Radar 38/2024

Nr 38 kevad 2024

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Prefektina patrullitöö keskel

PALJU ÕNNE!

30 aastat abipolitseinikke!

Tugev meeskond Kesk-Eestis

Südamega idas

Tere, kadett!

Nügides naisi

Vormita vormide keskele Kainestusmaja TULGE KÜLLA!

PÖÖRA PPAsse

töö

4 UUDISED

6 HARIDUS Tere, kadett!

10 KOGEMUS Kainestusmaja valu ja võlu

14 EESKUJU Südamega idas

18 UUDISED

20 KOGEMUS Prefekt patrullis

24 KOGEMUS Nügides naisi

30 ELA KAASA @eesti_politseikoerad

32 TUNNUSTUS Abipolitseinikud 30

34 AP30 Tõnu Vaher, tulihingelne spordimees

36 AP30 Eve Breidaks, enneteja hingega apipolitseinik

38 AP30 Tatjana Frolova, karjääripööraja idas

40 AP30 Palju õnne! Vabatahtlikele anti üle staažiristid

42 AP30 Piia Osula ekraanilt patrulli

44 EESKUJU Vaheldus ja väljakutsed

48 KOGEMUS Vormita vormide keskel

52 EESKUJU Tugev meeskond Kesk-Eestis

56 LASTELE

58 RAAMATUD

60 RISTSÕNA

Pööra PPAsse!

Mõnel inimesel on väiksena siht silme ees, kelleks ta saada tahab, aga teine ei tea isegi täiskasvanuna, kes ta olema peaks või mida teha tahaks. Mõni vajab rohkem nügimist ja teisel sünnivad valikud justkui iseenesest. Aga kõik nad soovivad teha tõelise tundega tööd.

Meie valikute määramisel mängib suurt rolli praktika. Kui oleme ise midagi kogenud või tundnud, on palju lihtsam ennustada ka seda, kas see meile päriselt pikemaski perspektiivis meeldida võiks ja jõudumööda oleks.

Selles Radaris räägivad PPA inimesed, mis neid joonel hoiab ja motiveerib. Alustame kadettidest, kes peagu üksmeelel ütlevad, et soovisid õppida politseinikuks, kuna tahtsid oma inimestele ja maailmale midagi tagasi anda. Jätkame kogenud praktikute ja juhtidega, kes leiavad kiires tööilmas aega mõelda oma inimeste arengule ja töötingimuste parendamisele.

Mõni paneb vormi selga vabatahtlikult, osa neist juba 30 aastat. Abipolitseinikud on osa PPAst ja sellest, miks me seda teeme. Teinekord on just abipolitseinike õhin ja südametunne see, mis annab viimase tõuke tulla tööle ka neile, kes vormi kanda ei soovi, kuid tahaksid samuti panustada Eesti turvatundesse. Mittepolitseilisi ameteid on täpselt niisama palju vaja kui patrulle tänavale.

Politseisse tööle sattumise teed on enamasti sirged, kuid vahel ka käänulised, sest jõudmine äratundmiseni võib võtta aega. Põhjuseid, miks politseis töötada, võib loetlema jäädagi. Too oma tugevused meile!

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri. Ajakirjas avaldatud artikleid ja fotosid võib meedias avaldada viitega ajakirjale Radar vaid juhul, kui eelnevalt on kokku lepitud ajakirja peatoimetajaga.

Toimetus

Peatoimetaja: Marge Sillaots Keeletoimetaja: Ene Sepp

Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Trükikoda Paar Tiraaž: 2000

Kaanefoto: Nelli Pello

Kontakt

Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn

Telefon 444 6451, 5648 8066

E-post radar@politsei.ee | Veebis issuu.com/ajakiri_radar

Pööra PPAsse!

Marge Sillaots Radari peatoimetaja

UUDISED

Lõppes nooresõbraliku menetluse projekt

30. aprillil pandi punkt viis aastat väldanud projektile „Alaealiste erikohtlemise süsteemi loomine“, mida rahastati Euroopa majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismi programmist.

Projekti eesmärk oli muuta Eesti õigussüsteem lapse- ja nooresõbralikumaks, vähem karistavaks ning juurutada taastavat õigust nii töös noortega kui ka kogukondades laiemalt. Projekti juhtis justiitsministeerium, kaasatud olid kõik õigusvastase teo toime pannud ja/või abivajavate lastega tegelevad ametkonnad, näiteks sotsiaalkindlustusamet, prokuratuur, kohtud, vangla- ja kriminaalhooldusasutused.

PPA põhiülesanded projektis olid võtta kasutusele uusi mittekaristuslikke sekkumisi ja koolitada ametnikke alaealiste kohtlemisega seotud teemadel, näiteks arendada ülekuulamisoskusi, õppida tundma taastava õiguse, samuti tõenduspõhise ennetustöö põhimõtteid jpm. Uutest sekkumistest on tänaseks töösse juurdunud perevestlus, jõustamisel on paku-ise-lahendus, korduskontakt ning eneseanalüüsi töölehed. Välja on töötatud baas-, kuid ennekõike täiendusõppes kasutamiseks mõeldud e-kursus „Taastava õiguse ja mittekaristuslike mõjutusmeetmete rakendamine“.

Lõpetas 37 uut politseiametnikku

12. aprillil jagati Paikusel lõpuaktusel tunnistus sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži 37 uuele politseiametnikule.

„Tiimitööst sõltub turvalisuse tagamisel omajagu. Kui patrull töötab hästi kokku, siis on kõigil suurem võimalus ellu jääda. Just meie tugevat meeskonda hindavad PPA inimesed kõige kõrgemalt ning mul on hea meel, et olete meie tiimi liikmed. Politseitöö tuleb hästi välja siis, kui olete kindlad oma oskustes ja teadmistes ning veel kindlamad selles, miks te seda tööd teed. Me töötame Eesti inimeste jaoks, seisame turvalisuse eest ning hoiame sinimustvalget Pika Hermanni tornis ja oma südames,“ lausus lõpetajatele PPA peadirektor Egert Belitšev.

Koerajuhid õppisid lahinguväljal

teenistuskoerale esmaabi andmist

Aprilli keskel toimus Tartus sõjaja katastroofimeditsiinikeskuses esimest korda koertele mõeldud lahingkannatanu esmaabi kursus, mille eesmärk oli õpetada koerajuhtidele, kuidas anda teenistuskoerale lahinguväljal viga saamise korral esmaabi.

Kursusest võtsid osa nii kaitseväe, sõjaväepolitsei, PPA, päästeameti kui ka vanglateenistuse koerajuhid, kes said nädala jooksul teoreetilisi teadmisi algoritmipõhisest kannatanu käsitlusest ning praktikas proovida erinevaid elupäästvaid esmaabivõtteid, nagu veeni punkteerimine, verejooksu sulgemine, hingamisteede avamine ja ventilatsioon. Lisaks oli harjutuste käigus suur roll lahinguvälja ohutusel ja koeraga suhtlemisel.

PPAst osalesid Lõuna prefektuuri Piusa kordoni koertegrupi piirivalvur Ott Luts, Lääne prefektuuri koerajuht Ketlyn Päll, Põhja prefektuuri koerajuht Aare Sepper ja grupijuht Sten Lõhmus ning Põhja prefektuuri kiirreageerija.

FOTO: ARNO MIKKOR

99 aastat politseiharidust

15. aprillil 1925 sai Eestis alguse politseihariduse andmine. Selle olulise päeva tähistamiseks kogunesid sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži kadetid, kolledži direktor, õppejõud ning politseija piirivalveameti kolleegid ühisele jalutuskäigule Tallinna vanalinna.

UUDISED

Kõik tšillisid kultuuripealinnas

27. aprillil kogunesid Tartu Raekoja platsil tuhanded väiksemad ja suuremad huvilised, et osaleda politseireidil „Kõik tšillivad“.

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 on Eesti tippsündmus ning Tartu ja Lõuna-Eesti suurim ühine ettevõtmine. Teiste

seas panustab kultuuripealinna raames turvalisusesse ja kogukonna ühtsusesse ka politsei- ja piirivalveamet.

Tšillimiskoridoris jagus tegevust igale vanusele kogu õhtu vältel. Kohal oli politsei ja piirivalve võimas masinapark, Emajõel sai näha piirivalvekaatrit ning jälgida, kuidas kiiresse veevoolu kukkunud inimest päästetakse. Harukordne võimalus oli oma silmaga näha ja käega katsuda uut piiritaristut ning teha ajalooline pilt trahvivabalt piiriposti taustal. Piirivalvurid tõid linnarahvale uudistamiseks UTV ja teisi põnevaid piirivalvamiseks kasutatavaid masinaid.

Mõistagi ei puudunud politseireidilt kiirreageerijad. Jälgi ajasid ning oma teravat nina ja hambaid näitasid politsei teenistuskoerad. Pere pisimad said ühes piirkonna- ja abipolitseinikega joonistada, meisterdada ning teisi põnevaid asju katsetada.

Lõuna prefektuuri piirimatk toimus ilma trotsides

Piirimatkale registreerus sel aastal rekordarv inimesi, ühtekokku üle poole tuhande.

Kuna 24. aprilli hommikuks oli maha sadanud lumi, pidi nii mõnigi kaugemalt tulnud matkaline tee Luhamaale katkestama. Muutlikest ilmaoludest hoolimata oldi end soojalt riidesse pannud ning valmis rajale minema. Kokku läbiti 12 kilomeetrit ning finišis pakuti kõigile lihapirukat ja puljongit.

TERE, KAD

Asi otsustatud – sisekaitseakadeemia saab järgmisteks aastateks kohaks, kust omandada haridus ja saada selga vorm. Mida arvavad politseitööst tänased kadetid ja kuidas valmistuda katseteks, kirjutab politseikapten Maarja Punak.

2003. aastal olin Nõo reaalgümnaasiumi abiturient. Käisin hommikuti jooksmas, nädalavahetustel orienteerumas, nautisin Cooperi testi ja üldse pidasin end väga sportlikuks ning olin täiesti veendunud, et sisekaitseakadeemiasse saan sisse igasuguse takistuseta – füüsilised katsed mind ei hirmutanud ning vestlust lausa ootasin. Olin seda suhtlemise osa saanud juba sõprade ja perekonnaga korduvalt harjutada, sest ega

keegi ei saanud päris hästi aru, miks ma politseinikuks tahan õppida.

Esimene vihje: räägi oma soovist igaühele, kes sinu valiku vastu huvi tunneb, et vestluse ajaks oleks sul juba väga läbimõeldud vastus varnast võtta.

Katsete aeg oli minu jaoks küll ammu, kuid mul on meeles mälupilt, kuidas tulevane kursusevend suitsetas enne ja/või pärast jooksmist. Sain sellest

Maarja Punak

ETT!

innustust, sest kui padusuitsetaja teeb jooksu ära, siis minul pole ju probleemi. Igatahes oli ilm väga palav ja ei ütleks, et jooks lihtne olnuks. Nii mõnigi tüdruk hakkas enne lõppu jalutama, samas leidus neid, kes lõpuspurdiks jalad siiski kõhu alt välja said ning veel aega mahtusid.

Teine vihje: oluline ei ole saavutada parimat aega, vaid mahtuda vähemalt etteantud ajaraami, et püsida konkurentsis.

Istesse tõus, kohapealt kaugushüpe ja kätekõverdused olid minu lemmikud, sest olin neid harjutanud, ja sain maksimaalsed punktid. Hiljem kuulsin, et oli tüdrukuid, kes neid ära ei teinud, ja imestasin. Üsna pea pidin ka ise esimest korda elus kangi suruma. Arvasin, et see on kerge, kuid katse

12. aprillil jagati Paikusel lõpuaktusel tunnistus Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži 37 uuele politseiametnikule

vastuvõtja pani tõenäoliselt turvalisuse kaalutlusel sõrme vasaku ketta alla ja ütles, et tehku ma see viimane pingutus nüüd ära. Kuidagi ma selle käe sealt sirgeks sain ja edasi pääsesin.

Kolmas vihje: katseta kõik alad enne läbi, nii ei tule ebameeldivaid üllatusi.

Ma ei mäleta, kuidas mul ujumises läks. Ei usu, et see midagi erakordselt head oli, sest paar aastat hiljem ütles üks treenereist mulle, et pole hästi aru saada, kas ma ujun või upun. Tehniliselt ma siiski üritasin ujuda krooli, aga praktiliselt püüdsin samal ajal hoida oma pead kogu aeg vee peal. Igatahes nõutud ajapiiridesse ma jäin. Palju elavamalt on mul meeles 75-kilose mannekeeni lohistamine spordisaalis. Seda ei saanud kuidagi

varem harjutada ja meile näidati korra ette, kuidas panna põlv mannekeeni alla, et teda saaks käte alt haarata ja seejärel lohistada. Korra katsetasin, kuid see ei õnnestunud. Kuna teised tahtsid ka proovida, siis pidin lootma, et ju testi sooritades olen tugevam. Ei olnud. Igatahes lohistasin kuidagi mannekeeni finišisse ja sain edasi.

Neljas vihje: tee, kuidas oskad, ja anna endast parim. Eksimused ja apsakad võivad tulla igal alal.

Kokku võttes, kõik asjad said tehtud ja 2003. aastal kandideeris ühele kohale 7,2 inimest. Olin nimekirjas teine. Minu kogemus ei ole võrreldav teiste omaga, sest igaühel on omad kivid, mille otsa komistada. Toanaaber mäletas, kuidas rinnalt surudes kordas katse vastuvõtja kogu aeg sama numb-

rit, sest harjutust ei tehtud õigesti. Aasta varem kandideerinud sõber rääkis, kuidas tema kartis tohutult kõiki katseid mitte sellepärast, et ta poleks suutnud neid ära teha, vaid seetõttu, et lihtsalt nii väga soovis kooli sisse saada. Uurisin ka politsei jalgpallikoondise tüdrukutelt, mida nemad katsetel pelgasid. Loomulikult oli nende vägagi sportlike kadettide vastus, et mitte midagi.

Victoria kogemus

Sisekaitseakadeemia politseikolledžis kolmandal kursusel õppiv Victoria Priimets töötas varem stjuardessina. Enne tööle asumist tuli tal õppida suhtlemist, teenindusstandardeid, tulekustutamist, veest päästmist ja pommi katmist lennukis. Seega tundis ta end katsetel kindlalt. Victoria sõnul oli kooli tulles suur boonus ka see, et tal on juhiluba, mis võimaldas tal teha kohe alarmsõiduki koolitus.

Viies vihje: tee eelnev töökogemus enda jaoks kasumlikuks. Õpi oskuseid, mida politseinikuna samamoodi vajad.

Enesekaitset Victoria ei õppinud, kuid kaablisidemete kasutamise sai ta selgeks. Lennukis töötades nägi ta korduvalt, kuidas politseinikud deporteerisid inimesi. See tundus huvitav ja mitte sellepärast, et ta oleks ise ilmtingimata tahtnud seda teha, vaid ta nägi hoopis teist politseitöö liini.

Victoria teadis, et PPA on organisatsioonina suur ning töökohti on patrullist uurija ja kriminalistini. Ta soovis kooli tulles veelgi rohkem teada saada, kuid oli kohe üsna alguses veendunud, et temale patrullis töötamine meeldima ei hakka. Meelemuutuseks piisas praktikast, kus ta tundis, et teda võeti kui tulevast kolleegi, teda toetati ja juhendati. See hakkas meeldima isegi nii palju, et kui kool võimaldas, läks ta Ida-Harju jaoskonda patrulli tööle.

Mis ta pärast kooli lõpetamist hakkab tegema, ei ole veel selge, sest tegelikult on väga palju teisigi võimalikke ametikohti.

Kuues vihje: sa ei pea teadma, mis alal sa politseinikuna tööle asuda soovid. Kool pakub võimalusi läbida erinevaid praktikasuundi ning küll see kõige paremini sobiv töö leiab tee sinuni.

Rääkisime Victoriaga ka vene keelest. Minul oli see kooli tulles nõrk ja esimene pikk praktika Koplis õpetas mulle palju rohkem kui eelnevad aastad koolis. Victoria kiitis praktikat Jõhvis, kus ta pidi ennast tegema arusaadavaks inimestele, kes ühtegi muud keelt peale vene keele ei mõistnud. Päriselt töö tegemine motiveeris veel rohkem vene keelt õppima, sest sai selgeks, kui palju seda politseitöös vaja läheb.

Victoria ütleb, et kooli tulles

peab olema enda valikus päriselt kindel, sest pärast seda muutub elu täielikult. Politsei on teadlik otsus, mitte lihtsalt töökoht, vaid eeldab eeskujuks olemist ja vaimset tugevust. Teiselt poolt, kõigile neile, kes endas veel piisavalt enesekindlust ei leia, lausub Victoria: „Fake it till you make it!“

Motiveeritud järelkasv

Mina ei tea, kuidas teil pärast kõige selle lugemist on, aga mulle tundub, et uued noored kadetid on väga ägedad. Kindlasti on hirme, mida kooli tulles kohe ei saa maandada. Mul ei ole kahjuks kommentaare inimestelt, kes otsustasid õppe pooleli jätta, kuid pärast neid vestlusi, mida seda lugu kirjutades pidasin, on minu süda väga rahul.

Uus järelkasv on motiveeritud ja teeb asja päriselt hingega. Usun, et igaüks, kes nende punti satub, tunneb

sedasama. Ja kui ei tunnegi, siis ei ole mitte midagi ju katki: politseinikuks õppides saab iga noor oma igapäevaeluks väga palju vajalikke teadmisi ja oskusi ning seegi on suur võit nii talle endale kui ka teda ümbritsevatele inimestele. Alati saab tulla ja anda enda panuse turvalisema kodukandi jaoks ka abipolitseinikuna.

Maarja Punak PPA kommunikatsioonibüroo

Mõtteid anonüümsest küsitlusest, millele kadetid vastasid

Miks tulid politseinikuks

õppima?

 Selleks, et aidata teisi, kes seda teha ei saa.

 Tundsin, et minu väärtused ja hoiakud kattuvad ka ameti väärtustega.

 Mitmekülgne töö. Iga tööpäev on teisest erinev.

 Valisin selle eriala, et anda midagi tagasi maailmale ja oma inimestele. Tean, et see kõlab klišeena, kuid see tunne, kui saan kellegi keerulisest olukorrast välja aidata, on parem kui miski muu siin maailmas.

 Kurjategija koht on vanglas. Politseinikuna saan teha kõik võimaliku, et see nii jääks.

 Väikesest peale olen näinud politseitööd kõrvalt – isa oli pika staažiga politseinik. Muud elukutset ei osanud validagi. Nägin selle tööga kaasas käivat ilu ja valu, ning olles juba ise mitu aastat politseitööd teinud, olen õnnelik, et selle töö valisin ja oma panusega Eesti riiki turvalisemaks muudan. Eesti on parim koht, kus elada!

Mida

kartsid kõige enam kooli kandideerides?

 Hirmu polnud, tuleb rääkida ausalt, olla positiivne. Kooli kandideerides ei tasu midagi karta, sest midagi ületamatut ega keerulist pole. Keerulisemad ajad tulevad pärast kooli.

 Hirmu ei olnud, kuna füüsis oli peale kaitseväge hea.

 Kartsin kõige rohkem füüsilist koormust ja sellest ülesaamiseks tegin iseseisvalt trenni.

 Kõige keerulisemad oli kehalised katsed, kas viitsin teha pidevalt trenni. Võtsin ennast kokku ja hakkasin trenni tegema ja ei olnudki kõige hullem, lausa hakkas meeldima.

 Kartsin väga vestlust, sest sellest sai kõige rohkem punkte. Olin kuulnud enam-vähem, mida minult võidakse küsida, ja see rahustas maha.

 Uus keskkond ja uues koolis õppimine, teadmatus, mida sinust oodatakse.

Mis on olnud positiivseim üllatus?

 Õpetajate ja õpingute kvaliteet

 Treeninguvõimalused

 Narva õppekeskus oli positiivne üllatus. Veetnud nädala seal, jäi mulje, nagu oleks hotellis osati. Treeninguvõimalused täpselt samuti. Osa õppejõudude omapärane lähenemine õpetamisel, Paikuse hea toit.

 Kõige positiivsemaks on õppejõudude suhtumine kadettidesse. Meid koheldakse kui võrdseid, mitte mingeid lolle õpilasi.

 Inimesed, kolleegid, õpetajad on väga sümpaatsed, lahked ja toredad inimesed, kes kõik töötavad suurema eesmärgi nimel.

 Üldfüüsiline seis on paranenud ning õpihimu on samuti kasvanud.

Victoria Priimets

Kainestusmaja VALU JA VÕLU

Meie uksed on alati avatud! Tulge külla!

1206 ruutmeetrit – just nii suurel pinnal asub Tallinna kainestusmaja, mille juht Kelly Miido on enda ametiaja jooksul muutnud kohaks, kus on mõnus töötada.

Suure osa oma elust Saue vallas Turba alevikus kasvanud Kelly meenutab, kuidas toonane piirkonnapolitseinik Enely Estaal tema koolis rääkimas käis ja terve kool seepärast kihas. „Juba tol hetkel teadsin, et tahan kindlasti saada politseinikuks, ning väga võimalik, et ka Enely eeskuju oli selleks suur tõuge,“ ütleb Kelly.

Pärast keskkooli asuski Kelly õppima politsei- ja piirivalvekolledžisse, kuid otsustas sealsamas, et läheb kohe Ida-Virumaale vene keelt selgeks saama. Aasta Narva jaoskonnas Narva-Jõesuu piirkonnapolitseinikuna kogemust kogunud, läks Kelly Tallinnasse piirkonnapolitseinikuks.

Miks sa kandideerisid kainestusmaja juhiks?

Olen seda tüüpi inimene, kes vajab katsumusi, ning täitnud seatud eesmärgid, liigun edasi. Paigalseis on raskem kui läbikukkumine, kuna see ei arenda – läbikukkumisest on alati midagi õppida. Minu jaoks jõudis piirkonnatöös ühel hetkel paigalseis kätte ja sain aru, et aeg on teha üks samm edasi.

Samal ajal kuulusin töörühma, kes tegeles joobes inimestega. Tabasin end korduvalt mõttelt, mida kõike saaks Tallinna kainestusmajas teha teisiti, rakendades just oma kogemust ja piirkonnatöös omandatut. Minu üllatuseks otsitigi mõne aja möödudes uut kainestusmaja juhti. Tabasin õige het-

ke ja otsustasin kandideerida, teades ka kõikvõimalikke riske, mis sellega kaasneda võivad.

Mis olid esimesed ülesanded?

Esmased mured olid hästi argised: laost puudusid varud, ei olnud pastakaid, ei olnud toole, kuvarid olid vanad ja katus lasi läbi. Minu väga suureks üllatuseks ei saanud kainestusmaja ametnikud hoida relva oma töökohas, vaid need olid Harjumaa relvaruumides. Kuivõrd hoonega on seotud nii PPA, Tallinna linn (linnavaraamet ja sotsiaaltöö keskus) kui ka Lääne-Tallinna keskhaigla, siis tuli kuskilt otsast hakata rattaid käima tõmbama. Mõni murekoht lahenes kiiremini, teine võttis

pikemalt aega ja mõne puhul otsime lahendusi veel praegugi.

Kolleegidel oli südamel palju, näiteks ei saanud politseinikud tööajal vajalikel treeningutel käia. Kui Remo Tänav kinnipidamiskeskuse (KPK) juhiks sai, siis tema eestvedamisel muudeti kaheliikmelised vahetused kolmeliikmeliseks. Tänu teenustevahelisele koostööle on meil vahetused nüüd neljaliikmelised ning inimesed saavad tööajal trennis käia. Samuti on meil väga hea koostöö KPK valvegruppide ja konvoiga ning nende inimesed käivad meil abiks ja vajaduse korral vastupidi.

Kui kainestusmaja grupijuhi kohale tulin, siis küsisid väga paljud,

millega ma hakkama sain, et mind sinna saadeti. Oli ainult üks kursusekaaslane, kes ütles, et see on väga äge ja julge samm. Seega tuli ka meie kuvandit muuta – me ei ole n-ö must lammas, kes vaikides kuskil kannatab. Kolleegid on julgemad probleeme ja muresid välja ütlema ning praegu võin juba kinnitada, et õhkkond on meil hea.

Kuidas sind kainestusmajas vastu võeti?

Huvitavalt, kuid samas väga hästi. Eks kõik olid ootusärevad, mis nüüd saama hakkab. Ometi olid kolleegid väga palju toeks ning aktiivsed rääkima ka oma ideedest.

Oled kõige noorem kainestusmajas. Kas see on kuidagi takistuseks saanud?

Olen, aga ei ole takistus. Vaatamata sellele, et oleme erinevate generatsioonide esindajad, on meeskonnaliikmed samamoodi julged ja läinud muudatustega kaasa. Olen arvamusel, et iga muudatusega peab tulema ilmselge kasutegur, ja näib, et see toimib.

Need muutused ei ole tulnud üle öö. Leian, et iga inimene, olenemata vanusest, vajab muudatusteks aega. Üsna palju oleneb sellest, kuidas ideest räägitakse ja kui palju aega harjumiseks antakse. Näiteks kui võtsime kasutusele vormikaamerad, oli kaks kuud aega, et neid katsetada ja anda

Kelly Miido:

„Muutuste ja uuenduste tuules on väga vaja, et inimestel oleks siin hea ja nad tahaksid kainestusmajas töötada.“

tagasisidet. Alles kaks kuud hiljem hakkasime seda iga päev oma töös kasutama. Siinkohal oligi vaja näidata, et kuigi vormikaamera meie töövahendina on uus, muudab selle kasutamine tööd lihtsamaks.

Mismoodi oled muutnud kainestusmaja kuvandit inimeste silmis?

Inimese arvamusi ja veendumusi on raske muuta. Selleks, et seda suurt kuvandit muuta, tuleb vaadata endale ja kolleegidele otsa. Muutuste ja uuenduste tuules on väga vaja, et inimestel oleks siin hea ja nad tahaksid kainestusmajas töötada.

Kui suurt rolli mängib siin sotsiaalmeedia või meedia üldse?

Kuvandi muutmiseks oleme enda tööd palju igasugustes kanalites tutvustanud – kainestusmajas saab päriselt inimeste jaoks midagi ära teha. Oleme eeskujuks ja motivaatoriks inimestele, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Märkame neid, kes ei ole veel allakäigutrepi madalaimal astmel, või suuname ka kõige madalamalt üles ronima.

Kindlasti on muutnud seda kuvandit erinevate kohtumiste planeerimine partneritega just siin meie juures. Paljud tulevadki ja näevad oma silmaga, et ei olegi haisev ega kole koht. Kui teistel on vähegi võimalik meile tulla, siis näitame, kuidas ja mida me teeme. Natuke huumorit ka – meie uksed on alati avatud! Tulge iseseisvalt külla!

Mida te meeskonnana teete?

Meil on neli vahetust ja keegi on kogu aeg tööl. Ühise meeskonnana on mõnevõrra keeruline midagi koos teha, kuid näiteks suure osa meeskonnaga tegime meie majas koos füüsilisi katseid. Kolleegidega oleme käinud Pärnu arestimajas ja Tartu vanglas, mida varem pole tehtud. Kindlasti soovime lähiajal minna Jõhvi ja Narva, et tutvuda nende eluoluga.

Kui käisime Pärnus, siis need, kes ei saanud tulla, käisid Tartus. See on vahest olnud üks oluline juhtimiskogemus – kuidas juhtida inimesi, kes on kogu aeg tööl. Tasakaalu leidmist peab praeguses töös olema palju, et pakkuda kõigile võrdseid võimalusi.

Kuidas te motivatsiooni üleval hoiate?

Oluline on kuulata inimesi ja päriselt nende probleemidega tegeleda. Olen ennast viimasel ajal korduvalt tabanud ütlemas: „Parem ikka kui mitte midagi!“ Kui tervet probleemi lahendada ei saa, võtame selle osa, mida saab, ja tegeleme ülejäänuga hiljem. Näiteks tuli mõni aeg tagasi minu juurde kolleeg ettepanekuga, et meil võiks olla kainestusmaja kiibisüsteem – ei peaks töötõendit piiksutama ega puhastama ja kestab ka kauem. Kiibisüsteemi küll kohe ei saa, aga leidsime alternatiivi –tellisime töötõendite plastist hoidikud, mida on märksa lihtsam puhastada. Tööle tulles saame töötõendi sellesse ümber tõsta.

Nii nagu kodus hoolitseme oma isikliku vara eest, saame ka töökohal inimesele pakkuda motivatsiooni omanditunnetuse kaudu. Inimest motiveerib seegi, kui tal on, mille eest vastutada: kes jälgib varusid; kes vaatab, et relvaruumi uks oleks suletud; kelle roll on kaasata abipolitseinikke jne.

Kuidas ennast motiveerid?

Uute ideede ja mõtete kaudu – tähtis on hoida iseennast tegevuses, kuid leida ka piir selle vahel, mida teen tööl ja kuidas veedan vaba aega. Mulle meeldib mu töö ja mul on kombeks üle töötada. Tuleb otsustada, kas pärast tööpäeva töö tegemine on eluliselt oluline või mitte – kas see asi, mida ma teha tahan, on nii tähtis, et pean selle täna valmis saama või võin sellega tegeleda mõnel teisel päeval? Kui mul õhtul on vaja kodus arvuti lahti teha, siis on see kaalutletud otsus, mitte lihtsalt teadmine, et mul on vaja midagi ära teha. Juhid peavad oskama end hoida. Ülekurnamise tõttu kannatab kõik muugi, ja kui ma ütlen kõik, siis ma seda ka mõtlen.

Mis on järgmine idee?

Prooviks esmalt selle maja täiesti korda saada. Praegu on töös mitu ettepanekut erinevate osalistega, nagu Tallinna munitsipaalpolitseiamet, Eesti kunstiakadeemia, justiitsministeerium. Kõige olulisemad koostööpunktid on ikkagi enda inimestega, et neil oleks kainestusmajas hea ja meeldiv töötada.

Kes on su eeskuju?

Väga raske küsimus. Eri etappidel on olnud eeskujuks erinevad inimesed. Pigem on mind eri inimesed hästi hoidnud: kes on aidanud mul leida oma tugevaid külgi, kes on aidanud neid

arendada. Olen väga tänulik toonasele Lääne-Harju jaoskonna piirkonnapolitseinikule Erkko Piirimäele ja jaoskonna juhile Veiko Randlainele, kes tegid väga julge otsuse ja panid 23aastase tüdruku piirkonnagruppi juhtima. Ma ei ole päris kindel, et oleksin julgenud teha säärase otsuse, kuid just toetusega nad tõestasid, et noored on võimekad ja neid tuleb usaldada.

Mis edasi?

Olla parim versioon iseendast. Kuhu edasi, eks seda näitab juba aeg.

Barbara Lichtfeldt PPA pressiesindaja

Kogemusnõustamise

edukas proov

Tallinna kainestusmaja kogemusnõustamise prooviuuring kujunes edukaks – kõikidest kainenema toimetatud inimestest 64 olid valmis abi vastu võtma. Uuring kestis 2023. aasta maist kuni juuni lõpuni.

Prooviuuring tehti koostöös SA Avatud Lootuse Fondi ning Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametiga, et katsetada kogemusnõustamist, mille eesmärk oli teadlikkuse ja motiveerituse

kasvu kaudu vähendada Tallinna kainestusmaja kordusklientide ja teistegi klientide arvu.

Selle aasta esimese kolme kuuga on Tallinna kainestusmajas korraldatud 108 nõustamist. Oleme selgeks saanud, et vähese motivatsiooniga inimesed on pigem Tallinna sotsiaaltöö keskuse teenusel olevad, mingi traagilise sündmuse tõttu muutunud või psüühilise häirega inimesed. Neil, kes elavad kodus ja töötavad, on suurem motivatsioon olukorda muuta. Keskmine nõustatav inimene on 44aastane vene või eesti keelt kõnelev mees, kellel on 7–10 aasta pikkune alkoholisõltuvus.

Prooviuuringu käigus suunati inimesed, kes ise sellega nõustusid, edasi kogemus-

nõustaja juurde, kes rääkis oma teekonnast ja abisaamise võimalustest. Kokku viibis kogemusnõustaja Tallinna kainestusmajas kahe kuu jooksul 40 tundi, mille vältel suhtles ta otse 29 inimesega, kellest 4 olid naised. Nendest 11 inimest olid väga huvitatud lahendustest ja 5 inimest läksid kohe statsionaarsesse rehabilitatsioonikeskusesse. Ülejäänutele tutvustati lahendusvõimalusi ning nüüdseks on veel üks inimene liitunud sõltlaste tugigrupiga. Mitme inimesega peab kogemusnõustaja praegugi telefonsidet.

Üks kogemusnõustamisest keeldumise põhjus oli see, et inimese soov suitsu teha oli suurem kui soov oma elu muuta. Analoogselt mõtlesid kogemusnõustamise hommikutel õnneks üksikud.

Südamega IDAS

Räägime värbamisest Ida-Virumaal inimestega, kes teavad olukorda. Prefektina vastutab Tarvo Kruup kogu ida meeskonna eest. Narva patrulltalituse juht

Silver Pälsing on ise aktiivne värbaja ning uurib noorte eelistusi koolitööna. Operatiivbüroo juht

Aigro Raudsepp on viimasel ajal teinud kaks väga edukat värbamist. Lääne-Harju jaoskonna juht

Lea Bärenson on põlise pealinlasena kaks korda itta pööranud ja kogemusega rahul.

Ida prefektuuris on praegu täitmata ligi 45 ametikohta, kuhu hommepäev võiks keegi tööle tulla. Patrulltalituses on puudu rühma jagu inimesi ehk kümme teenistujat. „Ma ei arva, et nende kohtade täitmine oleks võimatu,“ ütleb talituse juht Silver. „C1 keelenõue viis meil korraga 18 inimest rivist ära ja kõik need kohad olen suutnud edukalt täita. Kümme on selline number, millega tuleb igal aastal tegeleda, sest inimesed vahetuvad. Ideaalis oleks muidugi kõik kohad pidevalt täis, sest igasugune vakants tähendab ju lisakoormust teistele tiimiliikmetele,“ avab ta oma talituse seisu. Silver nimetab ennast agressiivseks värbajaks. „Olen ise sisekaitseakadeemias magistriõppes, ja kui ma näen potentsiaaliga kadetti, siis võin isegi söögijärjekorras ligi astuda, et mis plaan on, millal Narva tuled, miks ei taha tulla, äkki leiame lahenduse jne. Ma tegutsen, et inimesi leida, sest just minul on neid vaja.“

Prefekt Tarvo rõhutab, et värbamine on probleem nii Ida- kui ka Lääne-Virumaal. „Põhjused on erinevad, aga inimeste juurdesaamiseks peame tööd tegema mõlemal suunal. Seejuu-

Tarvo Kruup

Silver Pälsing

res jääb kehtima põhimõte, et isegi kui vakantsi surve on suur, ei tohi latti alla lasta. Kui inimesi on puudu, võib see tunduda veidi vastuoluline mõte, aga me ei rahuldu alla keskmise kandidaatidega. Ei tohi olla nii, et kuna inimest on väga vaja, siis võtame ükskõik kelle. Me ise soovime ju ka töötada tõeliselt heas meeskonnas, kus tehakse head tööd. Me ei otsi imeinimesi. Kandidaadis on peamine tahe – et ta tegutseb ja talle läheb korda see, mida ta teeb. Kui tahe on olemas, küll tulevad ka muud oskused. Mõistagi peab ta olema normaalne inimene, et temaga saab rääkida, ta ei karju, ei räägi teisi taga, on loomult meeskonnamängija ega sihi omakasu. Lihtsad asjad tegelikult,“ ütleb ta.

Operatiivbüroo juhil Aigrol on viimased värbamised hästi õnnestunud. „Kiirreageerijate kohtadele oli meil peagu kolm korda rohkem kandidaate kui eelmisel aastal. Siin tegid kommunikatsiooniinimesed ja personalitöötajad ülihead tööd, et konkursile tähelepanu saada, ja see tasus täiega ära. Suur tänu neile! Teine suurem värbamine on meil droonipilootide konkurss, kus saame samuti kõik kohad

täidetud. Meie suur eelis on nädal-nädal-graafik, st värbame kogu Eestist. Meile tullakse töö pärast, s.o kui tahetakse olla droonipiloot, siis saabki seda tööd praegu PPAs teha ainult kas idas või lõunas,“ lisab Aigro.

Töö sisu pärast keegi tulemata ei jäta

Nädala kaupa graafik tähendab, et ühe nädala käivad inimesed järjest tööl ning järgmine on vaba. Nii saab tööl käia ka teisest Eesti otsast ning töö ja elamine on näiteks kordonis, samas on majutus prii. Patrullis tööd sel moel korraldada ei saa ning see seab värbamisele omad piirangud.

„Ida-Virus on kõige suurem raskus see, et elukeskkond väljaspool tööd ei tule ootustele järele. Kui tahta kohe praegu siia piirkonda elama ja toimetama inimesi, siis on paraku vaja raha või mingeid muid kompensatsioonimeetmeid,“ räägib Tarvo. „Töö sisu pärast keegi siia tulemata ei jäta, aga inimene tahab ju ka elada. Kui kinnisvara ja ettevõtlus ei edene, pole kuskil käia, kust endale kaaslane leida; kui kaaslane leida, siis pole

Tarvo Kruup:

„Ida­Virus on kõige suurem raskus see, et elukeskkond väljaspool tööd ei tule ootustele järele.“

eestikeelset meditsiini ega lastehoidu, kuhu tahaks oma lapse jätta; koolitee ei tundu turvaline jne. Mul ei ole mitte midagi ette heita inimestele, kes neid asju kaaluvad ja pelgavad. Õnneks on sellel mündil teine pool. Ma hindan väga ja imetlen inimesi, kes nendele takistustele vaatamata või isegi just selle pärast tahavad ja tulevadki siia Eestit tugevamaks ning paremaks tegema,“ ütleb prefekt.

Elukeskkonna tähtsust rõhutab ka praegune Lääne-Harju jaoskonna juht Lea, kes suunati itta pärast kooli lõpetamist. „Olin viis päeva ühiskorteris kohapeal ja nädalavahetuseks sõitsin koju. Mäletan, et see oli mulle väga raske aeg, sest tööl oli kõik ülitore ja põnev, aga õhtud venisid nagu tatt. Kohalikud töökaaslased läksid koju oma perede juurde ja mina läksin tühja tuppa. Teisel korral kolisin juba koos perega ja siis olin ise üks neid, kes õhtud mõnusalt kodus veetis,“ räägib Lea.

Silveri sõnulgi on keskkond noorte seas tähtis aspekt. „Üks noorte väga selge kartus on jääda kõrvale perest ja sõpradest ning sattuda keskkonda, mis on võõras nii taristu kui ka kultuuri

Lea Bärenson

Aigro Raudsepp

Silver Pälsing:

„Praktikal peavad noored saama kogemuse, et töö on paeluv ja tiim on tugev.“

poolest. Mina tulin itta 14 aastat tagasi Põltsamaa kandist pärast kooli just selle võõra keskkonna pärast, et õppida omal kahel jalal seisma. Tasakaalustamiseks oli siin regioonitasu 300 eurot, RTÜ tasu ja sai võtta rohkem lisavahetusi. Samuti maksti üürikorter kinni. Alustavale politseinikule oli see ülioluline tugi ja stardiplatvorm.

Silveri uuringu järgi peavad noored praegugi majanduslikku kindlust oluliseks. „Minu magistritöö uuringus osalenud kadettide vastuste järgi kõnetaks neid näiteks regioonitasu 500 eurot, 20–30% kõrgem palk, eluasemelaenu intressid, ametikorter, mille saaks välja osta. Sellised hüved, mis annavad noorele elu alustamiseks soodsamad tingimused ja kindluse, et natuke jääb raha ikka üle ka. Kasvõi lihtlabane transporditoetus, et saaks rongiga tasuta koju sõita, oleks algus. Z-generatsiooni ei saa käskida itta tulla. Tahe peab olema politseitööd teha ja tahe teha seda just idas. Need on kaks erinevat asja, aga mõlemad võib ära käkkida,“ ütleb Silver.

Ida kogemus on hinnas

Tarvo sõnul rõhutab ta noortele, et Virumaal töötamine on investeering tulevikku. „Siia ei pea tulema eluks ajaks, võib tulla kolmeks-neljaks aastaks. Töö on põnev, väljakutseid palju, saab keele selgeks. See kogemus, mida idas pakume, on hinnas kogu PPAs,“ ütleb ta. Lea kinnitab samuti ida kogemuse tähtsust. „Mina olen viimane kursus, keda kohustuslikus korras Virumaale tööle suunati, ja ma võin öelda, et tol ajal tundus see mulle kohutavalt ülekohtune ja jõhker. Tagantjärele ütlen, et see oli üks parimaid asju üldse. Esiteks läks Eesti minu jaoks palju suuremaks, sest ma olnuks see inimene, kelle jaoks Eesti lõppeb Harjumaa piiriga. Teiseks sain teada ja tunda, kui palju huvitavaid inimesi on idas ja kui kihvt on see keskkond. Kolmandaks ei oleks ma ilmselt kümme aastat hiljem kandideerinud Jõhvi patrulltalituse

juhi kohale ega oleks ilmselt praegu Lääne-Harju politseijaoskonna juht.“

Palju peljatakse keeleoskust. Kui kohalikel kandideerijatel võib raskusi olla eesti keelega, siis mujalt Eestist tulijad ei oska sageli vene keelt. „Politseis on ainult üks keel, mida absoluutselt peab oskama, ja see on eesti keel. Kõik muud keeled tulevad kasuks ning on vajalikud sõltuvalt tööst. Minu kogemuse järgi peab vene keelt oskama põhjas niisama palju kui idas. Pealinnas on päris palju sellist klientuuri, kes tahab suhelda ja võib-olla ka karjuda mitte eesti keeles,“ nendib Aigro. Tarvo näeb kakskeelses töös motivatsioonikohta. „Töö Virumaal on ülihea võimalus õppida vene keel ära lihtsama vaevaga. Jah, peab tahtma õppida, aga samas ei pea selle nimel kuidagi eriliselt vaeva nägema, sest vajalik keeleoskus hakkab pigem ise

külge. Mitte päris nii, et hakkad Lermontovi käsikirju lugema, aga sellest, kas sulle öeldi hästi või halvasti, hakkad väga ruttu aru saama. Alguses on raske ja eks siis tuleb rohkem loota erivahenditele kui sõna jõule. Tõsiselt rääkides on vene keel hädavajalik mitte ainult Narvas patrullis, vaid põhimõtteliselt kõigile, kes unistavad pikast karjäärist politseis, kaitsepolitseis või näiteks välisluureametis. See oskus läheb üha rohkem hinda ning idas tuleb see õhuga tasuta kaasa.“

Vaikne värbamine

Uurimuse järgi on kaheksal kadetil kümnest PPAs keegi sugulane või tuttav. „Meie enda inimeste arvamusest ja juttudest sõltub väga palju. Mina nimetan seda vaikseks värbamiseks. Kui suguvõsa kokkutulekul räägib keegi oma tööst põnevalt ja väärikalt, siis ta ei pea PPAd otsesõnu kiitma või kedagi kuhugi kutsuma – noored inimesed ise hakkavad huvi tundma. Kui aga halada, et kõik on halvasti ja aina halvemaks läheb, siis võtab see endal tuju ja tööisu ära ning pole ka väga lootust, et keegi uus inimene tahab tulla seda asja parandama. Ma tahaks, et iga meie töötaja saaks aru, et ta teeb kogu aeg oma põhitööga koos ka värbamistööd. Iga liigutuse ja sõnaga paneb ta kas idanema mingi mõtte PPAsse tulemisest või vastupidi.

Juhtidena on see eriti tähtis. Peame olema eeskujuks ning looma õhkkonna ja tiimi, kuhu tahetakse kuuluda.“

Ida prefektuuri rahuolu-uuringu tulemused on aasta-aastalt paranenud. „Praegu arvan, et siin on piisavalt tegutsemisvabadust. PPA üldpildis on ida heal positsioonil, sest palju on muutunud ja õiges suunas. See algab kõik prefektist, kuidas tema suudab meeskonda vedada, eeskujuks olla ning otsuseid ja ootusi edastada. Ütleme nii, et prefekt on meil väga asjalik, ja seda on tunda,“ sõnab Aigro.

„Juhtimisega saame luua töökeskkonna. Saame inimesest hoolida, väljakutseid pakkuda ning luua arusaama, mis on selle töö mõte ja tähendus. Saame aidata inimest õppimisel ja kasvamisel. Need asjad on kõik tähtsad. Minu jaoks kõnelevad siseuuringu tulemused sellest, et oleme kõvasti tööd teinud nende asjadega, mis on meie võimuses, et praegusel meeskonnal oleks hästi ja meiega tahetaks liituda. Aga ainult heast tööõhkkonnast ei piisa ja vaja on veel mingit präänikut, et inimesed itta tuua,“ mõtiskleb Tarvo.

Noored pole hukas, vaid on teistmoodi

Aastas käib idas praktikal üle 300 kadeti, kes töötavad nädalate ja kuude kaupa meie inimestega kõrvuti. Silve-

Ida prefektuuri

rahuolu­uuringu tulemused on aastaaastalt paranenud.

ri sõnul on kahte tüüpi juhendajaid: ühele on kadett võimalus ja teisele kohustus. „Mina mõtlen nii, et isegi kui inimene kohe tööle ei tule, siis tuleb ta võib-olla kunagi hiljem või räägib kellelegi, et idas on põnev, ja tuleb keegi teine selle soovituse pealt. Praktikal peavad noored saama kogemuse, et töö on paeluv ja tiim on tugev. Uue generatsiooni inimesed on palju kiiremad loobuma ja midagi muud proovima. See ei ole nende probleem, vaid meie oma,“ lisab Silver.

Tema sõnul tuleb aru saada ja arvestada, et uus generatsioon inimesi on teistmoodi. „Näiteks ajab vanematel kolleegidel harja punaseks, kui kadett istub sotsiaalmeedias. Esiteks, noored istuvadki palju telefonis. Teiseks, järelikult on tal telefonis huvitavam, st see, mida meie parasjagu pakume, on igavam. Niisuguses olukorras tuleb proovida ta sealt telefonist välja saada ja võtta ise initsiatiiv. See ongi raske, aga mis siis. Loll on alati lihtne olla, kõik muu on keeruline.“

Tuuli Härson PPA kommunikatsioonibüroo

Köögitooliga avariipaigale

Liiklejate seaduskuulekust on mõjutatud koolituste, trahvisedelite, meediakajastuse ja muuga. Nüüd lisas liikluspsühholoog Gunnar Meinhard loetelusse midagi, mida keegi teine maailmas liiklusohutuse tagamisel teadaolevalt veel katsetanud ei ole.

Istun oma kodus köögitoolil. Siin on õhulennuks kahtlemata liiga kitsad olud. Sätin end siiski toolile istuma ja pistan virtuaalreaalsuse prillid ette.

Vaid üks hetk ja tunnen, kuidas köögitoolil käik sisse läheb ning see mind teise reaalsusesse lennutab. Esiti naeran, sest lennukogemus näib nii lõbus.

Siis kuulen aga kuklas lähenevat müra ja pööran pilgu. Avanev vaatepilt tõmbab kere iga kui viimase lihase kangeks: minu poole paiskub üüratu hooga juhitavuse kaotanud auto, millest välja lennanud inimesed maanteele liikumatult vedelema jäävad. Olgu autoiste või köögitool, aga traagilise õnnetuse epitsentris istudes tunneb inimene samaviisi, kuidas hing lihtsalt kinni jääb. Kõik see on nii päris, nii valus ja ... nii mõjus.

Emotsionaalne ja elutruu rännak

Nii nagu mõni Hollywoodi kassahitt, tunnen end naelutatuna oma köögitooli ka järgmisteks episoodideks, kus laibakottide vahel seisev politseinik astub piltlikult öeldes mu varvastele, et selgitada silmast silma, mis valikud ja füüsikaseadused selle õnnetuse tingisid. Distantseeruda ei ole võimalik ka meedikust, kes räägib piinliku täpsusega, mis vigastusi üks või teine avariis osalenu sai ning mis laadi elukestvaid puudeid säärased traumad kaasa võivad tuua.

Emotsionaalne ja ütlemata elutruu rännak tipneb surmasõidu sohvri enda peegeldusega päevast, mil tehtud valikud

viisid selleni, miks temast on alles pelgalt kahvatu inimvare. Tunnen, kuidas see kogemus mulle mõjub – pisar voolab üle põse. Tunnen sedagi, kuidas (virtuaal)reaalne pole üksnes prillidest nähtav pilt, vaid tegelikult on reaalne kogu kogetav sündmustik.

„See, mida virtuaalreaalsuses igaüks omal nahal samadel tingimustel kogeda saab, on ühe ligi 15 aastat tagasi Valgas aset leidnud avarii väga üksikasjalik anatoomia,” märgib Meinhard, kes töötas selle raske avarii elutruu pildi saamiseks nii kohtutoimikute, õnnetuses osalenute kui ka muu infoga.

Rahvusvaheline huvi

Liiklusohutusvaldkonnas on teadaolevalt tegemist esimese virtuaalreaalsuses loodud tehnilise lahendusega kogu maailmas. Nii on asjaolu, et Eestis liiklusohutust virtuaalreaalsuse toel parandada püütakse, mitme rahvusvahelise organisatsiooni huvi äratanud ka piiri taga. Saksamaal on Meinhardi välja töötatud virtuaalreaalne lahendus avaldanud sügavat muljet ning selle kinnituseks on see juba sealsetesse rehabilitatsioonikursuse manuaalidesse sisse kirjutatud. Ees ootavad koostööläbirääkimised Sloveenia, Belgia ja teiste riikidega.

Ajal, mil suhtlus välispartneritega käib, otsitakse teid innovaatilise lahenduse rakendamiseks ka Eesti ohutusprojektides. Ühe ideena näeb Meinhard võimalust anda virtuaalreaalset avariid kogeda rahunemispeatustes aega raiskavatele

kiirusületajatele. Seda eeldusel, et hiljem saaks empiiriliselt uurida, kas või kuidas on liiklusõigusrikkujate liikluskäitumine selle järel muutunud.

Meinhardi sõnul ei ole virtuaalreaalsus kaugeltki ainult moesõna, vaid möödapääsmatu viis parandada ühtsetel standarditel liiklusohutust. „Piltlikult öeldes puuduvad Eestis seni metoodilised liiklusõppematerjalid ja kõik koolitajad Eesti eri otstes võivad liiklusohutusest oma näidetele tuginedes rääkida täiesti erinevalt. Virtuaalreaalsuse rännak avariipaigale või liiklusriskide selgitused edastatakse kõigile absoluutselt sarnastel tingimustel, lisati hoitakse kokku koolitajate jõudu ja dubleerivaid tegevusi ning aidatakse tagada standardiseeritud koolituskvaliteeti,” võtab ta kokku.

„Füüsikat üle ei kavalda. Minu tööks ongi teaduse ja tehnika viimast sõna kasutades teooria lihtsalt ning päriseluliselt lahti seletada. Virtuaalreaalsus võimaldab visualiseerida, kuidas füüsika ühes pealtnäha juhuslikus eluhetkes täiesti pöördumatult kõike mõjutada võib,“ tõdeb Meinhard.

Kerly Virk PPA kommunikatsioonibüroo

Gunnar Meinhard

Selgusid parimad teenistuskoerad

Päästeameti demineerimiskeskuses toimunud tunnusüritusel õnnitleti 2023. aasta parimaid koerajuhte ja teenistuskoeri.

PPA parimateks valiti sel korral eriüksuse K-komando erioperaator 76 ja koer Terror. Koerajuhi K76 panus koerateenuse arengusse on märkimisväärne ja tema korraldatud rahvusvahelised eriüksuste K9 õppused on viinud K-komando uuele tasemele.

„Koerajuhi töö on eluviis ja täna näeme enda ees eeskujulikku näidet suurepärasest koerajuhist,” lausub PPA koerteteenuse omanik Helen Kommussar. „Tervest Eestist esitati žüriile mitu suurepärast kandidaati nii piirilt, patrullist kui ka eriüksusest. Otsus anda parima tiitel K76-le ja Terrorile ei tekkinud niisama, vaid tänu nende suurepärasele koostööle.”

Telli dokument

SELVERISSE

Alates 2023. aasta kevadest on Eesti inimesed saanud oma dokumentide väljastuskohana valida peale PPA teeninduste ka Selveri kaupluseid kogu Eestis. Esimese aasta jooksul telliti enam kui 40 Selverisse 33 561 isikut tõendavat dokumenti ehk 8% kõigist viimase aasta jooksul väljastatud dokumentidest. Neist oli 24 903 ID-kaarti, 5052 Eesti kodaniku passi, 2153 elamisloakaarti ja 1325 digitaalset isikutunnistust. Seda võimalust kasutasid kõige usinamalt Raplamaa, Viljandimaa ja Harjumaa elanikud.

PPA identiteedi ja staatuste büroo vanemkomissari Marit Abrami väitel on Selverisse dokumentide tellimine paindlik viis ja seetõttu ka järjest populaarsem. „Kõigis Eesti maakondades on vähemalt üks Selver, mis on erinevalt PPA teenindussaalidest avatud iga päev ja oluliselt kauem. Dokumenditaotlejatele on see hea alternatiiv, sest Selverist saavad nad dokumendi kätte kiiresti ja mugavalt, käimata kordagi PPA teenin-

Terror tegi oma esimese atesteerimise varem, kui on teenistuskoertel tavaks, ja alustas tööd K-komando ridades. Praeguseks kolmeaastane koer on oma väga lühikese staaži jooksul tuvastanud mitmeid keelatud aineid ning teinud suurepärast jõukasutustööd. Terror oskab hammustada, aga mis veelgi olulisem, ta oskab kõrvaldada ohtu ka hammustamata. „Niisugused koerad peavad olema parajalt hulljulged ja samas väga stabiilsed, et saaksime neid vajaduse korral kopterist

alla lasta ning nad oleksid võimelised pärast seda tööd tegema,” kirjeldab Kommussar.

Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži teenistuskoerte koolituskeskuse juhataja Jüri Pajusoo sõnul on teenistuskoerte ümarlaua kokkukutsumise eesmärk väärtustada koerajuhtide ja teenistuskoerte igapäevatööd ning valdkonda üldisemalt. Eestis on kokku ligikaudu 120 teenistuskoera, kes täidavad erinevaid ülesandeid.

dussaalis. Enamik Eesti inimesi taotleb juba aastaid endale uue dokumendi internetis,“ lisab Abram.

Aasta jooksul tellisid Selverisse dokumente kõige rohkem 31–40aastased elanikud. Kauplusesse eelistavad dokumente tellida need, kes taotlevad oma dokumendid algusest lõpuni internetis.

Noorim ja vanim inimene, kelle dokument Selverisse telliti, elavad Harjumaal. Kõige noorem oli taotluse hetkel kahepäevane ja vanim 98aastane.

Eelmisest aastast alates saab dokumente tellida 42 Selverisse ja 18 PPA teenindusse Eestis. Teenus on tasuline, maksma peab Selveris kohapeal.

FOTO:

NELLI

PELLO

Prefektiga patrullis

Kriminaalpolitseist tulnuna ei olnud

Põhja prefekt Ats Kübarsepp politseivormi 20 aastat kandnud. Kolme kuuga on temast saanud aga politseivormi tõeline fänn.

Ats Kübarsepp, patrullpolitseinik

Prefekt

Mark Peters alustavad vahetust

Vormi kandmine ja sinimustvalge õlal tekitab positiivse kangelase tunde. Nii mõtlen ma ka kõigist politsei- ja piirivalveametis töötavatest naistest ning meestest, kes töötavad iga päev selle nimel, et teisi aidata ja midagi paremaks teha,“ ütles Ats.

Vorm selga ja saapad põllule

Kõige suuremad turvalisuse loojad on meie esmareageerijad. Nemad jõuavad sündmuskohale esimesena ja neist sõltub kõik: inimeste elu, tervis, turvatunne ja ka hilisem menetluse tulemuslikkus. Et päriselt aru saada, mis väljakutsetega patrullid rinda pistavad ja kuidas nad sündmuseid lahendavad, tuleb vorm selga panna ning saapad põllule viia. Nii sokutamegi end uudishimulikult kaasa Ida-Harju politseijaoskonna öisesse patrulli.

„Enne patrullivahetusse minekut olin kerges ärevuses, sest ma ei ole oma 22aastase karjääri jooksul esmareageerija tööd teinud. Varasema karjääri ja teadmiste peale ei saanud ma lootma jääda. Ainus kasulik teadmine oli, et kõht tuleb enne täis süüa. Samuti tahtsin, et minust ka reaalselt kasu oleks ja ma mitte lihtsalt kaasas ei kolaks. Minu ootus oli, et mind võetaks omaks ning kaasataks kõigisse tegevustesse,“ kirjeldas Ats tundeid, mis teda enne patrulli minekut valdasid.

Alustame vahetust 5. aprillil kell 19.30 patrullivahetuse instruktaažiga, mis toimub väiksemapoolses ruumis, kuhu on kogunenud vahetust alustavad politseinikud. Õhkkond ruumis on mõnus – inimesed viskavad nalja ning on tunda õlg õlga kõrval tunnet. Grupijuht teeb ülevaate eesootavast vahetusest ja soovib edu, sest oodata on tavapärasest enam väljakutseid, kuna on reede, pensioni- ja paljudel ka palgapäev.

Pärast juhendamist kontrollime, kas varustus ja kõik muu vajalik on olemas, ning hüppame koos politseinikega patrullbussi. Liitume patrulliga, mis koosneb kahest tragist inimesest, kes armastavad ja naudivad oma tööd patrullis sajaga. Kaheksa aastat patrullinud Mark Peters on oma ala tõeline professionaal. Ta on tasakaalukas, rahulik, abivalmis ja hea huumorisoonega. Enne patrulli pööramist

töötas Mark aastaid turvamehena ja enne seda klienditeenindajana kiirtoidurestoranis. Tee politseisse leidis ta aga hoopis spordi tõttu. Patrulli teine liige Kerly õpib sisekaitseakadeemias. Naise sõnul on just politseitöö tema jaoks see õige ja ta ei kujutaks ennast mujal ettegi. Just seetõttu otsustaski ta 33aastaselt õpingud ette võtta.

Liiklusjärelevalve ja Pets Piritalt

Enne veel, kui väljakutseid lahendama tõttame, ajame korda esmatähtsa –kohv! Vormis politseinikke võib tanklas iga päev kohata, sest kohv maitseb hästi ja aitab und peletada.

Meie piirkond on sel õhtul ja ööl Lasnamäe ja Kesklinn. Alustame patrullimist sõna otseses mõttes: tiirutame mööda linna ringi, kontrollime sõidukeid ning hoiame silmad lahti, et märgata sekkumist vajavaid olukordi. Kontrollime mitmeid toidukullereid ja taksojuhte, et olla kindlad, kas sõidu-

kitel on ülevaatus olemas, kas juhid on kained ning kas välismaalastel on seaduslik alus Eestis viibida. Suuremaid rikkumisi me ei tuvasta.

Vahepeal peatame Mersu rooli keeranud mehe, kes esitleb end kui Pets Piritalt. Peatamise põhjus: punase fooritule eiramine. Mark noomib sõbralikult sõidukijuhti, kes oma eksimust mõistab. Nii Petsi kui ka meie sõit võib jätkuda. Tiirutame veel mitu korda vanalinnas ja Lasnamäel ning kontrollime sõidukeid.

Neli ohtlikku meest

Uurime Markilt, mis teda just patrullis paelub. Mees sõnab, et suureks plussiks on töögraafik: neli tööl ja neli vaba. Patrullid käivad tööl järjest kaks päeva ja kaks ööd. Seejärel ootab mõnus neljapäevane puhkus. Mõistagi meeldib Markile ka inimesi aidata, töö mitmekesisus ja see, et mitte kunagi ei tea, mis väljakutsed vahetuses ees ootavad. Suureks plussiks on kokkuhoidev ja üksteist toetav meeskond ning 40 päeva puhkust aastas.

Esmatähtis on vormikandjale ikka kohv! See maitseb hästi ja aitab und peletada

Pärast mõningast tiirutamist jõuame Põhja prefektuuri majja, et teha väike tualetipeatus. Autost me aga välja ei jõua, kuna saame kõrge prioriteediga väljakutse. Teataja sõnul on neli meest akna katki löönud ja ratta varastanud. Tõmbame rihmad uuesti peale ning asume teele. Sündmuskohale reageerib peale meie veel mitu patrulli, sest tegemist võib olla ohtlike kurjategijatega. Kohale jõudnud ja väidetava kannatanuga suhelnud, saab kiiresti selgeks, et ohtlikku olukorda ei ole. Nimelt on tegemist naabrite tüliga ja kirjeldatud olukord oli toimunud juba kolm nädalat tagasi. Mark ja Kerly suhtlevad väljakutse tegijaga ning fikseerivad olukorra. Meie kiikame nende tegevust kaugemalt ja vahetame teiste patrullidega mõne sõna.

Seejärel alustame uuesti liiklusjärelevalvet. Umbes kella ühe paiku öösel ütleb Mark, et ta ei mäletagi niivõrd rahulikku vahetust. Huvitav, kas asi on selles, et prefekt istub autos? „Kui nii, siis võin kõik reeded patrullis käia!“ ütleb Ats. Kui tiirutame Lasnamäel ja kontrollime sõidukeid, tekib endalgi mõte, et tuleks nüüd midagi põnevat.

Prefektil peab lai vaade olema

Kell 01.40 saavad Lasnamäel ristmikul kokku kiirabi, politsei ja Mupo.

Ats Kübarsepp:

„Tagurpidi, sest kui nokk on ees, siis segab see laia vaadet. Prefektil peab asjadele ikka lai vaade olema.“

Ats tõdeb valju häälega, et Tallinn on küll igati turvatud. Samal ajal paneb ta endale tagurpidi pähe „POLITSEI“ sildiga nokkmütsi. „Tagurpidi, sest kui nokk on ees, siis segab see laia vaadet. Prefektil peab asjadele ikka lai vaade olema,“ ütleb ta naljatledes.

Viskame veel mõned naljad, kuni jõuame Tartu maanteele, kus märkame meest, kes toetab end seistes vastu seina. Ats tõmbab nokkmütsi korrektselt pähe, peatame auto ja küsime härralt, kas temaga on kõik hästi. Meid nähes on mees imestunud ja küsib ka iseendalt, et huvitav, kuidas ta küll sinna oli sattunud. Hindame üheskoos, et mees on piisavalt adekvaatne, et ise hakkama saada, ning palume tal leida endal turvalisem koht puhkamiseks. Mees lubab seda teha ja sõnab, et meie abi tal rohkem tarvis ei lähe.

Ei lähe palju aega mööda, kui Narva maanteel satub meie teele järgmine alkoholiga liiale läinud mees. Enda sünnipäeva tähistamas käinud

mees kõnnib keset teed ja ei adu hästi ümbrust, mistõttu viime ta koju Lasnamäele. Maja ees teda kongist välja aidates küsime temalt isikut tõendavat dokumenti ja kontrollime, kas ta oskab öelda, millal on ta sünnipäev. Ta vastab kuupäeva õigesti, misjärel küsib patrull: „Mis aastal?“ Mees saab hetkeks kaineks ja ütleb naeratades: „Sel aastal muidugi!“ Naerame kõik sõbralikult tema terava tähelepaneku üle ja tõdeme, et ta tuli tõesti sünnipäeva tähistamiselt. Parandame oma sõnastust ja uurime temalt siiski välja aastaarvu, millal ta sündinud on.

Sünnipäevaline turvaliselt liftiga korteri ukse taha sõidutatud, saame kutse lähedale Lasnamäele, kus mees on andnud teada, et taksojuht on tema naist peksnud. Asjaolud on kohapeal segased, naine tugevas alkoholijoobes, põlv marraskil ja väidetavat taksojuhti ei paista mitte kuskil. Mark ja Kerly fikseerivad olukorra ning kuulavad kannatanu üle. Mõni aeg hiljem saabub sündmuskohale taksojuht, kellel on juhtunust oma nägemus. Nimelt olevat naine taksojuhile võlgu, ja kui taksojuht palus raha ära maksta, hakkas naine ise trikitama ja taksojuhti peksmises süüdistama. Oleme selle pisut segase sündmusega hõivatud umbes tunnikese ning suundume jaoskonda, et materjal arvutisse sisestada.

Tallinnas patrullimas

Kainestusmajja rohkem ei mahu

Kella poole nelja paiku jaoskonda suundudes ning Majaka tänavale jõudes silmame kaugelt musta kogu ülekäigurajal. Liigume lähemale ja saame aru, et meie teele on taas kord sattunud purjutaja, kes on väga valesse kohta end puhkama sättinud. Peatame auto pisut eemal, et mehega juttu teha ja uurida, miks ta just ülekäigurajale otsustas magama jääda. Mees on niivõrd purjus, et oma küsimustele me vastuseid ei saa. Mark, Kerly ja Ats paigutavad mehe kongi ning algab sõit kainestusmajja. Arutame omavahel, et jumal tänatud, et me parasjagu alarmsõidul ei olnud, sest siis olnuks meest väga keeruline märgata ja patrullbuss õigel ajal pidama saada.

Viime mehe kainestusmajja ja anname ta üle kainestusmaja töötajatele. Samal ajal kui Kerly ja Mark pabereid täidavad, teeme kiirelt juttu ühe kainestusmaja sõbraliku töötajaga, kelle ülesanne on kaameratest kainenejate olukorda jälgida. Ta sõnab, et sel reedel on kõik kainestusmaja kambrid täis ja rohkem kohti kainenejatele ei

jagu. Tagavaravariant on kinnipidamiskeskus.

Arutame irooniliselt, et meil on ikka rikas riik, kui saame alkoholiga liialdajatele taksoteenust pakkuda. Selle töö võiks ära teha keegi teine, et politseil oleks aega muuga tegeleda.

Vahetuse lõpp ja mõtted patrullist

Õnneks hakkab meie vahetuse lõpp paistma ja rohkem purjutajaid me linnapildis ei märka. Sõidame tagasi jaoskonda, et teha öine lõunapaus, mis kestab tunnikese. Enne veel haarame tanklast kaasa pontšikuid, võileibu ja muud head-paremat. Pause veedavad ametnikud erinevalt: kes laseb tunnikeseks silma looja, kes sööb, kes puhkab niisama. Juba pausi ajal hakkavad Mark ja Kerly Lasnamäe väidetava vägivallajuhtumi materjale andmebaasidesse sisestama ning koostavad juhtumist aruande.

Selleks ajaks hakkavad jaoskonda naasma needki patrullid, kelle vahetus lõppes kell kuus hommikul. „Lisaks tööle meeldis mulle väga see, et meeskond oli kokkuhoidev ja õhkkond oli mõnusalt vaba. See on raske töö juures äärmiselt tähtis. Proovisin ka ise meeskonda sulanduda ja tegin väikese nalja. Nimelt töötab Ida-Harju politseijaoskonnas ametnik, kes kannab prefekti hüüdnime. Tervitasin teda vastavalt ametikohale, millele järgnes

Välja teenitud pontšikud, prefekt Ats ja patrullpolitseinik

Mark on vahetusega rahul

kolleegidelt naerupahvakas. Enne kella kuut varahommikul andis see vajaliku energialaengu.“

Kuna seegi tegevus võtab aega, arvame nüüd Atsiga kell kuus varahommikul enda vahetuse lõppenuks. Tõdeme, et patrullide töö on tõesti väga põnev ja mitmekülgne. Hea meel oli näha, et igas vahetuses ei tulegi oma eluga riskida ega suure ohuga rinda pista. Töid ja tegemisi on tõesti erinevaid ning mõni vahetus on ka rahulikum.

„Kuigi õhtu oli rahulik, ei tee ma selle põhjal järeldust, et nii ongi. Minu jaoks andis see võimaluse küsida kõikvõimalikke küsimusi oma paarilistelt ja tutvuda nii tehnika kui ka varustusega. Samal ajal sain aru, et n-ö kolmanda liikmena ei saa ma ehk täit kogemust, seepärast plaanin uut vahetust juba patrulli teise liikmena. Tuleb mugavustsoonist väljuda, sest siis saan vahetuma kogemuse ja just siis algab areng. Tahaksin selles ise eeskujuks olla ning ootan seda ka teistelt,“ räägib Ats.

„Mõistagi ei sobi see töö kõigile, sest patrull peab olema ühtaegu suure pingetaluvusega, valdama hästi keeli, olema suurepärases füüsilises vormis, tundma seadust ning kõige selle juures olema eeskätt hea inimene, kes soovib ja tahab teisi aidata. Kuid mul oli hea meel näha, et meil töötavad inimesed või õigem olekski öelda kangelased, kellele see töö väga hästi sobib,“ arutleb prefekt.

Britta Sepp PPA pressiesindaja

Nügides NAISI

Peadirektori asetäitjad Janne Alavere ja Kristi Hallas räägivad oma juhiks saamise kogemusest. Miks peaks PPAs olema rohkem naisjuhte ja kuidas seda saavutada?

Kuidas said teist juhid?

Kristi: Mina ei ole kunagi midagi juhiks saamise nimel teinud. See ei ole olnud minu jaoks eraldi eesmärk. Arvan, et üksi jõutakse ainult teatud maani. Kui soovitakse suuremaid tulemusi saada ja midagi paremaks teha, on vaja meeskonda.

Mäletan, kui võtsin esimest korda juhi vastutuse. Kätlin Alvela pakkus mulle ESBis grupijuhi tööd. Ta ei põhjendanud seda, aga ilmselt talle tundus, et ma olen valmis teisi juhtima. Inimeste juhtimise kogemust on mul 8–9 aastat, mis pole eriti pikk aeg. Kui ma läksin ESBist tööle prokuratuuri arendusnõunikuks, siis jõudsin seda tööd teha ainult neli kuud, kui Lavly Perling pakkus mulle tugiteenuste juhi kohta, kes oli just töölt ära läinud. See oli kiire hüpe paari inimese juhtimiselt ligi 70 inimese juhtimisele.

Sul on tore muster – just naised on kutsunud sind juhtivatele kohtadele.

Kristi: Edasi on kutsunud mind kandideerima juhi kohale kaks meest

(naerab). Teabebüroo juhi konkursile kutsus mind osalema Joosep Kaasik. Mu laps oli siis 9kuune. Alguses mõtlesin, et ma ei kandideeri, sest tahan lapsega kaks aastat kodus olla. Tahtsin ainult konkureerimise kogemust. Kuna teadsin, et ma ei soovi eelmisele tööle prokuratuuris naasta, siis ma ikkagi kandideerisin ja võtsin seda rohkem kui harjutust. Mäletan, et see polnud lihtne. Olin pikalt (u 10 kuud) pühendunud kodusele elule ja hoopis teistsuguses energiaväljas. Piltlikult öeldes vahetasin ühel hetkel mähet ja teisel pidin rääkima, kuhu suunas ma tahan Põhja prefektuuri teabebürood tüürida. See kogemus oli minu jaoks keeruline, kuid ka üliväärtuslik. Nüüd, kui ma ARO juhiks kandideerisin, tundsin end palju tugevamini. Enda proovile panek just konkursi tingimustes on hästi oluline. Seda tulekski võtta kui võimalust harjutada ja kasvada konkureerimises. Endast mulje jätmise ja avaliku esinemise oskust on vaja treenida.

Janne: Mina olin ARO juhi konkursi komisjonis. Nüüd kuulen teist poolt, kuidas oli tunne kandideerida (naerab).

Minul ei ole õnnestunud PPAs ühelgi konkursil osaleda. Kui ma politseisse tööle tulin, kandideerisin KAPOsse, aga Piret Palusoo pakkus mulle koolitusspetsialisti kohta toonasesse politseiametisse. Olen mõelnud, et äkki on see minu puudus, et ma ei ole teadlikult oma karjääri plaaninud. Tean paljusid inimesi, kellel on juhtidena kindlad sihid. Mul on olnud õnn teha tööd, mis mulle väga meeldib. Olen teinud seda pühendunult ja nii hästi, kui ma oskan. Kui mulle on pakutud uusi võimalusi, siis olen kaalunud, kas saan sellega hakkama või ei. Minu esimene juhi koht oli personalijuhi koht politseiametis ajal, mil oli veel 17 prefektuuri; JUPO ja KKP olid eraldi asutused.

Enne seda tegelesin haridusprojektiga. Projektijuhtimine on samuti mõnes mõttes nagu juhtimine. See andis mulle võib-olla võimaluse oma tugevaid külgi näidata, kuigi ma ei teinud seda teadlikult. Tulin politseisse 2002. aastal ja sain personalijuhiks 2006. aastal, mis on politsei tööelu mõttes päris kiire samm. Sealt edasi olen olnud juht.

Janne, kas sa mäletad, kui palju oli toona politseiametis naisi juhtivatel kohtadel?

Janne: Neid ikka oli, aga pigem vähe. Piret Palusoo oli kõrgel kohal (Politseiameti personaliosakonna asedirektor – toim) ja Heete Simm oli õigusosakonna juht. Ma pole statistikat välja võtnud, aga mul on tunne, et klassikaliste politsei tööliinide vaates on uurimises olnud kõige rohkem naisi juhtivatel kohtadel. Me oleme järjest naisjuhtide osakaalu suuren-

Faktid

 Laias laastus on 30% PPA juhtidest naised. Viis aastat tagasi oli neid 20%.

 Büroojuhtide või kõrgemate juhtide seas on naiste osakaal veidi üle 30%. Viis aastat tagasi oli see näit alla 20%.

 Naised kandideerisid mullu PPA üheksa kõrgema juhi konkursile kokku neljal korral ja 175st juhtivale kohale kandideerinust oli ainult 5% naisi. Sealjuures osutusid nendest neljast konkursist kahel juhul valituks naised.

 PPA suurimal põhitööl – patrullis – on 35% kõigist töötajatest naised. Viis aastat tagasi oli sama näitaja 27%.

Kristi Hallas:

„Naised

on natuke ettevaatlikumad kui mehed. Tahame olla 100% kindlad, et saame juhina hakkama.“

danud. Praegu on ligi 30% PPA juhtidest naised. Kõige kõrgemaid naisjuhte on olnud meeste seltskonnas siiski üksikuid.

Kas te oskate öelda, kas teisteski sisejulgeolekuasutustes on juhtide seas kolmandik naisi?

Janne: Kui võrrelda üldise sisejulgeoleku maastikuga, siis oleme üsna eesrindlikud ja meil on õnnestunud murda stereotüüpe oluliselt varem. Kui ma sain personalijuhiks, siis käisin ühe ELi Diversity projektiga ELi riikides ja tundsin end nagu väljanäitusel. Olin alla 30, blond, naine. Kõik vana Euroopa personalijuhid olid 50+ mehed, kes olid terve elu süsteemis töötanud. See oli täiesti ootamatu nende jaoks. Nad ei suhtunud minusse kuidagi kehvasti ja minu sõnal ei olnud vähem kaalu, aga ma olin ikka ime nende jaoks.

Kristi: Ma käisin enne ARO juhiks saamist EPNis rääkimas naisjuhtide teemal ja seal tuli jutuks, et me liigume Balti riikidega ühte sammu. Soome ja Rootsi politsei on kindlasti naisjuhtide osakaalu poolest meist peajagu ees.

Janne: 2000. aastate alguses kehtestati paljude riikide politseisüsteemides kvoodid. Mina ei ole kvoodiusku, sest minu meelest pole tähtis, kas politseinik on mees või naine, oluline on tema kompetentsus.

Kristi: Mul oli huvitav kogemus märtsi alguses Dubais, kus toimus World Police Summit. Dubai politsei palus, et ma teeksin neile ülevaate, kui palju meil naisjuhte on; me olevat neile eeskujuks. Dubai politsei on teinud fookusteemade peale, kus juht soovib arenguhüpet, eraldi komiteed. Üks komitee ongi naiste rohkem politseisse toomise komitee, kus initsiatiivikamad naised ja mehed käivad regulaarselt koos, korraldavad üritusi ja hoiavad teemat fookuses. Üks reegel on see, et mis iganes koosolek on, alati peab seal olema vähemalt üks

naine. Meil ei ole see üldse teemaks, kuna kultuuriruum on nii erinev.

Janne: Meil ei ole harjumust mõelda koosoleku teema peale selles kontekstis, et mina kui naine või et mida naised sellest arvavad. Meil on ikkagi inimesed, politseinikud. Kas on vaja mõelda nii, kui me ei tunneta diskrimineerimist ega ebavõrdsust? Tavaliselt on vaja selle teemaga poliitiliselt tegelda siis, kui ollakse teistpidi kreenis, st kui naised kandideerivad juhtivatele kohtadele, aga ei võida kuidagi. Siis imestame: halloo, mis toimub?

Meie kõige suurem probleem ei ole see, et me oma juhtimises või hoiakutes naisi alaväärtustame, vaid meie soov on tekitada naistes tahtmist pürgida juhtivatele kohtadele.

Kristi: Minu arvates võiksime liikuda rohkem sinnapoole, et politseitöö on küll eluviis, aga meie töö- ja eraelu peavad olema tasakaalus. Selle tasakaalu hoidmiseks on hea, kui meil on võimalikult palju naisi. Meil on peres

Janne Alavere: „Ei ole mõtet teha ülemäära mehi naisteks ja vastupidi. Kuskil on tasakaalupunkt.“

laste eest hoolitsemine võrdselt jaotatud, aga tihtipeale on see ühiskonnas enamasti naiste õlgadel. Mida rohkem töötaks politseis naisi, seda parem oleks tööl pere- ja tööelu tasakaal. Siis ei sugeneks ebavõrdust, et ühed istuvad 19ni tööl, aga teised peavad 17st lapsed lasteaiast ära tooma. See on ka ühiskonna küpsuse teema.

Janne: Tahtsin just öelda, et ma üldse ei vaidle vastu, aga see ongi ühiskonna teema. Võtame sellesama lapsehoolduspuhkusele jäämise. Meil on ju samamoodi kümnest üheksa naised, kes jäävad lapsehoolduspuhkusele. Tegelikult tuleks tegeleda sellega, et mehedki jääksid lapsehoolduspuhkusele. Naine läheb lasteaeda, naine teeb toidu, naine hoolitseb. Niiviisi me kasvatame uue põlvkonna, kellel on samad stereotüübid.

Juba eos tuleks saavutada, et mõlemal lapsevanemal on võrdne vastutus. Loomulikult on naised ja mehed erinevad. See nihe peab toimuma nii ühiskonnas kui

ka organisatsioonis. On väga hea, kui mees ise on lapsega aasta või poolteist kodus. See aitab mõttemustrit algusest peale muuta.

Kristi: Äkki on küsimus selles, et naised ise tahavad lastega kodus olla? Kui minu abikaasa oleks pakkunud end emma-kumma lapsega koju jääma, siis oleksin pigem sellele vastu olnud, kuna naistel on bioloogiliselt keerulisem beebist eemal olla. Aga see sõltub kõik naise ning pereliikmete tahtest ja võimalustest. Peaasi, et lahendus sobib kõigile. KOGEMUS

Janne: Jaa, olen nõus. Minu jaoks tõid sa õige asja esile. Me ei saa võrdõiguslikkusega liiale minna. Kui loodus on nii sättinud, et naine sünnitab, siis on sel oma põhjus. Mehel on kaitsja roll. Meil ei ole mõtet teha ülemäära mehi naisteks ja vastupidi. Kuskil on tasakaalupunkt.

Kuidas tekitada PPA naistes rohkem tahet saada juhiks?

Janne: Võib-olla tahet saada juhiks pole hea sõnastus, aga ma mõtlen endast. Kui Erki Nelis läks peadirekto-

ri asetäitjaks, siis mina ei mõelnud, et võiksin olla järgmine personalijuht. Mida meie saaksime teha, ongi ehk see, et panna naisi mõtlema selle peale, et nad võiksid olla juhid, kutsuda neid kandideerima. Juhtide järelkasvuprogrammiga, millega praegu tegeleme, võiksime istutada seemne mulda, et päriselt võib naine saada lapsi ja olla juht, kui tal on isiksuseomadused olemas. PPA kui tööandja poolt soovime juurutada seda loogikat, et iga juht n-ö kasvatab endale järglase. Eeskuju kaudu on hea võimalus panna naistes

juhiks saamise idee idanema. Meil on viimase viie aastaga naisjuhtide osakaal 10% kasvanud just selle pärast, et meil on tekkinud naisjuhte, kes on eeskujuks. Vanasti oli stereotüüp, et kui naine oli juht, siis polnud tal tavaliselt lapsi, sest ta tegi karjääri.

Kristi: Vanemlus annab inimese arengule ainult juurde.

Janne: Laste kasvatamine on juhile nagu tasuta koolitus.

Kas täiskasvanud inimesi on raskem juhtida kui lapsi kasvatada või on pigem vastupidi?

Janne: Täiskasvanud inimese õppimine ja õpetamine käib teisiti kui lapse õpetamine. Laps võtab kõik külge nagu käsn. Arvan, et nad on üsna sarnased, aga töökeskkonnas on isegi keerulisem. Laps on oma ja kõik, mida ta teeb, on meil südames. Töökeskkonnas on võimalik end emotsioonide eest natuke rohkem kaitsta.

Kristi: Lapsed tahavad tunda, et vanemate käitumine on ennustatav. Töökeskkonnas on samamoodi. Kui täiskasvanu suudab ennustada, kuidas käitub tema juht, juhtkond või kolleeg mingis olukorras, siis tekitab see turvatunnet. Sel juhul avalduvad ka tema head omadused paremini. Lapse kasvatamisega on samamoodi. Lastel on vaja rutiini. See tekitab enesekindlust ja tagab ennustatavuse. Mina üritan oma meeskonnas teha nii, et ma olen nende jaoks ennustatav, mis on mulle kohati üsna keeruline, aga üritan seda teadlikult järgida. Siis kasvame kokku ja hakkame üksteist tunnetama, mis panebki meeskonna lõpuks hästi koos tööle.

Mis omadused on teie jaoks juhina olulised?

Kristi: Need on meie põhiväärtused. Inimlikkus. Et ei oldaks liiga jäigalt oma ideedes või regulatsioonides kinni. Juhi oluline tööriist on kuulamine, kuigi ma ise ka hiljuti ühel intervjuul eksisin selle vastu. Ausus ja avatus. Läbipaistvus ja ennustatavus. Praegu on meil juhtkonna koosolekul nii, et tuleb mõni teema, loeme taustamaterjalid läbi, arutame ja otsus võib liikuda igas suunas.

Janne: Tänapäeval on meil meeskonnaks kasvamise aeg. Kuna juhtkonnas on palju uusi inimesi, siis õpitakse tasapisi üksteist tundma. Veel ei oska

ennustada, kuidas keegi arvab või reageerib. See käibki grupidünaamika juurde.

Kristi: Sa küsisid enne, kuidas tuua rohkem naisi juhtimise juurde. Tegin sügisel koos Lea Bärensoniga EPNi kohtumisel töötoa, kus küsisime sedasama. Mina arvasin, et üks teemasid on lastetuba või lastehoid, aga sellele nad üldse ei keskendunud. Nende meelest võiks enne juhiks saamist või koolitusele minemist olla naistele mõeldud ettevalmistav koolitus, kus nad ise saavad aru, kas neil on omadusi, et kasvada juhiks. Naised on natuke ettevaatlikumad kui mehed. Tahame olla 100% kindlad, et saame

Kristi Hallas:

„Juhi olulised omadused on meie põhiväärtused. Inimlikkus. Et ei oldaks liiga jäigalt oma ideedes või regulatsioonides kinni. Ausus ja avatus. Läbipaistvus ja ennustatavus.“

juhina hakkama. Mehed on riskialtimad ja hüppavad otse külma vette. Janne: Koolitus võiks olla järgmine suund. Kõigepealt võiks olla eelduste pool, kust saame tagasisidet, kas naises on juhi potentsiaali. Järgmine samm on koolituse pool ehk kuidas tuntakse end neid asju tehes. Ja kolmandaks peab olema toetav keskkond. Kui laps on haige ja ema on temaga kodus, siis ei öelda talle, kui ta on tagasi tööle tulnud, et ta oli JÄLLE kodus.

Kristi: Mina sain just täna hommikul üllatuse osaliseks, kui laps ärkas tuulerõugete punnidega üles. Õnneks päästis abikaasa päeva ja sai kodus tööd teha haige lapse kõrvalt.

Janne: Normaalne. Olen isegi öösiti sõitnud lapsi vanaema juurde viima, et saaksin hommikul koosolekule minna. Pärnu ei ole väga kaugel (naerab). Aga see on olnud minu valik. Mul ei ole olnud niimoodi, et ma olen nutnud, et pean minema tööle ja lapsed kuskile ära panema. Kui ma olen

Mis seob Kristi Hallast ja Eesti esimest naispolitseinikku?

1929. aasta veebruaris otsustas politsei peavalitsus lubada toona ennekuulmatut eksperimenti – anda Tartu ülikooli juura alal lõpetanud Lydia Kukele võimalus teha sisseastumiseksamid Tallinna politseikooli. Nii sai Lydiast esimene naispolitseinik Eestis. Ajaloolane Mai Krikk on nimetanud teda koguni Balti riikide esimeseks naispolitseinikuks.

Lydia läbis politseikooli hiilgavalt. Ta oli hea laskur ja tugev enesekaitses. Kaasõpilased kutsusid teda „pättide hirmuks“. Lydia töötas kriminalistina. 1937. aastal abiellus ta oma kolleegi Anton Erilasega Paide kriminaalpolitseist ja edaspidi töötasid nad koos Tallinnas.

Mis seob siis Lydiat ja Kristit?

„Hiljuti selgus, et Lydia oli minu abikaasa ema lapsehoidja pärast seda, kui ta enam politseinikuna ei töötanud,“ avaldab Kristi.

tundnud, et vaat see on minu tööelus niisugune teema, kus ma pean kohal olema, siis viin lapsed öösel vanaema juurde. Kui ilma minuta saadakse hakkama ja ma ei anna lisaväärtust, siis olen haigete lastega ise kodus. Mulle ei ole mitte kunagi politseis öeldud, et pean tulema haigete laste kõrvalt tööle ja kedagi ei huvita, kuidas ma hakkama saan. Loodan väga, et meil ei ole PPAs sääraseid juhte, kes nii arvavad. Seda ei saa ka välistada, sest me oleme läbilõige Eesti ühiskonnast.

Kas olete tundnud end süüdi, et tasakaal on rohkem töö kui pereelu poole viltu?

Janne: Väga tihti.

Kristi: Iga päev.

Janne: Süütunne on ajas muutunud. See on seotud iseenda arenguga. Kui inimene on noor, nt 20, siis on mõttemaailm ja prioriteedid teised. Kui ollakse 40+ ja midagi on juba saavutatud, ei pea end igal hommikul tõestama. Siis tuleb ka tarkus, kuidas tasakaalu paremini hoida ja ise mõelda. Ühel hetkel jõudsin selleni, et mul pole mõtet end süüdi tunda. See ei tähenda, et ma ei tunne, aga ma suudan mõtlemist paremini juhtida. Kui see teeb

mind õnnelikuks, et ma seda tööd teen, siis olen selle tõttu ka parem ema.

Kristi: Sama.

Janne: Ma ei mäleta, millal see tunne tuli, aga enda süüdistamisel pole mõtet. Nii tehakse ainult endale ja lastele halba, sest nad tunnetavad ju kohe ema käitumist.

Kristi: Mul tuli süütundega toimetulek teise lapsega paremini. Esimese lapsega oli väga keeruline.

Janne: Lõppkokkuvõtteks on lapsed meiega 18 aastat. Ülejäänud elu peab iseendaga hakkama saama. Aga loomulikult on palju süütunnet.

Kristi: Mina võtan seda nii, et lapsed peaksid saama iga päev pühendatud tähelepanu. Olen nende jaoks kindlal ajal olemas. Õhtul, kui nad voodisse lähevad, loeme raamatut, räägime päevast, kallistame. Siis tulevad päeva emotsioonid esile. Mulle tundub, et mingi aeg süvendatud tähelepanu on parem kui kogu aeg kõrval olla, aga tegelikult muude asjadega tegelda, telefoni näppida või mõtetes mujal rännata.

Janne: Mul oli varem sageli nii, et jooksin töölt lasteaeda ja kodus tegin tööd edasi kas arvutis või telefonis. Mingil hetkel sain lastelt väga tugevat kriitikat. Kui mu tütar jõudis teismeikka, siis hakkas sealt tulema (naerab). Ise ei pane tähele, et lähen uksest sisse ja räägin tundide viisi telefoniga. Oota, ma teen nüüd selle Delta ära. Ühe käega olen arvutis ja teisega keedan samal ajal pliidil makarone. Ja see ongi halvem variant. Olen füüsiliselt kodus, aga lapse jaoks mind ei ole. Mingil hetkel otsustasin, et ma ei tee enam arvutit kodus lahti. Kui on vaja, teen siis, kui lapsed magavad. See on olnud väga raske muutus. See nõudis hästi teadlikku otsust enda jaoks. Ja mis juhtus, kui ma ei teinud enam kodus politseitööd? Mitte midagi. Tööd on meil nagunii nii palju, et seda ei jõua ära teha, ikka ei saa valmis. Me ei räägi muidugi kriisiolukordadest, aga suurest plaanist. Kristi: Nõus.

Janne: Aga selleks peab saama 40+ (mõlemad naeravad).

Kristi: Mina ei tee üldiselt õhtuti kodus tööd, aga mõnikord harva on nädalavahetustel vaja teha. Oluline on ise joont hoida ja piiri pidada, sest tööd on alati lõputult ja kõike ei saa kunagi tehtud.

Janne: Meie töökultuur on PPAs väga palju muutunud.

Miks?

Janne: Inimesed on saanud teadlikumaks. Ühiskonnas räägitakse palju töö- ja pereelu tasakaalust. See on meieni jõudnud. Kui ma võrdlen peadirektorite n-ö valitsemisaegu, siis hakkas mõtteviis muutuma Elmari (Elmar Vaher – toim) ajal. Enne seda öeldi tihti kell 20 õhtul, et hommikul kella 8ks on vaja mingi asi valmis teha. Ka enese tervisest hoolimisest hakati rohkem rääkima. Elmar viskas koosolekutelt päris palju inimesi välja, kui nad haiged olid.

Kristi: Siin on küll juhtide eeskuju hästi oluline. Egert (Egert Belitšev –toim) on hea eeskuju.

Rääkisime enne inspireerimisest. Kes naisjuhtidest on teile eeskujuks olnud?

Kristi: Minul on Kätlin Alvela (praegune häirekeskuse juht, endine PPA ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht – toim).

Janne: Minul ka.

Kristi: Mina imetlen Lea Bärensoni, kes on hea kombinatsioon hästi targast, nutikast ja inimlikust inimesest. Mäletan esimest korda, kui me kokku puutusime. See oli 2022. aasta sü-

Janne Alavere:

„Kui

see teeb mind õnnelikuks, et ma seda tööd teen, siis olen selle tõttu ka parem ema.“

gisel, kui Lääne-Harju jaoskonna alt liikus teenindussaalide valdkond teabebüroosse, mille juhiks pidin mina saama. Saime kokku, et arutada selle valdkonna kitsaskohti, kuidas paremaks saada. Mure oli selles, et ooteajad olid hirmus pikad. Leppisime kokku, et teeme grupijuhtidega aruteluringi. Kuidas ta seda kohtumist juhtis, neid inimesi kuulas ja hästi konkreetsed ülesanded ning eesmärgid seadis, siis ma vaatasin küll, et hästi tehtud.

Kätlin Alvela on hästi soe ja ehe inimene. Temaga saab kõigest rääkida. Janne: Kätlin on ambitsioonikas. Ta genereerib ideid ja viib need ka ellu.

Kristi: Ühe juhtimisfilosoofia järgi on tööõnn jagatud eri faasidesse. Baastase on see, et sul on olemas arvuti, tool jne. Viimane aste, mille põhjal peaksid inimesed kõige rõõmsamad olema, on see, kui sul on tööl sõber. Mõni peab seda ka ohtlikuks, aga mulle tundus, et Kätliniga töötas see meie puhul hästi. Saime mõlemad hingata ja asjad tehtud.

Janne: Mäletan seda, kui elu viis mind kokku Ege Ülendiga. Kuidas tema oma inimesi hoidis ja suutis olla nendega nii normaalne! Ta on tark ega lase endale peale astuda. Ta suudab tekitada inimestes nii hea tunde, et temaga tahetakse koos asju teha.

Kristi: Ege oli minu meeskonnas Põhja prefektuuris. Ta on oma inimeste jaoks 110% valmis andma.

Kas soovite veel midagi naisjuhtide teemal öelda, mille kohta me ehk ei ole küsinud?

Kristi: Reflekteerin natuke. Et naisjuhte juurde tuleks, on vaja neid julgustada, soovitada neil kandideerida. Ma ei ole kindel, kas ma oleks ARO juhiks kandideerinud, kui Egert ei oleks mulle helistanud. Kuulsin, et tuleb konkurss, aga ma ei olnud selleks valmis ega sellest süvendatult mõelnud. Aga kui Egert helistas, siis mõtlesin küll, et pean proovima. See oli hästi julgustav. Püüan ise ka julgustada nii naisi kui ka mehi ja vähemalt 3–7 inimest juhtivatele kohtadele kandideerima.

Janne: Kui me räägime kõrgematest juhikohtadest, siis on Eestis levinud praktika, et kui inimest ei ole kutsutud kandideerima, siis pole tal mõtet seda kohta taotleda. Neile, kelle peale mõeldakse, enamasti helistatakse. Meestel on enesekindlust palju rohkem, nemad ei lase end sellest häirida. Naised mõtlevad rohkem nii, et kui ta mind tahaks, küll ta siis helistaks.

Kristi: Arvad?

Janne: Arvan jah, aga võib-olla ei ole ka nii.

Kristi: Mul on seda keeruline hinnata. Janne: Aga sa ei oleks ise kandideerinud, kui poleks kutsutud?

Kristi: Raske tagantjärele öelda, võib-olla tõesti.

Janne: On ikka vaja väikest nügimist, väikest tõuget.

Nelli Pello PPA kommunikatsioonibüroo

Politseikoerad INSTAGRAMI? Tegime ära!

@eesti_politseikoerad, enam kui 15 500 jälgijat

Politseikoerte Instagrami konto loodi 15. märtsil

2017. aastal, et tutvustada PPA teenistuskoeri ja koerajuhte ning nende argiseid tegemisi.

Kuigi koerajuhiamet on piisavalt populaarne ning vähestele vabadele kohtadele on alati huvilisi, on vaja näidata nende tööd, sest kasvava põlvkonna loomasõpradel võiks juba varakult olla teadmine elukutsest, kus nende partner on koer. Koerajuhiks ei saa tulla otse tänavalt, vaid esmalt tuleb omandada politseiharidus sisekaitseakadeemias ja töötada vähemalt paar aastat patrullis. Koerajuhi töö põhineb paljuski patrullis vajalikel teadmistel, näiteks kuidas kirjutada protokolle või reageerida eri sisuga väljakutsetele.

„Keskmiselt kandideerib ühele kohale 14 inimest, kelle seast valitakse motivatsiooni, koertega tegelemise entusiasmi, hea füüsilise vormi ja muude kriteeriumite põhjal välja parim kandidaat,“ ütleb koerateenistuse korraldamise teenuse omanik Helen Kommussar. „Kindlasti ei pööra me selga inimestele, kellel pole varasemat koeraga tegelemise kogemust, kuid on näha, et selleks on motivatsioon olemas.“

Hea motivaator!

Koerajuhid ise saavad kontot jälgides olla kursis üksteise tegemistega. PPA kõige värskem lisand koerajuhtide ridades, Põhja prefektuuri operatiivbüroo koerajuht Aare Sepper meenutab, kuidas enne koerajuhiks saamist aitas konto hoida tema tahet üleval:

PPA teenistuskoerad Tallinna lauluväljakul üksi

Aare Sepper ja Lux

„Hea oli jälgida, nägin kogu aeg, mis on teoksil nii teenistuskoerte kui ka koerajuhtide vaates.“

Ootamine tasus kuhjaga ära ning alates selle aasta veebruarist on Aarel uus neljajalgne paariline Lux, kellega käidi tööst rääkimas ka „Terevisioonis“.

Kuigi meie koerajuhid soovivad hea meelega enda tööd tutvustada, ei ole neil kahjuks võimalik jõuda igasse kooli, lasteaeda või üritusele, kus neid oodatakse. Nende lugude jagamine Instagramis on viis seda eesmärki täita virtuaalselt ja jätkusuutlikult. Selleks on iga postituse juures tekst, mis kirjeldab mitte ainult pildil või videol toimuvat, vaid ka sellega seotud teenistuskoera ja koerajuhi tööd. Suur rõhk on selgitamisel ning loo jutustamisel. Lisaks saab konto jälgijatele jagada nippe ja soovitusi, kuidas loomaga tegeleda või teda hooldada, kuna koerajuhid puutuvad väljakutsetel tihti kokku probleemsete koertega.

tu on juba juhtunud ja inimese lähedane või ta ise ongi eksinud. Kui ta tänu meile oskab teha vajalikke samme või teab, kuidas numbrile 112 helistada ja abi paluda, oleme lähemal eksinu leidmisele.

pärast seda, kui koer on siitilmast lahkunud.“

Suure vaeva tulemusel on politseikoerte konto jõudnud seitsme aastaga 15 500 jälgijani. Järjepidev postituste planeerimine, koostöö konto vedajate ja koerajuhtide vahel, sisu tootmine ja kõik muu kaasnev on aeganõudev protsess.

Puudu ei jää ka ennetussõnumid muudel teemadel, mis on aastast aastasse aktuaalsed, näiteks kadunud inimeste otsingud. Kui oleme enda postituse tõttu kas või ühe inimese päästnud, peame seda võiduks. Mündi teine pool on olukord, kus mõeldama-

… ja koos koerajuhtidega

Tänapäeval kasutame koerte Instagrami ka uute teenistuskoerte kutsikate leidmiseks. „On riike, kus pannakse pensionile läinud teenistuskoer magama või unustatakse loom sootuks kellegi võõra kätte. Eestis keegi niimoodi ei toimi, aga siiski on säärased kogemused teinud kennelite omanikud väga ettevaatlikuks, kui nad riigiasutustele ja politseitöösse enda koeri loovutavad,“ kirjeldab Kommussar. „Instagramis saame näidata sõnadest enam, kuidas meie koerajuhid enda koeri väärtustavad ning loomade eest hoolitsevad. Meie teenistuskoerad on koerajuhtide pereliikmed, kes on südames veel pikalt

Pildid ja videod ei teki iseenesest. Suur abi on koerajuhtidest ja muidugi PPA fotograafist Reelika Riimandist, kes on olnud hea koostööpartner konto loomisest saati. „Koerte pildistamine nõuab kannatust, sest kuigi meie koerad on väga kuulekad, on tegu siiski loomadega. Kui vähegi võimalik, pean tulema koerale vastu ja kohendama enda asetust, selle asemel et paluda temal liikuda,“ lisab Reelika, kes peab enda seni suurimaks saavutuseks 2023. aasta sügisel tehtud pilti Tallinna lauluväljakul, kus ta püüdis ühele pildile 20 teenistuskoera Eestist. Koerajuhid seisid samal ajal püüdlikult Reelika selja taga ja hoolitsesid selle eest, et koerad pildi tegemise hetkeks paigal püsiks. Koerajuhid ise on Reelika näo ajaga juba selgeks saanud ja teavad tema tulles ette, et tuleb enda parim külg kaamera poole pöörata.

Elis Marii Viltsin PPA kommunikatsioonibüroo

Hakka jälgijaks @eesti_ politseikoerad

Politsei- ja piirivalveameti

tunnustus

pikaajalise tegevuse eest abipolitseinikuna

Abipolitseinike 30 aasta teenistusristid

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo rühm

Andrus Rebane

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo rühm

Urmas Tobias

Jõhvi jaoskonna rühm

Robert Targijainen

Jõhvi jaoskonna rühm

Ove Tomson

Kagu jaoskonna rühm

Enn Meitern

Kagu jaoskonna rühm

Helmut Koplimets

Kagu jaoskonna rühm

Lembit Rätsep

Kagu jaoskonna rühm

Margus Lõiv

Kagu jaoskonna rühm

Tiit Mähar

Kagu jaoskonna rühm

Valdeko Paats

Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo rühm

Raivo Kunst

Viljandi jaoskonna rühm

Vello Truu

Abipolitseinike 25 aasta teenistusristid

Ida-Harju jaoskonna 1. rühm

Aavo Sirel

Põhja prefektuuri operatiivbüroo liikluse rühm

Madis Viinamägi

Lääne-Harju jaoskonna 1. rühm

Arvo Pass

Jõhvi jaoskonna rühm

Oleg Kuznetsov

Rakvere jaoskonna rühm

Arvo Pani

Kagu jaoskonna rühm

Aivar Tumanov

Kagu jaoskonna rühm

Olev Pindis

Tartu jaoskonna patrullitöö rühm

Ats Hordo

Haapsalu jaoskonna rühm

Aivar Kaus

Kesk-Eesti jaoskonna Rapla rühm

Ain Pajo

Kesk-Eesti jaoskonna Rapla rühm

Jaak Kirsipuu

Kagu jaoskonna rühm

Vello Saarman

Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo rühm

Ain Banhard

Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo rühm

Andu Värton

Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo rühm

Egon Taal

Viljandi jaoskonna rühm

Margus Nurk

Viljandi jaoskonna rühm

Urmas Feldmann

Tartu jaoskonna patrullitöö rühm

Eno Väli

Tartu jaoskonna patrullitöö rühm

Jüri Ketner

Tartu jaoskonna patrullitöö rühm

Sulev Kaio

Kesk-Eesti jaoskonna Paide rühm

Margus Palmsaar

Kärdla jaoskonna rühm

Aadi Kaasik

Kuressaare jaoskonna rühm

Erkki Noor

ASTU

Kui tahad enda kodukandis panustada abipolitseinike tegemistesse, võta ühendust Lääne prefektuuri abipolitseinike koordinaatori Malle Leetsariga (malle. leetsar@politsei.ee)

Tõnu Vaher, tulihingeline spordimees

Kuressaare abipolitseinik Tõnu Vaher tähistas tänavu 17. aprillil 23 aasta täitumist vabatahtlikuna. Politseiga liituma kutsusid teda omal ajal liikluses märgatud ebakõlad ja soov lüüa kaasa liiklusjärelevalves.

Eelmise riigikorra ajal oli Tõnu ligi 13 aastat niinimetatud ühiskondlik autoinspektor. Ta meenutab, et tol ajal olid neil küllaltki suured volitused ja vahvaks kujunesid alati ka vabariiklikud kokkutulekud.

Väärikale staažile tagasi vaadates kirjeldab mees, et kui võrdleb olukorda liikluses toona ja praegu, siis oli nn vene ajal jäärapäid rohkem. „Tol ajal oli patrulli eest ärasõitmisi ja põldudel müttamisi ikka hulgem – meie patrullauto oli hajameelne Volga.“

Liiklusjärelevalve jäigi Tõnule südamelähedaseks ja abipolitseinikuna on ta turvalisusse panustanud üksjagu tunde. Vaikselt hakkab ta aga oma aktiivset abipolitseinikuperioodi kokku tõmbama: „Viimased paar aastat olen osalenud tegevustes koos piirkonnapolitseinikega ning vahel käin abiks ka puhumisreididel.“

Kasuks rahulikkus ja distsipliin

Aja jooksul on Tõnu hinnangul abipolitseinikud muutunud asjalikumaks. „Algusaastail oli neile ju koolitusi vähe.

Nüüd antakse koolituste ja õppustega tarkust rohkem. Praegused abipolitseinikud teavad oma õigusi.“

Mehe sõnul tuleb abipolitseinikuametis kindlasti kasuks rahulikkus ja oskus inimese riiukust maandada. „Mõistagi ei sobi enda õigusi ülearu väljendada,“ nimetab ta omadusi, mis töös kasuks või kahjuks tulevad. „Noortele soovitaksin kindlasti ühineda abipolitseinike toreda seltskonnaga. Tänapäeva noored on vahel kärsitud, ei ole püsivust. Abipolitseinikuna toimetamine distsiplineerib ja seda on elus hakkamasaamiseks väga vaja. Tulge julgesti abipolitseinikeks, koolitused pole rasked!“ lisab meie tubli raudvara julgustuseks.

Spordientusiastist kultuuripärl

Kuigi põhiaur läheb Tõnul spordiharrastusele, siis köidab abipolitseiniku töö juures teda suhtlemine inimestega. „Samuti on olulised suunamine ja aitamine ning rahulolu, kui saan aidata kaasa liiklusohutusele,“ loetleb mees plusse.

Argitegemiste kirjelduses jääb Tõnu äärmiselt tagasihoidlikuks. „Praegu teen pea iga päev vabatahtlikku sporditööd ehk korraldan jooksuvõistlusi; aastas tuleb 15 võistlust. Suvel töötan natuke ka bussifirmas.“

Teadmiseks, et napi kirjelduse taga on tegelikkuses tõeline spordientusiast, Eesti spordihing ja kultuuripärl, Kuressaare linna teenetemärgi kandja – need on vaid mõned mehele antud tunnustustest. Krapsaka mehe vedada on näiteks Saaremaa kolmepäevajooksud, pööripäevajooksud ja Sarma seeriajooksud. Iseseisvuse taastamise järel lõi ta oma ettevõtte Tõnu Reisid. Mees lisab, et spordivõistluste korraldamine ongi tema hobi, peale selle igasugune statistika.

Tema sõnul on hobiga mõnus tegeleda, kui enda lähedastest keegi kaasa tuleb. „Seepärast olengi väga õnnelik, et tütar Helen Jürjo on oma vaba aja täielikult pühendanud spordile, jätkab spordivõistluste korraldamist ja teeb ka ise sporti,“ rõõmustab Tõnu.

Mehe toimetamisi kõrvalt vaadates teeb ta silmad ette nii mõnelegi nooremale kolleegile ükskõik milliselt tema tegevusalalt. 71aastane mees ütleb isegi, et selleks tuleb muidugi aeg leida, et teha kõike pühendumisega. „Endine põhitöö ehk bussindus (Tõnu on töötanud aastaid bussijuhina ja on nüüd oma bussiettevõtte juhatuses – H. T.) on muutunud nüüd rohkem hobiks ja põhiaur läheb spordiharrastusele,“ annab tubli abipolitseinik aimu prioriteetide muutusest oma elus.

Spordist rääkimine paneb mehe silmad alati särama. Kui küsida, kuidas tekkis idee hakata ise üritusi korraldama, meenutab Tõnu, et mõte sündis ühiselt tema esimeses paaripäevases treeninglaagris Sõrves, kuhu ta sattus mõne jooksututtava kaudu. Kolmepäevajooksu korraldati algusaastail kahekesi, aga mõni aasta hiljem võttis ta kogu juhtimise üle. „Hiljuti pidasime seda võistlust 50. korda ja arvatavasti läheb see edaspidigi hästi. Sama saab öelda meie pööripäevajooksude kohta. Rõõmude ja murede kõrval teeb heameelt kahel viimasel aastal Eesti Spordiveteranide Liidu spordimängudelt saadud kaks hõbemedalit 1500 meetri jooksus M70 vanuserühmas,“ lisab ta.

Hedy Tammeleht PPA pressiesindaja

Kui tahad enda kodukandis panustada abipolitseinike tegemistesse, võta ühendust Lõuna prefektuuri personalitöötaja Aire Simsoniga (aire.simson@politsei.ee)

Eve Breidaks, ennetaja hingega abipolitseinik

„Proovin lastele hästi palju rääkida, et politsei peamine eesmärk on ohtu ära hoida ja aidata, mitte karistada. Karistada tuleb siis, kui keegi on midagi paha teinud,“ ütleb Eve Breidaks, kel sel aastal täitus kuues aasta abipolitseinikuna.

Võrulane Eve, hingelt ennetaja ning ametilt sotsiaalvaldkonna töötaja, puutus aastaid tihedalt kokku piirkonnapolitseinikega, kes teda ikka ja jälle enda ridadesse kutsusid. Toona pidi Eve olema ööpäev läbi kättesaadav, samuti olid lapsed väikesed, ja sinna see jäi. Saabus aasta 2017, kui Eve lõpetas sotsiaaltöötajana, puhkas veidi ja taastus ning hakkas jälle vabatahtliku tegevuse peale mõtlema.

„Kuna varasemast oli koostöö olemas ja kõik inimesed hästi toredad, mõtlesin, et proovin panustada abipolitseinikuna. Kuna sotsiaalvaldkond ja korrakaitse on tihedalt põimunud, oskasin ehk veidi laiemalt kõike vaadelda,“ sõnab naine ja lisab, et ka lapsevanemana nägi ta kohti, näiteks liiklusohutus ja laste turvalisus, kus saaks rohkem kaasa rääkida. „Olin oma töös kogenud, kui ükskõikselt seda teemat võeti ja mida arvati turvavarustusest. Seda ei ole ju politseile vaja – see on lapse turvalisuseks vajalik!“

Abipolitseinikuvormi selga tõmmanuna tõdes Eve, et kuigi kuvand politseinikest võib kohati olla negatiivne või skeptiline, ollakse ametikohast olenemata heatahtlikud ja seltskondlikud. „Teinekord ei saa lihtsalt tööülesande tõttu kõigiga positiivselt suhelda. On tobe minna naeratades rikkumise toimepanijale ütlema, et see pole õige, mis ta tegi.“

Suhtleme ja loome usaldust

Eesti kagunurk elab omas rütmis ja piirkonna probleemid on Eve hinnangul hoopis teised kui pealinnas või selle lähistel. Noored lähevad ära ja alles jäänud elavad ennast taastavas tsüklis, kus nad vajavad tihtipeale abi. Politsei ei saa kõike lahendada ega peagi seda tegema.

„Võtame sõltuvusteema. Sõltlasi on palju ja neil puudub motivatsioon välja rabeleda. Sageli on politsei see, kes neid sooja viib ja laseb välja magada, kuid see ei vii kuskile,“ räägib Eve, kelle hinnangul võiks riik laiemalt pöörata pilgu ka nendesse nurkadesse, kus haridus või esmaabi ei ole paari minuti kaugusel, kuid kus inimesed siiski endast parimat anda proovivad.

Eve sõnul on ta hingelt ennetaja ning see kumab tema hoiakust ja juttudest igati välja. „Ennetus on alati

Eve Breidaks:

„Mine kodust välja,

panusta natukenegi – leiad hoopis kena seltskonna ja huvitava suuna, kuidas oma kogukonda aidata!“ parem kui õnnetus!“ ütleb ta selgelt. Vahest seepärast näebki ta enda tausta tõttu ka abipolitseinikuna rohkem neid kohti, kus saaks kogukonda aidata või toetada. Muu hulgas seirab ta veebipolitseinike abilisena internetti, et vajaduse korral saaks kiiresti murele või küsimusele reageerida. Ühtlasi käib Eve kui abipolitseinik lasteaias ja koolis jutustamas, mida politseitöö endast kujutab ning mida vägivald tähendab. „Lasteaias kuulen teinekord, kuidas öeldakse, et „politsei püüab pätte“ või et „jookseme, politsei tuleb!“. Proovin hästi palju kinnitada, et politsei peamine eesmärk on ohtu ära hoida ja aidata, mitte karistada. Karistada tuleb siis, kui keegi on midagi paha teinud. Me oleme inimesed, peaksime enamiku asjadest suutma kõnega ära lahendada.“

Politseinikke võiks rohkem nähtaval olla ka mõnel külalaadal või -festivalil. Muidugi mõistab Eve, et alati inimesi lihtsalt ei jätku, kuid kogukonna seisukoha kujundamiseks on teinekord selline kohalolu usalduse loomiseks äärmiselt oluline. „Kui midagi juhtub, võiks julgeda pöörduda piirkonnapolitseiniku poole või häirekeskusse, mitte postitada anonüümselt Facebooki.“

See aasta on Evele abipolitseinikuna kuues ning tagasi vaadates tõdeb naine, et pool tosinat aastat on möödunud hästi. „Kõik vabatahtlikud, kellega kokku puutun, on positiivsed, ei vingu ega virise ja teevad ise midagi ära. Ükskõik kui raske neil tegelikult igapäevaelus on, nad tulevad, teevad ja panevad käe külge.“ Ühistel olemistel saab alati nalja ning igav pole kunagi. „Avastame pidevalt üksteise kohta midagi – just positiivsus ja omavaheline suhtlemine ning üritused on toredad!“

Abipolitseinikuks tullakse aina enam otse koolist. Osa noortest läheb hiljem õppima sisekaitseakadeemiasse. „Noorte seas on üksjagu neid, kes ei

oska suhelda, sest suhtlus on veebis ja pilkkontakti ega julgust pole. Samas olen ise näinud, et noored kohanevad kiiresti ja suhtlevad hästi,“ räägib Eve. Kuigi valdavalt panustab Eve abipolitseinikuna just ennetusse, aitab ta uurijail ka stenogramme maha kirjutada. „Kui palju aega läheb steno mahakirjutamisele! Ja alati ei pruugi see jõudagi kohtulahendini. Siis olengi mõelnud, et aitame uurijaid vabatahtlikena.“

Alati on võimalus olemas

Vabatahtlikuna annab Eve enda südame veel ühele organisatsioonile – Punasele Ristile, mille Võrumaa seltsi esimees ta on. Teinekord, naerab Eve, peab ta mõne ürituse eel mõtlema, kas seisab seal abipolitseiniku või Punase Risti vabatahtlikuna.

Üks osa vabast ajast lähebki tema sõnul sellele, et koos piirkondliku koordinaatoriga välja mõelda, kuidas Punase Risti valdkonda rohkem Kagu-Eestis pildile tuua ning toetajaid ja liikmeid leida. Vaja on pöörata tähelepanu sellelegi, et piiriäärsele alale sõidab kiirabi kauem, mistõttu tuleb tutvustada ka esmaabi andmist.

Õhtuti loeb Eve kergemaid teoseid, et end välja lülitada. Päris puhkus on tema jaoks aga see, kui saab minna kaugemale või käia sõbrannadega kontserdil ja teatris.

Kes teeb, see jõuab ja Eve sõnul ei aita kodus istumine või vingumine kedagi. „Seda tehes jõuab inimene sügavamasse auku. Mine kodust välja, panusta natukenegi – leiad hoopis kena seltskonna ja huvitava suuna, kuidas oma kogukonda aidata ning enesetunnet parendada!“ Alati ei pea vabatahtliku panuse andmiseks Eve sõnul isegi kodust välja minema – seda saab teha ka veebis veebipolitseinikuna ning tunni-paari kaupa on võimalik osaleda ennetustegevustes. „Abipolitseinikuks olemine ei tähenda automaatselt 12-tunniseid vahetusi.“

Ajapuuduse taha pugeda sageli ei saa, sest päevakava põhjalikul ülevaatusel avastame teinekord küll ja veel aega, mida võiks kasutada vabatahtlikuks tegevuseks. „Võimalused on alati olemas, need tuleb üles leida!“ sõnab Eve innustavalt.

Marge Sillaots PPA kommunikatsioonibüroo

Kui tahad enda kodukandis panustada abipolitseinike tegemistesse, võta ühendust Ida prefektuuri abipolitseinike koordinaatori Sigrit Hangega (sigrit.hang@politsei.ee)

Tatjana Frolova, karjääripööraja idas

Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna abipolitseinike rühmajuht Tatiana Frolova on politseis töötanud juba kolm aastat, kuid oli enne PPAsse jõudmist sootuks teistsugustes ametites.

Narvast pärit Tatiana läks keskkooli järel Tartu Ülikooli, kus õppis filoloogiat. Magistrikraad käes, töötas ta erinevates ettevõtetes klienditoes, kus pidi üksjagu suhtlema. „Kuna oskan nelja keelt, rakendasin vabal ajal ülikoolist saadud teadmisi ja tegin tõlketöid.“

Koroonakriisi algus sundis aga enda elu üle vaatama ning Tatiana kolis tagasi kodulinna. Tööpakkumisi sirvides jäi silma, et Narva jaoskond otsib uurijat. „Olin niivõrd julge, et läksin ilma politseihariduse ja kogemuseta töövestlusele. Esialgu tahtsin rääkida ja uurida, mida on üldse vaja, et saada politseinikuks. See oli asjalik vestlus, mille tagajärjel saadeti mind õppima sisekaitseakadeemia Paikuse kooli kaugõppesse,“ meenutab Tatiana.

Esiti lepiti kokku, et õppimise ajal töötab Tatiana patrullis ja pärast lõpetamist jätkab uurijana. „Olen ise aktiivne, julge ja uudishimulik, ning kui päris aus olla, olin kontoritööst veidi väsinud, mistõttu motiveeris patrullis olemine mind rohkem. Kui kool läbi sai, ei tahtnud ma patrullist enam kuhugi minna,“ ütleb Tatiana.

„Minu patrullis olid lahedad kolleegid – kogenud, toetavad, abivalmid ja hea huumorimeelega. Patrullis on kõige parem see, et ei saa langeda rutiini, iga vahetus on professionaalsuse, jõu ja kannatlikkuse proov. Vahetuse alguses ei tea keegi, mida päev kaasa toob. See ongi patrulliromantika.“

Suure südamega politseinikud

Tatiana nendib, et tema puhul on märkimisväärne see, et ta tuli politseisse juba täiskasvanud inimesena ja vaatas ehk kõike realistlikuma pilguna. „Mul ei olnud eelarvamust, et politseitöö on põnevusfilm (kuigi vahel ongi). Kõige suurem avastus oli, et politseinikud on tavainimesed, mitte superkangelased (kuigi vahel ongi). Neil on nii nõrgad kui ka tugevad küljed, neil on väga suur süda.“

Tatiana sõnul juhtub igas vahetuses midagi meeldejäävat. „Ma ei unusta vist kunagi, kuidas pidime minema surnukuuri või ajasime taga joobes juhti, kes asulasisesel teel kihutas 160

km/h ja eiras peatumismärguannet. Huvitavad on olnud ka otsingud. Näiteks otsisime metsast meest, kes ei olnud õhtuks seenelt koju naasnud. Mehel polnud kaasas telefoni ja abikaasa sõnul esines tal tervisehäireid. Kaasasime piiripatrulli, koerapatrulli ja drooni, kuid tulemuseta. Mõni tund hiljem avastas mehe hoopis politseikoer selle tõttu, et seeneline tegi lõket. Mees oli elus ja terve.“

Tatiana Frolova:

„Vahetuse alguses ei tea keegi, mida päev kaasa toob. See ongi patrulliromantika.“

Tatiana meelest ei sobi patrull kõigile. „Patrull on 24/7, seega on meil üsna pikad vahetused. Patrull on üldjuhul kaheliikmeline – oleme nagu tervik. Prioriteet on muidugi väljakutsed, millele reageerib lähim vaba salk. Ülejäänud ajal valvame liikluse järele ja kaitseme avalikku korda. Et meie töö oleks efektiivne igas patrullis, on autos tahvelarvuti erinevate andmebaasidega, kiirusmõõtur, raadiojaam, kaitsekiivrid, ballistiline kilp jm. Iga politseiniku seljas on kaitsevest ja erivahenditega vöö. Kuna töö on raske nii füüsiliselt kui ka tehniliselt, peab meil olema hea ettevalmistus ja füüsiline vorm, rääkimata tugevast psüühikast.“

Tatiana sõnul peab pidevalt enda teadmisi täiendama ning oskusi koolitustel ja õppustel lihvima.

Omakasupüüdmatu abistamine

2024. aasta algusest tegutseb Tatiana Narva abipolitseinike rühmajuhina. „Minu peamised ülesanded on suurendada oma rühma ja tagada vabatahtlike heaolu, kõik ülejäänud tegevused on sekundaarsed. Punkt! Narva rühm on täis üllatusi. Kõik nad töötavad või õpivad, neil on perekonnad, hobid ja kohustused, aga vaatamata sellele on nad pärast tööd või omal vabal päeval valmis tasuta panustama aega enda ja lähedaste turvatundesse.“

Tatiana avastas enda sõnul huvitava paradoksi: vabatahtlikud, kes on tavaelus kõige rohkem hõivatud (isegi kui elavad teises linnas), panustavad tihtipeale politseitegevusse kõige rohkem aega ja jõudu. „Nagu teada, on abipolitseiniku aktiivsuse mõõdikuks tunnid, mille eest nad saavad igasuguseid boonuseid ja ergutusi. Pean mainima, et mõni neist isegi ei näe vaeva, et oma tundide arvet pidada, nad abistavadki omakasupüüdmatult. See oli tõesti hämmastav avastus minu jaoks ja ühtlasi tõelise pühendumuse eeskuju. Mõistagi jälgin ja panen iga nende tunnikese ise kirja – aeg on liiga väärtuslik, et seda märkamata kaotada.“

Vabatahtlikkust ei saa Tatiana arvates kellelegi peale sundida, sest tahe ja võime tulevad üksnes südamest. „Mina avastasin, et see ei kao ka aja jooksul, sest meie rühmas on inimesi, kes on meiega olnud rohkem kui viis ja isegi rohkem kui 20 aastat. Kui ma täna küsin nende käest, kas neil on endiselt soovi ja jõudu meid aidata, siis on vastuseks alati kindel „muidugi!“.“ Kui on abi vaja, on nad alati kohal, motiveerivad eeskujuga üksteist, teisi ja muidugi Tatianatki. „Mul on au olla osa niisugusest meeskonnast!“

Narva abipolitseinikuks minnes tuleb arvestada venekeelset kogukonda nii väljakutsetel kui ka teenindussaalis. „Püüame neile vaja minevat abi osutada neile arusaadavas keeles, see on inimlik ja professionaalne. Seega tuleb vene keele oskus kindlasti kasuks,“ tõdeb Tatiana, kuid lisab, et tegelikult saab abipolitseinikuna õppida ja praktiseerida mitut keelt. „Narva abipolitseinike näitel võin öelda, et Narva vabatahtlikud saavad suhelda ja teha tööd eesti keeles. Niimoodi lihvivad nad oma eesti keele oskust. Suhelda saab ka inglise ja saksa, kuid isegi hispaania või poola keeles.“ Eesti keelt peab abipolitseinik siiski oskama heal tasemel. „Abipolitseinik on politsei- ja piirivalveameti esindaja ning ta peab meeles pidama, et meie relv on sõna jõud. Mida paremini end väljendada oskame, seda paremini ka tööülesannetega toime tuleme.“

Pirjo Neissaar PPA pressiesindaja

PALJU ÕNNE!

25 ja 30 aastat abipolitseinikuna tegutsenud vabatahtlikele anti üle staažiristid

20. aprillil tunnustati Politsei- ja Piirivalveamet staažiristiga Tartus Eesti Rahva Muuseumis toimunud kontsertaktusel abipolitseinikke, kes on vabatahtlikuna politseitöösse panustanud 25 ja 30 aastat.

30

aastat tagasi ehk 20. aprillil 1994 vastu võetud seadusega loodi abipolitsei staatus ning pandi paika eeldused, õigused ja kohustused vabatahtlikult politseitöös osalemiseks. Aastatega on abipolitseinike arv olnud suhteliselt tõusvas joones ning möödunud aasta seisuga oli PPAs 1184 abipolitseinikku.

Vabatahtliku panuse hindamiseks otsustas PPA alates 2025. aastast anda staažirist sarnaselt politseiametnikega ka abipolitseinikele. Staažirist antakse 5-, 10-, 15-, 20-, 25- ja 30aastase teenistuse eest. Alates 2025. aastast antakse abipolitseinike staažiristid välja sarnaselt politseinikega Eesti Vabariigi sünnipäeval toimuvatel rivistustel Eestis.

„Abipolitseinikud tähistavad sel aastal 30. tegutsemisaastat, mistõttu soovisime juubeliaasta puhul erandlikult jagada staažiristid pidulikul kontsertaktusel kõigile neile abipolitseinikele, kes on meiega olnud 25 ja 30 aastat. On oluline väärtustada kõiki neid aastakümneid, mille jooksul on enda hinges oldud koos politseiga. Tean, et suur osa

vabatahtlikest jagab end mitme organisatsiooni vahel, mis muudab nende inimeste osalemise turvalisuse tagamisel veel rohkem hindamatuks,“ sõnas PPA ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht Heiko Mihkelson.

Ühtekokku tunnustati staažiristiga 35 vabatahtlikku, kellest 16 on olnud abipolitseinikud 30 ja 19 25 aastat. Enim pika staažiga riste läks Lõuna prefektuuri abipolitseinikele. Ristisaajate nimel pidas kontsertaktusel kõne Põhja prefektuuri kriminaalbüroo rühma abipolitseinik Urmas Tobias.

„Staažirist on üks motivatsioonitegur, millega saab tunnustada abipolitseinikke, kes on jäänud pikemalt organisatsioonile truuks. Abipolitseinike staaži väärtustamine suurendab kindlasti kuuluvustunnet ja sidusust organisatsiooniga ning annab kinnituse, et tegutsetakse õige eesmärgi nimel,“ ütles PPA vabatahtlike kaasamise teenuse omanik Leena Pukk.

ERMis toimunud abipolitseinike 30. aastapäeva kontsertaktusel pidasid kõne ka president Alar Karis ja siseminister Lauri Läänemets.

Kui tahaksid enda kodukandis panustada abipolitseinike tegemisse, võid ühendust võtta Põhja prefektuuri abipolitseinike koordinaatoriga (Katrin Link, katrin.link@politsei.ee)

Piia Osula ekraanilt patrulli

Keskkooli järel sisekaitseakadeemiasse astumist kaalunud teleajakirjanik Piia Osulast

politseinikku ei saanud, kuid suurest huvist

politseitöö vastu liitus ta hoopis abipolitseinikega.

Nelja aasta jooksul on Piia korduvalt alla laadinud abipolitseinikuks saamise dokumente ja faile, kuid alati on midagi vahele tulnud, olgu selleks liigne bürokraatia, mis teda endast välja on viinud, või ootamatud elusündmused. Paar kuud tagasi, kui Piia pikalt reisilt koju jõudis, otsustas ta dokumentidele uue võimaluse anda. Üht neist allkirjastades edastas arvuti taas veateate – jälle peab midagi lisaks alla laadima! Ja sinna see jäigi.

Veel samal päeval kajastas Piia Ukraina presidendi visiiti ja nägi, kuidas toimus töö PPAs sellise visiidi ajal. „Kõik, mis mu silme ees lahti rullus, oli kuidagi märgiline,“ sõnab Piia, et tol hetkel tundus bürokraatia abipolitseinikuks saamisel teisejärguline ja sündis hoopis otsus politseiga liituda.

Eeskuju toob tulemusi

Kui Piia alles keskkooli lõpetas, oli kaalumisel ka sisekaitseakadeemia, kuid toona otsustas ta ajakirjanduse kasuks. Politsei on teda alati köitnud ning ajakirjanikuna on ta sageli sattunud tegema just lugusid, mis käsitlevad politseitööd.

Vajalikud koolitused läbitud, sai Piiast selle aasta märtsis täieõiguslik abipolitseinik Põhja prefektuuri Ida-Harju jaoskonnas. Ajakirjanikutöö tõttu on ta istunud korduvalt politseiautos ning kogenud PPA tegemisi. „Olen justkui kõike kõrvalt näinud ja ettekujutus oli olemas,“ tõdeb ta ja lisab, et kõik see, millega politseinikud iga päev kokku puutuvad, teda otseselt ei üllata.

Küll aga üllatas Piia valik osa sõpru, ent reaktsioon abipolitseinikuks astumisele oli varieeruv. „Uuemad tuttavad olid alguses üllatunud ning küsisid pigem, kust see otsus nüüd tuli. Vanemad tuttavad leidsid, et see on arusaadav ja loogiline samm minu jaoks,“ meenutab Piia ja lisab: „Sõbrad kuulavad ja elavad kaasa ning tahavad teada, kuidas kõik toimib.“

teine liige patrullis ehk IPAPis (iseseisva pädevusega abipolitseinik). „Tahan saada ka relvaluba ja rohkem vastutust, et ei peaks olema viies ratas vankri all. Usun küll, et kolmekesi käies on minu silmapaarist kasu, aga kui olen teine liige, on minust veel rohkem kasu,“ arvab ta.

Praegu on Piia motiveeritud, et õppida, koolitusi läbida ja astuda varsti abipolitseiniku karjääriredelil järgmisele astmele.

Patrull kui teraapia

Abipolitseinikuks saamine on muutnud Piia ettekujutust politseinikest. „Kui läksin esimest vahetust tegema, siis märkasin hommikuste teabeminutite ajal, et olen kõige vanem inimene toas, mis oli minu jaoks üllatav. Telemajas olen alati olnud pigem kõige noorem inimene ruumis. Rõõm oli näha motiveeritud ja tahtmist täis noori.“

Niisamuti oli meeldiv üllatus, kui hästi Piia PPAsse vastu võeti. „Kõik rühmajuhid, mentorid ja teised abipolitseinikud on nii toredad

Piia Osula: „Minu laps käib ja kuulutab kõigile, et tema emme töötab kolmel ametikohal –ajakirjaniku, abipolitseiniku ja õpetajana!“

Tutvusringkonnas on Piia teinud üksjagu teavitustööd ning paar sõpra on juba abipolitseiniku avalduse kirjutanud või on seda kirjutamas.

Rohkem vastutust

Uues rollis abipolitseinikuna tunneb Piia suuremat vastutust ja usub, et teekonna alguses on patrull õige koht, kust saada tunnetus, kuidas politsei töötab ja mis rütmis hingab. „Tundsin, et olin varem liiga palju enda mullis, kuid tahan näha, mis päriselt toimub. Põhilisi murekohti teadsin, kuid nende mastaap üllatas.“

Just eelkõige joobes juhtide osakaal liikluses ja kui palju neist politseile teatatakse, hirmutas Piiat inimesena. „Sõpradele loen alati moraali, et nad helistaksid. Käin ringi nagu katkine plaat ja kuulutan, et ärgu nad kartku 112 helistada.“

Praegu on Piia võtnud endale eesmärgiks talletada kogemust, saada rohkem õigusi ning olla ühel päeval

ning kõik probleemid saavad kiiresti lahendatud. Ütlen teistelegi alati, et vaadake, kui hea sisekommunikatsioon siin on.“

Kommunikatsiooni ja meediat annab Piia ka Tallinnas Kaarli koolis 10. klassile. „Minu laps käib ja kuulutab kõigile, et tema emme töötab kolmel ametikohal – ajakirjaniku, abipolitseiniku ja õpetajana!“

Samuti tegeleb Piia aktiivselt spordiga ning naudib raamatute lugemist, reisimist ja maalimist. „Ma ei oska niisama paigal istuda, ilmselt seetõttu meeldib mulle ka reede öösel patrulli minna, et ennast tegevuses hoida. Patrullis käimine on lausa natukene teraapiline minu jaoks. Kui muidu istun õhtul oma töömurede ja mõtetega, siis patrulli minnes jäävad need ukse taha. Unustan kõik muud asjad – mul on oma ülesanne ning tähelepanu on fookustatud,“ sõnab Piia.

Barbara Luts PPA pressiesindaja

Vaheldus & väljakutsed

Päevas jõuab hädaabinumbrile keskmiselt 3000 kõnet, millest 750 on politsei lahendada.

PPAs otsustab kõnede edasise käigu operatiivteabetalitus (OTT), mida juhivad Marge Jaani ja Ottomar Virk.

Põhja operatiivteabekeskust juhtiva Marge sõnul on OTT PPA eesliin, kelle tööst sõltub paljuski, milline hoiak politsei suhtes võetakse. „Seetõttu püüame iga sündmuse puhul maksimaalselt panustada ning reageerivatele jõududele tuge pakkuda. Ootuste ja keerukate väljakutsete edukaks lahendamiseks peavad meie töötajad sõltuvalt olukorrast olema vajaduse korral kriminaalpolitseiniku taiplikkusega, kiirreageerija vilumusega ning IT-spetsialisti või mõne muu eksperdi teadmistega.“

Töö sobibki eelkõige hea strateegilise mõtlemisega inimesele, nõustub ka Lõuna operatiivteabetalituse juht Ottomar Virk, sest kui töölaual on mitu juhtumit korraga, peab suutma neid kõiki hallata ja jääma ise samal ajal rahulikuks – OTTi laua taga tehtud otsustest sõltub väga palju. „See töö peab meeldima ja see sobib inimesele, kellel on suur tahe teisi aidata. Kogu aeg peab mõttega kohal olema, sest juhtimiskeskuses tehtud otsused mõjutavad paljusid inimesi alates abivajajatest kuni reageeriva politseiniku või piirivalvurini.“

Marge tõdeb kogemuse põhjal samuti, et kriitilisi väljakutseid hallates on väga olulised nii kiirus kui ka operatiivsus. „Siin töötav inimene peab olema otsustav ning leidma õiged lahendused. Tal tuleb veenduda, et väljakutse on õige prioriteediga ja kaasatud on piisav ressurss sündmuse lahendamiseks.“

Inimesed on suur väärtus

Iga sündmus ja väljakutse, mis OTTi jõuab, on ainulaadne. Lahendamisel sõltub palju ametnike enda nutikusest ning sellest, mis vahendeid ja võimalusi saab kasutada. „Meil on ametnikud, kes suudavad mõelda kastist välja ning leida nutikaid lahendusi. Kui juhtimiskeskuses olevad kolleegid töötavad ühise eesmärgi nimel ning toetavad patrulle, siis on see väga efektiivne,“ räägib Marge.

Marge Jaani

Ottomar Virk

Näiteks kirjeldab ta üht röövimise väljakutset, kus OTTi ja teiste üksuste kiire ning tõhus koostöö aitas kurjategija tabada: „Saime teate röövimisest ning asusime OTTis seda sündmust lahendama. Tööl olnud vahetus jagas omavahel ülesanded ära nii, et üks suhtles teatajaga, teine patrullidega ja kolmas seiras kaameraid. Otsustavalt ja ühiselt tegutsedes õnnestus kurjategija kiiresti tabada. Edukas koostöö päädis saalis nii meie enda kui ka häirekeskuse kolleegide aplausiga. Selliseid positiivseid eduelamusi tuleb ette õnneks tihti ja väga oluline on seda ka üksteisega jagada.“

Kuna töö on keeruline ja spetsiifiline ning eeldab eraldi väljaõpet ja konkreetseid oskusi, on iga töötaja OTTis suur väärtus ning teda tuleb hoida. Vaatamata töö keerukusele on nii Põhja kui ka Lõuna operatiivteabekeskuses

kõik ametikohad täidetud. Mõlemad üksused on loonud oma inimestele mugavad ja paindlikud tingimused. Kuigi töö on paljuski ekraanide taga ja siseruumis, ei pea kogu vahetuse vältel ehk 12 tundi olema arvutis. „Me julgustame inimesi võimaluse korral tunnis vähemalt korra tõusma, sest sirutamine ja pea tuulutamine hoiab meele värske ning mõistuse teravana. Samuti lubame inimestel võtta aeg maha ja teha muid tegevusi sel ajal, kui väljakutsete ja sündmuste vaates on olukord rahulik,“ toob Ottomar näite.

Võimaluse korral arvestatakse graafikut koostades töötajate vajadusi ning pakutakse tööajast näiteks sportimise ja politseinikele vajalike katsete tegemiseks valmistumist. „Eesmärk on olla paindlik ja tulla töötajale vastu. Oleme siin üks kõigi ja kõik ühe eest väljas. Meil on inimesed, kes on valmis

panustama ja välja aitama, kui mõnes grupis on ootamatu haigestumine või keegi peab töölt eemal olema. Hea omavaheline koostöö on loonud usaldusliku sideme ja meie inimesed teavad, et neid hoitakse,“ märgib Marge.

Ühised tegevused suurendavad meie-tunnet

OTTi vahetusi haldavad grupijuhid ei tegele ainult väljakutsetega, vaid hoolitsevad ka enda meeskonna arenguvestluste eest, leiavad vaheldust pakkuvaid tegevusi, tagavad head töötingimused ja toetavad inimesi. Samuti käiakse õppustel ja koolitustel, et teadmisi värskendada. Enamiku tegevusi väljaspool OTTi tööd korraldab iga meeskond grupijuhi eestvedamisel ise, aga mõnel juhul on ka kogu grupp või kaks gruppi saanud ühistest tegevustest osa võtta.

Ühistel väljasõitudel on Lõuna OTTi inimesed käinud tutvumas näiteks uue piiritaristuga ning piirivalvamise ja riigikogu julgestuse tööga. Samuti on käidud eraettevõtetes ja vanglaski. „Niisugused silmaringi laiendavad väljasõidud on meeskondadele ka motivatsiooniürituste eest ja suurendavad meie-tunnet. Häirekeskuse ruumides oleme oma ülejäänud PPA töötajatest eemal. Teiste tööga tutvumine on üks viis, kuidas kolleegidega sidet hoida, ja see aitab ka mõista, mismoodi mujal asju aetakse. Eesmärk on hoida end kursis sellega, mis toimub nii-öelda päris maailmas. Väljasõidud annavad parema ettekujutuse, kuidas mingis tööliinis asju aetakse, ning sellest on OTTi igapäevatöös palju kasu,“ räägib Ottomar.

Meeles peetakse ka häirekeskuse kolleege, kellega iga päev koos sama eesmärgi nimel tööd tehakse. Näiteks panid Lõuna OTTi politseinikud tänavu 112 päeva puhul ehk 11. veebruaril ette põlled ja keetsid häirekeskuse kolleegidele pidupäeva puhul potitäie maitsvat suppi. Varasematel aastatel on häirekeskuslased saanud maitsta politseinike küpsetatud praade ning muud head-paremat.

Põhja OTTis on vaheldust ja samas väljakutseid pakkunud õppustel osalemine, kui üksus töötas 48 tundi töösaalist väljas. Töövarjutati ka Lõuna OTTi kolleege, et nende töörütmiga tutvuda. Lisaks tõi selle aasta alguses vaheldust nädalane töötamine Pärnu maantee peamajas, kui töösaali re-

mondi tõttu sai tööruume jagada Põhja prefektuuri juhtkonnaga.

Kogemus aitab tööd mõista

Marge tõdeb samas, et ülemäära palju silmaringi laiendamise üritusi korraldada ei saa, kuna töökoormus on tähelepanuväärne ning olemasolevate jõududega on kohati päris keeruline toime tulla ja suuri ootusi täita. „Põhja OTTi vakantsete kohtade mure õnnestus meil lahendada 2023. aasta alguses ja sellesse panustas terve meeskond,“ kirjeldab Marge ja ütleb, et möödunud aastal seati eesmärk kutsuda võimalikult pal-

ju SKA kadette, patrulle, kiirreageerijaid ja piirkonnapolitseinike oma tööga tutvuma.

„Soovime tõhustada teadlikkust ja tutvustada politsei juhtimiskeskuse tööd,“ sõnab Marge. Samasugune seisukoht on ka Lõuna OTTis, kus kutsutakse pidevalt kolleege oma tööga tutvuma. „Mida paremini teavad erinevate tööliinide esindajad, mida, kuidas ja miks teised teevad, seda parem on omavaheline koostöö ja üksteisemõistmine,“ lisab Ottomar.

Möödunud aastal toimunud PPA kutsemeisterlikkuse võistlustel seadis ühe võistlusala üles OTT. Alal sai tutvuda operatiivtöötajate tööga, kuid proovida ka omal käel sündmustele prioriteetide seadmist ehk mis sisuga väljakutseid ja kuidas patrull lahendama peaks. Ülesanne sai positiivset tagasisidet ning suurendas nii kolleegide kui ka teiste võistlejate teadlikkust OTTi tööst.

Ilma politseitöö teadmiseta on nii Marge kui ka Ottomari sõnul selles ametis keeruline toime tulla. Kasuks

Marge Jaani:

„Hea

omavaheline koostöö on loonud usaldusliku sideme ja meie inimesed teavad, et neid hoitakse.“

Ottomar Virk: „See töö peab meeldima ja see sobib inimesele, kellel on suur tahe teisi aidata. Kogu aeg peab mõttega kohal olema, sest juhtimiskeskuses tehtud otsused mõjutavad paljusid inimesi alates abivajajatest kuni reageeriva politseiniku või piirivalvurini.“

tuleb, kui inimesel on olemas patrullimise tunnetus kas politseiniku või abipolitseinikuna. Samas on töötajaid, kes on otse koolist tulnud, aga käinud patrullis praktikal. Kuigi väga tugev trump on politseitöö ja toimimise põhimõtete teadmine, ei ole selle puudumine välistav asjaolu – tähtis on politseihariduse olemasolu, sest sisuline väljaõpe toimub juhtimiskeskuses kohapeal.

Praegu on mõlemas OTTis vajalikud inimesed olemas, aga arvestatav osa töötajatest võiks kas või homme minna välja teenitud pensionile. Seega tuleb valmis olla uute inimeste leidmiseks. Töösaal ei tohi aga OTTi töötajatest kunagi tühjaks jääda. Muidu tekib kaos, sest töötajaid tuleb juhtida ja igal hetkel peab olema valmis selleks, et üks OTT võtab üle kogu Eesti sündmuste juhtimise.

Keeruline töö vajab head kollektiivi

Marge väitel on uute inimeste värbamisel kandidaatidega vestlustesse kaasa-

tud kõik grupijuhid, et leida tiimi kõige paremini sobiv inimene. „OTTis töötav inimene peab sobima kõikide meeskondadega, sest aeg-ajalt on vaja tuge pakkuda teisteski gruppides. Seetõttu on väga oluline kogu OTTi omavaheline sünergia, koostöö ja tugi,“ ütleb ta. „Töö pole kerge, sest eriti palju rõõmustavaid sündmuseid meie töölauale kahjuks ei jõua. Seepärast peab olema meeldiv kollektiiv ja toetav meeskond, kellega on tore koos töötada.“

Üldjuhul selgub ruttu, kas inimene sobib sellele tööle või mitte. „Tavaliselt saab katseajaga pildi ette ja pärast seda vaadatakse, kas inimene sobib. Töökorraldus on Lõuna ja Põhja OTTis hoitud võimalikult samasugune, et vajaduse korral saaks üksteist asendada,“ nendib Ottomar.

Aja jooksul on ootused ja ülesannete maht märgatavalt suurenenud. „Tahame, et siin töötaksid parimatest paremad inimesed, kes suudavad paljud sündmused juba oma töölaua taga lahendada. Mida tugevamad ametnikud OTTis on, seda lihtsam on kõigil

OTT – eesliin, kellest sõltub PPA maine ja tulemuslikkus

2023. aastal valiti hädaabinumbrit 112 üle 1,1 miljoni korra, s.o üle 3000 kõne päevas. Enamik kõnedest on kiirabi väljakutsed, kuid iga neljas kõne on seotud politseitööga. Päevas on keskmiselt 750 väljakutset, mida haldavad PPA operatiivteabetalituse (OTT) politseinikud, kes otsustavad, mis patrull sündmust lahendama asub.

Kogu Eesti on kahe talituse vahel ära jagatud nii, et Põhja OTT vastutab Põhja ja Lääne prefektuuri ning Lõuna OTT Lõuna ja Ida prefektuuri väljakutsete eest. Töö iseloom on nii Põhja kui ka Lõuna talituses ühesugune. Mõlemas meeskonnas on kokku neli gruppi, kes käivad tööl vahetustega – neli päeva tööl ja neli vaba. Üks vahetus on tööl 12 tundi kas hommikust õhtuni või õhtust hommikuni.

OTTis on enamikul inimestest olemas varasem patrullimise kogemus ja nad teavad, mida töö reageerivas üksuses tähendab. OTTi inimesed on esimesed, kes asuvad sündmust lahendama ja peavad politseijõude suunama. OTTis töötamine eeldab laia kompetentsi, sest teemad, millega iga päev kokku puututakse, on seinast seina ja iga sündmus on erinev.

teistel PPA töötajatel. Panustame iga päev sellesse, et meie töö oleks kvaliteetne,“ lisab Marge.

Ottomar tõdeb, et kui vaadata häirekeskuse kõnede mahtu, siis on politsei osa sellest küll umbes neljandik, aga nende väljakutsete mõju on suur. „Meil on tööl väga head ja pädevad inimesed, aga palka on operatiivtalituse politseinikele vaja rohkem maksta, et väärtustada nende tööd. Õnneks oleme seni suutnud endale inimesi leida, aga suurem palk tekitaks konkurentsi ja rohkem valikuvõimalusi,“ sõnab Ottomar.

Põhja ja Lõuna operatiivteabekeskuse koostöö on hea, tugi ja kontakt on vajaduse korral alati olemas. „Mõlemad üksused vaatavad pidevalt enda tööle otsa ja analüüsivad, mida saaks paremini teha. Jagame omavahel parimaid praktikaid ja õppetunde, et meie töö oleks efektiivne ning kvaliteetne,“ lausub Marge.

Martin Raid PPA pressiesindaja

Vormita vormide keskele

Politseis

on üle saja töö,

neist mitmed

sellised, milleks politseiharidus inimest ette ei valmista. Oma kogemusi nendele töödele inimeste leidmisel ja värbamisel jagavad töötajad neljast üksusest: analüüsibüroost, küberkuritegude büroost, lennusalgast ja majanduskuritegude büroost.

Laura* on politseis töötanud viimased poolteist aastat. Ta õppis ülikoolis esmalt raamatupidamist ning hiljem magistriõppes ärirahandust ja majandusarvestust. Laura töötas pikalt ühes väikeses raamatupidamisbüroos. Huvi politseikarjääri vastu tekkis temas siis, kui ta kuulis ülikoolis toonase keskkriminaalpolitsei juhi Krista Aasa loengut. „Ma ei uskunud, et saan politseisse tööle tulla, sest ma ei ole politseinikuks õppi-

nud,“ ütleb nüüd politseis analüütiku tööd tegev Laura.

Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo analüüsigrupi juht Jaagup Toompuu, kelle rühmas Laura töötab, tuli samuti politseisse erasektorist. „Politsei tundus mulle kinnine organisatsioon ja politseihariduseta tööletulek liiga keeruline. Nüüd tean, et see ei vasta tõele. Näiteks töötab meie meeskonnas kaks raamatupidajat, maastikuarhitekt, kaks endist

maksu- ja tolliameti töötajat, ent ka endine müügimees ja majanduse valdkonnas töötanud inimesed. Politseiharidus ei ole kriteerium, mida me uutelt töötajatelt ootame, selle saab ka töö kõrvalt omandada. Me otsime inimest, kellel on spetsiifilised teadmised majandusest,“ kummutab Jaagup müüdi. Kui uurijad on pigem politseikooli lõpetanud, siis analüütikuid sisekaitseakadeemiast ei tule. Majanduskuritegude büroo juhi Leho Lauri väitel peab politsei väliskeskkonna muutustega kaasas käima: „Mida spetsiifilisemaid valdkondi uurime, seda rohkem erioskustega inimesi vajame. Politseiniku või isegi maksu- ja tolliameti eksperdi pilguga mõne ettevõtte paberimajandusse sisse vaadates ei reeda miski, et seal võib probleeme olla. Samas näeb kogenud raamatupidaja kohe ära võimalikud varikäigud ja skeemid, kuidas

Leho Laur

Jaagup Toompuu

ettevõttest raha välja on viidud ja tulu peidetud.“

Boltist politseisse

Laura kandideeris lõpuks politseisse tööle, kui ülikooli meililisti saadeti töökuulutus: keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo otsib analüütikut. „Minu jaoks oli see justkui märk, rohkem ma ei kahelnud ning saatsin elulookirjelduse teele,“ ütleb karjääripöörde teinud naine. See mõte oli tema peas juba mõne aasta idanenud.

Keskkriminaalpolitsei küberkuritegude büroo juht Ago Ambur teatab, et kavalalt läbimõeldud kuulutusega võib politseisse tööle tulemise mõtte panna ka sellise inimese pähe, kes on oma senise ametiga täiesti rahul ja kellele ei ole politseikarjäär pähegi tul-

Näide töökuulutustest. C3 veebilehe taga peitus neli mõistatust, millega filtreeriti välja 40 IT-tehniliselt tugevat kandidaati

nud. Nii leidis temagi tee küberkuritegusid lahendama.

„Õppisin Tallinna tehnikaülikoolis arvutisüsteemide erialal ja esimesel kursusel tuli ülikooli meililisti šifreeritud mõistatus. Selle lahendamisele järgnes kutse kandideerida keskkriminaalpolitsei C3 (küberkuritegude büroo) arvutieksperdi kohale. Mõistatus mõjus intrigeerivalt ning jättis mulje, et otsitakse kastist välja mõtlevat inimest. Mul oli null ootust intervjuu ja hilisema töö asjus, aga vestlus läks hästi ja mulle meeldis mõte, et saan olla millegi loomise juures, sest C3 oli siis alles lapsekingades,“ nendib Ago.

Nüüd vastutab Ago ise büroos värbamise eest. 2023. aasta lõpus seisis ta ülesande ees leida korraga tööle neli IT-eksperti. „Tööturu olukorda arvestades hindasid PPA värbajad meie šansse pehmelt öeldes võimatuks, aga võtsime väljakutse vastu,“ muigab Ago. Oma meeskonnaga lõid nad veebilehe nelja profiiliga: FS-DEV (full stack tarkvaraarendaja), E-T-L (extract-transform-load ehk andmevalmendaja), INTEL (analüütik) ja NETWORK (võrguadministraator). Iga profiili taga oli mõistatus, mida veebilehe lugejad kokku rohkem kui 6000 korral alla laadisid. Tehniliselt tugevaid kandidaate oli ligi 40 ja kõik kohad said täidetud. „Mõistatused tekitasid ka veidi elevust ja diskussiooni IT-ringkonnas. Minu silmis on võit juba see, et inimesed arutlevad lahenduskäikude üle. Need mõistatused on büroo endise juhi Oskar Grossi

pärand, mida me nüüd edasi kanname. Meil on nendega õnne olnud ja oleme leidnud inimesi, kes tahavad meie juures töötada,“ ütleb Ago.

C3 personal on variatiivne: on väga noori uusi inimesi, kel on ülikooliõpingud alles pooleli, ja väga kogenud kolleege. Praegu peetakse läbirääkimisi ühe võimaliku liitujaga, kes on oma karjääris paari start-up’i loomise juures osalenud. Üks IT-ekspert värvati otse Boltist, teine tuli tööle bakalaureuseõpingute kõrvalt ja on end juba lühikese nelja kuuga tõestanud. „Ta võiks sama hästi olla nelja-aastase staažiga, sest lahendab iseseisvalt keerulisi juhtumeid, programmeerib uut tarkvara uurijatele ning veab üht projektimeeskonda, kusjuures ta on kõigest 23aastane,“ kirjeldab Ago viimase värbamiskampaania edu.

Väline pilk on kasulik

PPA analüüsibüroo juht Helina Uku on politseis töötanud viis aastat. „Minu esimestest vestlustest meeskonnaga kumas läbi, et midagi on üksuses puudu. Inimesed tegelesid dokumentide vormistamisega rohkem kui sisulise analüüsiga ja nii võtsin oma esimeseks ülesandeks korrastada metoodika. Kiirelt sai selgeks, et vajame disainerit, kes teeks analüüsitooted visuaalselt ühtseks. Et teada, mis metoodikat kasutada keerulisemate analüüside korral, võtsime tööle sotsioloogi. Siis leidsin tootejuhi, kes hoiab meie portfelli korras, jälgib suurt pilti ja loob süsteemi. Hiljem sain prefektidega vesteldes aru, et meil on küll analüüsid, aga puudub sissevaade inimloomusesse. Miks keegi tapab või peksab? Sellele meil vastust

Helina Uku

Ago Ambur

ei olnud ja nii tuli meile tööle antropoloog,“ räägib Helina.

Kuigi analüüsibüroosse on kandideerinud ka PPA töötajaid, on enamik värvatud siiski väljast. „Need oskused ja kogemused, mida on vaja selles töös edu saavutamiseks, on lihtsalt teistsugused. Ma ise tunnen, et politseisüsteemile võõras inimene toob meeskonda uusi ideid ja mõjub kui sõõm värsket õhku. See teeb meid tugevamaks ja efektiivsemaks, sest välise pilguga inimene tunneb ära kohad, kus end parandada saame. Ainuke koht, kus ma järeleandmisi ei tee – inimene peab jagama meie väärtusi,“ nendib Helina.

Sama mõttega nõustub Ago: „Kui kõik tuleksid meile tööle sisekaitseakadeemiast, kus nad on läbinud sama õppekava, oleks meil ideede vaegus.“ Tema ise oli keskkriminaalpolitseiga liitudes 19aastane esmakursuslane ehk ette oli tal näidata vaid keskkooli lõputunnistus. „Veetsin teismelisena tunde arvutis, õppisin iseseisvalt ära programmeerimise ja ülikoolis õppimise asemel tahtsin päriselt tööd teha,“ sõnab ta. Ka praegu lähtub Ago inimest tööle võttes kogemusest, mitte diplomist. „Ma ei otsi seda, et inimesel oleks kolm aastat kõrgharidust läbitud. Programmeerijate kohta saab palju parema pildi nende GitHubi konto ja sealsete projektide järgi. Kui inimene on viis aastat omal käel IT-d õppinud, siis väärib see tunnustust.“

Diplomita ei värba aga inimest piloodiks. „Tööturg lennunduses on väga keeruline ja töötajaid on raske leida mitte ainult politsei lennusalka, vaid lennunduse valdkonnas laiemalt. Len-

nunduse kvalifitseerimisnõuded seavad ranged piirid, keda saame tööle võtta, ning litsentseeritud piloote ostetakse turul üle. Piltlikult öeldes visatakse rahapatakas lihtsalt lauale. See on miski, millega me konkureerida ei saa,“ tõdeb PPA lennusalga juht Rain Jõeveer.

Megazone’i ei paku

Tehnikutele ja lendavale meeskonnale ehk pilootidele maksab riik praegu ligi pool keskmisest turupalgast. „Maailmapraktikas lendavad päästekopteritega kogenud piloodid. Vastutus on suur ja tingimused, milles lendama peab, on keerulised. Eestis lendame aasta ringi, olgu õues udu, madalad pilved, tugev tuul, jää või tormine meri. Töökogemus ja lennutunnid on need, mis õhus loevad. Meie kogenud piloodid on meie juures töötanud aastaid ning on oma ala professionaalid, aga uued inimesed tulevad tavaliselt koolipingist. Siis pingutame, et nad välja koolitada ning neile kogenud piloodi kõrval oskusi ja teadmisi anda,“ tunnistab Rain. Noored piloodid kipuvad lennusalka, sest sealne tehnika ja AgustaWestland AW139 kopterid on maailmatasemel. „Lennunduses peavad piloodid oma litsentsi säilitamiseks tegema teatud arvu lende teatud sorti kopteritel ja lennukitel. Meie juures nad seda saavad, aga meie asi on teha nii, et inimene ei tuleks lennusalka ainult templeid koguma, et siit edasi Abu Dhabi naftaplatvormidele lendama minna,“ ütleb Rain. Kaadri voolavus lennusalgas on väike, seega jäävad inimesed

püsima. „Ma pooldan ka seda, kui inimesed vahepeal ära käivad, näevad maailma, kogevad, mis tingimustes mujal töötatakse, ning tulevad siis tagasi. On ka tuldud,“ lisab Rain. Helina on teinud tööpakkumise ühele inimesele, kes sellest palga tõttu loobus. „Tegelikult pakume inimestele head palka ja ainuke kord, kui inimene mulle ütles, et ta palga tõttu ei tule, oli tegemist tugeva erasektori taustaga töötajaga. Samas konkureerimegi pigem eraettevõtete kui riigiasutustega. Eraettevõtted pakuvad inimestele suuremat paindlikkust – kaugtöövõimalust, kindlaid tööaegu 9–17ni. Kokkuleppel meeskonnaga töötame meie kodus ühe päeva nädalas ja alati peame olema valmis ka selleks, et pastakas ei kuku kell 17, vaid tööd võib jaguda hilisõhtuni. Meil lihtsalt on kiireid olukordi ja kriise, kus ei ole luksust ülesannet edasi lükata,“ lausub Helina, kes kandidaatidele politseis töötamist kunagi ei ilusta. Keskkriminaalpolitseisse analüütikuid otsides on suurimad konkurendid tööturul finants- ja makseasutused, pangad, ent ka rahapesu andmebüroo ja EMTA. „Ma ütleks, et mõni aasta tagasi oli meil lausa pangajooks. Meie inimesed on tööturul väga hinnatud, sest neil on tipptasemel teadmised majanduskuritegudest ja moraalikompass õiges suunas. Mindud on näiteks pankadesse rahapesu tõkestama või finantsjuhiks. Seal on suuremad palgad ja teatud mugavused, mida me politseis pakkuda ei saa,“ räägib Jaagup Toompuu keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroost.

Lennusalga juht tõdeb, et tihti on inimestel tööst vale arusaam. „Arvatakse, et meil on pidev märul, et tuleme iga päev tööle, aina päästame ja lammutame. See kõlab kindlasti paljudele põnevalt ja nähakse võimalust tööl adrenaliini kogeda, aga tegelikult on meie peamine töö hoida üleval reageerimisvalmidust. Inimene peab oskama ka puhata, et kiireks väljakutseks valmis olla, tulgu see hommikul kell 9 või öösel kell 2.“ Kodused valved tähendavad, et inimene peab telefoni pidevalt kõrval hoidma ja olema valmis iga hetk startima, et lennujaama angaari jõuda. „See on miski, mis vajab harjumist, sest säärane pidev valvesolek piirab eraelu ja inimesed ei ole selleks valmis,“ selgitab Rain.

Küberkuritegude büroo pakub võrdväärset palka erasektoriga ega jää inimesele tööpakkumist tehes häbisse.

„Kui võtame IT-valdkonna näite, siis ei ole meil külmkapitäit kohukesi, pingpongilauda, reedeseid pitsaõhtuid ega väljasõite Megazone’i. See-eest on meil loetlemata hulk ainulaadseid probleeme, mida lahendada,“ teatab Ago.

Politseis töötamine ei ole meelakkumine. Politseinikud töötavad ööpäeva ringi, riigipühal, lapse sünnipäeval, tormiga, kriisis ja kuumal suvepäeval.

Kui mitte palk, siis mis neid politseiteenistusse ikkagi toob?

Nagu Ameerika mäed

Ago sõnul saab politseis iga päev töötada IT-vallas ainulaadsete andmetega. Ühel päeval paugutatakse laskeinstruktori käe all tiirus püssi ja järgmisel

ollakse koos narkouurijatega läbiotsimisel kurjategijalt krüptovaluutat otsimas. Siis aetakse teisel pool maakera asuva häkkeri jälgi või aidatakse tapmist lahendada. „Päris ainulaadne koht, kus kõike seda teha saab. See on nagu hüpata ühel päeval langevarjuga, kihutada ringrajal mootorrattaga, sukelduda sügavas ookeanis ja siis võib-olla viimasel päeval veidi paberitööd teha – kõike seda ühe nädala jooksul,“ kirjeldab Ago politseitööd.

„Umbes kaks nädalat pärast seda, kui ma politseisse tulin, istusin ühel menetlusnõupidamisel, kus sain kaasa rääkida kriminaalmenetluse läbiotsimiste ja kahtlustuste esitamise plaanides. Istusin laua taga uurimismeeskonna, prokuröri ja eriüksuslastega. Kananahk tuli ihule, kui mõtlesin, et päriselus toimubki kõik nagu filmides,“ räägib Ago. Tööintervjuudel ei saa kandidaatidele isegi avada, millega täpselt üksus tegeleb. Tekib küsimus, kuidas leida õiged inimesed töökohale, kui nendega ei saa isegi tööülesannete üle arutada. „Nad peavad meid usaldama ja pea ees vette hüppama. Need, kes seda julgevad, avastavad, et see töö on väga põnev,“ lisab Ago, kelle hinnangul töötab teatud müstifitseerimine värbamisel nende kasuks. „Kellele siis ei meeldiks spioonimaailm.“

Lennundusmaailmas on politsei lennusalk samuti ainulaadne koht, kus töötada. „On vahe, kas lennata liinilendu või minna inimest päästma. Meie meeskonda kannab edasi teadmine, et nad saavad midagi päriselt ära teha ja kellegi elu muuta,“ ütleb Rain. „Töökeskkond on kahtlemata

eriline, õhkkond on lausa elektriline, kui näiteks majas on eriüksus ja koos minnakse operatsioonile või kui kopter meditsiinilennult naastes arstide tehnikat täis on. Ainult inimesed, kes on seda kogenud, teavad, mis emotsioon neid valdab edukalt päästelennult tagasi jõudes.“

Lennusalga pinnaltpäästjate grupi juht Deniss Pervunin ütleb, et sellised olukorrad jäävad meelde kopterimeeskonnale, aga veel enam inimestele, kellele appi minnakse. „Pinnaltpäästja on esimene, kes abivajajaga kokku puutub, olgu selleks eksinud seeneline või merehädaline. Inimene, kes seda tööd teeb, peab olema empaatiline, toetav ja rahulik ning kontrollima oma käitumist. See ei ole lihtne, kui pinnaltpäästja on just kopterilt alla vintsitud või ujunud mitusada meetrit kõrgete lainetega meres. Nende värbamisel on tööturg veidi laiem kui pilootide puhul. Ei diplom ega litsents pole tähtis; me õpetame inimese töökohal välja, aga iseloomu ei muuda,“ lausub Deniss. Nõnda on lennusalka pinnaltpäästjaks tulnud nii politseinikke, päästjaid kui ka täiesti teise valdkonna inimesi, näiteks professionaalne ujuja.

„Nii palju, kui mina olen viimastel aastatel värvanud, siis tunnen, et inimesed tahavad politseisse tööle tulla. Siin saab teha mõttega tööd, midagi päriselt ära teha ja paremaks muuta. Meil ei ole rutiini, ülesanded ja teemad on põnevad ning see ongi tõelise tundega töö,“ teab Helina Uku.

Leana Loide PPA pressiesindaja

TUGEV MEESKOND KESK-EESTIS

Enam kui paar aastat tagasi ühinesid Paide ja Rapla jaoskond Kesk-Eesti jaoskonnaks, mis tõi kogu piirkonna töökorraldusse üksjagu muudatusi. Kuidas hoolitseda Eesti südameks nimetatava Paide hea tervise eest ning pakkuda hoolt ka Rapla inimestele?

Mais täitub aasta, mil Airika-Helle Jalast asus juhtima Paide menetlusgruppi. Enne seda töötas ta Rakvere politseijaoskonnas uurijana ning veel enne samas

„Nüüd mõistan, mis on kõik need muud ülesanded, mis juhi rolliga kaasnevad. Tulin Paidesse üsna optimistlikult, arvates, et suudan ise ka menetlusega tegeleda. Paraku tuleb peeglisse vaadata ja tunnistada, et ega ikka ei jõua küll,“ muigab Airika. „Samas ei ole pidanud sellest päris puudust tundma, sest meie üksus on piisavalt väike ja mahukamate või kiiremate menetluste puhul saavad kõik käe külge panna.“

Hiljutine juhtum Lokuta küla kandis on selle kohta hea näide. Omanik sattus peale varastele, helistas politjaoskonnas noorsoopolitseinikuna. Paide menetlusgrupi juhi kohale kandideerimine oli enda proovile panek – Airika soovis tulla mugavustsoonist välja ning asju teise nurga alt näha.

Airika ühtne meeskond Kesk-Eesti jaoskonnas

seisse ja asus ise autoga vargaid jälitama. „Patrull helistas mulle, et neil on üks kahtlustatav kinni peetud, sündmuskoht on teise koha peal ja kaks kahtlustatavat on veel jooksus, aga meil on ainult üks patrull Järvamaa peale. Helistasin ruttu Meelisele (Meelis Maaslepp, Paide menetlusgrupi uurija – L. A.) ja ütlesin, et võtku ta autovõtmed ja käerauad ning saame all kokku. Siis helistasin juba teistele, et mingu nad patrullile appi, sest kaks kahtlustatavat on jooksus ja neid on ilmselt meie eravärvides autoga lihtsam püüda,“ kirjeldab Airika. „Sääraseid asju tuleb ikka ette ja siis olen ka käe külge pannud. Ega mul selle vastu midagi pole, ma naudin neid hetki.“

Kesk-Eesti võimalusi ei piira

Kesk-Eesti politseijaoskonna patrulltalituse juht Alar Smirnov asus Rapla jaoskonna piirkonnapolitseinikuna tööle 2005. aastal, käis vahepeal Norras tööl, kuid naasis politseisse kaks aastat hiljem, töötas patrullis grupijuhina ning 2022. aastal sai temast patrulltalituse juht.

Toona välijuhiks (tänane grupijuht) kandideerides soovis Alar omandada kogemusi ja ka karjääri mõttes edasi liikuda. „Minu välijuhiks saamine oli selles mõttes huvitav, et konkurssi ei

olnud veel välja kuulutatud, kui läksin jaoskonnajuhi juurde ja ütlesin, et mul on üks väga hea inimene pakkuda välijuhi kohale – pakun iseend,“ muigab Alar. „Paigal tammumine nüristab ja ma tahan edasi areneda, nii palju kui selleks võimalust on.“

Kui uurida, kas Alaril on olnud mõtteid liikuda teise piirkonda või hoopis teisele tööle, lausub ta, et on enda jaoks väga täpselt selgeks mõelnud, millal peab edasi liikuma. „Ma ei taha kunagi vinguda. Kui tunnen, et pean hakkama vinguma, siis ongi käes hetk, kus pean ise midagi muutma. Kui mulle tundub, et mul ei ole enam millegagi oma meeskonna ega kogukonna heaks panustada, liigun edasi,“ selgitab ta. „Olen lisaks talituse juhi ametile ka prefektuuriüleselt patrullteenuse koordinaatori rollis, seega töötan päris palju ka Kesk-Eesti tööpiirkonnast väljas. Käimisi on nii Tallinnas, Pärnus kui ka vahepeal isegi Soomes. Kuna ärakäimist on palju, siis piirkonna vahetuse järele vajadust ei tunnegi.“

Kesk-Eesti jaoskonna müügiargument on ka Airika hinnangul tema asukoht – ta on keskel. Siit on igale poole sarnane maa tööle minna. Noorte kolleegide vaates on see pigem miinus, sest kui nad Kesk-Eestisse tööle tulevad, siis kipuvad tunnise või pooleteisetunnise sõidu kaugusel olevad

Alar Smirnov:

„Inimesed ootavad, et saaks väljakutsele minna ja aidata.“

tõmbekeskused Tallinn, Pärnu ja Tartu nad ära meelitama. „Kui siit on tund aega sõitu, et käia tööl Tallinnas, ja kui elada Tallinnas, võib see teekond ühest linnaotsast teise võtta sama aja, siis polegi ju vahet,“ mõtiskleb Airika. Airika sõnul on liikumist rohkem uute tulijate seas. „Noor inimene otsib põnevust, mida suurematel linnadel pakkuda on. Samas on pereinimesel iga minut arvel ja keeruline on langetada otsus hakata päevas kaks tundi kuskil mujal tööl käima. Arvestades seejuures Järvamaa palkasid üldiselt, on politseinike palk ja töö tegelikult väga hea,“ lisab ta.

Alar Smirnov

Ühtne meeskond

Airika jaoks on kõige olulisem inimestega suhtlemine ja meeskond, kellega koos tööd tehakse. „Kui mind ei oleks siin nii vastu võetud, nagu seda tehti, ja kui keegi kuskil nurga taga sosistaks ja vaataks mind kurja pilguga, siis ma ei tunneks end siin hästi. Kui mul on meeskonna tugi ja ka juhi toetus olemas, siis on hea tööd teha,“ rõhutab ta. „Kui see meeskond on niisugune nagu mul, siis seda ma selle töö juures naudingi. Ma võin igaühega neist luurele minna!“

Paide uurimisgrupis töötab lisaks Airikale 11 inimest. Üksuse töö on kriminaal- ja väärteomenetlus ning ka andmesisestus. Iga tööliin eeldab spetsiifilisi teadmisi, kuid Airika selle pärast muret tundma ei pea, sest igas valdkonnas on tema hinnangul väga professionaalsed inimesed. Vaatamata sellele, et iga tööliin on oma spetsiifikaga, on meeskond ühtne. Airika räägib õhinaga sellest, mida üks või teine tema rühma inimestest teha armastab, mis osa tööst naudib ja mida mitte nii väga.

Selleks, et oma meeskonda hoida, peab juht nende jaoks olemas olema. Airika ütleb, et juhina peab laskma oma inimestel teha asju, mis on nende jaoks tähtsad. See tähendab ka isikliku eluga seonduvaid tegevusi. Kui on hea kontakt ja usaldus, siis ei ole ka ohtu, et seda kuritarvitataks. „Üksteist tuleb mõista, olla paindlik ja anda võimalusi. Juhina ei saa vaadata üksnes töö tegemist, meeskonna hoidmine on palju laiem kui töökohustuste täitmine,“ sõnab ta.

Airika väidab, et Lääne prefektuur paistab tema jaoks silma sellega, et siin ei tunne ta, et jaoskonna asjad on ainult jaoskonna mure. „Mulle on helistanud kriminaalbüroo juht ja öelnud, et „kuule teil on selline asi töös, kuidas me aidata saame“. Või ka prefekt. Seda kogemust mujalt ma ei mäleta,“ kiidab Airika. „Tänu sellele võtan ka ise telefoni palju julgemalt ja räägin oma murest või küsin, kui ma näen mingit kohta, kus keegi saaks nõu ja jõuga aidata. Tahame või mitte, aga üksi me seda tööd teha ei saa, see on meeskonnatöö.“

Politseis hoiab meeskond

Alargi on oma tööga rahul. „Olen täpselt sealmaal, kus osa asju on selgeks

saanud ja samas on iga päev midagi õppida,“ ütleb ta. „Olen mõelnud, et viis aastat on aeg, mil võiks teha üht asja ja siis jälle edasi liikuda kas ameti mõttes või uue hariduse omandamisega.“ Ta jättis endale alles motivatsioonikirja, mille ta kirjutas juhiks kandideerides. Tema kandev mõte nii pikas motivatsioonikirjas kui ka praegu juhina töötades on, et juht ei tohi kunagi unustada, et ta töötab inimestega. Kesk-Eesti politseijaoskonna loomine Paide ja Rapla politseijaoskonnast oli kindlasti muutus ja mõjutas liidetavaid üksusi eesotsas nende juhtidega, kuid Alar nendib, et patrullide vaates oli tema soov pigem just see, et peale töökeskkonna parenemise midagi ei muutuks. „Jah, sain aru, et inimesed tajusid seda muutust, kuid soovisin, et patrullid tunneksid, et nende töö ei ole muutunud ja et nende jaoks oleks endiselt kõige olulisem oma vahetu juht, grupijuht, ning et talituse juhi tekkimine seda ei muudaks.“

Airika-Helle

Jalast: „Kui mul on meeskonna tugi ja ka juhi toetus olemas, siis on hea tööd teha.“

Et talituse juhina võrdselt mõlema maja jaoks olemas olla, püüab Alar (nagu ka Kesk-Eesti politseijaoskonna juht) töötada kaks päeva nädalas Paide majas ja kaks päeva nädalas Rapla majas. Kõige raskem tundus sellise töökorralduse juures algul sõiduaeg. „See tund aega sõitu ühest majast teise näis algul raiskamisena. Nüüd olen õppinud seda aega kasutama. Hommikuti võtan selle aja enda mõtete seadmiseks ja õhtuti tagasi sõites, kuna siis on inimestel tööaeg, planeerin sellele ajale pikemad telefonivestlused,“ lausub Alar.

Alari meeskonnas on kokku 51

inimest, kes jagunevad nelja patrulli. Kaks neist rühmadest alustavad igapäevast tööd Paide politseimajast ja kaks Rapla politseimajast. Alari vahetus alluvuses on neli patrulli juhti ja rakendusekspert. „Kuigi oma meeskonnaks pean kogu patrulltalitust, siis minu vahetuks meeskonnaks olevatest grupijuhtidest ma kindlasti üle ei astu. Nemad juhina on eeskujuks ning tegelevad oma inimeste murede ja rõõmudega,“ rõhutab Alar. „Kui ma selle neilt ära võtaksin, siis ei kasvaks neist ju tulevasi tippjuhte, aga praegu näen, et minu meeskonnas on sellised juhid kasvamas.“ Juhtide järelkasvu jaoks peab Alar oluliseks, et teatud juhtimisülesandeid meeskonnas ka jagataks, et inimesed saaksid ära tunda enda võimekuse ja juhi potentsiaali.

Inimeste juhtimisel on Alaril olemas nii helgeid kui ka raskemaid kogemusi.

„Kummutatud on müüt, et kui asuda n-ö kabinetitööle, siis on tööpäevad kaheksast viieni,“ muigab Alar. „Olen

tulnud ka keset ööd tööle, kui on vaja olnud oma inimese jaoks olemas olla.“

Alari üks eesmärk juhina on kindlasti see, et omavahel tekiks mõnus ja usaldust loov küünarnukitunne.

Juhi ülesanne on ka inimeste omavaheliste konfliktide vahendamine, kus tavapäraselt piisab osaliste kokkuviimisest, et tekkinud arusaamatused saaks selgeks rääkida. „Mõnikord ongi inimeste omavahelised suhted juhi töös kõige keerulisemad kohad,“ tõdeb ta. „Olgem ausad, meil töötavad professionaalid, seega saavad politseitööga kõik hästi hakkama.“

Alar usub, et politseis hoiab inimesi meeskond, s.o inimesed, kellega koos tööd tehakse. Mõistagi on väga suur roll ka sellel, et on meeles, kelle jaoks seda tööd tehakse.

„Olen saanud kolleegidelt kiirabist tagasiside, et praegu on nii, et kui sündmusele reageerib mitu asutust, siis on just politsei see, kes tegeleb päriselt inimese murega ja on kõige empaatili-

Puhas leht või kogemustega kolleeg?

Airika-Helle Jalast juhina veel kedagi värbama pole pidanud, kuid jaoskonna juht oli talle juba esimesel päeval rõhutanud, et ringi tuleb käia lahtiste silmadega. „Kui mõtlen enda rühma peale, siis istun nagu tiksuva pommi otsas,“ ütleb Airika. „Mul on selle aasta lõpu seisuga kolm inimest, kes võiksid rahuliku südamega politseipensionile siirduda. Lisaks on andmesisestaja, kes võiks juba puhata, kuid kes töötab, kuni tervist ja jaksu on. Meil on omadega kokkulepe, et nad annavad mulle plaanidest võimaluse korral mitu kuud ette teada.“ Ta naerab, et kui vaadata viis aastat edasi, siis võib juhtuda, et tööl on praegu üksuses töötavatest inimestest ainult kolm või neli.

Uue inimese leidmiseks vaataks Airika nii sisekaitseakadeemias õppijate poole kui ka mõnd teist tööd politseis tegevate kolleegide poole. Kindlasti on neid, kes võivad oma majas või teistes üksustes samuti vajada vaheldust või muutust. Kui üksuses pole võimalik karjääriredelil üles liikuda, siis saab mõelda horisontaalselt üksuste vahel liikumisele. See, kas valida inimene organisatsioonist seest või puhas leht, sõltub lõpuks sellest, mis valikud olemas on.

Politseiharidust omandavate noorte kolleegide puhul on loomulik, et neil pole veel täpset ettekujutust, mida üks või teine töö politseis endast kujutab. Näiteks on avaldatud soovi teha uurija tööd, sest seal on märulit. „Kui neile näidata, et 80% uurija tööst on pigem laua taga paberites, siis vajuvad suunurgad alla,“ ütleb Airika. „Õnneks annab õpingute ajal praktikal ja tööl käimine nii noortele endale kui ka meile päris hea pildi sellest, mis valdkonda inimene kõige paremini töötama võiks sobida. See ongi võimalus inimesele n-ö silm peale panna.“

sem. Seda on väga hea kuulda,“ ütleb Alar. „Ei saa üldistada, aga minu meelest nähakse politseinikke tõesti rohkem abistajana; ma ise näen politseinikke samamoodi. Inimesed ootavad, et saaks väljakutsele minna ja aidata.“

Alar ütleb, et põhjus, miks ta ise endiselt politseis töötab, on see tunne, mis saabub, kui ta saab kedagi päriselt aidata.

Leeni Almosen PPA pressiesindaja

Airika-Helle Jalast

VORMIGA JA VORMITA

Kas tead, et politseis saab töötada nii politseivormis nagu Leo kui ka vormita nagu Liisu? Vaata ja mõtle, mis töid Leo ja Liisu saavad teha?

Uurija  Patrull  Piirivalvur

Koerajuht  Analüütik  Pressiesindaja

Personalispetsialist  Jurist

Veebipolitseinik  Merepäästja

Abipolitseinik  Kopteri piloot

Fotograaf  Tuuker  Psühholoog  Tõlk

tuuker, psühholoog, tõlk

Vormita: analüütik, pressiesindaja, jurist, fotograaf,

veebipolitseinik, abipolitseinik, kopteri piloot

Vormiga: patrull, piirivalvur, koerajuht,

VASTUS:

Mis asju vajab enda töös piirivalvur, patrull, koerajuht, kriminalist või kiirreageerija? Nuputa ja ühenda!

Kriminalist: luup, pintsel, numbrisildid (nagu filmides), koonused, sõrmejälg Kiirreageerija: visiiriga kiiver, suur relv, suur auto, suur käeshoitav kaitsekilp

Koerajuht: koer, koeramänguasi, koera rakmed

VASTUS: Piirivalvur: droon, piiripost, binokkel, ATV/UTV Patrull: politseiauto, kiirusemõõtja, raadiosaatja, käerauad

Valik raamatuid

The Oxford Handbook of Criminology

Toimetanud: Alison Liebling, Shadd Maruna, Lesley McAra Oxford University Press, 2023

Käsiraamat sisaldab põhjalikku ülevaadet nüüdisaja kriminoloogia teooriatest, uurimustest ja põhimõtetest. Peatükkides on kajastatud mitmekesist ja interdistsiplinaarset kriminoloogilist arutelu ning lisandunud on uued peatükid, mis käsitlevad selliseid teemasid nagu viktimoloogia, vihakuriteod, küberkuritegevus, vanglate abolitsionism.

Vene-Ukraina sõda

Serhi Plohhi, 2023

Raamatus on antud põhjalik ülevaade sõjast, mis on tegelikult käinud juba alates aastast 2014 ja on nüüd, mil Venemaa püüdis hõivata Kiievit, paisanud segi külma sõja järgse geopoliitilise maailmakorra. Tuntud UkrainaAmeerika ajaloolane Serhi Plohhi ei ole jätnud tähelepanuta ühtegi detaili olukorrast võimukoridorides ega kaevikutes ning on samal ajal andnud põhjaliku ülevaate varasemast ajaloost. Ta on otsinud konflikti juuri kaugetest aegadest alates tsaaririigist kuni Nõukogude Liiduni ning kirjeldanud haaravalt tormilisi sündmusi ja demokraatia keerdkäike Venemaal ja Ukrainas pärast NSV Liidu lagunemist.

Raport Karen Drambjani radikaliseerumisest

Oksana Belova-Dalton Sisekaitseakadeemia, 2024

Raportis on käsitletud 2011. aasta kaitseministeeriumi rünnaku toimepanija radikaliseerumist. Toetudes nii meediakajastusele kui ka kaitsepolitseiameti toimikule, on raportis analüüsitud ründaja eluteekonda, iseloomu, poliitilisi vaateid ja tegevusi ning rünnaku kavandamist ja korraldamist. Raportis on järeldatud, et Eesti kontekstis on radikaliseerumise olulised tegurid Venemaa mõjutustegevus

ja ründaja psühholoogilised traumad ning rünnaku päästiksündmused on majanduslikud ja tervisemured.

Venemaa võimalike arengute mõjust Eesti julgeolekule

Koostanud: Jüri Saar, Arnold Sinisalu, Ramon Loik, Erkki Koort, Kaide Tammel ja Raul Savimaa Sisekaitseakadeemia, 2024

Venemaa Föderatsioon on agressioonisõja tõttu sattunud ka ise muutustusse. Kõik ohud ja võimalused ei ole veel kindlasti realiseerunud, kuid kahtlemata on nendel muutustel mõju üleilmse julgeoleku kontekstile. Mõju ei jaotu siiski ühtlaselt, vaid suurem surve tabab Venemaa naabreid.

Uurimuses on kirjeldatud Venemaa võimalikke arenguid lagunemisest kuni demokratiseerumiseni. Eri stsenaariumid loovad erinevaid väljakutseid ja siinkohal on toodud esile Eesti vaatenurgast olulisemad tegurid. Venemaal toimuvate protsesside jälgimine on tarvilik, et anda Eesti ühiskonnale ja riigiasutustele parem lähtepositsioon riskide maandamiseks.

The Law of EU External Relations: Cases, Materials, and Commentary on the EU as an International Legal Actor

Jan Wouters, Frank Hoffmeister, Geert De Baere, Thomas Ramopoulos Oxford University Press, 2021

Ainulaadne kogumik materjalidest, juhtumitest ja kommentaaridest Euroopa Liidu välissuhete õiguse kohta on väärtuslik õppevahend nii magistrantidele kui ka diplomaatidele, ametnikele, advokaatidele ja teistele praktikutele. Lisaks üldise Euroopa Liidu välispoliitika aluste ja selle suhete analüüsimisele rahvusvahelise õigusega on raamatus uuritud ELi õigust ja praktikat välispoliitika spetsialiseerunud valdkondades – ühine kaubanduspoliitika, naabruspoliitika, arengukoostöö, koostöö kolmandate riikidega, humanitaarabi, väliskeskkonnapoliitika, ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning ELi sanktsioonid.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu

• kodulehekülg –sisekaitse.ee/raamatukogu

• e-raamatud –digiriiul.sisekaitse.ee

• müügil olevad trükised –sisekaitse.ee/kirjastus

• blogi – raamatunurk. sisekaitse.ee

Vaata uudiskirjandust

Restorative Justice From a Children's Rights Perspective

Toimetanud: Annemieke Wolthuis, Tim Chapman Eleven, 2022

Raamatus on käsitletud taastava õiguse ja laste õiguste vahelist seost, mis on taastava õiguse teooria ja praktika jaoks üha olulisem teema, kuid seni on sellele suhteliselt vähe tähelepanu pööratud. Lugejad leiavad kasulikke ülevaateid rahvusvahelistest inimõiguste dokumentidest ning seadustest, põhimõtetest ja praktikatest Euroopa, Aafrika, Aasia, Lõuna-Ameerika, Põhja-Ameerika ja Okeaania riikides.

The Evolution of the Common Security and Defence Policy: Critical Junctures and the Quest for EU Strategic Autonomy

Marilena Koppa Palgrave Macmillan, 2022

Raamatus on vaadeldud Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengut selle algusest 1998. aastal kuni tänapäevani. Kasutades ajaloolise institutsionalismi teoreetilist raamistikku, on uuritud nii julgeoleku- ja kaitsepoliitika edusamme kui ka ebaõnnestumisi.

Toetudes mitmele intervjuule ametnike ja teadlastega erinevatest ELi institutsioonidest, NATO-st ning ELi liikmesriikide diplomaatilistest esindustest, on hinnatud, mis on põhjustanud muutusi julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ja miks mõned sündmused on osutunud teistest olulisemaks ja mõjukamaks.

Kui oled ristsõna lahendanud, saada enda vastus aadressile siseveeb@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid ootame kuni 1. septembrini 2024). Õigesti vastanute vahel loosime välja Radari mikrokiust saunalina, joogipudeli või PPA logoga sokid.