haapsalus oli esimene ratsapolitsei taasloodud Eesti politseis. Haapsalu eeskujul loodi hiljem ratsapolitsei ka Tallinnas ja seal toimis see pikemalt. Ratsapolitsei oli Haapsalus paar-kolm aastat. Rohkem kui kümmekond aastat tagasi oli näha veel Tartu piirkonnas liikvel kahte ratsutajat politseivormis: Jana Õim ja Kristi Tertõtšnaja. Nad ühendasid oma töö ja hobi ning käisid suurürituste ajal politseitööd tegemas. Ratsapatrulli võis näha ka Mustvee suveüritusel, Otepää lipupäeval ning Jõgeva küüslaugufestivalil.

Artikli tarbeks vestles autor endiste Haapsalu ratsapolitseinikega ja kasutas materjale Mai Kriki raamatust „Eesti politsei loomine ja areng”, Eesti Sõnumitest ning Õhtulehest.

Elina Laas, Haapsalu jaoskonna veebipolitseinik